Tere, kallid raadiokuulajad, nädal jälle läbi, käes pühapäev ja aeg võtta ette üks kosmiline audiorännak. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänaseks saatekülaliseks on kolonelleitnant bioloog, ajaloofilosoof ja mõõgameister Einar Laigna. Einar Laigna on lõpetanud Tallinna polütehnikumi metallitöölise erialal. Ta töötas ka tööõpetuse õpetajana ja luges töö kõrvalt hilist ja filosoofilist kirjandust. Peale seda astus ta Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduse instituuti. Teenis Varbla Karuse Margareta Ta hanila Pauluse, Märjamaa, Maarja, Ambla, Maarja, Aegviidu, Aleksandri kogudustes. Seejärel õppis ta katoliku kiriku põrandaaluses vaimulikus seminaris. 1980. aastal pühitseti ta katoliku kiriku idariituse preestriks ja oli viis aastat misjonär Armeenias. 92. aastal õppis Einar Laigna Vatikanis. Ta on uurinud hilist Rooma impeeriumi, keskaja kultuuri ja kiriku ajalugu ning lugenud loenguid Tallinna Ülikoolis EBSis Tallinna Mustpeade majas. Ta on keskaja uurimise ühingu stuudium Medjevale asuta ning akadeemilise sõjaajaloo seltsi dominiiklaste kolmanda ordu liige. Einar Laigna langeb muljetavaldav sõjaväeline karjäär. Algul töötas ta kaitseliidus hiljem kaitsejõudude peastaabis. Olles selle tagalaülemjuhataja nõunik ja peainspektor. Erru läks ta tegevteenistusest kolonelleitnandi auastmes. Noorena tegeles Laigna aktiivselt kuldturismiga ja treenis ühena esimestest süstemaatiliselt välismaiste treeningmeetodite järgi. Ta mõõgameister meisterdas neid oma sepikojast pääskülas. Temalt on ilmunud muide ka luulekogusid üks neist öölaulud luuletusi aastaist 1964 kuni 72 ja teine nime all Einar Laigna müülembach kannab pealkirja imede aed. Tänases saates räägime Einar Laigna ka inimese elu kosmilisest dimensioonist ja kosmosega harmoonias elamisest, põhiväärtustest, hingeõnnistusest, jumalast, Vatikanist ja mõõkade meisterdamise eest. Aeg lendab ja ongi juba saatesari Hallo kosmose jõudnud 70. saateni. Mingi, aga raadio kahe kodulehele saate sektsiooni aadressil üks punkt ee kaldkriips hallo kosmos, kus teemade ja tegelaste valik tänaseks juba üsna korralik, saate kuulata varasemaid saateid, millal iganes teile sobib kirjutada foorumisse, mis mõtteid teil tekib? Alati avatud on internetiomanikele kosmonautide klubi Facebook'is aadressil Facebook, punkt com kaldkriips alla kosmos. Hallo, kosmos, teemade ring. Uues toredas enesearenguportaalis alkeemia punkt e kust leiate teavet, et uuematest teadusuudistest, vaimsete vaadeteni peateemadeks on seal tervis, vaimsus, keskkond, eneseareng, suhted ja maailma müstilisemaid nurgad. Nüüd aga asume jutustama Einar Laigna ka enne kuulame natukene šamaani muusikat. Nimelt toimub neljapäeval, seitsmeteistkümnendal novembril Tallinnas vanalinna muusikamajas Amazonase pärimusmuusika kontsert kus esineb esmakordselt Eestisse jõudev Amazon ansambel mille eesmärk on säilitada Amazonase indiaanlaste rikkalikku musikaalsust. Loomingus kasutavad nad nii Brasiilia, India kui Norra pärimusmuusika elemente, mis on vürtsitatud kaasaegsete arranžeeringutes ning metsadest inspireeritud muusikaga. Koos Brasiilia, Norra muusikutega saab kuulda ka Eesti esindajaid laulja Kadi Uibo, kes mängib ka hormooniumit, kannelt ja Kalimbad ning Krista Joonas bambus löödil ning erikülalisena astub lavale ka tõeline šamaan. Sona paneel, kuulamegi nende lugu, rappe. Meil on tänaseks saatekülaliseks, on Einar Laigna, tere, Einer. Teie ampluaa on lai ja muljetavaldav, erusõjaväelane ja kolonelleitnant, teoloog, ajaloofilosoof, mõõgameister, õppejõud, kellega me täna räägime? Ma raske öelda, mind kutsuti saatesse, siis te palusite mind ära, ühesõnaga, see on kosmos. Ja ma ise sooviksin tänases meie kohtumises domineeriks see suur dimensioon. Ja selle suure dimensiooni kõrval oleme me ju ise väga pisikesed. Samal ajal me oleme samuti kosmilised olendid. Ja see, et me tohime oma intellektiga oma vaimuga haarata. Ta kosmilisi mõõtmeid ette kujutada. Võib-olla see on vast inimolendi puhul kõige imelisem ja hämmastavam. Traditsiooniliselt tahan alati saate alguses teada külalise kujunemise lugu, et kuidas on jõutud sinna, kus tänasel päeval ollakse ja kes ollakse. Kui meie tänane selline teema kosmos, siis võib-olla teie kujunemise lugu hoopis siis sedapidi, et kuidas te olete jõudnud sellise kosmilise tunnetuseni? Juba Aristoteles kirjutab, et inimene on sotsiaalne olend, tsoon, poliitikoon. Sinna juurde kuulub kindlasti niisugune liik tegevust, et inimene tahab hirmsasti ühiskonnas teiste inimeste teadvuses midagi väga olla. Nimetame seda edevuseks, aga edevus ei ole ainult negatiivne nähtus. Sotsiaalne olend edevuse läbi. Ta toimib ühiskonnas, aga ma ei tahaks sellele siiski. Tahaks eritis endast rääkida rohkem kui meie teemaga kokku puutub. Te küsisite, kuidas kujunenud inimeseks, kelle jaoks sõna kosmos on oluline siis aus vastus on, et ma ei olegi kujunenud, vaid et see on algusest peale. See on õigemini kõige esimene tajumine ja kõige esimene niisugune tunnetuslik akt üldse. Võib kõlada natukene naljakas, kalt ja usutamatult, aga kuhu ulatub inimese mälu? On neid, kes mäletavad väga varast lapsepõlve, kui nad pulga voodis on, siis on inimesed, kes mäletavad veel tagasi, on neid. Ja ega nendel inimestel Kerge pole, kes mäletavad ka oma emaihus olemist kui midagi väga kitsast ja nisu, kest. Mitte meeldivat. Aga kui inimese mälu ulatub veel kaugemale ja küll kui kosmosest on juttu, kui tema esimene enesetunnetus on kaalutus ja kehatus universumi ruumis. Ja siis äkki hakkab kitsas ja raske. Tähendab, et kui mälu ulatub kaugemale kui emaihusse tulek, siis ma ütleksin, et inimese kosmilisus sõltub sellest, millal tema nii-öelda see mälu sisse lülitatakse Pääle sündi alles veel hiljem. Või hoopis enne reostumist. Ja see on muidugi ränk koorem inimesele, kes niisuguse tundmisega tuleb siia maailmajanu. Lõpetaks selle teema sellega, et kui ma pisikese lapsena laua taga pidin hommikusööki sööma ja ma vahtisin rohkem ikka pilveid ja ema ütles, et mis sinust küll saab seal lootusetu pilvede lahti ja ta kartis, et ma ei tule tegeliku eluga toime. Ja ma ei saa aru üldse, kuidas on võimalik elada kosmilises ruumis ilma tajumata iga päev ja iga hetk seda et me oleme ühe ääretult suure võimsa, ainulaadse süsteemi, mingi osa. Mis on selle mõte, kui tänapäeva inimene räägib ja küsib, et elu mõtte järele ja siis leitakse, et elul ei olegi mõtet, et seal lihtsalt niisugune bioloogiline priis, kuidas saab niimoodi väita, siis tuleks väita, et kogu kosmos on mõttetu ja juhuslik, sellisel juhul ma küsin. Mis asi on juhus või kes on juhus? On see siis jumala uus nimi või et mind hämmastab see ääretu rumalus, et inimene võib elada selle lageda taeva all, kus kosmiline ruum algab siitsamast kahe ja mitte seda näha ja mitte seda arvestada? Noh, nüüd on need horoskoobid ja kõik hea seegi. See on ka siiski midagi. Aga et minevikukultuurid elasid selles seoses niivõrd tihedalt, et Meie elame küll kosmoselendude ajastul juba ja samal ajal on hämmastav, kuidas inimeste teadvuses kehtib maad, tsentrism. Et inimeste teadvuses on ego, on kõige keskel. Siis on mahakera, noh, ja sellega ongi kõik ja noh, siis lubame natukene kosmosel kah olla. Siis tõsimeeli räägitakse sellest ja nii veendunult, et me oleme üha vähem küll arvatakse seda, et ainukesed mõtlevad olendid kust me teame, et loomad inimene on loodus ja kõik niisugused toredad asjad. Aga siis tuleb kroonina käituda ja mitte käituda. Ocellena, mõelge ise. Teie kosmos tuleb kreekakeelsest sõnast Ukoss, muu, see tähendab korda, kosmos püsib kosmiliselt korral. Seal ei ole anarhiat seal range kord, mille üks osa on loodusseadus, et füüsikaseadused, psüühikaseadused Meie ei ela väljaspool neid. Sellest tuleb ka sõna kosmetiKi kreeka keeles tähendab ennast korrastama. Antiik-Kreeka kultuuris, mis on Euroopa kultuuri üks alustala, seal kosmeetika ei tähendanud mitte ainult enda väliselt korda tegemist, nagu me tänapäeval ütleme, et kosmeetik jumestamine ja kena on, kui inimene väliselt püüab olla meeldiv esteetiline aga kreeka kultuuris tähendas osa harmoniast eestikeelne sõna, harmoonia, harmoonia ja kogu ühiskondlik elu ja üksikisik pürgisid harmooniale kosmosega ja sinna hulka kuulus siis mitte ainult väline sekretär Eka iluideaal, kosmiline iluideaalharmoonia skulptuur, kreeka templit, kogu ühiskond oli üles ehitatud taotlemaks maksimaalset harmooniat kosmosega kosmiliste jõududega. Ja seda esindasid siis jumalat ja ajaloo uurimise tulemusel jõuad jälle sinna, mis lapsena oli niivõrd selge, iseenesestmõistetavalt lapsed ennem kui nad ära rikutakse, koolihariduse ja vale kasvatusega on väga targad, nad teavad asju vahetul. Ja siis me materdamine nad lollideks bet sobida sellesse ühiskonda. Inimene suleb endale kosmose, hakkab elama nihukeses plekktünnis ja see ongi tema maailm, kõik. Niisiis, kui see kosmiline ruum, millest on arvatud tänapäevalgi, on neid, kes arvavad, et see on lõpmatu ei ole kosmiline ruum on nagu seda teadsid vanad arhailise ajarahvad kultuurid ja ja antiigist ja keskajal, et maailm on aegruumis piiritletud mis on sel juhul matus. Kas mõtisklus lõpmatuse üle ei ole väga huvitav. Pisikese lapsena küsisin vanaemalt, kes oli ääretult kummaliselt tark naine, kohutavalt suurte hirmuäratavate siniste silmadega. Sihukene vaatas nagu läbi kõigest ja küsisin, et vanaema, mis asi on igavik. Ja vanaema ütles, et vaata, kujuta ette nii suurt mäge, mille tippu ulatub pilvedest palju kõrgemale. Iga 1000 aasta tagant lendab kaaren sinna mäe otsa ja puhastab nokka üks kaks ja lendab minema. Ja kui see mägi on kulunud maani ära, siis on igavikust möödunut. Üks hetk. Nii selle tarkusega jooksin ma siis kohe jõe äärde, istusin sinna maha, käsi põsakile, vaatasin voolavat vett, pilvi taeva kohal ja püüdsin seda ette kujutada, seda ühte hetke igavikust. Ma sain kätte igavikutaju. Ja see voolab vesi. Need pilved, see, see vanaema ütelus ja see kujundlik pilt see tänase päevani niimoodi. Ja samal ajal sa tunned ka seda piiri, et lõpmatus, mis see siis on, kui igavikust üks on see lugu et inimisik, tajudes niisugust asja, ei saa enam olla see, mis ta enne oli. Ja see peaks olema kultuuris elava inimese loomulik osa enesetunnetusest tajustada, tajub pidevalt neid suuri mõõtmeid, mille kõrval tema ääretult pisike aga samal ajal ometi oma inimvaimuga me tohime ja võime haarata ja arusaamine oma väiksusest niisuguste mõõdet ees. Võib-olla selles ongi inimese ainuke suurus. Aga see on niisugune suurus, mis nende inimeste ülbeks häbematuks, uhkeks, see on suurus, mis teeb alandlikuks. Tark on alati viisakas. Tark inimene ei ole kunagi ülbed, häbematu tark inimene on ka alandlik. Väga vanades kultuurides seda teatakse. Vaadake nii vanad kultuurid nagu Hiina ja Jaapan, kus see kummardus ja käed pannakse kokku ja ollakse alandlikud. Kui võrrelda näiteks Hiina kultuuri, mis on ainuüksi ligi 5000 taastat keisririigi aega ja selle eest teist niipalju veel nende pärimused räägivad ju ka, et nende kultuur ja hiinlased on sisse istutatud maa peale kosmosest. Nõelravi. Et ta on isegi nimepidi teada, et see oli tulnukas, see kõlab natuke nii kahtlaselt, millega ma sean oma jutu usutavuse kahtluse all, aga no ükskõik jah, siin saates arvata mida tahes. Ja praeguses Hiinas, kus õpetatakse nõelravi, räägitakse sellest kohe selgelt ja avalikult, et nii on, niisugused pärimused on, pärimused ei saa olla kellegi välja mõeldud. Nii et vanad kultuurid on pigem siirdekultuurid kuskilt siia sisse valmiskujul nagu Egiptus kindlasti. Ja lahutamatult on ju elu maa peal seotud kosmosega. Meid on petetud kahe asjaga mõlematel kombel. 19 sajandi rumalus. 