Tere õhtust alanud saade Meie maa on ühe perekonna lugu. Ja ma kutsun teid koos oma tädiga Veera saarega rändama meie maale. Kui me võtame Eesti kaardi ja vaatame siia ülesse põhja poole siis me võime joonistada niisuguse välja veninud ellipsi, mis haarab endasse Tapa ümbruse saiakopli naiste välja, Ambla. Edasi venib see Lehtse ja Jäneda suunale ja teeb seal mitmeid ringe, see on selle perekonna rännud aastakümnete jooksul ja see on nagu tiiki visatud kivist tekkinud ringid. Aga need perekonnaringid ei ole väga sümmeetrilised, sest et üks ring pangub üles vastu põhjarannikut. Teised ringid hakkavad hiljem aastakümnete möödudes võnkuma. Vastus Tallinna linnamüüre. Mõned jõuavad meie aega Viljandisse. Päris alguse saavad nad sealt, kus on loobu jõgi. Või siis selle aida juures siin praegu olema, sellepärast et me juhuslikult siit mööda nüüd läheme, eks ole. Ja, ja see on see asi, millest võib-olla emapoolne suguvõsa nii kõige kaugemalt kaugemalt näidata, tema kätetööd. Vanaisa Ta elas siin lähedal ja ma näitan ka, kus kohas. Tema oli teine poeg perekonnas ja pidi muidugi talust välja minema. See oli renditalu. Ja tema hakkas käima ehitusmeistrite juures nõndanimetatud pulgapoisina tööd tegema. Pulga poiss tähendas seda, et, et ehitati, tähendab maja palgid pandi pulgaga kui üksteise külge ja see poiss tegi neid pulki. Need pulgad tehti nii, tagudes Ühest teisest puust läbi, et nad tulid ö-sugused ohjerdi augu järgi. Aga hiljem ta hakkas siis muud ka õppima ja lõpuks nagu näha, tähendab, tegi müüritööd ja see on tema ehitatud maja. See on siis loobuaid, õuaid, sõlluvaid ja ma tahaks kõige katsuda seda kivi, megamaad. Mis sa arvad, mis, mida ta siin tegi, kas ta pani neid neid kive või ehitusjuhtu, võib-olla hea külm kivi ei ole täna soojaks läinud, ei ole. Mina seda kahjuks öelda ei tea, mida, ma ei tea, seda ma ei ütle, on nüüd see rida, ma tean, kui legendaarset mulli jah, just see minu ütleme niisugune vanaisa, keda maailmas teist pole olnud Talle alati optimistlik, kuni ta kuigi ta surmani, kuigi ta tähendab, kõik pidi maha jätma, medali saavutanud ja, ja naise ja kodu ja kõik, kõik jäi sinna Venemaapõhja. Aga tema ütles, et ega ma nodedes lihtsalt, ega ma eluse sitane pole tulnud vanaisa smulgess mängist tsaariarmees. Just tema käis selle viis aastat Maria armees ja pasun suus, tähendab ta ei olnud tavaline pasun, vaid see oli flööt või ma ei tea mind. Igatahes ta mängis kogu aeg pilli ja tema on näinud, kuidas keiser geisid vastu võeti, et keiser ei olnud nii uhkelt riides kui ta adjutant. Et keiser oli väga lihtne, mina tean vanaisasmullis seda legendi, et kui need tsaariarmee puhkpilliorkester kutsuti mängima nende Venemaa ülikute pallile, siis esimest korda pakuti poistele süüa, aga siis siis tuli välja, et, et lisaks tuli pauke mitte ainult pillidelt, vaid ka poiste poolt ja siis järgmine kord pakuti poistele süüa pärast seda, kui nad palli lood olid ära mänginud. Ei ole väge seda minu isa, aga võib-olla küll sinu isa pani väga kõiki asju tähele. Mina olen kõigeks niisugust asja võib-olla rohkem üle libisenud ja eriti mina ei tea aasta arvegaid ja kuupäevi ega niisugusi asju kunagi tähele ei pane. Mulle jääb meelde mõni üksikjuhtum ja see kollitab mind kogu eluaja. Aga, aga nii üksikasju ma ei tea öelda, et meil on siin loobul olnud üks suguvõsa kokkutulek. Kui palju neid inimesi siis kokku tuli? Siia, me läheme sinna maja juurde, siis võib seda räägime. Need on 50 ümber, mõnikord natuke rohkem, mõnikord vähem, mitte üks kokkutulek maid aastate kaupa on olnud ainult nüüd, viimastel aastatel pole olnud. Mida sa arvad nendest suguvõsa kokkutulekutest, eks mõni aastakümme tagasi oli seal nagu mingisugune teine otstarve ka, et nagu säilitada seda, seda Eestis suguvõsa või perekonna traditsiooni. Kas sa arvad nüüd, et nüüd on sellel, nagu see hoog on maha läinud, oled sa kuulnud veel, et, et mujal mõned teised suured suguvõsad teeksid väga, väga suuri kokkutulekuid, see hoog on vist mööda läinud vä, üldine hoog läks mööda siis kui bensiin muutus kalliks. Siis inimesed ei suutnud lihtsalt enam sõita ja see läks mööda, aga nüüd hakkab see jälle minu arvates arenema. See ei ole mitte, nüüd on juba teine eesmärk, inimesed on kosunud, sõivad võivad sõita, autod on olemas ja ei ole see nii võimatu enam kõigil. Ega ma ei tea, igatahes meie suguselts ei ole nüüd peale seda muudatust koos käinud, kuigi ma olen väga palju kuulnud, et tahaks, tahaks? Jah, nii et ei tea. Ütle mulle veel selle, meie kuulsa Mulli tegelik õige nimi. Eduard Schneider oli temal aluses algusest peale surmani tema oma nime ei muutnud, nii, ta oli saksapärane nimi. See nimi anti tema esivanematele siin lähedal, kus me läheme. Aga siinsamas rajoonis, no see oli siis, kui eestlastele anti perekonnanimed ja siis ja, ja ja tema ei muutu isa poolt see nimi, tööring muidugi. Temal oli siis tütar, kata, kes on minu vanaema just nii, ja mitte minule, vaid Jürile ja sellega targata oli temal sündinud, tähendab teise lapsena ja kui tema läks sõjaväkke, siis oli ta oli juba kaks last kodus, Aleksander tähendab tema esimene poeg ja ka segata. Asi, mida me 21 Sairaaday seal siis viidi mind Rakveres on märgiks roosaisel. Esimene jokk, luurab hoorad, naeratatakse. Mind viidaks säärad piimale ja saitidel minu pruut ja ees viima. Liivane kuure hoolas naeratab. Segasemad on, et me ei räägi, ootate, ja Raivo sai seal just mustaveere, rebialairo. Koka poolasentaariut naeratad. Kui taevatooli toore roosa must pärijaga veerev punane aiva. Kooradentaariat naeratate segasemad läinud kaka, kui olin mina seal, kuhu mina jõudsin. Kuura koore täht, naeratate segasemad vol karm, toolide kaela lai roosa jakk, puust oli tehtud, teine jalg, airo. Ivari Valera jupoora kooradel naeratas. Nende meenu vääri, sealhulgas digitaalse. Jutusta veere, rebialaira. Valera jotuuratuurasentaariutarrakate lehtedega oma pruuti, eine ära, Olotaaril naiteks. Inimlikult hoorad haaratlaste segasemad lend vaatama. Kuigi minu vaarisa Edward Schneider ehk siis Schmull ei käinud Türgi sõjas, usun ma, et ta teadis seda laulu. Ja ma usun, et mitte üks kord ka seda kaasa ei laulnud. Sestes mull, keda mäletatakse Venemaalt toodud valge linase pintsakuga ja valge kikkhabemega vana härrana oli üks lõpmata elurõõmus mees. Oma ringsõidul jõudsime me siis tema lapsepõlvekodu juurde juurde, mille vundamendile oli raiutud aastaarv 1895. Aastaarv kivi peal näeb. Jüris, Schneider, Jottes näed? Aasta, millal see maja ehitati, vaadake täpselt järgi. Ei piisa kriis ja see oli nende nõndanimetatud uus maja. See oli hästi pikk, nad seal rehetuba ja rehealune otsas. Aga see muidugi viiakse pist kütteks. Vaata, kas on lahti, kui ma viimati käis, siis oli lahti, saame sisse minna, saame siis, kui me siin koos käisime, kokkutulekut on siis vaatlik, trepp on kõik korras ja siis pere neelasesin särada. Nii kapp on veel noor, koidik, soemüür, see oli selleks, et soojendaks tuba, väikesed aknad ja kuue ruuduga ja siin siin oli nagu magamisruum taga on rohkem nagu puhtaim, rõõmsam. Ja siit. Ja siin oli siis köök, mitte kööki, halvaid, keedukohta, uksed, annate madalat, ärge pead ära lööge. Siin oli see keedukoht, aga mina seda öelda ei tea, millal? Arvatavasti siis, kui see maja ehitati, kõik tehti niimoodi. Nii et seda suurt vanaaegset ahju siin ei ole. Vaata, tõmba ninaga. Noh, lõhn on, eksju? Suitsulõhn. Metal siin isegi söögivõimalused, kes siin käivad, taldrikud on veel, kuivavad ilusti kopsikud ja seal pesu palju ühest puust, ühest puust tehtud. Ja see on ka siia jäetud ja siis oli siin väga kaua üks Sneidrite tehtud kast, vanasti olid ju kastid, mitte kapid, niisuguste nikerdatud ja, ja ma ütlen, see oleks pidanud kuhugi muuseumi viima, aga nüüd on nad ise selle ära viinud siit mitu korda ikka räägi see vaja muuseumi kuhugi viia. Aga kes see siis viis ja siin on veel pannid ja paja taha ja. Aga see oli rehetuba ja see, kus, kus ja siin red üle Pared. Ja parem on täitsa tume-tumemustad jo ja rehetuba kokku on veel ja. Kui ei ole inimest, siis vajub kõik kokku. Ei ole inimese õhku, ei ole inimesi hoiabki ei ole, jah. Ülo Seppa Delfiga. Vaata või seda, ma ei tea, vedamaid, oi kui tore, on ka küllalt põhjas küll. Panna küll külasepa tehtud, nadi linnud juba elavad, vaata kui palju pääsukese pesi siin on, näete, siin on tellistest põrand, eks ole, ja vanaisa ehitas Venemaale suure maja ja nelja, neli tuba ja köök ja siis hästi suur köök. Ja siis tema tegi ka kööki omale tellistest põranda tavaliselt oma kodu mõju all ja nii et seda pesti niimodi, et visati vett ämbritäis maha ja luua ka siis tal oli tehtud, nagu me ikka naersime, et tal on juba veevärk või niisugune, et ta sai ära pühkida välja pühiti auku, natuke viltu, natukene, seal oli pandud trubat, minul on tunne, et tema siit võttis selle eeskuju siis vanaisasmull ehitas endale elamise Venemaale, kus oli sealt iga päev, siis eksju nüüd loobu jõgi, eks ju? Aru. Ja, ja, ja see oli siis hoopis madal ja kui nemad elasid siin, tähendab niimoodi, aga nüüd on ta vaadatud ja nüüd on see üldpilt muidugi muutunud. Palju siin põldu oli, sa tead. No ega siin põldu väga palju ei olnud ja see põld oli väga liivane ja niisugune. Aga ära siin elati, tema tegi oma rendirendikohti. Tema tegi oma rendisellega, et tema tegi mõisale lihtsalt vankreid ja vankrirattaid ja niisuguseid asju tema tööl ei käinud. Mõisas. Seda juttu vaarvanaisast Jürišneederist kuulis pealt tema otsene järglane meesliinis ja siis kuuendast põlvest Oskar juunior. Ja me olime seal kui kraadiklaas vanamajas, mis oli idapoolsete tuulte eest kaitstud väikese puutükiga näitas 25, saadi. See oli niisugune ilus juulikuu Eestimaa suvepäev. Ja ma arvan, et ainult niisugused juhukülalised vaatavad seda kraadiklaasi mitte