Ma ei jaota meid ausateks ja aututeks. Ta ühendab meid nii sünnis kui surmas. Ma ei, jaotleme ihkab ainult söövateks rühmitusteks. Ei ole meil vähimatki põhjust süüdistada emakest maad meid haaranud või haaravates tülides ja aru saamatustes. Ja ometi jageletakse poliitikasfääris nii innukalt, et isegi pealtvaatajat või kuulajat kipuvad töö tegemist unustama kes vaatemängu või kuuldemängu köituse tõttu, kes mõttetus kraaklemisest põhjustatud apaatia pärast. Enn Põldroos kirjutas 1988. aasta viinakuul. Euroopalik demokraatia traditsioon tähendab intellektuaalse jõu tingimusteta eelistamist hüüdlausete detsi Bellidele, jaga särki rebivale, emotsioonide jõule ning igal juhul tähendab see mõistuse jõu eelistamist rusikate jõule. Tähendab oskust ühiste huvide pinnal liituda ühisaktsioonidesse ning tegutseda kooskõlastatult ka nendega, kellega ei mõtle just päris ühtemoodi nendega, kes pole just päriselt sõbrad. Aga kes ei ole minu sõber, seal minu vaenlane? Meenutagem, kelle kreedo see oli. See oli maailma rahvaste suurim sõber, nagu tookord öeldi Jossif Stalin. Ja kas ei paljastusi niux, valusam ja raskem arm meie teadvuses, mille on kulutanud sinna aastakümnete pikkune väärtuste peapeale pööramine tilkhaaval kooliõpikutest, kirjandusest ja raadiost kogunenud mürk. Me oleme ahnelt asunud avastama uusi tõdesid ning taasavastama neid, mida kaua meie eest varjati. Kuid äkki märkame, millist tõdemega ei usuks. Ikka ja jälle kaldume arvama, et ta on ainus ja jagamatu üks tõde ja üks keiser maa peal. Üks jumal taevas ja kes pole otse sõber, on vaenlane. Ka see on asi, mis vastandub euroopalikule, traditsioonile ja mõttelaadile tema skepsisele ja kahtlemisvaimule tema usule tõdede paljusesse. Euroopalik poliitiline kultuur ei tähenda ainult peensusteni lihvitud protseduurireegleid. Eelkõige tähendab see sallivust ning oskust ajada oma poliitiliste oponentide ka mõnusate mehe juttu. Kui selleks mahti on. Erinevate vaadetega asjamehed, kes endise poliitikudeks peavad, ei saa kuidagiviisi omavahel kokku, et pisutki mõnusat mehe juttu puhuda. No näiteks, kas poleks olnud tõepoolest mõistlik vähekene omavahel nõu pidada, kes võiks või võiksid olla niisuguseid presidendikandidaadid, kes on rahvale vastuvõetavad seada siis üles üldtunnustatud ja üldmeeldivad, daamid ja härrad ja las rahvas otsustab, kes nende hulgast on see kõige õigem ilma et oleks vaja kellelegi sära tuhmistada, halvalõhnalise minevikku, puudriga kui suurt populaarsust minema pesta. Laimulainetega ei ole ka Riigikokku kandideerijate hulgas eriti kuulda olnud, et keegi neist oleks kampaania käigus öelnud mõne kiitva sõna teise valimisliidu või erakonna toetuseks. Kas siis tõesti igaüks neist enam kui 600-st on veendunud, et just tema on see kõige parem? Need vaenu valla mehed on otse sõgedad, kõik kihelkonna asja tahuka ajavad ja ise kiitvad päevad-ööd, et teevad rahva kasuks tööd. Jah, rahva kasuks, tõsi küll. Nii oli nende mõtte, kuid tülitsedes riieldes läheb meelest ettevõtta, et teed sillutama läksivad kae nüüd, kuis kive pilluvad. Kui vaenu valla mehed meelt pea ei paranda siis ametmehi nendest ei tulevikus sa, nad jäetaks nurka ka istuma ja asja järel mõtlema. Anna Haava. Ja kui pidada lauliku sõnu tähelepanu väärivaiks siis jätagi vaenu valla mehed nurka istuma ja asja järele mõtlema. Teise nurka võiks ette istuma ja mõtlema ka need, kes tegid valimiskampaanias suure raha kulutamise peo. Kui liita kokku kulutused, mida tehtud tohutu arvu värvi plakatite tellimiseks igasuguste tele, raadio ja ajalehereklaamidele mitmesugustele narri võidushowdele ülikallitel üritustel, küll Sky baaris ja mujal siis