Tere Hans Kruusi, vastuolulise rahvusliku ajalookirjutuse rajaja ja Nõukogude Eesti esimese valitsuse liikme elukäigust ja tehtud valikutest jutustas professor Jüri Kivimäe kahes eelmises saates nüüd Hans Kruusi loomingust, mille tähtsus on erakordne sõltumatu tema valikutest 1940. aastal. Arvukatest teostest, raamatutest ja artiklitest, olgu nimetatud kiirgur, rasvaid, Eesti ajaloo üldkäsitluse kolme osa, peatoimetamine ja kirjutamine ja Liivi Vene sõjakäsitlus, mis on seni aegumatu ja meie saatesarja seisukohast vajalik ära märkida. Kuivõrd me oleme just seda aega sel hooajal käsitlemas. Saated toimetaja on Piret Kriivan nüüd aga Hans Kruusi ajaloolase loomingust. Eesti vabariigi ajal ja nõukogude okupatsiooni ajal räägib Toronto ülikooli professor Jüri Kivimäe. Hans Kruus ajaloolasena, tema põhiliselt tööd ajaloolasena langevad siis ikkagi kahe sõjavahelisse perioodi. Ja väljapaistvad tööd, mis on jäänud ja mis kõlavad tänaseni vastu ajaloolaste kirjutatus isegi sel juhul, kui mõnes kirjatöös suuremas või väiksemas artiklis või monograafia see leiab vahetult viidet Hans Kruusile on need ideed ikkagi seal. Ja ma tulen lõpus selle juurde tagasi, kuidas see ringkäik ideede ringkäik tõeks on saanud? Muidugi selle kõrval ei tohiks siiski mitte ära unustada Hans Kruusi akadeemilised tööd Maltale tema magistritöö ja tema doktoritöö, mida tavaliselt teadlaste puhul nagu, nagu nende eluloos esile tõstetakse. Et see tegelikult ei, ei seleta ainuüksi, kuidas tema kui ajaloolase kujunemist. Ma arvan, et siin on nagu kolm komponenti, mida tuleks Hans Kruusi kui ajaloolase puhul silmas pidada. Ühelt poolt see on sotsialism. Ma tean, et see mõiste iseenesest tekitab allergiaid tänapäeval, aga see on idee, mis tegelikult idee või ideoloogia võid eestik, mis mis oli omane väga paljudele Eesti meestele ja ka naistele 20. sajandi algukümnendil titel, isegi ma ütleksin kuskil 30.-te aastateni välja. Ma arvan, et Eesti rahvusriik on sellisel mõjul sotsialistlikust ideestiku sündinud ja see tundub ka mõistusevastane, kuidas ühendada nüüdselt teine komponent Hans Kruusi ajaloo ideestiku son, rahvuslus tähendab, või kui me niipea, kui me muudame keelt, nii läheb asi keeruliseks, sellepärast kui ma inglise keeles ütleme, natsionalism, sans natsionalism ja siis hakkavad kõik kallale tulema, et noh, ei saa ju olla täna Paul natsionalistid, eks ole, aga see on rahvuslus, tähendab sotsialism, rahvuslus ja lõppkokkuvõttes on muidugi poliitika. Nende taga on, aga ma tahtsin sellega jõuda, nii et need esimesed tähised Hans Kruusi ajaloolase teel on juba juba sellel ajal, kui ta toimetas ajakirja vaba sõna. See on väga huvitav väikene peatükk Hans Kruusi biograafiast ja vähetuntud peatükk Eesti kultuuriloos tervikuna, see on iseenesest nooreestlaste nii-öelda tänapäeval öeldakse jätkuväljaanne ajakiri vaba sõna 1915 16, kui ta toimetas seda. Ja see oli just see aeg Tartu Ülikoolis olles ja enne mobiliseerumist esimesse maailmasõtta. Tema artiklid on seotud väga paljuski rahvusluse temaatikaga. Ta kirjutab ka Eesti üliõpilaste seltsi väljaandes, sirvilauad jällegi ajaloota rahvustest Venemaal. See tähendab seda, et tema sotsialism, mida on paljukirutud ja taga neetud nüüd tänapäeval seda tuleb vaadelda rahvuslus rahvusluse kontekstis teisiti ei saa. Ma saan aru, et, et on, on palju palju kolleege, kes ütlevad neid, kas jagades ei ole võimalik ühendada. See on minu meelest liiga lihtsustatud ettekujutus sotsialistlikust, ilmavaatest ja ideestiku tervikuna. Ja vot selles seisneb see Hans Kruusi kui ajaloolase nii-öelda müsteerium, et mis on see ideestik nüüd kolmas muidugi on poliitika. Ja kas nüüd poliitika igal sammul tema kui ajaloolase vaadates ja töödes