Et noored Ja neid teie Eesti lugu. Hans Kruus, ajaloolane ja poliitik, kes elas aastatel 1891 kuni 1976 on eesti rahvusliku ajalookirjutuse rajaja. Ja räägime Eesti loo sarjas Hanskruusist kahel põhjusel just praegu, kui käsitleme suurte sõdade aega 16. sajandi teisel poolel. Esiteks sellepärast, et Hans Kruus kirjutas magistritööna Vene-Liivi sõjakäsitluse mis on seni ainus nii mahukas teos sellest sõjast. Teiseks võiksime tähistada ühe vastuolulisema, kuid ka tähelepanu väärsema ajaloolase 100 kahekümnendat sünniaastapäeva. Oktoobrikuu 22. päeval. Hans Kruusitoimetamisele ilmusid enne nõukogud kude okupatsiooni Eesti ajaloo üldkäsitluse kolm esimest köidet. Pärast 1940. aasta juunipööret oli Hans Kruus, Johannes Varese valitsuse minister. 1950. aastal langes Hans Kruus põlu alla. Hans Kruusi elust ja tööst räägib täna ja järgmistelgi saadetes Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe. Minu nimi on Piret Kriivan. Professor Kivimäe, Hans Kruusi ametite loetelu ja tema tegude loetelu on nii pikk, et, et siit tuleb välja noppida kõige olulisem, miks on Hans Kruus meie jaoks oluline? Tõele au andes ma ei oska sellele vastata, sellepärast et Ants Kruus kui, kui ajaloolane kui poliitik, kui inimene, kui isiksus kui omapärane loominguline mees, kirjutaja, kes oleks võinud vabalt olla ajalookirjutaja asemel kirjanik. Mida ma hiljem ühe väitega tahan kinnitada, on hoomamatu. Me ei suuda teda ka 20 minutiga kahe tunniga 20 tunniga ära seletada ja, ja võib-olla ei suudagi kunagi tan püüdmatu teisel pool, et on ta unikaalne, unikaalne selles mõttes. Ta on kahtlemata Eesti ajaloo üks suurmeestest ja me võime sinna panna erinevaid värve sellele suurmehele peale nii-öelda kas ta on siis kollasega üle tõmmatud punasega üle tõmmatud sinisega üle tõmmatud sõna. Suur mees, kes on jaganud oma rahva saatust läbi aegade läbi erinevate režiimide mingil keerulisel kombel jäänud iseendaks, kuigi on väga palju oponente, kes väidavad, et see nii ei ollu, et ta oli nagu, nagu karjääriahne inimene, kes kogu aeg muutis tuult ja läks ise selles suunas. Kuid unikaalne on ta ka selles mõttes mida vist ei ole välja toodud, et Eesti suurmeeste galerii, mida võib-olla mingil moel esindab ilmama sari mõtelu sari, aga mitte päriselt see galerii, mida ei ole korralikult analüüsitud nende päritolu seisukohalt, nad on kõik enamasti kuskilt tähendab eesti peredest pärit ja, ja maalt tulnud mehed ja naised aga mitte ainult ja otse. Mul jäi niisugune kummaline mulje, mis võib olla ekslik, et äkki Hans Kruus oli üks väheseid, kes on tulnud väga vaestest oludest ja ennast kõige kõrgematele ametipostidele töötanud. Sest Eesti läinud sajandi suurmeeste ja suur naiste hulgas oli palju ikka talunike ametnike kooliõpetaja, et aednik kaupmeest poegi ja tütreid. Hans, tule väga vaestest vaesest perest. Nii et niisuguse karjääriga on ta unikaalne. Teiseks nimetame seda kollaboratsiooniks või mitte või võimuga kaasas käimiseks. Aga ta on üks väheseid, kes nii varakult alustas poliitikas Eesti avalikus elus, ütleme siis Eesti avalikus elus pigem. Ehk siis tegelikult suri loomulikku surma. Vaatamata kõikidele ta oli väga lähedal poliitilisele eksakuteerimisele, aga ei juhtunud lõpuks sõda. Nii et selles mõttes ma näen tema niisugust unikaalsust ja see on tema kui isiku unikaalsus. Kordan veel vaatamata värvidele siin me mingisugust hirmu nende värvide suhtes ei tohi endasse kodeerida, et hakata ühte inimest lahti võtma, mõtlevam dekonstrueerima, kesta oli teine, on muidugi see, see on tema looming. Kui vaadata loomingu poole pealt, siis ja unustada, ära kesta, oli, siis on aukartust äratada. Öelda, et