tekib suur hulk küsimärke. Tulevad meelde eelmiste ülemnõukogu valimiste eelsed päevad, kus mõni mees laskis reklaamida oma külaskäiku vanadekodusse kuid seejärel võimupiruka manu. Pääsnult ei häirinud teda enam ööde kaupa. Pensionär sabades külmetavad vanainimesed kogu oma suure murekoormaga. Nüüd on selletaolised taas meelde tulnud. Näen akendele kleebitud plakateid, millel lapse pilt ja kus tõotatakse hoolitsust noore perekonna eest. Pidage pidage. Ega see ole äkki sama seltskond, kelle õhutusel eesti rahvas laulis maa täitmisest lastega. Millisesse liitu või erakonda kuuluvad need, kes mängeldes muutsid vanainimeste kirsturaha mõneks krabisevat krooniks, mille eest ei saa, suri linagi osta. Ja keegi võimulepürgija eest pole mõelnud, et meie oludes oleks praegu igati mõistlikum vältida suuri kulutusi enda reklaamile ning anda kokkuhoitud raha neile, kes hädasti vajavad toetust. Kolmanda nurga võiks jätta pseudovabadusvõitlejatele igat masti ebakangelastele. Las istuvad ja mõtlevad järele, missugune moraalne õigus on olnud suud pruukida nomenklatuuri teemadel, neil, kel endil oli samuti taskus punaste kaantega pilet, mida sinna mitte keegi toori jõuga ei toppinud. Ega ometi seemneid teistest paremaks tee, et nad veidi rutem oma punapiletid ära andsid? Ei lähe mul meelest, kuidas rahva nende valimiskonverentsi ajal eelmiste valimiste aegu tõusis päevakorrale küsimus suhtumisest neisse rahvarinde lastesse, kellel taskus kompartei liikmekaart. Üks kandideerija teatas kõnepuldist, et selleks ajaks, kui kandidaadid kinnitatakse, jõuab ta oma parteilisuse küsimused lahendada. Nagu oleks paberist vabanemine teda seesmiselt paremaks või ausamaks teinud. Või ehk tegigi, sest nüüd on ta vasemalt paremale liikudes jõudnud komparteist valimisliidu Isamaa ridadesse. Rahvarinde liidrid rõhutavad oma suurt osa Eesti vabadusvõitluses ja just nagu unustavad ära, et enne seda oli loomeliitude pleenum. Need, kes räägivad loomeliitude pleenumi tähtsusest ei tee mäletamagi Hirvepargi sündmusi, ehkki need võeti ette asjaosalistele palju häda ohtlikumas taustsituatsioonis. Hirvepargi ajalooline tähtsus on seniajani lahti mõtestamata. Vabadusvõitlejad ridadesse kulutavad end suure uhkusega nüüd ka need, kes kirjutasid ümber mõni lendlehe või levitasid keelatud kirjandust. Keegi ei räägi aga 40.-te aastate koolipoistest, kes oma vaadete eest pidin minema Venemaa sunnitöölaagritesse. Igaühel kra ees 25 pluss viis. Nüüd on need, kes ellu jäid, meie keskelt tagasi, kuid nad ei kuulu enesereklaamija hulka ning tõsisemate inimestena ei pea üldiselt sobivaks osaleda võimu kähmlustes. Võimu ja rahahimu pilved on varjutanud aate päikesesära. Aadetest ei räägita, ei meenutata neid, kes saadeti nimed, läksid, relv käes, oma kodumaa vabaduse eest võitlema, olles valmis tooma ohvriks oma noore elu. Alati, kui sõidan suureani, lähen küll oma vanale heale sõbrale Kaljo Carolinil. Tema isa oli kohe sõjale järgnenud aastatel meie kooliõpetaja, kes mõistis ja toetas õpilaskonna tolleaegset üheplaanilist eestimeelsust. Ja samal ajal aitas ära hoida mõnegi sammu, mis võinuks saada saatuslikuks. Kalju Karolin tuli suureandi põrkute laagrist ja sulas märkamatult meie poistega ühiseks pereks. Sealt jäänud sõprus kestab seniajani. Tükkhaaval oleme me teineteisele rääkinud oma vanematest kodupaigast, endisest elust. Seekord me kohtusime Adaveres augustikuu viimasel laupäeval Eesti leegionäride kokkutulekuna. Kus kõik ei ole ära käinud Eesti sõjamehe jalg? Otsitakse neid, kes sammunud ühistel radadel, et meenutada seda, mis kunagi oli. Pool sajandit said oma sõjalugusid rääkida vaid need, kelle saatus