Seal linnas oleme pisut vasika moodi, kes äkki laudast välja pääseb ja esimeses tuhinas oma kõhu lahti jookseb. Usuisa meil kõigil või kui mitte just kõigil, siis suuremal hulgal seal linnas on kõhud lahti ihu ja hinge poolest. Aga kaua sa nõnda elada saad? Ei kuigi kaua. Sellepärast siis ongi varsti kõik omadega läbi, ära arva, et ainult mina, kui see nõnda oleks, siis poleks häda kuigi suur paljud, väga paljud, kes pankrotti, kes veksli võltsejaks, kes mõrtsukaks, kes röövliks abielu rikkujaks, kes pätiks, kes kaabakas, või kelmiks, kes liigkasuvõtjaks, kes valemängijaks või vargaks, kes lukku lõhkujaks, kes noorte tüdrukute meelitajaks oma lastega sahkerdajad, kes iseenda müüjaks. Ja mis kõige hullem, need, kes elavad ja praalivad ausate inimestena, need on need kõige ilgemat kõige jälgimad kes rüüstavad kogu maa, kes pigistavad Vargamäe sunnitööl isegi taskust viimase krossi välja loovad uhkustades omale vastu õieli aetud rinda, kisendavad täiest kõrist, et nemad on maailma ja inimeste päästjad kõigi nende, ega mis peaasi. Iseenda eest tulin ma ära vargamäele. Tulin sinu juurde, isa, et jõuda selgusele eneses ja teistes Nõndaviisi seletas Indrek oma vargamäele tagasitulekut kus on minu vargamäe, et minna sinna otsima selgust eneses ja teistes. Indrekul oli Vargamäe ja isa. Mul ei ole enam ühtegi teist. Sageli mõtlen nüüd, kui palju jäi, rääkimata isaga. Aga me nägime ju pärast 40 neljandat nii vähe teineteist. Ja pärast seda jäime ilma oma vargamäest. Ja siis rääkisime veelgi vähem. Neil harvadel kokkusaamistel kõnelesid rohkem pilgud ja jumala peetu käepigistused. Vaevalt et olekski oma vargamäed saanud südamest südamesse rääkida. Kui palju on Eestimaal inimesi, kelle noorus on möödunud perekonnata? Koduta? Seda arvet ei peeta. Ja pole vajagi, sest on liiga suur arv neid, kes on läbi elanud palju raskemaid katsumusi. Aga mida rohkem aastaid tuleb turjale, seda võimsamaks kasvab jõud, mis kisub kunagise kodupaiga radadele. Ikka ja jälle lasestel jõul enda üle võimust võtta. Ehkki tead, et seal pole sind enam kedagi ootamas. Lähed õuemurule, kus lapsena jooksid ja tajud küsivat pilku, miks sa tulid? Ega sa ometi taha siia tagasi? Meie omandi- ja maareformi asjaajamine on aidanud süvendada kahtlusi ja kahtlustusi. Ja nii ei ole hingerahu ei uusasukas diausklikul ega ka lollusklikul, kes arvab, et nüüd võiks ta oma kodu ja sünnipaiga mullale vähemalt jala rahuliku südamega maha panna. Inimesega on nagu mets loomagagi jookseb, mis jookseb vanasse paika, tuleb ikka tagasi. Joosku kas või sajad ja tuhanded vestad, aga tagasi tuleb ta ikka. Või kui ei tule, tema siis tulevad pojad, sest maailm on ümarik ja meie kõik oleme vaid eksijad, kes teeme väiksemaid ja suuremaid ringe. Öeldakse isegi, et terved rahvad pöörduvad vanasse paika tagasi. Tulevad jälle kord kivistest linnadest. Ja töö ja sidemed katkenud ja käis vanastikad meil Tallinnas meil külas, et minu ema on ammu surnud, jäävad. Vena täpsusin riigis, kus ta elab, vaeva, öösi, järve natuke maad edasi. Inimene otsib kodupaika just nimelt kodupaika sest kodu pole enam ammu ilme olemas. Eakamate põlvkonda kuuluvad lahked maha mehed katkestest õlleputka juures oma õhtuse maailma asjade arutamise. Ja üks neist