Dotsent Paula palmeos, te olite praegugi alles loengult, kui suur on teie koormus praegu ülikoolis? 12 kuni 14 tundi on praegu soome keel ungari keel mitu kursust ja siis tuleval semestril ka sissejuhatus soome-ugri keeleteadus. Nii et ikka need põhilised alad, mida te olete aastaid juba kokku ja kui me nüüd teie sünnipäevaga seoses natukene teie tööd meenutame hakkama võib-olla päris noorest põlvest peale. Te olete möldri tütar, olen ma lugenud. Jah, ma olen sündinud kildu veskis Vastemõisa vallas. Ja seal isal oli renditud kroonuveski, vesiveski oli seal. Järv oli otse ukse ees oli alati pidi ema järele, ütleme, et järve ei läheks. Ja mulle on meelde jäänud see, et meil oli üks puhast tõugu inglise ratsahobune, eks valge hobune oli ostetud ja see oli kuri, aga mina olin veel koolieelik, ei teadnud, läksin teda siis nähtavasti torkima või mida? Ja ta haaras hammastega mul pöidlased kinni ja viskas mind poole ristikheina välja peale, hammustas pöidla päkaläbi. Ja siis mäletan veel, et see mässiti põiega kinni. Sellele järgnes gümnaasium ja siis astumine Tartu Ülikooli. Kas teil on meeles neid emotsioone, mis olid noorel tütarlapsel, kes tuleb nüüd kõrgesse? Kursus ülikool, mina nüüd sellest ülikooli kuulsusest ega suurusest suurt aru ei saanud, nad õpetajad veel ütles inglise keelt õppima, ma läksingi siis inglise keelt õppima. Aga võib-olla kaitseprovintsi, kooli ettevalmistus, nõrgavõitu, kes seda teab. Igatahes ma sattusin sinna mingisugusesse, Choosseri seminari, millest ma mitte midagi ei taibanud, ikka aru ei saanud. Ja siis vanema vanimad tudengid andsid nõu. Noored olid muidugi jumalad, ega kursuste süsteemi ei olnud, igaüks võis sealt pihta hakata, kust ta tahtis. Siis vanimad tudengid ütlesid, et kõige enne tuleb ikka ladina keel ära teha. Ladina keelt ma hakkasingi siis õppima. Kuidagi ma sattusin professor Saareste loengule ja see jälle tundus mulle täitsa ikka nii südamelähedane olevat. Ja siis ma läksingi, otsustasin eesti keele võtta endale üheks aineks ja millegipärast hakkas mind ungari keel huvitama, siis ma läksin doktor Diorke ungari keelde õppisin natukene seda ja siis, et juba sattusin professor margi juurde, kes oli siis uurali keeleteaduse või tänapäev mõttes, siis soome-ugri keeleteaduse professor. Kui suur oli see Ungari rühma? Seal me olime ainult kahekesi alguses, aga margi juures oli meid natukese rohkem, siis juba see oli siis teaduslik kursus. Türke oli praktiline ungari keel siis selle margi juures õppisid harilikult Ungari stipendiaadid, kes siin olid siis vahetuse korras, noh, üks oli korraga, aga kuna see oli vahetevahel rohkem, need käisid ikka margi loengul ja üldse need välismaalased hindasid kuidagi marki väga. Ja noh, siis selle margil oli peale selle veel niisugune komme, et ta kuidagi ise ta oli küll niisugune järsk ja tõsine ja sünge mees. Aga ta oskas oma üliõpilastele üsna nii lähedale saada, näiteks ta viis kohvikusse oma loengut veel ja seal vahel peksime, tamp, katsis või ajasime muidu juttu, soomlased siis rääkisid oma probleemidest ja muredest. Ja siis, kui tal oli mõni päev, siis ikka ta kutsus oma üliõpilased ka sinna sünnipäevale ja siis tihti ta seal näitas oma ekspeditsioonide pilte lappis, ta oli tükk aega olnud