enam kunagi. Perenaine, kes uksest välja tuleb, seal kasvas ka kaks vana ligi aastast kaske vana sauna kõrval. All oli loobu jõgi, mis oli ja on nüüd jälle vähijõgi. Me saime sealt suve esimesed tikrid, mis olid magusad ja tõmbasime ninna vana hortensiaõite lõhna. See oli üks lõik sellest sõidust. Ta käis kõrtsides, sest kolm kõrtse on siin lähedal aga, ja ta ei olnud joodik, seal ta tegi poliitika diagonaalis poliitikat, kui üks kõrts pandi kinni Viitna üks oli pressi ja üks on siin eespool, siis kui üks pandi kinni ja tal ei olnud isu täis, siis ta läks teise, mõnikord ka kodus mööda kolmandasse, ehk siis tal oli oma aja kohta suur majapidamine, seda ma ei tea, kui palju ta neid loomi oli, aga laps lapsi olid, on rikkalikult kolm tükki esimesest abielust jäi, kui naine ära suri ja teises tuli ka kolm. Kõigest sõid tublid mehed Novi sõrmede peal üles lugeda, noh, esimene oli Peeter, kes läks Venemaale, ehitas omale sinna võrdlemisi asunduse, kõige suurema maja ja teine oli see Eduard minu vanaisa. Siis kolmas oli tütar ja siis aegade saadeti Siberisse. Ma olen teda aktidest arhiivist lugenud, siin on kirjutatud viieks viieks aastaks mõistetud lapse tapmise pärast. Ühte vabrikusse tööle. Tuli, et tema võõrasema saatis teda jõe peal oli sild, kus käidi tantsimas ja noh, eks ta sealt leidis siis selle lapse ka lõpuks omale ja, ja laps oli jäänud haigeks. Ja siis olid küla inimesed soovitanud, et andku. Noh, ükskõik mingisuguse pärast on, mul ei tule meelde, praegu aga arvati, et kas ta andis seda palju või ei andnud üldse või siis oleks laps niikuinii surnud. Igatahes jäädanud laps suri ära ja siis tekkis jutud, et laps ta mürgitas lapse ära. Ja see jutt muidugi küla peal keerles niikaua kui läks. Ma ütlen võimude kätte ja mõisteti, ta. Tuleb arvestada ka aega, missugune aeg oli. Mõistsid isa Siberisse, vanem vend Peeter oli viinud ta kui juba kohus oli otsustanud, tähendab, viinud ta Rakveresse, kus ta ütles, et läks väravast sisse, lükati värava kinni ja enam teda ei näinud, keegi ei näinud. Nii et, ja siis peale teist teisest abielust oli tal Johannes, kellest sai viidameister. Ja, ja siis väga musikaalne suurte meeste nooti ma olen ise näinud, mis ta mänginud. Poeg elab praegu siin lähedal, üks läks aega teenima või sõja sõjaväkke, ma ei tea, kuidas see oli, see oli kõige vanem poeg. Ja see suri seal kopsupõletikku, mitte mitte midagi muud ei juhtunud, suhteliselt põletiku, seda hirmsasti, see oli kõige vanem sellest teisest abielust, ema hirmsasti nuttis. Esimene laps ja. Isegi pärast räägitali istunud pliidi peal vana heidena ja nutnud, et küll põletab, küll põletab, siis ütles. Ta ei tähendanud pliid, põletab vaid mälestus põletab teda, tähendab ja kolmas poeg oli see Paul, kes 1905. aastal ka väga palju kannatas. Nii et ma ei tea, kas ta mõisteti surma või mis ta siin aeti taga, niiet ta põgenes. Rootsi ja siis Johannes vend poeg, kes siin oli tähtsa kohapealse, ostis välja, tähendab nii, et ta võiks tagasi tulla, sel tingimusel tähendab sõjaväkke aega, mida aega teenima, vaid sõjaväkke, ühesõnaga, ja siis ta oli selles, et mul on pildid, kus seal on ohvitseripagunid peale, et ma näitan sulle teinekord väga vahva poiss pealt. See on selle puki naisi, isa. Ja siis ta lõpuks tuli, sai vabaks ja oli siin. Aga ta oli. Kaitseliidu mingisugune tegelane omal ajal, siis pärast ta sidesidet organiseeris seal ja siis, kui venelased siia tagasi tuli, siis võeti ta ikkagi kinni ja läks seda teed, nii et ikkagi viidi minema. Vot need kolm ongi kuus vangi, Puusepp. Ja nõnda siis tuulisel juulikuu päeval tuule kohinat kuulete te nähtavasti ka oma raadiotes. Liikusime oma suguvõsa jälgedes, aga ikka tuleb teed küsida, sest aastad on kasvatanud puud nii suureks ja teinud teed teisele poole lammutanud mõned majad, ehitanud teised uutesse kohtadesse, nii et nagu öeldakse, vanad teemärgid on kadunud. Pärast tegime esimese tõuse ja mis juttu me seal rääkisime, seda kuuletegi kohe. Me sõidame siin praegu ringi, meie maa saadet, teeme, te elate siin oma vanaisa ja vanaema talukohas, kas te olete siin ka sündinud? Sündinud olen siit viis kilomeetrit eemal teises külas. Ja mis ajast te siin elate? Siin on 89 sügis. September, miks te siia tulite? Maja oleks tühjaks jäänud, muidu ja maa kohv maa kohta oleksid kindlasti jäänud elama. Mis ametit te peate, kui lisaks sellele saatega midagi muud ametit pidada või olete perenaine? Postiljon olen siis te tunnete kõiki neid, neid talusid, siini oskasite hästi seletada, kuidas me seda kõrtsikohast edasi sinna järve äärde saame, mida te selle kandi kohta võite öelda inimestele, kes elavad näiteks tõrvas või või, või Peipsi ääres ja ei ole kordagi oma jalga siia saanud, tulgu vaatama. See on Lahemaa piiridesse, loodust hoitakse ja see, et ta on lähema piiresse, seab teile kui, kui taluperenaisele ka mingeid piiranguid ütleme, põllumaa suhtes või, või metsa suhtes või olete te vaba kasutama seda maad? No ikka kõik peab läbi metskonna käima, mis seal metsaga seoses maa suhtes ei ole, piiranguid? Maa suhtes ei ole, aga õue peal on suur karstiauk, seal ei tohi midagi teha, see on looduskaitse all ja kuulge, näidake mulle seda karstiauku, on teil aega nii palju? Augu põhi on ka kõik niuke, et ei julge niisama kõndida, et pärast võib sisse vajuda. Ja võib arvata, mis siin siis kevadel lumesulamise ajal juhtub, kohiseb ja lume sulama, ühesõnaga on see kõik vett täis ääreni. See oli siin enne jaanipäeva, need suured vihmad seal kõik vett täis. Kartulipõllul oli vesi ja ta ei jaksa lihtsalt nii ruttu alla minna. Loobu jõkke, läheb. Ja soo on siinsamas ligidal, et kevadine vesi, see tuleb kõik soost peale. Siis on tiik maja ees olemas. Normaalsed räimed, vesi tuleks aastaga, siit läheb maal jõkke. Paugud ongi, see ongi kurisoo karsti ja karstiala ja seal koduse drenaaž tõepoolest, jah. Jah. Aga, aga mis koerani leegi? Ta on siin nagu metsavahi kassi kohta öeldakse, et üksi nagu metsavahi, kas tal on tegelikult sõber ka sõber on pulmas. Sõbra nimi on sõber pätsu karvane. Jah, seal mitu juba teine nädal jookseb juba kostilisel, ta ei saa sealt kuidagi tulema. Mis loomad teil veel on? Vasikas on ja siis kana, mõned on ka kassid ja mitu lastel siin kasvab. Üks pooleteist aastane poiss. Mis nimi? Ewert, mis, mis saab Evertile olete planeerinud ema ja ei tea? Ei tea, mis saab, eks näeb. See on neid teema, olete taluga tagasi saanud või kuidas? Vanaisa oli uusmaasaaja peale sõda. Nii et nüüd tulite õiged pärijad kohale, aga me saime ikka kokkuleppele, nii et noh, see pool, kus praegu maja on, et selle me saime endale, aga aga teine, teine pool teed, mis oli vahepeal meie käest, see on nüüd jälle lendama. Kõik ei käi võetud päris. Öelge mulle nüüd lõpuks oma nimi. Heli Puusepp. Ja veel siia lisan nii palju, et helipuusepal oli sel päeval 25. sünnipäev. Aga meie tee läks järgmise talu juurde, sest iga käänaku taga võib olla uusi käänakuid. Aga kas te teate, kus kolu kolu vana kool oli ja seda ma tean, seal koolis käisin isegi mina neli aasta teisele poole ei, sealtsamast lähete alla ainult kolu, koolimaja on kohe esimene suur maja, vasakut kätt või kuidas teie nimi on? Mina olen topkindi ja te ütlesite, et te elate siin sündimisest saadik? Ma olin ära mõned aastad, Viitnal elasin omad, aga enamus aja jah, ma olen siin elanud. No miks te siis Viitnal siiani tulite? Kuna ema kadus mul kuus aastat tagasi ja ei tahtnud nagu jätta seda kohta siis sai siia tagasi tulla. Mida te siin teete, kuidas te hinge sees hoiate, endal? Praegu pean loomi ja taotlen neid. Onu maid tagasi paljudel saada on? No meil on avaldus tehtud tädiga kahepeale. Kokku oli nagu 21,61 hektarit, nii et see siis pool. Mitut loomade peate. Praegu on kaks lüpsilehma, kaks mullikat, üks vasikas. Kuidas te oma majapidamisega hakkama saate? Praegu on väga raske? Seda on väga raske jah, sest piima hind on küllaltki odav ja ja maid veel käes ei ole omale vilja vähe maas, praegu on raske. No loodame, et läheb paremaks ja kas te olete õppinud ka seda põllumajandust või pirts akti või, või see on teil siit nagu öeldakse sündimisest saadik verest ja teate mida, mis ajal tuleb teha ja kuidas? Oh ei, ma õppinud ei ole küll midagi elukutselt olema kokaga. Neid pole nähtud ja tehtud seda tööd selle varal. Üks kanal Esutab siin kastis, niisugune kirju ja uhkem aedaks on pärlkana või? Ei, see on koguni kukk, uss linnainimesel. See on koguni kukk, tema on minul ainuke selline pisike, teised on suurendanud. Ja tema on hästi vana, tema on juba eakas üheks aastaks ja temal on siis üks pruun suur kana, tema seda hoiab ja sellega kõnniks ordeneid ehitamistöödel praegu käsilane. Käisin loomadele rohtujate niitmas. Töö on pikk ja, ja praegu nädalat on niivõrd vähet, tahtsin natuke rohkem süüa saada, kuiv on ka olnud suvi. Ikka mis muld, aga noh, kolm nädalat oli ikka täitsa kuiv. Jätsime pärl kuke siis sinna oma pruuni kana juurde ja sõitsime edasi kolu koolimaja otsima jõudsimegi vana mõisapargi juurde ja see oli vana mõisahoone. Ees olid kruusahunnikud, aknad tühjad, aga uhke katus peal ja nagu ikka külas, saab poetrepil istuvate meeste käest täpselt teada, mis siin sünnib. No vot seda ma otseselt ei oska, öeldusin üksuselt ettevõtja tulija. Tahaks hakata tegema, aga ei tulnud enam midagi välja. Duaalsed otsa või mitu aastat see mõist siis niimoodi uue katusega seisnud on, katus on ikka selles stiilis, et isalt pojale Oleme siin ja noh, minu ja nüüd siin Kuskilt paar aastat on ta ka, sest mida nad siin tahtsid teha, siis sellest mõisahoone mingisse hotelli või? Või kus taolist aedasin, ta seisab. Aknad ei ole, uksi pole siin, põrand laguneb ära, varsti kukub. Põrand juba sinna alla keldrisse. Hiinali, vanasti siis koolimaja, eks koolimaja ja mina alustasin seda koolis