paiskas kaugele itta, kus siis üks osa jõudis tagasi sõja lõpul Eestimaale. Pool sajandit olid sunnitud vaikima need, kes läksid võitlema Eesti vabaduse eest nõukogude võimu vastu. Sõja lõpuperioodil oli ühel pool rindejoont eesti leegion, teisel pool Eesti korpus. Eesti korpus aitas punaarmeel meie kaela tagasi tuua stalinliku režiimi. Midagi pole parata, nii see oli. Eestileegion püüdis vapralt tagasi tõrjuda punast õnnetust, kuid jäi alla. Ka sinna pole midagi parata. Ja keegi ei oska ka öelda. Missuguseks olles kujunevad eesti rahva saatus, kui Hitleri Saksamaa võtnuks sõja. Eesti rahvas oli ajaloo pihtide vahel. Kuid üks eesti rahvavaenlane oli jõudnud oma jõhkrust ning julmust täiesti selgelt ilmutada ja selle vastu väljaastumine oli täiesti kindlalt vabadusvõitlus. Kaljo Karolin oli noorkotkas. Ma tahan just sellel sõjameeste pidulikku kokkutuleku päeval temalt teada saada, mida talle andis noorkotkaaeg. Ta mõjutas noore poisi eneseteadvust. Kuidas kõigile heale, ma ei ole seal midagi halba saanud, ainult head. Seda süvendas sügavat isamaa armastusest mittu odava propagandaga vaid nii, et inimene tundis, et see talle jäi paratamatult külge. Ja see säärt sellest organisatsioonis kasvasid tõelist eesti padrunit. Kvenesed sisse tulin, siis olin noorkotkaste Koiva jõe äärses kôik külalaagris. Ja siis tuli öösne laagri. Lõpeta meie laagri likvideerimine. Nii, ja siis sõitsime öösi linna, meil tahtis selle sissetulevate venelaste väeosadega kohtuda. Sest meil olid relvaga seal laagris kaasas. Ei, tolleaegsed koolipoisid läksid kõik üheksandast klassist vabatahtlikult enne sakslaste sissetulekut. Teadsin tihke. Ja siis käisime vahepeal kaks aastat koos, siis sakslane megi mopi sees. Koolipoisid haarasid relva läksid vaenlase vastu. Neil oli vaid Eestimaa ja oma noor elu. Rääkisin sel päeval pikemalt kahe mehega. Kalju Karoliinaga Suure-Jaanist ja Gunnar Holmiga Pärnust. Jämedates joontes on neil ühesugune sõjamehe saatus. Rängad lahingud, sõjakoolid, haavatasaamised, tsehhide kätte, vangi jäämine ja surmasuust pääsemine Vene sõjameeste abiga. Surmasõit NKVD vangina võrgutas kohtumõistmiseta sunnitöö tagasitulek Eestimaale raskuse töö saamisel. Küsisin kaljult, mis mõttega ta pärast kõike läbielatut läks EPAsse õppima või kas Gunnari polnud tahtmist tööle käega lüüa. Tuli hakata elama selle võimu all, mille vastu võideldud ja mille pärast nii palju kannatatud. Ega mul ei olnud teist valikut mall metsa mantidesse töösse sattunud ja ilma kõrgema hariduseta ei olnud, mis perspektiivi edasi töötada ainult kirvemehena. Töö on inimese põhifunktsioon ja tööga üllatakse ju ära. Kui ma ei oleks tööd teinud, eks ole, siis kuulutan nende intsidendiks, eks ole, lasime uuesti kinni panna, aga ma olin ju kaks korda juba õlut. Tähendab mind sinna enam midagi tagasi ei kiskunud, koogiga mündi oleks midagi üllatunud, kui nad oleksid ikka kolmas kord tagasi torgata. Neid alati lugu. Aga töö ei tohiks kellelegi pat talle, kui ta on töö. Kui kõik see üks miljon, no ütleme ümmarguselt miljon eestlast, oleks valinud selle dissident kluseni. Mis siis oleks juhtunud? Venemaa vangilaagritele miljon eestlast juurde veel ei oleks mitte midagi, tähendab. Ja mina arvan, et siinse eestlased Kuidas üksik vähestest headest eesti mehe iseloomu eesti inimese iseloomuomadustest oli siin just nendele ja just sellesama sinu küsimuse nii-öelda taustal väga ilusasti koorus välja, et kui sa juba midagi teed, siis tee seda korralikult või ära teed. Kas kuidagiviisi andis siin tunda kõne siin tööl olles? Eks ta oli, niiet Artargid tuletasid iga nädala siis meelde, et oled fokutavang. Aga kui