avaldub, on omaette küsimus, jah, ja ei, mõnes jah, mõnes ei, kui me võtame seda, et kui tema kuulus doktoritöö talurahvakäärimine on Lõuna-Eestis 19. sajandi 40. aastal, mis ta siis endast näitab, sotsialismi me sealt ei tahaks nagu päris hästi otsida. Me näeme selles aga küll väga tugevat rahvuslikku joont, sest see on talurahvas. Ahaa, ja siin ongi see, et see tema poliitika on ka sealt, kus on tema enda juured. Tanmaalt. Ta on talurahvast. Ja kuigi vaeses talurahvast ja ma näen ka siin see, et see on see poliitika, mida ta, mida ta taga ajab nüüd nende ajalooliste ideede, tegelikult need kolm kõige huvitavamad tööd, mis on varased tööd, on linn ja küla Eestis ilmunud Tartus 20, samal aastal Saksa okupatsioon Eestis ja aasta hiljem väike raamatukene Jaan Tõnisson eesti kodanluse juhina Tartus 21. Ma arvan, et igalühel neist on omamoodi huvitav väärtus. Esiteks linn ja küla Eestis on, ma ütleksin, pigem pigem sotsioloogilise ajalooline töö, mis on nii originaalne, et meil teist siiamaani ei ole. Ja külm, võib-olla mõned Ansruudi tollased ideed võib tagasi lükata, öelda, et need on vähe põhjendatud. Aga ta üritab dokumenteerida seda, kuidas toimub Eesti ajaloos makroajalooline pööre. See tähendab seda, et kuidas linnast saab oluline keskus Eesti rahva ajaloos. Sest seni oli linn enam-vähem nii-öelda tähistanud siiski võõrast ollust saksa komponenti ja näitab maalt linna minekut ja selle idee nii-öelda esiletõstmises seisab sotsioloogilise ajaloolisi esile tõusmas seisab Hans Kruusi selle väikese raamatukese väärtus, mida võiks uuesti tagasi minna ja uuesti seda ja uuesti veel lugeda. Saksa okupatsioon Eestis on teema mida ei ole liiga palju kirjutatud, ta oli esimene Ta elas selle vahetult üle, nii et selles mõttes võib öelda, et vabandust, kas Andrus kirjutas oma mälestusi? Mitte, aga see on väga omapärane, sest meil ei ole saksa okupatsiooni kohta korralikku käsitlust tänase päevani. Meil on olemas Jaroslav Vraidi töö Nõukogude ajast ja pärast seda on vaikus. Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina on muidugi muidugi terav tera ja põhineb isiklikel konfliktidele, kasvõi näiteks noh, ma ei tea Jaan Tõnissoni meelepursk seitsmeteistkümnendal aastal rahvuskongressil, kus ta käratab peale noorele Hans Kruusile, miks ta üldse sellist selliselt sõna võtab. Ja võiks öelda niimoodi, et selle raamatu mulje on, et nii nüüd on, see, on nüüd see poliitiline niisugune ja sugugi mitte niivõrd väga ajalooline, aga me täna loeme seda kui ajalooraamatut ja siis tuleb vaikus. Siis tuleb vaikus, siis tuleb tema õppeperiood. Aga mitte ainult 24. aastal ilmub Vene-Liivi sõda. Sellises ulatuses, ma ütleksin, ainukene eestikeelne raamat selles Liivimaa sõjast Vene-Liivi sõda, nagu tollal kirjutati seda Li paljudes kooliõpikutes mujal aga eraldi tööd ei ole. Kust on need need tõukejõud ja küll teemavalik langes Tartu Ülikooli tollase professori Hans Kruusi õpetaja, ta nimetab ise seda anno rahval seeder päri seminaris, kus ta selle tööga välja tuleb ja see on, see on suurepärane saavutus. Siiamaani ei ole, muidugi võib tänapäeval öelda, et retoorika on vana, sõnastus on kesine ja kõike muud. Aga ikkagi ta on algallikatest, mitte ainult olukorras, kus meil ei olnud selliseid töid eesti keeles üldse olemas või ütleme niimoodi, et Eesti ajaloolaste poolt või ka läti rahvusest ajaloolaste poolt kirjutatud oma kasvõi saksa keeles või prantsuse keeles, seni oli see olnud saksa või baltisaksa ajaloolaste pärusmaa. Nüüd on Hans gruusia kas ta on Villem Reimani õpilane ja kui palju ta Villem Reimani Eesti ajaloost nagu on üle võtnud, vot see on omaette küsimus, ma ei tahaks selle nagu väga palju peatud, aga kindlasti seal rahvuslik moment see, mis viib teda nüüd 19. sajandi temaatika juurde. Aga mitte ainult, tähendab nüüd tuleb niisugune fantastiliselt kiire periood. Kui ma ainult mõtlen selle peale, et et ta hakkab aitama tegelikult Eesti koolihariduse süsteemi. Kõigepealt eesti ajale lugemik. 