Vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me olime valdavalt aastast 1933, aga nii nagu me oleme teinud, eks me liigume ajas nii edasi kui tagasi. Sõltuvalt sellest, kuidas need sündmused meid kannavad. Rääkisime valdavalt sellest, et see võim, nõukogude võim, neid juba stalinlikust variandis pakkus ju mitte ainult piitsa, vaid ka präänikut, tsirkust. Seda oli vaja. Nii et laiad rahvamassid rõõmustasid, me teame, et üsna pea ju ilmub loosung Stalini poolt välja öeldud lause, et elu on muutunud hoopis paremaks, hoopis lõbusamaks. Mida see reaalsuses tähendab? Seda me teame ju kõik ja eks me millalgi jõuame ka nende suurte protsesside juurde. Aga üks märk, mis nii väga hästi illustreerib seda piitsa. See oli 33.-le aastal prokuratuuri reform. Teame, mis institutsioon on loomulikult prokuratuur oli olemas ka varem. Ta loodi 1922. aastal aga siis kuulus ta justiits Rahvakomissariaadi alluvusse ja ka vabariikide alluvusse alates sellest ajast, kui meil on tegemist Nõukogude Liiduga. Nüüd 33. aasta reformiga prokuratuur muudeti eraldiseisvaks institutsiooni juuniks ja esimeseks juhiks peaprokuröriks saab Ivan akuulov. Milline seos on prokuratuuril ja millise institutsiooniga see seos on? Seda iseloomustab väga hästi kasvõi ainuüksi see fakt. Kust see seltsimees akuulov tuli, millist ametit ta enne pidas ja selleks oli Oogeebeeuu esimehe esimene asetäitja ja arusaadavalt ju kõik need süüdistused, kõik need fabritseeritud asjad. Need sündisid Otepää uus julgeolekus, prokuratuur aitas neid otsuseid vaid ellu viia. Nii et sellel Akula veel on ju päris suur roll selles, milliseks Nõukogude kohtupidamine kujunes, nii et on üks arhitektidest. Ja pärast kiiravi tapmist on ju tema üks nendest, kes korraldab juurdlust. Nii et just nimelt see, kus need repressioonid hakkavad võtma seda massilist iseloomu nii-öelda Kuulofon asja juures. Tema on väga paljus see vedrukene, kes kõike seda käima lükkab. Ja 35. aastal lihtsalt paar sõna temast ei hakka tal pikemalt peale tooma. Aga ta saab ka kesktäitevkomitee, sekretär, notar ja peaprokuratuur või peaprokuröriks tema asemel edutu võtakse Andrei Võšinski, natukene temast kunagi rääkisime. Kuid teame suurepäraselt, et ka need kõrged ametipostid ja paistab, et niivõrd võimule lojaalsed inimesed et nad on vähemalt ära teeninud rahuliku vanaduspuhkuse ja riiklikud pensionid, kuid kaugel sellest on üks neist, aga neid on ju peaaegu 90 protsenti, kes 37. aasta juulis arrek veeritakse sama aasta sügisel talvel lastakse. Ja milles teda süüdistatakse, see on osavõtt Sõjaväe kontrrevolutsioonilisest vandenõust, nii et inimene, kes on olnud age põu tipus, kes on juhtinud prokuratuuri olnud teistel reaalsetel ametikohtadel, saab süüdistuse praktiliselt selles samas, nii et kõik see, millega ta tegeles, sama stsenaarium hiljem ka tema tema variandis mängitakse läbi. Hiljem nad ju kõik rehabiliteerus veeritakse ja kui keegi meie kuulajatest on kunagi marke kogunud, kogub siis peaaegu kõik nad hiljem, alates 60.-test aastatest ilmuvad postmarkidele. Nüüd on nad jälle ju auses kangelased ja täpselt samuti ka Akulov. Eelmine kord oli meil päris palju juttu ka sellest. 30.