ja seda ma ei tea, kas ta murdvas päris oli käinud või oli ta siis Leningradis mordva lasi küsitlenud seda ma ei tea. Mul praegu ei ole meeles, kus ta veel oli käinud, kuidas tekkis mõte või võimalus minna Ungarisse stipendiaat, eks nüüd tegelikult oli niiviisi, et igal aastal võis üks meie tudeng pääseda vahetus stipendiaadina Ungarisse. Ja noh, siis oli, olin juba paar aastat pinud uurali keeleteadust, siis Mark oli nii üsna lõpu lähedal. Mar ütles siis küsis, kas ma tahaksin minna ja andsin paberid sisse ja eks ma siis läksingi sinna. Aadress oli antud, kuhu ma pidin minema ja tol ajal oli niisugune komme, et noor tütarlaps ei noh, ei peetud sobivaks. Et ta elaks linnas omaette korteris ja siis oli ette nähtud, internaadis elanud. See oli kolleeg, keegi on, nagu seda tol ajal nimetati ja oli siis kloostri juures ise kolleegium tähendab esimesel korrusel maja esimesel korrusel elasid munad. Ja siis maja oli neljakorruseline ja mina siis olin, olin, sain endale toanaabriks ühe väikese esimese kursuse tudengi kes siis oli hästi käreda jutuga. See kolleegiumi nimi oli kolleegium Marianum. Ja see, seda minu naabrit kutsuti Kolleegiumi äratuskell. Kangesti heleda häälega oli ja kui ta midagi rääkis, siis terve korrus lõkkas. Et Ungari olete te kuulda küll, aga kas ta ka ise rääkida? Ei, tol ajal ma ei osanud, ma oskasin, ainult noh, mis me siin olime lugenud mõned muinasjutud ja niisugused siis mõned sõnad ikka, ma rääkisin, aga no kui rahva seas elada, siis õpib üsna kiiresti. Ja ega see tüdruk õnneks ei osanud ühtegi võõrkeelt, kellega. Kas te kasutasite ilmselt siis ka iga võimalust ungari keelt rääkida? Kui ma katsusin nii palju ungari keelt rääkida, kui sain, siis ja seal noh maa kombeid ma alguses ei tundnud. Tüdrukud tulid kolleegiumis vastu ja ütlesid ikka servus servas. Tere, tere. Särvus särgus. Ja mina ei teadnud, et see servus, sinatamine. Läksin siis ülikoolis ka ühte seminari sisse, seal oli üks karis poisse ja tüdrukuid ja põrutasin nendele kõigilise kangesti rõõmus, et ma ungarikeelse sõna oskasin. Sermustok. Ja selle peale siis igasugused poisid, kes seal olid, hakkasid ka mind sinatame, tüdrukutel oli tol ajal kombeks sina rääkida omavahel, aga poisid ei rääkinud, tüdrukutega hakkasid mulle, sina ütleme, kui ma siis sellest lõpuks aru sai, need mintsinatavad siis hing väga täis, et mõtle neid, et missugused nad on. Ja tegelikult oli niiviisi, et alles siis, kui üks nendest poistest tuli järgmisel aastal stipendiaadina Tartusse, siis ütles Mulled, mõtlemine ja pidasime kõik aru, et küll seal Eestis on imelikud kombed, mõte tuleb uksest sisse ja ütleb meile kõigile sina. Nüüd ma alles taipan, et see tuli keelele oskamatusest ja mis on teil nii eredalt meelde jäänud sellest Ungari aastast? Ungari aastast on vast niipalju ehk meelde jäänud, et seal minu õpetaja oli professor Shira ei püüa. Tema Ungaris oli tol ajal murdev, uurimine oli veel niisugune üsna lapsekingades või seda nagu väga ei, ei rastatud, siis ta ükskord ühes Heloma seminaril seminaris palus, et. Tutvusta kuuma või pidagu ettekanne eestlaste eesti murrete uurimisest siis noh, ma siis mõtlesin selle teema ilusasti läbi ja Ungari keetma oskasin teisel semestril ja siis ma pidasin ettekande ja