19 sajandi teadus oli üldse rumal ja näiteks Darwin oma evolutsiooni hüpoteesis välistas täielikult kosmilise ruumi, tema jaoks oli kõik siin maa peal kinud veetilgast ja arenenud kuidas saab sulgeda kosmilist ruumi üldse siis, kus siis maakera asub. Selline egotsentrism ja niisugune geotsentriline universumi käsitluses on naeruväärne. Ja seesama arenguõpetus ei suuda ära selgitada seda, mis on siis põhjustanud revolutsioonilised hüpped, järsud hüpped, ilmnevad kultuurid peaaegu nii üle. Korraga Erscon valmis, kõik seda on lihtne ette kujutada, kui ma käin ühel üksikul saarel puhkamas jätkama paadist kannan kõik selle tsivilisatsiooni kola sinna saare peale, siis hakkan äkki härma, et ahah, siin on siis nüüd kultuuri algus tänasel kuupäeval, kellaajal. Aga kus siis arengulugu on, hakkame kaevama ruttu, eks leiame mingi algelise raadioaparaadi petroolilampidega. Vot see on naeruväärne ja sellest on tulnud ka see väärajaloo käsitlus, lineaarne areng, kõik mu Kareneb, eks ole. Ja pange nüüd siia sisse vaevaliselt kuus-seitse või 10000 aastat meile teadaolevat praegust ajaloolist aega, see on niivõrd naeruväärselt väike aeg, millest me räägime ja. Mis on kosmilised, tsüklid on loodustsüklit ja meie oleme ilmselt nagu kõikidest andmetest selgub, mis siiski on kättesaadavad ja ajalooteaduslike meetoditega täiesti korrektsed. Peaks olema siin vist viies tsivilisatsioon. Tsüklid on. Kust siis ikkagi need eelnevad tsivilisatsioonid tulevad? Nad on hukkunud ja meie oma on praegu ka siis oma kriisis sinna jõudnud, kus me seisame väga jubedate kataclismide ees, et see tsükkel võib-olla lähiajal tema saatus on sama. Ja ei ole mingit lõputut arengut, arengut ja arengut selle arengu mõttega nii kohutavalt inimesed petavad ennast ja see areng lükatakse ikka tulevikku. Ma olen nõus evolutsiooniga sellel tasandil, inimolend peab arenema sünnist surmani. Kui ta usub arengusse, siis ta peab looma omale eesmärgi kelleks või milleks ma tahan kujuneda minule antud elu ja piirides. Ja mina näen seda selliselt siin seda kosmilist elustiili mis on ju sisuliselt religioosne ja vaimulik, et elu on igavene. Me oleme praegu ainult siin selles kehastuses. Sest kust muidu on tuhandetel inimestel ja miljonitel kogemus, mis ei ole siit elustega sellest eluajast pärit. Aga võiks sellest ka rääkida, imelugusid või noh, minu jaoks tavalisi lugusid. Kas kogemusi oma eelmistest eludest? No näiteks kui niisugune näide tuua, kui inimene on pulga voodis alles ja veel ei oska isegi vist roomata Ta ja tema sisenägemused, mida võib niisuguseks noh, nagu pooleldi unenäoks nimetada kust tulevad pildid antiikmaailmast, keskajast detailideni üksikute detailideni riietuses soengutes loodusest minu pärast mingi kulunud trepiaste, kas see tuleb ja seda ei saa ehitada inimene, et ennem, kui ta hakkas enda ümbritsevas ruumis nägema, kus ta on on tema sisemaailm täis mingeid selliseid pilte? No millega seda seletatakse. Ja need on niivõrd elavad ja niivõrd detailirohked ja niivõrd üksikasjalised ja siis, kui niisugune laps kasvab juba käpukil lähedal, tõmbab siis riiulist kunstiajaloo välja ja ehmatab ära, et siin on ju need leiab need pildid eksa, millega te seletate seda ole vajagi seletada, siis on selge, et ei ole midagi rääkida ja sellepärast ei ole võimalik üldse inimkultuur ilma trantsendentsid. Ta transsentimentaalsus ongi ühe kultuuri sünnialus ja kui ta selle dimensiooni kaotab, siis tavaliselt hukkub Euroopa praegu nii-öelda oma hukkumise faasis, sest ta on selle vaimse ja kosmilise külje oma elust täiesti välja lülitanud ja kogu see heaoluühiskond, mis nüüd siis ka lõhki Latsatab ja paras teile. Ise, ma muidugi olen ka sealhulgas, aga kipub tõesti niisugune varastamise tunne tulema, et nüüd saite, mis tahtsite, paras teile. See oli teie valik ja nüüd olge rahul sellega. Te tegite panuse vale asjadele. Vaat kui targad olid siin meie vanavanemate õpetused, et ära iialgi midagi laena. Minu põlvkond tahtis midagi osta, siis oli, mis reegel koguti, raha siis osteti. Aga mis on nüüd seal laenamise peale üles ehitatud elu, nüüd näete ise? See on see lugu sellest imerätsepa nõelast. Vaat see kirjandus oli väga õigele, mis lapsepõlves oli, nende lugude kaudu õpetati suurt tarkust, näiteks rätsepat nõuti kolm tilka verd, ainult nii tühine hind ja talle anti imenõel. Imenõel õmbles ise, temast sai suur ja kuulus rätsep, kõik tellisid ja paluti ainult ühte asja iga päev üks kord mõtelda, mingi palve lugeda millegi eest, selle ta jättis tegemata, milleks enam nõel muudkui õmbleb. Ja siis tuli see päev, kus tuldi ta hinge järele. Ja mis siis veel juhtus, kõik selle nõela õmmeldud riided lagunesid ära. Järgmine muinasjutt, nägev vähki, ahne naine, seda vist teavad kõik, eks ole. Tähendab inimesele on pandud piirid kuhumaale või üle selle hakkad ronima, siis öeldakse, mis tagasi hurtsikusse. Mis see piir oli, see mõisaprouaks sai, oli, niisiis, sai vist ka veel kuningannaks ja hinnaks ja mis see maine dimensioon sellest oli ikka vähe, mida ta veel tahtis, ta tahtsid jumalaks saada. Ja siis mida öeldi tagasi otsikusse. Ja vaat et meie tsivilisatsioon lendab tagasi Ultsikusse, sest et me oleme tahtnud jumalateks saada, inimesi on piir pandud ja olge siis rahul seal täie valikson teie otsust ja selle pärast, kes saab, tehku veel kurje nii palju, kui jaksab ja kes saab, tehku head nii palju kui jaksab, sest aega on vähe jäänud. Ja asi peab selgeks saama. Ja see on ühtlasi ka siis inimese hinge saatus, mida me nimetame vana Aegi tuse sõnaga Maat või Matrix siis kosmiline mälu, milles on kõik meie elu olemas. Et inimese elukohta mingi film, seal on kogu sinu eluiga hetk. Ma seda filmi näha ei taha, ma ei kannataks seda filmi välja. Ma arvan, et me keegi ei kannataks seda välja. Aga hoolitseda selle eest, et seal filmis oleks ka niisuguse lõike, mida võid ise vaadata. Kas siis rahul olles või mitte piinlikust tundes? Kui elada kosmilise inimesena, siis sa eladki selle selle mõtte all. Kosmos vaatab sind ja maatriksi kosmilistesse mällu, säilub sinu kohta kõik. Mida sa sinna korjad kokku. Tänapäeval on suur teemaga selle maatriksi muutmine, et kuidas siis läbi enda muuta oma midagi kosmilist maatriksit, eks rohida, ja kas see võib siis olla nii-öelda pääsemine, et kui te räägite siin, et praegune tsivilisatsioon on lõpu eel kokku varisemas sellisel viisil see edasi kesta ei saa, et see ei toimi. Ütleme, kui inimene ikkagi tahab pääseda, kas selleks on mingit meetodit, kas selleks on võimalust? Muidugi on, kui ma 20 aastat tagasi ennustasin ette täpselt seda, mis praegu toimub, sest ma teadsin neid asju. Selle kohta oli piisavalt palju lugeda ja ei peagi lugema, kui sa elu tunned ja jälgid, mis mulle siis öeldi, kas vandenõuteooriad, paranoiat, nii, nüüd on see paranoia saanud vandenõu praktikaks. Kas siis nüüd on sellest, mis veel tulemas on? No ma parem ei räägi, aga ma tean, mis on tulemas ja vähemalt ma ise oma elus püüan praegu teha kõike niimoodi, et ajama asjad kiiremas korras korda. Kellele oled võlga, vabanduse, mine tee seda, kellelt peab midagi andeks paluma. Mine tee seda. Ajame asjad korda. Aga ikkagi, mis tulemus on, eks siis näeme, vest tuleb. Kas te ei taha ennustada? Ennustada ei tohi, sest sa võid valesti ennustada. See, mida ma tean, seda ma parem ei räägi. Miks, aga ma, ma ütlen ainult, et ei noh, inimene peab valmis olema. Evolutsioon, olgu selles eta, täiustab oma hinge selleks, et kui on tund käes, siis hing on väärt igavikku paremas seisundis. Me ise valmistame oma igavest saatust ja mis on säilinud, niisugused küllalt tõsised asjad. Nii et kui nüüd seda kosmilist korda mõelda, elementaarsed teadmised, universum vana ja 13,9 miljardit või ruumiline ulatuvust, tähendab sügavusmõõde on 14 ja pool miljardit valgusaastat. Ja vanuseks loetakse 13,9 miljardit. Kui päikesesüsteem teeb ühe ringi galaktika keskme ümber 250 miljoni aastaga ja meie siin nii laamendama Jabraalime oma mõningaid tuhandeid aastaid, kas see pole naeruväärne, kärme? Kujutage ette, mida te kohtate ainukutes sõidate Tallinnast Tartusse, mis kõik tee peal on mida kohtab Päikesesüsteem universumis oma 250 miljoni aasta pikkusel ringreisil. Nii, missuguseid jõude ja kohti ta läbib ja mis seal kosmose mõjutab kõik, kes on selge, kuidas me saame arvata, et me oleme isoleeritud siini, elame mingisugust elu, mida me ise määrame. Mina kunagi naersin Igor Mangi ja Mang rahulikult, ütles, et ma teen sulle seitsme aasta horoskoobipäevadel täpsusega ja see läks kõik täpselt täide. Ja siis ma ütlesin vangile, sina ei ole võitnud, aga kosmos on võitnud veel kord. Minul oli ka veel palju seda, et inimene oma tahtega, et kui tähed juhivad nõrku ja tugev, juhib tähti, et noh, see on natuke üle rinna öeldud isegi palju üle rinna öeldud, aga me võime teadlikud olles selles leida harmoonia, alb ennustus ei ole selleks, et see peab kindlalt täide minema. Tan hoiatus, mida on võimalik vältida. Võrreldav ilmateatega, eks ole, kui täna hakkab sadama, siis võtan vihmavarju kaasa. Väga lihtne. Jaa, taolised hoiatused on samuti, et siis siis ära mine, tahtsin kunagi jalgrattaga välja minna, mis imelik asi see on, et ei leia asja alati, mul on kord asjades ja kuidagi ei edene see rattaga kodust väljaminek ja siis lõpuks sain enda rattariietesse, hoian ratast ja, ja seisan veel millegipärast oma kabinetis ja raamaturiiuli mere peal, kus kuude viisi rahulikult seisab jumalaema ikoon. Niimoodi majale pandud, keerab end äkki riiuli äärepealt maha ei kuku põrandale. Siis mul oli kõik selge, riided seljast ära, panin rattad ta ära ja teadsin, et ma olen millestki nüüd pääsenud ära Minedena märkidele märgid, märke tuleb jälgida ja ja kui ei õnnestu, siis tähendab, et ahah, midagi on, mille pärast sind hoitakse, et sa ei roni täna siin need, kes õpib elama, siis selles kosmilises harmoonias, see on igapäevases elus sulle kasulik ja Me elame universumisse, määrab meil kõik. Ükskõik kui siis me ise ka teadlikud oleme või tahtelised või või suured tegijad enda arvates, et ma ei kasutaks sõna. Usklik inimene Eestis ei, keeles on sõimusõna. Mina ennast tunnen kosmilise olendina, kes on siin mingiks ajaks pandud siia. Ja selle tõttu ma olen ka viimased aastad siin neli juba viis saab täis elus olles midagi nii väga Pakuks muutunud ja mind paneb imestama, miks te mind üldse raadiosaatesse kutsute. Ma ei ole ju mingi arvamusliider. Kroonika lehekülgedel. Jah, aga see saade ei tegelegi nende tähtedega ega nende teemadega, et saade hallo, kosmos ongi selleks, et uurida teist laadi mõtteviisi ebatavalisemaid aspekte, elust, vaadelda siis seda, mida võib-olla tavameedias argipäevik eriti ei käsitletagi, tihtipeale. Kui me jõudsime sellise teemani, siis tahaks teilt vaimulikult uurida, mis on hinge õnnistused. Te, olete olnud vaimulik pikalt olite algul evangeelse luterliku kiriku teoloog, seejärel roomakatoliku idariituse preester. Et terve elu on teil religioossus olnud suur ja sügav ja oluline aspekt, et mis on hingeõnnistus, kust saab inimene hingeõnnistust, milleks seda vaja on? Ja võib-olla ka, mis on hing? Kes peaks seda õnnistama? Keskaja kultuuris kolm niisugust punkti, mis hirmudena inimese kohal olid kaks esimest meile mõistetavat, see oli päevane elu hirm. Sellest me saame aru. Teiseks oli siis katk, nälg ja sõda, igapäevane kiriku palve oli päästa meid beste, Fame talle kakkust näljaste sõjast. See oli siis mis tuli ühiskonnast ja ajaloost. Aga põhihirm, mis kõike määras, oli hirm oma igav saatuse pärast. See oli see, mis alates keskaja inimese elu, see oli see, mille ümber kõik tegelikult keerise käis ja oligi kõik. Terve elu mõte oli selles, kõik teenis seda ja kõik pidi seda teenima. Ja näiteks, kui oli ka kolm seisust, pärast tuleb neljas sadzerdotaales vaimulikkond, Bellat, toores aadel, kond, sõjamehed, sõdurid, rüütlit, siis laborat, toores töö tegijad, põhiliselt talupojad sinna juurde kuidagi kuulusid ka siis käsitöölised, aga neljas seisus oli siis Bürgerid purse emburgeois, bürger tähendab tubli, see on see keskklass, kelle peal elu püsib, kaupmehed, juristid ja arstid ja käsitöömeistrid. Siis on üks huvitav küll, kuidas, kui õpetatud teoloogid, klerikaalid, haritud inimesed, antiikkeeltetundjad, nendel oli teatud nagu õpetlane ikka vaatab põlglikult harimatu peale ja kirjaoskamatult nimetati siis idioot, ei meie nimetame tänapäeval vaimselt puudulike idiootideks, aga tol ajal see tähendas kirjaoskamatud. Ja kuna talupoegkonda oli erinevatel aegadel siiski suuresti ka kirjaoskamatu, siis oli neil ometi üks eelis, needsamad lätlased, kes õpetlastena vaatasid nagu ülevalt alla harimatute