Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju. Vabandas, mis väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis. Tere, head pühapäeva kõigile, alustame saadet olukorrast riigis. Anvar Samost. Kalle Muuli stuudios ja räägime tänases saates eesti kultuurist, massikultuurist, kõrgkultuurist ja riigi rollist eesti kultuuri hoidmisel. Levitamisel räägime ka eurotsooni katsumustest seoses Kreekaga, kus me kõik ju kõik osalised oleme. Räägime suusaliidust ja saate lõpetuseks ka Eesti riigile kuuluvast lennufirmast Estonian Air, aga enne seda meie tavapärane nädala tähtsamate sündmuste edetabel. Esikohale paigutasime nii kauge sündmuse kui Kreeka peaministri vahepealse otsuse panna Euroopa abipaketi vastuvõtmine rahvahääletusele. Vahepeal käis ka jutt, tutvustatakse suisa Kreeka kuulumist eurotsooni või, või sealt väljaastumist nädala jooksul. Siis Kreeka peaministri meel küll oma Euroopa kolleegide ja ka kodumaiste sündmuste mõjul muutus ja rahvahääletuse asemel peeti lihtsalt üks usaldushääletus peaministrile, mille peaminister võitis, aga Eestit puudutab see kõik lisaks muudele sidemetele, mis meil Euroopa ja Kreekaga ka sel kombel, et Eesti peaminister Andrus Ansip leidis, et kõik, mis toimub Kreekas ja Kreeka poliitikas on Kreeka siseasi, mis Eestit ei puuduta. Ja nädala sündmus number kaks kaunikesti vähemasti minu jaoks ilmselt laiema avalikkuse jaoks ootamatu teade selle kohta, et Eesti kõige tuntum treener Suusaliidu peatreener Mati Alaver siis peatab oma volitused, kuni kuni olümpiavõitja Andrus Veerpalu dopinguasi arbitraaži-ist lõpliku lahenduse saab. Ja sama samal hetkel sai ka teatavaks see, et sama suusaliidu peasekretär Jüri Järv, kes ajakirjanikele ja avalikkusele siin kevadel valetas, korduvalt lahkub ametist. Kolmandaks, kultuuriminister Rein Langi teade selle kohta, et tuleks hakata edaspidi vaatama ja reguleerima seda, milliseid raamatuid raamatukogud riigi raha eest ostavad, et seal ei oleks. Massitarbekaupa, mida, mida siis riik kinni maksab, samuti pida skulptuuri, minister ebaõigeks seda, et värskelt trükist tulnud raamatut lähevad kohe raamatukokku tasuta laenutusele. Ja nädala sündmus number neli majanduse valdkonnast valitsus kiitis neljapäeval heaks 90 protsendiliselt riigile kuuluva lennufirma Estonian Airi uue kasvustrateegia ja otsustas ka suurendada kõigepealt sel aastal 15 miljoni euro võrra ja sama suure summa võrra ka järgmisel aastal lennufirma aktsiakapitali. Selle aktsiakapitali suurendamise abil on kavas välja vahetada suurem osa Estonian Airi praegustest lennukitest. Boeingu asemele tulevad väiksemad ja paindlikumat graafikut võimaldavad lennukid ja ühtlasi järgmisel aastal peaks lisanduma ka terve hulk uusi. Sihtkohti Euroopas viiendaks Urmas Sõõrumaa tagasitulek turvaturule, kus ta siiski oma ettevõttega on siiamaani olnud, aga USS Security ehk USS liitus või ostis ära siis Bristise suuruselt teise turvafirma tekitamise. Ka sai siis Urmas Sõõrumaa vähemalt käibe poolest hakkama. Ja sündmus on ka intrigeeriv selles mõttes, et, et aastaid tagasi oli Urmas Sõõrumaa Eesti üks suurimaid turvafirmasid, kui mitte suurim nimega ESS, nüüd hakkavad need ühendid segamini, mille ta müüs ära taanlastele ajapikku ja, ja mis, mis siis nüüd peab hakkama konkureerima uue Urmas Sõõrumaa turvafirmaga. Olukorrast riigis. Alustame siis eesti kultuurist eesti kirjandusest. Eesti kirjandusega minu meelest hetkel laias plaanis väga hästi, et raamatuid ilmub iga päev mitmeid hiljuti kuskil ajalehes, ma ei mäleta täpselt, kas see vist Postimehes ilmus üks niisugune tabel, kust võis nagu aru saada, et viimastel aastatel on eesti keeles ilmunud raamatute arv vähenenud, aga aga ma julgeks siiski lohutada kõiki, et see vähenemine on selline, et kui kui vist 2007. või 2006. aastal ilmus vist mingi neli pool 1000 raamatut aastas eesti keeles nendest vist mingi 90 protsenti. Ja just nimelt neli pool 1000 raamatut eesti keeles, siis nüüd nüüd on ilmunud üle kolme poole 1000 et see tähendab ikkagi, et iga päeva kohta ilmub Eestis 10 raamatut, mida on minu meelest päris palju, kui raamatukauplustes käia, siis lööb ikka silmade eest kirjuks ja mina käisin ka eelmisel nädalavahetusel Helsingis sealsel raamatumessil, mis oli selline lõpptarbija rohkem nagu laat, kus müüdi otseselt nagu inimestele raamatuid ja seal oli siis Eesti, oli see nii-öelda teema põhiteema või põhitõmbenumber ja Eesti Eesti kirjanikke eesti raamatuid, eesti kirjandust oli seal päris hoogsalt, huvi oli suur ja, ja ma nägin seal ka palju eestlasi, tegelikult, kes olid tulnud nagu Helsingisse nagu sellisest sündmusest osa saama, mida kodumaal nagu õieti ei ole, et minu kõige suurem järeldus sellest Helsingi raamatumessist oli see, et tegelikult midagi sarnast võiks ka Tallinnas korraldada või miks ka mitte Tartus minugi poolest mõnes suuremas Eesti keskuses, et kus oleks kohal kõik Eesti suuremad kirjastused oma värskemate teostega, kus oleks kohal antikvariaadis oma huvitavamate raamatutega ja kus siis kirjanikud ja kultuuritegelased hakkasid üles astuda omavahel kirjandus ja muid teemasid arutada ja teised inimesed saaksid neid siis jälle kuulata, et päris tore oli tegelikult. Mina võiksin siin saates sagedamini vist etendada rollis, et kuidas elu oli on juba iga selline. Ma tahaks ütelda nüüd ühe numbri, mis võib olla sügavalt väär, aga mul on kuidagi mällu jäänud, et Eestis oli nõukogude võimu lõpuaastal või Eesti vabariigi taasiseseisvumise algusaastad üks aasta kus ilmus aastas, mis arvad, Anvar, mitu lasteraamatut mul on jäänud mällu, et seal üks lasteraamat. Ellen Niit kirjutas. Aasta ülevaatevaadet raamatutest tol ajal. Ma ei tea, kas praegu ka aga tehti selliseid asju, et loomingust ilusaid loomingus ilmusid sellised ülevaated ja, ja mäletan, kuidas Ellen Niit kurtis, et, et aeg on jõudnud niikaugele. Riiklik kirjastus oli ainus, mis võis tol ajal vist raamatuid välja anda või, või andis vähemalt selliseid asju nagu raamatuid. Ja et süsteem on nii kokku kukkunud, et meil ilmus eelmine aasta üks last, lasteraamat, see, see tundub praegu nii ebausutav, et ma isegi isegi kahtlen juba oma mälus, et kas, kas tõesti selline asi oli võimalik. Aga, aga