-te aastate alguseks hakkab nagu muutuma linnade visuaalne ilme. Et see linnakujundus, mis iseloomustas varasemat aega, see hakkab muutuma. Igale poole hakkavad ilmuma Stalini pildid. Rääkisime natukene kehakultuur laste paraadist, selle tähtsusest, kuidas 30.-te aastate alguses inimesed märkavad, et punane väljak on kujundatud hoopis teisiti, kui seda tehti varem. Täpselt matemaatiline muutus toimub tol ajal ka kunstinäituste väljapanekutel. Suurnäitus näitus, mis leiab väga palju vastukaja ajakirjanduses suur sündmus. See toimub ka sellel samal 33. aastal ja on pühendatud punaarmee 15.-le aastapäevale. Seal juba teosed, mis on midagi ruut, muidugi, tendentsid ka juba varasemal ajal, aga ikkagi neid kirjeldatakse, nende suhtes väljendab ametlik press, aga muud ju ei ole. Suurt sõda, paatiat ja kunstiteoseid on väga raske kirjeldada, aga vahetevahel me oleme seda teinud näiteks iks all, mille ees olevate inimeste seisatanud ja suurt rahuldustunnet nisukest esteetilist naudingut ilmselt tundnud. See kujutas seltsimehi Stalinit ja Varoširovilt Kremli foonil. Taamal on Moskvas siluetti ja nad siis kahekesi imetlevad seda pilti, mis nende silmade ees avaneb. Suur. Teine, mida tol ajal kiidetakse, kujutab jällegi seltsimees vara sõlavit koos korkiga, nad on kahekesi lasketiirus. Nii et Karkiga maalidel korki on meil tol ajal igal pool. Ja kui vaadata mälestusi, siis võib leida loomulikult nii kiitust, ülistust nendele uutele maalidele. Kuid on ka kahtlejaid muidugi juba kõva häälega neid kahtlusi välja öelda, keegi enam eriti ei riski. Et ei ole nagu sellist tava elusaid inimesi kujutada. Mõned nagu kipuvadki ehitama, õlgu, väljendama, mingit kahtlust ei ole rahul nende muutustega, aga mis puudutab tol ajal ilmunud ajalehti, siis loomulikult suur kiidulaul. Lisaks Stalinile ja poliitbüroo liikmetele tol ajal veel üks temaatiline muutus. Sealt see puudutab eriti kunstnikke ja Soome intelligentsi hakatakse ju paika panema neid ülesandeid, milleks üldse intelligents on vajalik nõukogude süsteemile. Ta on ju töölisklassi teenistuses, seda öeldakse otseselt välja. Ja nõukogude maa ülesanded, need on ju meil olemas, me oleme nendest rääkinud. See on kollektiviseerimine ja industrialiseerimine. Ja see Kaaga kogu loominguline intelligents peab kaasa lülituma, kaasa minema nende uute ettevõtmistega. Ja kolmekümnendat aastat alguses kuulutatakse välja suur kampaania vene keeles, kõlab culpahotna Uralski stroiki, nii et kuhu siis kõik kultuuritegelased peaks minema, kus nad leiaksid ainest oma taiestele. Need on suured ehitusobjektid ja eriti Uuralites. Suur kampaania puudutab peamiselt Moskva ja Leningradi intelligentne, Kunstnike, teisi suurlinnu. Ja meil olid ka näited, kuidas kunstnikud terved kollektiivid võtavad siis šefluskohustusi. Ükskord oli ta meil krokodillivariandis, kus toimetus võtab šeflus konkreetse tehase satiirilise ajalehe üle, aitab siis seltsimehi taolisi ajalehti vormistada, kujundada ja neid lugusi sinna kirjutada, täpselt samuti ka kunstnikud võtavad siis šeflus kohustusi mingite konkreetsete tehaste üle. Ja sinna suundutakse Kimaalima, nii et ei ole need pilt, piltidele ilmuvad objektid mingid abstraktsed ei tea kust nad ei ole enam lillekesed. Kõik need lillekesed on kuulutatud kodanlitaks ja neid kunstlikud lahkuvad massiliselt tehastesse kolhoosidesse, maalima, voolima ja looma erinevaid taieseid. Ning