siis äkki selles selle ettekande koostamisel siis ma äkki basin, et professor Saareste oli tegelikult väga suur keeleteadlane, ta oli tol ajal juba, kui mina õppisin kolmekümnendatel aastatel, siis ta oli terve Eestimaa läbi käinud ja igal pool kõigi murrete alal olnud. Nii et tänu temale siis see eesti murrete uurimine oli õige hästi edenenud ja Ungari korvodorkasse lasin ungarlastel, jah, ungarlastel oli siis sellest väga hea meel, et ma seda tutvustasin praegu muidugi ungarlased või hiljem, ungarlased on oma murdeid ka väga palju uurinud. Aga tol ajal see oli nagu nii nendel ka kuidagi üsna uus käik. Hiiumaal murdematerjali kogumine oli enne Ungaris käimist, see oli enne Ungaris käimist ja nii, et neil oli siis juba tatud niisugune kogemus. Mul oli kogemusi, noolin üsna palju juba tol ajal murdeid käinud murret käinud uurimas. Algas see niimoodi, et olin teist aastakest ülikoolis, kui professor saarestel oli tarvis meid oma nähtavasti keeleatlase jaoks Suure-Jaani kihelkonnast, seal ta ise ei olnud käinud tol ajal veel ja siis palus, et ma tooksin talle neid, ma siis käisingi seal siis me elasime juba Lahmusel, ma enam kildulm ei elanud. Seal lähedal oli üks liine vana küla Põhjaka, siis ma käisin selle Põhjaka küla läbi ja otsisin sealt päris head korralikud keelejuhid, kes puhast sureni murret kõnelesid ja tõin siis saarestele kõik kõigi nende küsimuste peale vastused, mis ta tahtis. Kui nüüd ajas edasi minna, siis me jõuame varsti 40. aasta sündmustesse ja ka teie elus toimub siis teatud Hoopis ja vahepeal ma kirjutasin ära oma mais magistritöö. Ja siis lõpetasin ülikooli ja õpetaja kohta ei olnud siis kadunud akadeemik Veski Johannes Voldemar Veski soovitusel sain ma siis tagasihoidlikuks. Eesti entsüklopeedia toimetuses olin abisekretär seal või sekretäri abi. Kuidas seda tol ajal veelgi niisugune puhttehniline täike rattakenema olin, aga ära elamisse siiski võimaldas, mõni kuu hiljem tuli siis ülikooli juurde või ülikooli tuli aspirant tuur ja professor Saareste siis soovitas, et tulgu ma pea astugu aspirantuuri ja siis ma soori soolitasingi sisseastumiseksamid ja olin niiviisi siis esimene aspirant eesti keele alal Tartu ülikoolist. See oli siis niisugune uus nõukogulik nähtus kodanlikul ajal, aspirantuuri ei olnud aga aspirante saanute alla kuigi kaua, sest. Siis tuli sõda, tuli okupatsioon ja siis okupatsiooni ajal alguses seal tükk aega töötu ja lõpuks siis läksin jõhvi gümnaasiumi õpetajaks eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. 44. aasta sügisel tulite te taas avatud Nõukogude ülikooli tööle. Ja siis oli niiviisi, et ungari keele õpetajat olnud ja siis professor Ariste tegi ettepaneku, et tulgu ma ungari keele lektoriks ja nii ma siis tulid algusse muidugi tööd oli vähe, üliõpilasi oli vähe. Aga hiljem siis on need kõik korraldati ümber, nii et hakkas, hakkas siis soome-ugri eriharu alustas tööd ja Ungari keelt tuli ka õpetada, mida on sellest ajast meres? Noh, eks ikka oli niisugune üsna kõhe tundmus, vahetevahel. Sandisti, et mis sa nüüd ikanigangist õpetad, kui sa ei ole selleks ettenähtud, et ülikooli õppejõud olla, vaid olid saanud keskkooli õpetaja kutse. Need kasvamine täis täis mõnes mõttes ka koos üliõpilastega ikka ikka kogu