noh, ligilähedaselt vast iseloomustab see aegu, mis me oleme üle elanud. No see on päris tore võrdlus, et ma arvan, et seda võiks nagu tihedamini korrata. Muidu siin mõningaid inimesi kuulates jääb mulje, et ainult nõukogude võimu viljastavates tingimustes eesti rahvuslik kultuur tõeliselt õitses. Enamik aastaid siiski ilmus nõukogude võimu viljastavates tingimustes ikka märksa rohkem raamatuid, aga, aga see selleks? Aga millest me tahtsime tegelikult rääkida, oli kultuuriminister Rein Langi Eesti Päevalehele antud intervjuus välja käidud idee selle kohta et võiks nagu täpsemalt vaadata, et milliseid raamatuid Eesti raamatukogud maksumaksja raha eest laenutamiseks ostavad, raamatukogud ostavad iga aastatuhandeid ja tuhandeid raamatuid. Arvata võib, et suurem osa sellest 4000-st 3000-st 3000-st nimetusest ja siis ilmub ostetaksegi raamatut kogude poolt laenutamiseks ära summat, tõsi küll, ei ole väga suured, mis nagu kuluvad sellele. Aga siiski see on ja need summad on väiksemad, kui nad olid näiteks 2007. aastal ligi poole võrra väiksemad, kui ma nüüd ei eksi. Aga, aga Rein Lang küsib siin selles Päevalehe intervjuus aga õigustatult, et et miks on nii, et kui põhiseadus näeb ette eesti keele ja kultuuri säilitamist siis samas suur osa maksumaksja rahast, mis on sellele eesmärgile suunatud, läheb hoopis Barbara kartlandi teoste ostmiseks ja nendest laenutuse hüvitise maksmiseks? Kui keegi ei tea, siis Barbara kartland on selline väga populaarsete naistekate autor mitte ainult Eestis, vaid ka ülemaailma. Ma ei tea, kas see proua enam elab, aga igal juhul tema looming elab väga võimsalt. Ja möödunud aastal siis. 2010. aastal siis Barbara Kaltland oli üks juhtivaid või siis üks üks suuremaid laenutushüvitise saajaid Eestis, tõsi küll, jällegi vaatame seda absoluutarvu sisse, ei ole teab mis nagu number isegi eesti kirjanikke nagu eluolu arvestades 1600 eurot, aga kui vaatame laenutuste arvu, sest see on 18000 ligi 19000 laenutust üle Eesti kokku, et seal on päris palju veel. Et Rein Langi mõtteavaldus ja ilmselt sellega on ka mingi plaan. Selle raamatukogude. Nii-öelda praeguse ostusüsteemi reformiseks on saanud väga palju vastukajasid nädala jooksul ja mina pean küll ütlema, et pigem mulle see idee nagu meeldib, et tõesti ma ei näe mingit põhjust, et miks iga iga noh, kuidas nüüd öelda siis ajaviiteraamat mis pealegi ei ole eesti autori oma, vaid mis on tõlgitud võõrkeelest peaks ostetama eesti raamatukogudesse. See teema kindlasti ei ole selline, kus saaks öelda, et ühemõtteliselt, et nii on parem, et ma alustaksin sellest, et et veel parem oleks, kui Rein Lang kultuuriministrina suudaks asju kuidagi niimoodi korraldada, et et seda tervikut, seda rahasummat, mille eest neid laenutamiseks mõeldud teoseid ostetakse raamatukogudes, et seda suurendatakse. Statistika igapäevane elu näitab, et raamatukogudes, eriti maaraamatukogudes inimesed käivad ja laenutavad raamatuid. Palju inimeste huvi kirjanduse vastu on olemas, eriti arvestades seda, et raamatut Eestis ei ole teab mis odavad. Et võib-olla võiks alustada sellest, et üritada seda rahasummad pisut suureneda, mis raamatukogudele läheb, seda enam, et absoluutnumbrites ei ole tegu sugugi sellise raha kogusega, mis võistleks noh, ma ei tea, õpetajate palgatõusu või ma ei tea, ükskõik siis millega me ei räägi siin me ei räägi siin selle suurusjärgu rahast, vaid ikkagi pigem sellistest kümnetest tuhandetest eurodest, eks. Jah, no vaataks kõigepealt selle mõtte negatiivseid asju, et üks, mis kohe pähe tuleb jälle prakku vanematest aegadest, on need ajad kui igas rahvaraamatukogus ja me räägime siin rahvaraamatukogudest, mitte keskraamatukogust või rahvusraamatukogust, kus peaksid ikka kõik asjad olemas olema kartlandid. Et, et, et meil ei tekiks selliseid, selliseid suuri raamatuasutusi, kus, kus mõnda teost ei saada sel põhjusel, et kultuuriminister on otsustanud, et seda ei ole eesti kultuurile vaja. Aga, aga et kus oli, kus oli aeg, kus igas rahvaraamatukogus pidi olema Lenini kogutud teosed. Ma, ma arvan, et see oli ülevalt poolt ette nähtud, et see on üks selline asi, et kes siis otsustab, mida otsustab ja, ja kuidas see valik saab olema, kui raamat, raamatukogu juhataja valikute ei usaldata või, või, või, või küll usaldatakse, aga arvatakse, et seal siiski kommertshuvidest või mingitest kummalistest huvidest lähtuv. Et teine küsimus on see, et aga miks ainult raamatud, võib-olla peaksime seadma sisse kunstinõukogud, mis hindavad teatrite etenduste sobivust eesti kolka tuuri ellujäämise või, või, või hävitamisse. Kas kas see, et Vanemuine etendab aastas mitu muusikali, mis on ka kuskilt ookeani tagant pärit räpaste imperialistide toodang kui, kui nii võib väljenduda, et kas see on tohutu panus eesti kultuuri edendamisse püsimajäämisse? Ainult küsin, ma ei arva, et, et kohe peaks kõike keelama tekitama, aga, aga kui juba läheneda nii nagu Rein Lang läheneb ja, ja ma arvan, et küsimuse vormis kindlasti on see õige. Et mõni aasta tagasi või üks kümmekond aastat tagasi ma isegi olen kirjutanud Postimehes ühe ühe küsivas vormis artikli selle kohta, kui, kui nukuteater hakkas järsku muusikale etendama, et kui riik on asutanud teatri eesmärk on lastele toota lasteteatritükke ja see teater otsustab järsku hakata hoopis ma ei tea, balletietendusi andma või, või, või mustkunsti ka tegelema, et, et kas see on siis nagu maksumaksja raha sihipärane kasutamine. Ma arvan, et see küsimus on seesama. Aga kui ma, kui ma nüüd positiivsest küljest vaatan seda langi mõtet, siis loomulikult jah, et hüva, jätame selle kartlandi kõrvale, mis on, mis on väga hea näide, aga, aga ka Eesti enda kirjandusest võib leida küsitava väärtusega teoseid ja kas neid peab maksumaksja raha eest ostma. Ma ei taha nüüd ühtegi konkreetset nime siin nimetada, sellepärast et see oleks jälle võtmine endale selle otsustaja rolli, et kas Lenini köited peavad olema või mitte, aga, aga aga no näiteks selline autor nagu ja viljakas autor nagu Helju Pets või või Erik Tohvri. Et kui demonstreerida oma nagu teadmiste ja silmaringi avarust just nimelt avarust. Et siis siis siis jah ja kolmandast küljest, et mis see meile annab, kui meil