24 samal ajal kui kui magistritöö trükist tuleb, tuleb eesti lugemiku esimene osa valitud lugemispalad Eesti ajaloost 1561. aastani. Hans Kruus näitab oma amplituudi, tuleb keskajast ja tuleb Liivimaasõja lõpuni või ütleme, liivimaa lagunemiseni välja. Järgmine Eesti ala lugemik tuleb 1000 561021 tuleb kohe järele. Ja lõpuks veel 29. aastal tuleb kolmas osa lugemikust valitud lugemispalad Eesti ajaloost 18 19. sajandil nii-öelda kolm lugemiku minu meelest väga head tänaseni hästi loetavat raamatut, väljavõtteid ja katkeid eesti keelde tõlgitud allikatest valitud valiku puhul. Uskumatult suur töö, vaevaline tõlkida kõike neid asju, nii sellega asi ei piirdu. Selle kõrval on siis minu meelest nüüd Ants Kruus pärast seda, kui Villem Reiman nii-öelda postuumselt Eesti ajalugu ilmub, kui ma ei eksi, kus kil 1920 ma arvan. Aga meil on tegemist nüüd öelda uut laadi Eesti ajalooõpikuga. See ei olegi päris õpik, ainult, aga ta nagu võtab üle selle funktsiooni sellest tühimikud, mis oli tekkinud ja see on Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Esimene osa eesti rahvusliku ärkamise, mis ilmus 27. Ja teine osa, mis ilmus aasta hiljem. Need on tegelikult Eesti ajaloo üldkäsitluse nii-öelda raamkava see, mida võib lugeda inimene, kes oskab eesti keeles lugeda son meeldivas ja heas keeles kirjutatud see on akadeemiliselt pädev, seal on valikudiaküll Ants Kruus kahtlemata ei olnud kõiki neid küsimusi ja perioode eraldi uurinud. Aga ikkagi. Ta oli pidanud neid sõnastama nii, nii et ta oli täitnud ära lugemit Eesti ajaloo üldkäsitlus, nii nagu ütleme, kuidas keegi tahab, kas üldkäsitlus või õpik. Aga need olid pöördelised ajad ja samal ajal tähendab aina ellikult intensiivne töötamine. Sest samal ajal ta valmistas ette juba oma doktoritööd. Doktoritöö trükiti Tartus 1930. Kiire pidas kinni kuupäevadest aegadest. Muidugi tuleb arvestada seda, et tollane trükkimine oli nii, et täna ma lõpetasin kesi kirja homme hommikul, meen, viin, trükikotta või Eesti Kirjanduse selts on andnud loa juba juba läheb trükki. Mis muidugi tänapäeval moodsas maailmas ka teostatav, aga endiselt ikkagi teatavate niisuguste ootepausidega. Isegi kui me arvestame, et siin ei ole tsensuuri, ka tegemist Nõukogude ajal olid tsensuuri küsimus ka vahepeal või bürokraatlikud etapid, mis võis trükiperioodi viia väga pikaks. Nii talurahvakäärimine Lõuna-Eestis 19. sajandi 40. aastal on, on Kruusi enda nii öelda monument oma teema, tema endine juhendaja ei olnud päris 100 protsenti sellega nõus, aga ta ei olnud ka vastu. Ma pean silmas professor seederveri ja see on nüüd uue ajastu uus saavutus ümberlükkamatu tänaseni. Meil ei ole seda sellist teemat muidugi selle taga on meeletu arhiivitöö arhiivitöö allikate tõstmine nii-öelda ajalookirjutuse ajal uurimise aluseks. Selles ma näen ka professor seeder päri seminari nii-öelda erakordselt viljastavat, lausa programmilist mõju. Et nii tuleb ajalugu teha, kirjutada sellele läheneda ja uurida. Nüüd muidugi samal ajal on ta täis kõiki teisi võimalikke projekte. Minule pakub kõige selle kõrval huvi, et nüüd, kui 30 on on doktoritöö väljas ja kaitsmisel ta saab filosoofiadoktori kraadi, siis võiks öelda niimoodi, et neid üks teadlane karjääris tõmbab ennast koomale ja hakkab lõdvemat tempot arendama. Kruusi puhul see nii ei ole. Vähe sellest, kui veel lisada juurde, et Need oleksid ainult ta vahepealse, kuni doktoritööna oleks täitnud oma oma produktsiooni ainult nende