partei Ani otseselt 30. aastal püstitanud loovintelligentsi ees ülesande. Ja see kõlab järgmiselt suunata aktiivselt kujutav kunst massidesse. Kõik see tuleb viia massidesse. Ja partei üleskutsega täpsustab, mida tuleb teha, millised on näiteks konkreetselt kunstnikeülesanded. Nad peavad juurutama kunsti olmesse. See on üks väga oluline suund, millega kunstnikud peavad tegelema. Kunstnikud peavad andma oma loominguga panuse selleks, et inimeste kodud, paigad muutuksid kaunimaks, mis saab põhimõtteliselt selle vastu olla. Aga me teame ka, millises variandis seda tol ajal tehti. Siis peavad kunstnikud korraldama näitusi, mis oleksid arusaadavad laiadele massidele ja kajastama nende laiade masside elu. Nii et pole neile vaja maalida niisama lillekesi, neid nad näevad niikuinii, aga tuleb nende sangarliku tööd kajastada. See on nüüd kunsti ülesanne. Siiski, kindlasti peavad kunstnikud väga palju energiat, milleks neid üldse on vaja, natavad seda energiat rakendama oma oskusi massiliste ürituste kujundamiseks. Plakatid, mida inimesed kannavad, see on nüüd nende oluline ülesanne peavadki kujundama öeldakse otseselt plakat Täita õlis, klubide siseruum ja nii edasi. Ja kõik see ongi kokku võetav selles samas otsuses üleskutses lausesse Rooma insus realiseerimise kunstilise kroonika. Nii et kirjanikud loovad tavalise kroonika, panevad kõik kirja, mis on toimunud täpselt nii, nagu kunagi seda tegid. Ja kunstnikud siis teevad seda piltide, skulptuuride, graafika ja oma nende vahendite abil. Ja tulemusena, kui vaadata, mis tol ajal toimub, siis on nagu mingisugune massiline kunstnike komandeering, niisukesed, laviin, liinid Moskvast, Leningradist, suurematest keskustest, Köik sõidavad nendesse ehitavatesse piirkondadesse valdavalt veel kord Uuralitesse ja selle tulemusena hakkavad toimuma näitused. Kusjuures need näitused on hiiglaslik. No üks, üks näide. 32. aastal Moskvas suur näitus Uuralites sotsialistlik ülesehitustransis näituse koondpealkiri. Ja sellel näitusel oli eksponeeritud ligikaudu või isegi oli öeldud üle 700 taiese erinevatelt kunstnikelt, kes kõik kohapeal olid kogunud, materjale seal maalinud ja selle tulemusena esitanud tööd sellele näitusele loogiliste pealkirjadega näitusi on arvukalt, nii et see ei ole kaugeltki üksik. Nad ei ole mitte ainult Moskvas ja Leningradis, nad on ka kohapeal, provintsis on ka hästi palju personaalnäitusi. Ja kui ma natukene neid asju püüdsin vaadata ja mõningaid asju meelde tuletada, siis leidsin väga paljud tolleaegses ajakirjanduses kiidus minu väga palju. Praktiliselt on see vast enim kiidetud ja ülistatud kunstnik seda kunstnikku väga paljut kunstiga tegelevad inimesed Eestis tunnevad seda nime ja kindlasti see nimi palemite võõras tänapäeva Eesti kunstiakadeemia inimestele õppejõududele. Nimelt tegemist on inimesega, kes saab neljakümnendatel aastatel pus ega eelkäija juhiks direktoriks, nii et see on siis peamine õppeasutus, kus stalinliku ajajärgul kunstnike ette valmistatakse. Ja selleks nimeks on Friedrich vahetevahel ka Ferdinand leht. Nii et eestlane, Eestiga seotud mees ja vaieldamatult kolmekümnendatel aastatel Nõukogude Venemaal üks juhtiv kunstnik veelkord kõiki moodustavad hierarhiaid. Ei ole lihtsalt nii, partei paneb kõik paika, omistab numbri