tuli kodupaiga otsijale teejuhiks. Seal, kus kunagi oli koduõu, lainetab neid viljaväli kuldne oder. Põuane, suvi kõrre lühikeseks jätnud. Aga teri on viljapeadest rohkem kui loota viis. Et mind ei huvita, kui mitu tsentrit võiks sellelt põllu hektarilt saada saaki. Silmitsi maaparanduse käigus suure põllulagendiku keskele kuhjatud kividest mäge. Nüüd tähistab see paika, kus oli kunagi talumaja ja õu. Selle talu omanik arreteeriti 1941. aasta suvel ning paar aastat hiljem kustus või kustutati tema eluküünal Siberi vangilaagris. Mõistetav, et järeltulijad hoidusid viimase poole sajandi vältel siin käimisest. Nüüd on siin metsadest ümbritsetud vilja lagendiku vahel rahulik. Inimene võib segamatult kõndida, tuletada meelde oma lapsepõlveaegu, meenutada olematuks muutunud eluaset. Mitte kedagi ei sega, sest inimeste elu on siit kandunud mujale. Mitte keegi meist ei tunne kuklas ühtki heauskliku pilku, mis sõnatult küsiks miks, ega ometi? Naabertalus on elu jäljed veel selgelt tuntavad. Jaan Kaljurand toob meid siia kahel põhjusel. Esiteks on see kodupaiga otsija, tädi taluõu. Ja teiseks on jaanis olnud selles talus karjapoisiks. Õues kasvavad suured puud. Vana õunapuu kirjeldab jumalaviljast. Märgid näitavad, et elumaja on veel päris hiljaaegu olnud üsna heas korras. Aga nüüd. Aga mis tunne? On sedasi praegu korje uisu avalise kuskil lähedal on randveres nende tulu 100 protsenti õigust siis Raasiku Tubasi ju vaadata. Selles on vähe lõhutud, nii hullem katku sõda käigus, endine võlu räägin tõtt, raha vaja, kõik on ta siin, onu ja ujusin, ilus mesipuud olid õunapuuõied ütlenud ja kõik nii harva suu oli aga hullem, kui sõdalased. Kordonialased õieti ait oli seal ja siis suur kuulnud hinnapuu külge, lautu, siin ta Keiko kadunud varemetes ja sauaga. Sealhulgas lüüakse veel niuksed meest, kes tuleb hakata pidama siin. Et asi on seda oi etena mingi. Enne rahuni laguneva teha midagi printsi masu, midagi, rahval on praegu kaske hakata ära, linnas on seal talu juttu kergem rääkida kui emal teha, eks ole, jah, ongi jah, ongi mururoosi. Jaan kombib ümber maja ja üle tema karvase põse veereb pisar. Maja lõhutakse tükkhaaval, viiakse selle küljest ära kõik, mis viia annab. Uksed, aknad, voodrilauad, palgid seinast talad laest. Põrandast kistakse üles lauad, ahjumüür lagundatakse üksikkivideks. Peremeheta varandus. Aga praegu on tulnud aeg, kus ühtäkki läks kõik kalliks. Iga tükk maksab raha. Kui ei lähe endale vaja, kõlbab meie teisele. Mida kauem ma seda maja silmitsi on, seda suurem nukrus isegi lootusetus poeb hinge. Tükkideks lammutatava maja muutub loojuva päikese kiirtes. Just nagu Eesti põllumajanduse võrdkujuks. Oli see põllumajandus kuitahes viletsa või sobimatu peremehe käes. Ometi oli see üks terviklik süsteem, mis funktsioneeris ja millest oli kasu. Nüüd on ta muutumas mingite jõudude tahtel peremeheta varaks millest igaüks, kelle süda lubab, võib karistamatult kahmata endale suurema või väiksema tüki. Sest kõik maksab. Kõigel on hind. Uste ja akendeta, lõhutud seinte ja põrandaga maja ei paku kaitset, tuule eest ei anna sooja. Ära võetud katus laseb vihma veel takistamatult sisse sadada. Maja on muudetud elamiskõlbmatuks. Ei tegijad saanud olla ega tulla kusagilt