Seni kak. Mina olen, polegi, ta tuleb, tule, tule meie ilmadele. Ja mida pole, seda pole olemist, tulistajat pole. Ole, tule ole mujal. Mina olen, mina olen, polegi mäda, tuleb kuule, tule meie ilmadele. Siin me oleme teine saatetund on käima läinud ja meil on hea meel tervitada Tõnuga stuudios tippkokk Dmitri Demjanov mitt. Tere. Esimese loo Dimitri, mille sa täna oma playlistis meile valisid, on olemise lauluke, mida esitab Liisi Koikson. Kas sul on selline lott suur vaimustus? Kas see on geniaalne lugu ja geniaalne film ja geniaalne joonis ja ja see, see ei jää sugugi alla Olywoodi parimatele asjadele. Nii et olemise laul on, on lihtsalt see hea, et mul on pilt, kus Lotte lebab, käed on tal selle pea taha ja jalg jala peale ja loodust. Et et kui natukene rohkem ja tunnetad, oled väsinud ületöötanud, siis vaatad Lottet ja ütled, et aitab ära rabele, võta rahulikult, võta olemise. Nii et ja, ja Liisi Koikson, noh ta on hea, ta on hea ja lugu iseenesest see harmoonia ja, ja see avarus, selle nagu eestlase poolt kirjutatud, see on, see on ikka maailmalugu, mis igale poole läheb ja, ja toob kevadet ja väga mõnus. Et ei jää alla Hollywoodile, et Dmitri, ma saan aru, et ka sinul on ikkagi see nagu noh, paleus või kuidagi, et oma tegevuses ka, et ikkagi köögikunst oleks selline, et ei jääks alla siis Hollywoodile või hoolivust ei mõõtnud kuskil Prantsusmaal Pariisis on vist see, mis, mis nagu standard Nagu kuidagi kõrgemad standardid, nagu paika peab õige õige prantsuse kööki peetakse üldiselt kõikide köökide emaks. Prantslased on sõna otseses mõttes oma köögi läbi söönud, läbi sajandite läbi söönud ja selliselt kokku pannud, et teavad, millist tehnoloogiat kasutada, millise lihatüki juures juurviljade juures puuviljade juures ja kogu kogu selle toidu balleti juures ja kogu tooraine balleti juures, mis Prantsusmaal Prantsusmaa don õnnistatud geograafilise asendi ja looduse poolt. Ja muidugi Loui, 14. kes oli suur gurmaan, see pani aluse sellisele Prantslastele prantslaste suure köögi kiindumusele ehk enne kuiversai oli valmis prantsuse kuningal ei olnud residentsi ja siis igasse departemangu ehitati tale loss. Ja siis ta läks sinna lossi võttis armee, võttis juuksurid, kokad ja, ja muud muustoffi elasid seal kaks aastat. Sõit selle piirkonna tühjaks, võtsin Tobrooki ära, aga sel ajal ehitati järgmise departemangu loss ja sellepärast Prantsusmaal on nii palju sattoosid ja, ja nii edasi. Aga kuninga läks, kuningas läks oma sviidiga edasi. Aga Nov? How jäi ehk need kokad, kes tema juures teenisid? Et need selles külas selles piirkonnas tegid toitu. Prantsusmaa on kadestamisväärne ka selle poolest, et nad on leidnud nagu ühise konsensuse, et neil on igas piirkonnas kasvatatakse oma originaaltoodangut, nad ei, ei tee seda igal pool ja, ja kõike. Spetsialiseerumine ja muidugi volvo küüs, keda on nimetatud milleeniumi kokaks on 87. aastal hakanud korraldama kokkadeolümpial, et see on üks Bristiisikamaid kõige raskemini võidetavat kokkade võistlus. See on täpselt kokkade olümpiamängud ja võetud malli sportlastest spordist. Nii et et nad on väga huvitatud sellest, et kogu maamaade gastronoomia areneks. Ja mis parata, viimastel aegadel. Põhjala kokad ruulivad seal et vaatamata sellele, et prantslased on selle ellu kutsunud ja meil on lihtsalt head naabrid ja me oleme õnnistanud heade naabritega ja võtame väga palju head. Kõrval, aga kuidas siis ongi, Dmitri, mis on esimesel tunnil esitasime kuulajatele sellise ülesande, et nad tooks välja mingeid viis nende meelest sellist nagu toitu või mida võiks siis kas ise rahvuslikul päeval süüa, noh, kasvõi rituaalselt ei pea alati kere ju väga täis sööma ja midagi juua ja ja, ja et et midagi sellist, mis ka kuvaks kuidagi siukest eestilikum just kohaliku, et kuidas siis on, et kas need mingid kohapealsed asjad, kohalike