Pets ja karta on, et ohvreid ei ole, aga on seal mis iganes, siis et ma arvan, et see inimene ikkagi ei laenuta raamatukogust seda raamatut, mille Rein Lang on talle ostnud ja soovitanud vaid ta läheb lihtsalt koju, raamatut ei võta ja vaatab metsikut roosi televiisorist ja vaatab metsikut roosi lihtsalt kaks korda kauem, kui tal on vaja oma aega sisustada. Ma arvan, et võib-olla sellisele tavalisele maainimesele, kes rahvusraamatukogust või rahvaraamatukogust põhiliselt laenutab, et talle on kindlasti see kaotland, parem meelelahutus, kui poetada õlu, õlle joomine. No see nii lineaarne päris ei ole, et ühel hetkel nagu lõpetad kartlangi lugemise, järgmisel hetkel lähed poed õlut jooma, et ilmselt on sellega palju vaheastmeid, eks, aga aga minul ei ole piisavalt nagu teadmised seda langi ettepanekut või ideed nagu lõpuni hinnata, et näiteks ma ei tea, kas võib nii olla, et mõni eesti kirjaniku teos jääb sellepärast mõnda väiksemasse raamatukokku ostmata, et selle asemel ostetakse kaks kartlandi raamatut. Et see on, see on iseenesest küsimus, millele ma ei ole kuskil nagu konkreetset vastust näinud, et et kas raamatukogu ostude eest vastutavad inimesed kalkuleerivad niimoodi, et ma seda ma ei tea. Ene Mihkelsoni raamatut ei osta, kuna seda niikuinii keegi ei laenuta. Aga ma ostan parem neli kartlandi värsket raamatut, kuna selle raamatu taha tekib kohe nagu järjekord. Et vaat sa vist ka ei oska selle küsimusega mind aidata. Nagu mina pakuks omalt poolt ühe sellise kuna juba see küsimus nii kõvasti on kirgi kütnud kultuuriringkondades ja raamatukogu töötades ma pakuksin sellise lahenduse omalt poolt välja arutamiseks. Ma ei, ma ei väida, et see on maru hea lahendus ja kindlasti nii tulebki teha. Aga keelamise või, või mitteostmise asemel võiks ju teha niiviisi, et on raamatud, mis on tasuta laenutamiseks Jaan raamatut, mille eest võiks pisut tasu maksta niisuguse arvestusega, et inimesed jõuaksid neid laenutada. Aga samas nad sellel laenutusega kataksid ka selle raamatu ostmise kulu, nii et otseselt ei tuleks lõppkokkuvõttes maksumaksja taskust, et 100 laenutajat maks ostavad selle raamatu justkui ise välja. Et ma ei tea, kui palju see nõuab raamatukogudel lisaadministreerimist, rahadega jahmerdamist, maksude kontrollimist ma ei tea, mis iganes veel, võib-olla on see täiesti võimatu teostamine tehnilisest poolest, aga see tundub mulle vähemalt õiglane ja loogiline. Tõesti, miks me peaksime riigi raha kulutama kommertsskulptuuri ja massikultuuri edendamiseks, samas miks me peaksime tegema raamatukogud vaesemaks sel viisil, et ei lase neil üldse mitte midagi osta sellist, mis, mis väljub ütleme Kultuuriministeeriumi maitse piiridest. Ja ja lahendus olekski see, et paneme sellele raamatu laenutamise hinna, sellised katab selle kaanehinna või kulu ära. Mingit kasumit ei taotle. Raamatukogutöötajad teavad väga hästi, paljud selle ühele või teisele riigile raamatule tavaliselt laenutajaid tuleb ja kui inimene peab maksma 20 eurosenti või 10 eurosenti, selleks et raamatut laenutada, ma arvan, et ta selle väikse summaga leiab. Ja see oleks õiglane, et kui me vaatame muid asju videofilme või, või mis iganes asju sisse põhimõtteliselt raamatukogud ei anna neid ju kuskilt koju tasuta kaasa ja ei levita neid tasuta, et kui keegi tahab mingit sellist toodangu toodangut laenutada, mis sinna kommertsi valda jääb, siis ta peab väikse summa laenuandjale tasuma ja saab seda vaadata ja kuulata pärast viib tagasi. Et samamoodi võiks ka muu massikultuuriga olla, aga, aga põhimõtteliselt. Ma kujutan ette, et kui, kui kartlandid ja ohvrit rahvaraamatukogudest ära korjata, et siis kindlasti jääb vähemaid vähemaks inimesi, kellele see raamatukogu huvi pakub. Kindlasti jääb käijaid külastajaid vähemaks ja, ja, ja ma ei usu, et see eesti rahvale õudselt palju kasu tooks ja raamatukogudele. Noh, see, et hakata osasid raamatuid raha eest ainult minu arust see on ikka täitsa Nendega desohtlik mõte kohe, et see siis siis tekib just minu meelest see küsimus, et millised raamatud lähevad siis sinna tasulisse. Aga selle võikski ülevalt poolt siis määraga see on väga keeruline, sellepärast et tõesti Et kui, kui lang suudab määrata, millised ära keelata, milliseid mitte lubada osta või suudab kehtestada kohustusliku kirjanduse nimekirja siis ta suudab ka seda määrata, milliste. Kas asi on kohustuslik nimekiri ja teine asi on keelatud, nimekiri nii-öelda ja üldse kõik raamatute liigitamine äärmiselt tundlik tundlik teema raamatutega on läbi ajada igasugust asju tehtud, küll keelatud, küll puruks raiutud, küll põletatud ja, ja kõik need tegevused äratavad teatud assotsiatsioone iga natukenegi intelligentse inimese peas, aga ma vaatasin just nagu siin 2009. aasta seda laenutuste edetabelit ja see ei ole sugugi nii nii kole, nagu võiks selle avaliku diskussiooni põhjal arvata, et siin esikohal on 2009, siis Mihkel Raua elulooline Musta pori näkku. Teisel kohal on Margit Kilumetsa, Kersti Kreismanni elulugu. Siis on Maire Aunaste Elulugu Urmas Oti elulugu ja siis tuleb alles esimene välisraamat, mis on Stephanie Meyeri videvik, et noh, nüüd saab minema. Ma avarat silmaringi nagu tutvustada ja öelda, et ma ei ole küll Stephenie Meyeri teostega ei raamatute vormisega nendest tehtud filmide näol mõjutatud. Ta on, ma ei ole lugenud ega vaadanud neid, aga ma tean, et tegemist on sellises teismeeas noorte jaoks äärmiselt populaarsete teostega, mis, ma kujutan ette, et väga-väga paljud noored inimesed ongi pannud, võib-olla elus. Ma ei tea, kas esimest, aga noh, ütleme niimoodi, et võib-olla vabatahtlikult esimest korda mõnda paksemat raamatut üldse läbi lugema. Et seoses minu meelest kirjanduslikud tegemist ka mingisuguse sopaga, et tegemist on suhteliselt nagu sellise hea kirjandusega, et, et siin ongi küsimus, et kuskohas see piir tõmmata, et see ongi see kõige keerulisem küsimus, et ma iseenesest või isegi nagu emotsionaalselt öelda, et Rein Langile on õigus ja maksumaksja raha eest Barbara kartlandi osta ei tasu ja siin võib olla väga palju nõustajaid. Aga nüüd tekib küsimus, et kas siis seda Stepheni meiereid tundmata Osta raamatukokku maksumaksja raha eest, aga, aga ma ei