Tere algab teine saade Hans kruusist, kelle õpilased on olnud nii või teisiti kõik hilisemad eesti ajaloolased, nagu ütleb professor Jüri Kivimäe Hans Kruusi raamatus. Eesti küsimus põimub Hando Runneli sõnul maailma ajaloolisel taustal kaks teemat. Rahva kujunemine iseteadlikuks rahvaks ning inimese kujunemine kindla usu või ilmavaatega inimeseks talle antud ajas. Ajaloolane Hans Kruus kirjutas Eesti iseseisvuse esimesel perioodil hulga ajalooalaseid, seni kaalub kaid töid. Poliitik Hans Kruus liitus 1940. aastal esimese Nõukogude Eesti valitsusega. Professor Kivimäe üritab vastust leida küsimusele, miks Hans Kruus niinimetatud varesevalitsusega oli see karje. Rism. Kollaboratsianism olid need ideed, mis sundisid tegutsema. Saate toimetaja Piret Kriivan. 30 940. aasta te ütlesite küll, et kuidagi ei tehtud anskruusile takistusi ülikoolis olemisele, et ta võttis lihtsalt vaba aastal. Aga kas vastab tõele, et ta läks ikkagi otseselt vastuollu Konstantin pätsiga ja ja vaadetelt tegelikult kaldus Jaan Tõnissoni poole? Siin on ja muidugi on kahtlemata isiklikke eelistusi ja vastuolusid. Ma arvan, et anskruusi kaasus tuleks rohkem esile, kui me teaksime rohkem nõndanimetatud Tartu opositsioonist mida ma päris hästi ei tea. Väidetakse, et 39. aasta sügisel, kui seoses baaside lepinguga oli Eesti sunnitud omavalitsust vahetama, kui tuli empalu asemel uluotsa valitsus siis ühe välisministrikandidaadina olevat Sossistatud seltskonnas ka Hans Kruusi nime. On veel teisi kuulujutt. Tartu kohvikute peal, ütleme, on veider, tead juba veel Pätsi ajal Oja, et võib-olla olevat seda nagu seda siseministri kohta olevat tahetud pakkuda. Hans Kruusile. Ma ei välistaks, et kuskil valitsusringkondades ka Tallinnas eksisteerisid niisugused ideed, et noh, teeme mingi kompromissi või tõmbame ta valitsusse ja siis me saame ühest niisugust teravast hääletorust. Noh, me me elimineerib meda, las ta siis istub valitsuses. See ei ole päris võimatu, aga tõendeid, otseseid tõendeid, et seda niimoodi õigeks pidada, meil ei ole. Hans Kruusi abikaasa olevat siis kohvikus vastanud sellele asjale, et kas tema mehest saab siseminister või mitte, ütleb, et oi-oi, sellist raha ei ole veel trükitud, millega Hans Kruusi saab ära osta. Nii et see on nagu üks teine, et aasta oleks võinud 39. aasta sügisel saada uluotsa valitsuse välisminister. Ei ole välistatud. Sai, kes sai Ants Piip. Kes oli, ma arvan, paljudes asjades võrdlemisi sarnane. Hans Kruusile ma ei räägi mitte poliitilistest hoiakutelt, vaid, vaid perfektne vene keele valdaja. Mida muidugi tollal oli Moskva suhtlemiseks väga vaja, see oli piip. Ants Kruus, täpselt samamoodi perfektne vene keel on mõlemad Tartu Ülikooli professorid. Nii et miks mitte nii, et 39. aasta, aga nüüd näiteks seda, mis oli Hans Kruusi hoiak või suhtumine baaside lepingusse baaside sissetulekusse, selle kohta praktiliselt tõendid puuduvad. On mingeid killukesi Tartu seltskonnajuttudest, aga rohkemat meil ei ole. Vastuolud, vastuolusid on, on, ma arvan, neid on suurendatud natuke. Ants Kruus oli muidugi terav mees, kui ta ütles, ta ütles väga valusalt ja teravalt. Nüüd, kui 37. aastal läks Tartu Ülikooli juhtkond nii-öelda astus tagasi eesotsas Kruusiseltsikaaslase Weslase professor Kõpuga, kes oli ülikooli rektor siis tuleb mõelda seda, et kui vana oli kõp 37 64, kui vanalik kruus 37 46. See tähendab 46 aastast meest, ma kujutan ikka väga Theo võimekana söakana teravana, et 64 aastane mees võiks otsida juba elult kompromisse. See ei olnud päris nii, ma ei taha sellega Kõpu isiksust alavääristada, Kõpu oli veel päris huvitav aeg ees. Peagi peapiiskopina saada hakata lahendama eesti