lugemike ja, ja Eesti ajaloo kõige uuemal ajal. Sinna vahele mahub veel terve rida toimetatud töid. Miks niisugune temp? Auahnus? Töövõime töövõime on, on eeldus, ilma selleta ei ole töövõimet näitab Hans Kruus üles juba alates sellest ajast peale, kui ta on kui ta kihelkonnakoolis, kui ta on tohutu lugemus, süstemaatiline Lugavus, kui ta on Tartu Õpetajate seminaris, kui ta on esimesel semestril Tartu Ülikoolis vene ajal ja pärast ka, aga sinna vahele mahub veel terve rida muid asju. Nimelt 1009 20. aastal ilmub Tartus koguteos Eestimaa rahvas ja kultuur. See on nüüd niisugune omamoodi monument. 26. aastal, ütleme siis. Ma möönan alati, et me võime mõelda, et eks ole Eesti vabariik 1900 18.-st aastast. Aga mulle meeldib mõelda mõnikord, et Eesti vabariik pärast Tartu rahu. Tähendab see on see, mis on, see periood tähendab 20.-st aastast, siis on võimalik hakata midagi tegema. Kuue aastaga ilmub selline monument ja selle tegevtoimetaja Ants Kruus. Lihtne on öelda hoosulis noore inimese tohutu auahnus. Küsimus on ka selles, et Hans Kruus oli oma oma ülikoolijärgsetel algaastatel. Tal ei olnud raha. Mõned arhiivimaterjalid on näidanud, et mõningaid asju tuli teha lihtsalt lihtsalt rahva raha eest lugeda palgi mälestusi Eesti Kirjanduse Seltsi kohta ja kõike need, mismoodi Meie tuntud kultuuritegelased, millised honorari said ja kui palju nad vaeva nägid ja kes ei pidanud kinni tähtaegadest, kes jättis midagi tegemata, kellele maksti honorari ja kui palju maksab. See on üks tohutu virvarr. Me ei saa ette kujutada oma tänapäevases arvutiajastul ja rahuneda minimaalsete vajaduste rahuldus, tähendab tagatud ajastul inimeste inimesed tegid, kirjutasid seda ainuüksi mingisugune honorari nimel, ma tean, et ka tänapäeval kirjutavad ja tõlgivad inimesed honorari nimel. Aga sellest elati nüüd edasi. Et samal ajal ta avaldas terve rea väiksemaid asju ja publikatsioone, sest see on uskumatu. Nüüd punkt, läheme üle tema professoriks saamise ja üle tema tähendab siis doktorit kaitsmise. See pinge ei vaibu. Vähe sellest, meil on tegemist kahe täiesti omapärase tööga, sest et nüüd esmakordselt juhtub nii, et üks kutseline ajaloolane ja see on Hans Kruus kirjutab. 32. aastal ilmub Tartus tema saksakeelne Eesti ajaloo ülevaade kruntrister Kerschistudes sulges. See on omamoodi standard Theo, saksa keeles. Selle ideestik on lahendatud nüüd Eesti rahva ajaloos seisukohalt esimene katse kirjutada Eesti ajalugu sellisel kujul võõrkeeles ja 32 vabandust siis oli ka veel juba ütleme riigiti ära jaotatud nii Eestis kui ka Lätis oli, oli baltlasi, kes kirjutasid aga Hans Kruus on siin nagu teerajaja veel enam. Meil ei ole. Alles nüüd hiljaaegu vist, kui ma ei eksi, on Eesti ajaloo uus ülevaade ilmunud ka prantsuse keeles, aga ma võin eksida, võib-olla seda tõesti ei ole tänaseni. Aga seesama Eesti ajaloo ülevaade ilmus ka prantsuse keeles, Istuaardel, Estoni Pariisis 35, Pajo kirjastusel. Teine selline muidugi me võime öelda, et aga kus jäi inglisekeelne versioon, aga inglise keel, inglise keel ei olnud sellisel juhul veel niisugune domineeriv keel. Vähe sellest, Hans Kruus hakkas nüüd pärast seda veel palju rohkem osutama tähelepanu oma ärkamise temaatikale, üksteise järel ilmuvad küllaltki põhjapanevad publikatsioonid. Raamatud ja nendest võib-olla kõige tähtsam on, kusjuures nende puhul tuleb arvestada seda, et, et nad ei ole mitte niimoodi, et nüüd esimesel jaanuaril 1938 istub Hans Kruus töölaua taha ja hakkab kirjutama uut raamatut. Enamik neid asju on olemas ideena juba ilmselt materjali täna oma võib-olla isegi väljaarenduste täna olemas varasematel aastatel näiteks Carl Robert Jakobsoni teema on juba kahekümnendatel aastatel, mingites