peale, kirjutasid samal ajal traktaat ja sellest, et harimatutel on igavese elu des ja hingeõndsuse mõttes suured eelised. Ja see väljendus tihti selles, et talupoeg ütles piiskopile, et sina ära räägi üldse midagi, mina saan õndsaks töö läbi, et ma künnad põldu, külvan, toidan ühiskonda. Aga sina pead tegema eraldi heategusid, et õndsaks saada. Nii et väga hästi ka see kolmas seisus laborat toores teadis, et tal on üks Elis juba oma töö iseloomu tõttu, kuna ta oli põhiühiskonna selle majandusliku koormakandja. Nii et see ei ole keskaegse teadvuse paradoks, nagu vahel ka niimoodi seda Medjevistid on, siis püüdnud selgitada, aga niisugusi teadvus, paradoks on elu täis meie ajal ka. Mis siis õndsus on seal inimesel see hirm nimelt selle ees, et ta selle katseajaga, mis ta siia sellesse ihusse pandud, rikub oma saatuse igaveses mõttes ära. Ja ongi kõik. Ja siit tuleneb siis ka see eetilis-moraalne või kõlbeline külg sotsiaalsetes suhetes, kuidas me käitume, kuidas me suhtume son küsimuse aususest. Kõik, mis on see eetiline maailm, mis puudutab meie kõlbust, moraalise tähendab meie sotsiaalseid suhteid teiste inimestega? Iseenesest väga lihtne. Kristlikus religioonis põhidogma, et sõna sai lihaks, on leitud üheski teises religioonis ei ole niisugust tasakaalu füüsilise ja vaimse vahel kui keskaja rõhk oli vaimsel ja füüsiline oli niisugune millest ka suurt ei hoolitud tihti näiteks kui romaani või gooti aeg või renessanss loob niisugust ainulaadset kunsti, arhitektuurikirjandust, poeesiat mida tahes. Aga kämmerg oli ikka kivi plaadises auk. Kas neile tuld pähe ehitada siis kuna oli ju antiigist tuntud rooma termide koguses Anitaarne küll see ei huvitanud. Minu prantsuse aadlimehest sõber 2004 ehitas oma lossi esimest veega WCd, sinnamaale oli täpselt see keskaegne niisugune külm kivi ning kiviplaadi sees siis nii. Ja ma lossi küttis ta hoovis olevast kaloriifer ahjust, oli nagu kaev tõstis, mina ütlen, et ma olen oma põrgu kaasta köeti kahemeetriste palkidega ja õhkküte oli siis tervesse majja. Nii et on tore, kui niisugused kohad, kus säilib täiesti see keldris olid siis mingid keskaegsed riiulid viinapudelitega mattunud tolmu ja ämblikuvõrkude sisse. Ütles las nad nii seisavadki, see on juba muuseum tulevastele aegadele ja keldrist läks siis niisugune roomamise suurune maa-alune käik jõe alt läbi veel teised pole jõge ja. Kui on elu säilinud, nii, see inimene elab seal majas täpselt midagi muuda traditsioonid ainult seinakapis, mingi ma ei tea, mis sajandit auset, pudeli, mida pole lahti tehtud. Ja nii, las nad olla seal. Kus aadlimehe last seal? Prantsusmaal ühes väikses linnas siis söögikombed on samad, et peremees on lasknud oma viinamäel sulle jänese ja siis see jänes tükeldatakse laua peal ära ja siis hammustatakse võrra ei närita konti puhtaks, ülejäänud visatakse siis koerad jooksevad ringi, siis koertele, siis siis tuleb suur kass tuppa, hüppab laua peale, läheb keset lauda ja vahib kõik külalised jultunud näoga ükshaaval üle. Võlgliku nähakse söökidest, huvid marsid minema. Võrratu kogemus, niisugune, kus on säilinud ehedalt mingi, mitte kaugest minevikust, kuid siiski tundub, et noh, viimase sajandi tehniline progress on niivõrd suur olnud, et see tundub niisugune kohutavalt arhailine. Tänud. Aga muidugi veel raamatukogud siis, need on eriline, eriline lehekülge kloostrite raamatukogud ja noh, see on, mis materjale seal kõik on ja mis seal kõik avastad, see on. Ja mis teadmised seal kõik on. Kui rääkida raamatust, siis üks selline lääne kultuuri võib-olla olulisemaid teoseid on piibel. Et mis on teie jaoks kõige olulisem sõnum piiblist? Kui me räägime nüüd inimestele, kes ei loe igapäevasel piiblit, kes võib-olla pole isegi kunagi lugenud seda võib-olla on lugenud kunagi, võib-olla nad on midagi sealt lugenud, olen lugenud jutte piiblist, et kui te isiklikult võtate, mis on kõige olulisem sõnum piiblist. Ai, missugused küsimused. Piibel ei ole üldse iga vähe raamat ja ma leian, et teeks need piibli lugejad see nõuab erialalisi teadmisi ja kui iga mees on piibli lugeja, siis on iga põõsa all üks omaettesekt nii palju nagu inimesi, nii palju on kuulamisi, tõlgitsusi. Son, professionaalide raamat. Ja sellepärast roomakatoliku kirik oma suures tarkuses isalikku soolitsuses ja ida kirik, samuti protestant isse tasub piibli lugemist hirmsasti niimoodi. Sest seal läks põhirõhk individuaalselt, et inimese peale mina keskseks muutus, kuidas mina nii isiklik vagadus. Aga kui me võtame kirik, impeerium, keiser, paavst, seal on tähtis kogu ühiskonna juhtimine ja hoidmine sotsiaalse elu, normaalsetes piirides on küsimus võimust, see on, see on suur tervik, seda külge protestantlikud usus ei nähta üldse. Siin on see niisugune subjektilism seda külge, mida nimi on riik, impeerium, keiser, seda noh, eestlasele üleüldse niisugune ebameeldiv mõtelda ta kuulda ei taha. Sellepärast mina elan siin ka niisugust siseimmigrandi elu, et mujale sõidan, siis ma olen nagu päris kodus ja siin ma niimoodi siis huvitan või vegeteerin kuidagi niimoodi. Ma sellise staatuse omale, kuidas öelda, kas see tekkis või lõin nõukogude ajal. Ja see oli väga privilegeeritud staatus väga ja selle ma olen osanud säilitada ja see annab mulle võimaluse, niimoodi. Ollasin kosmilise külalisena, mõni aeg ja ja üldiselt, kui vaatad, siis mõtled, et mis sa ikka räägid, niikuinii need maainimesed siin midagi eriti aru ei saa, kes saab aru, see saab aru. Ja sa nendega ikka teed. Et eestlane on teie arvates ikkagi selline talupoeg, kellel puuduvad aated ja eetika võib-olla ka kombed. Siin ma vaidleks vastu, ma suhtun talupoegadest ääretult suure respektiga. Talupoeg on heas mõttes kuningas peremees, ta elab kooskõlas loodusega. Mina olen saanud talus kasvada lapsena ja tean, mis on, see oli muidugi võib-olla ka eriline talu. Selles talus oli see õhkkond, mis on mõisas kõige poolest, mis puudutas mööblit ja kombeid ja kõik ja niisugust mõisakultuur. Nii et ei talupoegade kohta mäeluba küll ühtegi paha sõna öelda, talupojakultuur on võrdne eliidi kultuuriga, nad on kultuurid, tegelik tervik koosneb eliidi ja talupojakultuurist. Aga see, mida ma taunin, on see massikultuur, see on see, mis tänapäeval vohab. Labasus, niisugune enesenäitamine, enesest vaimustatud olek, tühisus lihtsalt tülgastav. See on midagi muud, aga talupoega ma hindan väga kõrgelt. Aga see massikultuur on levinud ju kõikjal üle kogu läänemaailma ja mitte ainult ka idas, et õnnetus ei ole ju ainult eesti Sa masside aegs, see on õnnetus, noh kui on mingi telesaade, labaseid saateid, vahivad sajad tuhanded inimesed, kujutage ette, et iga õhtu oleks televiisoris ütleme, filosoofiline veerandtund. Palju selle vaatajaid oleks õhinal, kes tormavad kõik kokku, et nüüd täna Aristotelesest homme on Platoni riigist jutt, ei huvita kedagi võis kalastikast või dialektikest või? Mina olen näinud ühte filmi, kus siis oli ehitatud nii üles, kuidas, kas ka lasti niimoodi filosoofiliselt diskuteerivad ma ei suutnud seda jälgida üle veerand tunni 20 minutit juba libises käest ära, sest see oli niivõrd mõttetihe ja niivõrd kiire. Et kui ma ise filosoofiat loendist, ma loen hommikul ühe lõigu, ma loen teda teise korras ja ma loen teda kolmanda korra seisma päev otsa selle lõigu üle, mõtisklen sedapidi ja teise pidi ja kolmandat pidi ja neljandat pidi ma süvenen sellesse, ma omandan sellest üha uusi ja uusi nüansse, mida sa kohe niimoodi kiiresti kätte ei saa. Nojah, masside ajastu, olge õnnelikud oma saata ennast kord siis ka vägevalt tunda ja kaua see ei kesta, aga noh, nautige siis mis mul ikka öelda. Mis filosoofilist lõikude täna hommikul? Tavaliselt ma loen midagi Akvinud Toomasest või Aristotelese metafüüsika, st mind painavad ikka küsimused, mis on ruumi ja mateeria. Aristoteles on seal juba nii ilusti ära määratlenud, ikka ainulaadne geenius, küll Aristoteles. Aga tema õpilane oli Aleksander Suur. Sellega ta nägi vaeva muidugi. Ta küsis Alex Andrei käest, milleks on vaja nii palju maid vallutada et õnnelik olla, kas õnneks on siis tervet maailma vaja, et miks sa ei võiks kohe õnnelik olla, miks sa oma praeguse seisundi ja õnne vahele paned nii ületamatu takistusi? Ja muidugi ka õige, aga see Aleksandri teema on omaette teema ja see läheb otsapidi jälle Egiptuses. See viib meie teema kõrval, et ehkki Kosmiline teemaga, kui Eestist on juttu, siis Eesti ajalugu paraku ka Eestis ei tunta. Võtame niisuguse raamatu nagu Edgar Valter, Saksa-Eesti viikingid. 500. eksemplaris välja antud. Selle raamatuga on alles nii-öelda meil kättesaadavaks saanud. Eesti varasem ajalugu viikingiaegse on siis enne kolmeteistkümnendat sajandit. Ja see raamat kummutab täielikult kogu selle meie rahvusromantiliseks käsitlused. Muinas-Eestis Vanemuine istus tamme all, mängis kannelt ja murueide tütred, tantsisid, lillepärjad peas ja kõik oli üks ilus idüll. Looduslähedane ja vägivallata. Kindlasti tegelik pilt on midagi hoopis muud. Saarlased, korrelased ja mandrieestlased olid Läänemere kõige jämedamad, julmemad ja vastikumad, röövlid. Täielikult, bandiidid, julmad, ääretult julmad. Terroriseerisitsid mitu sajandit Rootsit, Taanit, kõiki Läänemere äärseid maid. Orjade tõmbamine käis siis, kui saadi inimene kätte kuskil tol ajal, noh, igaüks peitis oma varandus, siis põletati inimesi, tule lõkkele, ütle, kus su varandus on ja no selles saksa raamatust ei taha meil ka ajaloolased midagi kuulda, sest siis tuleks hakata teistmoodi rääkima asjadest ja selle valgusest saame aru, kui, siis ka Euroopa, kus oli ikkagi juba Euroopa kultuuri kõrgaeg, 13 sajand gooti kirikut kerkivat Sakk viinud Toomase filosoofias, onju, missugust kunsti tehti, mis tase oli kõigest ja siis siin selline röövli Sa kus, no näiteks kui seal midagi, see oli vist aastal 1100 kuskil või natuke varem. Viikingid tulid mööda Reini jõge üles, Jeruusalemmast olid tulnud tagasi 1100 palverännakul olnud noort naist ja need mõrvati kõik ära. Kõik lihtsalt tapeti maha. Ja vana pärimuse järgi oli seal 1000 neitsi küngas, arvati, et seal mingi legend lihtsalt ja muud midagi. Nüüd on see küngas välja kaevatud ja sealt leiti tõesti üle 1000 noore naise luustikku. Oasis kannatatakse niisugust asja. See oli selge, et tsivilisatsioon pidi jõudma ka siia Läänemere äärde ja nüüd sajandist sajandisse nutta, seeni alada selle üle, et ristiusk toodi tuule ja mõõgaga ja ristirüütlid tulid ja kõik, mis te ise tegite. Mis te ise tegite? Orjapidamine oli siin Hiiumaal Orjaku kohanimi ega mõisaaegne nimi, see on muinasaja nimi seal orjalaata peeti seal. Sealtkaudu tulid siia Eestisse kõik need kenad blondiinid nagu teiegi siin kohapealne tõu ei olnud selline. Nii et kui 13. sajandil oli Eestis seitse rahvust 30 protsenti oli siis mitte kohalike, siis Eesti rahvus on ajaloolisel teel kujunenud umbes nii kümne-kaheteistkümne rahvasegust, milles ei ole midagi imelikku. Nii on kujunenud paljude rahvaste Se rahvustänapäevaks. Nii et arvata, et me oleme siin mingite muinaseestlaste järeltulijad otseselt see on ilus niisugune unistus. Aga mis on säilinud? Kummalisel kombel on see, et kõik siia tulnud on keelestatud Eesti keelde ja meelestatud rääkida mentaalsus tüübist, näiteks tänapäeval näeme ka seda, kuidas me jõhkralt surume venelastele eesti keelt peale, unustades ära Eesti vabariigi põhiseaduse paragrahv 37, mille eelviimane lause ütleb selgelt vähemusrahvuse koolis valid keelega pool. No kas saab olla suuremat absurdi, kui vene lapsed peavad õppima vene kirjandust, füüsikat, matemaatikat eesti keeles? No kuulge, maksa liiale minna, ma saan aru, et nad õpivad eesti keelt korralikult ja võib-olla mõned lained, mis selleks sobivad. Aga no ei, liiale ei saa ka minna. Samal ajal põhiseadus ütleb, et igale rahvusele on garanteeritud TEMA rahvusliku identiteedi säilitamine. Nii. Üks asi on olla Eesti vabariigi lojaalne kodanik. Teine asi on oma rahvuskuuluvus ja kultuur. Seda, kuidas me saame seda kellelegi keelata. Nii. Nii et siin Need, mineviku asjad, ma olen huviga jälginud, kuidas Pääle, Liivi sõda peale Põhjasõda oli ju siin maa lage, toodi Ingerlased sisse, seal tappa, kant on puha nende järeltulijad. Ja selle tõttu