Ja läheme edasi fotorubriigiga ning tänaseks teemaks on jätkuvalt portreefoto ja kui eelmisel kolmapäeval sai räägitud sellest, mismoodi siis portreefoto kas just sündis või kuidas ta vaikselt arenema hakkas, siis huvitaks täna selline asi, Kaupo Kikkas, et millal ta hakkas minema massidesse, sest alguses ma kujutan ette, et kui inimene tunniks ajaks saeti kaamera, et et oleksin liikumate sakslast pildi teha, oli see väga kallis ja kättesaadav väga vähestele. Aga millal ta muutus, nii et ka veel peale keisri võis mõni selline keskklassi inimene minna oma perega pühapäevapilti tegema? Tegelikult see muutus toimus väga kiiresti, sest nii kui selline massilisem tootmine nende materjalide ja kaamerate kaamerate puhul hakkas toimima nii loomulikult langesid koheselt ka fotograafiahinnad ja näiteks praegu on Tallinnas suurgildi hoones ajaloo muuseumis väga põnev väljapanek kui ka Eestis tehtud tolleaegsetest fotodest, nii et soovitan väga kõikidel külastada ja sealt on väga hästi näha, et siis millal sai, millal sai keegi hakata endale fotosid lubama, milline oli see tolleaegne sisse Randy lõpu fotoesteetika ja tõesti näiteks tol tol ajal, ütleme siis seal sajandi lõpus Eestis. Võib-olla maksis üks foto foto tegemine ehk siis üks pildisessioon, tulemuseks sellisest ennast üks foto, eks ju selline võib-olla keskmisele inimesele mitme kuu näiteks korteri rendi või midagi sellist, see oli ikkagi nagu väga suur väljaminek kindlasti, aga see oli siiski kõikidele vähegi edukamatele võimalik, et see ei olnud enam kaugeltki mitte kaugeltki mitte enam selline päris. Ning see, ütleme siis kõrgeima klassi privileeg, aga need kuulsad kuninga tänavafotograafid ja Eestis on see moelainetus tegelikult vennad Parikased ja kõik see väga tugevalt teatava viivitusega täpselt samamoodi tulnud nagu kõigepealt Pariisis, Prantsusmaal, siis Saksamaa aladel ja siis siis siis ka Eestis, nii et, et selles suhtes ma arvan, et siin mingit niisugused väga konkreetsed aastaarve pole mõtet üldse öelda, kuna ta tõesti arenes koos üldise progressiga väga kiiresti. Aga võib-olla on huvitav, et millal hakkas see fotograafia nii-öelda esteetika muutuma, ka inimesed võisid ise pilti teha, et, et see on nagu selline tõeline pööre, eks, et kui kui me tol ajal saime rääkida ainult sellest, et inimene võis minna, istuda kuskile tooli peale maha, olla hästi paigal ja seda kunsti valdasid tõeliselt priviligeeritud vähesed fotokunstnikud siis siis ühel hetkel toimus murrang ja aparaadid muutusid nii kättesaadavaks. Et inimesed võisid hakata ise pildistama, et see, see on nagu selline tõeline muutus sellises ütleme üldises paradigmas, eks ju. Nii et fotograafia, ajaloo üks suuremaid pöördepunkte ja sellega seoses aparaadid muutusid rahaliselt kättesaadavaks lihtsamini käsitletavaks. Kogu see protsessi ilmutamine oli, oli väga paljudele inimestele kättesaadav ja võimalike selge siis tekkisid ka täiesti uued photography liigid, ehk siis esimest korda kolis tegelikult see fotograafia täielikult tubasest kontrollitud tingimustest välja ja teiseks tekkis selline uus, üldse täiesti uus žanr nagu selline fotoreportaaž või nagu öeldakse, snapshot'ist sellised head hetketabamused. Et see ootas kõik oma tehniliste tehniliste hetke, et see muutuks võimalikuks