Tere taas 100 aasta laulude seltsi, ütlevad teile Valter, jah, Jaak Ojakäär. Oleme jõudnud aastasse 1964 ja need olid ju veel need ajad, kus samal aastal peeti nii tali kui suveolümpiamänge. Innsbrucki taimele mängudelt meenub kindlasti kõigile Ants Antsoni kiiruisutamise kuld 1500 meetri distantsil. Muide, samadel talimängudel võitsid iluuisutamise paarissõidu kuldmedalid Ljudmilla peale ussowaja kolleeg proto Popov kes tol ajal said meie lehtedes väga palju kiita, aga hiljem otse vastupidi, sellepärast, et nad ju reetsid kodumaa. Ehk suundusid elama välismaale ja sellest said üpris tublisti sarjata. 64. aasta suveolümpiamängud toimusid aga Tokyos ja huvitaval kombel võib tuua päris mitu paralleeli Sydney olümpiamängudega, mis nüüd hiljuti toimunud. Kõigepealt ka Tokyos olid olümpiamängud alles oktoobris kavas, ehk siis üpris sügisesel ajal. Uus ala esmakordselt mängude kavas oli tol aastal judo, mis Eestile palju kuulsust toonud Sydney olümpiamängudel. Kõigele lisaks kõik ilmselt jätavad, et meie kümnevõistleja Rein Aun tuli Tokyo olümpiamängudel kümnevõistluses hõbemedalile. Erki Nool on nüüd siis ka kulla kätte saanud. Nii palju, 64., kas ta spordiuudiseid, aga nüüd edasi muusika juurde? Tol aastal oli Boris Kõrver tollase heliloojate liidu juhatuse esimehe asetäitja. Koos vastutava sekretäri Edgar arroga oli kogu heliloojate liidu jookseb töö nende õlul, sest esimees Eugen Kapp oli rohkem ikka selline esindusfiguur. Allkirjade andja. Boris Kõrver kirjutas tol aastal oma järgmist operetti, 1000 meetrit armastust aga jõudis lisaks sellele kirjutada veel laule ja mõned neist on jäänud tuntuks tänaseni. Kui nüüd sellest 64. aasta saagist valida välja kaks siis võiks need olla kõigepealt laul nimega Kodulinn mille esitab Georg Ots ja laul, meri võib väimehest rääkida, esitajaks Artur Rinne. Esimese laulu teksti autor on veerandost, aga eesti keelde on selle teksti tõlkinud Uta Kaidla. Teise laulu teksti autoriks-Aga Manivald kesamaa. Me. Ei? Saa ju? Nagu. Õeke on? Ei, noos toob ta. Teega. Müüri varjus tiigiga. Esmakordselt kallim. Viis meid karmi soove. Koos. Ütles. Sealjuures ära toodud ulas. Silus. Nad teda või ja kodu. Kui kalur peab pulmi, peab meri, ruut, Allountud, veatu on veel või ei saa me olla ja ta kolmadel läbi ei saa. Aapim Adolf risk ööl suid tudegu olla angerjad, pikad. Ribu võib püüda, aga seal õldav venna, kui tädid saavad käest kätte, ei saa. Niivõrd erinevates meeleoludes kirjutas siis 64. vastan laule Boris Kõrver, professionaalse heliloojad tunnus kahtlemata. Aga 64.-ks aastaks olid selle kümnendi juhtivateks laulu loojateks tõusnud kindlasti ka Aarne võtja Uno Naissoo. Alustame kõigepealt Aarne Oidi lauludega ja nagu tal tavaks oli, kirjutas ta need reeglina Heldur Karmo tekstidele. Kõigepealt lõkke preerias, mis sai tol 64. aastal pärjatud ka tolle aasta lauluvõistlusel ja selle esitab Uno Loop. Aga peale seda veel üks laul nimega kevadine lugu ja selle esitajaks on Anu Anton. Kui Aarne võit tegeles kuuekümnendatel aastatel võistluskontsertide organiseerimisega, siis Uno Naissoo mureks olid Tallinna džässifestivalide 64. aastal leidis aset juba arvult 11. üritus. See oli loogilise instituudi saalis ja taas mängisid peale meie muusikutega külalised Moskvast lääne poolt. Muusikud tulid mõni aasta hiljem. Uno Naissoo oli ju veel ka Tallinna muusikakoolis teoreetiliste ainete õpetaja ja teooriaosakonna juhataja. Samuti juhatas ta heliloojate liidu noortesektsiooni, mis käis koos kord nädalas. Nii et töötal jätkus. Aga kõige muu kõrval oli ta siiski ka loominguliselt aktiivne. Mitte ainult teoreetilisi töid kirjutanud, vaid ka laule lõi. Ja 64.