värv, kohalik panus on siis nüüd kuidagi noh, sinuga kokakunstis saadud segatud, et võtad prantsuse oskused oskusteabe ja siis veel mingid kohalikud sellised komponendid ja teed omakorda mingisuguse segu. No köökide globaliseerumine on paratamatus, et kui me räägime mingist toidust, mis oleks sellele piirkonnale iseloomulik siis võtame mitte ainult Eesti, võtame ükskõik mis riik, ükskõik mis maailma otsast asuks. Et reeglina selles saab kultuse roopida, selles piirkonnas on väga palju ja hästi kasvab ja on astu saadud söödud ja mingi toit on saanud Linesestoliiv. Et elamiseks ja kasutamise litsentsi. Et ütleme, eesti mulgikapsad on läbi söödud Sahenditega ja nad on tuntud ka tänapäevani. Palju neid pakutakse, see on iseasi. Aga mulgikapsast on nagu juttu. See ei ole muidugi eestlaste selline avastatud roog, et kapsad hakati hapendama Hiina müüriladumise aegu ja kuidas nad sattusid Euroopasse, keegi ei tea, aga maandusid Saksamaale ja, ja, ja siis Saksamaalt edasi kogu Euroopasse ja, ja Eestis on tegelikult väga palju ühist saksa köögiga. Saksa-Taani venelased ja üldiselt see multikultuurne, et need kõik vallutajad, kes on Eestist läbi käinud, on jätnud oma vürtsid eesti köögipotti. Nii et kui me võtame kokku, mis meil, mis Eestis kasvab ja mida Eestis on palju ja mis võiks nagu Eestit esindada, siis siis esimene tuleb räim meelde, et sellisel kujul kala Need väiksed kalon küll maailmas, aga, aga just Clupea harengus membras perekonnast sellisel kujul kala on ainult Eesti vetes. Läti poole liikudes ta juba natukene suurem, edasi veel suurem ja jõuab kuskil Atlandi lest on juba heeringas. Nii et Vahemeremaad on väga oskuslikult oma Antšovisest teinud kultuskala ja taandada kuivatatakse, soolatakse, pannakse erinevates, oli võlidesse ja kokad kasutavad selle lihtsalt roogade soolamiseks pitsade tegemise, mis iganes, et ta on leidnud sellise soolase maiuspala. Kuulsuse. Et räim on räime, peab oskama käsitlema, et muidu kõik on hästi, aga kõige hullem on selle puhastamine ja see nagu tõukab eemale, et masin teeb selle töö praegu ära. Ja, ja see on nagu üks osa, igal pool hinnatakse kokanduses käsitööd ehk käsitsi puhastatud räim, käsitsi valmistatud leib, käsitsi valmistatud üks või teine roog ja nii edasi. Et, et suund võikski nagu sinnapoole minna. Teine asi on Eesti on kuulus ka piirituse vedamise poolest kunagi ja, ja kogu see Käsmu ja Võsu rannik on saanud endale ka. Rasva alla ja piiritus tehti kartulitest teraviljast ehk see on nagu üks teine artikkel. Teraviljast saab ka leiba, must leib on originaalis. Kui me leiaksime sellise retsepti, mis võiks konkurentsi pakkuda teistele Musta leivatootjatele, siis on kolmas artikkel ehk räimed, leib, kartul ja road, kartulitest. Sealiha on, ütleme, 60 protsenti maailmas süüakse sealiha. Eestis võib-olla ka 60 protsenti umbes. Sealiha populaarsus on, on, on, on suur. Ja kui me suudaksime välja mõelda midagi šampooni, veeriku, Hamooni või, või siis Austria asbeki taolist toodet. Ja muidugi kõik need asjad vajavad turundust. Et üks asi on aga turundada, tuleb sisu, kui meil on sisu, siis me saame turundada. Et ehk, ehk meil peab olema tarkust, mõju, Hovia kogemust teha nendest lihtsatest asjadest. Niisuguseid üleskeeratud asju, mis pakuksid konkurentsi meie naabritele ja, ja ja rohkem meil nagu vahe ei oleks, sest sest meil ei ole nii palju pakkuda, et me suudaksime nagu ära toita Venemaad näiteks meie head naabrid, kes on nõus meilt kõik ära ostma. Aga meil on parem siis tekitada lisaväärtust nendele toiduainetele siin koha peal, et, et meie meie siis oskustega ja kutsuda need kõik inimesed Eestisse seda maitsma. Aga enne seda noh, rootslased näiteks Gotlandi saar kasvatab siga täitsa tavaline põrsas ja nad on pakkunud seda põrsast maailma tippvõistlustele ehk Polbo kuuse tooraineks. Ja nad on suutnud eeskätt nad