inimesele, kus ta seal hierarhias paikneb ja leht on vaieldamatult seal tipus mis kinnitav kolmekümnendatel, kolmandal aastal näiteks kuulub ta žüriisse, mis pidi välja valima Nõukogude palee parima projekti, sealse grandioosne palee kunagi olema seda natukene kirjeldanud ehitus kaugemale vundamendiaugust ja nendest algsetest konstruktsioon ronides sõda tuleb peale, aga projekt on ju grandioosne ja arusaadavalt juhuslik inimene sinna žüriis ei satu. Siis ta on üks neist, kes osalesid tol ajal punase väljaku kujundamisel, jällegi näide sellest, et tegemist peab olema välja valitud kunstnikuga ja leht on ju tuntud ka varasemast ajast seda täiesti ma enam kuskile. Aga Moskvas aastatel 22 24 punasel väljakul täpselt sellel samal kohal, kuhu hiljem rajatakse mausele, seal on tema loodud skulptuur, hiiglaslik tööline. Niiet veel kord, see on kunstnik, kes kuulub sinna esimesse tip-tip valikusse vaieldamatult. Ja kui nüüd võetakse vastu otsus saata kunstnikut Nendele terminoloogia, on ju sõjavaldkond nast täitma oma seda püha kohust, institutsioon, mis tegeleb kunstnikega, sellest meil pole ka olnud juttu, vaatame kas võib-olla hiljem natukene tasub ka sellel peatuda. Ei ole ju nii, et inimesed maalivad, mida nad tahavad, mis meeldib, pähe tuleb, neid on vaja juhtida, suunata ja selleks on loodud niisugune institutsioon nagu klahv, iscustva pea kunst. Sealt siis kogu seda tööd juhitakse. Ja sealt võetakse ka otsus saata kunstnikud kolhoosidesse ja ette võtta kätesse. Ning leht ongi üks esimese, kes sellele üleskutsele vastab, sõidab ja ajalukku tolleaegsesse ajalukku, miks on ta nii eriti ülistatud ja kiidetud nimelt ta loob suure suures sarja teostest, mis köik pühendatud Berezina kovski keemiakombinaadi ehitamisele. Monika taan algusest saadik seal ja jäädvustab kogu seda ehitus protsessi tulemusena personaalnäitus. Sellest räägitakse-kirjutatakse veel väga palju. Ja see oleks nagu mingisugune veel kord kroonika piltides. Ja mitte ainult ei ole jäädvustatud sealne ehitusdetailid konstruktsioonid, kuidas kõiks valmib erinevad ajajärgud vaid väga palju ees rindlastaja portree. Nii et ka need ehitajad, kes seda tööd teevad siis vaatasin veel mõnda tema sõjaeelsed sarja. Üks oli päris põnev, need on raudtee sillad, nii et ta on maalinud erinevaid raudteesildu pühendanud sellele palju aega ja muid ettevõtteid. Ja osalenud ka. Milline roll oli tol ajal metraal, seda me teame suurepäraselt. Nii et leht on ka ühe metroojaama Ardo Salotskaja kujundamisest osa võtnud, olnud siis üks peamine kunstnik. Vaatasin natukene loomingut, vahetevahel tekib see huvi, et loed neid ajalookirjeldusi, ajaleheartikleid, mõnikord on lisatud ka mõned illustratsioonid, aga tahaks nagu loomingut põhjalikumalt vaadata. Igatahes seal hakkas silma ka näiteks tema taoline teos. See on nagu suurema formaadiline nagu seltsimees Orsoni kitse inspekteerib persnik Hinn kombinaadi ehitust, hästi suur niisugune maal. Ja tavaliselt saabusid kunstnikud objektidele gruppidena, nii et need ei ole mitte nisukesed üksikreisid, leht on siin natukene erandlik, aga tavaliselt toimusid nad gruppidena ja neid gruppe kutsutigi brigaadideks, nii et tehases töötasid brigaadid ja koha peale neid jäädvustama saabusid kunstnike brigaadid. Kolmekümnendatel