-st aastast võiks välja noppida kaks Uno Naissoo laulu. Esimene on nimega öine patrull. See on Heldur Karmo tekstile kirjutatud ja selle esitavad Georg Ots ning ansambel stuudio kaheksa Peeter Sauli juhatusel. Ja teine on vast ehk veidi tuntum Uno Naissoo laul. Õnne algus. Ja selle esitajaks on Heidy Tamme ja selle teksti on muide kirjutanud linud Arud. Rubvoogude koos ja külmli kivid ja rohi. Kuid ei istu mööduda Too kui ammu tundmise öine patrull. Evald Vain mängis 64. aastal Eesti TV-ja raadio sümfooniaorkestris Hoboed tantsuorkestrites saksofoni mängimise oli ta lõpetanud ja keskendus peamiselt loomingule. Selle aasta lauludest on vast enim meelde jäänud laul nimega Kelm tuul. Tema teksti autoriks oli ju ikkagi abikaasa Erika Vain alati ja selle esitus on tolle aja tõusva tähe Kalmer Tennosaare poolt. Kelm to kelm käib ringi. Ja staable. Täiskuu seid, teine puuna proov ja. Värvi. Just alles puhtamal puhtaks, kes teinud kui kõik jälle lehti täis, kes kümneitsiaal puistamas käis, kes muu, kui käis ringi. Ja taas. Ja edasi järgmise eesti helilooja juurde. Hans Hindpere oli eelmisel ehk siis 63. aastal lõpetanud konservatooriumi Anatoli karschneki õpilasena töötas ETV muusikasaadete toimetajana ja tõusis ikkagi meie kõige viljakamad laululoojate hulka. 64.-st aastast võiks pakkuda välja ühe sellise laulu, mille nimeks on valged pilved. Teksti autor on Paul Haavaoks ja esitajaks Heililets. Leo Normet tegeles kuuekümnendatel aastatel palju muusikateadusliku töö ka ja polnud ehk estraadilaulude loojana nii viljakas kui Oit Naissoo. Kuid 64.-st aastast on jäänud siiski püsima üks tema laul loodud Heiti Talviku tekstile nimega küla sirelid, mida väga suure mõnuga laulis Artur Rinne. Kusjuures mul ka filmivaakumi pama noorne Room reid. Valla. Kuule, veerus on ajal ja sodinud sugu, saia, tüdruk, aegs rosinat oma küla poisid, paber on kate rändada valutava haava õllega. Neljanda aasta eesti heliloomingut on meil varuks veel piisavalt pole me ju näiteks mänginud tol aastal kirjutatud laule Felix Mandre, Gennadi Bodelski, Heino, Jüri, Salu, Ants, Sõbra või Valter Ojakääru sulest. Aga seda me kindlasti teeme. Võib-olla, et siiski järgmises saates, sellepärast et 64. aastaga me kindlasti selle tunnise saatega ühele poole ei jõua ka vahelduseks läheme siis võib-olla korraks laia maailma. Ja kõigepealt mõned uudised. Tol aastal laskus USA kuus ond Veingher kuus kuule, aga kaamera rikke tõttu jäid kahjuks pildid saamata. Pool aastat hiljem saatis Reingher seitse enne laskumist 4316 fotod Kuu pinnast. USA lõpetas tol aastal välisabi, mis Prantsusmaale, Inglismaale ja Jugoslaavia-le, kuna neil maadel oli kaubavahetus Kuubaga USA aga teadupärast Kuuba ka ju väga halvad suhted. 