toidavad seda teistmoodi tammetõrud ja mais ja, ja nii edasi, et, et see on selline rafineeritud põrsas aga, aga väikesaar ka ei suuda ära toita, palju eksporti korraldada, kuid ta suudab, suudab teha selliseid konkurentsivõimelised tooteid, sellest noorest põrsast, kellel on pekki ja, ja sellise läbikasvanud liha proportsioonid on, on nagu Funism. Hektarite poolest on väga head. Ja ega meil ei olegi muud midagi, kui me peaksime olema oma köögiga ja oma kokkadega maailmas konkurentsivõimelised. Ja meie suurtootjad ehk need, kes kujundavad rahva maitset ka suurmarketitest peaksid olema väga kompetentsed, et need kartulisalatit ja need rosoljet ja need miljon erinevat variante erinevaid salatit, et nendel oleks maitse, et nendel oleks tekstuur, et nad oleksid isuäratavad ja, ja, ja kogu kogu asi kõik on väga lihtne. Dimitri räägime kohe toidujuttu edasi, aga järgmise loona olete te täna valinud Artur Rinne. Su silmist näen ma igal öösel und. Vot sellega on mul selline lugu, et kunagi teles oli üks saade, kus kutsuti laulma võhikuid nagu mina ja. Maha voki stuudios me siis harjutasime ja ma valisin selle loo. Et ma mõtlesin, et rinne sobib mulle kõige paremini. Aga miks pärast ta sobib kõige paremini, kui ma mõtlen eesti köögi peale ja muusika peale, siis siis rinne kuidagi assotsieerub sellise Eesti talu talu talutoiduga väga hästi. Ja kui ma seda laulu hakkasin endale meelde pähe tuupima ja rinnet kuulama, siis ma leidsin, et tal on väga originaalne hääl, täitsa ainulaadne, ainulaadne hääl on, mida, mida, mida kellelgi muul ei ole. Ja ta muutus mulle nagu sümpaatseks. Ja sellepärast ongi lugu. Igaüks unistab õnnest ja armust. Vähest naera taas. Elus ju ei juhtu, et armastus ja Jaa. Mu juurde ja. Nüüd soomlane rulli nõudelen ära ja su siin ka mu juurde ja. Nii laulis Artur Rinne, kes on Dmitri Demjanovi suur lemmik, kui nii võib öelda Dimitri meil foorumis on ka täna väga palju arutatud selle üle, milliseid sööke võiks pakkuda külalistele, millised kindlasti ei pruugiks kaduda Eesti toidulaualt ja nii edasi ja väga palju on juttu olnud ka kamast. Üks kuulaja leidis, et aastatega on kama läinud aina paremaks ja praeguse pulber on selline pehmem, kui ta varem oli selline viljasem. Või vähem viljasemist selles mõttes pisemaid paremini vilja seal kunagi oli viljasem jah. Üks asi on, ilu on vaataja silmades, maitse on maitseja keelel ja kindlasti tehnoloogiat muutuvad ja muutuvad ka komponendid. Et kuidas kama sündis, ega ega see ka ei ole päris Eesti oma, sest soomlastel on ka püüli olemas, et see on, see on täpselt sama asi ja ja et igas talus olid siilud, et siin on hernest, jäisin, on rukist, otra ja, ja nii edasi ja siis mis järgi jäi, pandi kukkuja jahvatati ära ja oligi üks, üks jahu mida lisati leiva paremaks tegemiseks, mida söödi siis hapupiimaga, milles tehti kalja ja mustmiljon erinevaid asju, millest me tänapäeval vähe teame, kuid mis hakkavad omandama sellist väga huvitavat värvi kokkade. Käte läbi ja maitseid, kes on hetkel väga tõsiselt hakanud eesti köögiga tegelema ja, ja, ja mõtlema selle peale. Kui puutub, mis puutub retseptides, siis minu lemmik on ikkagi kama, keefir, suhkur ja selliseks ta ta nagu jääb. Muidugi selles uues Eesti köögis on palju, kasutatakse erinevaid vaht erinevaid riivitud leiba ja erinevaid, tolme nagu värvide ja kama, on üks üks selliseid detaile, mis magustoitude juures annab lihtsalt sellist tekstuuri tekstuuri ja teeb väga huvitavaks kompositsiooni, selles, selles taldrikus saab üks väike kuhjake, kamad ja nii edasi. Paljud külalised välismaalased eriti küsivad, et mis asi see on, et, et kui, kui soovitad Gamaja et sisuliselt ei ole midagi muud kui müsli ehk ütlemegi Eesti müsli ainult siis tehnoloogiliselt hoopis teisel, teisel kujul, et et ma olen vahest nalja teinud, kahetse on molekulaargastronoomia üks osa, muidugi