käimist just siin meestel kõige esimesena meelde tuleb oma kodukohast järsku ei oska nagu öelda. Kui me siin poed trepi juures veel maha istuksime, natuke mõtleksime, mis asi see võiks olla, niisugust ei ole võib-olla mitte kuskil mujal Eestis, eks ikka see koolimaja värk, ega mul on rohkem. Ta võiks ikka palju ilusam välja näha kui praegu. Mis ametit pidanud alati traktorist, kas teil endal saad ka tagasisidet saada, on või? Ei ole, võib-olla oleks olnud, aga ma ei hakanud selle asjaga peale ühe käega mul raske noorem vend siis seal, kus sellega tegutsema. Nõnda kõneles meile siis kolu vana ehk siis kolu uue vana koolimaja juures seal koolis kunagi käinud Rein Mägi. Meie oma ringsõidul meie maal koostati veeraga, kellel oli siis kaasas bussitäis nooremaid ja veel nooremaid sugulasi. Olime jõudnud nii-öelda tööringite alale. Aga kas see kolukool on see, kus vanaisa Jaan Deering siis teiselt poolt vanaisa käis koolis, mille tunnis, kust sa näitasid, enne kui me sõitma hakkasime maja? No ja mitte see vana, see on vanakooli, eksju ma olen seal käinud ja olen näinud neid. Seal on ka uuem ja vanem koolimaja, aga nähtavasti pole neid enam kumbagi taolisele kolu koolmeistri juures. Kosti peal, sellepärast et kolu koolmeister oli tahtnud abielluda, aga raha selleks ei olnud, sel ajal olid õpetajad ja kole vaesed veel vaesemaks kui praegu. Ja, ja see vanamees oli laenanud temale 25 rubla, aga tagasi maksta, selleks ta võttis poisi, siis sina seal ikka tükk maad, nähtavasti seda vahet oli tarvitsenud käia seal koostil ja siis kui ja ta oli küllalt hea õpilane, nagu sa tunnistused pealegi näeb, see oli kolmeaastane kool. Kuid kaks aastat oli isa seal käinud ja oli olnud ühtlasi õpetaja kohusetäitja, siis kui koolmeister tapal käis kuskil mujal. Ja ümberkaudsed inimesed, mõned olid nagu hea on, igasuguseid inimesi olid pahakse tabanud ja kaevanud Kadrina kihelkonna Kadrina kihelkonna alla, Nad kuulusid kaevanud luterile. Lutter oli seal kiriku pastor selle aja, et ja kiriku pastorite vasturitel oli ülemvõim ja koolide üle, et mismoodi on teese valla poiss õpetab meie vallale, siis aga pastor oli öelnud niimoodi, et kui ta mõistab lasta, õpetab ja asi oli jäänud nii. Kas tunnistus? Vanaisa, Perlingu tunnistus, kus olid põhiliselt häädia Hääd numbreid, kas oli tolle aja koolilapsele iseloomulik, saad ise ju ka olnud, õpetaja Sa võid ehk võrrelda. Ja teate, mina ei oska muidugi võrrelda seda aega, sest seal on ikka JA põlvkond või rohkem vahet juba. Ja ma ei tea neid õpetajaid. Nägid isegi, millist õppeainet siis olid ja mis oleks minu ajal olid. Ma ei oska seda öelda, aga ma tean, et ega me ei saa, väga rumal mees ei olnud. Aga nüüd me läheme sinna, kus vanaisa pärit oli ja ma räägin seal teile sellest pikemalt. On ta kodu poole üle vainumarss. Et ja vainu parteide ja lad sirgu, nina püsti, sammud käivad pattude eest. Ja on. Tulude luuleb nagu luurajad, luurajaid lüüra, aga üks, kaks. Ja kolm tuuled tuure. Küünlarahvas kuulab, vaatab enda poiss ta arvata, kas on. Ta arvab ta küünlarahvas kuulab, vaatab ratooris. Kakskolm, topp ja ta ratoori kauguva, vaatab Ponte. Koolis ju parteiga üks, kaks, kolm ja koolist koju Ardiniga. Meie võima küla kuulus Imastu mõisa alla sellel ajal, millest ma rääkida tahan ja Imastu ning. Ning Uudri Need on peaaegu ühel liinil, kui siit tõmbame nüüd sinna raudtee poole, siis on peaaegu ühel liinil, on, need kuulusid samale mõisnikule. Kusjuures see vana mõisnik andis siis Imastu hiljem oma pojale. Vana mõisnik kusjuures töötas kaua aega, võiks öelda minu isa poolt suguselts. Tööringid. Muide, tööringid peaksid olema kõik nii palju, kui neid Eestimaal on minu sugulased siis meie sugulased ka päästiga teie sugulased, kuid neid nimesid on praegu võib-olla kõige rohkem, võib-olla 20 ümber, mina ükskord palusin, et antaks kõik, mulle need nimed ei antud, tähendab aadressbüroost, et ei saa satavalmisele, keda te tahate. Nõiaküll. Nimede panemise ajal sai tüüringu nime ainult selles mõisas minu andmete järele nii palju, kui ma olen arhiive uurinud ainult teatud perekond seal kaks-kolm venda ja, ja isa nii-öelda. Nüüd edasi. Need väga kaugelt ma ei saa rääkima hakata, aga ütleme nii, minu vanavanaisa oli hulga aega Uudrikus subjaks. Tähendab see, keda saadetakse põrgusse. Kelder, kubjas, aidamees, need on põrgus kõigi ees. Tema oli seal nii kaua, temal esimene naine suri ja tema kohta, kas ta oli hea või halb, kubjas ma midagi öelda ei tea. Kas teda saadeti põrgusse või ei. Aga tema, kui tema esimene suri ja ta abiellus teise naisega, keda andis mõisnik temale, sel ajal anti naine ja võeti ära ka võib-olla jälle. Niisiis, tema andis kaasa ka ühtlasi talu muidugi jälle renditalu ja siis see minu vanavanaisa läks, Ants oli tema nimi, ta läks siis tähendab oma talusse ja tema ja hakkas kupja ametit pidama tema vend, noorem vend ja see pidas 44 aastat, seal oli kupjaks ja oli nii ja kubjas, et rahvastada hoidis. Ja kui ta haigeks jäi ja tema asemele tuli uus, siis enam töö ei edenenud. Ja rahvas ütles, tooge vana tööring tagasi sinna, pange ta istuma sinna kuhja äärde. Näete, kuidas töö edasi läheb. Selle endise kupja esimene poeg Jaan nagu minu isa nimi oli ka Jaan. See sai siit selle mõisnik või ütleme, see oli krahv Reebinder oli ta nimi graphree Benderi poja käest Imastusid põldudelt tähendab see siit sellest alust omale renditalu. Ja just selle tammetalu kõrvalt põllud pidid minema vastastikku, kust see piir läks, seda ma praegu ei tea. Kui seda suurt teed ei olnud, vaid oli endine tee, siis ma oleks osanud öelda, siis seal oli niisugune kus ööbikud laulsid, niisugune nagu nimetati talude juures. Salud vä ja niisugune väikene metsa tukakene. No igatahes siis pannakse seda piiri, ei osanud öelda. Ja, ja ma olen seal käinud siis, kui oli, mitte enam talu ei olnud püsivaid varemed täielikult tähendab näha. Nüüd edasi selle talu peal oli siis see jaan tööring, minu vanaisa. 25 aastat ja siis tema valiti vallatalitaja lapsed, neid oli 10 last, sündisid kõik siin madimardi oli selle talu nimi, madi, mardi, kõik sündisid siin talus, 10 last oli nendest uus, suri ära, neli jäi elama, kolm tütart ja üks poeg, see oli neljas laps sündimise järjekorras. Aga ta sündis kaksikuna, tema kaksikvend suri ära, tema jäi elama. See oli ainus poiss selles suures peres, kes elama jäid. Nagu ma ütlesin, ennustati õnnetus ja see õnnetus tuligi. Nimelt see vanamees Jaan töring, vana Jaan oli niisugune väga, võiks öelda kange või isekas mees, kes läks paruniga raksu. Nimelt siin oli lähedal kusagil üks, üks Saunik, neid oli Saunikuid sel ajal väga palju. Ja seal oli üks saani kännu haigeks. Aga parun nõudis, et olles vallatalitaja, tõstaks selle lapselise perega noh, välja välja, jah, aga see talitaja seda teinud. Ja nüüd mina ei tea, kumb nendest kaebas, üks variant on niisugune, et mõisnik tõstis ise, kihutas ikka selle perekonna minema ja vanatalitaja kaebas mõisniku kohtusse või oli vastupidi, et mõisnik, kaebas talitaja kohtusse. Käsku ei täitnud, aga igatahes kohtus nad käisid kolm aastat. Ja mõisnikud oli olnud siis advokaat, kes teda kaitses, aga sellel vanal minu vanaisal ei olnud advokaati, vaid tema ise kaitses ennast ja kaitses niivõrd, et ta sai õiguse ja mõisnik pidi maksma kohtukulud. Mõistlik, seda ei kannatanud muidugi ja ütles, et nüüd hakkad astuma talust ära, kuna see oli rendikoht. Ja muidugi midagi ei olnudki teha, ta pidi minema ja ta läks ja ta oli mitmel pool ühe aasta oli seejuures laagris kusagil seal odriku pool ööd alus ja siis ta käis mitmed kohad. Mul on need kõik üles märgitud, kus Stahlis, kui kaua ta oli ja lõpuks läks ta sinna. Õde elab nüüd praegu randa mere äärde ja seal oli Joosepi rähva talud ja seal tema elas siis 18 aastat ja sealt läks minu isa, kuna see oli väga suur, väga palju metsa nendel oli 63 või 64 tooma tuli, tähendab talvel ära toita dealisest peamises loomi. Ja muidugi väga raske oli, isa kõndis seal härgadega, noore mehena oli ta seal kündnud ja nii edasi tuli mereta ära. Esialgu ta läks järele, kui ta, kui tal oli aega veel minna, kui isa tal veel elujõuline olija töötas ja nii edasi, aga siis kutsuti ta merelt ära ja siis ta pidi seal tööle hakkamist ja seal oli härgadega kündnud. Talus olid väga ilusad loomad ja väga toredad hobused, et kus oli joodud, sinna kutsuti ka juba minu ise kohta käib, kui nad seal rannas elasid, et kutsuti ka, tähendab, need sööringid ja ja siis noh, kiriku väravas oli alati kaks musta hobust, teisega sõitis pererahvas ja teisega sõitsid teenijad. Nii et niisugused jutud käisid sel ajal, kellel hobused, kellel autot ei oleks Venemaale, et osta sealt talgu, tähendab maad. Sellepärast nad kõik läksitiivsele Eduardi ema poolt sugulased kui isa poolt ja ostsid siis kõrvuti juhuslikult need metsatükid ja seal nad siis kokku saidki meie vanemad. Ladina-maania tuure. Uurijad toovad aga teeme leivatee voori. Me jätkame saadet Meie maa, see on reis tädi veeraga, kes nii-öelda tsiviilelus kannab nime Veera Saar läbi tema perekonna, mis on ühtlasi ka saatejuhis siis reetvalingu perekond läbi selle perekonna rännuteede ühes niisuguses areaalis, mis piirneb põhiliselt ringiga, noh, kus sees on siis naiste väljasaiakopli Jäneda Lehtse tapp. Õigupoolest see ring sai alguse Narva jõe tagant tika pesist, kust siis hakati 1919. aastal sõjapõgenikena Eesti poole tulema. Ja sellest ka järgnev lõik jutustab eelmistest lugudest, mida te võib-olla meie saate esimeses pooles kuulsite. Saite ka selgust, et kus need juured tegelikult pärit on, sealt loobu jõe kaldalt ja lähikonnast. Ja kuna te kuulete lisaks suvisele tuule kohinale, mis mikrofoni jõudnuna salvestus magnetofonilindil päris tugevasti kuulete ka mitmeid muid sealhulgas ka enim hääli, siis oleks vist paras aeg neidki tutvustada, sest sellest retkest tädi veeraga võtsid osa tema tütar Kaja sündinud saar, kes nüüd kannab perekonnanime Põder. Ja veel kaks valingut, Jüri Valing ja tema poeg Oskar Valing juunior. Nii et põlvkondade järjepidevus oli täiesti olemas. Ja siis, kui te meiega jääte, siis reisite seda, perekonna saab igale iseloomulikku teed pidi edasi, mõnikord ka tagasi. Mõnikord teeme ringe nii et kui on tahtmist, siis vaadake, kuidas need jäljed meil seal Rakvere kreisis maha jäid. Oi, külad, oi kõrtsid, kost hulkusin läbi. Korraga KGB tahe. Häbi, ma ütlen. Lakka armastus algab igav hakata. Konnavere kõrts ja siin all on jõgi, väike jõgi, see peab siin näha olema. See tuleb siit moepoolt ja seal on see Tapa jõgi, sealt hakkab edasi minema. See tuleb kohesele kõrtsi ligidale seegi, kui nüüd minu isa ja ema Venemaalt tagasi tulid. Mis aastal see oli, kui te tulite? 