22 aastane Me käsius Clay, hilisema nimega Muhammad Ali võitis raskekaalu maailmameistrimatšis poksijat sonilistonit seitsmendas ringis kaudiga aga tagasi Euroopasse ja muusika juurde. Ja ka filmimuusika juurde, sest Euroopa filmidest oli 1964. aastal kindlasti üks silmapaistvamaid šerbouri vihmavarjud. Sealt tuli esile ka helilooja Michelle'iga on, kes teda varem juba ei teadnud. Ta juhatas selle filmimuusikasalvestust ja taas juhtus niimoodi, et näitlejaid dubleerisid kaadri taga siiski ka teised lauljad. Üks neist oli muide ka Michelle kraaniõde Triin. See film jõudis ka Nõukogude liitu, kuna Prantsusmaaga parajasti mingit poliitilist kana kuuekümnendatel aastatel kitkuda ei olnud ja sai siin väga populaarseks. No see kõige kuulsam meloodia kõlab nüüd kõigepealt originaal Allfilmi heliribalt ja peale selle veel ka kiigelaulukuuiku esitluses, kes esitas seda väga kenasti 1990. aasta Tallinna ja siia pluusi päevadel, mis hiljem saiu heads kaare festivaliks. Uudisseinad maomüra kohta. Kontsert võtte ja kiigelaulukuuiku poolt selline omamoodi lähenemine, aga väga huvitav. Kahjuks, kuna me tahame teile pakkuda võimalikult palju lugusid 64.-st aastast, ei jõua seda päris lõpuni kuulata. Sest et neid aeg ilmselt minna Saksamaale. 60.-te aastate keskel ja teisel poolel saabus Ida-Saksa lööklaulu produktsiooni Eesti raadiosse ja meie kaupluselettidele miskipärast napilt ja seepärast neid saab siin üsna põgusalt tutvustada. Aga muide ka mõned läänes tehtud lööklaulud jõudsid Amyga ehk siis Ida-Saksa plaatidele saksa TV-s. Üks selliseid oli Christian pruumi armuvalu pärast ei maksa piinelda ja selle esitas Rootsi lauljatar siiv maakimist. 1964. aasta saksa TV-s oli üks ansambel, millest ei saa kohe kuidagi mööda minna. Seda juhatas Herbert root. Naisel oli valt raud, Sultse ansamblil oli väga palju pooldajaid ja ka väga palju vastaseid. No umbes nagu meie suveniiri võib-olla tema parimail päevil. Vastased nimetasid ansambli muusikat sõnaga Haimad Nuldse mida eesti keelde tõlkides võiks siis öelda hale kodumaa lauluke või midagi sellist. Aga toome siis ühe näite ka sellelt ansamblilt ja Herbert rooti laulu nimega, ma viin su meeleldi läbi kodumaa. Siin annab tooni väga armas laul, saates aga domineerivad akordion, jaatsiter. Ja neid vahepeal korraks ka Prantsusmaale, sest prantsuse helilooja jaa, Marcherit Monnoo kirjutas oma muusikali Irma Ladous. Tegelikult sai ta sellega hakkama juba 1956. aastal. Aga ühe pala sellest muusikalist nimega ka uks läheb lahti, salvestas 64. aastal Lõuna-Saksa Ringhäälingu tantsuorkester Ervin leni juhatusele ja solist oli kreetjet kaugel. Tundub, et popmuusika on ikkagi väga rahvusvaheline asi sest Ameerikas oli kindla jalgealuse 64.-ks vastavaks saanud lauljatar koni Francis aga ta laiendas oma mõjusfääriga saksa plaatidele. Üks neist oli singelplaat, kahe Verner Sharphenbergheri palaga. Nino õhtud kuupaiste alleel. Kuulakem kõigepealt neist esimest ja Francise laul meenutab võib-olla isegi veidi Veera Lynni ja tema nutma puhkemise äärel olevat intonatsiooni koni. Francis oli 64. aastal kindlasti tõesti selline pest selling fiimel artist ehk enim müüdav naisartist. Kahjuks elulugu ei ole mitte nii õnnelik, kui võiks arvata, aga sellest juba veidi hiljem. Koni Francise õige nimi oli tegelikult Kontšeta roosa Maria Franco neeru ja peale seda 64. pastale ilmunud laulu jätkus tema menu veel oma kümmekond aastat. Aga siis juhtus üks üpris suur õnnetus. Keegi tänavapätt röövis ta paljaks vägistas ning tolleks hetkeks 36 aastane lauljatar koges seda nii raskelt, et tal ei õnnestunudki enam seda endist vormi õigupoolest taastada. Hoolimata sellest, et publik ei olnud tegelikult teda unustanud. Aga nüüd veel üks meenutus sellest 64.