ja sellest hetkeks hakkasid jälle arenema väga huvid, tulevad uued liinid fotograafias, enam ei tahetud näha seda liigselt poseeritud pilte. Noh loomulikult oma koht on sellel ateljee fotol on ta alati läbi kogu fotograafia aja loojana, Need on tänagi aga alati midagi uut ja moodsat. Ja näiteks see andis võimaluse üldse tekkeks kõikidele nendele fotoliikumistele, mida me oleme siin eelmistel kuudel kajastanud, rääkinud näiteks USA suure depressiooniaegsetest fotograafidest, kes, kes käisid mööda mööda maaringkondasid, pildistasid neid kõige lihtsamaid töölisklassi inimesi, ehk siis see kõik oli asi, mida siiamaani ei olnud võimalik teha, maalida sa ju selles mõttes noh, maal ei olnud maalinud absoluutselt see, et maal oli kellelgi lihtsalt fantaasiamaastik tema peast, aga, aga nüüd me justkui giganti meile kõik kätte. Ja seda nimetatakse ka fotograafia kuldajastuks, kuna tegelikkuses tol hetkel oli fotograafia tõde, see oli selline täiesti tagasilükkamatu tõde, jäädvustus, mida sa said hoida oma käes ja sel ajal tehti ka tegelikult fotograafias suurimaid sigadusi, sest et see suurim propagandavahend suurim valetamise vahend, kuni lõpuks tuli film ehk liikuv pilt, mis võttis kõik selle üle tänaseni täna me teame ju väga hästi, kui ebaadekvaatne, võib-olla üks reklaam, fotovi reklaamfilm ja siis hakati valetama inimestele juba liikuvas pildis ehk siis filmimaailmas. Nii et, et see, mis jääb sinna filmimaailma ette, ütleme siis näiteks kahe maailmasõja vahele, see on selline tõeline fotograafia, fotograafia, kuldajastu, et selle vau-efekti võttis siis üle täielikult film, kus film kordas tegelikult täpselt sedasama progressi, hakates peale väga algelistest tehnilistest vahenditest väga piiratud keskkonnast liikudes aina edasi edasi kuni keerukate loodusvõteteni välja, kus jälgida, eks ole, mingisugust mingite loomade tegevust, mis iganes juba teise maailmasõja ajal tegelikult jaa, ja loomulikult siis Hitler, kellel oli oma propagandameeskond ja ka väga kuulus isiklik ihu, ihufilmi režissöör kasutas seda tõesti tollel hetkel maksimaalselt ka ära, nii et me keegi ei kujuta ette, kuidas see õudus oleks võinud või ta võib olla äkki posid tunduvalt positiivsemalt, kui, kui poleks olnud seda tohutut propaganda, valetamise maailma, nii et igal igal fotol ja igal filmil on oma sellised palju kaugemad tagamaad, kui me ehk esimesel hetkel arvata võime. No aga kui portreefoto võtta, siis esimesed pildid oli sellised poseeritud tõsised, aga kuidas siis hakkas see muutuma, et millisena inimesed tahtsid ennast näha ja ennast jäädvustada piltidel kas seal toimus mingi muutus? See on väga huvitav, see on väga huvitav küsimus ja ega ma ei oska sellele tegelikult vastata, et ma arvan, et see oleks isegi üks selline tõsine suure uurimustöö teema, et kuidas seesama esteetika on ajas muutunud, et noh, näiteks üks asi, mis saati fotode peal õudselt hästi seda esteetika muutumist kajastama mood. Et see, kuidas inimesed ennast riidesse panid ja, ja kuidas nende juuksed ja kuidas nende nägu seal pildi peal välja näeb. See on alati üks kõige sellisem mõnusamaid, paremaid indikaatoreid, mida vaadata, mida peeti tol hetkel ilusaks ja loomulikult koos selle moe muutumisega hakkas piltidele tekkima teatav dünaamilisuse näiteks