saanudki aru, mis on selles ohtliku, kui nüüd kui nüüd see kartland või meier juhul kui otsustatakse, et teda ei ole mõtet osta maksumaksja raha, et et kui ta oleks mitte maksumaksja raha eest siiski seal raamatukogus saadaval sel tingimusel, et pisut-pisut 10 või 20 senti küsitakse laenutaja käest saadud rahale. Mis selle tulemus on, selle tulemus on see, et kui see tee peaks tõesti nagu mida, ma ei usu, et saan aru, et siis lähevad pikapeale kõik, seal on kõik nagu tasuline, lõpuks tasuta laenutada, saad sa kalevipoega. Siis on oht ja, ja nii see võib olla, aga, aga põhimõtteliselt võib siis olla ka seesama oht sel puhul, kui mingi asi ära keelata, üha kitsamaks ja nimekiri. Aga Rein Langile oli tegelikult teine, mõtlesin veel, et ta jällegi minu meelest täiesti põhjendatult, nagu viitas sellele, et kirjastustel ei lähe Eestist teab mis hästi, olgugi et raamatuid antakse välja väga palju, sa üldse omaette teema, mis kirjastustel nii väga hästi ei lähe, et kui siin kirjastuste näiteks suuremat aastaaruandeid vaadata, siis sealt nagu sellist eriti hiilgavat nagu majandamis oskust või soovi tõesti välja ei paista, et siin mõne kirjastuse lao seis on sama suur kui nende aastakäive mis nagu ärilises mõttes on ikka täielik enesetapp. Aga, aga langi idee on siis see, et toetada Eesti Kirjastuste ja eestikeelse kirjastuse kirjastamist sellega, et panna paika mingisugune periood, mille, mille jooksul värskelt ilmunud raamat ei oleks raamatukogus tasuta kättesaadav. Et kui kirjanik või kirjasta ise seda soovib, et tema raamat on kohe kättesaadav, ma saan aru, siis võib see kohe raamatukogudes kättesaadav olla. Kui aga kirjastus või killast kirjanik soovivad, et seal võiks olla mingi ma ei tea, kahe kuune või kuuekuune periood, mille jooksul seda raamatukogus tasuta laenutada ei saa, et siis on ka see võimalik, et see, see mõte on minu meelest nagu väärt nagu suuremat kaalumist tõsiasi on ka see muidugi, et selle perioodi võla laekub, siis ilmselt lükkub siis ilmselt ka edasi raamatu kogudelt kirjastusele nende ostetavate teoste eest nagu raha laekumine, aga kui selle nii-öelda arvelt müüakse neid raamatuid nagu poes rohkem, siis ma usun, et väga paljud kirjastused on võib-olla ehk valmis selle riski nagu võtma, et see, see mõte võib-olla tõesti tasub kaalumist, ma ei tea, kui ruttu praegu üldse jõuavad uued raamatud raamatukokku, laenutusse, tõenäoliselt see periood ilmumisest ei ole vist väga pikk. Noh jah, et. Eks see, eks see ole siis kirjastuste väga keeruline risk, et samas võib küsida ka teiste asjade kohta, mida raamatukogust laenutatakse, raamatukogust laenutati ainult raamatuid. Et sama päeva ajaleht on ju põhimõtteliselt raamatukogus saadaval, ma ei tea nüüd, kas nüüd kõikides rahvaraamatukogudes, aga tõenäoliselt Nendes raamatukogudes, mida ma Tallinnas külastan, on, on küll need ajalehed samal päeval olemas ja ja ma ei tea, kuidas need ajalehed suhtuksid sellesse, et kas, kas lükata aga iga päev ilmuva päevalehe lugemine kolme päeva väga inimeste ja nii edasi, aga ma võin sulle võrdluseks tuua selle. Rahvusraamatukogus käib päris palju inimesi lugemas ka sama päevalehti. Ma võin sulle võrdluseks tuua selle, et ühe keskmise sellise eestikeelse algupärandi tiraaž Eestis kipub olema seal kuskil 1000 eksemplari kandis või isegi vähem ja kui me räägime luules, siis see on võib-olla seal mõnisada eksemplari, eks ja noh, menuraamatu menuraamatu tiraaž ikkagi Eesti mõistes sellise väga menuka raamatu tiraaž on seal kuskil 10000 ja peale selle ka tavaline tavaline Päevaleht Postimees iga päev levib 55. 1000. eksemplaris, et selles mõttes, et vahe on ikkagi noh, kümnetes kordades, et ma arvan, et Postimees tõenäoliselt need mõned sajad inimesed, kes päeva jooksul tema raamat tema, tema lehte loevad, raamatukogudes ei häiri aga aga kirjastajaid, kui mõned sajad inimesed päevas loevad tema poolt tuhandesest tiraažist välja antud raamatut, siis need võivad ärilises mõttes säilida küll. No samas, kui ma olen ostnud endale raamatu, siis mul põhimõtteliselt peaks olema õigus seda sulle tasuta lugeda anda, eks. No kindlasti, et see ei lähe autoriõiguste rikkumisega vastuollu, juhul kui ma ei kopeeri seda. Anna koopiat sulle. Et, et selles mõttes riigi käitumine justkui ei tundu mulle väga kuritegelik olevat, kui ta ostab raamatu ära ja paneb selle raamatukokku laenutusele korraga saab seda üks inimene lugeda, eks ju. Mitte nii, et 100 inimest korraga laenutavad seda, et nii tekib see viitaeg seal iseenesest keegi loeb teda nädal kaks. Järgmine inimene saab jälle kahe nädala pärast lugeda, et väga-väga suurt loogikat ma siin ei näe, et, et seda raamatut kopeerida, jagata laiali kõikidele tasuta, vaid et see on see sama, kui ma ostan raamatu ja annan oma pereliikmetele lugeda, annan naabrimehele lugeda. Võib-olla panen ukse peale sildi, et kes tahab Barbara kartlandi värsket teost lugeda, astuge läbi, mul on loetud, ma annan teile ka. No ei ole väga-väga-väga paha ja inetu käitumine, et pigem sedasama asja, mis kord on juba toodetud, kasutatakse. Rohkemal korral ja, ja ökonoomsemalt, et ma näen siin pigem sellist säästliku ja, ja, ja tublit käitumist. Võib ju pakkuda kirjastajatele sellise võimaluse, aga ma ei, ma ei tea, kas kirjastajad seda väga väga tahavadki, aga küllap ta sealtkandist on ikkagi langini jõudnud ja küllap siis kellelgi selline ootus ja soov suur olemas, mis me siis kokkuvõttes ütlema, et kas me ütleme, et vein langil on hea idee ja tõepoolest võiks nii teha, et vaadata, kuhu nagu maksumaksja raha pannakse või me ütleme, et ikkagi tegelikult, et kõik, mis eesti keeles ilmub selle, selle nii-öelda raamatukogude poolseks ostuks peaks raamatukogudel täielik voli olema? No ma ei ole Rein Langi ammu kiitnud. Ja mul vist praegu avaneb võimalus seda siiralt ka teha, mis, ma tahan ütelda tal ideed, et alati ei peagi olema ideed head või halvad, et tal on vähemalt mure maksumaksja raha pärast. Mure eesti kultuuri pärast? Jaa, jaa. Need, ideesid saab arutada, minul ei ole ka praegust ühte vastust sellele sellele küsimusele, et ilmselt teema jääb ka minust nii kaugele, et peabki seda asja raamatukogu töötajatega kirjastajatega Kultuuriministeeriumi