on Eesti eri piirkondades nagu täiesti eri rassidega tegemist. Põhjaeesti tüüp on täiesti teine. Hiljuti oli mul huvitav lugu, kuidas Ilumäe kiriku juures oli üks mees, keda ma eemalt vaatasin kõigepealt selja tagant. Ja juba nii küpses eas mees ja esimene mulje oli mul see, et see mees on sakslane ja miks selja tagant. Vabandage väga, aga tema istmik meenutas mulle just vanema põlve saksa meest. Keeras ringi profiili, selge, köik sakslane. Ja siis ta läks, ma jälgisin teda, mis ta teeb siin, et kuidas tema paistuda järgi käib. Siis ta läks palenite surnuaiale, uuris erilise huviga neid Palonite haudu Palmse mõisa Ilumäe kiriku juures ja tema naine tuli minuga lekkima ja ütles, et tema mees on Patkult tärit. No siis ma hakkasin päris naerma, ütles, kas ta ise ka teab, kestan Patku rahvas olid kõik Palmse paruni järglased. Ja tema jalutas seal aias ringi. Võib-olla ta ise ei teagi seda, aga mina juba teadsin, kes ta esiisa on. Seal oli tema profiilistama nina astuma. Nagu ma ütlesin, isegi tagant tuvastatav, nii rassilised omadused, mis sa näed kohe ära, mis ta on, eks. Nii et siin on palju, palju niimoodi, mina olen õppinud läbi terve elu seda jälgima, kuidas on täiesti kuidas need liinid, vereliinid siin Eestis jooksevad ja lähevad ja sellest on tingitud ka, et eestlased ei saa hästi omavahel läbi. Keelia mentaalsus võib üks olla, aga geenid ja rassiline pärit talu mängib oma osa tuleb kuskilt välja ja sellest on tingitud ka niisugune ebaklapp, mis väljale geenide tõukumine. Mina olen seda elus palju kogenud, mille nimi on nagu mu sõber ütleb, et sind on ilmselt tagakiusatud rassilisel kaklassilisel põhjusel. Nii paraku on, aga täna on tore, päev on püha Martini päev. Ja püha Martin oli Rooma ohvitser, tuli vist kapteni aukraadis ratsanik. Sellest tuleb ka sõna kavaler, ka valla hobune ja Rooma ohvitser kandis punast keepi ja tema, kui ta oli sõdur alles siis no Rooma ohvitser ei olnud mitte mingisugune nannipunn seal ikka karmi karastusega sõdalane, leegionär, eks, ja ohvitser ka veel. Ja siis ta kohtub deebel santi, kes on poolpaljas ja ta karistab selle oma purk purse ohvitseri mantli pooleks annab pool talle katta ennast sellega kinni. Tema üle on palju legende, temast saab siis ka vaimulik, ta tuleb sõjaväest ära ja tema on see kuulus. Püha Martin tuuri piiskop. Prantsusmaa kõige kuulsam pühak ja Prantsusmaal on ligi 4000 pühale Martinile pühendatud kirikut tuuri Martin. Nüüd, kui tema oli siis neljandal sajandil, kui Martin sureb, siis on ta sel ajal Ülle viidud Buatjesse. Tema kirst lamab siis kirikus ja paati, elanikud ja tuurist on tulnud ka elanikud paatidega kohale mööda jõge ja lähevad omavahel riidu ja kaklevad, kes surnukeha omale saab? Paati elanikud ütlevad, et miks ta teda endale tahate, et elu jooksul ta oli teie juures, tegi oma imetegusid, leppige sellega, et nüüd laip jääb meile, sest et keskaja arusaama kohaselt pühaku laip, kas imetegude tegemist ka surnuna? Tänapäeval me näeme seda uskumust selles, et noh, kõikide kinostaaride taskurätikuid, esemeid oksjonitel müüakse ja nüüd on Michael Jackson'i mingi poodi müügis ja kõik see on seesama reliikvia küsimuseks teisel kujul. Natuuri elanikud ütlevad, et ta on ikka meie piiskopil, teil pole sellega mingit asja, vaidlevad seal keskööni, seal kirstu juures siis päris kaklema ei lähe, vahel mindi kaklema ka. Aga nüüd tuleb tore lugu, aga jumal tahtis, et Martini keha viiakse tuuri tagasi ja ta tegi nii, et paati elanikud jäid magama. Kole lugeda kroonikast, kuidas toori, ehaanikat risk Martini keha aknast välja võtavad siis selle laiba ja põgenevad siis paatidesse ja siis kiidulaule lauldes, et haidlike varteni avale viivata minema. Toredad loodan sellest pühast Martinusest, aga nüüd väga huvitav on see, et Eestis, Saaremaal ja Lääne-Eestis on näiteks Martna ja pühale Martinile pühendatud kirikut, mille arhitektuursed elemendid nagu Ridala portaal ja Saaremaa kutel ei liita üldse sugulusele Saksamaaga vaid otsekontaktidele Prantsusmaaga. Aga mida see tähendab? See tähendab väga lihtsalt seda nagu kunstiajaloolane Villem raam ütles, et ammu enne mõõgavendade ordu tulekut Eestisse oli siin prantsuse misjon ja prantsuse misjoni üks tugipunkt oli Norras Stavangeris. Sealt tuli ka Eesti Mission. Loomulikult, et hiljem mõõgavendade ordu huvides oli näidata, et enne neid siin midagi ei olnud, sest neil oli vaja õigustada paavsti ees oma sõjalisi ja muid ambitsioone siis religioosse kultuuriliste küsimustega. Nii et prantsuse misjoni kohta on siin piisavalt palju andmeid nii kirikuarhitektuuri detailides kui ka nende kirikute nimedes. Muhu kiriku näiteks apsid, mis on kolmeosaline, selliseid kirikuid Saksamaal ei ole ühtegi. Prantsusmaal on nii, et me omaenda vanast ajaloost peame alles väga palju välja koukima, milles on takistus-takistus, on selles, et kui ollakse korda harjunud ühe mingi seisukohaga, siis katsuge te seda kummutama minna, on sama, nagu kui hakati heliotsentrilise Päikesesüsteemi uuesti selgitama, siis öeldi. Kuulge, mida te räägite? Kõikjal näevad, teavad ja usuvad, et päike tõuseb ja loojub, eks kõik ju teavad, näevad ja usuvad nii. Aga siin on ka kaks erisüsteemi. Geotsentriline süsteem ei ole üldse füüsiline planeetide süsteem, see on antropoloogiline süsteem. Et selle päikesesüsteemi keskne olend on inimene. See on hoopis teine süsteem ja füüsiline süsteem on heliotsentriline, et päikese ümber, aga noh, see on jälle nagu kõrvaldasid omaette küsimus. Aga nüüd Martin itega pole selle lugu veel lõppenud. Homme on ka Püha Martini päev, kes see siis on? See on Martinus esimene, see on Rooma paavst, märg tütar, kes oli paavst 649 kuni 655 ja suri märtrisurma, nii et homme on siis paavst Martin esimese pähe ja Eestis Mart päev või mardipäev on tulnud siis meile või saanud uue tähenduse Martin Luteri läbi. Sest Martini nimi pandi keskajal nendele lastele, kes sündisid Martini päeval. Väga lihtne oli nime panna see pühak, kelle päeval sündis, see nimi pandi Martin Luther sündis siis tänasel päeval Talle pandigi siis Martini nime ja selle tõttu paljud legendid, mis ennem kuulusid prantsuse pühale Martinile, kandusid üle Martin Luteri-le ja meie Eesti niisuguses kultuurilises teadvuses, kellel seda on ja kui palju seda on, on need lood siis köik seoses luteri isikuga tegelikult need on veel palju vanemad lood, paljud ja küllap seal luteri enda lugusid on, lood rändasid omistati edasi ja teistele näiteks head keskaja toredad lood, mis nii õpetlikud on. Praegu me leiame neid lugusid, Inglismaal on tal pealkirja alla kirjutatud vanainglise rahvajutt, Saksamaal on ta saksa rahva juut Ungaris ungari rahvajutt, aga seesama lugu rändas ringi. Mina toon ühe näite, kuidas ma ühe loo viisin Kaug-Aasiast Skandinaaviasse. Armeenlased on väga terava keelega nutikad inimesed ja nad pidevalt pruugivad oma suud grusiinide kallal, nii nagu meie siin lätlastega naabrid ikka niimoodi Aasivad. Ja nüüd grusiin tuleb siis kübrii linna, kus on kõige teravameelsemad armeenlased, armeenlane istub pingi peal ja grusiin tahab teda mõnitada ja ütleb, et kas ma tohin sind pildistada. Pildistab pildista, grusiin pildistab ligidalt, pildistab kaugelt ja siis tuleb, ütleb, et kuule, armeenlane, milles asi on, et kui ma kaugelt vaatan, siis näen sind, aga ligidalt vaatan, näen eeslit. Armee endale vastab, ma seletan sulle kohe ära, milles on asi. Kui sa vaatad kaugelt, siis sa näed täiesti mind, aga kui sa vaatad ligidalt, siis sinu vari langeb minu peale. Mina rääkisin seda lugu rootslastele, rootslased olid tutvustuses, ütlesite tai, sellena kohandame norralaste kohta. Et niimodi lood rändavad. Nii rändavad arhitektuuriliselt elemendid, ma mäletan, kui Villem raam kunstiajaloos oli kaks aastat minu äraõpetajad ja siis tema ütles mulle, uuri ikka Eesti kirikuid, mis sa neid Armeenias seal muudkui käidi, neid uurid Ühel päeval raam helistab mulle. Kuule, tooge ikka farmeedia raamatut siia, minu kätte. Ma. Neid on liiga palju, et tule ise minu juurde. Ta, mu sugulane tuli minu juurde ja siis ütles, vaata, vaata, vaata, näe Armeeniast need motiivid. Need motiivid on Saaremaa kirikutes. Ast, ahah, nägid siis ikkagi, mul tasus, Armeeniasse uurivad motiivid, rändasid ja see on loomulik, mindi, nähti ühes kohas ja kõik mena Prantsusmaal korjan tammetõrusid taskutäis, Eestis panen maha prantsuse tammed. Rändavad vood rändavad inimesed, inimesed võtavad kaasa, räägivad loo edasi ja nii see lugu läheb ja hämmastav on ainult vanad lood anti edasi hästi, täpselt mitte see telefonimäng, et pärast tuleb ei tea mida välja. Moonutusi tuleb ka ette, nii et eestlased peaks oma ajalugu õppima ausamalt tundma ja mitte suhtuma ajaloosse nii katagnostiliste kramp, pidega jälle kreekakeelne sõna. Nonii, sugune räigelt eitav, hüsteeriliselt eitav, nii vaided, et ajalukku tuleb suhtuda rahulikult, faktid tuleb välja tuua, ausalt tunnistada ka seda, mis sulle võib-olla ei meeldi. Sest tõde on ju oluline. Mis on siis tõestel olulisem? Mulle tänapäeval öeldakse küll niimoodi selle kohta tõestama olulisemat tassi, mis on poliitiline karri. Aga kas ta õega ei teki alati see küsimus, et kelle tõde, et kelle tõde on siis õige tõde, kes määrab selle, et kellelegi tõde on õige kellelegi tõde on vale. Absoluutse relatiivismi puhul ei ole midagi kohustuslikku, siis laguneb kõik käest laiali, siis ongi kõikide sõda kõikide vastu, on nii? Ma toon mõned näited niimoodi maa, sõjaajaloo uurija, eriti tehnika mind lapsest saadik köitnud ja ma olen seda väga hoolinud. Mul on suur sõjatehnikaosakond raamatuid ja materjale, mis ma olen kokku ajanud. Toon ühe näite. Viimasel siin seitsmel 10-l aastal ilmunud raamatut, dokumenteeritud kõik ja piltidega ja kus selgub, et 1945 märtsikuus oli sakslastel transporditavad aatomipommid valmis imerelv sai valmis. Oli valmis ka kolm lennukit, Messerschmitti 200 ja 65 mis olid siis eriliselt kõiki teisi pommilennukeid tähendab strateegiline, kuni ligi 15000 tegevusraadiusega edasi-tagasi lendavad, seal siis nimetati ja New York Bamberg kolm lennukit, kolm pommi oli valmis. Hitler keelas nende kasutamise sõja võitmiseks. Pommid anti sõja lõpul ameeriklastele. Ameeriklased viskasid need pommid Hiroshimas sõjanaga saagisse. Ma sain neid asju täpsemalt teada paar aastat tagasi, nüüd on mul raamatut selle kohta ja rääkisin sellest siis ühele eestiohvitserile, kes oli Ameerikas mitu aastat olnud, et kuidas ta reageerib sellele kätte, mis ta vastas. Ah, see on vana lugu, ega ameeriklased ise ka ei eita, seda enam. Ei ole enam mingi uudis, nii, aga kui palju sellest teatakse, ütleme avalikus teadvuses tavateadvuse jaoks on ikka see ametlik versioon. Kui palju läheb nüüd aega, kuni see täiesti faktiliselt tõestatav tõde, mis on, noh, tehniliselt kõik need selle kohta paksud raamatut juba olemas, seevastuvaidlematu, nii, millal see saab üldiseks teadmiseks, kui palju aastakümneid on selleks vaja. Inimese jaoks on tõde see, mis talle öeldakse, et nii on tõde ja kui ametlikust liinist seda öeldakse. Ma olen nii palju katsetanud inimestega ja, ja ma näen seda siis, kui räägin midagi niisugust, mis on noh, et ei tea, kas see käki nii et siis teate, mida öeldakse. Kui aktuaalses kaameras öeldakse maha, siis usun enne, mitte Sotsiaalse olendina inimene ei usu seda, mis ta silmad näevad, vaid seda, mida tal on lubatud näha. See on tema jaoks tõde. Sest inimene ei julge vastuollu minna üldiselt kehtivate arvamustega. Või võtame teise asja, kes oli esimene kosmonaut, noh, me kõik teame, et ilus ega tema au ei kahane, sellest mitte üks kriips, see oli ära teenitud au. Aga tuleb välja jälle, mida, et niisugune operatsioon oli Elster raketisüsteem maa üheksa, 10 kuube, päev on kaheksas jaanuar 1945 lendab kosmosesse Rudolf Schröder. Kõik need andmed on olemas sõjaajaloo raamatutes, tehnilises kirjanduses. Kui palju läheks aega, et see saaks üldiseks teadmiseks? Ei saagi saagi, eks ole. Ühesõnaga see, kes uurib asju, elab ühiskonnas, kus enamus olulisi asju teatakse valesti või ei teata üldse. Mis tunne on siis inimesel sellises ühiskonnas olla, kui sa näed, et see ühiskond elab informatsiooni, vale, seda tea midagi. Mõne