läbirääkimistest seal päevakorrast ütleb, et teada kavatseb seda teha. Või näiteks 39. aastal ilmunud Eesti Aleksandri kool usutavalt oli valmis juba mõnda aega varem, aga miskipärast selle lõpetamine jäi, jäi kuidagi ootama. Siis Ants Kruusi pooltediteeritud Jakob Hurda kõned näitab omamoodi kuulumist sellesse samasse rahvusliku ärkamisaja konteksti ja tema huvi hurda vastu süveneb ja süveneb. Siin on poliitiline Allüür muidugi sellepärast, et ma näeksin sellisel juhul tegelemist Hurdaga või hurda aktsepteerimist ajaloos, selle liini aktsepteerimist kõrvuti Jakobsoni liini aktsepteerimisega, aga siiski hurda aktsepteerimine lähenemist sellele liinile, mida poliitiliselt esindas Tartus Jaan Tõnisson. Nii et siit ma näeksin kuskil võib-olla sellest noore hea raamatu Jaan Tõnisson eesti kodanluse juhina niisugusest lahtiütlemist sellest või kui seda liini seda mõtet veidi arendada, siis huvitav on see, et kui Tartus peeti Jaan Tõnissoni seitsmekümnendat juubelit 38. aastal siis aasta varem? Jah, ma arvan, et 37, kui ma õieti mäletan, kutsuti kolleegium kokku ja ühe asjaosalisena ka Hans Kruus läheb mööda vaevalt kuu aega. Hans Kruus on äkki selle eesotsas ja peatoimetaja põhiline koostaja. Tema tõhusus oli tõenäoliselt juba näha, mida, millised koguteos, et oli välja andnud, kuidas ta oli teinud, et koguteos Jaan Tõnissonile, Jaan Tõnisson töös ja võitluses, mis jaoks omamoodi monument teise maailmasõjaeelses eesti kirjanduses tervikuna ma ei ütleks, et ainult ajalooline oli uskumatu, mis muidugi lähendustada Jaan Tõnissonile. Kui me tahame tagasi otsida juurde neid juuri, kus on Tartu opositsiooni öelda komponentid, kuidas nad omavahel kokku hakkavad haakuma kunagi noorepõlves teravas vastuolus. Nüüd me näeme seda lähenemist rääkimata sellest, et tegelikult juubeliaktusel, kus pidulikult koguteos Jaan Tõnissonile kätte ulatati 38. aastal pidas peokõne Hans Kruus. Ma ei oleks arvanud, et ta 21. aastal oleks nõus olnud pidama sellist pea kone aga 38. aastal kindlasti tegelikult aastate vahe ei ole kohutavalt suur. Nüüd üks on peamine, loomulikult on, on kohutavalt suur võtmine ja, ja Daniel Palgi on seda natukene nagu ääri-veeri lahti kirjutanud, et mis siis juhtus, et olid need noored vihased mehed ja tegelikult võrdlemisi neid on süüdistatud kapsli vapslikuks hoiakus, kes kirjutasid kolmekümnendatel aastatel kibekähku kokku eesti rahva ajaloo mis ärritas natuke seda niisugust akadeemilist suunda. Ja siit tuleb siis Eesti ajaloo suurprojekt venis juba esimesest köitest peale, sellest arheoloogilisest muinasaegsest ja sellest peale, mille vastutav põhiline tegija oli Harri Moora jäi venima, aga ta ilmus siiski teine köide, Hans Kruusi enda vastutusel. Keskaja köide sai valmis täpselt siis 37. aastal. Esimene köide, müüdik nii kiiresti läbi. 35. aastal ilmunud teine trükk tehti 36, tähendab, rahvas ootas seda raamatut. Teine 37, kolmas jäi jälle uuesti venima ja kolmas ilmus. Nii veider kui see ka ei ole, tähendab Rootsi ja Poola-aegne Eesti ajalugu alles 40. aastal, kusjuures juba niisugusel ajal, kui viimane peatükk tuli lihtsalt kääridega välja lõigata. Sellepärast et see oli suure Põhjasõja algus ja seal ei saanud juba siis pärast pööret kirjutada seda nii-öelda vene-vastast võitlust. Selle kirjastuse peatükk, mis oli laotud kõik pildid ka juba sees, see liikus omal ajal koopiana edasi-tagasi ja kuskil mul on ka koopiast tehtud koopia. Nii et see jäi nagu välja palgi küll muretsesid, hõinad oleksid kiiremini kirjutanud, oleks kõik viis köidet, mis olid plaanis olnud saanud välja, aga ikkagi meil on tegemist kolme köitega. Nii lühikese aja jooksul. Eesti ajalugu ja nii põhjapanevalt, see on huvitav, kuidas seda hinnata, ma arvan, et