töötajatega arutame, seda me siin teeme ja ma tahaks, et oleks ministrit, kellel oleks rohkem ideid, kuidas riigi raha paremini kasutada ja kuidas Eesti kultuuri Eesti elu edendada. See on nagu tähtis. Räägime siis Eesti elu sellisest aspektist, mis jätkuvalt meile kõigile võib-olla ei tundu eesti eluna, aga tõsiasi on see, et oleme varsti juba aasta otsa. Eurotsooni liikmed ja eurotsoon on meile ka selle aasta jooksul kogu raha eest, kui nii võib öelda, põnevust pakkunud ja eelmine nädal oli selles mõttes ikka suisa erakordne. Just nädal aega tagasi rääkisime sellest, et justkui nagu on leitud mingisugune Euroopa liidule omane, selline konsensuslik ja ja kõiki kindlasti mitte rahuldada kõikidele vastustele mittevastav lahendus Euroopa võlakriisile. Ja mõni päev hiljem. Kreeka peaminister kelle nimi on ilmselt juba maailmalaiuselt tuttav kõigile teatas ootamatult, et tema kavatseb selle raske kompromissina pikkade kõneluste ja ma ei tea, mis jamade järel sündinud abipaketti panna rahvahääletusele ja ei jõudnud nädal mööda minna, kui. Olukorda taas, kus siis seesama peaminister ütleb, et tegelikult seda rahvahääletust ikkagi vist ei ole vaja korraldada. Ja miks me sellest räägime, et ega ausalt öeldes see, kas Kreekas mingis küsimuses rahvahääletus toimub või mitte, et see ei olegi nii väga oluline, et seal väidetavalt pole 40 aastat ühtegi rahvahääletust. Niikuiniikuinii toimunud. Tõsiasi on see, et Kreeka riigipea või siis valitsusjuhi selline üllatav tegutsemine, et see on rahvusvahelised finantsturud ajanud täiesti ka ütleme varasemate nädalatega mis on niigi turbulentsid olnud võrreldes öeldesse, aktsiate hinnad on langenud. Suurte riikide riigivõla rahastamine on palju kallimaks muutunud, tõenäoliselt on pankadevaheline rahaturg jälle taas kraadi võrra jahenenud ja jäätanumaks muutunud ja veel palju negatiivseid asju on juhtunud ja majanduses seda usaldust, mis majanduse toimimiseks vajalik on jälle nagu vähemaks jäänud. Mis, mis siis nagu peaks nagu arvama sellest asjast. Kui arvata ainult kreeka asjast, mida me üldiselt ei tee siin saates, siis tundub kaugelt vaadates mulle tundub Kreeka peaministri käitumine tema seisukohalt küll väga selline peen ja, ja noh, ütleme väga kõrgete panustega ja väga suurte riskidega, aga väga täpne poliitiline mäng kus ta nähes ette oma võimalikku umbusaldamist või usaldushääletust, millest tal ei olnud piisavalt toetust tuli välja ideega, millega, mis ei meeldinud tema vastastele ja, ja mis sundis siis? Tema vastaseid andma talle nii palju toetust, vähemalt deta jäi ametisse edasi ja saab kavandada kas siis oma edasist tegevust oma edasist lahkumist sellest ametist viisakamalt moel, kui sellega, et ta lihtsalt oleks maha hääletatud ja siis oleks hakatud edasi vaatavad, mis elust üldse saab, mis, mis, mis oleks tähendanud minu meelest veel suuremat määramatust kui, kui see, et kuskil oleks välja kuulutatud rahvahääletus selle üle, et kas võtta europakett vastu või mitte, me ei tea ju isegi selle rahvahääletuse küsimust ja seda ei olnud ju sõnastatud. Et, et selles mõttes. Ma saan aru, et Kreeka peaminister valmistas tervele Euroopale vähemalt välja arvatud siis Eesti peaminister Andrus Ansip, kelle arvates see küsimus oli Kreeka siseasi puhtalt et tervele Euroopale peavalu võib-olla tervele maailmale peavalu aga, aga ütleme, ta mängis oma selle mängu välja ladus oma passi ära ja, ja tuli sellest olukorrast noh, vähemalt enda jaoks sisepoliitiliselt siseriigis välja. Ma ma saan aru, et väga paljud inimesed kõik ümberringi on tema peale pahased ja, ja, ja, ja et kuidas nii saab ja mis iganes, aga poliitika on selline kui suuremas plaanis vaadates minu meelest see nädal oli väga tähtis selles mõttes, et see teadvustas meile, kes me kogu aeg jälgime, kuidas Merkel ja Sarkozy, Merkel ja Sarkozy Saku siia Merkel midagi toimetavad ja, ja vahest on seal Papandreou ka vahel midagi toimetamas. Et, et olemas tegelikult ka rahvas olemas väljaspool neid kabinetti olevad jõud, mis ühel hetkel ja ma arvan, et lõpuks nii lähebki, lahendavad selle asja kuidagi teistmoodi, kui Merkel ja Sarkozy tahavad kas see on siis kreeka rahvas või on see mõne teise riigi rahvas. Aga, aga see jõud on olemas ja mingil hetkel ta sekkub sellesse protsessi ja praegu oleks äärepealt sekkunud küll Kreeka valitsuse või peaministri eestvedamisel. See võib muidugi niimoodi paista ja ma olen raske vaielda, et kas see oli Kreeka peaministri poolt niimoodi ette planeeritud tohutu osav kombinatsioon, kombinatsioonide jada, et saavutada endale sobivat tulemust, seda kirjeldada niimoodi, et Kreeka peaministrit tabas üks ebaõnnestumine teise järel, kuid lõppkokkuvõttes lihtsalt see viimane hoop, mis teda tagumiku piirkonda siis nagu tabas, et see kogemata nagu asetas ta jalgadele uuesti, et see on nagu multifilmitegelane, kes kukub kuskilt alla ja pöörleb ja saab lopsa siit vasakult ja paremalt ja lõpuks lihtsalt õnnekombel kukub jalgade peale, et seda, seda on nagu raske tagantjärgi öelda ja ausalt öelda rahvusvahelist ajakirjandust vaadates ega, ega sellist muljet need väga jää, keegi usuks, et see oli selline hoolikalt planeeritud manööver. Jumal seda teab tõesti, aga, aga mis puudutab nagu rohkem seda, mis, mis Kreekast väljapoole jääb ja mis sellega kõik ka siseasi ja viska, Eestit võiks huvitada, sest minu meelest on see nädal eelkõige noh, niimoodi ja positiivne sellepärast olnud, et see on nagu selgust toonud väga mitmetes asjades, et esimest korda siis vist kogu selle kreeka enam kui pooleteiseaastase. Võlajama jooksul on siis väga mitmed väga olulised Euroopa riigijuhid välja ainult selle, mis on algusest peale olnud ka selge, et et tegelikult ikkagi kui üks riik nagu täiesti vastutustundetult käitub ja ei suuda ennast kokku võtta ta siis riik peab Euroopa rahaliidust lahkuma ja sellist sellist sellist võimalust nagu selle nädala jooksul noh, esimest korda minu meelest väga selgelt tõdenud nii prantsuse tipp-poliitikud, kas ka Sarkozy ise, seda ma ei ole näinud, aga aga küll näiteks Saksa liidukantsler Angela Merkel ja ja, ja veel mitmed nagu veel mitmed peaministrid ja muud olulised inimesed eurotsoonis. Et see, see muudab