Nendesamade aastate jooksul on märgatav ka mingisugune niisugune väikene, see kõik on üsna tõsine temaatiline muutus. Kui varem need brigaadid kuuldavalt jäädvustasid, täpselt samuti nagu leht ehitamisprotsessi ja tinglikult seda lauda, siis pikapeale hakkab aktsent nihkuma inimestele portreed, portreed veelkord ka. Et on maalinud alates ettevõtte juhtkonnast kuni lihttöölistest Ahano lasteni välja. Ja kui vaadata neid tehaseid, siis nad kannavadki niisugust väga selget pealkirja löök, tõeline see ja see või mõnikord on täpsustus lööktööline partei liige, see ja see. Nende portreede puhul on huvitav, et nagu puuduksid isiksused, vot, kui vaadata mitmeid korraga, siis on niisugune tunne, nagu nad eriti yldse ei erine. Nagu ei ole mitte mingisugust nisukest eristust, nagu nende inimeste sattumine piltidele oleks sõltunud mitte nende inimeste mingisugusest sisemisest rikkusest, mingisugusest omapärast nende silmavaade on praktiliselt kõigil ühesugune. Olekski imelik, ta ei paista, aga nad nagu moodustaksid summaarse mingisuguse massi ja see oleks pigem oluline. Nii et ka need allkirjad nagu täpsustavad, et võtta on täitmas mingit tootmisfunktsiooni või ta oleks nagu partei liige. Pigem see on oluline, aga mitte konkreetne inimene, ta nagu ainult perekonna. Ma ei ütlekski, mitte midagi ei ütlegi mitte midagi meile tagantjärele, ta ei kuulu nende inimeste hulka, kes oleksid mingisugused individuaalsuse ja seni hästi iseloomustab ka seda paistab esmapilgul küllaltki kõrvaline asi, aga mida tolle aja ühiskond ootab, mida ta, milliseid inimesi ta väärtustab ta nagu väärtustaks mingi masinavärgi mutrikesi mitte veel kord, persse hoone, vaid mutritest. Ja lisaks on ju näha, vaadata, kui palju on seda toodangut, et ei ole ju eesmärk jõuda peensusteni, see on kõik suhteliselt teisejärguline. Loomulikult ei ole neil kunstnikel aega ja arusaadavalt pole ka sellel ees rindlasel aega veerida seal tundide viisi ja üldse see, mis seal sees toimub, see on, mitte kedagi ei huvitanud, nii et see on niisugune väline klišee. Tavaliselt on tal mingi atribuut, kas peas või käes, mis otseselt ütleb, millise valdkonnaga ta tegeleb ja kõik on selge, all on täpsustatud etaan, löök, tõeline ja veel partei liige või brigad ja nii edasi. Ja siit ka see tohutu produktsioon, unustasin ja öelda, et ka leht selle Pereznikovski perioodi jooksul on jõulud toonud ligikaudu 100 taiest. Ma ei tea, kui lõbus ühel kunstnikul peaks olema kui õest kombinaadist aga miks ka mitte kunstiajaloost? Me ju teame neid näiteid, kuidas erinevas valguses on ühte objekti maalitud. No siin on muidugi eesmärgid hoopis teised. Nii ongi huvitav, et kui me nüüd võtame konkreetselt kas või sama autori 100 teost, inimene nagu näeb kõike täielik kroonika, aga ta ju ei näe neid reaalseid ehitajaid. Ja kui vaadata kas või seda konkreetset kombinaat ja on ehitanud, siis selleks on olnud ju kümned tuhanded poliitvangid vangid laagritest, mis paiknesid sealsamas kombinaadi lähistel. Neid ju me ei leia, ühelgi teosel neid ju pole üldse olemas. Nii et ühest küljest, nagu see peaks olema selle reaalse elu kajastus, kuid tegelikult see on jällegi selle idea maalse ulmelise maailma toomine, millel ei ole mitte mingisugust seost sellega, mis seal ehituses konkreetse kombinaadi, näiteks