kaugelt võõralt maalt ikka siitsamast, meie endi hulgast. Sellele viitavad jumala selgelt varanduse tükkhaaval laialitassimise jäljed. Aga võib-olla juba homme tuleb noormees, kes tahaksin elama hakata. Võib-olla mõtleks temagi vana maja teha tükkideks. Kuid ikkagi siis selleks, et seda uuesti ja paremini üles ehitada. Nii et ka vana maja kõik sobivad osad leiaksid endale uues ehituses sobiva koha. Sest kõik maksab, kõigel on hind. Maja jättis peremeheta võõras võim. Ja nüüd teda rüüstatakse, sest oma võim ei kaitsevara ei tõkestada rüüstamisi ega vargusi. Ka põllumehed on nagu suures lagunenud majas, kus katusest ajab kaela vihma ning uste ja akende aukudest lõhutud seintest ja põrandast puhub vinge tuul. Ühelt poolt on antud vaba voli lõhkujatele neile, kes tunnevad mõnu lihtsalt purustamisest kes ehtsate punarevolutsionääride kombel vajavad rinna ette ja nõuavad kõige endise hävitamist. Teiselt poolt lastakse takistamatult tegutseda au ja häbitunde kaotanud kahe jalgsetel, kes rebivad endaga tema rahanduses nii palju, kui jaksavad võtavad traktorid, autod, põllutöömasinad, materjalid ja müüvad need vaheltkasuga edasi. Või siis üritavad selle varaga tõepoolest isegi talu pidada. Ja kui maa loodud reformikomisjonid majandite laiali tassitud vara tagasi nõutamise osas ilmutavad senist saamatust või soovimatust siis ei maksa ühe osa meie poliitikute jutud Eesti põllumajanduse ümberkorraldamisest talumajanduse alustel, mitte punast krossigi. Ei toida meid ära purustatud majandid ega kaaperdajate näidistalud. Kes ütleb, kui palju on Eestimaal õigeid ause mehe talusid, mis on elujõulised? Tagasitee möödub sõna kehvalt kõik olema ühtviisi nukrad. Arvan, et kodupaiga otsija hinges on segased tunnused. Jaan kurvastab oma karjapoisipõlvekodu lõhkumise pärast. Minu silmade ees on kollane viljapõld ja ma mõtlen, kuidas niisugustele põllumassiivide saaks üldse talu teha ja kas see oleks mõistlik. Maanteedest eemal maasse vajunud päikese paistan torminia sajun pimesi nagu vanapagan, põrnitseb talu põndaku tagant. Maa sisse taotud sünged vaiad. Siili okkana ümber aiad. Silmiga sihib metsa ja soole seljaga teiste talude poole. Samblane katus, hammurrade akende ümber kasvanud habe. Madalat ruutu peni Sirtsab künnise alla küündib virtsa üksikud hundid, irevil hambad, vanad väsinud talu Rambad. Kes küll kargaks nendele harja ajaks need soojendid, külade karja. Kes küll suudab tõsta porist pimedusest ja metsa Parist üksikuid ruumi uppunud maju. Peab küll tulema. Maailma raju. Sellel päeval, kui ma olin Eestimaa lõunaosas Läti piiri lähedal sängitati Eesti põhjarannikumaamulda Edgar Tõnuristi põrm. Eestimaa värvidesse jõudis mees oma eluaja jooksul lisada selgelt tunnetatava tooni. Ta paneb mõttes küsimust, mida oleks öelnud tundma Tõnurist, kui ta oleks olnud täna koos meiega. Me kõik tunneme 11 liiga vähe. Sest aastakümneid oleme pidanud oma elus midagi varjama. Sellepärast ei oska me ka nii mõnigi kord hinnata, kui palju üks või teine tollal võimul olnud inimene tegi head või halba sõltuvalt otseselt temast endast. Edgar Tõnuristi viimased eluaastad möödusid toimuvate muudatuste terasest jälgimises möödunud poole sajandi kriitilises analüüsimises ja Eesti vabariigi esimese