niisugune traditsiooniline asi, et siis siis kõik see asi läheb, läheb nagu paika, kui kuulatakse müsli ja siis natuke julgemalt selle. Aga igal pool, kus me ei ole paasalis Brüsselis, Berliinis, Stockholmis igal pool, kus me ei ole kama pakkunud sellisel kujul keefir, suhkur ja ja kama, igal pool ta on võetud. Noh, kui mitte aplausi na, siis, siis siis sellisena, et jah, et see on midagi erilist, mida pole varem kogetud. Ja, ja see on üks, üks jõuallikas tegelikult, et üks kaks lusikat supilusikat, kama keefiri ja, ja ütleme, paar teelusikat suhkurt. Et see on hommikusöök, vahepala või mõne mehe õhtusöök. Nende mitte millised on need viis asja, mida teie panete lauale siis, kui tulevad külalised näiteks välismaalt? Seda just tutvustada, jah, et vot see on nüüd Eestit, kama kuulub sinna ka me rääkisime, eks ole, et et, et eelmine kõne just sellest, et on meil võimalus nagu arendada, eks ole, sealiha, kui me leiame niisuguse väga hea retsepti mulgikapsad kartulist midagi teha, rääkisime, et räim on suur väljakutse, eks ole, et kas, kas sealt, eks ole, siis. Spireerumine midagi noh muidugi need need kõik, ega, ega ütleme, toitumisharjumused on kõige raskemat muutumas ja, ja see, see periood, mis ja see, see aeg nüüd, kui eesti köök tegi selle 20 taasiseseisvumisaasta jooksul sellise mammut, sammu, see on, võrdub 50-l aastal, et Soome-Rootsi gastronoomia peale sõda areneski just normaalsetes tingimustes meil kahjuks oli slaavi köögi ja slaavi maitsete pealetung oli väga-väga tugev. Et siiamaani on šašlõkk seljanka ja borš ja, ja nii edasi on praktiliselt iga restorani menüüs ja, ja kõik nagu uhkustavad sellega, aga kui me läheme ütleme, kesk-eesti suusatama ja, ja, ja leiame selles suusabaasi menüüs seljanka, viinerit ja nii edasi ja kui me võtame mingid külalised ka kaasa suusatama, siis see ongi Eesti toit. Aga, aga ütleme selline mõiste nagu maastik taldrikul, et nagu ütleme, Lõuna-Eesti maastik on väga huvitav, et kiikage metsa. Et millest, millest sai Põhjala Köök kuulsaks sai sellepärast, et nad leidsid lume alt 400 seent hakkasid elustama uusi vanu unustatud litsid seemned, ehk nüüd on neil kaheksa kuni 12 erinevat mädarõigast on 14, rabarberisorte ja, ja nii edasi, et need, need vanad unustatud asjad hakati vaikselt elustama paha sõna reanimeerima, aga, aga seda vana kööki uuesti pakkuma, sest ja sest anda selleks, et anda võimalust Põhjala inimesele kogu kogeda oma köögi võlusid ja sellega kaudu ka tõsta oma elukvaliteeti, sest geneetiliselt need asjad, mis kasvavad selles piirkonnas ja kui nad õigesti töödeldud on. Nad on meile kõige kasulikum, et me oleme palju kirunud siin Hollandi tomatit, kurke ja nende oodavust ja meie kurgikallidust ja, ja nii edasi, palju poleemikat sellest on olnud ja, ja jääb ja, ja ikka vankumatult on. Eestlaste eelistus on Eesti toit ja Eesti tooraine. Eesti tomat, eesti kurk, Eesti kartuli ja nii edasi. Juhul kui on ostuvõime ja, ja on ka kes toodab seda. Aga see nõukogude aeg, mida natukene mille sai nagu vihjatud, eks ole, et, et sellist nõukogude aegne menüü on praegugi veel mõningate toitudega, mis siis noh, omal ajal võib-olla siis juba oli terve üle terve nõukogude maa, igal pool oli restorani siis menüüst võisid leida neid, neid toite, millest siin ka juttu olitis teatud, eks ole, mingid Kiievi kotletid või siis teatud, mis nad olid siis, eks ole, mingi karbonaad on ju borš seljanka. Et seda nagu noh, Dmitri ise oled tõesti ju 70.