-st aastast ja veel üks laul, mille autoriks saksa helilooja Verner Schwartz, Berger. Ja see on siis see teine, mida sai juba vahepeal mainitud nimega õhtud, kuupaiste alleed. Arvata võib, et 1964. aasta Lääne-Saksamaal polnud punane pane just mitte lemmikvärv, vähemalt poliitikute jaoks küll mitte. Aga lauljatar nimega noorte pani plaadil ja tervelt kaks lugu 64. aastal, millest selle punase värvi võib küll välja lugeda. Esimene on Kaardi tiiter ekseri kirjutatud laul nimega noormees punase roosiga. Ja nüüd veel üks laul, kus samuti punane värv on pealkirjas ja tekstis sees. See on moona tonato poolt kirjutatud laul nimega armastus on punane ja esitab siis endiselt lauljatar nimega Toorte. Helilooja Tšaali niischeni, mille puhul võib ju spekuleerida, eriti eesnimele mõeldes, et mine tea, kust ta tegelikult pärit on. Aga Yoda ikka vist sakslane samuti. Sest et eks meilgi Eestimaal ju välismaise kõlaga eesnimed on väga populaarsed ja ilmselt need olid siis Saksamaal juba 64. aastal samuti selliseid eelistatumad. Või veelgi varem, sellepärast et 64. aastal oli ju Charlie, nii, see on ikkagi juba nii vana mees, et kirjutas laule ja esimene maa sulest, mida kohe kuulete, kannab nime okei, ma lähen. Ja selle esitajaks on Susan tussi. Tunda andnud, et 60.-te aastate tantsu sellised moodsamad stiilid olid Charlie niiseni loomingule päris tugevalt mõju avaldanud. Vaatame, mis siis see teine tema kirjutatud laul endast kujutab. Selle nimeks on muide, kui igal nädalal oleks esimene kuu päev selle all on vist mõeldud seda, et küll oleks tore, kui igal nädalal oleks palgapäev. Aga lugu ise on pärit filmist muusika ja armastust iroolis ja laulis selle 64. aastal. Vus hakus. No ma arvan, et ka vikerraadiokuulajatele ei oleks midagi selle vastu, kui tõesti iga nädala esimesel päeval antakse väike selline tšekk, siis me oleks ju kõik varsti juba miljonärid, aga praegu kahjuks tundub siiski, et tuleb oodata siis kas kord või kaks korda kuus, kuidas kunagi neid palku või pensione makstakse. Aga mis puutub saksa löök lauludesse, siis kunagi on keegi öelnud, et saksa lööklaulu pealkirjas püütakse kohe kogu laulu sisu avada ja sellepärast neid ongi nii pikad. Äsja kuuldud samuti. Järgmine on jälle üks selline hea näide nendest pikkadest pealkirjadest, sest et selle nimeks on peagi koputab õnn ka sinu uksele. Keskmiselt pikk pealkiri, ma ütleks, mitte väga pikk. Selle laulu autor on Frank forell. Selle esitajaks on Gerhard. Nagu isegi aru saate 1964. aasta lööklauludega jätkame ka järgmise 100 aasta laulude saates. Ja ma arvan, et sellest aastast on päris mitu tuntud palaga ansamblit The Beatles, mida tuleks mängida. Aga täna lõpetame siiski veel saksa muusikaga, sellepärast et 64. aastal, kui biitlid olid juba üle maailma kuulsaks saanud ei pääsenud ju nende mõjust ka Saksamaa. Ja seal sündis otsekohe naisansambel diis uitud. No raske pole arvata, kust see nime eeskuju pärit on. Nemad plaadistasid Christian pruuni laulu, ma soovin endale sünnipäevaks ühe biitli. Vaga soov, mis pakkumist küll täide ei läinud, aga plaadile on see laul jõudnud. Sellega siis tänase saate, lõpetame Valter jah, Jaak Ojakäär ning meie produtsent, seni Bruznyydsin soovivad teile kõike head, kohtume jälle nädala pärast.