iseseisvusaja põhjalikus uurimises. Ta tunnistas, et nõukogude võimu aastatel toimus Eesti elus palju. Kahetsusväärselt. Ta ei ole ka kirjutanud ega öelnud, et kõik oli kahetsusväärne. Praeguses ülepolitiseeritud õhustikus on neid, kes on valmis luuaga välja rookima meie elust, kogu minevikku. Paraku võib niisugust tegevust vaid sõnades või pildil kujutada. Tegelikkuses ei tule sellest aga midagi välja. Isegi superhävitaja stalinistid ei saanud sellega hakkama. Elus elatut kannab inimene endaga kaasas hauani. Kui ta on inimene. Edgar Tõnurist kirjutanud oma nõukogude ajast üle elatud elu kohta. Kuigi puuduvad otseselt kuritööd ei saa teha olematuks moraalset vastutust ajastu traagiliste tagajärgede eest. Need tagajärjed on liialt rasked selleks, et lihtsalt üldsõnaliselt tunnistada oma moraalset süüd. On vajalik tuua ajaloo palge ette kõik tehtu ja vaagida, kuidas käitus meist iga üks. Millisel määral kasutasime võimalust jääda inimeseks? Võimalust jääda inimeseks saab kasutada ainult see, kellele sõna inimene ei tähenda lihtsalt kahejalgset olevust vaid seda, kes tunnetab vastutust oma tegevuse pärast inimühiskonnas ning kellele tema tehtud vead ning eksimused toovad vältimatult kaasa hingelisi kannatusi. Küllap igaüks meist mõistab inimeseks jäämist ja inimlikkust erinevalt. Üks viga, mida eriti praegu Eestimaal väga sageli tehakse, on inimesele hinnangu andmine, rebides teda lahti taustsüsteemist tirides teda meelevaldselt välja ajastust, milles ta elas ja tegutses. Kord küsisime ühelt väliseestlaselt, kuidas oleks tema käitunud, kui ta oleks pidanud elama Eestis nõukogude võimu ajal. Ta vaatas mulle üllatunult ja suurte silmadega otsa ning vastas. Ei tea. See oli aus vastus. Ühelt noorelt isamaalased, kes mulle üldiselt tundub sümpaatsena, kuid kuulub luua meeste hulka. Küsisin kord, miks astusid komsomoli. Pikemalt mõtlemata, kostis ta, loll olin. See ei olnud aus vastus. Oma tarkuste lollust on inimesel endal raske mõõta. Kuid vaevalt komsomoli astumine võiks olla üldse nende kategooriatega mõõdetav, kui ei ole just tegemist puhtrealistlike eesmärkidega. Kui me ükskord ometi tajume, aga me peame seda tajuma, et me ei saa enda tegevust ei minevikus, olevikus, ega tulevikus rebida lahti taustsüsteemist, vaadelda lahus olustikust, tingimustest, milles elasime pastale, siis hakatakse inimeste toiminguid ja tegusid õigesti hindama. Kõige lihtsam ja hetkepoliitiliselt kindlam oleks näiteks kuulutada, et kuna Edgar Tõnurist oli kommunist, siis ei tahame temast enam midagi teada ega kuulda. Aga kui küsida, kas Eestimaal oli kasulik või kahjulik, et neil mineviku rasketel aastatel sai Eesti põllumajanduse käekäiku mõjutada temataoline mees? Või oleks olnud meile parem, kui ta oleks pidanud kusagil vaikset metsavahi ametit? Kui neile küsimustele hakata otsima ausat vastust siis muutub pilt meie minevikust hoopis keeruliseks. Punastes ja valgetes värvides pildile lisandub tohutu hulk teisi toone, pooltoone varjundeid. Kas teil on veel meeles see esimene suur Eesti rahvakogunemine lauluväljakul sinimustvalgete lippude all kelle käed kandsid nii seal kui ka mitmel pool mujal plakatit väljas ole eesti rahva eest väljas. Või need plakatid, kus toetati väljast