kiriku küsimusi, aga kruus oli hüppevalmis, tiiger 37. Ja nüüd tuleb kolmas moment sinna sisse, kas kruus oleks, oleks tahtnud oma karjääri jätkata ja ma arvan ja oletan ja ma arvan, et paljud ühineksid sellega, et kindlasti oleks. Oleks tahtnud saada Tartu Ülikooli rektoriks. Aga nüüd tähendab see, et nad astusid tagasi in corpore, näitab seda, et ta seda ei saanud. Ja vastuolud vastuolusid Tartu akadeemilise seltskonna või siis nii-öelda Tartu opositsiooni ja nii nagu ja siis ütleme, Kadrioru vahel, kui ütleme siis kadriorust kasutati veel isegi ääretult niisugust Beyoratiivsed, et mõista, et nagu Kadrioru Lukamarilja ütleme siis Pätsi, Laidoneri ja Eenpalu jalad, nende jõud on kuskil Tartu Ülikooli saatuses. Millised, no Tartu Ülikooli autonoomia mahagiskumises üks teiseks majandusteaduskonna tähendab majandusteaduskonna ümber käivas võitluses ja lõpuks Tallinna tehnikaülikooli rajamisest. Tallinna tehnikaülikooli rajamine ei olnud poliitiline akt, mida on mõnikord nagu väidetud Tartu ülikooli poolt vaadatuna, mis tähendas siis, et, et suur osa tehnikateaduste tuleb ära viia Tallinna. Vot seal sealt ma hakkan nägema neid, neid, nende konfliktide juuri ja lõpuks muidugi, mis isiklikult paljusid puudutas, on Teaduste Akadeemia loomine. Teaduste Akadeemia loomine oli relv, kuhu siis praktiliselt vabariigi president nii-öelda nimetas või kutsus, muidugi niisama lihtsalt ei ole, et keegi tõuseb hommikul üles ja mõtleb, et keda ma kutsun teaduste akadeemiasse, see valmistati ette, aga selge on see, et Hans Kruusi sinna ei kutsutud. Mul oli kunagi väga ammustel aegadel võimalik korrastada anskruusist järelejäänud arhiivipabereid tema lese Wanda Kruusi kadunud Wanda Kruusi palvel ja seal ma nägin asju, mida ma enam kunagi hiljem arhiivides ei ole leidnud. Kuhu need materjalid kadusid, ma ei tea. Väikene pruunide kaantega päevikumärkmeid, mitte midagi olulist. Ilmselt see on siis seotud otseselt, uue aasta ööl. Ma arvan siis 39 algul kui Hans Kruus teeb lühikese sisse kanda sinna päevikusse ja kirjutab, et und nägin uue aasta ööl kummalist und. Olin surnuaial. Tõld sõidab sisse mustade hobustega seisatab minu ees, kes, mis selles tõllas on, tehakse lahti ja enne mu sõber on seal sees. Nüüd tuleb küsida, keda ta silmas pidas? Tal oli vähe sõpru, ajaloolaste hulgas mitte eriti. Aga tal oli lähedasi sõpru nagu, nagu Gustav suits ja Friedebert Tuglas ja me teame, ma arvan üsna kindlalt, et ta pidas silmas oma vana sõpra Gustav Suitsu. Aga Nad on pisikesed killukesed, nii et ei ole seda otseselt, et, et, et see konflikt oleks väga terav, aga muidugi, ma arvan pigem, et kruusi peljati. Taali terava ütlemisega mees Olga Kruusi poolt vaadatuna siis oli isiklik pettumine siiski, mis, mis viis 40. aastal tema valikuteni. Vastus on kuskil keskel. Ei ole päriselt nii, et, et kõik saaks üles ehitada tema isiklikule karjäärihimule. Ja pettumus selles, et siin on veel üks asi, millest ei taheta tänapäeval eriti palju rääkida, mida peetakse halvaks märgiks või halvaks tooniks ka ajaloolaste suus. See on siiski või õieti, see on natuke teistmoodi sõnastatud praeguses Eesti ajalookirjanduse situatsioonis. Ma pean silmas eriti ajajärgul, pärast seda, kui ilmus Magnus Ilmjärve raamat hääletu alistumine sest on olemas väga tugev seltskond, kes minu meelest siiski ülemääraselt palju tähendab neavad Konstantin Pätsi kui Eesti vabariigi presidenti. Samas on vastas seltskond, kes neavad neid, kes neavad pätsi. See on väga-väga terav niisugune mentaalne konflikt ja, ja ma arvan ka, et siin on, on kindlasti ülepingutatud sellega. Nüüd. Üks asi, mis meil jääb selliste konfliktide taustal arusaamatuks, on näiteks