selle olukorra kindlasti palju selgemaks, sest et siiamaani on olnud ju jutt kuidagi hästi poolik, et öeldakse, et et Kreeka peab täitma oma kohustusi, mis ta ise on endale võtnud selleks, et, et oma riigivõlga vähendada ja oma majandust uuesti kasvu teele juhtida. Aga alati on olnud puudu sealt siis, et mis siis juhtub, kui ta seda ei tee, et juhtub tavaliselt see, et mida me oleme näinud ette lihtsalt nagu leevendatakse tingimusi ja kehtestatakse uusi tähtaegu, et nüüd on, nüüd on väga selgelt välja öeldud ka see, et kui tõesti ei täideta neid asju siis jutust enam ei aita, ehk siis nagu ütles Angela Merkel väga selgelt, et need on teod, mis loevad, mitte sõnad ja, ja, ja väga selgelt siis. Tegematajätmiste nii-öelda palgaks eurotsoonist väljajäämine. Jah, ma ei saanud päris täpselt aru, mis tegusid Angela Merkel silmas pidasid. Kui tahta nüüd ironiseerida, siis võiks ütelda, et, et tegudega tegusid ei arvestatud siis kui kreeka valet. Samas statistika kohta, kui kreeka valetas oma oma laenukoormuse kohta ja igasuguste muude ma ju räägingi, et nüüd on muutus toimunud, väga selgelt olnud segudega ei arvestatud siis, kui Kreeka jättis oma esimeste laenude tingimused täitmata, põhjendades seda küll, objektiivsed asjad on mis iganes. Et nüüd, kui Kreeka ütles, et küsime rahva käest ka, mida rahvas arvab, kas seda paketti on vaja või mitte et siis siis see Kas see on Euroopa Liit liidreid tegu, see on selline, ütleme, ma julgeks küll öelda. Praegu vaimukas, aga pisut demagoogiline tõlgendus, et see, mis nagu Euroopa liidrid ärritas, ilmselt oli mitte see, et Kreeka peaminister soovis rahva arvamust küsida vaid see, et Kreeka peaminister sellest soovist rahva arvamust küsida küsida kordagi enne seda ei rääkinud, kui seesama sadu miljardeid eurosid maksev päästepakett oli Kreeka jaoks nagu kokku pandud ja läbi räägitud ja nii-öelda viimaseni nagu paigas, siis piltlikult öeldes päev hiljem tuli Kreeka peaminister välja, ütles, et see on tore küll, need kallid kaasa eurooplased, mis te meie jaoks teinud olete, aga me paneme selle plaani veel nagu rahvahääletusele. Isegi tema omavalitsuse ministrid ei teadnud sellest midagi. Ja selge oli ju see, et niisama segane nagu oli seal rahvahääletuse küsimus, eks ju. Niisama selgus, et oli ka selle rahvahääletuse kuupäev küll räägiti detsembrist küll räägiti jaanuarist finantsturgudel jaanuarini oodata olukorras, kus on täiesti selge, et Kreeka ei saa seda täiendavat abipaketi kätte, see jama, mis seal oleks alanud, et see oleks olnud selline, et see paratamatult oleks tekitanud olu korra, kus noh, kuidas öelda, siis Kreeka oleks tulnud eurotsoonist ilmselt noh, välja arvata või kuidas ise sealt kuidagi nagu sisuliselt de facto lahkunud, et et selle, selles mõttes ma arvan, et mitte rahvahääletus niivõrd ei ärritanud teisi Euroopa Liidu liikmesriikide eurotsooni liikmesriike vaid see suhteliselt aru saama. Kui ootamatu ja üllatusi tekitanud käitumine see on, ma saan aru, et Euroopa liidrid on üles ärritanud ja nii edasi, aga nad võiksid ka veidi rahulikumalt ja vähem vähem tõmmeldas reageerida Kreeka peaministrikäikudele, mis ilmselt juba tol hetkel tundusid olevat sisepoliitiliseks tarbimiseks mõeldud. Loomulikult see see mõjutas, kui see oleks tõesti nii läinud, oleks oleks kõvasti mõjutanud kõiki Kreeka võlausaldajaid ja nii edasi, aga, aga, aga põhimõtteliselt minu, mina olen sügavalt veendunud, et Kreeka peaminister mängis sisepoliitilist mängu, et, et see seal ei olnud tagakavatsust hakata selle paketi kuidagi tingimusi kauplema või saama raha niiviisi, et neid tingimusi ei täida. Et, et oleks küll väga suure ja, ja riskantse plaaniga välja, aga, aga põhjused olid sisepoliitiliselt mitte selles, et, et sooviti Saksamaad või Prantsusmaad ninapidi vedada. Jumal seda teab, et see nädal on, tal on nii palju pöördeid ja uut infot nagu selle asja kohta, et ma üldse ei imestaks, kui siin paari nädala pärast meie teadmised sellest asjast ja ka järeldused oleks hoopis teistsugused ja ja üldse ma imestaks, kui tegelikult sellest nädalast saaks siiski alguse selline sündmuste käik, et Kreeka ikkagi mingil hetkel eurotsoonist lahkub. See, see mõte on need nagu välja öelnud, see alternatiiv on selgelt välja öeldud ja väga kõrgel tasemel ja sellisena ma kujutan ette, et ta noh, nii-öelda elab oma elu edasi ja kindlasti muudab kogu seda kuidas öelda, siis muudab kogu seda mõtteruumi, mis eurotsooni võimalusi ja tuleviku üldse nagu ümbritseb ja sisaldab. Minu meelest kogu aeg jäädakse hiljaks ka selle mõttega hiljaks jäänud aasta võib-olla isegi rohkem on selle mõtte viljaks see mõte võib-olla oleks pidanud eurotsooniga juba tükk aega kaasas käima, võib-olla kogu selle asutamisega kaske, aga tagantjärgi on hea tark olla. Aga minu meelest, kui sa ütled, et selle nädalaga midagi hirmsasti paremaks läinud, siis ka see mõte on hiljaks jäänud. Ja minu meelest läheb suur pilt kogu aeg üha halvemaks. Et, et ei lähe niiviisi, et, et tulevad paremad mõtted ja, ja, ja, ja me saame midagi parandama hakata. Tulekahju läheb kogu aeg suuremaks ja, ja suur pilt läheb kogu aeg halvemaks, et kui kui, kui veel mõni aeg tagasi me ilmselt oma saates ei oleks Kreekat tahtnud meenutadagi sellepärast et see tundus nii tühine olevat, siis praegu ei ole minu meelest enam asi Kreekas, et kas ta visatakse välja või visata välja või, või mis seal edasi juhtub. Et kui vaadata ka seda kuulsusrikast fondi mille me liikmeks me äsja otsustasime hakata ja mis peab siis triljon eurot oli see summa ja ma ei suuda seda isegi meelde jätta kuskilt nüüd kokku saama või laenama või nimetatakse viisakalt võimendamiseks seda sõna, et siis ega seda raha ei olegi enam kuskilt hankida, keegi enam ei usaldage ja, ja jutt ei käi ju mitte kreeka usaldamisest, vaid jutt käib mingite A reitingute, ma ei tea, mitu kolm kuni viis saad kolm max pluss veel veel tagasi nende riikide usaldamisest, et ja, ja kust seda raha siis oleks võtta, vaatame seda ka, need on peaaegu eranditult mingid diktatuurid, kes meile on vastuvõetamatu, et sisuliselt me paneme ennast või Euroopa Liidu Sis sõltuvusse nende armust heatahtlikkusest ja, ja, ja ma ei tea, millega see kõik