sündmusega. Tere, Mul on kahe tunni pärast selge, kes on tegijad õiged tegijad ja mis selle taga on? Tuleb õnneks tänu internetile kiiresti välja. Kui siin möödunud bändil kuuekümnendatel aastatel toime pandud operatsioonid 20 aastat läks aega, kuni välja tuli, mis tegelikult oli, kes tegija oli nii, nüüd tuleb ruttu välja, isegi tundidega ei saa enam salata, või no niimoodi petta, et ei olnud. Nii et tõde tähendab asju õigesti teada. Ja selleks, et teada, tuleb uurida Norbert viner, küberneetika, teaduse või kaasaegse küberneetika, teaduse isaks peetav mees Massachusettsi Technological Instituudi professor. Tema ütleb niimoodi, et elada, see tähendab hankida ja läbi töötada, informatsiooni hankida ja läbi töötada. Ahah see tähendab, et sa pead olema aktiivne ja ise hankima ja läbi töötada, tähendab selle informatsiooniga mõtlema selle informatsiooni üle. Kui palju inimesed seda teevad? Massid elavad ju ikka Aktuaalse kaamera tasandil, on nii, kui seal ei ole, siis ei ole. Paraku nii, on midagi, pole parata. Nii teadja inimene elab olukorras, nagu see Jaapani tuumafüüsik, kes nähes sõja lõpul taeval üksikut lennukit ehmatas ära, tajus, et see on kõige ohtlikum kõigi teiste jaoks ei olnud selles üldse oht arvates lihtsalt luurelennuk. Tema oli tuumauurimustega kursis ja arvas, et ja oligi nii. Ja siis ta ise kirjeldab seda, et mis tunne on inimesel, kes teab, mis on, aga samal ajal teab ka, et sa võitsid öelda, ega keegi ei võta sind tõsiselt midagi teha. Mina tunnen seda tunnet peaaegu läbi, terve elu, midagi pole teha. See on nagu üks tore film, venelastel võrratu film. Loodusest on nad teinud täiesti vapustavaid filme, röövel huntidest, hundikarjaelust, seal hundikarja juht näitab hundikarjale, et ärge kartke neid värvilisi riideribasid, mis on siit alt võib rahulikult läbi minna, oleme pääsenud. Oli filmitud, kuidas vanahunt kolm korda käib alt läbi ja näitab, tulge, olete pääsenud. Mitte keegi ei julge tulla, kardavad seda värvilist linti, kõik lasti maha, vanahunt üksi pääses. Vanahunt oli nii tark, et kui jahimehed läksid metsa, siis tema tuli külla nii kauaks. Magas lihtsalt laualauda taga, ootas. Või külastas mõnda lauta. Nii ajaviiteks, nii, mina olen näinud, kui targad on rebased. Rebase perekond vantsis piki maanteed. Kütid olid metsas, Rebane sai aru, tuli maantee peale välja, eks siit praegu ei ole ohtu. Küttidel metsas, nii arvaks, et loom loll on. Väga hästi taipab. Kas näeb, et käiakse potil. Läheb ka WC-potile, kas näeb, et tarvitatakse paberit, kraabib käpaga rullist paberit, nii. Kassid jälgivad magu, mingit tööd teen, kas on laua peal üksi? Jälgib, mis ma teen, vaatab mulle otsa, uurib, eks ta saab aru, mis see on. Ja ta saab aru, kui ma räägin. Ta saab paljudest sõnadest aru. Küsi, mida sa tahad, ta saab aru, silmad vastavad, eks ole. Kuidas me saame öelda, et see rumal tuum, rumal loom vaatab, mõtled, ah need rumalad inimesed, kas me oskame ennast näha teise poole pilguga? Mina olen tabanud loomade pilgus sellised mullaga häbi, see on tõesti niisugune vaatamine tõesti aru ei saa ja siis hakkab imelik tunne endale, et tõepoolest, et noh, et mis see siis on, millest ma aru ei saa. Isegi sellest aru ja loom vaatab sind. Ma olen metsarajal kohtunud metsloomaga, kes vaatab niimoodi, et sul hakkab paha seisab ja vaatab, uurib ära ka ei lähe põder. Ja siis, et miks ta seisab, suur uhke põder. Natukese aja pärast tuleb metsast kari läheb üle, tee nagu karjunud, üle tee ära läinud. Siis põder väärikalt läheb viimasena ära, tähendab kuni kari läks üle tee, seisis ta kaitseks sees. No mina tundsin ennast nii pisikesena, kui ta peale tuleb. Niisugune silmside siis oli ja siis sa saad ka temaga rääkida silmadega, sest ta loeb su silmadest kõik välja, mis sinu sisemine. Kui sul on hirm, siis ta saab aru, et sul on hirm. Aga kui sa mõtled temast hästi, siis ta saab sellest aru, et sa mõtlesid temast hästi. Loom tajub seda hämmastavalt oimis mood. Ja vot see on kõik see niisugune peenstruktuuri maailm, millesse süvenemiseks on vaja pisut vabaneda oma egotsentrismist, osata näha iseennast teise pilguga ja selles on see elu, ilu ja võlu ja sära, et et sa seda näed ja solvanud nagu mahti, selleks, et sa näed seda ja selleks on vaja süveneda seda rahu ja meditatiivsust elus see väljend kaasaja kiiresti edasi ruttavas elus, aga ma küsin, kuhu, kuhu ta rutate? Kui palju me läheme õhtul õue ja vaatame tähistaevast pikksilmaga kuud või planeete. Kui Jupiter oli siin väga ligi, siis pikksilmas juba oli näha sinine planeet kahe pruunivööndiga iga õhtu ma vahtisin seda. See kosmiline niisugune ruumitaju ja kui ma olen ametis peainspektorina, siis küsiti, kuidas ma nii hirmus rahulik saan alla. Mis käsi kõigute. Aga kuulge, kas sa kõike mõõdad kosmilise mõõduga ise, siis on väärisse hüsteeriat. Kahe tunni pärast on see juba kaks tundi vana ja homme on see juba eile. Et see andis selle niisuguse erilise üleoleku tunde, et luu kosmoses on see, mis sind iga päev kannab ja annab sulle selle erilise hea ja võimsa enesetunde, sai uppu teeklaasi ära. See annab sulle rahu, üleoleku tunne, loomulikult ka iseendast. Nii et see kosmiline dimensioon peaks olema kultuuris niivõrd elementaarne ja selle kosmilise dimensiooniga kultuuris tegelebki selle kultuuri alusreligioon, mis siis annab selle kosmilise korra inimesel mullu nii nagu kreeka harmoonia, nii nagu Vana-Rooma impeeriumi keisrid esindasid jumalate võimu, Egiptuse kultuur oli kõige markantsemalt välja joonistatud tähekujude järgi, kõik pidi maa peal vastama sellele, mis on kosmoses, oli peegelpildis sellest kogu see arusaam sellest liikumisest. Siis no ütleme, et püramiid on vaadeldav ka nagu kahur, millega vaarao hing tulistati harjanile kõlab natuke naljakalt, aga no hea küll, naerge, kui soovite. Või kui muinaskultuurist on juttu mega liidid. Tänapäeval ei ole vahendeid, et ehitada mingit Tjahuanacot või püramiide või Baalbeck'i rõdu või ehitusi, kus on 200 tonnised tahutud kivid tõstetud kõrgele, millega ainukesed andmed selle kohta minevikust on nii Ameerika kontinendilt, kui poolt kolmed andmed on, kuidas kivid pandi liikuma, vilistati, puhuti pasunat ja lauldi. Noh, sellise jutuga võib pensionärina võin seda rääkida, hullumajja ei saadeta. Mina tean, et see nii oli, mind ei huvita see, kas teised taipavad sellest midagi või mitte. Ja nüüd kummaline asi, kui templirüütlit olevat. Maalt, kus nad said ilmselt kätte saalomoni templi Bly ehitajate saladused, teadmisest, mis omakorda olid pärit Egiptusest. Ja nüüd ma leidsin ühe ilusasti Alt huvitava loo ühe kloostri materjalidest gooti kirikute ehitamise kohta, teate mis seal oli kirjutatud. Kõik kivi tõstetud tööd tehti öösel. Et keegi ei näeks, kuidas see käib. Ja kui te vaatate nüüd nende katedraal, ide torne nagu Ulmi, 161 ja pool meetrit kivi pitsi, mis läheb nagu pliiats taevasse, et missugused pidid siis need tellingud olema. Ühel loengul küsiti minu käest, kuidas siis neid kive ikka tõsteti. Ma ütlesin, ma just ütlesin äsja, et tehti pimedas, et keegi ei näeks, see oli suurim saladus. Nii et ilmselt siin olid oskused, millega gravitatsiooni sai kas üldse ära võtta või, või vähendada või mistahes eksmenüüd, kuivõrd piiratud on meie arusaamade maailm, kui me ei ole suutelised isegi silmaga nähtavaid muinastsivilisatsioonide mälestusmärke seletama, kuidas neid võidi teha. Meie fantaasiad on väga armetud. Me ei ole suutelised mõtlema midagi, mis väljuks meie võimalustest. Esimene mõte on kohe muidugi rullid ja käijaid ja kangid ja asjad ei ole. Et ma ei kujuta ette isegi teistsuguseid võimalusi. Selle Ta on, et õpetlane, kes neid asju uurib, ta elab oma niisuguses maailmas ja tunneb ennast lollidemaale sattunud kellega rääkida, midagi. Te olete teatud osa oma elust veetnud ka Vatikanis puutunud kokku? Paavstiga, mida te seal tegite, mis on sellest ajast kõige eredamad võimsamad muljed? Edevalt võib öelda seda, et ma olen vist ainukene inimene ajaloo jooksul, keda paavst isiklikult külla kutsunud. Ja olin kuu aega tema külalisena Roomast 1988. Ja kuna need ütleme niimoodi täiesti erilaadset suhted toimivad tänase päevani, siis ma sellest rohkem ei tahakski rääkida. Väga põnev kahju, et ei saa avalikustada, siis kõike, mis seal huvitavat. Estonia Estonia hukk, kui meil on salastatud uurimus 75-ks aastaks ja Inglismaa on salastanud teise maailmasõjaasjad aastani 2017, nüüd pidi pikendada Ma veel kõvasti edasi, et ikkagi või veel avalikustada. Siin ei ole midagi kriminaalset, aga lihtsalt see on valdkond, mis on salajane. Ei pea kõik olema niimoodi. Kõigile teada ja vahvlivabrik räägime siis parem Vatikani väga huvitavatest siltrigeerivatest avaldustest, et Vatikani esindajad, demonoloog, eksortsismi, Corrado pal, tutsi näiteks on rääkinud sellest, et on juba toimunud kontakt maavälise eluga. Vatikani observatooriumi juht, isa Gaabriel Funes on öelnud, et oleks narr arvata, et väljaspool meie planeeti pole mõistusliku elu ning tsiteerin, et tulnukad on meie kosmilised õed ja vennad ning võimalik, et ilma pärispatuta. Mis on teie arvamus, mis on pannud Vatikani selliseid avaldusi tegema, mida teie sellest kõigest arvate kogu teemast üldse, et enne meil juba tuli natuke jutuks, et tõenäoliselt me ei ole universumis üksi, ainus mõistuslik eluvorm. Nii no natuke tabasid naelapea pihta või isegi päris palju. Mul ei ole siin arvamust, mul on siin teadmised. Kirik teab seda alati, seda alati teadnud, aeg on sealmaal, et lihtsalt see asi tuleb tasapisijupphaaval tuua inimeste teadvusesse. Praegu toimub siiski neid teadjaid on rohkem, inimkonda valmistatakse ette ja vaadake, kõik need ulmefilmid ja kõik need jutud. Aga kõik see ufode jutt jääb sellele tasandile, et see piir lõpeb seal, kust alates peaks olema ametlik tunnustus. Ühesõnaga aktuaalne kaamera. Talle lastakse asja rohkem mitte. Mida see tähendab inimese jaoks, see tähendab seda, et seda asja ei võeta tõsiselt, see on niisugune ulmejutt, kuid samal ajal inimese psüühika harjub sellega ära. Kui see siis ühel päeval avalikustatakse sellisel kujul, et ei saa enam eitada, siis vähemalt on toimunud see, mille nimi on siis psüühiline ettevalmistus või nagu sõjaväes see psoi psühholoogilised operatsioonid on üldsuse ettevalmistamine teatud asjadega. Seda tehakse, tasapisidoosid, suurendatakse pesuta, aga mitte lõpuni. Sest lõpuni ei saa öelda, kas mõelge ise, mis siis juhtuks ka ametlikult võetaks seda omaks, oleks selle praeguse maailmakorra lõpp, on nii, siis ei kehtiks üks käsi enam. Miks ei võeta ametlikult omaks, samal ajal on pakkide viisi materjali Nõukogude Liidu USA protokollid ja need lennuki juhus, et kõik, mis on sõjavägi, teab väga hästi, mis kõik on mina, nii prooviks, rääkisin ühe vene sõjaväe õhukaitse ülem, aga nii viisin vihje mesijuttu selle peale, ta hakkas kiruma mulle ja ütles, et neid, need taldrikuid pidi ta 15 aastat jälgima ja pidama siis surnaalia, ta pidi alati selgeks tegema, kas Ta on mitte tulistatav või siis tulistatav ja et nende objektide tulistamine oli rangelt keelatud. Nii et tema jutt oli see, et siin pole mingisuguse ulmega tegemist on kõige tõsisem asi, seda teavad suurriikide sõjaväeringkonnad väga hästi, loomulikult asjasse pühendatud poliitikud ka. Nii et see aeg on ligi, kus me oleme sunnitud ka mitte ainult tõenäosusteooriast lähtuma, et me pole ainukesed, vaid lühidalt aitäh öeldes. Nad on juba siin, meie hulgas, kuidas neid ära tunda, isegi on pakutud välja selleks üks meetod, ma ei tea, kuivõrd hästi see tähendab. Et sa esitad oma sisimas küsimuse ja siis. Ma mõtlen, et see rikub asja ära, see peab toimima niimoodi, et sa ei mõtle selle peale. Et see, kuhu poole keha kaldub kas tagurpidi või ettepidi, no ma ei tea, see on. Kui sa tead, siis on ju väga raske ennast jälgida, sul võib see inimesel see reaktsioon olla ka mõjutatud siis juba teadmisesteks see peab väga spontaanne olema vaistlik tajumine, kus tuleb mõistus välja lülitada. Kriisiolukorras ju inimene lülitab mõistuse välja, usaldab vaiste mitte mõistust, aga vahiste usaldab. Aga noh, see on niisugune õrn teema, jätame selle sinnapaika, aga kirik teab seda ammu, on olemas niisugune