kindlasti on noorema põlve ajaloolaste hulgas need, kes ja ka lihtsalt avaliku elu inimeste hulgas ka poliitikute hulgas neid, kes ütlevad ei, ei, ei anskruusisteiaid sellest mehest ei saa rääkida mitte midagi muud kui halba. Ja samas kogu Eesti ajaloo ülesehitus. Ja võiks öelda, et kõik seni eksisteerivad Eesti ajaloolased, kes on koolitatud erinevatel aegadel on nii või teisiti jutumärkides olnud Hans Kruusi õpilased. Me ei ole ka seda lahti kirjutanud, mismoodi, aga see on üks. Väga veider on niisugune mata, nii et siin on nagu mitu erinevat mitu erinevat mõõdet. Kui neid kokku panna, siis mina ei oska ikka Hans Kruusi ära mõõta. Te olete isiklikult ka Hans Kruusiga noore ajaloolasena kokku puutunud. Need olid väga põgusad kokku puutumised paaril juhul kord Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, kui turismisektoris arutati kadunud akadeemik Johan kahki käsikirja ja kuhu ootamatult Ants Kruus sisse astus. Loomulikult patriarhile ei keelatud kohale tulla, ükskõik millal ta tuleb. Ta istus vaikselt ja toetas mu kaks kätt kepile ja kuulas seda arutelu. Ja seal oli tõesti tollase Eesti vanema ajaloo raske Kaardivägi kohal terased teravad daamid ja Jansen, Elina Öpik. Siis. Ent arvel ma ei mäleta, et Artur Vassar oleks olnud kohal. Kes oli sektori juhataja veel tollal, sest Artur Vasara ja Hans Kruusi vahel oli, kuidas siis võiks öelda, igivana vaene üürike sõprus sest nad olid ikka omal ajal olid need suhteliselt sassi läinud taga? Nüüd midagi muud ei ole, aga tean, et mulle antis küsiti ka minu arvamust ja muidugi just just kogemata lugenud andsclusi kuulsat artiklit Eesti talurahva välispoliitilisest orientatsioonist ja soovitasin ka. Võib-olla see talurahvavaadete puhul annaks seda kasutada, seda sellele võib-olla viidata, noh, nihukese natuke edeva aspirandi, niisugune arvamus, et noh, et võiks teha ja. Ma ei mõelnud selle peale, et teha mingeid reveransi ja Hans Kruusile. Aga ma nägin küll silmanurgas, kuidas Hans Kruus nurrub selle peale, et keegi noor oli seda tähele pannud. Koosolekuvaheajal kutsus ta mind näpuga tõmmates enda juurde, küsisin noormees, kastes suitsu ka teete. See oli suur au, see oli, noh, see oli mingisugune tema huvi. Kuidas tänapäeval öeldakse, kaardistada noori inimesi. Ja ta kutsus siis sigaretti tegema vaheruumi. Ja mulle jäi kustuma muljena või meelde see asjaolu, et ta sigaretti ekstra esimese ekstra ära tõmmates, enne kui ta seda kustutama hakkas, süütas ta sellest teise nõnda tema vanuses mees süütas, tõmbas kahe sigaretipikkuse suitsu ära. See jättis mul pudinad peale ja pärast ta palus mind koju saata. Mis oli ka suur au. Kord mäletan, et ta tuli ühe minu vanema kolleegiga koos meie töötuppa Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, kus olid kolm kohta, muide seal oli ruumikitsikus oli suur, ma pidin istuma sektori juhataja Artur vasaraga ühes toas, keda ei olnud seal reedesel päeval või pärastlõunal muidugi instituudis. Ja siis tulid sisse kaks meest, kes olid parajasti olid kergelt auru all istus šanskruus silma pikemata Artur vasaratoolile ja laulis vana saksa Bushi laulu Chapman härdsim hälbe Ferloon. Nii et ta pidi väes tõesti heas tujus olema. Nii et ja kolmas, niisugune meeldejäävam oli muidugi siis, kui ma pidin seisma auvalvesse Hans Kruusi Sarga juures siis kui ta suri. Ja see oli niisugune naljakas päev kui 76. aastal. Et sel hommikul, kui ma läksin valvesse, Ma olen muidugi korralikult mustas ülikonnas kõik ja siis ma käisin vahepeal topelt helistamast. Seal hommikul sündis meie perre esimene tütar ja, ja ütlesin oma ülemustele, et ma ei kahjuks Tartu Algruusis mulda sängitamisele kaasa ei