aja. Tuli siis tsiteerimist, tehnikad ja kõik tuli selgeks õppida. Kuidas sa olid tolleaegsed üliõpilased. Need, kes pärast sõda kohe tulid, nad olid kuidagi küpsemad ja täiskasvanu mad. Kuid tänapäeva üliõpilased tänapäeva esimese esimesel kursusel ikka tihti on nad üsna lapsukesed. Aga tol ajal nad olid ikka küpsed inimesed, Nad teadsid, mida nad tahavad ja mida nad tohivad. Õppimistahe oli kindlasti palju suurem, nendele ei tehtud ette ja taha kõike budiks, nagu nüüd tihti tuleb teha. Ja olud ja tingimused olid nagu mõistagi võib. Tegelikult on teil meeles mingisuguseid nihukesi, olmelisi probleeme, mida siis tuli võtta ja aretada? On küll, mul on selgesti meeles, kui tolleaegsed tudengid olid hädas, näiteks internaadis ei olnud kütet, toad olid külmad. Ja mõnigi nendest, kus kohal nad täpselt käisid, aga nad vahel teisel päeval me käisime hiljem hunt varastamas. Kust nad siis neid halukesi käisid toomas, seda ma ei tea, aga igatahes hädas nad olid ja isegi see tänapäevase ülikoolis kohviku rõdusaal, selles oli ühiselamu, kõik oli voodi voodi kõrval, seal nad siis elasid alguses ja siis kõrval see keeltemaja, see oli kah internaat. Üsna kitsas oli ikka kõigi nende asjadega, neil 48. aastal oli see vist Leningradis toimus siis üleliiduline kongress, soome-ugri filoloogia küsimusi, arutati seal ja siis kadunud professor Puubris tema selle organiseeris. Ja tema siis tegi ettepaneku jaotada ka kuidagi need uurimispiirkonnad meie hooleks, nagu ma mäletan, jäid liivlased vadjalased ja küllap vist kaisurid. Aga Karjala veel ei olnud ette nähtud. Aga professor Aristel tuli idee. Ta tegi ülikooli rektorile ettepaneku, et kirjutagu ta val tairajoonikomiteesse küsigu järele. Kas seal, millal asi on veel? No ja siis tuli vastus, et seal on üle paarisaja karjalase kes siis kodus räägivad karjala keelt, mujal küll vene keelt ja siis kahel esimesel ekspeditsioonil seal Voltaire rajoonis käis siis professor Ariste. Aga hiljem ta läks oma vadjalaste juurde jälle ja siis jäid need val tai karjalased jäid minu hooleks ja hulk aega ma käisin sisil õpilastega. Ega need kerged reisid ei olnud, sellepärast sinna alguses bussiühendustega midagi, tol ajal veel pärast sõda, lennud tihti tuli siis ilmast jala maha käia üle 30 kilomeetri kusjuures oli siis seljakott, toidumoona ja kõigega seljariided, ööbimisasjad pealsele, kõik masaseme riided ja kõik olid. Ja siis peale selle, ega seal siis ees kah ei olnud mingisugused sulg padjadega, hotellid ootamas, seal oli olnud algkool, noh, tol ajal see oli pärast sõda, siis oli lapsi enam seal külas, Sult ei olnd, nad käisid mujal koolis, oli sissegi, koole oli suletud, aga siis mingisugune niisugune väga pisikene internaadi moodi tarekene oli, seal me saime, siis panime õled maha ja seal me siis magasime. Külasid oli üsna palju. Tõsi küll, Nad olid niisugused metsakülad, mul on niisugune mulje, et nendel karjalastele ei olnud hobuseidki. Tol ajal mäletan, et küla vahel sõideti lehmadega, lehmad olid vankri ette rakendatud ja nii nad sõitsid mulle meeles, et minu esimesed ekspeditsioonid tegelikult on isegi üks pilt olemas. Ülebest kinkisid mulle ühe albumi, kus olid siis pildid sees ja sinna sellel lehmavankris. Anna pildi alla on kirjutatud, tasaselt