ehitamise variandis toimus jällegi veel üks näide selles reas, mis seda ajastut iseloomustab. Muidugi ei olnud ju maaliateks mitte ainult Moskva ja Leningradi juhtivad kunstnikud, vaid seda tööd tegid ka kohalikud meistrid. Nende tase muidugi puhttehniline Tase oli viletsam, aga see oli ka šeffid ülesanne, neid juhendada, neid natukene aidata. Nii et see kuulus ka nende ülesannete hulka. Ning kuigi loomulikult ei ole ju mingi asjatundja, aga kui ma natukene vaatasin ka tulevase Eesti kõrgkoolijuhi pilte, siis ilmselt joonistamisoskusest tal puudus polnud, mida ei saa kuidagi öelda, jäid ka silma mõned kohalikud kunstnikud, siis see tasemevahe torkab, torkab kohe ka silma. Nii et sanga vaieldamatu. Aga kui vaadata Ta ja natukene põhjalikumalt vaatasin sedasama näitust, mis oli pühendatud punaarmee 15.-le aastapäevale siis ka temaatika ei ole ju mitte ainult olevik, väga palju on ka minevik, on pühendatud näiteks see näitus punaarmee kangelaslikule minevikule ja nende pilt tittede seas, mis vähemalt sellel konkreetsel näitusele leiavad erilist äramärkimist, nendest kirjutatakse. Ja üheks neist on siis lisaks Stalinile ja varashlavile loomulikult need on need esimese reapildid, aga väga paljud tolle ajalehtedes kiidetakse, põhjendatakse tähelepanu niisugust kiitvat tähelepanu Ühele esimese kategooria kunstnikule šamparis ja Kansson ja tema maalile võib-olla mõnel inimesel on ta silmade ees nõukogude ajal seda ju väga palju siin ja seal refereeriti oli ta illustratsioonidena, igasugustes ajalooraamatutes on maal kommunistide ülekuulamine, pilt, kus seisavad kaks vaprat kommunisti ja valged muidugi Lõsutades yks seal seisab, mingi piits on käes. Kõik detaile tuleb aga resukemäe pilt, mis peab siis demonstreerima vaatajatele, kuivõrd sangarlikult need kommunistid käituvad ülekuulamise ajal. Selle pildiga on seotud üks natukene salapärane säik, on ta tõene või mitte? Võimatu öelda. Aga väidetavalt olevat kunagi üks ja Kanssonit hästi tundnud kunstnik väitnud. Tegelikult kunagi oli ta ise teeninud koltšaki sõjaväes ja korduvalt portrateerinud ka ülemjuhatajat. Ning see sellel pildil sellel konkreetsel maalil olevat taas siin tuleb kogu aeg kasutada seda varianti olevat ta kujutanud ühe ülekuulajana ise vennast ja teise ülekuulajana ühte oma head sõpra, kunstnikku, kes samuti olevat teeninud koltšaki juures. Uskuda seda või mitte, üks on selge, et ära tuntav ta ei saanud olla, nii et ei tasu seda pilti vaadata ja otsida, kui ei tea, kuidas jagansson tegelikult välja nägi, et vaataks neid seda ühte Lõsutavat ülekuulajat jõuda, siis selline oli nato olla ajal. Ilmselt kui keegi oleks seal sarnasust tabanud ja oleks talle tulnud ka meelde see fakt, et kunstnik teenis kunagi koltšaki juures, siis sellest oleks piisanud, et see maal poleks mitte kunagi näitusele ilmunud. Ja seda enam 41. aastal sai jogansson selle maali eest Stalini esimese järgu preemia. Seda poleks mitte kunagi juhtunud. Nii et kust on ta äratuntavad, mõned on väga raske öelda, aga no võibolla kes teab, mida kunstnik mõtles, kui ta seda teost parajasti maalis. Igatahes sellisele kummalisele igale on ka juhitud tähelepanu. Kuid loomulik kult. Nende maalide propagandistlik tähendus oli ju suhteliselt piiratud. Palju neid inimesi ikka näitustel