sõida ja meeldejääv päev selles mõttes oli Hans Kruusi ärasaatmine Tallinnast. Jah, Need on väga põgusad küll, aga ma arvan ka, et ma ei taha küll öelda, et ma oleksin nagu Hans Kruusi õpilane olnud, aga me kõik paratamatult nii või teisiti, me oleme midagi lugenud, temast midagi omaks võtnud, üle võtma nud isegi sel juhul, kui me nende arvamustega päris 100 protsenti nõus ei ole. Hans Kruusi elukäik on paljude Eestlaste elukäik. Ja kui ta ühe inimese elukäiku kirjeldada ja seda, see on väga moodne teema praegu kirjutajatele ütle mitte ainult ajaloolastele, vaid ka kirjandusloolastele ja seda nimetatakse peene inglisekeelse sõna fraasiga paigraafikalt tähendab siis biograafiline pööre. Kuid eks need elulugusid on ja biograafid on varem kirjutatud, on kirjutatud autobiograafiaid ja Ants Kruusiga on keeruline, ta on ju ise kirjutanud oma mälestusi. Ei ole päris selge, kas tema viimane mälestuste käsikiri on kuskil arhiivides veel säilinud, aga väljaspool Eestit mitte siis Eestis. Aga kaks ilmus trükist ja väiksemaid osi on, seda on päris palju, mida ta on kirjutanud tegelikult alates võib-olla kõige esimesest ja kõige fantastilisem Ast mälestusteraamatutest pisikesest, mille pealkiri on Peetrilinnas ajaloo suurpäevil veebruaris-märtsis 1917 olles praktiliselt et vene revolutsiooni, ma mõtlen veebruarirevolutsiooni 1000 seitsmeteistkümnenda aasta veebruarirevolutsiooni tunnistaja ise, noore ma ohvitserina oma sõduritega Petrogradis ja see on üllatav. Ma lugesin hiljaaegu kõrvule Julius Seljamaa loengut päikesepaistel või raamatukest väikse paistvast revolutsioonist, kirjutab samu asju olles noore ajakirjanikuna vene riigiduuma juures, alates sellest kuni lõpetades ma ei tea, mälestustega sõja ajal tagalas. Nii et see on nüüd üks asi, teine on aga sellele vaatamata ka Hans Kruusi eluloos joonistuvad välja mõned konkreetsed pöördepunktid. Mina arvan, et esimene pöörde ponks võiks olla võiks olla siiski, kui ta oli lõpetanud 1911. aastal, saanud oma hariduse kätte Tartu Õpetajate seminarist ja siis tegi läbi viimased eksamid, tähendab et, et, et Tartu Õpetajate seminarist läks terve rida tema õpingukaaslasi kooliõpetajateks maa õpetajateks, väga tugeva ettevalmistusega, isegi vanuigimõned sõbrad kirjutasid talle veel, kes olid, kellega ta koos oli olnud. Aga Hans kursil oli teine eesmärk. Nõnda muidugi mitte tagasi maale minna, vaid minna ülikooli. Ja vot siin tekib esimene selektsioon, kui ta kõik oma vahepealselt õpetajaametit oli, oli läbi teinud ikka sellesama eesmärgiga, siis 1914. aasta sügisel saab temast Tartu Ülikooli või tollase keiserliku Jurje või ülikooli või Jürimäe Keiserliku Ülikooli üliõpilane. Aga vabandust siis oli juba esimene maailmasõda. Nii et see oli esimene niisugune murdepunkt. Õpingud jäid pooleli 16. aastal, kui ta mobiliseeriti algul noh, mingisuguseid ajaloolasi ei mobiliseeriti, arstid võeti Tartu ülikoolist kohe. Ja pärast Odessa lipnikke kooli, mis oli väga lühike, lühiajaline ettevalmistus, jõuab ta tagasi Petrogradi ja vot see ongi see, kui ta satub sinna just imelisel kombel. Muidugi Petrogradi satu tema nii-öelda oma tahtmist pidi, vaid see oli nagu riiklik suunamine Stahli parimate hulgas, kes lõpetas Odessa lipnik kooli, jällegi olles parima õppurina esireas, jõudis ta teatavast kollektsioonist välja tulla oma kodumaale kõige lähemale ta jõudis Petrogradi. Ja nüüd seitsmeteistkümnes aasta on muidugi pöördepunkt. Ta läheb poliitikasse siis, kui ta tuleb kõigepealt oma, kujutame ette seda pilti, ta tuleb kastmesse loost rongiga tulevad tervel Eesti pataljon Eesti väeüksus, mis sellest polgust, kus ta teenis välja, eraldati neli