9900 teist Me peatusime sissitädi Liisi juures. Ja seal ma näitasin seda talu Liisi Saisele ebastu mõisniku käest, sealt omale talu teatud noh nagu anti maad. Aga ta elas siin konnavere kõrtsis ja see oli mõisa rukis kasvas parajasti seal tervelt talu oli rukkist täis ja, ja kuna meil kuhugi mujale minna ei olnud, siis me jäime peatuma siia. Isa ja ema muidugi aitasid seda töö seal ära teha. Lõikasid selle rukki ja meelt, tuli siga kaasa koorma järel siis Venemaalt, Venemaalt, Venemaalt tuli siga järele kaks hobust, ema, panin teise ette teise kõrvale, kaks lehma taha ja siga tuli järele. Ja siin ta pidise sigaraja söödi ühiselt muidugi ära. Aga tädil ei olnud nii palju heina, et kõik oleks jäänud noore hobusega ära. Läksime andis minu isa õele teise hobuse ja kaks lehma, viis, viis Nõmmküla mõisa sööma peale kuna heina siin ei olnud ja need olid talve seal. Isa tahtis, võtavad siit õe kõrval teiselt poolt teed maantee oleks umbes sama koha pealt umbes sama koha pealt, tahtis enne ta käis seal niisukese keeruga, siit ees läks majandi ja siis sealt läks, seal oli sild, aga nüüd tehti otse nüüd testi sild teise koha peale vahtis jah, siit kõrvalt üle teemaad saada, see oli veel saadav, kuid ei antud, kuna me olime Venemaalt tulnud. Ma, eestlased, jah, Venemaa eestlased, see silt on mul küljes tänapäevani. Isegi kui Aruküla läksime ka seal ju oli, et Vene maiuslased mitu last siis vanaisal ja vanaemal oli, kui te tulite siga, vankrid, aga siis oli neli, kes need olid siis, noh, siis olin mina kõige vanem, siis oli Elsa siis oli valija, sinu isa oli siis umbes aastane, sülelaps pisikene. Aga ema oli see uhke vaimuga emas, mitte kuskil ei tohi virinat nägu näidata, mitte kusagil mõnikord meiega tahtsime, kas ma istuda kuskil, kus peatus oli või, või, või kuidagi ja ta näiteks siin külas, kui me siin elasime, või siin selle. Mul on selgelt meeles ja mõni kahetsen seda. Me käisime siin, oli moeküla ja seal elas meil isa täditütar ja mina käisin seal külas ja Elsa k ike käisime. Aga siis naabripere kutsuti, väiksed lapsed Venemaalt tulnud ja ma mäletan selgesti tehti võid ja tehti võileiva suured leivakärud ja pakuti meele. Ja muidugi ma oleksin vastu võtnud, aga ema oli keelanud, et ei tohi kuskil näidata, et me nälgas olema või mida nii. Ja me ei võta ja kuidas ma tänapäevani kahetseda oled saanud terve oma pika elu jooksul piisavalt nüüd saia, võid süüa. Tead, ma, mul ei ole nisu võileiva järele, mõtled sa siis vanaemaga, kui sa võipakki vaatad, mis ma mõtlen, ei, pole, tuleb mõnikord meelde, et iga kord ei ole tarvis siiski emasõda nii täpselt pidada nagu p pidasime või näiteks kui nüüd emast rääkida, kui me olime koolis juba seal naisteväljal, kuhu me läheme, siis oli see sõjaaeg ja siis ka Ameerika onu andis diad pakke ja tehti koolis suppi, oli siis vabadussõjavabadussõja aga ema selle ära keelanud, et meie ei tohi seda suppi võtta. Et meie ei ole nii vaesed, et me peame seda suppi sööma. Ja aga ega meil niisugust suppi kodus kindlasti ei olnud. Ja näiteks jälle saadi teada, et oleme sõjapõgenikud, lapsed ja üks üks lesknaine saatis meile tüki seepi rätiku või silmapesu rätiku Emalaskist tagasi viia. Ühtsest teil on endal võib-olla rohkem seda vaja, kui nendel oli siiski oma uhkus, isal kui emal midagi, nad ei laenanud sööbidi, äärmine häda olema, võlga, midagi ei võetud nii palju kaasa tuua, ta tegi viimase oma pluusi ümber. No üks jutt on, ma ei tea, kas ma seda siin räägin, aga see on sinu isast, see oli nüüd see sõjaaeg ja kus ei olnud riiet üldse saada, ema oli lehtedest siis ja tal ei olnud siis ei tea, mis ka seal riideid, aga tal oli üks ruuduline kleit. Ja Oskar oli siis sel ajal juba Tallinnas ja juba tööl. Aga tal ei olnud ju ka midagi osta kuskilt ega sel ajal ei saanud. Ja ta ütles emale, et kuule, et sellest saaks mulle üks. Ema ütles niimoodi. Mitte et see on mu ainus parem kleit, kuum, aga sellest ei saa ju pluusi enam, ema oli väikene, aga Oskar oli suur, aga ta ütles aga et kaelaaluse ikka saaks. Ja, ja pisikesed varrukad nagu nüüd meestel on, tead, aga siis ei olnud lühikeste käistega ja ema tegi sellest talle pluusi ja ta käis sellega tööl. Ma tean, et tal oli kolm siidisalli, kui Venemaalt tuli ja ta tegi need kõik meile Pruusideksist, aga meie peame nüüdsest kanna konverest edasi minema. Ja kus me nüüd läheme siit seda teed mööda moele need isasid kohta ei saanud. Ühe talve elasime siin konnavere kõrtsis. Ja siis kevad tuli kätte, siis me pidime leidma kuskilt mujal oma asukoha ja siis ei leidnud mujalt, kui läksime saiakopli mõisa. Ja nüüd me läheme saiakopli mõisa ajaloolist tõde järgides, kas te olite sõjapõgenikud või opteerusitide Venemaalt sõjapõgenikud, mitte opteer. Opteeriad olid hiljem tulid ja tulid teistsugustel tingimustel juba teatud aastate hulgast, nad said tulla aastate kaupa ja siis täiesti lõpp siis enam tulla ei saanud. Meie olime sõjapõgenikud ja mina olen ema käest mitu kord küsinud, miks määra tulime. Isa oli kaevandustes teda mobiliseerida, et siis oli õieti juba kodusõda seal 1919. aastal ta ütles isa, isa tsaariarmeesse mobiliseeritud, ta oli nii vana juba. Aga sel ajal oli niisugune aeg, kus võeti poisikesed ja vanad raugad kõik ja ta ütles, tema ei tahtnud minna eestlaste vastu sõdima. Ma arvan, et nüüd oleks õige aeg kuulata laulmas vanaema kataloviisa valingut. Ma mäletan, et kunagi ta laulis tofonile ja palusin oma tädipoega Vaido saart, et ta otsiks oma perekondlikust heliarhiivist välja selle nii-öelda helikandja. Aga kuna tollal 50.-te teisel poolel olid väga kummalise konstruktsiooniga Nõukogude magnetofonid, siis oli päris palju sebimist, et seda kaasaegsele helikandjale üle kanda, aga nüüd on see laulude bukett teiegi kuulata. Minu vanaema kataloviisa Valing sündinud Schneider oli sellel ajal täpselt 70 aastane. Raadi tütar ja kuningapoeg ja kuningakest tooniksid ja korduses no käed kokku ei saa. Suurida Andrus Jari tööri, Jari Mihhaa neemilia tundmis Mil ja toon see laaste mata kurvastust tõi üks hirmus suuri listel aele oli, nende vahel oli, oli seegaaviala rai, oli seega jala saaste seas saada ei või. See oli siis eestipärane variant sellest kuulsast ballaadist Hirostjale andrist, keda lahutas ja lõpuks ühendas Bosporuse väin, mis siis Eesti variandis on saanud suureks järveks. Aga nüüd kuulame siis vanaemaga esituses ühte tema omaloomingulist laulu ja siis veel ühte rahvalikku laulu. Ari. Une eksa suured vaagnad tee põdra hasarti, hapud kapsad, kaerahelbeid, kaljuli, küpse rajala, sealiha, Varssav, Räkaaniškaarogeens praed, vorst, muna, kaagid, mitmet moodi, Praator, söögid-joogid, Šveitsi juustu Makarov anima Arnela kiis laager, sygislakerda sonar või sulavõi sulav roll. Mis maksab üks. Kolme rubla toodaks sulle, Kärt päästsid ta Xeedee, nüüd tahaks või muudkui ei kesta enam. Muidugi võtabki sellel aastal laulu ajal kaol Marika la noorepõlvelaulud. Ärge kartke, vangiva, mina ennast liiguta. Kõrvu Pakto hansatarauad, siis Timur mata haaras ta siin tööd keeleiga, see veetoorlaastu ei olnud leida. See hea ja seega ongi soorimine, oi sa kuiv auras kra viisa ja ääre, see ma, see, need taasmendil maalne, ta haaksiin oma elust. Taganeja söödan kra riista ja äärest jälle. Jaan omase. Sellelt vanaemalt olen ma pärinud oma käed. Ja kui ma oma käsi vaatan, siis ma ei taha sugugi uskuda, et samasugustega kasvatas minu vanaema üles oma kuus last, tegi rasket talutööd, pidas loomi, lüpsis lehmi käsitsi. Ja lõpuks viimased aastad kolhoosis oli tubli peedikasvataja. Aga niisugusena on tema hääl meieni jäänud kõikide lastelasteni. Ja nüüd kuulsid seda ka mõned inimesed, kes ei ole katavalinguga veresugulased meiega läheme seda perekonna ringi või on see siis spiraal või on need ristuvate teede kummalised nurgad, seda teed mööda mööda tolmused ja mööda asfaltteid 95. aasta suvel ikka edasi. Ümbrus on kõik muutunud, aga need niinepuud, nii see, kui see olid juba siis olemas, kui me tulime, siis oli see jagatud kõik juba kohalike asunikud jaoks. Ära tähendab nii, et meil siin õiges osas mingisugust ruumi elamiseks ei olnud, korterit kusagil ei saanud, aga meile anti võimalus elada sind keldris. Näed neid aknaid. Ja noh, kui neli akent, kui kõrged aknad ongi madalam 50 senti maapinnast, mitte rohkem. Sissekäik oli, siit otsast, näed, uks on praegugi siin pleki taha peidetud natuke näha. Siit läks hulk sisse, ma tahaksin teid viia see alla keldri, võib-olla, kui see on inimesi, võib-olla saab teist kaudu seemneks, libe. Talvel oli seda libe. Ja minu ema oli rases kandis Walterit ja siin ta kukkus. Noh, see oli üks, kus ta, kus Valter paugu sai, siin oli aed, vanad õunapuud ja marjapõõsad ja niiskus oli. Aga siin oli üks siin esimese, võisin alumisel korrusel elas endine metsa või naine oli talle haige, oli kodus. Nii, aga tema aed oli siin pisikene piiratud nende postidega nagu aednikke. Lapsed kolasid