saksavastane või siis natsismivastane või siis fašismivastane hoiak mis oli Eesti vabariigis, ütleme eriti haritlasi ringkondades, aga ka mitte ainult ka ametnike ringkondades suurem see on keeruline kompleks, hoiakuid, mida ei ole suudetud tänaseni lahti kirjutada, sest siin sisalduvad geno insed, saksavastased ideed ühelt poolt teiselt poolt ja, ja siis ütleme konkreetne, ütleme, fašismi esiletõus või saksa natsionaalsotsialismi esiletõus. Ma mõtlen juba ainuüksi näiteks eesti sotsialistide hoiakuid ja suhtumisi sellesse. Hans Kruus on üks neid, kes on saksavastane Genu ilmselt väga tugevalt, kusjuures ka see läbib tema loomingut ja teiselt poolt on saksavastane ka selle konkreetse natsionaalsotsialistliku Saksamaa või Hitleri Reichi puhul. Nii et nende hädaohtude puhul ja siin tekib niisugune küsimus, kas on olemas Eestil kolm lahendust Eesti alal kolm lahendust või on kaks? Kolmas lahendus on see, et kas on võimalik ja mis, mis tingimustel ja millise hinnaga on võimalik säilitada Eesti iseseisvust. See kolmas lahend, kolmas võimalus, see kõige puhtam võimalus, mida eestlased on või tuleb ilmtingimata langeda venelaseks. Või tuleb langeda ilmtingimata Saksamaa 39. aastal 40. aastal Saksamaa rüppe langemine ei saa olla sellises mõttes poliitiliselt akuutne ja kui 41. aastal või ütleme siis barbarossa plaani järgi, mis olid, mida oli Hitleri ideoloogias või strateegias Hitleri Saksamaa strateegias ette nähtud Baltimaadel on omaette küsimus, viib Kruusi juurest võrdlemisi kaugele, aga vaadake, nende küsimuste ristumiskohtades ma näen seda, mis mis on anskruus, jooja, saksavastasus, natsionaalsotsialismi vastasus. Aga ma ei taha seda öelda, et see oleks nüüd absoluutne Nõukogude Vene või nagu me tänapäeval teame juba 37. aasta stalinliku terrorirežiimi nii-öelda ihalus. Ei, kindlasti mitte. Ja seda näitab ka 40. aasta valitsuse natukene kurb saatus. Kuulame nüüd Hans Kruusi ennast. 1971. aastal salvestatud saates küsib Klaus Mikko ja vastab Hans Kruus. Missugused need teetähised on olnud, mis teid on aidanud võt. Te ütlesite jõuda kommunistliku partei nii jõuda maailmavaadet? Esimese kuupäeval saingi ma Tallinnas kutse varresse käest Tartusse, et ma võtaks ühenduse temaga ja nii rodsid ma ühenduse temaga meriväljalt. Ma võin ütelda seda, et ma tervitan kõike seda, mis tänasel päeval on juhtunud. Aga et kas mina võtan osa valitsusest, see tuleb mul nii äkki, et ma ei. Et ma ei oska vastata, palun, oodatav, no ja, ja kui ma nüüd Esimene ots, vares korteris, kella 11 kõht olid. Me kuulasime praegu 1971. aastal tehtud saadet Klaus Mikko oli toimetaja, saatejuhti ja Hans Kruus oli selles saates kaheksakümneaastane, kes meenutas siis 1940. aasta sündmusi, kuidas kommenteerid? Ja muidugi ajaloolased teavad täna mõningaid detaile rohkem ka selle valitsuse kokkupanemise tagamaadest. Ja selles mõttes ka neid asju, mida Hans Kruus oma tollast raadiointervjuud andes ei võinudki teada või vastupidi teadis. Kuid inimeste mälestustesse tuleb suhtuda kui ajaloolane peab suhtuma kriitiliselt. Mida sellepärast, et kõik on kavalad rebased ja ei räägi oma eluloost fakte, mida nad ei taha rääkida, vaid meie eksisteerime ju tänu sellele ja mäletame tänu sellele, et me unustame tähendab unustamise ja mäletamise vahekord on meile kõigile väga oluline ja sugugi mitte ka Hans Kruusile, kes ise mäletamist väga tähtsaks pidas janu, mälestusraamatuid kirjutas, nüüd me teame tänapäeval muidugi seda. Hans Kruusi nimi varese valitsuse kokkupanemisel ja läbirääkimistel Vene saatkonnas eksisteeris juba palju varem, kui valitsus nii-öelda 21. juunil okupant välja kuulutati. Ja see on mõneti üllatav, sellepärast