Jätkame juttu portreefoto teemal ning Tõnovideks selline asi, et Kopohikas. Ütle palun, millised on portreefotoliigid, kuidas jaguneb. Portreefotot võib kindlasti jällegi jaotada üsna meelevaldselt võib ju nende inimeste järgi jaotada või, või paikade järgi, kus neid on pildistatud. Aga ma ise võib-olla jaotaks pilt, need portreefotod ära olemuse järgi, et kõige lihtsam tänasel hetkel selline lihtsam olemuslik liik oleks Snapchati inglise keeles ehk eesti keeles võiks nimetada seda hetke tabamiseks, ehk siis see, kui sa näed mingit huvitavat hetke huvitavat portreed, jakk püüad jäädvustada selle krapsad sellest hetkest kinni ja jätad selle oma fotokasse. Sellest šotil on kaks eeldust. Esimene eeldus on see, et sa ei sekku, ehk siis see, kui sa juba oled midagi öelnud, andnud märku, et sa pildistad sisse juba on teatav sinupoolne sekkumine ja see ei ole nagu klassikalises mõttes täpselt. Nii, et, et esimene eeldus on see, et tõesti absoluutselt ei sekku ja teine eeldus on see, et sa kasutad ära võimalikult hästi olemasolevaid tingimusi. Ehk et, et sa pead tegelikult suutma kontsentreeruda väga paljudele tehnilistele nüanssidele, et see pilt oleks hea vaadata ja mitte ainult see, et see inimene on võib-olla seal huvitavas poosis, huvitava näoga, mis iganes, aga ka see, et oleks hästi valgustatud, et kuidas see taust seal pildi peal läheb ja, ja kõik need muud eeldused. Nii et võib-olla see oleks kõige lihtsam, et mõnes mõttes me ju teeme kõik oma elus täpselt ükspuha kes me pildistame. Me teeme igal juhul vahest. Me märkame midagi huvitavat ja teeme sellest klõpsu ära. Nii et see on, see on üks selline liin ja ma ütleks, et heas näpiot on tegelikult üks tõeline meistriteos, et me oleme rääkinud nendest kunagistest suurtest šoti tänava pildistamise meistritest, lausa teinud omad oma saatelõigukesi nende kohta. Nii et, et nemad on tõesti ennast ajalukku kirjutanud väga-väga rasvaste tähtedega. Aga sellega juhtuda nii, et, et ühte head pilti saada, pead sa tegema 20, mis nagu ei kõlba. Väga tihti on lihtsalt see, et see snap sotiks parim hetk on nii üürike, et sa saad täpselt selle ühe klõpsu teha. Loomulikult, kui sa jälgid mingisuguseid sündmusi ja sa saad rohkem pildistada, siis iga fotograaf pildistab alati rohkem, see on selge, aga Snapchati muudabki täiesti unikaalseks unikaalseks see, et see kõik on kõik muutumisest dünaamiline, eks ju. Et kui me läheme selle järgmise liigi poseeritud foto juurde, siis, siis vot seal on, on üldiselt nagu reegel, see, et sa pildistad tunduvalt rohkem proovid läbi selle pildistamise, jõuda selle hea tulemuseni. Aga kas täpselt on tihti just nimelt see üksainus kordumatu hetk, mille hea fotograaf kinni püüab? Kas need on need pildid, kus inimene jääb alati kuidagi natukene imelikult peale? Tihti on need ebaõnnestunud Snapchati või väga tihti on ka see, et kuna ma olen ise väga palju muusikuid ja sellist lavalist tegevust pildistanud, siis ma olen väga palju rääkinud nii fotograafide poole pealt kui ka selle poole pealt, kuidas inimesed on laval ja väga tihti nende kahe poole nägemus kardinaalselt lahku. Ehk et kui see pildistaja kujutab ette, et ta on teinud mingi tohutult põneva šedööver, kus lauljad on laval silmad, pahupahe, pahempidi, käed kuidagi ma ei tea, liiguvad uduselt imelikult ja üldse on kõik väga kummaline. Siis fotograaf tunnetab, et ta on edasi andnud mingit täiesti omapärast floodiumit, mingit erilist meeleolu selle pildiga ja see inimene, kes on seal laval, ütleb, et see on ju absurdne, täiesti jõle nässu läinud kaader. Nii et see on selline väga klassikaliselt käärid on need väga, väga tüüpiline olukord, et ma heide, puutun sellega tegelikult ka väga tihti kokku, aga ma siiski arvan ja tahaks uskuda, et see tõeline Snap Ta on, on selline ideaalne kompromiss, kus see pilt on dünaamiline, elav, huvitav. Miks mitte ka ilus, ei maksaks unustada ka seda ära, et et mina olen selles suhtes väga sellise, noh, kuidas öelda vanade väärtuste pooldaja, et mulle mulle meeldib. Mulle meeldib, kui, kui, kui pildid kannavad mingit esteetilist väärtust ja kui me vaatame üldist tänapäevast kunsti, siis selline ilu definitsioon on praktiliselt nagu ära kaotavad, maha tallata ja sisuliselt üritatakse ainult šokeerida, šokeerida ja olla huvitav ja pakkuda midagi uudset välja koledusega ja läbi läbi nagu koledate asjade näitamise, siis siis ma arvan, et võib-olla veidikene võiks tagasi jälle vaadata ja nii-öelda taktide ruut või tagasi juurte juurde, et kust see nii-öelda kunst on alguse saanud. Aga see selleks siis ma arvan