eestlast, neli lipniku on niisiis nii-öelda selle väeosa juhid. Üle 800 mehe jõuavad rongiga seitsmeteistkümnenda aasta ülestõusmispüha ööl Tallinna ja hakkavad nüüd ootama, et nii, kas neid vastu ei võeta, nemad tahavad nüüd eesti esimesse polku astuda, muidugi nad võeti vastu. Nii sõjalist karjääri ta ei, sellises mõttes teed, tähendab kummaline on see, et korraga toimub selline intensiivne seitsmeteistkümnenda aasta kevad, suvi, sügis nii intensiivne, et on väga raske eristada, kust teda õieti ei olnud. Ta on igal pool kõige tähtsam. Muidugi, ta on Eesti esimese jutumärkides parlamendi liige esimese 39 maanõukogu saadiku sees, kes esimesel juulil 1917 tulevad Toompeal valges tähendab Toompea lossi valges saalis kokku. Ärme unustame ära tuli, 25 aastane. Tema kõrval on, on mees, kes on Jaan Tõnisson ka Tartu saadik ja nii edasi ja nii edasi, nii et see on niisugune. See seitsmeteistkümnes aasta ilmselt ei olnud mitte ainult temale, vaid väga paljudele teistele niisugune pöördepunkt ja temast saab, ma ütleksin, poliitik, missugune poliitik selle üle on väga raske öelda, taan Esseerida partei liige. Ei ole päris täpselt selge, millal ta selleks, kas juba Petrogradis sõjaväes olles ja temast saab Eesti Esseeride partei, sotsialistide-revolutsionääride partei, Eesti osakondade üks juhte ja pärast kogu selle juhte pärast saab sellest ise suhteliselt sotsialistide parteipoliitiline erakond, keda ta esindab. Esseerid ideoloogia on keeruline, kõige tähtsam on maa küsimus, mille ümber ta võitleb, aga mitte ainult, ta on ka rahvusküsimuse suur asjatundja, kirjutab väga palju Esseerida ajalehes ja muide, muide seitsmeteistkümnendal aastal kirjutab ta nende ajalehes TÖÖ Lippmaa omavalitsuse loomisel. Ja, ja tsiteerin väga lühikesed, enne tulid mere tagant salgad raudriietes. Neil ei olnud raske juurtega välja kiskuda tekkivaid enesekorralduse omavalitsuse all kiduseid aastasadade jooksul vindise töö hiilgavale lõpule ajaloo tujukus ei leppinud sellega. Sügisese tööd tõid meile idahalla, mille lumistatud murul sõitis maale uus valitseja ja nii edasi. Mis me siit järeldame, esiteks ta on ajaloost väga hästi informeeritud, aga oma arvamustega teiseks fantastiliselt hea Sule seadmise oskus, ma arvan, et see on juba noh, ütleme 25 aastane noormees, kes on Tartu Ülikooli maitsnud, kes on elu näinud, kes on revolutsioon, olin näinud, kes on sõjaväes olnud aga muidugi mitte otse kunagi sõjaväljal. Nii et see on üks niisugune pöördepunkt. Selle pika loo järel tuleb tema tema pikk ja, ja keeruline võitluste asutava kogu liikmena, kus ta oma erakonna rühma esindajana jaa jaa, enamasti ikkagi juhina võtab väga teravalt sõna väga teravalt. Vabadussõjas ta ei käi. Siin tuleb esimene suur veelahe, mida tal ei ole andeks, tema oponendid talle andeks ei ole andnud, sellepärast et et ta oli asutava kogu liige, põhimõtteliselt oli ta vabastatud. Kuid teiselt poolt oli ta juba aastast 1914 ka Eesti üliõpilasseltsi liige. Eesti lüps selts aga armastas, et me läheme kõik läänerindele. Seal oli üks väikene niisugune vastuolu olnud. Ja noh, selle pika ja keerulise asutava kogu debattide puhul, kus ma arvan, et tema on üks peamisi arhitekte radikaalse maaseaduse ja maareformi läbiviimisel tähendab nendes debattides kui võib-olla tema teravat häält ei oleks olnud, võib isegi oletada, oletada võivad ka ajaloolased, et oleks läinud maareform testi ja oleks palju asju teisiti läinud, oleks võib-olla jah olnud mõned asjad hoopis teistmoodi, kuid siin on nüüd väga tugev, mis kujuneb välja, on, on, on Askruusi saksa vastane ideoloogia ja siin ei ole midagi väga imekspandavat, kui ta oma mälestusteraamatus