et kui hakata võtma kõiki Hans Kruusi nii-öelda poliitilist biograafiat tema kuulumist Esseeride parteisse siis tollane, ütleme, Ždanovi stsenaarium, varasema valitsuse kokkupanemisel oleks võinud ju kasutada lihtsalt Hans Kruusi kuningannat. Ma olen uppu, et me siis viskame ta üle parda või, või kõik muud. Sest põhimõtteliselt oli, oli kogu selle protsessi või Ždanovi stsenaariumi ju nii-öelda tagatipus terendas, mida me tänapäeval teame, et ärandas muidugi, see on Eesti riikluse täiesti meelevaldne ja täiesti kontsegmentne hävitamine. Miks nüüd siiski oldi nõus Ants kruusi lülitamisega? Sellepärast et see on omamoodi küsimus. Tagantjärele on ajaloolased küsinud, et vabandust, Ants kruusil olev, kõige suurem poliitiline kogemus, tähendab see oleks võinud olla mitte Vares-Barbaruse valitsus, vaid anskruusi, valitsus, vares, ise, väidetavalt nagu me nüüd teame allikatest olevat Ždanovi ka vesteldes olnud puigelnud, et ta ei oska ta. Kes ta siis oli, ta oli küll pahempoolne ja, ja kõike muud, aga ta oli lihtsalt luuletaja. Ta oli luuletaja, Dali, arst ennekõike ja omamoodi mõnus mees. Aga Cruzi oli kõige suurem kogemus. Nüüd, kui me nüüd hakkame arendama teesi sellest, et Ants Kruus ilmtingimata vaata oma oma karjäärihimust tormas kiiruga varese valitsusse, siis selle kohta võime terve rea tõendeid panna paberile ja öelda, et näete, nii see ka oli. Kui, et me ei ole päris kindlad, kas see on, kas see kõik siiski tõesti nii oli. Esiteks on see, et ta mitte ainult raadiointervjuus, vaid ka hiljem nii-öelda üles tatud mälestustes on, on otsesõnu öeldud, et 21. juunil, kui ma parajasti oma toas mitte siis meriväljal, vaid vaid vanuigita eksis, oli valgemetsas, kui ta oli, oli suvitamas. Kirjutasin, toodi mulle kilomeetri kaugusel olevast kauplusest sõna, et mu naine oli sinna kui kõige lähemasse telefonipunkti helistanud. Teatanud, helistage talle kohe Tartusse. No ja see tõmbab, tähendab, kruus jätab mälestustest mulje, just nagu ta ei oleks üldse ei teadnud, mis on tulemas. Ma ei oska seda hästi uskuda. Esiteks on see, et oli olemas noot, nädalavahetus enne seda tähendab enne 20 esimest juunit, tähendab ei ole võimalik, et poliitiliselt haritud niivõrd niivõrd kogenud, nõnda poliitikuna kui ka akadeemilise ajaloolasena. Selline mees nagu Hans Kruus ei oleks osanud arvestada, missugused kontsert Ventsad tulemused võivad olla seda, mis juhtus nii-öelda 14. juunil, 15. juunil, 16. juunil. Et ta ei olnud absoluutselt midagi kuulnud uluotsa valitsuse tagasiastumisest, Nõukogude-poolsest noodist või selleks nädalavahetuseks mõeldud balti nädala avamisest Tallinnas, milliseks puhuks ilmus selle nõukogude poole poolt hiljem pragmaatiliselt provokatsioonina nimetatud ajakirja Review Baltic numbri ilmumine? See oli olemas. Hans Kruusi artikkel. Mille eest oleks võinud ju karistada hiljem, et kuulge, te, nad on nõukogudevastases väljaandes avatud, tähendab, nõukogude vastase artikli, eks ole, ja veel imperialistliku keeles, no mida, mida veel on vaja? Et absoluutselt ei orienteerunud olukorras, seda ma ei oska uskuda. Tähendab nüüd, mis juhtus 21. juulil, kui ta tuleb, ütleme nii, ja noh siis ta, tal oli raskusi. Et ta Nad ei jõudnud nii kiiresti Tartusse valgemetsast tagasi. Ta kirjutab oma või ütles oma mälestustes, mis kirja pandi, et kuid me ei saanud sõita seal seda teed, sest nõukogude armee toodud kolonnide autode tankid veeresid sealt tartu poole. Pöörasime ümber, sõitsime umbes 10 kilomeetrit ringi Räpina teele välja, et jõuda Tartusse. Ja siin on stopp. Ajaloolasena ma küsin. Kas siis tõesti nüüd kogenud poliitiku ajaloolane Ülikooli professor ei aima, mis on tulemas? Ja