jõuad, kaugele jõuad, mis sa veel sellelt loomalt nõuad ja siis meid kuidagi nii peeti nagu et me peame kõike oskama kõike teadma. Ja ma mäletan, üks laps oli ükskord astunud pudeli põhjaotsa, jalg oli mädanema läinud siis Aino Valmet, praegune eesti keele kateedri dotsent, tema oli tol ajal aspirant, siis tema ravis seda kah nii rahvameditsiiniga või järgi see vist oli, pani pekki ja mets sinna peale ja mina ei tea, kas see siis valus oli, igatahes järgmisel korral laps pani putku, jooksis ta eest ära. Kas kohalik elanikkond mõistis teie töö eesmärke või oli see neile väga kauge heinad ikka enamasti nad said aru. On ikka öeldud, et te olete olnud väga hoolitsev ja ja tähelepanelik juhendaja, niisugustel keele ekspeditsioonidel. Mis te ise selle kohta ütlete? Eks ma olen seda teinud, mida peab tegema. Ja mööda neid karjala siin ma siis olen käinud. Siis me nüüd, kui see val tai sai läbi kuskil pesiegons, siis on rööbinski selle veehoidla juures veehoidla juur lähedal on seal üsna suured karjala külad ka ja läksime siis sinna. Seal käisime ka üsna mitu aastat ja noh, seal oli ikka noh, bussiga sai külla ja ega seal väga raske enam ei olnud. Ja seal oli enne ka kogujaid käinud ja siis nendel oli üks pensionil olev koolmeister, mannisin oli neid prahva traditsiooni kogunud ja seal inimesed said üsna hästi aru meie meie käikude sihist. Aga siis hiljem ma sattusin selle Kalinini oblasti lõunaservale õieti paarsada kilomeetrit Moskvast Riia poole. Seal oli, seal oli lähedal, on üks väike Volga arvudjoroša jõgi, selle kaldal oli neli viis Karjala küla. Noh, sõda oli sealt üle käinud, need vanakesed muidugi rääkisid veel hästi karjala keelt. Ja mul on meeles, kui, siis seal ühes külas üks perenaine rääkis, mina ei tea, kas siis muidu nad, need külad olid evakuid meeritud sõja ajal okupatsiooni ajal. Aga kas siis, et mõni pere nendest kuidagi kohale oli jäänud või kuidas nad nad muide ise rääkisid seda, kuidas nende pojad ja mehed olid partisanidega metsas, naised nähtavasti olid siis koju jäänud ja siis nad seletasid, kuidas nad partisani telemärku andsid, sakslased liikvel. Et kui siis sidusid üle toosti kuhugi aiateiba otsa, siis jälle need, kes metsas olid partisanid, need teadsid, et ei tohi külla tulla. Ühes külas mäletataks, käidekene rääkis, millal te käisite viimati ekspeditsioonil? Viimati ma käisin nüüd 81. aasta suvel, siis me käisime jälle seal toksitu karske rajoonis, seal on suuri Karjala külasid selisse ma ei tea, seal üks, 80 taluvus palju. Ja need karjala külad on kõik niisugused, et kahel pool head ehitatud keskelt läheb tänav läbi ja kummaski küla otsas tingimata peab värav ka olema. Nii et omaette nagu niisugune omaette üksus või omaette maailm ja harilikult. Peaaegu kõik Karjala külad on ehitatud veekogude äärde, seal sellist seal ja seal boksite Kurski rajoonis, seal on ka Tšaagoda jõgi on, mis sealt läheb läbi ja siis seal jõe ääres harilikult on ehitatud veel väiksed suitsusaunad. Vaata ka tuleval aastal, ma arvan, et enam ei lähe. Sellepärast et need on küllalt rasked. Võib-olla, kui ma siis ilma tudengite vahest lähen kuhugi veel Joshi äärde, seal ehk on veel kul töö pooleli. Et ometi siis rohkem vaba inimesena. Jah, kui tudengitega käia, ega oma töö