nüüd on tarvis tõenditetult võrkudesse olnud, siis niisugust arhiivi ei ole, kus küsitakse, et igaüks õpetajat noolinud? Keegi ei tea, kas olid või ei olnud, aga ainukene mees, kes tõendama, saab kutsuda torksist seega tuletas meelde, kus ta teadis, et põrkudes kuskilt ta pidi andmeid saa. Või EPA lõpetasin ära, siis soovitati mulle parteisse astuda, parteisse ei astunud. Kutsuti väljaministeeriumisse ja tolleaegne direktor nimi pole oluline, ütles, et. Et kui parteisäästu sisse isa juhataja kohta pidada No ja siis oli siin ja siis tulin metsamajandist ära, läksid sovhoosid, tööde juhataks seal ei öeldud, et jättis Parin kogu aja, mis ma seal olin 20 aastat sovhoosi, paneme instituudi juhataja. Kõik see illusoorne Eesti, see, mida seal vangilaagri naridelt endale välja mõeldi. Millest unistate, seda ju ei ole. Nii, tähendab meiesuguste jaoks, kes on selle nende veskikivide vahelt läbi käinud ja välja tulnud on see Eesti hoopis teine ja teised tähendusega, kui ütleme, on andeks olla keegi, kes sa oled Siim olnud kogu aeg. Need on kaks erinevat asja. Üks on see müüt, mida sa endale lood. Muinasjutuloss loomulikult, et seda ei ole. Ma tahtsin seda ainult sellepärast olla pildi maalida. Et on erinevad silmad, mis seda tänast Eestimaad vaatavad, on need, kes seda igatsesid oma poole endast andnud ja võib-olla isegi rohkemgi selle nimel, et see oleks ilus, õitsev, aus ja õiglane Eestimaal. Neid eesmärke ei ole siinkohal olnud kõik nendest vähemasti mitte järginud nende aastate jooksul. Nii et on ikkagi kaks unistust Eestimaad, mida omavahel võrrelda võiks. Aga kas saab? See tänase Eestimaa seis on pehmelt öeldes jube see ebakompetentsus siis hakkab valitsuse tasandilt peol kuni koja meheni välja. Kust see pärit on, see on juba omaette teema, võime ju aimata, imesin hõlmata, eks kool on olnud väga ja pikaajaline. Aga ikkagi on see siis miljonid näo anda. Mis seisus oleme võlgu ajaloolisele taustale? Ajalooline taust on meie kõige suurem võitleja. Ja kui ei oleks meieni inimesed Tagant seda hetkeseisu siis oleks see vabadus meil praegu tundunud väga kauge ja kättesaamatu. See oli soodne hetkeseis. Aga sulle tundub, et praegu poliitiliste jõudude ballett on väga rikkalik ja ja tihtipeale seda soodsa momendi katsutavas kirjutavad enda arvele väga paljud need, kes selles eriti ei osalenud. Kindlasti see nii on, sest te ikkagi on nii ette, kui elu näitab mingi edasiminekut siis on tavaliselt ikkagi toimub nii, et. Need, kes on seda edasi minekut oma ihust ja hingest innustanud Need lükatakse hiljem agressiivsete jõudude poolt nagu kõrvale. Sest ega kõik töö rügajad ei ole just selle peal väljas, et seda isiklikku mina hirmsasti toonitada ja isiklikust minast hakata kohe esimest profiidi looma, mis kuuluks riigile, aga mitte üksikul isikul. Võib vist öelda siis nii, et on olemas vabaduse võitlejad ja on olemas võimu pärast võitlejad ja sest hõimupärast võitleja. Ta ei ole inimene, ta võitleb ainult oma isikliku mina ja selle isikliku mina taga. Üks põhiline komponent on igatsetud võim. Aga ma ei ole ka sellega nõus, et see meie ühiskond, see oleks kõige närusemat. On liikunud mitmete suurte rahvaste hulgas ja seal analoogiat, aga kuna seltskond on suurem, siis ei, ei paista võib-olla need isiklikud nagu võimule pürgijad Need nii eriti välja. Sest on ju juhtunud ka, niiet. Et kunstnik teeb mingi kunstiteose valmis, maalib pildi just novelli, kui ta toast ära keegi näitab, seda ma ütlen, kas ma ei teinud ilusat tööd? Aga tegelik autor on hoopis esikus ukse taha ikka see, kes nüüd pürgib võimule. Tuleneb tema intelligentsist oleneb tema kultuurtasandist oma juurikatest, nagu