-test juba juba peale nii-öelda asja juures ja arvestades seda, et ka hiljuti vist president ei vaata maris oli vist, eks ole, meie president ei ka selle teema kuidagi sisse, et umbes, et, et mis siis nõukogude ajal oli, et valikut ei olnud, et justkui ei olnud ka restorane tal presidendil nagu oleks samamoodi võib-olla õigusega mingist asjast aga eksis, et restoranid olid, aga saal alati vist ei olnud päris selliseid restoranid vabad, jah, no siis oli teine riik. Teised standardid ja, ja see on minevik. Ja tolle aja jaoks või tolle aja mõõtude järgi see pakutav toit oli ka erinevates kategooriates, olid ka restorani kallimaid ja, ja nii edasi. Restorani ikkagi oli ja palju ja, ja käidi restoranis rohkem ja, ja nii edasi, et kuid kogu restorani tegevuse määras selline piibel, mis oli Moskvas välja antud ja mille nimi oli spornik, retseptuur. Et ja siis ka kontrolliti kokandust väga tihedalt, kuna nagu oligi mainitud, et oli puudus võist viinerites mis iganes, et, et ära toita nii suur seltskond, mis oli mis, mis oli Nõukogude Liidu nime all oli ikka vaja väga kõvasti tööd teha ja Baltikum tegi väga tublit tööd, et meil ikkagi oli väga palju häid asju, mida, mida me saatsime Moskvasse angerjas näiteks ja, ja muud toiduained, mida endale jäi vähemaks ja vähemaks. Kuid mina olen töötanud oma algaastatel mitme inimesega, kes on töötanud esimese vabariigi restoranides. Kuldlõvis ärni tamm oli kaks meetrit pikk, selline Jeesuse kujuga ja alati on seintel ja alati tal oli tärgeldatud krae tald. Tal on alati tehtud maniküür. Georg Ots, tuli, surus tal kätt kõik. Ma vaatasin teda ja me saime temaga sõbraks ja ma hoidsin temast nagu eeskuju, et, et need, need inimesed vot vot see, see kultuur ikkagi see nõukogude liit ei suutnud lämmatada seda, et Eesti teeninduses olid need kujud olemas, kes viisid vaikselt seda asja edasi. Et sellise ametiuhkus oli, oli tol ajal ka olemas, oli ka kõrts, oli ka kaklusi, oli ka inetuid asju ja nii edasi. Et noh, praegu on, on võib-olla teistmoodi, et Euroopas on ka väga palju pahesid juurde tulnud, et narkomaania ja igasugused muud asjad, et mis, mis võiks võiksid nagu välja jääda selle vana Euroopa toidukultuurist kaasa tulemisest ja ja, ja nii edasi, kuid. Selline nagu loominguline osa kokal soli pärsitud, esiteks ei olnud võrdlusmomenti raudne eesriie. Ei, me ei teadnud, mis teevad itaalia kokad, me ei teadnud, mis lähevad prantsuse kokad ja nii edasi. Ja kuigi me elasime ise, ütleme, mere ääres, aga meil ei olnud kala ja, ja, ja, ja nii edasi, nii edasi, palju joodi ja no elu oli hoopis teised väärtused olid ja teised tõekspidamised ja see on, see on õnneks möödas. Ja, ja nagu ma ütlesin, et nende 20 aastaga, et selline suur hüpe teha. Et, et Eestiga tasapisi arvestatakse ainult need, et tegevused on niivõrd killustatud, selle köögid tehnoloogiate ja köögitrendide populariseerimisel, et need peaks nagu ühte rusikasse viima ja Eesti kokad peaksid rohkem rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavalt võistlustel osa võtma, et, et just just võrdluses saab näha, kes on kes. Ja Põhjala köögi edulugu algaski volvo kuusi võistluste võitmisest. Et Põhjamaade kokad Taani, Rootsi, Island, Soome on pidevalt võitnud need võistlusi ja siis tekkiski selline mitte vajadus, vaid objektiivne tunne, et, et me saame midagi korda saata ja 2005 siis Põhjala kokad lasid Põhjala toidu manifesti välja mis määratles kogu selle pluss veel Põhjala Ministrite nõukogu ja need programmid ja need ja, ja tulemus ongi. 15 aastaga sündis uus köök New Nordicu siin kuhu meil nüüd on auga kuuluda ja, ja, ja need on väga head eeskujud. No see on nagu tore tõdeda, et vähemalt nagu tee on käidud juba päris palju ja ilmselt siis natukene on veel või alata nagu areneda, eks ole. Aga paneme vahepeal selle muusikaga käima ja. Ja järgmiseks oled sa valinud Liisi Koiksoni ja Mart Sanderi loo veel viivuks jää. No siin ma tahaks kloore juurde tulla, sest väga palju legendaarseid muusikuid on mänginud praktiliselt kõik Ojakäär Valgre Tamm on eriklassi ja veel ja veel ja veel ojakäär ja ma ütlesin juba, et ja Mart Sander, meil on väljaku unikaalne inimene. Et niisuguse laia silmaringiga, niisuguse huumoriga inimest on lihtsalt annab