Tänase fotokolli teemaks on meil portreefotod ning stuudios fotograaf Kaupo Kikkas. Tere sulle ja ole hea, ütle mulle, mis asi on portreefoto, mina saan sellest aru, et see on nagu pilt inimesest, olgu ta siis kas passipilt või mis iganes, aga ta on inimese näopilt ja ongi portree. Tervitus ja tõesti, siis alustame täna sellise väikse miniseeriaga, kus me räägime ühest minu lemmikteemast portreefotograafiast portreefotost ja selle esimese küsimuse juurde minnes, siis ma arvan, et kõige lihtsam ja kõige filosoofilisem vastus oleks see, et portreefoto on see, mis sa tahad, et ta oleks kuna portreepildi portreefoto jaoks on olemas seletamas sõnaraamatus küll definitsioon, aga see on väga lihtne, väga pealiskaudne, nagu ikka, definitsioonid saavad olla. Nii et tegelikult võiks sellest rääkida tunde, tunde ja päevi ja ütleme nii, et täpselt nagu mis on kunst või mis on ilu, võib ka küsida, mis on portreefoto ja ega tegelikult seda kirja panna ei õnnestugi. Tõepoolest fakt on see, et see on pilt inimesest. Kui me räägime ka rääkida muidugi looma portree eest. Ja üleüldse võib siin kõige üle vaielda, et võib öelda, et kui tegu on mõne väga-väga huvitav objektiga, et siis me portreteerib ka seda objekti. Aga siiski klassikalises mõttes mõeldakse selle all tõesti pilt inimesest. Ja kui vaadata seda definitsiooni, siis justkui see pilt peaks avama selle inimese hinge või rääkima meile midagi enamat sellest inimesest kui lihtsalt see, et ta on nii-öelda seina äärde pandud, nagu nagu meil passipildi või ID-kaardipildi peal on, või politseis, seina ääres, kus on sellised mõõtud mõõdulindid seinte peal ja number käes inimesel, et need pildid ilmselt ei nii-öelda fotograafiale mõttes nagu midagi enamat ei kõnele. Aga loomulikult kõige kõnekam asi portreefotol on ikese inimene ja tema nägu, nii et on tehtud lugematul hulgal projekte, kus just nimelt sellisel nagu öeldakse inglise keeles fotokiosk, kus, kus tehakse siis nii-öelda lihtsalt inimene seina ääres pilti. Kuna noh, meil selline ütleme siis ajalugu puudub, aga aga näiteks USAs on see väga kultuuriliselt väga pika ajalooga need fotokiirportreetekstiks kiirkioskid mis hakkasid muideks kunagi pihta täiesti manuaalselt, ehk et seal oli päriselt fotograaf, kes tegi laks nii-öelda pildi ära midagi sarnast meie sellise passipildiga, kui seda teeb inimene ja siis hakkasid arenema järjest need kioskid, kus sai sisse ronida ja juba masin tegi sinu eest pildi ära, trükkis välja. Ja seal on tõesti hästi ka ajalugu, nendel ja ja näiteks ka USA fotokunstnikud on väga palju seda uurinud ja sellest eetikast ja ja tagamaadest proovinud selgusele jõuda, aga siiski pikk, väga pikk ja mitte midagi ütlev vastus kokku võtta, siis portreefoto on see, mis sa tahad, et oleks. Miks portreefoto on sinu lemmik sellepärast et sa pildistad inimesi, aga miks inimesi? Ma arvan seda, et see on hästi individuaalne, et ma olen väga paljusid erinevaid fotograafe kohanud ja eks igalühel tekivad mingid omad meelisteemad, et on sellised nokitseja tüüpi fotograafid, kellele meeldib tootefotograafia. Toidufotograafiaga õppis arhitektuurifotograafia täiesti eraldi liik inimesi, fotoreportereid, kes tahavad kogu aeg sündmuste keskel olla jäädvustada sellist päevakajalist. On veel spordifotograafid, kellest me samuti oleme rääkinud aga minu jaoks on kaks sellist igavest teemat loodus ja inimene. Ja ma arvan, et minu isiklik tasakaal saabubki tegelikult nende kahe kombineerimises kombineerimisel igas mõttes, kui ma olen olnud pikalt looduses, ma tahan näha inimesi, kui ma pikalt inimeste keskel tahame pääseda loodusesse. Nad toimivad justkui mõlemad mingi teatud oma loogilise rütmi alusel, aga samas on nad täiesti kordumatud, eks ju, ei ole olemas korduvaid hetki inimestega. Sa võid ju prognoosida ja arvata ette, kuidas keegi käitub, aga tegelikkuses on, on see kõik niivõrd dünaamiline, see pakubki mulle tohutut pinget ja põnevust. Just nimelt neid inimesi avastada, et see, see, see inimeste avastamine, see on üks suur mäng ja selles on niivõrd palju maagiat ja üllatusi. Ja kui uskuda et kuskil sügaval sisimas on ikkagi kõik inimesed head, siis siis on tegelikult nende kõikide pildistamine äärmiselt huvitav, lihtsalt nende avamiseks on erinevad nende lukkude avamiseks erinevad võtmed, erinevad vahendid, mõned jäävadki lukku, jäävadki avamata. Ja see on, see on tõesti nagu üks terve elu kestev mäng. No vaata selle portreefotoajaloost siis, mis võisid olla need esimesed pildid, kus inimene avas oma hinge ja lubas siis sellest pilti teha? On selle eelkäijaks, võib-olla siis need maalid, mis on Eks siin võib nagu käsitleda kahh hästi erinevat liini, kui me räägime fotograafia alguspäevist, siis