esimeses mälestusteraamatus kirjutab oma lapsepõlvest, mis on nagu romaan see on väga raske vahet teha, kas need on mälestused ja kuidas saab keegi mäletada kahe aastaselt, tähendab, seal on kahtlemata niisugune pellet resseeritud osa juures. Ta kirjutab, kuidas tema isa ja ema elasid missugustes tingimustes Tartus ja teenisid saks Friedrich hüve, ettevõtja, tartus, sakslane, lauavabriku omanik, mõisa omanik ja kõike muud, siis ta, ta oli tegelikult majahoidja Friedrich hüvele kuulunud majade blokis ja samas ajal töötas isa, tähendab tema isa ja isa ja isa oli ka ühtaegu lav vabrikutööline. Nüüd ja seda nüüd Ants Kruus, nagu endas nagu kasvatanud, tähendab kuidas tema ema, ema ja isad teenisid. Kuidas tema õde pidi hakkama Saxo teenima, kuigi läks ära Venemaale hoopis lapsehoidjaks ühe saksavabrik kandi peresse. Aga see oli hoopis midagi muud. Nii et sealt hakkab see kogu aeg kasvama, kuni siis täisealiseks saamiseni välja. Nii et see on nüüd teine. Ja nüüd järgmine pöördepunkt tuleb kuskil 1921, kui Ants Kruus ilmselt poliitikas pettub. Ta on öelnud seda, et see oleks põhjuseks, võib olla, et ta lootis, et nende nende erakond siis nende sotsialistlik erakond Eestis võetakse vastu kommunistliku internatsionaali Kominterni ja ta käib 21. aasta suvel Kominterni kolmandal kongressil Moskvas. Ja muidugi saab pettumuse osaliseks. Komisjon ei tunne selle vastu huvi. Ta on pärast asutavat kogu küll veel ka esimese riigikogu liige, kuid juba 21. aasta sügisel saab tema uuesti Tartu Ülikooli üliõpilane. Ta õpib Tartu Ülikoolis selleks, et saada oma oma õpingud lõpule viia ja see on muidugi väga oluline ja tõsine. 23. aastal saada oma stuudiumiga valmis, see on väga kiire. Sel aastal saab ta filosoofiamagistri kraadi oma magistritöö eest 23. aastal. Nii, järgmisel aastal on ta juba Tartu Ülikooli teaduslik stipendiaat, tähendab siis paljulubav noor teadlane jäetakse ülikooli juurde lootuses temast midagi enamat saada. Ja no siis läheb, algab see järgmine, nii et 21 ütleme 22 lahkub ta riigikogust. 21, kaks on see järgmine murdepunkt ja nüüd algab see tema akadeemiline periood, mis kestab praktiliselt 40. aastani välja. See on niisugune murde nüüd 40. aasta, kui see vahemaa on täidetud fenomenaalse tööga tähendab raamat raamatu järel. Ja artikkel artikli järel, eeldades, et ta ei ole ju vabakutseline teadlane, vaid ta on õppejõud. Ta õpetab kogu aeg. Muidugi, tollased, võib-olla õppekoormused, nädala tunnikoormused ei olnud nii suured, aga ikkagi olla õppejõud ja kogu aeg publitseerida, son uskumatu. Vähe sellest, ta saab 31. aastal juba oma doktorikraadi, nii see avab järgmise karjääri uksed. Ta on 31.-st 34. aastani Tartu Ülikooli erakorraline professor Eesti ja Põhjamaade ajaloo alal. Ja 34. aastal saab temast korraline professor. 34, nii kui me vaatame tagasi, ta tuli 21 sügisel ülikooli. No see on täiesti uskumatu või veel järgmine samm, meta saab samal aastal praktiliselt Tartu Ülikooli prorektor 1000 934. aastal, kui ta on 21. aastal ülikooli tagasi tulnud, tähendab, ütleme niimoodi, 23. aastal lõpetas ülikooli nii, et vaevalt 11 aastat hiljem on ta sama oma ülikooli prorektor. Siis mul puuduvad sõnad, et seda seletada. See prorektori karjäär osutub siiski lühikeseks, see on omamoodi peatükk Tartu Ülikooli ajaloos. 