otsida ja ta. Tal on väga harva asi, läheb üle võlli, on ta on nagu minu eeskuju, kui kui kui tuleks nagu uut Eesti presidendi valima, siis mina pakkusin näiteks Mart Sanderit. No vaatame jah. Ja aga, aga oma osa ka, et inimene elab sellises maailmas, teda ei ole muutnud miski. Ta, ta ajab oma joont ja ta on nii stiilselt sees. Ja klooresedas, sobib nagu rusikas silmaauku, ta on teinud kaks filmi kloorias, üks film on ka võitnud kuskil auhindu ja siin on kolm niisugust väga ilusat persooni, Liisi Koikson, marsamber ja Valgre selles unustamatuks loos koos. Uhke ja süda onu. Viivuks. Äärmusse. Mart Sander, siis tulevane Eesti president kuid ei, ei, mul ei ole midagi vastu praeguse, et Toomase kiilas saab. No seda jah, seda küll. Mart Sanderi siis Liisi Koikson laulsid ja, ja tõesti on olnud ka siis klooriaga seotud folkloori ja seal üldse noh, tegelikult väga palju kuulsusi käinud ehitasime viimasel ajal, eks seal, kes seal ei ole käinud, et isegi paavst on käinud ja kes kõigist kõige kuulsamad, aga teie vist ei ole käinud. Kunagi olen harjastra. Nii et, et jah, et mis maris Jesse puutub, siis maris kivist on Gruusias käinud, isegi korra vist olen sattunud jah, no vot, et sinna on ikkagi selle maailma vägevad, saad Sa mõtled, me ju nii kanged veel ei ole, messid laiali raadio kahes kellaga. Aga arstil oli ju tuntud, poliitikuid on juba. Kuulsamonold. Indiira kandi vist oli kuskil? Ei no mitte, rand on omal ajal prantsuse presidendi Donald Trump President Meri armastas klooriat. Ja mitu korda on mulle helistanud, otse küsinud, kuidas läheb. Eks kord nägi ühe hõbeda suhkrutoosi peal glooria, 37. Eks oli avamise aeg, helista bulla, ütleb härra Demjanov. Elon vitriinis üks suhkrutoos, kus on kloore 37. Aga 37 oli ta Dancing, Pariis ei ole midagi, ma tegin lihtsalt nalja, aga ta oli ajaloos oli väga täpne. Ja mul rippus ühes kabinetis berberi tüdruk kaameliga. Ja kui oli mingi vastu võtta, tuli varem, kõndis ringi, natukene elas sisse, siis natukene vestlesime jällegi ajaloost ja toidukultuurist ja siis, kui delegatsioon tuli, siis ma tutvustasin need kabinette ja siis taastas sinna presidendi kabineti naeratas Kadibadi selle tahvli juures ja, ja nende sarnasus ja ta tõi kohe selle väikse asjaga niisuguse sundimatu õhkkonna, tal oli kordumatu huumorimeelt. Ükskord helistab, et härra Demjanov, teie teenindaja ei ole solvunud mu peale. Milles asi on? Et meie ele käisimest robot Albutiga lihtsalt juhuslikult söömas ja kui teie teenindaja pakkus merikeelt, siis mina näitasin talle keelt. Ja ei, ma ei ole kuulnud midagi, et kõik on väga õnnelikult, et veele külastasite kloorepia ja Loore on, on institutsioon, mul oleks väga kahju, kui masu me elasime üle ja nii edasi, et ja, ja ma usun, et ta elab veel 75 aastat edasi, et see on unikaalne restoran, see, see ei ole, see ei ole. Äris ei ole restoran, see on institutsioon, seda tuleks hoida. Ja ma ei ole seda algaastatest teinud kasiinuks millekski muuks, et mind huvitas just see ajalugu. Ja selles sotsiaalses plaanis on kloore, on, on väga tähenduslik, et ta on elanud esimese vabariigi ajal väga rasketel sõjaaegadel, elas nõukogude aja üle, elab veel täna. Ja võib-olla selgituseks see, et, et see menüü, mis, mis ei ole tõesti selliste modernsetel lahendustega, kus on viis erinevat kontinenti taldrikule, et kus on nii, nii et, et meil ei ole sussi, seti ja nii edasi, et me seisame sellise fundamentaalse gastronoomia juures, et keegi peab neid ema maitset ka nagu hoidma. Et toit peab olema lihtne ja arusaadav, et, et ja me, me, me nagu ei lähe ka pilvedesse sellega, et meil on, meil on üsna lihtne lihtne menüü ja, ja fookuses ikkagi selline turvaline teenindus ja lihtsad toidud. Et, et see ongi näiteks restoranidele, on ju ka just vaja nagu kliente saada just selliseid, mis, mis tulevad nagu tagasi, et, et see oskus