ümberringi, võisid sind marju korjata nii palju, kui neid uni tähendab vanad põõsad rohtu kasvanud, kõik oli see mahajäetud värk täiesti mahajäetud. Aga vot aias kasvasid mõned õunapuud ja muidugi suured, mina olin, sel ajal sain kevade kaheksa aastaseks, kui tulin, olin seitsmeaastane ja eks ma tegin, mis kästi. Võib-olla endal ka huvi õuna järele ja suured poisid on siis aialt, mine läbi võtta sealt õunu ja mina läksin, tahtsin minna ja no oli alles hiljuti juttu varblasest varastada tahtnud, aga mul ei õnnestunud. Aga kui ma pugesin sealt läbi, siis see haige sai, naine hüüdis. Ma võtan püssi ja lasen su maha. Varastesse suhtud, kui need sulle Aruküla saeda tulevad? Oi, mul on palju varastatud. Ma suhtun nii, et kui ta puud ära ei riku, siis ei ole midagi võnkuv laps. Aga kui ta puud oksa, siis ma olen pahane muidugi. Ja siis ei midagi siis eest, aga, aga siin oli ka teine sissekäik, aga ma arvan, et siin elab keegi, kes ütleb, kas me keldrisse saame teisest, teisest otsast? Minu meelest ei ole mõtet keldrisse minna, väsitas ennast ära, saaksin näidata häda majas elasime puna, nemad siin elanud, kelle pärast. Nimetama ega türkiis kuulda siiani. Kuule, kuidas hobune siia sattus, harrastajate hobuseid varastati siis hirmsasti. Hobune toodi lihtsalt samuti alla, see oli õppinud juba Venemaal käima sahvris, sest seal juba hoiti hobust, sahvris hoiti hobust ja kui isa oli ära ema tõi hobuse sahvrisse, läks treppi mööda ülesse. Ja, ja noh, oma silmal hobuseid varastati hirmsasti, passi, hobused teil ei olnud sel ajal ja sinisiis, kui elasime, siis oli hobune meil siin ühes keldris, ühes, aga, aga muidugi seal meie kõrval, vot need on siia tehtud, seal keskküttehoone küljes täpselt oli ja meie olime taksoga, kiirgus kestis toru lähedal, kus keskkütte torud lähevad seal esimeses, sest me tulime sealt trepist alla, ma näitasin. Ja aken oli siis siin kuskil nii. Aga vaata seda, ma ei mäleta, kas meil oli seal elamiseks kaks keldrit või üks aga hobune oli siin pool. Ja pun oli lõuna pool, teie olite põhja pool ja seda ma tean ka. Ta oli meil sees, sellepärast me siia tulime, ega me muidu ei oleks saanud ju talvel elada. Elasime ju siin talve ka sellist suve ja talve, aga suvel me elasime rohkem kuusikus, kuhu me minna ei saa. Ma näitan, ainult, tähendab kus see talu oli maa, kus maa oli. Aga elasime siin. Aula ja siin oli keldris, need hobused olid ju väga kallid, need varastad diabeedi Läti ja seal müüdi maha. Ja. Nii nagu ma täpselt nii nagu nüüd autosid. Ja nime olime oma reisiga jõudnud siis saia koplisse, kus praegu mõisahoone peal on silt saksi, vallavalitsus, võtsime seal proo kosti ja meie silme ees olid need neli madalat keldriakent, mis olid just nii madalad, nagu isa oli meile lapsepõlves rääkinud ja mida meie ei uskunud, et haned vaatasid aknast sisse. Me ei osanud arvata, et kuidas võivad majal olla nii madalad aknad aga isa ei öelnud, et ta elas seal oma õdede ja vendadega keldris. Ja nüüd kuuleme Veera Saare lühilugu vanaeit ja õunapuu, mida loeb näitlejanna Anu lamp. Üksik Haraline õunapuu seisis keset muruplatsi uute kõrgete majade ja laia mitmerealise sõidutee vahel. Võib-olla oleks olnud õigem, kui buldooser kassa linna jaoks maapinda tasandades ja minevikku prahti kõrvale lükates oleks lahti rebinud ka selle vana kõveriku juured. Kuid miskipärast tuli see jäänud tegemata. Nüüd küsites puu siin nagu minevikumärk. Olgugi et ta tüve ümber oli jäetud paari sammu laiune süvend ei õitsenud Õunap enam ega kandnud vilja. Juured olid maetud liiga sügavale uue ajastu mulla alla. Üksnes lasteni Mängupuuks vana puu veel kõlbas. Lastele pakkus lõbu selle ümber Karelda oksime ronida ja neil kiikuda. Aga seda võisid nad teha ainult siis, kui polnud näha vana ite. Tol ammusel ajal, kui linn asus veel kaugel, oli olnud vana-idel majake õunapuu lähedal üsna väike ning madal majake. Nüüd oli vana-idele antud ilus parkettpõrandaga tuba muruplatsi ääres kõrguvas majas, kus liftid sõitsid üles-alla. Toa aknast paistis roheline muruplats ja õunapuu selle keskel. Ja vanaeit ei seisnudki mujal kui rinnuli aknal. Hommikust õhtuni vahtida, sealt kõrgelt taevaaluselt aknalt alla õunapuu poole. See vahtimine kellelegi häda ei teinud. Ei hirmutanud ka lapsi, kes Õunap ümber karglesid ja selle okstel turnisid. Aga kui ilm vähegi lubas, võttis vana Eiki ärikese, astus lifti, vajutas nupule. Õigele nupule vajutamise oli ta kiiresti selgeks õppinud ja sõitis alla. Iste jalgupidi käes, tatsas ta üle muru otse õunapuu juurde tehes mitu tiiru ümber puu. Uurista seda tähelepanelikult. Tunnistas iga oksa. Ja kui juhtus märkama mõnd murdunud Raukest, hakkas ta hambutu, suu haugud tama. Ahte krantsid, Decutsikad jälle oksa katki sõtkunud. Ja hädaldades, pomises vana itel hulk aega endamisi. Lõpuks seadis ta järjeõunapuu alla ning istunud sellele unusta sent sinna Küütsakile määratuks ajaks. Kannatamatult ootasid eemale hirmutatud lapsed, et vanaeit ära läheks ja nad oma mängupuu jälle tagasi saaksid. Ükski noor kaseke, mis laste eneste silma all siia vaiade vahele kasvama pandud, ei sobinud veel mängupuuks. Pealegi teadsid lapsed, et noori puid tuli hoida. Nende otsa ei tohtinud ronidega nende okstel kiikuda. Aga ronida ning kiikuda oli vaja nii poistel kui ka tüdrukutel. Ja paras puu selleks kasvas siinsamas muruplatsi keskel. Selle jämedad oksad ulatusid peaaegu maani ja ta tüves oli palju mühke oksatüükaid ning lohke, kuhu ronides jalga võis toetada. Kuivaid Kaukse kuri, vanaaegse, hambutu nõiamoor. Ana-idel polnud ruttu keegi ei oodanud teda. Ta istus ja istus selg vastu, peaaegu kooretuks, nühitud puutüve, silmad poolkinni, tukkuste puu all. Ei, ta ei tukkunud, ta oli rännanud kaugele mälestuste maale talirännanud sinna, kus olid kõik alles noor, õrn ja täis elu. Nii ta ise kui ka see puu ja veel mitmed puud, mis kasvasid siin ümberringi ja mille all mängisid lapsed mitte need, kes praegu kärsitusega ootasid, et ta juba kaoks. Vaid teised lapsed, kes talle rõõmukisaga vastu jooksid. See minevikku maa vangistas vana ette, nii et unusta 100. Ja väsitas sedavõrd, et kui te lõpuks tõusis ja minema hakkas liikuste jalg hoopis vastumeelselt. Üsna tihti juhtus siis sedagi, et ta minnes enam tagasi ei jaksanud vaadata kuigi kuulis, missuguse võidu hõiskamisega lapseta puu vallutasid. Uuel hommikul aga vahtis vanaeit jälle kõrgel aknal ja niipea, kui õhk veidi soojemaks muutus, tulid oma järiga üle muru. Jälle pidid lapsed mängu pooleli jätma ning põgenema. Nikestisse kogu suve. Nii kestis sügiseni. Ent siis juhtus, et vana ette polnud mitme päeva jooksul näha ta ilmunud aknale küüritama ega tulnud puu alla istuma. Keegi ei seganud lapsi. Õunapuu oli täiesti nende päralt. Nüüd võisid nad ronida nii kõrgele kui iganes soovisid, võisid õõtsuda okstel ja kui mõni oks murdus, ei toonud see pahandustega riidu. Ja kasutades piiritut vabadust, unustasid lapsed vana idee. Nii ruttu nagu poleks seda iial olnudki. Aga ühel hommikul tuli eideke jälle järice jalgupidi käes Tuiestele koltumalenud platsi, seadis järi puu najale, istus toetades selja vastu puud. Oli üsna varane, hommikuid tuli lõunaajalistuste puu all samal moel. Ja imelik ka õhtul. Alles teisel hommikul märgati ette heideti, oli läinud oma noorusmaale kaugele nii kaugele, et sealt enam tagasi ei jõudnudki. Ühe talve Me elasime seal ja siis tähendab seal keldris, eks ole. Ja seal siis isa käis Peipsi ääres puid vedamas tööd, midagi ei olnud talvel ja ema lastega elas seal keldris, millega ta elas, mida me sõime, seda ma ei tea. Ja selle esimese aastal oleks pidanud juba Venemaal kooli minema, seal ma tean, mäletan, kuidas räägiti seda kooli minemist, kuid ma olin seitsmeaastane, tähendab, kui tulin, aga siis ma olin selle talve veel. Ma olin ühe talve siis veel tädi juures, mis me aasta olin kodus, nii et ma läheksin Läks aastaselt kooli teise talve veel siin, tähendab, ei saanud kooli minna, siis läksin suvel karja Kolsile ja siis sain selle kaudu omale riided ja jalatsid ja siis ise käisin seal naisteväljal kirja panemas, mäleta, sain vaba päeva, isa tuli tagasi sealt ja, ja sai selle talusid. Enam asundustalu ei saanud, kõik oli jagatud, aga tema võttis selle talu või sai selle talu noore mehe käest, kes elama elas oma sugulaste juures ja kes oli üksik poissmees ja kes ise taluga midagi peale osanud teha. Tema sai selle maa ja see nimetati lubjamäe talu ja see on siin raudtee ääres, suvel Valter sündis ja pudi ema ütles, et ühelgi lapsel pole olnud tal nii palju katsikulisi kui valt prille, et 17 katsikul istolisid, käinud teda vaatamas möldri naine siinsamas oli nutnud, ega sõnum, et oleks mulga ükski laps, et sul nii palju õnne on, isa võttis siis, aga mina ei tea, kui suur see rent oli, aga see maali jumala söötis. See on siis lubjamäe talu nii-öelda ja seal ei olnud mingisugust hoonet peal, ainult ilus mägi ja selle mäe peal oli Kuusik. Ja siis suvel, kuna nemad olid harjunud juba puu all elama, nad tegid sinna kuusikus, ei ole niisukese osmi kuuskedest kuuseokstest ja me elasime siis seal suvel seal kuus okstes ja siin käisid siis leiba küpsetama, kui oli, tähendab nii, ja palju neid asju oli, eks need on siin aga, aga sealne magasime seal kuuse ukse all. Lehmad olid seal puude küljes kinni. Ja siis noh, hobune ja jaganaadi aganad kangesti munesid. Tasid muidugi, muretses ema, juba seelik endale kanad. Sellepärast et metsas nad söövad, tigusid. Noh, ja mis siis, selle suve elasime seal ära, aga sügiseks tulid tulla siia see maali kole lahja ja, ja muidugi meil ei olnud seemnetega, ei olnud põllutööriistu, et see töö oli väga vaevaline, tehti maailmale Arakas kartulid maha, sügise jäi alla. Ma tean, kuidas lund hakkas sel aastal nii vara sadama ja vili kõik kärbistites, kõik jäi lume