tõesti, et see õige heast. Ta on mingi tõeline niukene kullatükk, mis ühendab endastena mõlemat, mõlemad kääri poolt, et ta ei, ei ei pea olema ühele väga, ilmtingimata väga ebameeldiv selleks, et teisele meeldida, aga see ei ole kunagi välistatud. Nii, aga nüüd poseeritud foto kus võib juhtuda ka nii, et poseerin ja igavesti poseerin ja mitte midagi. Absoluutselt, et tegelikult kui ma ütlesin, et Snap head Snapchati on väga raske saada, siis head portreefotot, ehk siis Jaak poseeritud portreefotot on, on täpselt samamoodi raske saada, lihtsalt nad on täielikud vastandid. Kui SnapChat on see hetke otsimine, seal võib olla ohtralt tunde, seda hetke võib-olla päevi pole, kuid ei saagi kunagi seda hetke siis poseeritud foto puhul seal limiteeritud aeg suvel limiteeritud tingimused ja sa kuidagimoodi pead jõudma selle tulemuseni, mis oleks antud hetkel nii hea kui võimalik. Vot siin tuleb mängu see fotograafia maagia, sest me ei saa ju mõõta seda mingi meetri või kiloga, et kui hea mingi pilt on, me saame panna paika mingid tehnilised parameetrid ja öelda, et need pildid kõik vastavad teatud tehnilistele parameetritele. Ometigi ühe pildi puhul ütlevad kõik, vau, kui ilus see on, teiste piltide puhul hakkavad inimesed pead vangutama. Muidugi me ei saa mitte kunagi ära unustada seda ühte väga keerulist nüanssi. Kui kohtunikuks on nii-öelda inimene, kes on pildi peal ise, siis ta vaatab alati pilti absoluutselt teistmoodi kui fotograafi kogu ülejäänud maailm. Nii et siit tuleb jälle üks väga raske selline filosoofiline, nii-öelda küsimus. Et kas mu ülesanne meeldida ainult sellele inimesele või ma peaksin ennetama seda, et ta näitab seda pilti teistele ja see pilt peaks hoopis meeldima endale teistele või see pilt peaks meeldima mulle endale või kuidagi peaks proovima kõik need kolm asja kokku panna, nii et see on väga raske tegelikult ma arvan, et iga hea fotograaf murrab selle üle terve oma elu pead ja ta jõuab erinevates eluetappides koge erinevate tulemusteni, erinevate lahendusteni, mis oleks lahendus. Ja ühel hetkel ta taipab jälle teise ikkagi sellisel kujul ei ole lahendus ja liigub edasi, ehk siis tema enda. Sellised esteetilised väärtused on samamoodi pidevalt muutumises. Aga mis inimesed näevad ennast erinevalt pildi peal ja, ja p. Sellest me võiks teha terve eraldi saatesarja, kuna mul on selle kohta väga endale üks väga põhjalik teooria ja kui ma nüüd seda ütleme paari sõnaga üritan öelda, siis inimesel on endast alati väga selge kujutluspilt. Ja kui ta näeb ennast foto pealt, siis väga tõenäoline on, et tema kujutluspilt temast endast on teistsugune. Aga millal see on inimese enda kujutluspilt, põhineb eelkõige peeglil. Aga kus ja millal me vaatame peeglisse kindlasti vaatame peeglisse hommikul. No me kujutame ette, millised on hommikul välja näeme, eks ju, kindlasti naisterahvad vaatavad peeglisse õhtul enne välja minemist, kui nad on ennast korda sättinud ja teinud endale vähemalt oma arvates suurepärase jumestuse, pannud selga parimad riided. Ja kindlasti me vaatame ennast peeglist õhtul, kui meil on väsinud ja peseme hambaid. Nii, igaüks võib omad järeldused teha, mida me siis peeglist näeme iga kord. Aga nüüd tuleb veel mängu üks asi, millises ruumis, millises valgusolukorrast peegel paikneb. Tõenäoliselt suures osas kuskil vannitoas või koridoris või esikus suure tõenäosusega suunatud näkku mingisugused lambid, mis on väga ebaloomulikku, valgust annavad, ehk siis me näeme ennast näiteks päevavalguses peeglist tegelikult väga harva, väga harva. Ja nüüd kolmas nüanss, peegel see sõna juba on, sõnas peegelpilt, ehk me näeme endast peegelpilti ka see, et me näeme ennast teistpidi, tekitab teatava illusiooni sellest, milline me välja näeme. Nii et mulle väga meeldib sellest teemast rääkida, ma võin sellest väga pikalt rääkida, aga tõesti need kolm kolm erinevat gruppi tegureid kujundavad meie enda nägemuse, milline omast arust välja näeme. Ja kui see pilt ei lange sellega kokku, iste tundub meile võõras. Ja nüüd ongi see, et kes on professionaalne modell või näiteks lihtsalt mitte modell, aga näiteks inimene avalikust elust, kes on harjunud, et teda pildistatakse. Dima kujundab oma selle kujutluspildi, nende pildita piltide järgi tegelikult teistsuguseks ja seeläbi on ta ka tunduvalt nii-öelda paremini klient, kuna ta teab veidi rohkem, mida oodata. Ehk siis mida rohkem inimene oma pilte vaatab, seda parem ma ei kujuta ette, milline tegelikult välja näeb, absoluutselt selge ja me jõuame sellest veel rääkida ka järgmisel kolmapäeval, aitäh. Kaupo Kikkas.