on nagu täiesti olemas küll, et väga tuntud kliendid ikkagi astuvad sisse, et seal on, mis, et, et mis asi, see on seal mingi ärisaladused, kuidas siuksed siis kliente saada, lisaks veel nüüd, kas Toompea rahvast ka, eks ole, meie rahvasaadikuid toidad? Hea lobidiga, arvan, ma arvan, ei see see jalalobi lobist kinni, et et või siis lobi selles teises mõttes hea lobidab olema, ehk siis hea toit. Ja toit on küll, et paljud riigid. Kasutavad toitu kui poliitikat, et ja see väljend, et pane taldrik lauale ja sul tuleb vähem rääkida, see on, see, peab paika, et toit on väga oluline tegur ka turismijuures, et ja alateadlikult kõik, kes tulevad ükskõik mis riiki, alateadlikud, tahetakse midagit, kohalik ja originaalsed ja maitset ja nii edasi. Nii et. No mis, mis ma, mis ma tähendab tee oma asja? Ara tõmbla Aramiine iga trendiga kaasa on mingi status quo, on mingitest leitnant ja kloore on seda väärt, et seal oleks klassikaline toit. Et ma ei saa seal eksperimenteerida ja ju siis on see mingi narkootikum või mingisugune sõltuvus, et inimesed, saades seda maitset, tulevad tagasi ja söövad just lammast just merikeelt. Just need asju, mida mida kloorest on kogu aeg saanud. Küll, aga meil on igav, meil ei ole telereid, meil ei ole vaibakloppimis muusikat. Meil ei ole ka mingeid atraktsioone seal lihtsalt restoran. Lihtsalt on üks tempel ka olenevalt ka vahetustest, mõnikord on toit natukene. Kes see on, kõik elu, see on, see on kõik kokkadest kinni ja, ja nii edasi, et et aga siin on, ütleme koostöös kliendiga, et me, me, me ei pretendeeri maailma parima restorani nimetuse. Kuigi Wolt Street Journal nimetas meid alles paar nädalat tagasi Eesti kõige paremad business klassirestoraniks, et kuhu võiks nagu läbi astuda ja, ja nii edasi, nii et väljaspoolt tulevad sellised märguannet, on, on ikkagi meid, meid ikka tunnustatakse. Vanaleedi glooria, kes saab 75, on ikkagi veel suudab üllatada. Nende mitte, millised on teie meelest Eestis head restoranid või on neid üldse? Hea restoran on see, kus on tervik, kus on interjöör, köök, teenindus töötab ühe eesmärgi nimel kus asjad ei ole ülepunnitatud, kus asi on loogiline ja loomulik ja, ja hinna ja kvaliteedi suhe on, on leitud. Watergate'i dial. Mul tuli koos auväärt žürii ka, kuhu kuulasid Vladislav Koržets, Tõnis Mägi ja Hinnata Pärnu restorane ja seal olid pubid ja oli ammende villa. Et ma mõtlesin, et kuidas need saab nagu ühte punti panna. Aga, aga saab, ehk ammende villas ei tohi olla pubi, toitu ja pubi poodi serveeritud ja pubis ei tohi olla nende oma. Kahjuks olid mingisugused möödalaskmised ja, ja pubis seekord tundus toit nagu tervikuna rohkem. Et et mis, mis asi see on, mis teeb restoranist restorani, mis, mis, mis asi see on, et on kaks ustet, ühte kulutatakse täitekulude? Need X-faktorid on, on, on, on, aga võti on ikkagi inimesed, ilmselt meeskond ja. Eesti rahvas on kirjaoskaja rahvas ja nagu me teame, siis eesti raamatumüüke siis ikkagi kõige rohkem vallutavad kokaraamatut. Et oskab eesti rahvas seda kirjaoskust ära kasutada ja, ja loeb siis ilmselt ka neid kokaraamatuid, et neid vist on päris palju, tuleb kogu aeg jällegi jõulud on lähenemas, on ju, ilmselt tuleb kümneid ja mitte, et siis esileedi raamat, mis nüüd hiljuti tuli, ei oleks olnud kindlasti üks üks selline nagu tähtsal kuidas, Dmitri ise nagu suhtud sellesse kirjandusse. Kas see on hea ja positiivne märke igal juhul meie ikkagi toidutegemise huvist ja tahtmisest. Muidugi muidugi. Alati tuleb näha retsepti taha ja, ja kui inimesel on südamel, kripeldab, et ma tahan ikka kirjutada ja see võimalus on olemas, miks mitte. Ja see, et, et selline raamatute uputus, see räägib lihtsalt sellest, et me oleme võimekad. Me oleme võimekad kirjutama lugeda. Jaa jaa. Seda raamatut, turg, küllustus, 100 küllustus ikkagi tarbija ise otsustab. See on, see on