vastust ma ei oska sõnastada sellele praegu. Ta oli kaugel ja eemal, just nagu poleks tahtnud ikkagi sekkuda. Või on see liiga ilusamalt? Ja see on võib-olla liiga ilus mõte, see, võib-olla tõesti niimoodi ta fakt oli see, et avalge metsas olijad ta suvitamas käis, see on fakt. Nüüd edasi, mis oli nüüd imestama paneb muidugi see, et kui üks teade tuleb ja ta sõidab nüüd ütleme siis helistas Tallinna varese korterisse, kus oli telefonivalves siis varese abikaasa, too tema poolt mainitud Siuts ja Johannes Semper, Kruusi vana sõber. Ja nüüd siis seal ta siis kuulis, ta väidab, et ta kuulis esmakordselt, mis Tallinnas toimub ja, ja Semper ütleb, et seal pidi nüüd uus valitsus, kiiresti moodustame moodustatama ja, ja ja et kruus on nüüd ette nähtud selle valitsuse peaministri asetäitjaks, varese valitsuse asi, et kas ta on nõus ja kruus olevat enda sõnu öelnud, et ei, et ta on nõus, et tervitab, et pööret, mis on toimumas, kuid ma ei oska otsekohe nii ruttu öelda, kas ma valitsusse tuleksin või mitte. Aga ma katsun kohale tulla kõige kiiremas korras, et asja selgitada. Nii, siin minu meelest seonduvat kaks niisugust momenti, et kõigepealt see niisugune auahne soov minna kohale vaatama, mis seal toimub, tähendab, vana poliitika on niisugune. Niukene adrenaliin ärkab ellu. Ja teiselt poolt muidugi ta läheb väga kiiresti, noh, see on naljakas vana niisugune väide, et ta ei jõudnud isegi oma suveülikonda ära vahetada, tollane mees kandis suveülikonda ja tumedamate ta läks selle tõttu nii nagu ta oli rongi peale Tartu jaama, sõitis sellega Tallinna, jõudis kohale, läks tõepoolest siis varese korterisse ja kõik edasi jätkub. Niimoodi. Abikaasa jäi Tartu. Et suveülikonna vahetamine ei ole mitte lihtsalt niisugune tryksleri võte, mida Andres Kuusk kahtlemata oli, tähendab, ta oskab väga osavalt mõningaid kohti ära petta. Seda ei saa talle eita seepärast, et hilisematel fotodel on ta tõepoolest heledas ülikonnas, teised mehed on tumedates ülikonda pükstega, vähemalt on ta nii, nüüd. Mis juhtus aga täiesti ootamatult, et, et noh, on säilinud temast järelenud paberites arhiivis üks pisikene paberitükk, ruuduline paber kus on kirjas sedel selle kohta vene keeles. Kästakse kiiresti saata, otsida üles, kus on Ants Kruus, seega see peab olema, dateeritab ilma daatumit tase 21. juuniga. Ja see peab olema pärit siis Vene saatkonnast, kusjuures anti siis vene sõjaväeosale korraldus, kui on vaja saata lennuki järele, tuua ära see, see, kas padjad, restor, kruus, kohe Tallinna, aga see oli siis, kui öösel helistati proua Kruusile Tartus vene keeles küsiti seda, aga siis ta sai ainult vastata, et kruus on juba lahkunud, et kuus on juba Tallinnas. Nii on see lugu selles ja ma arvan ka seda, et võib oletada, et tõepoolest Kruus ei teadnud ette, et tema oli selles nimekirjas juba. Aga olukorras, kus ta, kus valitsus välja kuulutati, eriti ei olnud ta mitte ainult plindris, vaid ega ta ei teinud ka midagi selleks, et sellest valitsusest lahkuda. Järgmisel hommikul 22. juuni hommikul Ja tema sõbrad olid sees seal, kes oli kõige lähem, Johannes Semper kahtlemata kõigele kui lähedane sõber ta oli varesega, selle üle võib vaielda, lausunud, ta tundis täpselt samamoodi nad nad mingil määral tundsid ka Nigol Andresen, kes tema hilisemas elus tähtsat rolli etendab. Aga see sinna tulek, teine küsimus, millest me palju, palju vähem teame ja on, nagu ma ütlen, et meil on ainult kirjaniku versioon varese, Vares-Barbaruse valitsusest ja piisavalt ka niisugune natukene naljakas tekst mis kindlasti ei rahulda ajaloolaste ka avalikku lugejad, tähendab, mida Hans Kruus tegi selles varese valitsuses ja kuidas ja missugused