see on väga soliidne ja väga hästi kirjutatud ja väga loetav. See on see praegu, kui ma, kui ma tutvusin professor Selarti poolt juhtimisel kirjutatud nii-öelda Eesti ajaloo teise köite käsikirjaga, siis need on, noh, need on ikka väga tugevasti erinevad käsitlused. Väga tugevasti erinevad käsitlused, aga see on nüüd tulemas, nüüd saavutus on ta igal juhul milline esiteks oli murtud lõplikult vana baltisaksa ajalookirjutuse monopol. Oli kirjutatud oma seisukohalt. Ma ei tahaks öelda, et selles külaks kohutavalt läbi saksavastane hoiak, mida Ants Kruus oleks ise kunagi sisse kirjutanud kedagi. 39. aasta sügisel, kui abieludraamas hukkus Jaan Tõnissoni poeg Ilmar Tõnisson. Püssimees ja kui maeti Raadi kalmistul EASi poolt pidulikult, siis on säilinud Hans Kruusi vana sõbra mälestustes suulisus mälestustes, mida ta mulle rääkis. Mida Hans Kruus ütles 39. aasta sügisel Ilmar Tõnissoni matustel tulles. Raadi kalmistu väravas oli Ansohanud hirmsasti ja, ja olnud väga sünges tujus ja küsinud, et kas meie sõbra Ilmari kaotuse puhul ei, oli Ants Kruus öelnud. Milles siis asi on? Sinu sõber, anskruusid teadmiskogu oma elu olen ma võidelnud nende vastu ja nüüd nad lähevad ära. Sest oli alanud baltisakslaste ümberasumine. Selles mõttes muidugi ta oli saavutanud midagi, mis oli erilist nüüd, kui need ajaloolised vaated siiski tegelikult eesti rahvuslik ajalookäsitlus. No ma ei ütleks, et rõhutatud, aga teatava selge distantsi ja piiriga saksa komponendi suhtes. Või seda lausa ära unustada, mida võib eesti rahvuslikule ajalookäsitlusele otseselt kirjutame eestlasest, vabandust, sakslased meid ei huvita. Tähendab, me kirjutame rahvast, aga mitte maast. Siis see suund, kui ma nüüd siit mõtte viskan üle teise maailmasõja nõukogude aega ja vaatan kogus aegselt seda veneaegset ideoloogiat siis vabandust, see ju pidi väga hästi klappima kokku kogu sõjajärgse nii-öelda vene tollase ütleme siis marksistlik-leninlik, stalinliku ajalookäsitlusega, mille üks poliitilist propagandat komponent oli saksavastasus. Kelle vastu see on, see, mida ma oma lapsepõlvest mäletan, mis on, tuleb läbi ajakirjade ja raamatute asjades, võitlus saksa fašismi vastu. Siin teeb rahvuslik ajalookirjutus läbi omapärase renessansi, natuke teistsugusel kujul, aga ta jääb ellu. Ta jääb ellu, see, millele Hans Kruus pani sõjaeelsel ajal oma alusel rajades rahvusliku ajalookirjutuse selle põhivundamendi, jääb ellu, mille peale on võimalik edasi minna ja nii-öelda siis tõrvata. Eks plaataatoreid ja mõningatel juhtudel lubati ka vene imperialismi ja tsaarikorda. Muidugi kui eks Plataatorliku korda tõrvataja kritiseerida, mis kuulus ka tollase asja sisse, nii et mitte ainult saksavastasus, see jäi kõik sinna alles. Veel üks moment, vahetult enne pööret vahetult enne neljakümnendat aastat, vahetutena 40 esimest aastat, kui Hans Kruus läheb ära lahkuvate vene nõukogudeaparaadiga tagalasse jõuab ta kirjutada mõned põhimõttelised ja väga olulised artiklid. Ja need on ennekõike kaks põhilist teost või niisugust asja, millest me ei, millega on raske toime tulla. Esimene on ajaloolises ajakirjas, 39. aastal kirjutatud, ma ütleksin, mitte ajalooline, vaid vaid ajaloolispoliitiline ideoloogiline, väike rahvalik tunnetus eesti ühiskondlikus mõttes, Jakob Hurda 100. sünnipäeva puhul. Sellele järgneb Eesti üliõpilaste seltsi albumis 40. aastal Eesti rahva ajaloolise kutsumuse ideest ja akadeemias number kolm 40 kirjutatud rahvusartikkel rahvusterviklikkusest. Nende kolme tööga, eriti viimasega sõna otseses mõttes niisugune ideelis filosoofilises poliitilis-filosoofilise artikliga on väga raske toime tulla. Mida Hans Kruus sellega õieti tähendas? Sellepärast et kui me nüüd mõtleme, et nad ilmuvad