öeldakse. Unustada seda teha, oskab ta seda, teeb. Aga võimeka võitluseks läheb, eks ta siis ikka võitlus on, nii et suled ikka peavad lendama, jääks lend, aga mina ei saa aru, miks see niimoodi peab käima. Mille nimel see võitlus käib? Ideaalne oleks selline pilt, eks ole, kui see mees, naine, erakond tunnetab, tema on see kes suudab Eestimaa sellest lausest välja tuua, kui ta tunnetab ette, enam sain on ja kes on jumalast seatud eestlast ja eestimaad juhtima edaspidi. Ja siis ma sain aru, et ma olen väga õilsad eesmärgid ja mina kahe käega hääletaksin tema Book. Aga me oleme praegu kuus, seitse erakonda juba pisikesi võtta seal kolmekesi. Aga need kõik räägivad sama juttu maaga, nii ei saa ju olla, tähendab kusagil olema jube absurdset kusagile lapsi selles võrreldes. Ja mina lihtsalt lihtinimese pea ei jaga, mille nimel seda võitlust peetakse. Kas ainult selle vägeva palga nimel või mulle praegune ülemnõukogu nendele tulevastele jõvele võitis Randalu ja nendele millegipärast, miks sina ei kandideerinud? Esiteks sellepärast, et mina ei näe, hindas seda kompetentsi, mida oleks vaja ühelt parlamendisaadikult. Mina saan aru, et kui mina olen võimeline kedagi esindama, siis see, keda ma olen võimeline esindama, juba ütleb mulle, et kuule, ole hea ja esita aga teistpidi asjale läheneda juba natukene imelik. Valima lähed, paluma, läheb, missugune peab olema kandidaat, kelle poolt hääletab presidendiga annasinid? Lihtsalt taastatav, ütleks nii. Ta peab olema aus eesti mees kellel on puhas minevik, peab olema puhas eesti inimene, kellel on puhas minevik. Aga riigikogusse jumala vits, ma tahaks näha kompetentseid inimesi, ühesõnaga, see peaks olema üks väga erudeeritud eesti inimeste paremikku kogu kes oleks tõesti võimeline Eesti sellest ummikseisust jällegi ajevanet valima, peab minema kindlasti. Sest see on, kui me tahame, räägime väga palju kodanikkonna kodanikust ja see on kodaniku põhikohus, omakohus oma riigis, seda peab igaüks tegema. Sest hiljem ei ole kedagi süüdistada ainult iseennast sest valimiseelses kampaanias on väga sõnakaid inimesi võiks öelda sõnameistrit. Aga kas nende sõnade järgi järgi ka tegusid, olgu sõnad kesisemad, aga teod olgu tublid. Endised sõjamehed mäletavad minevikku ja elavad oma töödega mõtetega soovidega tänases päevas. Eestimaa tulevikus elavad omakasupüüdmatult kedagi vihkamata, kedagi laimata. Nad taluvad mehiselt seda, et neid on seniajani ülekohtuselt vähe meeles peetud. Et mitte öelda otsekoheselt jäetud unustusse. Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Ausus, jahutus elavad Eestimaal kõrvuti. Auto lõikab kasu ausa inimese tegudest isegi tema elust. Seda, mida endal pole, ollakse valmis edu nimel näppama teiselt. Pesemata ja räpane oled sa veel mu kallis Eestimaa? Ei saa sa enne puhtaks, kui su rahvas ükskord jätab tühja Jabelemise ning näeb ehmunult, missugune sina oled ja mõistab, missugune ta ise on meie, kõik, mina, sina, nemad, vast siis me ühineme enne, kui maa meid ühendab, surmas. Ma ei jaota meid ausateks ja aututeks. Ta ühendab meid nii sünnis kui surmas. Sellepärast hoidkem oma rahvaks ja inimeseks olemise lätteid. Toogem selgus oma vaadetes ausus sõnadesse ja tegudesse homse päeva nägemise nimel. Kui liivatera noores pärlikarbis sus elab mälestuste värv. Haav kasvab kinni, muutub väikseks armiks ja liivaterast, tekib Pärel. Kord pärlipüüdja merest, siis sind tabab. Su poolmed murrab lahti koost. Somineviku kallilt müüb ta maha. Ränk hind on igal elulool. On palju andeid merepõhjakarva, kuid väheliiva pärarleiks saab. Ning neidki väheseid vaid harva. Nii harva kannab püüdja paat. Kalle Muuli.