tema hoiakud seal olid, see on omamoodi teistmoodi küsimus. Nii et seal on mõned tõendid, tema hammustas tuttavatest tuttavate poolt kirja pandud mõned ka välisEestis, kus nad on külastanud Hans Kruusi toetudes vanale tutvusele või teadmisele saanud anskruusikaga jutule ja on dokumenteeritud mälestustes mõnikord erakordselt närvilisi ja pahuraid hetki, kus ta nagu oleva noh, millest loetakse välja, et ta on, on, on tõelises kriitilises olukorras ja, ja, ja nii edasi ja nii edasi. Mis võib kõik tõele olla, sellepärast et kui nüüd hakata vaatama edasi, mis sai nendest inimestest, kes varese valitsuses olid kes jäid edasi, siis ütleme Lauristini valitsusse järgmisse mis oli siis rahvakomissaride nõukogu sisuliselt siis Hans Kruusi nime me sellest uuest valitsuste leia. Nii et seal tekib nüüd küsimus sellest, miks Hans Kruus ei jätkanud Lauristini valitsuses, kas tal tekkisid konfliktid, mida me ei suuda dokumenteerida tagantjärele või oli see tema isiklik soov või oli see kitsama ringkonna soov Ants Kruus suunata uuele ametikohale? Millegipärast tundub mulle, et siiski mõningates olukordades meil on ju tegemist terve rea omamoodi väljapaistvate Tartu Ülikooli esindajatega varese valitsuses ma ei pea silmas mitte otseselt valitsuse liikmetena, vaid aparaadist tervikuna. Ma tõstaksin kolm nime Hans või kahte veel Hans Kruusi kõrval, see on hilisem arheoloogia professor Harri Moora siis õigusteaduse professor, kliiman, kelle abi Kruus tarvitas uue põhiseaduse või konstitutsiooni väljatöötamisel ja see läheb nüüd keerulisse Mongoolia Mongoolia variandi lukku. Ning sinna juurde kuulub mingil moel ka Johannes Semper, kes on noh, väga kauaaegne tuttav juba alates esimese Eesti polgu ajast Tallinnas ja Rakveres seitsmeteistkümnendal aastal. Mõlemat lipnikud tundsid, et nii kaua aega ja versioon sellest, et miks nüüd poliitikas edasi ta tegutseda teeb kõik kaasa, tähendab, kruus teeb kaasa, kõik teeb valimised kaasa, mille nii-öelda põhiseadusevastast iseloomumäe tunneme. Sisuliselt on kogu selle riigipöörde sees, võiksime isegi öelda kodanliku riigi hävitamise sees. Ja me ei tea seda, mis ta lootis saada sellest uuest tulevast riigist, mis pidi olema, mida tema siis hakkas üles ehitama ja mida meie tavaliselt aruteludes ka ajaloolaste ei, aga mitte ajaloolist arutelus, ütleme, et see on nüüd nõukogude okupatsiooni algus, puhtal kujul. Jah, aga Me tahaksime ka teada, mida nad tollal mõtlesid ja mis oli nende lootus või oletus kindlasti mitte Stalini nii-öelda taevariiki minna, kus kõik on, päike paistab 24 tundi päevas. Niisugust ideaalriiki nad ei soovinud, mida nad soovisid teha nüüd selle juures eksisteerib teine mõte, et tegemist on siiski mingisuguse mentaalse kollapsi ka suure kohutava pettumusega, millest on tõend vähemalt selles osas, et ta on ühel kokkusaamisel. Ajaloolise noore ajaloolase Heino Arumäega on kruus öelnud täiesti ootamatult, sõna-sõnalt oma väljendajat. Kuradi kommunistid on minu elu kolm korda ära rikkunud. Esimest korda 1000 921. aastal komment kommenterni vastu ei võetud see lugu eesti ise sotsialistide parteiga teinekord 1000 940. aastal, kui asjad läksid teisiti, kui me lootsime. Ja nüüd tekib see versioon, et Me teame nüüd, et see ei ole mitte kompartei ülesanne, ta nagu tavaliselt seda nii-öelda väga lapitaarsel kujul ette kujutatakse sata uuele rindele. Ants Kruus saadetakse tagasi Tartu ülikooli juhtima. Rektoriks. Ma pööraksin selle mõtte natukene ringi ja ütleksin. Väiksemas seltskonnas leiti, saadi aru, et kõik, mis on nüüd muutunud, mis on läinud, aga me peame Tartu ülikooli päästma ükskõik millise hinnaga. Aga Tartu ülikool peab jääma. Ja see on