alla, mis seal siis sai ja ta pidi renti maksma kogu aeg, ma tean, et siin saiakopli mõisas müüsid isa ja ema kõik ära, mis neil veel müüa oli, laulatussõrmus, isegi emal oli niisugune väikene rinna peal, seal kantavat oli mõõt Kell see ja ühesõnaga kõik, mis oli, sobis müüa villased kangad, kodus kootud, need viisid laadale, kõik müüsid ära, et aga maksta seda renti, siis olid need juba viis, eks. Ta ei olnud veel sündinud kolm aastat vist olime niimoodi siin ja siin ei aidanud midagi, siis nad müüsid ära ka hobuse kõik meist ära, nii et mitte midagi ei olnud nendel enam. Ainult üks lehm. Vaid nagu kui kallim surma arma saama ja need meeles liivu. Aarma Isamaa ja meeleala. Kui Isamaa ja linnuta sarnane, siis ma nagu linnu näed, kui ka kaks venda siis ma laadeeuu, linnud toovad. Enne ja nüüd ka seal jookseb lapsepõlve keelaskaapli ma ju õitse. Ma ju ei keela, Koplis, ma ju õitseb magaba. Õues sirge, kas veel taas vaate Maasma ostma? Õige kallim surmani. Aarma Isamaa ja keelemeele. Jaa. Me jätkame teiega koos Schneider ite ja tööringite suguvõsa jälgedes liikumist saalis, mis on seotud niisuguste kohanimedega nagu Ambla saiakopli ja nüüd oleme otsaga jõudnud naisteväljale ja seal võtsid meid vastu ühes taluõues viis koera ja üks suur ja karvane ja neli väikestrakitsat. Ja see talu oli siis oma koha peal, ei olnud praegu oma koha peal, aga siin on sul rahval oli, ma räägin, mis mina tean. Antsu rahval oli veel üks isa maja siin lageda peal, kus kõrvalhooneid mingisuguseid ei olnud, ainult jah, seal metsatukka ligidal kuusi, oral muie, seda metsad Luca ei olnud nii et ta oli täitsa lageda peal. Ja seal oli olnud omal ajal mingi kontserdivabrikut Venemaa oludes. Ja seal nii, ja seal oli vaba korter ja sinna tuli minu ema mehe perekond, sõelal, elasime seal siis mina olin parajasti siin koolis, kolmandas klassis, siis olin ka neljanda klassi sind, selle aasta elasime siin ja viienda aasta tähendab viienda klassi käisime Tamsalu koolis, tähendab, olime veel ühe aasta siin ma nende järgi rehkendan, kui kaua me siin olime nende kooliaastate järgi korteri said nad siia, aga siin tööd ei olnud ja isa käis siit Porkuni tööl, see tähendab, ta käis nii, et läks esmaspäeval sinna tööle. Kurttumma töökool oli siis ka seal, tema käis seal Porkuni mõisas, töö oli Puusepp seal ja oli nii, et elas seal ja nädala aega, siis tuli laupäevaks koju pere juurde. Ja mäletan, kuidas me läbi metsa siin on paks mets vahepeal läbi metsa, käisime õega sinna isale süüa viimas, mõnikord aga harilikult ta võttis midagi kuiva kaasa, elas samas kuidagi ära ja siin selles majas. Pererahvas, ma pean ka rääkima. Aga kohe siin selles majas sündis Asta. Siin oli väga suur perekond, tähendab tammjärve peremees, perenaine Tiidrek. Jah, ja siis oli terve hulk lapsi tütreid. Poe perenaine oli Elviine. Ja siis lapsi oli kaheksa, leida oli kõige vanem ja siis oli Salme siis oli m-i. Ja siis oli linn Ta Lindaja, Juku. Kaksikud ja siis oli Karli ja hilja oli kõige noorem. Ja kasvasid kõik juures, eks ole, ja teie tulite siia tallu siis minejaks, jah. Ja mis aastal see oli 52. aastal, 13. detsembril teadlasega töö lähedal olite, missugust pärast? Mina olin nõmme perest ja seal metsa ääres sinna Pätsime poole minna ja nüüd siis ta lagunes ära, kõik laudas võeti ära see kommunistide ajal kolhooside ajal ja nüüd mu vend, kõige noorem vend, ehitab siis uute, on juba seal majad üleval ja hooned üleval. Kui suured teemad siin selle talu ümber on? Selle Hansurahva talu, kas oli alla 15 hektari ja ristikivid on juba paigale pandud või ei ole, ei ole välja. Tahan ütelda seda, et kui me nüüd koolimaja juurde läheme, siis selles koolis on meie lapsed minu õed-vennad, kõik alustanud oma kooliteed. See tähendab nii. Me oleme küll ringi palju käinud, eks ole, aga kooliajaks oleme siia ligidale jõudnud. Mina alustasin siin, Elsa alustas siin, Volli alustas siin ja Oskar, sinu isa, eks ole, alustas niimoodi, et ta oli niisugune viieaastane poiss, ta kangesti palju kodus juba teadis liiga palju ja, ja ka kirjutas meil isa väga õpetust kodus niimodi suunas lapsigi kevadel panime tema ka või oli see sügis, Ma ei mäleta, panime temaga siis las ta käia. Kodus niikuinii ta läks, läks, kirjutas ilusti ja käis niikaua kui juht just niimoodi, et Valter ajas kodusemalt tindipotti tema vihiku peale ümber ja õpetaja oli tootuma, ütleksin, et ta pani alla kaks. No ega laps selles süüdi olnud, teine poiss ajas ümber pois solvus niivõrd, et enam ei läinud ja oli siis ta oli viieaastane, siis oli siis paar aastat kodus, kui siis Jänedal hakkas koolis käima lasta, sattus ka sellepärast siia, et vahepeal me tegime selle suuri ringi ära, aga siis tulime sinna Lubja mäele tagasi, tead, millest me nüüd mööda sõitsime. Ja just selleks ajaks, kui tal tuli hakata koolis käima ja siis hakkas ka siin koolis käima jälle, niikaua kui ta siin siis käis, kui kaua me seal lubja mäel olime ja, ja siis oli huvitav see, kui ta siin käis siis need meieaegsed, nende suurimate aegsed andmed olid kõik siin olemas veel ja siis ta õieti nagu niimoodi vastu juba. Ja, ja teine asi oli see, et kui mina seal 100 kulli mõisas elasin, siis ma joonistasin maailma kaardid suure paberi peale, aga ma olen tagant mõelnud, et kustkohast ma selle paberi sain, mul onu tõi küll alati paberid meile, meil ei olnud paberite puudus, aga need olid ju väikesed lehed, pliiatsit ja paberit ei kirjutanud sfäärid, meil oli rohkem kui teistel lastel just sellega, et meil on vanu, niisuguse koha peal, kus ta sai tuua. Aga kuidas ta selle suure poogna tõi? Tähendab, see oli siis nad panid sellesaalina küljes klassi lakke ja siis, kui aasta algas paljudeni aastate jooksul 13 aastat vahet, siis oli see ikka veel seal laes sterlingi lapsed olid head koolilapsed, ema kutsuti kooli ja tead, ta tuli koju tagasi ja nuttis. Ja me mõtlesime, et mis tal nüüd juhtus. Ja ta ütles, ta nutab rõõmu pärast, ta sai nii palju kiita. Palju meditsiin, isa oli alkohoolik, enne oli, eks ole, ja palju me siis tarkus näitasin või headust ja, ja üks perenaine oli rikas perenaisi üle selles loigust üle seal teisel pool, see oli paludeni järgi. Juhend rahva Tooma talu, teisel pool, teisel pool kiige nii kivist kiiged, vaat see perenaine, tal oli ka mitu last, neli viise käisid koolis ja tuli juurde, ütles. Anna ütles mulle, et, et et mul on neid küll mitu, aga ühtegi ei ole, kes õpib. Niimoodi, sellest võid järeldada, et ega me väga halba siin ei teinud, me laulsime väga palju ja kuule, kui, kui kui täitkajaks käis, siis rajal korraga neli last kooli, neil oleks korraga ja nagu suur see kool siis muidu oli. Nelja klassiga kaks, kaks. Aga siis oli neljaklassiline, kui mina käisin, siis oli kolm klassi see või minu algasin, siis oli kaks klassiruumis 23 klassi. Must pontsik. Teie olete samas koolis käinud ka siin ja siis Uudekülas pärast? Muidugi käisid ka siis Tamsalus ei olnudki kooli sisu. Aga te käisite seal mõisakoolis. Aga nüüd on uus koolimaja Tamsalus ja, ja siis oli Uudekülas see jah, see põles maha. Antsu rahva talu väravas oli meil kaaskõnelejaks talu perenaine Valve Tammjärv ja neid algabki siis kooliteema. Kui lapsena lustil luhal, mina mängisin kaskede Soori ilmus, südani puha. Kui ikka vette EKREt. Siis oli mu süda nii puhas kui hallitav Kress. Maailmasäras muusin. Et ma ei teadnud, et õelus vaim on kaunimate hinged, et ma ei teadnud, et maailm on ka uurima pinget kui siili jalas. See oli minu ainukene. Emake valk õelda ja terveks sai haavatud. Emake ose. Ta jääb terveks. Nüüd lapsepõlv läinud on mööda mina vanaks ja väsinuks. Ja ema läks. Kodust pääseda küll ei elaks oskus jõuga veel seda, et. Kuivaks lustil lup. Mina mängisin kaskede all sooliimus. Kes siin Ambla koolis on käinud? Lisaks sinule veel? Kes siin käinud on ja ma ei tea, keda sa soovid. Nojah, meie pärast, meie pärast ei ole minu teada vist mitte ükski käinud, sest siin oli teine kool ka sellel ajal hamblas. Ja see oli seal allpool ja see nõndanimetatud algkool nimetati, ega siis kuue klassi kooli oli see esimene aste. Ja see oli seal teisel jõe ääres, jõe kaldal, seal nad käisid, poisid, mõlemad volija, Oskar. Aga siin käisin ainult mina. Ja hakkasin käima siis, kui isa ja ema Jänedal olid, tähendab. Ja käisin siin esimese, teise ja neljanda aasta kolmandat mul ei olnud kolmanda, ma õppisin suvel kodus. Ja, ja ma ei oskagi midagi rääkida, sellest pool oli nagu ikka kool, me tegime siin ja kas siis huviõhtuid ja. Ja tähtpäevi pühitsesime, andsime välja õpilaste ajakirja, tegime karikatuure sinna sisse ja ma olin muidu üsna rusuv, aga nendest asjadest ma võitsin, võtsin osa. Ja siis millegipärast. Ma ei oska enam midagi rääkida. Ambla Meie suguvõsas seotud veel sellega, et meie üks onutütar veini Otsla oli siin pärast pedagoogilise instituudi lõpetamist ja õpet ja õppealajuhataja ja direktor, direktori, rektor ja karjuste direktor, nii kaua kui see kool suleti, võiks öelda. Tähendab, keskkool suleti. Ja tema enam siia seda seitsme klassini või kaheksaklassiline, mis taheti teha tema siia ei tahtnud jääda, tähendab, sooviti, et ta jääks siia ka tema ei tahtnud jääda. Ja siis läks ära. Ja nüüd on ta jälle õppena juhatajaga, Pole juhataja, seal teises koolis. See kuul asub Aravetel, noh, see on selle Alar ainume valdusalal. Meie suguvõsa liigub siin tegelikult väga-väga kitsas reaalis, nagu metsloomade kohta öeldakse. Mitte eriti suur see pindala, kus me laiali oleme paiknenud ei ole, ei ole. Trügi kuhugi kaugele, olime rahul. Millega sa võiksid seda seletada? Eks, saamatud inimesed, mis muud ainult meie esivanemad olid vahvad ja läksid Venemaale, aga meie oleme niisugused, nagu me oleme. Lepime sellega, mis on. Seda nimetatakse ka kodukohab, vaikseks paiksuseks vist, jah, võib-olla ma ei ole selle