koht nagu Vatikani salaarhiiv, kus on teadmised kõige algsematest aegadest, Keloost, inimkonna algusest, kõikidest muudest kontaktidest. Aga nende avalikustamine ei ole lihtsalt olnud vajalik, sest sotsiaalset ühiskonda tuleb lihtsalt hoida ja korraldada midagi parata. Tõde on nendele, kes on valgustatud illuminaadid. Mitte selles mõttes, et see mingi ordu on, vaid, et noh, kas sa oled valgustatud inimene või mitte, kas sa tead või ei tea. Ja valgustust on võimalik saada, kes suudab ja oskab oma aju rakendada tööle. Ja aju saab rakendada tööle tunnetusliku organina, kui me päästame ta ära keemilisest manipulatsioonist, väldime fluori hambapastaga, mina kasutan ühte vene hambapastat, Lesnaja soovitan lahkelt kõigile, seal ei ole floori sees mis Käbine red pärsiks, käbinääre on oluline tunnetusorgan ja tõe tunnetamiseks tarvis inimesel mitte ainult informatsiooni saada, vaid ta vajab sotsiaalse olendina ka julgust seda näha ja tunnistada, mida ta sellisel viisil teada saab. Enamasti need suured tõed on kõik vastuolus selle avaliku meedias pakutavate ja koolihariduses pakutavate asjadega. Ja kuna inimene ei suuda elada niisuguses lõhestatud olukorras, ta elab ühiskonnas, mille kohta ta teab, et siin enamus asju on valed siis ta suvereerib iseennast ümber, et see ongi tõde, mis avalikult öeldakse ja minu elu sõltub sellest, kas ma seda raske on elada nii, eks ju, kui sa vaatad ringi ja tead, see on kõik vale, valest nõretanudki. Ja kui sa tead, mis tegelikult on ilmselt kõige põnevam ajakiri teada. Aga Vatikani salaarhiiv on niisugune, sinna juurdepääs ei ole kellegile lihtne, see on niivõrd delikaatne varamu inimkonna kultuuri ja ajaloo kohta. Et üks teade lipsas meil ka ajakirjanduses läbi mis paneb mõtlema, muidugi inimesed ei märka selliseid teateid, aga kuna seal siiski oli meedias, siis ma võin seda korrata. Praegune paavst, mis oli tema unistus, saada kunagi luba salaarhiividesse, mis järelduseni? Et isegi tema isa sinna Kui me korra pöördume tagasi veel selle maavälise mõistusliku elu teema juurde, et kui üks päev nüüd see uudis lahvatab ametlikest kanalitest tuleb siis, et me ikkagi ei ole, oligi ainus mõistuslik eluvorm kogu universumis võib-olla toimub avalik kontakt, ma ei kujuta ette, kuidas seda siis vormistatakse. Mis te arvate, kuidas see kõik meie praegust arusaamist elust ja maailmast muudaks, et ta juba enne ütlesid, et kõik praegune maailmanägemus variseks kokku? Pigem mu küsimus see, kuidas kõik kokku variseb, tundub mulle arusaadav, aga ma mõtlen, et mis siis sellest võiks tõusta uus nägemus, mis oleks see uus inimese arusaam maailmast? Nii kui neid vanu dokument eesti keeles katsuda edasi öelda, siis on šokk, tuleb muidugi, aga tuleb ka suur valik. Ja osa neist sõna siin nüüd tarvitada, kes kõlbavad uude ajastusse, kes on valmis selleks? Aga kes ei ole valmis, need. Sõnasin kõlbaks, need lähevad prügikasti kosmelisse prügikasti, arengus tagasi. Nad ei ole kasutanud maist aega selleks, et kõlvata järgmisesse. Ja loomulik, et need, kelle käes praegu maailmas on ütleme nüüd võim ja jäme ots, jaga informatsioon. Nad teavad seda väga hästi teavad ja sellepärast nad kiirustavad. Elam pole palju aega jäänud. Millised peavad olema need omadused, et inimene kõlbaks, sest et kes tahaks siis kuhugile kosmilise prügikasti sattuda, kõik tahavad ju olla piisavalt head, õiged, saada valituks. Siis tuleb püüda olla seda, see, mis sa teisele inimesele teed ja kas sa tallad putuka surnuks või päästata ära. Sa söödad linde, talvel oled sa halastaja ja armuline teise inimese vastu. Väga ilusti öeldud janunejaid joota näljaseid, sööta, alastiolijaid katahaigeid ja vange vaatamas käia. Väga lihtne põhiväärtused ja see, mida me Kalbluseks nimetame võib mitte-eetiline või siis ladinakeelne sõna moralis on see, mis kreeka keelde sõna eetikas. Ma ei tea, miks meil arvatakse. No meil on nii vahet tehtud, praegu vahetan varga moraal ja hundi, Itaalia moraalil süsteeme on palju, et eetiline on siis ideaalne. Aga kuidas saab üldse rääkida eetilisest ideaalist, kui me siin ka Eestis kulutatakse suured rahad, et levitada eetilist relatiivismi, et ei olegi kindlaid eetilisi reegleid, kõik on ainult ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Ja ei olegi mingit eetikat selles mõttes. Ja nüüd üks loogiline küsimus, mille alusel me siis saadamegi Haagi rahvusvahelise kohtu alla sõjakuritegude eest Milosevici oleks võinud öelda, vaadake teie oma teooria kohaselt oli see niisugune käitumine meie riigis hetkel täiesti kõikide poolt aktsepteeritud, kõik pole midagi rääkida, kuid ei tunnista objektiivseid eetilisi reegleid, siis ei saa kedagi mitte millegi eest hukka mõista. Ei saa ju alusel, tähendab me ikkagi tegelikult elus elame teisiti ühelt poolt, Me propageerime eetiliste relatiivsust õigustamaks, kõike perverssusi ja rajal ikka läheme teisele kallale, kes ütleb, et see on perverssus, siis, siis on, äkki sa oled kurja teinud, kas mul ei tohi seda arvamust alla siis selgub, et ei tohi. Sallivus on ainult ühtepidi, teisipidi ei ole sallivust. Neli jalga ja kaks jalga, paha on nii nagu Orwelli Lawson. Tundub, et teie jaoks on aated ja eetika väga olulised rüüterlikud põhiväärtused, et rüütli auväärseks kaaslaseks oli mõõk. Te, olete hinnatud mõõgameister ehk arti, eks, nagu olete ise öelnud. Milline on see mõõga sünd, mõõga loomise rituaal ja maagiat, taotlus, tegevus, ma saan aru, see ei ole tavapärane seppade ja see on midagi enamat. Väga õige ei ole, tavaline mõõk on eriline kõikides kultuurides, ta on alati auväärne relv. Ta kannab endas tõsist sümboolikat, õiglus, ladus mehisus, mõistus, intellekt. Ja teda ei ole kunagi tohtinud ei. Jaapanis ja Hiinas ei Euroopa kultuuriruumis kasutada alatul viisil Euroopa kultuurist, on teada, kuidas ühe kuninga elu päästis tema rüütel, kes viimsel hetkel selja tagant tappis selle teise Rüütli, kes oleks tema tapp. Ja teate, mis kuningas ütleb elupäästjale? Sa õnne. No mida sa tegid? Sa tapsid alatul viisil selja tagant ühe Euroopa parimatest rüütlitest. Ta mõistis hukka teda, tähendab, et surm ei olnud kõige hullem, au oli kõige tähtsam. Ja mõõk on ka siis seisuse sümbol. Lapsena ma olen teinud vist küll mitu puuriita mõõtadeks sellise põhimaania, mis, mida me siis tegime lastena mängisime ja metallide mehena metallitöö ikkagi professionaalne õppinud ja töötanud sel alal seitse aastat ja oli unistus ja keskaegsed ja need vanad reeglid olid niivõrd kõrged, et ma ei tundnud, et ma tohin teha mõõka, et see nõuab mingit erilist taset. Minul inimesena teadmiste poolest psüühiline seisund, no ühesõnaga, moraalne külg. Ja ma kartsin, mõtlesin, ja ikka, et millal ma küps olen, ma ei julgenud teha ja siis 11 aastat tagasi kuidagi mõtlesin, et Akvino Toomas ütleb ka, et tahad õppida tööd tundma, siis tee seda, siis julgesin teha esimese ja arvasin, et ma olen nüüd siis lõpuks ometi avanud ukse ja läinud teise ruumi selle esimese mõõga läbi. Aga teate, mis selle ukse taga oli trepp. Ja nüüd ma olen teinud 11 aastaga 49 mõõka, üheksanda ja kondi 15 sajandi eeskujudel ja oled mäda. Võib-olla üks 20 astet üles läinud. Mõne astme pääl on tulnud seista mitut mõõka tehes. Iga mõõk on mind kasvatanud, õpetanud mitte ainult tehnilise teostuse poolest, vaid just selle eetilis-moraalse rüütlikultuuri, kes. Ja see trepp haihtub ära kuskile kõrgele täiust ei saavuta inimene kunagi, aga pürgides sinna vähemalt natukenegi ronime mööda redelit ülesse ja kooselurelvaga äärmised, distsiplineeriv ohvitseriks olek ja mõõgameistrina on minu kõnest kadunud ära igasugused vägivallasõnad. Ja oma kabinetis, kus mul mõõgad on reas sinna minnes ma annan neile auelu relvaga, distsiplineerib. Elu relvaga ei ole siin vägivallale ahvatlev, vaid vastupidi, vägivallast eemale viid. Sa pead tegema kõik selleks, et lahendada mis tahes küsimusi ilma vägivallata ja relv ei ole kunagi inimese käes emotsioonide väljaelamiseks, ta ei tohi iialgi olla mõrvarelv. Ilm on sinu kätte antud kõrgemate väärtuste kaitseks. Ja selle kohta on ilus lugu. Võtame selle loo Jaapanist, samurai jälitab ühte kaabakat ja tal on täielik moraalne õigustada tappa. Samurai saab ta kätte ja sel hetkel, kui ta tõmbab katanat või seda mõõka. See kaabakas keerab ringi ja sülitab samurai-le näkku. Mida samurai teeb? Ta lükkab mõõga tuppe tagasi, keerab ringi ja läheb minema. Miks näkku sülitamine kutsus temas esile vihaemotsiooni ja viha evolutsioonis ei tohi, mis on isiklik? Sa tohid tappa teist ainult lähtudes kõrgematest eetilistest printsiipidest. Ilmselt kaabakas teadis seda, päästis oma elu väga lihtsal viisil. Nii. Meie ettekujutuse kohaselt muidugi sellele peaks järgnema eriline, mingi niisugune raevukas kättemaks ja vastupidi. Siis ei saa väga ilusana ütelus ka, et, et ma olen liiga vihane selleks et praegu sinuga midagi õiendama hakata mingis konfliktis. Emotsioon segab ja peainspektorina konfliktide lahendamisel oli minu reegel ka see, et alati tuli vähegi kui võimalust on magada mitte ainult üks öö äravaid, mitut päeva ja kui kõik on niimoodi natuke distantseerunud, näevad hoopis teise pilguga asja siis õnnestus väga paljusid konfliktsituatsioone niimodi pehmelt maandada, et nad lakkasid olemast. Nad haihtusid ja inimesed said mingi uue, niisuguse kogemuse ja mõistmise. Mina ise ka muidugi, ja see oli nauditav protsess, sest selles protsessis esimene asi oli enesevalitsemine. Sa pidid suutma ennast valitseda, mõnikord päris nii pingutust nõudis, oli olukordi. Siit iseenda üle on kõige suurem songa, kohe võid teise üle nagu iseenda võitnud oled võitnud teisega. Ja muidugi ülemus peab olema suuremeelne hälde Tynkkiv. Minu üks eeskuju on Saksa keiser Otto suur esimene kuidagi tema mõõgaga. Ja otto troonipretendent üritas teda tappa pea kaks korda mõlemil korral ta andis andeks, sest kuningas pidi olema suuremeelne. Teisel kohal oral, ta isegi tegi ta hertsogi yks. Kui ta kolmas kord tahtis tappa teda, siis jõudsid teised rüütlid vahele ja päästsid ta elu. Ja siis ta kuu aega leinas seda inimest. Vaat seal midagi anni suurusse seal võluv kui niisugune suurus on heldus suuremeelsus või kui inimene, kes on sulle halba teinud, elu mängib ta sulle kätte ja siis sa oled ta vasta, suuremeelne saletavast. Ja kui ta siis aru saab, siis toimub temas muudatus, et sa ei maksa kätte, vaid, vaid vastupidi, hoopis need suured eeskujud on kallati tähtsad. Kindral Einseln ütles toredalt ka, kui ta tuli Eesti kaitseväe juhatajaks, et kolm asja on tähtsat, esiteks eeskuju. Teiseks eeskuju ja kolmandaks eeskuju. Võtad kindad käest, annad sõdurile, kes on oma kindlad ära kaotanud Käsu mane kätte võtta omale sinu. Väiklane lahendus oleks karistada selle eest, et sa oled oma kindlad ära kaotanud. Sa võid valida ülemusena, kumbat sa teed, kas sa oled suuremeelne või mitte. Karistamine on kõige lihtsam. Miks neid omadusi nii vähe tänapäeval järgi on? Kas need ei peaks olema inimolemuse elementaarsed? Väga lihtne, milles võtar Tsaari-Venemaa aristokraat, kõrgaristokraatia, saar, väärikus, aristokraat alati andis tooni ja tema omadused olid ühiskonnas obligatoorselt ja tooniandvad. Kes tänapäeval tooni annab, vahad, labasus, vaadake, mis õhtul televiisorist tuleb. See on solvav, lausa. Mina ei vaata televiisorit, ega ma tean, mis seal. Ma loen raamatuid, õhtul ma suhtlen suur vaimudega. Miks ma peaks vaatama mingit see üldse sõna ajaviide on ju üldse üks rumal sõna, kuidas tohib aega raisata, mingi tiitmise peale? Aega tuleb kasutada. Aga kui sa võid minna mööda riiulit ja silitada ja võtad järjest välja ja sa, sa suhtled suurvaimude käest ja nad on niivõrd delikaatsed, suru ennast iialgi peale. Ainult siis, kui sa ise tahad, avab ennast. Ja siin ka kummalised asjad, et mõtisklenud, mille ülegi lähed ja võtad riiulist peaaegu juhuslikult ühe raamatu lööd lahti ja see on see lehekülg, mida sul vaja. Tihti torgatakse ninapidi sisse, sind selles väljendubki minu arust see, mina olen seda elus näinud ja nimetan seda, et elamine kooskõlas harmoonias kosmosega tähendab seda, et universaal üldised reeglid, mis toimivad, hakkavad iseenesest toimima, kuna sa kuulud süsteemi. Ma märkasin seda juba