lõpeb. Kui, kui me oleme triljoni kokku sealt laenanud ja selle Kreekale või Itaaliale siis laiali jaganud. Et see pilt minu meelest ei ole hea. Esiteks keegi enam ei taha seda raha anda, keegi ei usalda ja see ei ole ainult Kreeka peaministri süüega teene. Ja, ja isegi kui selle raha antakse, et me satume siiski väga halbades sõltuvustes. Eks seda, eks see paistab, et ma arvan, et ega see EFSFi võimenduse tekitamine nüüd ei pidanudki nii kiiresti käima. Paar nädalat möödas ja me juba näeme, et see võimendus on nagu tekitud. Võimendust tahetakse saada Hiinalt ja Venemaalt. See, mis nagu ajakirjandusest on nagu välja paista, et tegelikult ma arvan, et see päris nii ei ole, aga aga noh, eks me ilmselt saame sellest eurotsooni teemast veel rääkida, veel kord ütlen, et minu meelest on selle nädala suurim saavutus on see, et väga selgelt on nagu räägitud sellest, et kui teatud riigid nagu eurotsoonis endale võetud kohustusi ei täida, siis nad peavad sealt eurotsoonist lahkuma, et minu meelest see on küll väga oluline edasiminek. Olukorrast riigis. Saame taas ilma, et lumi oleks veel maha tulnud. Rääkida Eesti suusaliidust ja suusatamisest, Andrus Veerpalu dopingu pruukimisega või peaks ütlema siis positiivse dopingutestiga, et väga korrektne olla. Alanud skandaal on siis pool aastat hiljem jätkumas sellega, et suusaliidu peasekretär pidi ametist lahkuma juhatuse ettepanekul või survel. Ja koondise peatreeneri Mati Alaveri TÖÖ volitused peatati kuni ajaks, mis, millal siis spordiarbitraaž on otsustanud ära kuidas käituda Andrus Veerpalu poolt esitatud vaidlustusega FISi otsusele teller palun pruukinud dopingut ja teda karistatakse kolme- aastase, mitte vabadusekaotusega. Võistluskeel, aga äärepealt oleks ütelnud raamatusse kaotus. Et, et et niisugused personalimuudatused minu hinnang on küll see, mis juba eelmises teemas Euroopa liidu puhul kasutasin, et liiga vähe ja liiga hilja. Et mind kõige rohkem selle veerpalu dopingujuhtumi puhul suures plaanis või, või tagantjärgi häirib muidugi muidugi kurvastav, et selline asi üldse on, on teoks saanud või, või juhtunud, aga mis nendesse järelmitesse või järelgaa tasse puutub, siis see, kuidas Eesti Suusaliit sellesse on suhtunud. Ja see on veel hullem kui see, kui üks küll väga nimekas sportlane dopingut tarvitanud, terve Suusaliidu hoiak on minu meelest olnud selline kinni mätsiv noh, nännutav et no püüame ikka kuidagi hakkama saada, ei ole olnud selget hoiakut ja hukkamõistu dopingu tarvitamisele, dopingutarvitaja Heate kinni mätsimisele, dopingu tarvitajatele kaasa tundma, teatele ja muudes eestlased ei ole seda hoiakut, et me soosime ausat sporti kõikidele vale mängijatele, näitame ust ja nii edasi ja nii edasi, et et väga väga selline kuidagi halb ja hägune on see suhtumine olnud suusaliidu poolt, et ma saan aru, et võib-olla, et selle asjaga sidusid ennast algusest peale ära kõik suusaliidu tegelased kuni juhini välja Toomas Savini tolleaegse juhini ja sellega just, et nad püüdsid seda kinni mätsida ja, ja kuidagi varjata. Ja pidid sellega seoses ka ajakirjandusele ja avalikkusele palju valetama, et pärast oli raske sealt kuidagi kannapööret teha, aga see pööra oleks siiski tulnud teha ja selle pöörde eest. Ta oleks pidanud ikkagi vastutuse võtma ka suusaliidu juhatus, kes oleks pidanud neid ridu kohe rookima ja pidanud kohe väga selgeid avaldusi tegema. Praegu on jäänud minule mulje, et Eesti Suusaliit soosib selliseid inimesi, kes, kes ei taha väga ausat sporti teha. No kui ma nüüd õigesti aru saan nendest Suusaliidu asjadest, siis tulemus on ka selle suusaliidu erakorraline üldkogu. Küll täpselt ei tea, millal see millal see juhtub kuskil kuskil vist novembrikuu lõpus ja, ja mis selle, mis seal täpselt päevakorras on, aga aga no ma sellise väga episoodilised spordi jälgina pean ütlema, et minu meelest üldse erinevate spordiliitude tegevust vaadates suurt läbipaistvus ja läbipaistvust ja avatuse taotlust ei, ei paista nagu väga tihti välja, et enamus spordiliite nad tegutsevad selliste üksikute isikute tegutsevate üksikute isikute toel najal juhtimisel. Peaks vist ja niimoodi reeglina asi olema, et spordialaliitude spordiliit on erinevate spordiklubide selline demokraatlikult valitud ja nende huve esindav katusorganisatsioon on ju nii, eks, et ausalt öeldes. Ma ei ole küll väga kuulnud, et missugused spordiklubid, seda näiteks Eesti Suusaliit moodustavad, kas mõni spordiklubi on sõna võtnud selles suhtes, kuidas nende esindusorganisatsioon ennast ülal peab, aga see jällegi mõtlen suusaliit ei tundu siinkohal üldse mingi väga suur erand olema, et et kui ma vaatan näiteks seda, kuidas Eesti olümpiakomiteed koostatakse. Et seal ju aeg-ajalt toimuvad olümpiakomitee valimised ja kuidas mõned inimesed sinna olümpiakomiteesse toonud, mis põhjusel nad sinna on sattunud, keda nad esindavad või või, või, või miks nad seal üldse on, et ka see on samasugune minu jaoks suhteliselt läbi paistma vaata nagu teema, et üldse kogu spordile võiks nagu selles osas Eestis ilmselt suuremat läbipaistvust soovitada, noh ma selles mõttes ei, ei ei ole nagu ka väga naiivne, et ma tean, et ka rahvusvaheliselt väga suurte spordiorganisatsioonidele nagu rahvus, jalgpalliliit või mõni rahvusvaheline mootorispordiga organisatsioon, et nende tegevus on korruptsiooni täis ja mäda üleni. Et ega me ei pea sama samad eeskuju järgi siin Eestis käima. Et selles mõttes nagu ma usun, et sellel Suusaliidu juhtumil on võib-olla just praegu sellist potentsiaali teha Eesti nii-öelda siis sport spordi, spordikorraldus ja muu selline oluliselt läbipaistvamaks, keda seni on olnud, et äkki äkki see nii-öelda veerpalu ja suusaliidu asi, kui ta nüüd viisakal ja läbipaistval moel lahenduse leiab, mis muidugi sõltubki sellest samast Suusaliidu juhtkonnast, et, et see ongi selline võimalus, mida Eesti spordil pole nagu tükk aega nagu olnud. Jah, et. Miks ma nii karm ja, ja, ja, ja võib-olla, et resoluutsemad tegevust oleks oodanud, et on, see on see põhjus, et et vaadake, veerpalu on hetkel ainult sportlane, kes on dopinguga vahele jäänud ja pealegi veel vaidlus selle üle käib. Aga juhul, kui nüüd selgub, jääb lõplikult see, mis praegu on FISi