peale mõtelnud. Kuidas see? Jah, aga meil on teisi vigu ka, näiteks harilikult inimesedki, vot linna. Aga meiesuguseid tuleb linnast ära. Mul oli Tartus ja võimalus edasi jääda peale ülikooli kolm, viis aastat seal, aga ma vabatahtlikult läksin kehklasse, eks see on näidata, tähendab ikka niisugune võrkus inimesel, et ei oska seda hinnata, mis hea on. Mõned siiski on linna tulnud ka meie isa tuli linn ja jäi. Ja siis see teine põlv on linnainimesed, sinu lapsed on linnainimesel paratamatu juba teine ja kolmas põlv, võib-olla need ei teagi enam maast midagi. Väike Asko on väga maast vaimustatud, aga ta loomi näiteks ei tunne ja ta ei saa sellepärast juba hakkama, eks ole, kui ta, kui ta ei tunne loomi ja rääkimata viljast või millestki muust. See on juba nagu paratamatus, ta peab linna jääma, midagi sisse, idast õppima. Aga järsku teeb, nagu öeldakse, usulise pöördumise pöörab ära. Ega me seda muidugi ei tea, näete, siin juhtub, oleme IoT pealgi siin kohanud inimesi, kes tulevad võib-olla nii teatud üldis üldisuse mõttes paremast paigast kehvemasse paika, eks ole. Ja võib-olla nad on väga rahul, mine võta kinni. Igal juhul maal omad head vead, head ja omad vead ja kõik. Nii et ei saa öelda, kus see, kus see paradiis on. Ja, ja kui paljude inimeste uhkustavad sellega, et nad on kolmanda või neljanda põlve linlased on võib-olla meie meie perekonnas või suguseltsis, on neid, kes usuvad, et nad on 10. või mitmenda põlvemaalased. Nii et mine tea, ütlen, et mulle siin Ambla kooli treppi sära, et kuidas on lugu selle Meie esivanemate vahetamisega Rootsist jahikoerte vastu, kui palju selles tõtt on? Kui palju on selles legendi? Lisasime siia Eestisse, saime siia meie maale. Tahtsi seisneb selles, et ma ei ole kahjuks saanud seda põhjalikult uurida. Mind huvitab juba, ammugi, on huvitanud juba meie perekonnanimi, tähendab tüüring, pehmen teiega, kirjutame mõisakirjades, mõnes on ühe ööga. Hiljem on see kahe ööga kirjutatud, mõni väidab, see on saksa nimi, mõni väidab, et seal Rootsi nimi, rohkem olen ma seda kuulnud mõne targa mehe suuski. Et see on rootsi nimi. Tädipojad on mul praegu Rootsis, kes tahavad oma nime moodustada. Nendel on eestistatud nimi, aga nüüd nii nagu meiegi eestistasime, aga teises teisenine võtsid. Nüüd tahavad nad tagasi saada seda tööriist, see on rootsipärane ja see sobib neile palju paremini kui see praegune nimi, mis neil on puht eestipärane nimi. Vaat mina ei tea, mis ütleksid üüring, kui oli nimede muutmise aeg siis igatahes minu isa oli selle vastavad poisid tahtsid muuta, aga poegadele ei meeldinud ja isa ütles siis niimoodi, et kui teile ei meeldi minu isa nimi, siis võtke minu ema nimi ja nad olid sellega nõus, nad võtsid minu isa ema nime ainult et tema kirjutas valling, aga meie poisid hakkasid või meil registreeriti siis Valing ühe elliga. Mina seda nime ei ole kandnud, sest mina olin siis juba abielus ja Elsa oli abielus, on nii, et meie seda ei ole kandnud aga aastal oli väga kahju oma nime muuta. Tähendab tema temale meeldis väga see nimi, mida teie kannate. Lähme nüüd Ambla kiriku ette, sest see on jälle seotud sellega, et seal kiriku ees said kokku kunagi üks üks noormees ja neiu. Ja mis sellest sai sellest väsinud vanemad. Ja aga see on tõepoolest hoopis teine lugu. Läksime Ambla kirikaeda ja vaatasime seda suurepärast keskaegset ehitust, mis seisab seal uhkelt ja võimsalt ja mille torni on kaugele näha läbi metsade. Seesama Ambla kirik, mis on kurikuulsaks saanud järjekordse kirikuröövi toimumise tõttu, ehk leitakse ka see maal juhuslikult üles. Meiega kõndisime ringi, seisatasime hetkeks onu mari haua juures ja siis viis tädi Veera meid ühe teise viimse puhkeplatsi juurde. No me läksime sinna Raudla kooli, see on Jäneda lähedal, oli see kool Jänedal, kooli ei olnud. Üks kolm kilomeetrit pini Jäneda mõisast olen. Ja me olime eelsega mõlemad seal ühe aasta, tähendab, viimase, kuuenda klassi, kui mõtlesime, siis ta pidas aktuse kõne, ta oli üksik inimene, tal abikaasat ei olnud, ega lapsi ka ei olnud. Siis ta pidas seal kõne ja ütles, et lapsed, et kui teil elus kunagi häda on, siis ärge unustage oma õpetajaid, et meie tähendab ikka aitame teid. Ja kui ma olin ülikoolis ja kui ma juba mitu korda olin astunud ülikoolist välja sest kui, kui ma seda ei oleks teinud, siis oleks ülikoolist välja visatud, sest ma jätsin õppemaksu maksmata, mul ei olnud raha. Ma olin mitu korda astunud ja teinud juba eksamid õppejõudude taskuraamatusse, mida sel ajal oli võimalik teha. Aga ükskord ma pidin maksma õppemaksu, et mind need eksamid oleks saanud produkt, protokolli minna. Ja siis ma ei mäleta mitmes mitmes emest versiooni. Ma kirjutasin muidugi isale, palusin kas tal on võimalik, tal ei olnud kuskilt raha võtta. Ja ta siiski tähendab müssea ärav kas enneaegu või õigel ajal, ma ei tea, pool siga siis oli ainult perele pool oli ära müünud ja selle poole raha saatis minule nõiad 1200 oli õppemaks aastas minu teada. See oli veerand Ta maksust, aga seda, aga ma pidin vähemalt poole õppemaksu maksma, et ühise meistrimaksu seda teist kolme sadant ei olnud mul mitte kuskilt võtta. Ja siis ma kirjutasin selle augus lubile oma omaaegsele sektorile. Olukord on nisuke, et kas te saadate mulle selle raha ja ta saatis mulle selle raha. Ja see raha on mul täna päävati päevani maksmata, sellepärast et noh, ma ütlesin kohe, et enne, kui ma tööle ükskord oli mul tõesti võimalik maksta, nii et ma oleks pidanud maksma ja see on mul natuke hinge peal, kuid see oli saksa raha. Ja mina ei tihanud seda saksa raha temale pakkuda, eks ole, see oli hoopis teise väärtusega ja nii et see ja siis ta suri ära ja nii et ma ei saanudki seda võlga tasuda. See võlg on mul tänapäevani maksmata. Kui ta seda ei oleks teinud, siis ma ei oleks ülikoolis õppida saanud, oleks jälle pidanud välja astuma, kuid siis ma sain tähendab selle õppemaksu ära maksta ja peale seda ma sain õppemaksust vabaks. Kunagi ma enam ei maksnud. Nii et olgu ta tänatud haua põhja, nagu öeldakse. August Lubi 1000 877944. Me jätkame siis nüüd nagu öeldakse, viimast neljandiku või viiendiku sellest teekonnast, mida me koos tädi veeraga seal siis kodanikunimega Veera Saar, alustasime läbi nende paikade, kus kaks suguvõsa eestistamata perekonnanimedega veel siis Schneider ja tööring elasid võitlesid ja paljud neist surid. See on piirkond, mis on kaardile märgitud kohanimedega nagu Ambla saiakopli naiste välja. Lehtse, Jäneda ja mille niisugused nooled võib-olla topograafilisel kaardil ulatuvad mõneks aastakümneks ka Narva jõe taha eesti asundusse, tika pesasse. Ja siis uuemal ajal tulevad sealt Lehtse ja Jäneda kandist ülesse Tallinna ja Aruküla poole ja lähevad ka alla Lõuna-Eestisse jõudes isegi Viljandi linna. Aga jätkame siis seda matka, kui te meiega nõus olete. Mul mõtlemas on väsinud pea tooli, selle vaala on hea ilma laistature väikene. Oota oota, ma ei saa ju hea ning ootad asjatult tabu, Jes. Sest kui ei taha minna sinu otsi üles maja tuvasta, sure päikene. A kui lei raamin, on sinu soov otsida üles maja hoov. Paista päikene. Koju saabun õhtu uudi illusioone, laisaks muudab suve väikene. Tooli ennast sisse seal mõtisklen ja plaaneveeaa, kuniks paistab päikene. Ootad ja ootad, me ei saa ju hea vein, ootad asjatult sabu Jes. Sest kui lei raaminnal sinu oti maja Toobal saab suve Väigene A kui Iraaminnatinu, too otsi üles maja. Saab väikene. Kodus toimetama, kui kellad ei järgi ja see ilma paistab sure väikene. Vaikus rahu, hinge poeb eeli neile Tunn, ela veniva saatule, väikene. Oota, oota, ma ei saa ju? Ootad asjatult. Tallinn on sinu, otsi üles maja, oo seda suve Väigene aa. Iraavindan, sinu soo, oti sma oo väga väikene. Kes jõuaks küll kokku lugeda need tuhanded kümned tuhanded puud, mis Eesti talumees on oma hoonete ümber aastasadade jooksul istutanud, küll viljakandvad ja kasulikud, küll niisama ilusad ja uhked. Vanad hekid ja uhked puud iseloomustavad ka praegu Eesti talukohti. Mõnest on järele jäänud ainult aegadest räsitud sirelid. Mõnel pool kasvavad aga kuused uhked ja sirged. Oma 60 aastat vanad, ühe niisuguse kuuseheki juures peatuse tegimegi. See oli maanteel käravetelt, Jänedale. Oskar oli umbes viie või ka kuueaastane, siis tuli üks mees meile ja ütles, et kas teil on siin palju väikseid poisse, et kas tuleks üks appi mulle hoidma kuusesabast kinni, madal istutada oma maja ümber kuuseheki. Ja Oskar muidugi oli, võiks nõus, või pere oli tõhusat, Asta laseb ja siis istutati madal väikesed kuused, aga näed, kui suured on nad nüüd. Aga nad ei ole enam nii korralikud vahelt ära kadunud mõistja. Ja võib-olla noh, nii raamas nagu tee ääres, nüüd on üks kuusk, aga esialgu oli see väga kena ekri paistis. Ja vene Venemaal vanaisa istutas oma maja ümber kuuseheki nüütur veel näha, et keegi onu elanud seal istutatud kuused ja siin on ka näha, et istutatud, see ei ole mitte ise kasvama hakanud, sest kuuskisin muidu ei ole ja see oli nagu linnast pärit mees, sellepärast ta tuli tähendab, ostis talu ja siis tahtis korraldada natuke teistmoodi teha, kui teised olid tol niisuguse idee peale, ta teeb ümberheki kuuseheki ja nii siis otsis niisugust poissi, kes on vaba ja kes tuleb niisuguste asjade teed. Aga seda ma ei tea, kas tal selle eest kopikat raha ka sai või ei aga ühe raha looma tean küll temaga seoses, ma ei tea, kas sa saad rääkinud talikarjas kust mööda oleme sõitnud juba? Perenaine panuselt, vat sa oled nüüd karjastadet, korja tõrva, võtab vingugaas ja korjasin täis mulle tõrva ja tema korjas, et ma maksan välja ja ta maksis talle ühe, ühe krooni. See oli vist paberi raha, kui ma ei eksi sel korral. Ja ta oli väga õnnelik ja, ja näitas emale seda raha ja emal sarnase raha mulle, et ma annan sulle tagasi ja tema andis ja ega ta tagasi seda muidugi ei saanud, eks ostis oma asja sulle vihikuid midagi muud, ma ei tea, kuidas igatahes ta alati seda rääkis, et külm oli loll. Vaheli juba raha ära oma esimese teenitud raha. Oih, no mitu aastat sa oled käinud selle trepi 17 aastat? 