Jätkame fotokooliga ja teemaks on jätkuvalt portreefoto. Ja väga põnev on portreefoto puhul see, et mõned inimesed jäävad pildi peale väga ilusad. Mõned inimesed jäävadki sellised, nagu nad oleksid hommikul läinud vannituppa peegli ette või siis õhtul enne magamaminekut väga väsinud ja seda kõike pärast pikki poseerimis. Mitte midagi ei muutu, vähemalt nende enda jaoks, kui nad vaatavad neid pilte. Kaupo Kikkas, kas on olemas fotogeenilisus ja milles see väljendub? Kindlasti on olemas üks kübeke suurt saladust, mida mitte keegi pole ära lahendanud ja ilmselt ei suuda lahendadagi. Aga rõhk on sõnal kübeke. Ehk siis hea pildi tagamaadest on seda fotogeenilisust, no ütleme nüüd meelevaldselt näiteks 10 protsenti. Aga 90 protsenti on eeldusi tööd, mis tähendab seda, et kui on kõikide väga heade tingimuste kokkulangemine, siis võib vabalt juhtuda, et keegi teeb ükskord klõps, mesi, parim pilt, mis meil elust, mis tehtud on. Aga see võib juhtuda tõesti väga heade tingimuste kokkulangemisel. Aga teisest küljest, kui me peame saavutama sellise hea portreefoto, mis meid meid endalt ennast nii-öelda rahuldaks, mis meile pakub endale rahuldust, et seal minust hea pilt see ei pruugi üldse minna kokku kogu maailma arusaama, kaitsen sinus teavilt, aga siis kõik algab pihta eeltööst ja meelestatusest, ehk siis sellest, et kuidas ma sellesse fotosessiooni üldse suhtun ja kuidas ma, mis ma sellest asjast arvan? Ma olen elus puutunud kokku tuhandetel kümnetel tuhandetel tõenäoliselt ma võin öelda sadade tuhandetel kordadel selle olukorraga, kus ma pean kuulma, kõigepealt issand, mulle ei meeldi pildistada, issand, mulle ei meeldi fotograafid. Ja kui me nüüd hakkame mõtlema, lihtsalt lahutame ära, emotsioonid, mõtleme loogiliselt. Et kas, kas, kui me lähme midagi tegema, meelestame ennast, lähme kontserdile, mõtleme, issand, kui rõve kontsert. Lähme restorani, mõtleme kõigepealt uue, kui jälgse toit on siis no mõelge fantaseerida ise edasi, kuhu me igale poole läheme ja meelestan ennast kõigepealt niimoodi, kas see on mõistlik või see ei ole mõistlik? Noh, ma arvan, et see ei ole väga mõistlik. Nii et juhul, kui te meelestati ennast enne pildistamist niimoodi, siis te olete hävitanud samal hetkel suure osa oma pildistamise potentsiaalist ehk siis ütleme, et olete hävitanud osa fotogeenilisusest, nimetame seda siis niimoodi. Ja nüüd hakkavad järjest tulema järgmised momendid, loomulikult seesama fotograaf on tohutult oluline. Ma ei väsi kordamast, mulle kohutavalt meeldib see lause, mida kunagi ütles Winston Churchill, istudes fotograafi toolile, ütles fotograafile pliis Big Haintumi. Palun olge minu vastu kena. Winston Churchill, ta läheb, istus suvalise fotograafi toolile ja ühel hetkel rollid vahetuvad ja ta sai sellest aru, et rollid vahetuvad. Pliisbik aintumi, ehk siis olge fotograafile hea koostööpartner ja fotograaf teeb omalt poolt kõik, et ta, et ta teile meeldiks. Loomulikult täpselt nii erinevad, kui on inimesed täpselt erinevad, on ka fotograafid, nii et kindlasti see fotograafi valimine, kelle juures ennast pildistada lasta või, või kes neid pildistab, see on tohutult tähtis, ehk siis siin hakkavad tulema sellised inimlikud kvaliteedid. Samamoodi ma ütlen alati, portreefotograafia on 60 protsenti psühholoogiat ja 40 protsenti Fotograafiat. Ehk siis seesama inimestevaheline klapp on tohutult suur protsent sellest fotogeenilisusest. Nüüd tulevad väga olulised asjad ehk tehnilised kvaliteedid, kas fotograaf mõistad valgust, kuidas valgus üldse toimib, kuidas ta objektidelt peegeldab millist valguste sinu pildistamiseks kasutab, kas ta teeb õige valiku, kas ta teeb mõistliku valiku, kas ta saab seal tollel pildistamisel hetkel kasutada sellist valgust nagu ta tahab? Ja nüüd jälle needsamad inimlikud kvaliteedid, kuidas te kohe, kuidas ta sinuga suhtleb, kuidas ta jõuab selle tulemuseni, et sa tunneksid ennast võimalikult vähe ebameeldivalt selles situatsioonis, kuna mina isiklikult annan endale väga hästi aru, et fotoaparaadi ees seismine, kui me jätame välja ühe protsendi inimesi, kelle hulka kuuluvad modellid, ülejäänud 99-l protsendil on, on see ebaloomulik tegevus, ma ei ütle, et