päris varases nooruses, et kui mul oli midagi tarvis, mis ei olnud egoistlik saada, vaja midagi teada, mingit raamatut, raamatut tuli minu juurde ise, ma sain laadselt tuttavaks inimestega, keda oli vaja, et ma saan tuttavaks, kellel oli mulle just õigel ajal see anda, mida vaja. Iga kord, kui me oma kujunemises või arenemises jõudsin mingisse punkti, et mis edasi siis tuli see inimene ise, kes järgmise astme pääsu juhatas ja aitas seda ise teadmata tihti raamatut asjad oma oma sepikoja üles ehitasin, siis oli vaja kõiki seppade riistu alasid ja kruustangid ja need on nisuke kaup, mida poes ei müüda, see liigub noh, niimoodi kuskilt käest kätte põlvest põlve. Need asjad tulid ise minu juurde. Et lihtsalt toodi, mulle kingiti ilma et ma oleks isegi tellinud neid. Ja kui mul on midagi vaja näiteks Volga tegemisel, siis ma ainult annan mõttes soovi sisse. See asi tuleb ise minu juurde. Tutvus, kvaliteet, teras, ükskõik mis asi, see tuleb minu juurde. See on niivõrd kindlalt töötab see süsteem, vaat see ongi harmoonias elamine kosmilise süsteemiga, sa kuulud sinna süsteemi, see töötab, sealt jookseb kõik kätte, mis vaja. See eeldab ka sellist usaldamist, siis et sa ikkagi usaldad täielikult, et, et kõik. Ja täielik niisugune jah, jah. Ja tööriistad ja asjad on samuti isikud. Alasi pihta ei tohi niisama haamriga koputada niisama mõttetult, eks ole, ainult tööd tehes. Ja ükskord ma kogemata tegin. Ma palusin alasi käest andeks, kõlab naljakalt, eks ole naljakas ja idioot teeb põlve kniksu altari ees ja ütle palun andeks, nii kogemata, nii kui ma ei suhtu respektiga ja lugupidavalt ala sisse, mis on 150 200 aastat vana, kus on sepad peal töötanud, genud sinna oma psühhoenergia kogu selle töö, mis seal on. Ma sülitan ja saan seda ju selle osaks, kõik ma suhtlen nendega. Ma ei ole töökojas üksi, saab pungil täis igasuguseid variisikuid. Kollektiividelt, TÖÖ, kellega saab juttu ajada, vestelda, õpetavad see on hämmastav kõik ja sest kui mõnele tundub see jutt niimoodi natukene Paldiski maantee poole ja napakas, aga no ükskõik, mis see on, minu elurikkus on see ma saan selle ise kätte, niisama lihtsalt ilma vaevata tuleb kõik ise jookseb kätte. Õpiana köiblevid koopliss tapal õues ja Endla. See on ka imelik talisman, mis hoiab sind päeval ja ja lõika läbi kõik kütt, keed, millesse satud, saad. Ta ta. Läks katki, mis maas? Näidki nyyd ma ei lõika, sest. Seda sai see Mis lööke varjab taigutult ära mis plaane varjab ta ehitud pea? Mis küll on selle meistri mõttes kes selliseid riistu ta Mis küll on tema õige? Ja kasta jää. Olgu toola Veebeedku. Mis tappa õues? Endla EV. Seejärel on ka ei meeli, ta oli ma mis hoiab sind päeval ja. Peale ikka läbi kõiki tööd, milles saatus Ta. Väikese klippi, mis mu maast Need tööd. Sest ta Eks minu lemmiktsitaate teilt on selline meditatsiooni puudumine moodsas tsivilisatsioonis on kõikide tänapäevahädade alus. Äkki seletaksite seda palun natukene lahti kuulajale. Ma võtaksin siit ära kohe sõna kõikide natukene liiga nii. No õpetajale ei saa kunagi tarvitada sõnu kõik kogu aega ainult ja nii, vaid täpselt tuleb püüda täpselt rääkida nähtustest, mitte emotsionaalselt neid suurendada. Aga kui puudub nii oluline asi nagu mõtisklus näiteks artifex käsitööline meister, reegel nägi ette, et sa pidid oma tööle mõtisklema enne tegemist loomulikult tegemise ajal. Selle tõttu ei tohtinud tööd teha kiiresti. Hääletööd, kui valmis saab, lähed ja mõtisklete tööle. Kaks nädalat hiljem avastatel iluvigu ja natukene parandad siit parandad sealt jälle tagasi ja äkki häirib sind, kas proportsioon on täpne ja see hakkab häirima sind, eks ole, see poolteist sentimeetrit ja siis ennem ei saa rahu, kui võtad ja lähed. Ma läksin töökotta hirmsa tööga tehtud, väga keeruka käepideme, lõhkusin laiali, tegin uuesti sellepärast, et oli kolm millimeetrit käekaitse viltu. Sepikoja hämaruses ei näinud seda täpselt, aga ma pärast selgeltnägijas hakkas häirima see viga tuli kõrvaldada ükskõik mis vaevaga ja nüüd on süda rahul. Et see vaev ei ole siis üldse oluline, vaid et sa lähed parandad selle selle vea ära. Esimesed kaks tundi oli küll ränk, kui saab valmis ja siis avastad, seal on viga ja siis mõtetele. Lammuta laiali lõu ära ei hakka otsast pihta, midagi pole teha, pärast olete rahul, et saab, parandasid ära. Et see kosmose harmoonia, mille kreeklased kultuuri aluseks panid ja üldse kreeklased Nadal andnud ju maailma kultuuri meile teadaoleval tsüklil kaks suurt kultuuri, antiigi ja Bütsantsi. Missugune rahvas on veel andnud kaks niisugust suurt nii olulist kultuuriringi? Kuidas bütsantslikud tuuris Antiik-Kreeka, see valguse ja need kosmilised dimensioonid anti edasi. Kreeklased on minu arust kah niisugune kosmiline rass üldse inimene, missid on kosmosest sisse istutatud, kuidas muidu saab seletada rassilise erinevusi? Ja kõik vanade rahvaste pärimused on ju see, et ikka sealt taeva poolt on tuldud. Kõik räägivad sellest kõige vanemad pärimused muidugi on. Kuidas me saame ennast lahutada kosmosest? Me elame kosmoses. Ja see niisugune kolkapatriotism, see on tõesti, no aga kuidas saab ilma mediteerimat ilma mõtisklemata? Häbenemata mõista elu ise ennast ikka oleme jälle sinna välja, et on kaks elutasandit, on valgustatud, on siis preestrite klass. Ja on siis suur hulk rahvast selle suure hulga rahva jaoks on siis massikultuur ja nisukesed meedia asjad, midagi pole parata, nii on. Kuidas teie igapäevaselt oma sisekosmosega tegelete, kui me siin räägime väliskosmos ise, kas kõik see üldine kosmiline ühtsus, harmoonia, kõigega kooskõlas olemine, kas on mõned rituaalid või mingid sellised momendid, et just kui me räägime tegelikult sellest meditatsioonist, mil te tunnete, et see on aeg, mil ma tegelen sisemaailmaga või käib see loomulikult nagu kogu sellise eksistentsi taustaks? Kogu tegevuse taustal on see nagu kogu aeg rollis olekut. Loomulikuks olekuks kujuneb, piltlikult on see umbes niimoodi, nagu kui me kujutaksime ette, et me oleme toru seda toru hoida niimoodi, et valgus paistab sealt läbi mina niisukese pildina, seda piltlikult tihtipeale mõtlensugustes kujundi piltides. Et see peaks seisund olema. Ei tee vahet sellega, et nüüd ma seda probleemi lahendanud nii-öelda kosmiliselt ja seda ise kõike lahendad selles niisuguses saab harjumuslikuks. See on nagu iseenesestmõistetav, et see kõiksuse kõikvõimsus nii domineerib üle kõige. Ja pidev soov ongi ennast selles harmoonias hoida, see kaitseb sind ka ühtlasi ja see juhatab ja see paneb asjad lihtsalt toimima. Igapäevases elus paneb toimima. Toimib kõik, kõik jookseb nii nagu vaja, kõik tuleb sulle kätte, mis tarvis. Et see võti on siis olla teadvel ja olla harmoonias. Koos hüüda olla jah, ja ma ei julge väita, et ma olen, aga ma olen kogenud seda, et nii palju kui ma olen, on sellel juba noh, niisugune imeline. Ja see kosmos ei ole ju mingi minule isiklik asi, see on siinsamas, eks ole, me istuge seal sees. Et kuidas siis nii, et see ei tähenda meile midagi, kõik ju määrabki maapealset elu, see, mis kosmilises ruumis totaalselt määrab. Meie mängime siin maa peal jupijumalaid. Et see ongi see põhiline vahe, mis on siis kosmilise või religioosse inimese ja siis noh, maise lameda inimese vahel, kelle jaoks puudub ruumiline dimensioon. Aga kui õhtu minna välja ja, või soovitan, kes julgeb, augustikuu täiskuu ööd, kuu on eriti kuidagi nagu madalal ja niimoodi ligidal nagu magada õues nägu vastukuud. Kes kardab end? Siduge jalgupidi kinni. Et õhtul välja minna ja vaadata tähistaevast ja siis peale seda näiteks, et lähed tuppa ja keegi vaatab sealt televiisorist mingist lollus. See kontrast on niivõrd suur, et need rumalatest filmides toimuvad jubedused, jõleduse, diarumalused ja vastikkused jääksid kõik ära, kui need inimesed veerand tundi päevas vahiksidelessena. Mul oli koer, kes ulgus kuu peale koonu püsti ja lasi, nii et jube oli kuulata. Ma olen olnud metsas, hundid niimoodi uluvad. Kuu paistis koorikuga lumi jalgade all, vaikus, täielik. Läksin läbi metsa otse maale. Siis äkki kuulen, kui see käib luust ja lihast läbi, sa oled äkki nii kaitsetu? See ulatub nagu higini täiesti. Päris jube. Tahaks küsida ka ühe, võib-olla natuke lolli küsimuse teilt kui vaimulikult, et selle üle on ka nii palju heietatud ja arutletud ja nii palju erinevaid teooriaid, versioone, aga ikkagi ma küsin. Mis või kes on jumal? Akvinud toomas oma antoloogias õpetuse olemisest teeb selle keeleliselt niimoodi, et on olemasolemine. Maailm on olemas ja absoluudi jumala kohta kasutab ta sõna jumal on punkt, et jumala kohta ei saa kasutada sõna olemas, sellega me teeksime jumalast ühe tavalise niisuguse, nagu see küsimus on, kas jumal on olemas, eks ole. Isegi sellisel juhul, kui ta on füüsiliselt nähtava olendina olemas, ei saa inimene väita, et teda ei ole olemas, sest selleks peaksite kogu kosmos olema läbi reisinud, siis. Aga jumal ei ole olend aga mas mitmuses jumalad keda muinaskultuurid jumalateks nimetavad. Nii nagu ma lapsena arvasin, et Vana-Kreeka jumalused olid tegelikud olendid, siis ollakse nüüd jõudnud samale seisukohale. Need olidki olendid ja need ilmselt siis olidki need, kes olid jälle tulnud kuskilt. Nii et kõik vanad kultuurid on nii otseselt seotud selle kosmilise elutsükliga. Liiga ränga asja küsiti minu käest, aga inimene tajub seda Se lõpmatusega kõiksuse ja igavikutaju tema sees. Ja samal ajal universum kui niivõrd hämmastav looming mille kohta hilisantiigi ja keskaja suured õpetlased ütlevad esteetikat käsid, ütles, et universum on kõige kaunim kunstiteos, milles väljendub üleloomulik ilu. Panite tähele sõna üleloomulik ilu. Pulfrituudine mundi, universumi üleloomulik ilu. See elu on hämmastav. See on nii ilusad valusad kui tajuda seda. Ja ma saan aru, mis seal seal nii ilusad selle peale võib nutta. Ja seda ilu vahel tajudes Ongi, nii et tulevad ka pisarad lihtsalt silma. Kas mees võib nutta? Öeldakse mehed, ei nuta. Ma ütleksin, mehed ei virise. Aga ma olen näinud äärmiselt mehiseid mehi, karme mehi, kes saavad kaastundest ja kes tegid silmad märjaks, kui nad nägid üleloomulikku ilu. Ma arvan, et üks mehe liku jõu tunnus on see, et ta ei häbene ilusaid tundeid. Jõhkluse jämedus ei ole mingisugused mehelikkuse jooned. Või kaks tugevat mehe kätt hoiavad väikest last selle eest, kas see pole ilus pilt? Kui mehe käed toovad lauale supi tirina. Milline on niisugune tunne, et maailm püsib eksale seal ligena õrnus ja tugevus, karmus ja ilu. Me pitskraesid, õmblesid daamid rüütlitele ja neid pitskraesid kanti raudrüü peale. Allan, külm teras ja õrn pits peal. Terase külmus ja kargus, relv. Terase heli ja õrn pits. Üks asi, mille käes kannatavad inimesed oma elus ja armastuses ja abielus on see, et vaadake loom mingi sügade looma, eks ole, mingi silitage looma kõikidele meeldib, et neid sülitatakse, sügatakse, hellust vajavad. Me oleme helluse ja armastuse näljast tigedad ja lollid. Me ei tee seda teistele ja oleme kurjad, et keegi ei tee seda meile. Prantsusmaal ma nägin öösel ühes väikses raudteejaamas, kui kella neljast-viiest hakkasid tööle tulema kõik ja vaatama Ta soole ja vanusele kõik kallistasid, 11 tegid põsemusid. Tähendab, inimesed suhtuvad kui inimesed armastusega üksteisesse, keegi ei näe embamisest midagi seksuaalset. Meile surutakse peale seda seksi pilku iga asja jaoks, eks ole, nii. Aga et see peaks olema loomulik, et inimese loomulik vajadus puudutuse järele helluse järele. Et siin me oleme ise näljased ja ise kitsid. Aga siin tuleb meelde, mis mulle oli nooruses väga julgustav lugeda, et arutlev mõistus on võimeline asendama elukogemusi. See tähendab, et inimene võib noorelt olla juba väga küps ja kultuurisüsteem peakski töötama selliselt, et inimesed saaksid intellektuaalselt ja hingeliselt Nooruses küpseks. Seetõttu kooselu vanavanematega on asendamatult tähtis. Ja tänapäeva üks õnnetus on selles, et noorsugu kasvab üles mitte vanema põlvkonnaga koos, vaid oma keskel. Mida sealt õppida? Kindlasti on ka midagi, aga et nad avaldaksid vanavanemate käest selle eluhoiaku ja selle küpse eluhoiaku, kui ja vanavanemad iialgi ei karista lapsi või vähemalt väga harv juhus vast oma