Rüütlit, Toomet, Savisaart. Vaadake pilte, kes seal täies kõiguvad laulu rütmis, hoides üksteisel pea kohale tõstetud kätest sõbralikult kinni. Mis see kõik oli? Kas lolli tülistest pettureid? Ja nüüd on siis olid saanud targaks ning pettus ilmsiks tulnud. Aga miks Toome ja Silveri käisid Moskvas Vaino mahavõtmist nõudmas? Miks Rüütel jäi Moskvas jonnakalt oma Eesti iseseisvumisel liini kaitsma, hoolimata talle kaela sadanud monitustest kogu liidu kõrgel idees? Kui meie hulgas on tõepoolest selgelt eraldatavad sikud ja lambad, miks me neid siis alles nüüd, valimiste eel märkasime? Halb lugu, kui nägemisvõime annab üksnes valimisvõitlus ja võimuahnus. Soov ise olla võimu kandja. Meie rahvas on liiga väike, et seda omavaheliste mõttetute tülidega veelgi väiksemaks tükeldada. Mis ime see küll on, et mitte keegi võimule pürgijatest ei kahtle omaenda võimetes riiki ja rahvast juhtida. Ja veel imelikum on see, et märksa eredamalt on tunda mõningate poliitikute soovi mustata ja halvustada oma konkurente. Kui oskust rääkida riigi elu asjadest. Käratsemine ei ole arvukuse tundemärk. Ka teisele augu kaevamine ei näita tarkust just selle tegevuse eest, hoiatab üks eesti rahva vanasõna. Eesti rahvast kutsutakse maarahvaks isegi praegu, mil suurem osa meist on linnakividel. Ärgem peljakam oma austusväärset päritolu, mis viitab meie ühistele lätetele. Ärgem unustagem ka seda, et maarahvas on alati olnud kaalutlev püüdnud ise otsusele jõuda tõe ja õiguse küsimustes ega ole lasknud end mõjutada ilukõnelejate sõnavahust. Kord oli Eestimaal neli kuningat. Minu pärast olgu nüüd ka neli presidenti kuisevad, hoiaks ära eesti rahval lõhestamisel neljaks erinevaks osaks. Imelike mõteteni viijaks vanad talu pidanud lagastanud, kurjad käed. Taas tulevad silmadeta minevikupildid. Sõjavanker rullub üle Eestimaa idast läände. Meie perekodude lõu ja kõik hooned on täis põgenikke ning taganevad sõjaväelasi. Nüüd aastakümnete möödudes, kui lapsepõlva voorused on ahenenud täiskasvanu reaalseks ruumiks. Jääb vaid imestada, kui palju võis mahtuda hädas olevaid inimesi ühele maalapile. Kas nüüd on kõik hädad möödas, et meil enam ei jätku ruumi üksteise kõrval? Tollal arutati üheskoos, kas minna või jääda. Osa läks, teised jäid. Rakendas ka minu isa hobuse vankri ette rakendada uuesti lahti. Meie jääme Eestimaale. Need kolm sõna, mida isa ütles määrest meie saatus edaspidiseks. Minu manalasse varisenud maamehest vend oli talletanud endale Ewald Jõgise kirjaread. Kui palju polnud ka halbu aegu või sõjahirmu ei mäleta ometi tööinimene oleks käed rüppe lasknud või midagi tegemata jätnud. Talumees laadis 44. vankril mahaga põgenemiseks valmis pandud koorma. Osalt seepärast, et polnud kuhugi minna rohkem aga põhjusel, et kodu ei tahetud jätta. Ja kartul oli vaja võtta. Ta ei löödud käega ka hiljem, kõige absurdsem mõtteski tingimustes, mida sellel sajandil on osatud välja mõelda kui seda töökust, selget pead ning mis veel tähtis ühtehoidmist jätkub ka täna ja homme võiksime ümber seada ühe tuntud lause ja öelda. Las karavan haugub meie oma rajal. Lahku kas oleme nüüd kolm aastat hiljem kindlalt oma rajal? Metsasügavusse, endiste talumaade piirkonda juhatas meid kaugemalt juhuslik Teedutav Einar Talts. Mees ei pidanud paljuks sõita koos meiega oma Uustalu teeotsast hea hulk kilomeetreid edasi, et olla isataluotsijal abiks. Tema on üks nendest, kes on asunud tallama eesti talude taasloomise rada. Sovhoosis tahtsime teha mingisugust rendiettevõtet või mõtlesime, et rendime, paarsada hektarit maad ja alustame kaevame käega. Kui vanamehest olete? 