nendesamade pooside näol või näiteks võttepaikade näol ja enam ei olnud ainult sellised maalitud metsa pildid kuskil kaardina peal selja taha joonistada, et oli võimalik minna tunduvalt dünaamilisemaks. Ja kui meil juba tekkis selline saar nagu moefoto, siis hakkasid, hakati looma juba koone, hakati looma selliseid nii-öelda illusi, illusionaarseid, staare inimestele, nii et tegelikult ma arvan, et siin võiks kindlasti niukseid nii-öelda länud marke või selliseid mingeid ajalisi hetki fikseerida, aga tegelikult see, see muutus kogu üldise sellise esteetika ja üldise ilu nii-öelda arusaamaga ilust, nii et see on, see on tegelikult kaks kaks tegurit ongi, et inimeste üldine nägemusest, eetikast ja moest ja ilust ja tehniline tehnilised võimekused, eks, et kas saab seda kõike niimoodi teha, kas saab seda kõike niimoodi näidata? Kuidas selle tehnikaga on selles mõttes, et vanad fotod, mis on 100 aastat vanad, on päris hästi säilinud. Aga nüüd need pildid, mida me teeme, ei kipu nii kaua säilinud. Tuli ka tagasiminek. Üldiselt võib seda vabalt nimetada tehnilises mõttes tagasiminekuks, kuna tegelikult tolleaegne nii-öelda hõbedamenetlus võib lihtsasse keelde panduna öelda, et need vanaaegsed pildid on hõbedat pungil täis ja need on seisnud aastat 150 aastat ja sõida seisavad veel 150 aastat, kui neid normaalselt hoida, nendega ei juhtu mitte midagi. Tol hetkel, kui tuli värvifotograafia ja tekkisid nii-öelda laborid või siis näiteks võtame sealt sellest veel paarkümmend aastat tagasi ja võtame selle kuulsa slaidiajastu, siis loomulikult seal enam seda seda materjali sees ei ole ja nende säilivus on, on võrreldes selle hõbedamenetlusega täiesti olematu, tähendab, et kes võtab tänaseks hetkeks välja mõned need legendaarsed slaidifilmid, Ida-Saksa slaidid, siis ta avastab, et nagu maailm oleks olnud kõik läbi oranžide või mingite kollaste uduste prillidega, et tegelikult oli maailma ikkagi enam-vähem samasugune, eks. Nii et päike paistis ikka ja puud olid ikka rohelised, aga need pildid on juba täielikult nii-öelda hakanud tuhmuma ja kaotama oma oma oma välimust. Nii et selles suhtes ei ole veel siiamaani päris võrdset päris võrdset tehnoloogiat sellele klassikalisele mustvalgele hõbedamenetlusele, aga noh, mida me võime öelda, et tõesti tänased fotoprinterid siis tippkvaliteedilised fotoprinterid lubavad ka piltidele 100 aastat säilivus garanteerivad 100 aastat säilivus. Nii et loomulikult, et võib ju nalja heita, et kes see on 100 aastat selle pildi kõrval istunud, kui alles ta seda on võib-olla 10 või viis aastat tehtud, eks ju. Aga noh, on teatud simul simulatsioonivõimalused, kus proovitakse siis seda pilti nii-öelda pliigitada ja, ja ta seda kujutas kujutist seal peal halvemaks, nii et simuleeritakse siis sadat 100 aasta pikkust säilivusprotsessi. Nii et tõesti tänasele, kel spetsi väga spetsiaalsed paberid, väga spetsiaalsed tindid ja see, see säilivus on uuesti saavutatud. Kuidas öelda, ligilähedane võib-olla sellele hõbedamenetlusele, aga siiski ma arvan, et tehnilises mõttes tõesti, see jääbki praegusel hetkel ületamata ja, ja võib-olla jääbki ületamata, sest lihtsalt see hõbe seal seal paberi peal seisab niivõrd hästi Kahju muidugi, aga aitäh tänaseks Kaupo Kikkas ja kohtume järgmisel kolmapäeval.