poolt otsustatud, et veerpalu on süüdi ja, ja tema karistus jääb jõusse siis veerpalu ei ole kurjategija. Veerpalu on lihtsalt halvastik ja lubamatult käitunud sportlane, sel juhul. Aga kuskil on kurjategijad, sellepärast et kasvuhormoon, mida tema verest, ebanormaalses koguses või ebanormaalses vahekorrast leiti on selline aine, mida ei saa sportlane iseendale hankida või kui ta suudab selle iseendale hankida, siis ta ei saa endale ise manustada, seda tuleb süstida ja seda tuleb teadlikult ja, ja, ja väga-väga haritud viisil tarvitada, mida on keeruline siin praegu kirjeldama, kuidas see käib. Aga, aga põhimõte on, see olite tal pidid olema abilised. Ja need abilised on Eesti kriminaalkoodeksi järgi kurjategijad, täpselt samasugused kurjategijad nagu mõrtsukad, pangaröövlid, vargad, mis iganes. Kriminaalses mõistes võib-olla tõesti üks kuritegu on raskem kui teine ja, ja võib-olla dopingu kallutamise kuritegu ei ole kõige raskem kuritegu, aga siiski nad on de facto nad kurjategijad isegi siis, kui juriidiliselt neid kunagi süüdi ei mõisteta, isegi kui neid kurjategijaid kunagi ei avastata ja nii edasi. Et kas tõesti suusaliit on nõus sellega, et Eesti suusatamise tipus käivad ringi kurjategijad, inimesed, kes on toime pannud de facto kuritegusid. Et selles on küsimus ja nende tegevust tuleb resoluutselt hukka mõista, nad tuleb suusaliidust välja visata ja palgalt maha võtta, et kui ma kuulen, et Mati Alaver siiski peatab mingisugused volitused, jääb treenima edasi ilmselt ka maksumaksjalt või suusaliidult raha saades Eesti tippsuusatajaid ja nii edasi, see ei ole päris suhtunud. Ma ei väida, et Mati Alaver on kurjategija, aga see kahtlus on tõsiselt õhus. Ka veerpalu ümber olevad inimesed pidid olema sellest teadlikkuse, dopingu tarvitamine oli ja kui nad olid teadlikud ja aitasid sellele kaasa, siis nad vähemalt faktiliselt panid toime kuriteo, isegi kui kunagi kohut ei tule. Saate lõpuks räägime ka natukene Estonian Airist, et asi on siis nad on jõudnud nii kaugele, et 90 protsendiliselt riigi omanduses olev lennuettevõte on valmis saanud oma uue strateegia ja ühtlasi on saanud ka põhimõttelise kinnituse valitsuselt, et kokku põhiomanik investeerib siis Estonian Airi kokku 30 miljonit eurot 15 miljonit sel aastal 15 miljonit järgmisel aastal mis peaks olema eelduseks sellele, et need Euroopa sihtkohtade teenindamiseks liiga kallid ja suured Boeingu lennukit saab vahetada väiksemate Bombardier-ide vastu ja seetõttu saab ka tihendada lende Euroopasse. Kogu selle asja juurde käib muidugi ka see, et juhatus on siin rääkinud juba sellest, et mis aastal nagu kavatsetakse kasumisse jõuda, noh ma, ma ütlen, et iseenesest on väga hea, et juhatus kui, kui on riigile kuuluv ettevõte, siis selle juhatuse eesmärgiks peabki olema kasumis olemine ja mitte midagi muud. Omanik. Aga võiks ka. Sellise tingimused ei suuda seda aeg-ajalt 2013 kasumis, siis on kaks võimalust, kas nad on kasumis või nad ei ole amet. Vot see jällegi teine asi, et ma, ma arvan, et on ka kolmas võimalus, antud juhul, et et et antud juhul ma saan aru, et riik on teinud strateegiliselt olulise otsuse olla selle lennufirma omanik ja seda otsust ei tehtud mitte sellepärast, et loodetakse suurt nii-öelda siis ettevõtte väärtuse kasvu või dividende või midagi muud sellist, et see otsus ikkagi olgem ausad, tehti sellepärast tagada Eesti kui sellise Euroopa mõistes ääreala maa hea ühendatus teiste Euroopa Liidu Euroopa Euroopa osadega. Ja kui nüüd see pool, nagu sellest strateegilisest otsusest saab täidetud, et Eesti tõesti on hästi ühendatud teiste Euroopa osadega ja võib-olla veel mõne maailmaosaga et siis sellisel juhul see kahjum on küll selline asi, mille eest ma võib-olla juhatust nagu lahti laskma nagu ei hakkaks, et see kõik kõik ongi nagu tasakaaluküsimused. Et Eesti riik ei saa anda endale kuuluvale lennufirmale riigiabi ei saa maksta, dotatsioone ei saa osta ära pileteid, ei saa osta talle mingeid lennuvahendeid, see kõik oleks Euroopa Liidu siseturu reeglitega nagu vastuolus. Küll on reaalselt võimalik see olukord, kus juhatus kõigest jõust pingutab omaniku poolt antud soovituste raames, aga ei jõua selle kasumini. Ja ausalt öeldes ma arvan, et sellisel juhul peaks küll omanik nagu pigem vaatama nende pingutuste tulemusi nii-öelda suures plaanis, mitte ainult seda musta paksu joone alla jäävat rida. Mina kindlasti ka ei laseks Eesti lennufirma juhatust lahti, sellepärast et lennufirma kahjumisson. Ma laseksin ta lahti valelubaduste andmise pärast, aga, aga, aga see, et Eesti lennufirma on kahjumis, see ei sõltu juhatusest ja see jääbki niiviisi ja, ja mitte ainult järgmine aasta me ei anna ja sel aastal ei anna viitteist miljonit ja järgmine aasta me anname ka ülejärgmine aasta ja üle-ülejärgmine aasta ma ei taha ütelda, et see on halb. Võib-olla peakski meid lennufirma jääma ja olemagi doteeritav, aga pole mõtet ka siis sellist noh ütleme sellist peaaegu kindlat kindlalt mitte täidetavad, et lootust või soovi ehitada või kui see on täidetav, siis tekib ka küsimus, miks te ei täitnud, et siis pole mõtet hakata rääkima Islandi tuhapilvest kütusehindadest ja, ja sellest, et Läti lennufirma tegi tampingut, et ma, ma juba kujutan ette neid jutte 2013. aastal, mis hakkavad siis tulema, et et pigem võiksime arutleda, et kuidas me siis seda Eesti lennufirmat, doteerimine, kui Euroopa liidus ei lubata teda doteerida, aga, aga sinna ikka aeg-ajalt oleks vaja nagu raha sisse panna. No mina arvan, et praegu see, mida valitsus teeb nagu kindlasti õige ja kõikide Eesti inimeste nagu huvides, et see 15 miljonit eurot, mis sinna alguses pannakse ja võib-olla võib-olla mõningal määral pannakse raha ka hiljem, et kui me seda võrdleme mõningaid mõningate teiste kuludega, mida Eesti riik teeb Eesti riigi ülevalhoidmiseks, siis see on ikka äärmiselt Saaremaa laevaliinid ka absoluutselt, ja võiksime siinkohal rääkida veel mõnest palju suuremast kulust, näiteks kahest protsendist SKP-st, eks ju. Kaitsekulutusteks, et ma üldse ei pea seda võrdlust nagu kuidagi nagu absurdseks. Nii sellega meie saade lõppenud tänaseks Anvar Samost ja Kalle Muuli järgmisel pühapäeval jälle. Olukorrast riigis.