see, millega võiks hakata mõtlema, ma ei ütle, et see väide on absoluutselt tõestatav 100 protsenti seda võimatu, meil ei ole kirjavahetust meil telefonikõnede üleskirjutusi, ka need kirjalikud dokumendid, mis 40. aasta suvest on jäänud, on, olid olemas, on suur osa jäädavalt hävinud. Nii, need inimesed, kes selle pöörde sees olid, ei ole enesestmõistetavalt kirjutanud oma mälestusi, siis nende elule isiklikult ohtlik ja Luige Hans Kruusile olid mälestused kuskil üles kirjutatud, siis ma eeldan, et ka need on kas hävitatud või on seitsme luku taga näiteks tänases Peterburis arhiivis. Nii et see võiks olla see seletus 40. aasta pöörde kohta, tähendab miks me, me ei näe teda jätkamas Lauristini rahvakomissaride nõu kogus, ütleme näiteks välisasjade Eesti NSV välisasjade rahvakomissarile, milleks ta oleks olnud kindlasti väga vägagi pädev kandidaat. Aga ei, siis on see pööre, aga see on üks spekulatiivne seletus, mis ei pretendeeri minu suust sugugi mitte akadeemilisele nii-öelda lõppotsusele, sest noh, need asjad tuleb kokku üritada panna, et vähemalt mingid mosaiigi kontuurid saaks. Ma ei räägi, et seda mosaiiki oleks võimalik sajaprotsendiliselt taastama, see ei ole võimalik. Ja kolmas kord, kui kommunistid Hans Kruusi elu ära rikkusid, oli teadagi aasta 1950. Ja see on 50. aasta, see on nõiajaht, kaheksas pleenum ja suur kodanlike natsionalistide otsimine. Ka siin oleks vajalik muidugi üks üks pikk ja põhjalik tänapäeval tantsida pisikest killukesi tillukesi, kogutud ja arhiividest välja otsitud. Aga kaheksas pleenum, mis oli populaarne teema, millest kirjutati, mida avalikkusele, millest avalikkusele teada anti kohe suurt pärast suurt pööret Eesti taasiseseisvumise ajal ja järel. Aga tänaseks on see suurem huvi nagu vaibunud. Ants Kruus oli üks neist, kes kannatas. Ja kui lugeda nüüd Veskimäe poolt kokku pandud stsenaariumit võtta välja kompart ei keskkomitee büroo otsuseid ja arutelusid siis see dokument, need dokumendid on ju masendavad oma retoorika poolest oma otsustuste poolest. Ja Viiekümnes aasta muidugi isiklikult. Kui nüüd mõelda, et 44. aasta sügisel tuleb Ants Kruus tagasi Eestisse koos Nõukogude aparaadiga kui ta ikkagi endiselt veel nagu on, minu arust on, on tal väga tugev, usaldas kvoot Nikolai Karotamme juures karta mäe lugu on ise eraldiseisev lugu, nüüd ja lugu sellest, mida kollektanberg hiljaaegu kirjutas, miks last kohe ei saanud 44. aastal välisministrit nii-öelda või välisasjade rahvakomissari, milleks ta oli nagu ette pandud on huvitav päike, detail igal juhul ta saabub Eestisse ja temast saab eksofitsio veel Tartu riikliku ülikooli rektor. Kuid see on ainult väga lühikene periood, sest tegelikult on ta siiski sügisel juba, ta võtab vastu juba välisministri positsiooni ja siin näitab nüüd seda niinimetatud nõukoguliku või Stalini-aegsete aastate nõukoguliku kaadritöö omapära. Hanskruusist saab ühtaegu välisasjade rahvakomissar ehk välisminister, mis on omamoodi keeruline küsimus, miks peab olema nõukogude aegses ja nõukogude liitu kuuluvas Eestis oma välisminister. Selles rollis ta käib ka Pariisi rahukonverentsil ja väidetavalt väidetavalt olevat ta oma prantsuse keele oskamise pärast, mida ta jugoslaavlased kolleegiga olevat rääkinud, teeninud ära Nõukogude poole nii-öelda meelepaha või vähemalt paari kõrgema aparaaditöötaja meelepaha, mida talle hiljem ette heideti, muidugi ala, eks ole, Jugoslaavia spioon ja sealt edasi kõikvõimalikud asjad. Me ei tea, meil ei ole käes Askruusi ülekuulamise protokolli nüüd. Ja teine, et tal on ühtaegu ka teine kõrge ametipost, tähendab idee, mis teda masendas võib-olla 38 39, Eesti Teaduste Akadeemia õieti uuestisünni, seda