mõned kuud mõned loetud kuud enne 40. aasta juunit siis tekib küsimus, aga mis siis juhtus õieti miks siis niimoodi? Eesti rahva ajaloolise kutsumuse idee ja rahvustervikluse küsimus rahvustervikluse selle juurde ei ole hiljem tagasi tuldud, siin on ta muidugi otseselt seotud Eesti vabariigi poliitilise situatsiooniga ja eesti rahva ajaloolise kutsumise teed. Pattake. Nendes töödest sisaldub niisugune see filosoofiline ideestik mis minu meelest kujutab selle Hans Kruusi kui ajaloolase nii-öelda teadusliku apoki. Sinna ta jõuab, see suurem üldistus ja üks üks headest sõpradest on öelnud, et teate taskus ei olnud kunagi mingi suur teoreetik. Ma ei arva, et kõik praktiseerivad ajaloolased, kes on väga palju kirjutanud, on suured teoreetikud, sest et pärast seda, mis tuleb, on, läheb nüüd otseselt poliitilist propaganda liseks. Nii 41 on Ants Kruus juba tagalas tagala aastat sõja aastal ta kirjutab väga tugevaid asju, eesti rahva hävitamine, sakslaste plaanides, eesti rahva võitluses saksa okupantidega minevikus, Eesti ajaloo võltsimine saksa okupantide ja nende käsilaste poolt. Pühitsetakse propagandale sealt väga osavalt ära Jüriöö ülestõusu 1009 43. aastal Moskvas. Loomulikult Jüriöö ülestõusust ei saanud saksa ajal Eestis eriti palju rääkida. Nii et kõik see on sellega seotud. Ants Kruus on endiselt ajaloolane, tegelikult see Apo jäigi siis sinna 39.-sse 40.-sse aastasse, kui veidigi ringi vaadata, sellepärast et siis siis pärast sõda mida ta avaldab ta tema suurtest töödest, ilmub vaid artiklite kogumik lühiuurimusi 57. aastal, kui ta on põlu alt juba väljastama esimene Eesti ajaloost 19. sajandi teisel poolel kuuekümnendat kaheksakümnendat aastat, see on siis see rahvuslik ärkamisaeg, järelikult 57. aastal ütleme, et Hruštšovi sula ei ole veel osaliselt, aga ta ei ole veel päris jõudnud, on Hans Kruusi need artiklid, mis on kirjutatud järelikult täiesti aktsepteeritud uue režiimi poolt. Nii tuleb väita ja vaikse ütlema, et see on ka kordamine, son enesekordamine, sisuliselt uusi asju ta ei ole kirjutanud. Ja ta kirjutab, mis on uued mälestused. Nüüd avale. Hans Kruusi viimane, see kirjutaja, niisugune aspekt, sest ma olen kaks korda üle lugenud päris aastatepikkuse vaheajaga, tema esimene mälestusraamat sajand lõppes, teine algas mälestusi lapse ja koolipõlvest 1964. Niisiis ajarattaga uutes ringides mälestusi 1000 907917, mis ilmus 79, tegelikult see jäi tants kruusil otse, endal lõpetamata, ta suri 76. aastal ja Karl Siilivask oli see, kes selle. No ta väitis, et Pieteetlikult toimetades viis selle asja lõpule. Aga asi jäi kahjuks lõpeb seitsmeteistkümnenda aastaga, tegelikult selle töö lõpus on osa, mis on Peetrilinna mälestused, mis ta juba 21. aastal avaldas, et kahetsusväärselt jäi see see osa ära. On veel midagi, kindlasti on, mis jäi tegemata. Väidetavalt 50. aastal oli tal valminud suur käsikiri Eesti vabariigi kodanliku Eesti vabariigi välispoliitikast mis suulise traditsiooni korras olevat läbiotsimisel köetud ahju tema korteris Pärnu maanteel, mida ma ei oska päris hästi seletada, miks pidid läbiotsijad või siis julgeolekumehed selle käsikirja võtma ja kohe-kohe ahju kütma, seda sellepärast ma ei oska seda suulist traditsiooni õpetada või uskuda igal juhul see käsikiri on jäädavalt kadunud, kui lõpetatud oli, kui mitte ei tea. Pärast seda, kui Hans Kruus oli nagu põlu alt väljas tuli moskva äkki ideele, et kuulge, Hans Kruus on ju väljapaistev Liivimaa sõjaasjatundja, libanskaja, Waynaa ja kraamiti välja tema vana magistritöö ja taheti see teha siis venekeelses väljaandes uuesti. See tõlgiti ära, mitte Hans Kruus ise ei tõlkinud ära, aga ka see projekt ei teostunud. Nii et jäid need mälestused, jäi Hans Kruusi