37. aastal ta lahkub sellest ametist. Õpetab edasi muidugi, Vastuolud kujunevad ju suureks Tartu Ülikooli ja Tallinna nii-öelda võimuringkondade vahel ka haridusministeeriumiga. Ja niimoodi on ta siis lõpuks nüüd, mida on püütud valesti tõlgendada ka vene ajal, 39. aastal ta nagu lahkub või tal nagu keelatakse Tartu Ülikoolis õpetamine, mis ei vasta tõele. Seal võib-olla poliitilise Allüüre taga, aga 39. aastal Ants Kruus tegelikult läheb sellele, mida, mida meie moodsas ajas nimetatakse õppetööst vabale aastale. Ta kirjutab vastava palvekirja ja hakkab tegelema selleks, et tegelema oma kirjatööd, et saada kokku kas suurem käsitlus Eesti ärkamisajast uus raamat või siis eraldi monograafia Carl Robert Jakobsonist. Kumbagi raamatut Hans Kruusi nime all sellisel kujul ilmunud. Ja nüüd sellel, kui tuli 44. aasta juuli, siis oli ta veel vabastatud õppetööst. Ja siis tuleb see järgmine pöördepunkt siis, kui ta kutsutakse. Jutumärkides, kutsutakse Vares-Barbaruse valitsusse. Tikku aastat kaks esimest aastakümmet eelmisest sajandist kuidas Hans Kruus suhtlus siis, kui oli Eesti juba iseseisev riik, nõukogude võimu ja nõukogude riiki, kas selle kohta on ka midagi teada ja mida ta arvas siis Eesti iseseisvumisest? Seda küsimust on väga raske vastata sinu nagu mitu võimalust, mitu lähenemist. Esimene lähenemine on see, et Ants Kruus oma avalikes esinemistes juba seitsmeteistkümnendal aastal olgu näiteks rahvuskongressil Tallinnas või oma seisukohtadel maanõukogus või hiljem asutavas kogus lähtus oma erakonna seisukohtadest oma erakonna programmist, oma erakonna ideoloogiast. Selleks peaks peaks muidugi väga hoolikalt sisenema üldse, kuidas Esseerida ideoloogia Eestis kujunes. Kuid kui minna tagasi seitsmeteistkümnendasse aastasse, kust võiks seda suhtumist nõukogude liitu hakata nagu jälgima või tulevasse Nõukogude venesse siis Esseere seitsmeteistkümnendal aastal eksisteeris Eestis kahte moodi. Kõigepealt oli Tallinnas praktiliselt vene madruste ja sõjaväelaste Esseerida osakond, mis oli väga tugev ja väga ulatuslik. Seitsmeteistkümnenda aasta, ütleksin siis, ütleme alates märtsist aprillist siis kui hakati Eesti rahvusväeosadelt tegema ja teiselt poolt olid Esseeride partei Tartu osakonnad, need eestiosakonnad nüüd vahekord Esseerida Tartu Esseerida või Eesti Eeesseerida venesseerida vahel ei ole nii absoluutselt iseenesestmõistetav, et nad kogu aeg käisid üksteisel koosolekutel ja konverentsidel. Kuid jah, nii et see on nüüd üks, et ma näeksin siiski, kui, kui kruusist saab eesti Esseerida üks juhtivaid tegelasi. Ma näen seda siiski niisugusel sele rahvusliku momendi rõhutamist. Mis muidugi seitsmeteistkümnendal aastal, mida peeti veel sel ajal, kui ajutine valitsus oli, oli Venemaal olemas, peeti ju kuidagi vene huvide reetmiseks. Loodeti ju demokraatliku Venemaapeale, et Venemaast saab vabariik hoopis teistel alustel või sarnastel alustel, nagu seda oli mujal maailmas vabariigid olemas, mis, mida tegelikult ju ei saanud. Nüüd see on nagu esimene moment, et ma näen siin siiski kruusi rahvuslust ühe olulise tegurina ja ühe olulise põhimõttena tema maailmavaates ja sellises sellisel kujul. Ma ei oskaksid rõhutada, et ta oleks nagu selles mõttes sulatanud. Ütleme, andeldi moodi. Et meil ei ole rahvusliku erinevusi, vaid me peame kõik olema siis töölisklassi huvides, seda mitte nüüd. Ka Kruusi tulek poliitikasse ei ole ju vahetult seotud, et töölisklassi esindajana, kui kasutada seda vana veneaegset niukseid, patent väljendit, vaid valitakse ka maanõukokku seitsmeteistkümnendal aastal Tartuma Maatute poolt maata talupoegade poolt. Mismoodi täpselt, ei ole kahjuks üksikasjades välja selgitada. Ja nüüd, mis hiljem on, kas siis 21. aastal, kui ta käis Moskvas, kas see oli pettumus talle? Ma ei tea. Kuid igal juhul jah, kui palgi oma hilja hiljuti ilmunud mälestustes kirjutab sellest, kuidas jahed, kruus, kuidas sai akadeemiline inimene, siis sai temast korralik kodanlane, aga küsimus on laiem, kui ainult kruusil, et kuidas