käis ja kui palju neid sai reprodutseerida siin ja seal, kuigi mõned neist läksid ka plakatitel Alt aga täiesti omaette žanr, millele tol ajal pööratakse väga palju tähelepanu, ongi plakat. Vaatasin natukene neid plakateid ja püüan siis ühte valikut kirjeldada veel kord, see ei ole eriti raske. Nii et kõik meie kuulajad peavad kogu oma kujutlusvõime neid tööle panema. Loen, et lihtsalt mõned pealkirjad, 33. aastal ilmub plakatite komplekt sisaldab 19. Ja need plakatid on järgmised, lihtsalt mõni valik. Kõike pole mõtet ette lugeda, aga me võime kujutada, mis siis sellel plakatil võis olla. Kodusõda, Need, kõik pealkirjad, punaarmee positsioonidel. Šarsi järjekordne löök saksa röövlite okupantide pihta. Jutt ei ole mitte teise maailmasõjarünnakust, vaid sellest varasemast ajast järgmine plakat. See kujutas sõja õhuakadeemia, kuulajate kohtumist Stanislavski-nimelise teatri näitlejatega. Veel üks plakat, plusseri retk, Uuralites tööliste väljaastumine Tšehhoslovakkia Jakalt Tšaki vastu. Järgmine plakat, arme asumine Petrogradi kaitseks Judenitši vastu 1919. aastal. Järgmine plakat selles komplektis. Seltsimees pudi on ratsapartisanide salk rünnakul võitlusele tsaari kindralite Jakod annusega Laguna näeme. Pealkirjad on enam-vähem samas stiilis nagu portreede all ikka, kõik oleks selge, muidu on pudi, on pudi on, tunnevad kõik nõukogude inimesed loomulikult tulenevalt vuntside pärasalk ründamas, aga keda ründab, et oleks ikka selge, need on tsaarikindralid ja kodanlus. Järgmine plakat, sotsialistliku võistluse lepingu allakirjutamine punalaevastiku laste poolt istuvad punalaevastiku lased ja kirjutavad alla sotsialistliku töölepingule. Järgmine Puna ratsaväelased võtavad relvad valgetelt ohvitseeridelt ka selline plakat. Mõned veel, muidu on need raske lihtsalt ette kujutada, aga see annab meile mingisuguse pildi sellest valikust. Võtame ühe viimase Budjon partisanide salka tulid vabatahtlikud, tõelised sulased, vaesed inimesed ja töötavat kasakad. Jämedalt tüüpilised plakatid tollest ajast. Plakatid, mis peavad inimesi mobiliseerima võitlusele nende seas muidugi loomulikult antud valik oli pigem suunatud minevikku, meenutama sõda, sangarliku mineviku, aga olid ka väga suured valikud, neid on igal pool, nad iseloomustavad seda uut visuaalset maailma. Ja kujutavad nad peamiselt nii riigijuhte kui ka neid viisaastakuobjekte rõõmsaid töölisi. Oleme neid ka natukene kirjeldanud varasemast ajast tõelisi ja uusi kolhoosnike, kuidas nad on kõikide nende muutustega rahul. See oleks võib-olla nisukene hästi lühikene kokkuvõte mingisugune sisse juhatas sellesse maailma, mis inimesi hakkab alates 20.-te aastate lõpust ümbritsema. Nii et see muutus puudutab ka seda visuaalset pilti, mis avaneb inimeste silmadele. Kui nad varasemal ajal nepi ajal nägid väga palju reklaami kaame nägid kaupluste vitriinides ka kaug papa siis nyyd hakkab kaupa väga sageli asendama mingisugune plakat. Tegelikkus muutub loosungiks mingisuguseks pildiks. Nii et lisaks taolistele põhimõttelistel muutustele muutub ka kogu välisilme ja nõukogude maa tolleks ajaks 20.-te lõpu. 30.-te aastatel võtab enam-vähem selle pildi kuju, nagu me teda tunneme stalinlikust variandis ja mingite muutustega kuni lõpuni välja. Ja sellega võikski täna lõpetada.