17 aastat edasi tagasi, üles alla näed. See maja meie ei, on siin meie või sealse maja, selle maja ees on teises üks tilkus kahekordne osa oli vana mõisahärra poegade eluasemeks pärast mõisahoonepõlengut. Meie maja, kus me elasime, hea. Seda ma ei teadnud. Ja, ja siis on see pilt tehtud, kas Sulev pikad patsid? Karjäär, koolime sedasama patsiga, lõikasid keskkooli viimases klassis? Enam kauem ei kõlvanud kanda seekord. Aga lähme vaatame üles, järsku on üleval. Ütle mulle, mis raamatut sina siin kirjutasid, kui sa siin, õpetaja. Ma ei kirjutanud siin ühtegi raamatut, siin ei kirjutanud ühtegi avaramat. Ma ma kirjutasin siin, algasin siin võib-olla õieti Valgas, seal nikerdas. Selle järve ääres olin vihane seal väga, et ma ei saanud kirjutada, ma olen alati siis vihane, kui ma ei saanud. Ja, ja siis, ja siis. Ja kui, kui, kui ma siin lõpuks kirjutama hakkasin, midagi ma alustasin nende nõukogude ajal kuulutati välja Loomingu võistlused ja ma kirjutasin Loomingu novellivõistlustele kaks aastat järjest ja see on mõnikord mõlemil korral teise Ovina esimest ei antud muidu välja üldse see oli komme. No ja, ja peale seda ma kirjutasin sisse lõokesed taeva all. See on selles ja nii edasi nagu rohkem põhi tagapõhi. No ja seal seal siis, aga teise osa kirjutasin juba Arukülas, tähendab see, mis üleallikate on koos on. Ja peale seda on kõik arukülas kirjutatud, mitte siin enam. Ja siis ma läksin koju ja ja jäi nii-öelda ülalpeetavaks, mees töötas ja Paul metsas tööl ja ja mina ei istu siis kodus ja tegin, mis ma tegin seal ja ehitasime maja ja vaatasin, kus ehitusmaterjali saabust kive saab, kus palke saab, kuidas katuse peale mina ladusin selle katuse seal koos mehega. Ja tegime siis ja elasime. Ühel päeval kirjutasin ka, kui aega sõi. Aga ma mäletan seda, et kuidas ma olin pahane seal seal järve ääres avastele vaadata, järele? Ma ei saa midagi teha, lapsed olid väikesed, käisin koolis, mõtle, kui kauge tee käia jalgsi. Ja kodus ka oli tarvis teha ja siis ma ikka tröösti ennast sellest sellega, et laager oli kolmekümneaastane, kui alustas, ma olin siis ka kolmekümneaastane peana, ütleme üks veel midagi. No aga mis sa hakkad, kui sa midagi pole saanud õieti lugeda, jõede õppidega? Näha ega kuulda, ega misasja sa seal hakkad või? Ja selles on sees see häda kõik jäänud. Kui ma nüüd hakkaks, siis ei, oleks hoopis teine asi, no mis sa praegu teed, õpiksin kõigepealt õpiksin, loeksin hirmsasti ja õpiksin ja käiksin, reisiksin ja kõik, siis võib inimene midagi teha. Mõtlesime kajaga sealt söögisaali aknast seda, seda silda, mis viib üle selle väikese jõed, see üle selle seljandikul läheb tee sinna, kus sa olid vanasti, kui me sinu juures käisime suvel, siis olid seal väga head metsmaasikad. Kohad. Minule oli see siin majas igatahes väga palju, kuigi väga raske aeg oli, ma olin söömata, võib-olla joomata, lapsed olid ilma järelevaatamiseta ja siin on niisugune silmapilke, kus mul oli tehtud, teised mehed läksid sööma ja naised ehk midagi tegema. Mina läksin praaka tassima lehmale jälle teised riided selga, jälle kooli tagasi. Aga mul olid väga toredad õpilased. Mõnikord oli õpetajad tuues väga raskeid silmapilke õpilased said aru, kui ma läksin klassi, et midagi oli juhtunud. Nad olid nagu surmvaikselt ootasid, kuni ma kogusin ja võisin töötundi, aga ta on. Mul olid väga toredad õpilas. Aga kui sina, kui sina siin õpetasid, siis ei olnud jooned, õpilased ikka nii väga noored, need olid ikka minust vanemaid ja seda ma mõtlengi ennust. Vanemaid oli, mitte kõik, aga oli vanuri sõjaväest tulnuid. Jah, ja, ja oli näiteks üks mees, kes käis koidule ümber matmas, kroon kroonlinnus, tähendab, ta oli sõjaväe sel ajal, üks mees kirjutas mulle üks paar aastat tagasi, ta elab praegu Hiiumaal, et kas te teate, ma ei teadnudki, kus ta on ja kas te teate, tähendab, tunnete mind veel edasi ja nõnda edasi, et, et ta oli minust siis kolm kuud vanem, tema kirjutas niimoodi. Ja mis ta praegu teeb ja kirjuta, see, need ükskõik, osad on, ega nad ei ole mind päris ära unustanud. Me tegime siis veel Jäneda juures ühe peatuse lipu mäged jäävad kindlasti need, kes aegliidult nelijärvele ja sealt edasi Jäneda suunas on talviti suusatanud. See on üks kõrge kruusal Mägi ja sealt alla sõitmine võtab ausalt öeldes südame alt kõhedaks külmaks. Aga ma ei tea, kui kiiresti te olete suuskadel libisedes tähele pannud neid tumehalle Theo tööliste maju, mis seal kahel pool Lõsutavad kõige viimase juures paremat kätt. Me peatusime selle matka viimast peatust tegema. Kui minu isa, Porkuni sei saanud omale niisugust kohta, kus oleks pere saanud viia siis ta ikka uuris kohta, tähendab, kus ta saak, seisuse, korteri, kus ta võiks kõik koos elada. Ja ajalehes oli kuulutus, tähendab, et Jänedal vajatakse Puuseppa. Ja tema sai väga hästi läbi sealsel nende ülemustega valitsejaga koos olid uurinud seda lehte. Ja siis võtsid sealt kõne Jänedale Jäneda valitsejaga Jäneda valitseja. Kui ma ei eksi, siis oli vist ots tema nimi, seekord igal juhul ots oli siin, valitsus hakkas selle igavese valitseja oli veel niimoodi küsinud, et kas ta vankrile tahaks kokku panna oskab. Nii. Ja see oli muidugi väga aus mees, kuigi ta ei ole sugugi tahtnud, et ise ära läheb. Väga oli öelnud siis nii sealsamas isa kuuldes, et muidu ei naernud seda, et ta teeb kõike tööd, mis, mis vaja on. Ja siis isa tuli siia vaatama noaga, ega siin ka midagi imet pakkuda ei olnud, aga imet meie ei vajanudki. Me saime, tähendab, siin on see on see kuulus Jäneda Tiu linn. Ja minu arvates oleks pidanud seda hoidma muuseumina. Sellepärast, et niisugust mõisatööliste küla nagu see, ma ei tea ja need või Eestimaal teist, sest harilikult millise mõisa juurde sa lähed, on üks pikk maja, kas kivist või puust tehtud, ehk siis kaks niisugust pika maja, kus igavene hulk neid inimesi koos. Aga siin oli kaheksa või täpselt ei tea igatahes kümmekond niisugust maja kusjuures harilikult need majad olid nad natuke suuremad kui need, see on kahetoaline, aga harilikult nelja toolised. Ja üks oli kaheksa tooline sealpool veski, pool jõe või järve pool. Aga selle korteri, kuhu isa siis sai, oli siin metsa ääres, sealpool kandis see oli nelja tooline ja, ja paremat, viimane oli siis vaba kumi asusime, teises oli sepp, meie olime siis Puusepp oli siis nii-öelda viisakas puusepaks jälle, oli teisel pool, tähendab noh, aga ema oli niisugune, tead, kes oli harjunud elama vaikselt kuigi ta oli väga lõbusa iseloomuga ja seltskondlik, aga tema armastas metsades selles kasvanud ja nagu Me oleme juba täna rääkinud, tema ei tahtnud niisuguses koos olla, kus igas nurgas ise. Ja kui ma siin vaatamas käisin, mõned ajad tagasi seda siis ma lihtsalt ei suutnud imestada, kuidas meie ära mahtusin sinna. Sest meid oli siis üheksa inimest, kuna vanaisa ka Ta mõnikord elas meie juures kuus last, isa-ema ja vanaisa. Ja ometi mahtusin sinna ja ma mõtlen, kus me magasime. Ma ei mäleta põrandal oleksime maganud minu isa igaks jõuluks lupja, see tulp palgid olid sees, mitte midagi muud. Igaks juhuks lubjas palgid üle valgeks, see oli nagu komme. Nad seisid kolmekesi pikal riiulil kõik ilusasti puhtaks küüritud ja teklit peal. Kõige väiksem alustas juttu. Mina olen teist kõige vanem. Mind toodi poest siis, kui meie perenaine oli alles noor tütarlaps ja läks kodust oma esimesele teenistuskohale. Minu sees keetis ta kõik oma neiupõlvesupid ja pudrud ja ma särasin sel ajal rõõmusting, podisesin lõbusalt, sest mu perenaine, kelle rõõmus ning muretu Keskmine pott ütles. Mindustati siis, kui meie noor perenaine abiellus ja oli tarvis keeta kahele. Mina sain tunda, mis tähendab armastus ning õnn sest armastav käsi liigutas suppi minu sees ning kloppis putru. Ja helli tänusõnu öeldi selle eest mu õnnelikule perenaisele. Kõige suurem pott teatas uhkelt Mind pandi pliidile siis, kui majja ilmusid lapsed ja kasvas pere. Minu sees keedeti kord head rammusat leent, kord lisati rohkesti vett, kuid tühjaks söödi mind alati ühesuguse isuga. Ja minu teenistusaeg ei kestnud mitte nii lühikest aega nagu teie omavaid palju-palju aastaid. Keskmine pott võttis uuesti sõna. Aga siis, kui lapsed suureks sirgusid, laiali lendasid, oli jälle mind vaja. Ma polnud küll enam suurem asi, kuid teenisin siiski ausalt neid kahte, kes kõigis katsumustes teineteisele ustavaks olid jäänud. Väike-bot ohkas. Pärast seda, kui meie perenaine jäi päris üksi hakkas ta jälle minu sees keeta. Oli lahja ning kibele eemsest sinna sisse langesid üksiku unustatud vana-ide pisarat. Küll soovisin siis palavalt, et need, kes laiali olid lennanud, tuleksid koju tagasi. Et eideke võiks kuivatada silmad ja tõsta jälle suure poti tulele. Keskne pott hakkas naerma. Sosoovid võimatu tutt. Mis pärast võimatut? Hüüdis suur pott pahaselt. Aga keskmine pott ütles targalt. Eks ikka sellepärast, et kõik lapsed olid ostnud endale juba väikese poti. Ja ongi meie perekonnaelu kirjas kõik see maa, kus minagi siin olen elanud, on väga huvitav olnud ja väga mitmekülgne ja ma ütleksin isegi väga ilus, ma ei ütleks. Minul ei ole küll ette heita. Ja ongi meie maal seekord siis ring peale tehtud. See oli ühe suure suguvõsa Sneederite ja tööringite jalajälgedes käidud. Ja saate autor Reet Valing käis seda koos oma tädiga. Veera saarega ja kaasas olid nii Schweiderite kui tööringite järeltulijad. Kuuendasse põlveulatusse rida aitäh kõigile, kes meid teeotsa peale aitasid ja nii palju veel, et katkendeid Veera saare kogumikust. Isa Niinepuu luges näitlejanna Anu lamp. Kõike head ja kohtume taas meie maal.