suhtusid tollased Eesti vabariigi ametlikud tegelased Nõukogude Liitu ja mida nad teadsid Nõukogude Liidust siis siin ei ole üheseid vastuseid. Ma ei ole päris 100 protsenti nõus mõne endise kolleegin arvamusega, et Oja, kas nad olid venemeelsed või olid lausa vene palgal või vene agendid, niimoodi ei saa asju asju otseselt esitleda. Aga tuleb ju mõelda, et nende jaoks paljude nende tegelaste jaoks poliitikud, akadeemilised inimesed, Petro kraad või hilisem Leningrad mingi sümboolse tähendusega see oli koht, kus nad olid käinud, kus nad olid maitsta saanud vabadust, mis oli suur linn, tõeline suurlinn, esimene suurlinn neile, olgu see ma arvan, Friedebert Tuglas või Gustav suits või Ants Kruus või Julius Seljamaa palju-palju-palju teisi, kes olid otseselt ka Peterburi Ülikooli kasvandikud ja nii edasi. Nii et seda ei saa nimetada, et nad oleksid otseselt Nõukogude vastuolud ja see nõukogude suhtumine Nõukogude Liitu on seotud muidugi alati niukse alaküsimusega, et aga kuidas nad suhtluses Stalini poliitikasse või Stalini terrorirežiimi või kõike muud? Jah, selle kohta tõendi, et meil ei ole, me päris täpselt ei tea. Kui aga Gustav suits pidas tarvilikuks 39. aasta augustis käia Venemaal koos põllutööministri delegatsiooniga ja vahepeal jääda neist natuke maha, kui nad tulid läbi Leningradi ta tahtis uuesti Leningradi muuseumitesse minna, siis see ütleb ka midagi meie kõigi suures lugupidamises. Tollase Tartu Ülikooli kirjandusprofessori Gustav Suitsu ja Hans Kruusi lähedase sõbra vastu. Professor Jüri Kivimäe räägib nädala pärast sellest, kuidas ja miks liitus Hans Kruus varesevalitsusega ja seda kuuleme ka arhiivilindilt Hans Kruusi enda suust. Ja tänasegi saate, lõpetab Hans Kruus ise. Oma lapsepõlvest rääkis taga tuhanded 971. aastal Klaus Mikole Eesti raadiosaates akadeemiku Lapsepõlv. Kuulame kahte seika, mida Hans Kruus on pidanud oma lapsepõlvest rääkides oluliseks. Mis siis, kui ma juba olin nii aastat kolm, neli vana, kui ma iseseisvalt võimaldati mul kah toast välja minna ja kokku puutuda lastega, kes õue pääl mängisid. Neid lapsi oli alati terve kari ja ka teistest majadest tuli sinna peamisel poisse, kes ka vahel mõnikord väikselt Pärast seda, kui üks kõrvalmajas tulnud poiss tahtis oma üleolekut näha ja ma tahtsin sellele vastukaaluks panna oma võimed. Ja nähes ühe meie maja tütarlapse härda paljast nukku olin ma valmis kohe otseteed sellele nukule kleidi tegema. See pidi olema valmis järgmiseks päevaks. Ja kui ma nüüd paljanukuga läksid oma tuppa, emad ei olnud kodus, mõtlesin ma seal kujunenud olukorra üle põhjalikult järele ja leidsin, et maanlikke väga täbaras olukorras. Minu pea aga jäi seisma oma mõtetes, kui ema tuli ja emakas pärima, mis asja saab. Poiss nüüd olid siin teinud, näitasin. Ta on nüüd kleiti sellele nukule õmmelda. Ema ei olnudki selle puhul kurivaim, tuli kohe mulle appi ja tema tegi nii. Ja meil õmblusmasinat kodus ei olnud, läks tema naabrinaise Veera mamma juurde, nagu teda nimetati, kes elasid selles majade blokis, kus isa oli kojamees ja tema hoolel saingi mina siis seal nuku kleidi järgmiseks päevaks. Ja see oli mul üks niisugune triumfi eelaimdus, mida ma juba kaua ette nautisin, et ma nüüd olen nendest naabripoistest, ülejärgmisel päeval nuku kleidi üleandmine toimus väga hästi ja naabripoisid said minu arvates tol ajal nina pääle hiljem mini, nemad ei tulnudki enam meie õue norima ja jäid ikka kord korralt eemale. Ja ma arvasin, et see minu vahva esinemine oli hätta nukukleidiga. Üheks põhjuseks isaga meil ei olnud, sel puhul juttu aga ei saa, mitmel korral kinnitas oma vestlustes et mida oled lubanud, seda aga