ebameeldiv, aga ebaloomulik tegevus, nad ei oska olla, keegi üritab midagi läbi raud silma kuidagimoodi jäädvustada ja ei tea, kuidas selle raudsilmaga peaks käituma. Vot see, need kõik asjad kokku, millest me praegu kiiresti rääkisin, moodustavad tegelikult selle fotogeenilisuse. Ja nüüd kõige lõpuks on 10 protsenti milli grammikene, seda fotogeelisust, seda müstikat, miks mingi inimene jääb ka pärast kaks päeva ränka pidutsemist ikka pildi peale hästi, teine inimene võib käia nädalate kaupa fotograafide juures valmistada ette ja ta ei saa ikkagi seda head pilti kätte. Loomulikult siin hakkab mängima aga selline enesehinnang ja jällegi needsamad eeldused fotograafia kohta, et mida ma eeldan, mida ma arvan, et milline ma välja näen, millest me eelmisel korral päris pikalt rääkisime. Nii et, et need asjad kokku moodustavadki selle hea portreefotovõtme ja, ja kui me nüüd hakkame tagantjärgi praegu mõtlema selle jutu peale, siis ausalt öelda, neid komponente ei olnud üldse nii vähe, neid oli ju päris suur hulk. Ehk siis on pilt hea, kui see, mis seal foto peal on, langeb kokku sellega, mida inimene endast arvab. Ja kui ta on hetkeks unustanud ära siis see, mida ta endast arvab, suutnud olla, loomulik. Sa ütlesid mõnes mõttes paar vastukäivat asja, et ühest küljest on see, et see, mida inimene endast arvab, ei ole tihti seotud üldse sellega, et kuidas ta loomulikult on, et väga tihti hoopis inimene arvab, et ta näeb välja hoopis teistsugune kui ta, kui ta nii-öelda päris situatsioonides on, nii et mõnes mõttes see ei ole võti, aga see loomulikkus on kindlasti üks väga suur märksõna. Fotograaf peab kasutama kõiki fotograafilisi vahendeid, et inimest näidata võimalikult kena ja loomulikuna ja omakorda modell, ehk siis pildistatavdab kasutama kõiki enda poolt kontrollitavaid vahendeid, millest me rääkisime alates sellest ettevalmistusest eel häälestusest, et ta näeks välja kena ja loomulik. Niiet Ma arvan, ma arvan, et kui, kui need komponent ritta panna ja, ja kindlasti ka loomulikus, mille sa siia veel lisasid, siis see on tõesti võti heade portreefotode maailma. Kunagi olid ateljeed väga populaarsed nõukogude ajal ma mäletan, et kõik koolilapsed isegi käisid korra aastas ikka üks pilt tehti. Kuidas nüüd on lood, kui palju inimesed võtavad ennast kätte ja tulevad ateljeesse, tahaks endast teha ilusat pilti, mida siis jäta tulevatele põlvele. Kui me alustasime paar nädalat tagasi portreefotosaateid, siis ma esimesel korral mainisin päris mitmel korral seda, kuidas ajas esteetika muutub. Täpselt samamoodi, kui me vaatame praegusel hetkel need 30 aastat vanu, selliseid kramplikult paigal seisvaid või istuvaid inimesi piltide pealt, siis sõna ilu või loomulikus on nendest küll väga kaugel, vähemalt mulle tundub niimoodi. Nii et täpselt samamoodi on arenenud tehnika ja andnud uusi võimalusi, on toimunud progress ja koos progressiga on muutunud, mood on muutunud iluideaalid ja üldine esteetika. Seesama ateljeefoto on täiesti elus. Toimib täpselt sama edukas on väga populaarne, aga lihtsalt pillid näevad välja hoopis teistsugused. Täna nad näevad pigem välja vabad, naeravad, dünaamilised, värvilised, sõbralikud, võimalikult vähe kramplikult ja võimalikult vähe üleposeeritud. Ja siin on lisandunud nüüd viimase, ütleme eriti viimase 10 aastaga täiesti uus valdkond, kus porteeritakse inimesi näiteks nende enda kodus. Kui paarkümmend aastat tagasi eeldas pildi tegemine sellist väga suurt hulka valgustes aparaatide filmide tundlikkus oli madal siis täna on see tundlikkus niivõrd palju kasvanud, et meil on võimalik väga lihtsalt akna valguses või mõne valgusallika valgusest teha väga kauneid portreefotosid. Nii et ega seda on tehtud aastakümneid, aga lihtsalt see ei ole kunagi olnud nii massiline, kuna selle tegemine oli väga keeruline ja ei olnud ka teatud mõttes neid iluideaale võimalik saavutada kellegi juures kodus. Aga täna näiteks on see ka samuti väga populaarne. Nii et fotograafia elab oma elu muutub koos ajaga muutub koos esteetikaga ja noh, ilmselt kui me vaatame endaga ümberringi, siis ei ole iial olnud nii populaarne, kui ta on täna. Aitäh Kaupo Kikkas ja kohtume järgmisel kolmapäeval.