vanemad on karmimad, vanavanemad on kõige hellemad ja õrnemad. Nad on juba küpsed selleks ja laps kogeb siis selles vanavanemate põlvkonnas just selle elu osa, mis teda emotsionaalselt ka kasvata, küpseks, ise olema hiljem abikaasa ja isa või ema või mis tahes, see jääb praegu ära kõik. Ja tulemuseks on meil igikestev puberteet. Ja selle all kannatab Sa pead kõige rohkem mehed. Mehed ei saagi küpseks, vaesekesed naine, kes tahab näha mehes, meest, kes vabastab temas naise saabuperteetniku noh sellega peale hakata, see on kurb asi, eks ole, mulle üks naisõiguslane lõpuks väsis ära ja sellest oma õigustuse rääkimisest ja ütles, noh, mis ma siin seletan, tegelikult ma unistan printsist, kelle jalgu suudelda. Ja ta ütles seda väga õnnetult. Tähendab, ta polnud seda printsi leidnud. Miks jäävad üksi hari, kaunid daamid, miks? See on väga tõsine küsimus, neil pole väärilisi partnereid ja ma olen küsinud meeste käest seda, paljud ütlevad, et ei julge läheneda. Et noh, et hakkad kohe iseennast hindama, et kas ma kõlban talle või nii. Need on kurvad asjad elus, kui need loomulikud elu vahekorrad ära lõhutakse, kui enam ei ole loomulikku suur perekonda, kus kolm põlvkonda koos on, see oli võimalik ainult taluühiskonnas. Linnakorteris ei tule hästi välja see asi. Ja et me oleme kriisis ja see kriis on totaalne, sellest kriisist rääkimine pole enam mingi uudis, on igapäevane meedia teema. Aga vastik on see, kuidas puni püütakse valetada. Lõpuni ikke kriisi ei ole. Kõik on ikkagi väga hästi. Või siis kohe kohe kohe. Kas inimesed ei mõtle selle peale, et 20 aastat tagasi unistati, millest? Tulevikust nüüd, see on ju käes. See ongi praegu see tulevik, mida oodati. Siis me jälle räägime tulevikust. Olevik, olevik on kunagi oodatud tulevik. Esimese maailmasõja lõpul arvati, nüüd on hullus möödas, tulevikus on kõik hästi. Nii, ja mis see tulevik oli? Teine maailmasõda, eks selged asjad, kurvad asjad, päästa meid sõjast, katkust ja näljast nii, aga nüüd on nad kõik meil jälle ukse taga. Mis on lahendus? Oh hoidku. Seni on asjad jooksnud ajaloos ikka oma niisuguse kurva lõpuni välja. Aga eks inimesel tuleb ikka aru siis pähe, kui häda käes on. Enne mitte sinnamaale, petame ennast ikka edasi. Iga saate lõpus on selline rubriik nagu ankeet, kus ma küsin igalt saatekülaliselt viis standard küsimust. Nii ka teilt. Esimene küsimus on, mis on elu mõte? Te peate stuudiosse kutsuma jumala. Meie, keegi ei tea, mis on elu mõte, mis on universumi mõte. Meil tuleb lihtsalt seda elu elada. Ilmselt ei ole see mõte viimset meie käes. Me pole iseennast teinud. Mis juhtub aastal 2012? Seda näeme aasta pärast. Väga põnev oleks teada ikkagi mingite sisesalainfot näiteks Vatikani salajastest arhiividest. Mina ei pääse sinna ligi. Sellest on praegu ilmunud raamatuid, kus on arutletud seda teemat igatepidi ja, ja siis ilmselt midagi niisugust ikkagi toimub, mis väga suured muudatused esile või inimkonnast toovad. Ma võiks muidugi sellel teemal siin heietada ka terve saateaja ära, aga jätame selle ära. Ma ei tahaks niimoodi. Veeretatakse nagu spekulatsioonideks ja ma ütlen halb, mis alguses ütlesid. Inimene, püüdke olla valmis. Millal on tund, keegi ei tea, kas see on 2012. Kasse on homme kas siit koju minnes? Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik? Aristotelese on tore see taimonoloogia õnnelikkuse õpetus seoses karakteriga inimese isiksusega. Väliselt on ju väga lihtne, et midagi ei valuta ja oled söönud, rahul nagu need tarbed üles on loetud, mis inimesel kõik on. Või nagu tänapäeval sädanistlik käsitlus ütleb, et mis pakub naudingut, see on õige ja hea. Aga see on kummaline väide, sest kui mõnele pakub naudingut, kiusata kedagi või tappa kedagi ja selliseid inimesi on kas siis saab seda siis eetiliselt õigustada, et kuna see pakub talle naudingut, näete, kuidas me elame ühiskonnas, kus puudub esimese astme loogiliste küsimuste esitamine, on nii, väidame ja kohe koloogiline küsimus tuleb, kummutab selle, et see ei tööta. Mis pakub naudingut, on hea. Aga mis kellelegi naudingut pakub. Sellest sellest on nii palju räägitud, et nõukogude ajal oli lihtne õnne retsept elada käesoleval ajal. Ütleme siis niimoodi, et on õnn elada Eesti vabariigis aastal 2001, teist kui peaministriks on Ansip ja rahandusministrit ligi, see ongi oint. Mõelge sellest, mis tahate. Helgel ajastul, nagu nõukogude ajal öeldi, on õnn elada helgele ajastule. Kui teile antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida te neile ütleksite? Kui me eeldame, et need, kes ennast avalikustavad, on nende jõudude esindajad, kelle kõrval me oleme alamad ja kurjemad ja halvemad. Mis ma Iqos esiteks, kas mingi keegi volitab mind, inimkonna nihelk neile? Ma ei ole rahvusvaheline üldsus. Salapärane rahvusvaheline üldsus tegutseb Silva. Aga juhul, kui oletame fantaseerima, et selline situatsioon tekib Ma ei oskaks midagi öelda. Siin me oleme ja see on kõik, mis ma ütleks. Kui te kõike teate, siis teate niigi kõike ja, ja lähete iga olendi seisundi sisemist seisundit ja tema maailma. Et siis ei olegi vist vaja seletada, aga kui on ka teist laadi jõud, ei olendeid kaheksakümnendatel aastatel, jälgides kosmoselende USA-s Nõukogude liidus millal toimus kiire pööre USA ja Nõukogude Liidu kosmose uurimistes? Siis kui 1982 vis Nõukogude Liit saatis välja tehiskaaslase foobas Marsi satelliit Marsi kuu Phobos. Ja seal peal olid inglise ja ameerika aparaadid, ka sellest ei räägitud, et need aparaadid seal on see satelliit või kosmiline sond jõudis Marsi orbiidile. Koobas on ligidal või isegi foobuse orbiidile. Ja siis äkki on vaikus ja nüüd küsitakse järgi, mis siis juhtus. Miks vaikuse? Kaks päeva hiljem nüüd on see välja tulnud, Nõukogude liit teatas siis, et seda satelliiti pole enam. Ja viimased pildid, mis maa peale saatis, näitab, kuidas üks vari tuleb, võtab selle sondi ära ja siis on vaikus. Pääle seda Nõukogude Liit ja USA tegid salakokkulepped, oht võib maakera ohustada kosmosest. Ja siis kosmoseprogramme hakati töötama selle mõttega, et vajadusel siit mingit raketti saata välja kas asteroidi purustamiseks või, või ühesõnaga tajuti. Et see, mis kosmilisest ruumist võib tulla meile, ei pruugi hea olla. See võib vaenulik olla. Ja see oli põhjus, miks hakati tegema koostööd, et ajuti omavahel on tore kakelda, aga oht on mujalt, kus meile mõlemile võidakse ebameeldivusi tekitada. Need asjad tulevad tasapisi välja, see, kes huvitub ja uurib ja loeb, see saab teada. Enamus ei tea neist asjadest muidugi mitte midagi ja küsivad su käest õhinal, kelle poolt sa hääletad. Eurolaulul. On liiga tähtis lugu, vill, tantsud. Kas sa jälgigi ka minu käest ei küsi õnneks kedagi, seda on kunagi küsitud. Solvunud olnud, et kuidas te arvate, et mina niisuguse asjaga tegelenud ehkki väga kena on, et inimesed tantsivad, teevad sporti, harjutavad ja son, karm harjutamine, ma kujutan ette. Aga no see ei ole minu valla lihtsalt, no las ta olla kõik fenomelid lubatud ilmast, mis kurjad ei ole. Viimane küsimus on selline. Mida soovitate inimesel veel lisaks uurida? Siin on hea võimalus soovitada mõningaid suurvaime nimesid, autoreid, teoseid, miks mitte filme? Kindlasti on väga häid filme. Võtame eri rahvaste kunstilised filmid. Praegu oleks täiesti maiuspala vaadata mingit nõukogude aegset kolhoosielufilmi, sest seal on ikkagi siiski inimeste tõeline elu. Miks me seda Hollywoodi rämpsu peame vahtima, mis on täis kriminaalsuste idiootsusi? Miks oma tavakanalites teiste rahvaste kunstilisi filme? Mina mäletan, nõukogude ajal olid Bulgaaria Rumeenia filmida meie arvates, noh, need kaks riiki ei vääri üldse mingit tähelepanu. Need on ühed parimad asjad, mis ma olen näinud ja film oli tubakas. See oli selle romaani alusel, see oli võrratu psühhodraama ja kuidas see oli välja joonistatud kõik. Ja rumeenia film oli õnneveski, see oli 19 sajandi Rumeenias, olid ju veel röövlid, Nad elasid mägedes, lossides, tegelesid sõna otseses mõttes röövimisega ja röövlipealik likas, sama teo. Sellel ikka sama teo psühholoogilise portree välja joonistamine seal filmis oli meistrid. See film jooksis kolm päeva tühjade saalidega. Käisin vaatamas seda filmi kolm korda, seal õppefilm, seal võimas stseen, kuidas on, lööb välku ja Amadeus ratsutab hobusega kirikusse, nagu Rumeenias on kirikud öösel lahti ja nüüd kui välk lööb sisse, Kristuse pilt, suur missa napsiidi peal, tohutu suur vaatavad silmad ülevalt ja lika ratsutab sinna alla, viimutab hobuse seljast rusikat ja ütleb, kes on vägevam sina või mina. Ja ratsutab välja siis oma tegusid tegema, jälle välk ja ainult med Kristuse suured silmadest võimsad ja ikka läks siis sinna kõrtsi ja selle kõrtsi röövis siis ära ja pani selle põlema. Kui ta hakkas sealt põlevast majast välja tulema, siis sihite teda püssiga, ta keeras ringi teiselt poolt majast välja minna, aga kui ta ringikeelse sisse läks, siis kukkus katus sisse, see oligi siis tema lõpp. Ka see oli ilusti välja joonistatud siis kõik see inimeste pugemine ja lipitsemine likka ees, kuna tal oli võim käes, eks ole, läks kõrtsi, pugesid täis ja kestri meestele leida raha siis süljega otsa, et mängida seda, mida mina tahan ja no lihtsalt niimoodi terroriseeris ümbruskonda. Armeenias olid jah, röövlid veel hiljaaegu seda kirjutab üks tore kirjanik Panaitis trati oma raamatus onu Angel ja seal üks röövlipesa tegid mungad siis vagaseks sellega, et seal oli vist viis munka, tuli kloostrisse ja palusid öömaja. Või sinna röövlid metsas röövlilossi jääöömaja Nad kingivad siis veidi kaasas palju veini, no röövlid võtsid veidi suure rõõmuga vastu, läks pidu lahti ja lakkusid ennast täis kõik. Ja siis mis edasi öeldud ja öösel, kui kõik olid siis purjus ja kes magas, kes, kus tõmbasid mõõgad välja mungarüü alt ja notisid terve selle pesa maha. Ja siis läksid kuue ealisele patukahetsusele, vaat siin me näeme jälle kõrgemat moraalset kohusteks, vabastati piirkond röövlitest tõid ohvriks oma, ütleme eetilist palet, et nad tapsid teisi ja siis läksid seda kahetsema. Aga nad ei teinud seda isiklikus vihas isikliku emotsioonidega vaid likvide veeriseid, röövlipesa. See Panatis trati elas ise Pariisis ja seal kohvikulaudade peal kirjutas oma toredaid raamatuid tal üldse võimsaid suur ja seal raamatutes persoone, kuidas üle 80 aasta vanamehed on kõrtsis joovad ja siis stseen on niimoodi, kuidas, et lömastas pöidlaga sibula hoopis selle suhu mälus ära ja siis ütles, meie ajal olid mehed, aga vaata, kas need, kes nüüd on veel mehed on või ja siis kaks hätti niimoodi seal siis traalivad sised, et meessugu käib all, aga vaat kus ikka nemad olid mehed. Aga see kirjatare. Kas teil on oma koduleht ka? Vaatasin Einar Laigna Veeply punkt com, aga see. Mina ei ole mingit kodulehte teinud, ma olen kuulnud, et on keegi teinud, ma pole seda isegi vaadanud ja ausalt öelda, see pole isegi meid huvitanud. Vast selles väljendub kah minu nisugune irdumine, ühiskonnast eemaldumine, et ma olen ka ükskõikne selles suhtes, et noh kui keegi kirjutab seal, et ma olen hoopis tegelikult eesel või minu võõrastavalt seitsme sabaga Sarbin ei lähe korda mul ükskõik mis, noh. See kosmiline dimensioon on oluline ja mis tähtsust selles on, mis seal keegi sinu kohta arvad? Marbeke Mäelegi. Sest ikka on. Aga ma ei ole ise vaadanud seda, aga ma saan Muku teateid jälle, et mul pidi mingi kodulehekülg olema. Suurimad tänud teile, Einar Laigna meiega oma mõtete maailmavaadete jagamise eest, aitäh. Ja muidugi tänud teile, raadio kahe kuulajad, et kaasa kulgesite ja mõtlesite nagu teate nii tänast kui ka kõiki eelmisi saateid mõnusalt teile sobival ajal järelkuulata raadio kahe kodulehelt R2 ee kaldkriips, hallo kosmos, arhiivinupu alt või siis pood kastide alt. Sealsamas on ka foorum tagasiside jaoks saatekülaliste ankeedid. Virtual mujal maailmas on saate hallo Kosmos nüüd kaks kodu kosmonautide klubi Facebook'is aadressil Facebook, punkt com kaldkriips alla kosmos ja moodsatel keemikute rõõmuks uues portaalis www. Alkeemia punkt. Ee. Kohtumiseni taas nädala pärast samal ajal samal sagedusel kell kaks raadio kaks. Seniks aga olge palun, armastavad ja hoolivad nii enda kui teiste suhtes. See on A2.