37 ja olete põline maamees või ei ole ma 100 vilja, põline maamees. Nii et siin maal millegipärast ei ole ei, mitte midagi esimest paastuda, täitsa lootusrikkad. Turi kandis teatud laenad. Aga viimased viimased aastad ja eriti seoses Eesti vabariigi mõnda eriti viletsaks läinud, sellepärast et rahad ei liigu. Kolm-neli kuud oled sa pidevalt võlgu, ma ei tea, kui keegi tööstustööline näiteks oleks üks, neli kuud võlgu oma palgast ilma, kuidas tema välja tuleks, aga ilmselt mina pean kuidagi välja tulema. Teil on valu praegu käes. Kuzurdamine 18 hektarit suur põllumaad, põllumaad sellest on, ütleme mul mustaks lamatut vili on peal 10-l ja palju loomi, kirstud on ütleme, seitse lüpsilehma ja ülejäänud suuri loomi, suuri sõralisi, ütleme noh, 20 kokku. Ja palju peale pidama jätate selles olukorras, kus te olete? Ilmselt ma pean ära likvideerima, kindlasti kõik mullikat maha müüma, mis mul on kasvatatud, nii et ma nad lüpsilehmaks kasvatan, need pean ära müüma ja pean ära müüma ka muidugi osa lehmi lihtsalt ei tule välja. Maareform kui selline ka muidugi venib, hirmsasti ei ole mingit kindlustust. Et saaks kindla mingisuguse hinna, kui palju maksma pean selle maa eest sellepärast et noh, sedasi mingisuguste viibete peale. Võib-olla läheb ta nii palju maksma, võib-olla läheb seda teine palju maksma, selle peale ei tasu välja minna. Kas oled omaette mõelnud, millest see olukord teks? Kõvasti tähendab ühesõnaga. Paneb mõtlema, see on see, miks rahade liigu, miks raad liiguvad? Rahad liiguvad maal, rahad liiguvad, rahad liiguvad, igasuguste jumal teab kelle juures. Aga miks maamäe liigo? Et keegi teenib meie arvelt maamehe arvelt, keegi teenib, julmalt teenib ja ma mõtlen, et kui näiteks maamehe piim, mis on miljonid, on õlgu see kuskil laenatakse mingisuguse. Otstarbepeale palku laenab ta teise otstarbeveele, ühesõnaga peab ta kinni, nii kaua mõtleb, et ma, mees on küllaltki niuke tagasihoidlik ja kannatab selle välja siis ega varsti enam vist ei kannata, ei kannata. Uus talunikule on raske rääkida, meil on raske kuulata, ränkon kuulata, kui maamees ütleb, et vist peab müüma oma lehmad, sest tulusam on ühest kohast võid kokku osta ja teises paigas maha ärida. Kui kõik lähevad sellele teele, kuskohast siis tuleb või ostame sisse? Kuskohalt tuleb rahavoo, Eestimaa. Kas ka edaspidi jääme sinu pinnal kodu, Maatuix? Meie juured ei ole lapsepõlves kodumullas ja maa kamaras murukoplis, kus aabitsa lapsed mängivad. Meie juured on igas paigas, kust me kunagi mööda käinud. Nii me kasvame virn rohu kombel kinni haarates siit ja sealt. Ja need lõputa keerlevad teed. Ja need kauguses Sinavad metsad. Unistuste mägedest rääkimata. Võõrad paigad ja võõrad nimed saavad omaks ja uuesti võõraks. Karl Ristikivi. Hoidkem oma rahvaks ja inimeseks olemise lätteid. Toogem selgus oma vaadetesse ausus sõnadesse ning tegudesse. Homse päeva nägemise nimel.