nagu restoranide puhul. Et ehk ehk ütleme, konkurents selles valdkonnas on väga tihe ja ka vaheldus on väga tihe, soomes on iga aasta tuleb 300 uut restorani ja 325 kuni 350 lahkub areenilt. Et et, et see ongi nagu elav organism ja, ja on omad hitid, omad aja aja moodsad trendi, restoranid on ja, ja on ka sellised, kellel on status quo, kes, kes on juba prantsuse, prantslastel on sellisest põlvest põlve, et isalt pojale ja nii edasi, see traditsioon on, on olemas, meil on, oli see vene aega ära lõigatud, et kõik suured ärimehed olid ära saadetud kaugele ja, ja kõik need Wrandmani ja, ja, ja Puhkide äriti ja pangandus ja tööstused, need olid kõik likvideeritud, samuti ka selline suurkuju nagu kuld, tas oma kultusekohvikuga, mis on väga kuulus ja nii edasi, et et ei suutnud ka oma unistused täide viia. Et nüüd siis tuleb see asi nagu tasa teha. Dmitri järgmine lugu on Metsatöll. Oma laulu ei leiame üles. Ja see on äge, see on, see on hea energiaga lugu ja ja, ja lugu iseenesest on metsa telli. Esituses on, on eriti väga seriaal ka. Minule. Puudu oli. Kariaale aru kus on toidulauale koju Laanlikuma Reimaale uude koju. Soolerite. Ellu kuna Kai noor kaareaa Luure. Ja Dmitri Demjanov meil veel mõned minutid siin külas ja saame veel natukene juttu rääkida, no rääkides eelolevast pühapäevast ehk siis isadepäevast, mis võiks olla see mõnus asi, mida isale näiteks kinkida ja lauale panna? No tehke pannkooke, las lapsed teevad pannkooke ja erinevate täidistega nii soolaseid magusaid ja, ja, ja see on väga lihtne kodus teha ja ja väga sügavate juurtega, lihtne toit, nii nii vanaema, pannkoogid, nii lapse pannkoogid ja, ja nii edasi. Minu unistus on see, et et esimene september kooliminek oleks nagu kooliminek ja teine september oleks üle-eestiline pannkoogipäev, et kõik lapsed tulevad siis oma jahudega, teevad koolis pannkooke, et see oleks nagu esimene Kohtumine kokandusega. Aga kas, kas seal on mingi valmis pannkoogijahu või mis asja nagu soi, no need on, need on, need on väga-väga-väga palju erinevaid asju ja ma olen alati mõelnud, et, et üks asi, mida oleme küsinud alati, et kui, kui inimene, kes on tõesti šeff ja, ja suur söögimeister. Et noh, vaatan vahel, et, et inimesed teevad toitu mingitest väga headest komponentidest. Need komponendid, mis on ka enamasti nagu päris kallid, mina sööks need komponendid nagu eraldi ära, aga siis tehakse mingi toit, eks ole, mis on noh, nii ja naa. Aga et kas ei ole midagi sellist, kus on tõesti nagu hästi odav nagu komponent ja siis tuleb see nii-öelda meistri puudutus. Ja vaat siis läheb heaks, et ma tahaks midagi sellist nagu, et ja mida võiks nagu soovitada, sest et noh, ausalt öeldes tõesti nendest raamatutes, kui hakkad vaatama järjest kuule, need on esiteks nad on noh, võib-olla kallid ja ma võin ju ükshaaval need ise ära süüa, et mis neid enam segama segama hakata. Omavahel. No. Kui on vili küps nii ja kõige paremas omab selles aupoint positsioonis, siis tuleb ta toorelt ära syya. Ja kui rääkida valmistamisviisidest, muidugi tuleb teada tehnoloogiat, tuleb teada, milles tükist mida võiks teha, millisest juurviljast, mida võiks, tehakse hautatud keedetult või toorelt, on parem, kas ta on riivitult või, või lihtsalt kuubik ja nii edasi. Nii et aga see on, see on väga pikk teema ja, ja toidu valmistamine pandora laekas, kui me teeme seda lahti, see on juba lahti tehtud, et igalt poolt see asi tuleb igalühel on oma tõde ja nii edasi oma maitse ja, ja. Kui tõesti on, mingi asi on, kui kui, kui ostad juba on väga kõrge kvaliteediga, siis tuleb ikkagi vähendada, kuumutada vähem, tuleb ta toorest lihtsalt ära süüa. Dimitri Demjanov, suur aitäh täna meile külla tulemast ja saate veel sisse juhatada viimase loo. Jah, et kunagi ma mängisin Kitrid. Trummi ja nii edasi, vot seal Passi bassisoolo siin on ja algus. See paneb südame.