suur tegevus, mis ei mahu lihtsalt ühe minutiga öelda kodu-uurimise ideelise juhina. Vana patriarhina ja ta pidas silmas sellel, see ei olnud mitte juhuslik sattumine, et Ants Kruus oleks nautinud oma eluõhtul mingit tunnustust kodu-uurimise komitee esimehena. Akadeemikuna sellist lugupidamist. Aga ta mõtles seda tõsiselt, ta mõtles seda, et niimoodi on võimalik kasvavad Eesti noorsugu tõmmata kaasa ja näidata, et kodumaa armastus, kodumaa mineviku tundmine on oluline ja vajalik. Ja lisaks kõigele muule ka mäletada. Ajalugu on vaja. Nii et seal on need Hans Kruusi sõnumid, mis on natukeseks tänaseks tuhmunud ja unustuse hõlma vajunud. Aga Hans Kruusi käsikirjade ülelugemine ei ole kunagi huvituseta. Ja ma mõtlen eriti, et kui lugeda neid suurest tiraažist ilmunud kahte mälestusteraamatut, mida muide soomlased väga kõrgelt on hinnanud ja trükised ja andsid seda välja ka soome keeles, kus Ants Gruusiast lugupidamine oli, oli järjepidev. Aga kui me loeme neid mälestusraamatut, siis me näeme, et olla hea ajaloolane, ei piisa olla lihtsalt hea uurija, vaid peab olema ka fantastiliselt hea kirjutaja. Hans Kruus oleks teistsugustes oludes olnud tõenäoliselt kirjanik. See oli kolmas saade ajaloolasest ja poliitikust Hans kruusist, keda saadetes esinenud professor Kivimäe sõnul võib pidada hiljem tegutsenud Eesti ajaloolaste õpetajaks Hans Kruusi südameasjaks. Tema elu viimastel aastakümnetel oli kodu-uurimise liikumine, mille algus ulatub tegelikult seitsmeteistkümnendasse sajandisse. 1637.-sse aastasse, kui tudeng Johannes Claudius Rising ilmutatud kõnest Tartu linnast. Muuhulgas öeldakse. Mitte tunda oma kodukohta on näotu ja häbiväärne. Seda ka põhjalikult tundma õppida ja uurida on samavõrd kiiduväärne kui ka austav. Seda lugesin ma praegu meie tänapäevaste kodu-uurijate kodulehelt. Aga 1958. aastal asutati Eesti NSV Teaduste Akadeemia juurde kodu-uurimise komisjon, esimeheks sai akadeemik Hans Kruus. Kodu-uurimise tähtsusest rääkis akadeemik Kruus 1971. aastal Eesti Raadio saatesarja kodukandi lood 100. saab ja lõpetamise puhul avalikul õhtul Tallinnas, kohvikus Kadriorg. Me tunneme oma südames oma kodu. Me kõik, kes me siin koos oleme, oleme tulnud oma kodust. Oleme läbi käinud oma eluteedel palju uusi kodusid, uusi tööpaikasid, uusi rõõmusid, uusi kurvastusi tulnud meie rahva saatus, see on kogu inimkonna saatust. Kodu-uurijad on ühed niisugused veidrikud, kes ei tea, miks just seda on võtnud omale eriliseks huvi harrastuseks. Puit, nad on teinud seda sügavas meeles, teades, et viib edasi kogu meie rahva elukäik. Meie üks arukodukohtade tundmaõppimisel on kujunenud raadiosaateid. See on üks eripärane Võte, mis mitte igas liiduvabariigis ja igas paigas ei ole veel jalgu alla saanud. Meil on see sündinud tänu niisugustele entusiastidele nagu seltsimees Veiderma ja teistele tema kaaslastele ja paljudele osalistele, nagu me kuulsime, on meie kodukandi lood saanud popule. Ja on tugevdanud süvendanud meie kodutunnet kodutunnetust ja kodumaa tunnetust. Seepärast elagu meie kodukandi lood edasi. Kuigi teises vormis see töö, mis kodukandi lugude andmisega meil on tehtud, on tõsine ja väärtuslik. Ja kui kodukandi lood seekord natuke puhkama löövad, siis me loodame, et kodukandi lood uues vormis uues kujus jälle ellu tõusevad. Nii rääkis Hans Kruus 1971. aastal kodu uurimisest ja saatesarjast. Kodukandi lood saate vikerraadio kodulehel kuulata ka ühte saadet kodukandi lugude sarjast, kellele meeldetuletuseks, kellele tutvumiseks. Minu nimi on Piret Kriivan. Nädala pärast samal ajal jõuame tagasi Liivimaa sõjatemaatika juurde ja saame teada, mida omal ajal uuris välja Hans Kruus ja mida on hilisemad ajaloolased välja uurinud. Kuulmiseni.