jaoks palju aega ei jää. Et kohustus on kobad kordadel, kohustused on õlgade ja ega siis neid, kes keelt oskavad, ega kõik, igaüks nendest ei kõlba keelejuhiks, ka tudengitele loovutad siis ikkagi head keelejuhid, kes on head jutustajad. Et nad saaksid kergemini materjali kätte. Räägime nüüd võib-olla teie abist tõlkijatele eriti ma usun, ungari keelest tõlkijad on teie abi vajanud ja kasutanud. Noh, need, kes praegu juba tõlgivad, need ise tulevad neid toi need, kes pärast sõda tõlkinud, need on kõik kui õpilased, välja arvatud nüüd möödunud aastal ilmus üks raamat, mille oli tõlkinud siis inimene, kes oli algusest lõpuni saanud Ungaris oma hariduse. Kuidas on? Päris ma käisin ülemineval aastal Debretseni suveülikoolis ja ma läksin sinna esimest korda uudishimust. Üks õppejõu kohta oli ette nähtud, läksin sinna uudishimust, et vaadata, mida seal õieti tehakse, ehk ma ka vanuigivõinud midagi juurde õppida. Need olid väga toredad ja viljakad lähevad meid paigutati seal elama. Minuga oli koos üks uus kuradi ülikooli õppejõud. Ja tema oli meie rühmajuht ka ühtlasi. Ja siis kaks soome tüdrukut, nii et nendega me elasime siis ühes toas ja terve õppetöö toimus niimoodi, et alguses tehti kõigil, kes sinna olid ilmunud, tehti ankeet et siis määrata keeleoskused taset ja selle järgi rühmadesse jagada. Mina sattusin siis välisungarlastega ühte rühma, ju siis vaadati, et oma keelt ikka natukene ehk tunned. Ja see rühm oli ka iseendast väga tore, seal oli Tšehhi, Ungari lasi, oli ja ka Jugoslaavia ungarlased oli, nii et jaa, Kanadast oli ka. Nii et need olid ühesõnaga dire kasulikud päevad olid keele ütleme noh, värskendamiseks. Ise mõttes ja noh, selles mõttes ka, et ekskursioone oli nii palju ja võisime tutvuda igasuguste niisuguste ma igatahes sain käia niisugustes kohtades, kus ma enne olnud käinud. Ägeris ma olin küll käinud, aga seal on mingi tähetorni muuseum või mis seal on. Ja seal ma nägin Sainovitši maja. Pilti tähendab, Sainovitš oli see, kes kirjutas esimesena Ungari ja lapi keele suguluses sellepärast, et ta käis maks liiga, kes oli omal ajal väga silmapaistev liini astronoom Nad käisid Norra kõige põhjapoolsemad pul vaatlusi tegemas, kui veenus läks päikesest mööda ja siis oli seal, siis oli vist juunis. Ma ei tea, kas see foto oli sellest maja Uberikust hüvitist, kus nad elasid seal väga tore. Vaadata. Teil on olemas aastakümnete kogemus ülikooli õppejõuna ja te olete nüüd jälginud ka filoloogia arengut aastakümnete jooksul. Casandil asju, mis teie südant vaevavad. Praegusel hetkel. Küll meie ei ole näiteks valmis Sand soome-eesti sõnaraamatut ja minul on ka seal üsna suur sinisellepärast, et kõik niisugused igapäevased tööd ja toimetused on niivõrd peale pressinud, et kirjastus kindlasti ei anna seda mulle andeks. Endised üliõpilased on mõnikord mõistatanud, oletanud, kui palju neid endised õppejõud mäletavad ja teavad. Harilikult on niiviisi, et meelde jäävad need, kes on väga head, väga silmapaistvad ja kes on halvad, nõrgad need vahepealsed, need nagu hästi ei taha meelde jääda. Lubage soovida teile teie homse juubeli puhul kõige paremat kogu Eesti humanitaaria nimel sealhulgas ka Eesti raadiokollektiivi nimel ja soovin ta jätku ja jõudu järgmisteks aastateks.