arutatakse tegelikult juba 40 41. Ja see on siis Eesti NSV Teaduste Akadeemia loomine, mis osutus tegelikult võib-olla isegi lihtsamaks, sellepärast et selles kummalises Nõukogude liidus oli mingisugune seletamatu aupaiste teadusel ja teadlastel ja ka Teaduste akadeemiates. Ja sellisel kujul tähendab Teaduste Akadeemia sünni juures olla Eesti NSV Teaduste Akadeemia esimene president. See on nüüd siis karjääri tipp, mida tulles läbi sõjaaastat 40. aasta sõja-aastad ja nüüd ootamatu langemine 50. aastal põlu allakukkumine, vanglasse toimetamine Moskvas, tema piinamine. Aga ma arvan, et, et siin on tegemist muidugi erakordselt vastupidava füüsilise loomusega erakordselt vastupidava karakteriga, kes keeldus tunnistamast, et Ta on midagi valesti teinud võib muidugi esitada pahatahtliku küsimuse, aga miks nad teda siis maha ei lasknud. Aga ta keeldus alla kirjutamast süüdistusaktile. Minule teadaolevalt olles lugenud Stalini terrorimaterjali lasti maha need, kes süüdistusaktile alla seda Hans Kruuse teinud ja noh, ta siiski lõpuks tuli vanglast välja, hea küll vaimselt ja füüsiliselt muuserdatuna tal oli, teda oli pekstud piisavalt ja noh, siis selgus, et kodumaal Eestis oli, oli nõukogude võim röövinud temalt kõike, kõik tema ameti ametinimetus, et tema ametikohad välja arvatud see, et nüüd see palju paljukirutud Moskva kuna Moskvas oli niisugune naljakas kord sellel nõukogude ajal, et, et kui ka keegi läks uurimise alla, pandi kinni, siis temalt ei võetud ära tema ametinimetusi enne, kui ta süüdistusakt oli lõpetatud. Askruusil jäi alles suure Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikme või korrespondentliikmestaatus kogu selle aja ja see taastus siis, kui ta Eestis oli ta puhtaks tehtud kõigist ametitest. Mis tähendab seda, et 50. aasta sündmuste puhul ma näeksin ikka ka siin kohaliku võimuvõitlust mitte ainult seostada seda Leningradi süüasjaga kõigi suuremat üle nõukogudeliidulise puhastuskampaaniatega rahvuslõikes ääremaades, vaid ka kohalik võitlus, ma ütleksin siis peale tuleva nii-öelda musta jõu, poolharitud, harimatu aparaadi ka Venemaa eestlaste poolt ja kohaliku nii-öelda haritud vana, ka 40. aastal aktiivselt pöördes osalenud kommunistide vahel, see oli see konflikt ja ma loodaksin, et, et võib olla kunagi seletatakse need asjad paremini ära või kirjutatakse need paremini lahti ja võib-olla ma pean mõne oma oma oletusliku idee tagasi võtma. Hea oleks, aga siiamaani ei ole nii kaugele jõudnud, see oli 50. aasta, mida tegelikult Ants Kruus tahtis näha, millist, kas siis ütleme siis Nõukogude Eestit või Eesti NSV-d? Sellele on raske vastata, kindlasti mitte sellist, milliseks Nõukogude Eesti kujunes, milliseks kujunes Nõukogude Eesti 40. või ka 44. 45. aasta järel, nii et ütleme küll, et et ta on pahempoolse liini üks väljapaistvamaid ja, ja tugevamaid esindajad Eesti ajaloos 20. sajandil. Kas ta oli aus ja lõpuni veendunud kommunist, sellele ma ei oska vastust anda. Aga igal juhul tema nägemus Eestist oli teistsugune, kui see juhtus nii-öelda nõukogude ajal Eestis või teistsugune ka, kui see on tänaseks. Veel üks küsimus Klaus Mikkor 1971. aastal, Hans Kruusi 80. sünnipäeval. Kas teil on mõni plaan jäänud elus toitma? Ajaloolase ja poliitiku Hans Kruusi 120. sünniaastapäeva puhul rääkis tema valikutest ja käekäigust Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe. Minu nimi on Piret Kriivan. Vikerraadio kodulehelt leiab kõik varasemad eesti lood ja tänase saate juurest ka Hans Kruusi enda mälestusi. Pikemalt. Nädala pärast pühendame Hans Kruusile aga veel ühe saate, et rääkida põhilisest ajaloolase Hans Kruusi mahukast loomingust. Kuulmiseni.