fotograafia tegelikult üks enamlevinud üleüldse enamlevinud kasutus oli see, et maalikunstnikud pildistasid üles väga algeliste fotoaparaatidega maastikku, et seda siis pärast maalida. Noh, loomulikult ta hakkas sealt kohe pihta, tormiline areng ja fotograaf hakkas kohe ise oma omasoodu juba edasi liikuma, aga tõepoolest meil on sealt 19. sajandi keskelt terve hulk selliseid väga uhkeid, paraadfotosid kindralitest, isegi tsaaridest kuningatest. Mis siis tõesti olid loogiliseks jätkuks sellisele realistlikule maalile. Ja, ja tol hetkel oli realism veel endiselt moes, et kuigi juba puhusid maalikunstis sellised impressionistliku tuuled ja, ja maalikunsti nii-öelda maailmavaade oli suuresti muutumas, siis sellegipoolest selline konservatiivne, konservatiivne klassikaline maalikunst oli, oli endiselt au sees ja fotograaf ja jätkas tõesti seda, seda liini ja seetõttu ka pisut ütleme seal seal valdkonnas teda isegi nagu alavääristati, et ütleme, et fotograafias ei olnud seda kunstnik kunstniku lähenemist, seda fantaasiat, et ta oli lihtsalt kõigest kõigest üles võtta. Aga kindlasti üks liin oli tõepoolest see, et ta jätkas, portreefotograafia jätkas klassikalise maalikunstijoont, aga teine liin, mis on tegelikult palju huvitanud Tõvam ja fotograafia arengu suhtes tohutult palju olulisem on seesama fotograafia tormiline areng, et fotograaf tahtis kohe saada millekski muuks kui lihtsalt maalide nii-öelda reprodutseeri, jaks või mustandi pildistamiseks, ta tahtis millekski hoopis enamaks saada. Ja nüüd siit vaimustusid fotograafiast koheselt Impressionistid, nii edasi juba loomulikult kõik järgmised Kunstiliikumised, Ekspress pianistid ja eriti loomulikult sir realistid, kes olid juba kasutasid esimesena Fotograafiat kui täiesti oma kunsti osa, ehk siis rääkida näiteks, et mändrey ehk maailma võib-olla siiani kõige kuulsam fotograaf sürrealist oli täiesti võrdne esimest korda kunsti nii-öelda ringkondades tolle aja teiste kunstnikega, ehk siis maalikunst klassikalises mõttes oli juba out, see oli moest läinud ja kõik uued tuuled olid väga moes ja men rei oma fotograafiaga oli, oli, sõitis nii-öelda selles kõige-kõige-kõige tuntumast grupis prantsuse sotsialistide seas. Nii et see liin on tegelikult oluliselt huvitavam. Portreefotograafia algu alguspäevadele kindlasti jättis väga tugeva mõju seesama tehniline külg, et ma ei tea, kas, kas inimesed üldse kujutavad ette, aga esimesed portreefotod, inimene tuli pidi paigal istuma näiteks näiteks tund aega, et see, see, see võis olla täiesti võrdles võrdne aeg mõne mõne kiire intressionisti portreemaali maalimisajaga, eks ju. Nii et, et selles suhtes sama tehniline külg pani tohutu palju piire, see muutis inimesed piltide pealt tohutult staatiliseks, pani kogu pildi nii-öelda kontseptsioonile väga ranged piirid. Ja loomulikult ei saanud seda näiteks teha kuskil väljas tuule ja muutuva valguse käes, vot seda tuli teha siis tõesti seina ääres näiteks inimese kaelale pandi spetsiaalne kaelaklamber, keerati suurte kruvidega, ta kael pea kinni, et oleksid ühe koha peal, ei liigutaks. Nii et, et see portreefotograaf võis päris valuline olla ja noh, loomulikult oli ta tohutu tohutu ikkagi moeröögatus, kuna ta oli midagi täiesti uut, et alguses. Nii et seesama tehniline külg panin kindlasti portreefoto arengule kõigepealt teatava pitseri. Aga nii kui hakkasid arenema tehnilised vahendid, muutusid lühemaks, needsamad säriajad, aparaadid läksid, aina pakkusid aina enam võimalusi, tekkis siis nii-öelda see tselluloosirullfilm ja kõik need asjad, see on juba kõik muidugi need järgmise sajandi muusika. Aga, aga see kõik vabastas aina rohkem seda valdkonda nendest piiridest. Ja üldiselt ju alati sellisele progressile omane on see, et tehnilised piirid kaovad ja sellega seoses areneb ka nii-öelda selline igapäevaelu areneb ka kunst, eks, et näiteks noh, kui me vaatame täna tänasel hetkel sellist üldist kunst kunsti üldpilti siiski noh, ei peeta väga lugu sellisest klassikalisest maalist, näiteks kuna arvatakse, et see on juba nii vana ja kopitanud oma olemuselt ja kõik on ära tehtud ja, ja justkui kiputakse nagu seda alavääristama, et noh, eks see ole juba nii olnud, tegelikult vähemalt ma ei tea, alates teisest maailmasõjast peale, aga noh, see selleks, et tegelikult noh, alati on omad sellised kõrvalliikumised, mis ikkagi vanade heade asjadega tegelevad aga täpselt samamoodi fotograafias, et nii kui tehnika arenes, nii arenes ka fotograafia muutus tohutult palju dünaamilisemaks huvitavamaks, liikuvamaks ja hakkasid muutuma koheselt ka sellised iluideaalid ja esteetika ideaalid. Aga nendest jõuame rääkida juba järgmisel kolmapäeval. Aitäh, Kaupo Kikkas.