täida. Ja see oli tema üks elukreedo, mida tema, nii palju kui mina jälgisin tema esinemisi, olevusi ja ettevõtmisi, oli ta alati selle sõnapidamisega rakkes. Ja see jäi mulle nii-ütelda. Veeisa õpetus, mida oled lubanud, seda ka täida, on Mullega eluks ajaks jääb meelde ja ma olen katsunud ka selle järele käia. Nad olid nii-ütelda ka suured kopika korjajad. Nende tulud olid alati väga väikesed, kuid nad moodustusid mitmesugustest väiketööde eest saadud tasudest. Isa töötas, laua pikkus oli majahoidja ja ema pesi sakslasele pesu, nagu öeldakse ja käis koristamas ja nii nad korjasid siis hulga aastate jooksul niisuguse väikese küllaldase summa selleks, et osta nende koduvallas härjanurmes jõune külas selle valla kõige väiksema talu mille nimi oli tolliisa, tahtis selle talu osta, selleks, et sakste orjusest, nagu ta ise ütles, linnas vabaks saada ja olla siis oma paabel omaette mees. Nii ostetigi sissi tolli taluma, olin siis üheksaaastane. See esimene sõit toimus Ühel ööl, kui isa oli oma kraamikoormaga valmis saanud ja siin tekkiski meil sõidul Saadjärve mööda minnes väga huvitav mulle alati meelde jäänud vestlus isaga. Saadjärvel on seotud Kalevipoja muistendiga nimelt kiviga, mida Kalevipoeg olevat visanud pikku üle järve ja mis ongi Saadjärve kaldapoolses osas. Ja isa jutustas mulle sellest sõna, Kalevipoeg kuulsin ma esmakordselt ja see hakkas mind nii põnevalt huvitama. Kalevipoeg ja Kalev ja, ja ma hakkasin teda isa pinnima nii-ütelda, kes see mees oli? Isa teadis selle kohta ütelda, et Kalev olnud suur eesti rahva vanem ja valitsejad. Siit tekkis mul küsimus, kes on praegu eesti rahvavanem ja valitseja? Isa vastus oli. Eesti rahval polegi praegu oma vanemaid, aga valitseja on vene käised. Et keiser on meie kõikide kõrgem ülemvalitseja, seda ma juba teadsin. Keisri pilt rippus kooli klassitoa seinal, see mees seal pildil noorevõitu, kuid täishabemega ja ohvitseri mundris näis olevat kõigiti kõige harilikum inimene. Aga ta oli siiski nii tähtis mees, et teda meenutite igas hommikupalves niisiis keisri kange mees, kuid nüüd kerkis mu silme tema kõrval kalevipoja hiiglase kuju, kes viskas kauge maa tagant suuri kivi. Mürakaid vajutas maapinnale, suuri magamise asemel läks jala läbi suurte järvede. Kas keise suudab kõiki sääraseid vägitegusid teha? Isa arvas omalt poolt, kus nüüd sellega päige, eestlasel pole selleks jaksu. Keiser pole vägimees, taldaris harilikud fondid mundri all, aga näe, tal on voli, tal on võim, ei saa, lisas veel juurde, nüüdsel ajal nii vägeva jõuga inimesi enam polegi, kui kalevpoeg mäe oli. Mul oli jällegi mitmesuguseid pärimisi, üks neist kõlas umbes nii. Kust see case, selle voli selle võimu on saanud, kes talle selle Flanud isa viivitas vastusega jäädes nagu mõtetesse ja lõpuks jäigi vastusse võlga. Kes teab, kas ta üldse oli selle küsimuse üle järele mõtelnud? Meie vestlus pöördus jälle tagasi Kalevipojal. Aga kust siis teatakse kalevipojast ja tema vägevatest tegudest, pärisin mina. Eks ikka raamatutest, vastas isa. Raamatu mõiste oli mul selge, lõbuks ma kuulsimegi selle nime, et üks tark eesti tooter räitsvart, see tähendab Kreutzwald olevat kirjutanud kalevipojast paksu raamatu, seda raamatut ta oli näinud, et ühe korteri üürniku juures minule jäi aga Kalevipoja kuju selles käsitluses nii võimsalt meelde. Rääkis ajaloolane ja poliitik Hans Kruus 1009 ja 71. aastal 80 aasta vanuses oma lapsepõlvest. Pikemalt saab kuulata tema mälestusi kodulehelt vikerraadio ERR-ee kaldkriips, Eesti lugu ja nädala pärast samal ajal jätkab professor Kivimäe Hans Kruusi elu ja töökäsitlemist. Ta räägib Hans Kruusi elust Nõukogude okupatsiooni ajal.