Eesti luulek talvelugemiseks mehe naise ja lapse häälele. Meel, et sajab lund. Helk pehme, kumab silma. Nüüd tuleb pühapäev. Rõõmu valgus Holly perma, head tasa, kostu meele. Muutlik valu. Usaverpärane on minu Vaik nädalu. Lenk, põrand küüritud, laudadel linad valged ja talurahval rõõmust ülenenud palged. Toomad, igatsused, sõber. Tule sisse ja ole vaiki meeli. Meie rõõmu sees. Pik pühapäevatee viib meeled, iludus, kus igavesed tuled, süttinud igaviku ees. Nii saame lumeigatsusest härda meele sina argipäeva künnimaade pääl ja langeb imeline valgus meie teele neist biitist pühapäevateedest seal. Ligidalt, kui kauget mattis unustuseks udu. Nii kõik valgeks mõtteks tasa tihenes jääpüksi, härmas talupuud kui unistuste kodu. Siis kõik, kui vangis vajub salapalvesse ja roosa helk, kui ohver tõuseb lõunasse. Maa kaebab päike, kui nii läheb jälle ruttu. Armastuses pühendan ma oma valget nuttu. Läbi udu tõuseb siis, kui virvel päiksekuma et õhtu hõlma kustuda. Kui tervituste kuma. Mets mustab. Öine hämar on laotanud üle maa. Üks täheke veel udust korduv vaatab, kaob ka nad võtnud 11 hõlma on talveõhtuga. Vaatan aknast välja kui rahul, heinama. Kui pühaline vaikus on üle kaugema. Ei ole rõõm, ei valu, mis minu rinnassa. Nad võtnud 11 hõlma siin talveõhtuga. Valge kustub ka üks ja teine tähekene tõuseb üles hiilgama. ÜLE üksid karjama Pähe hiilgusele laane tähesilgus metsale. Puud on aga mõrsja seedis härmatise kaetud aas, sina vaimud all keisri täis 1000 tähte hiilgamas. Kaob rahutunnet, hingessaa kurbus, vao murewaop pilgu heida taevas. Astusime läbi lumepilves oli taevastume. Mis seal vastu paistva tööst. Need on kodumetsasalud metsa taga, tuttavad talud, magus uni, päevatööst hingas korra tuulehoog. Kuulge, mis öösest kaikus? Üles kohkus talve vaikus rinnas kerkis hämarvoog. Kordne hädaga ja kostab üle kodurra ja seal tumemuinasjutt. Süda äkki jahmatas, luust ja lihast läbi lõikas keegi musta öösest, hõikas keegi naerama, pahvatas. Ära kaua kuula, mees, see on hädaohtlik lugu. Oled ise seda sugu seal kodu meie ees. Astusime läbi lumepilves oli taevastume. Laulad Salee nii pikalt otsata. See ujub kui kolm lõng läbi öö mind kuulama. Lan. Töötakkudest pool. Valget, kui päev nii läksin ketrama mu palged kui koit suvevalgel ööl ja süda, kui on ema. Siiski see ei nüüd anda hall, kui tehtud takkudest võiks ümber köik köik veel kedrata, kord kuldmõtetel õlgadest. Vokk vooris puris otsata pikk õhtu, talvine, nii endamisi tasa laulab. Okvoorise puunin. Ja läbi ujub, kui kullane lõng võiks otsast alata. Aeglaselt, so loovad pilved. Tasa Holjutab tuul, oksinika leedit, Puur. Sügavas taevas põlevad, arvuta lekivad tähed kaugusest siit ja säält ei kõla ainustki häält. Eemal nii kaugel kui ulatub silm on sätendav, lumi. Hääbunud, möllone voog, raugenud Marude hoog. Kõrvade pikki jääd unnaleminevat mäed. Heledalt vilguvad rõugete külla, hilisetuled, põigiti unelevat lummist ja kiirgavad maad. Kaugusest kostavad kajavas õhus koerade Haukked. Väsinud tumedalt eelne heliseb kelluke reel. Tardunud süda vaikuses aegade kaduvust kõlab tornist löökidel. Nimedel. Vaskynekkel. Hell vaikus, helisemas ülema. Mets magab lumevaibaga. Üksinjendus üks leebus vaid ees, igavikku vaikib taid. Täis tähti, jumala lapsed, L. Täht otsatuse mängupall. Ligi laskunud taeva, kun, hing hardumuses laanes, tumm. See kõik, see köike veel sünnieos. Maailma looja meistriteos. Mäletad ingsada alleed, seda üksikut lumist teed? Kuused olid kui suhkruga Lähed suhkru päial, Sinaalne kuused Latvedel kantsid, kuid lumi, linnud, painutit, puid, unen nägid maad, unest und. Langeden peksid. Mäletad hing seda alleed, seda üksikut lumist teed, kus me jooksime kinni käest lume lennates alla mäest ühel ristil lumme, kiskusid minu endaga mäletud Veersime alla mäest võeti kinni kaelast ja käest. Hiljem leidsime metsa seest igalt poolt arma seest. Kuused olid kui suhkru pääd suhkruga ja sean sinal. Metsist käib läbi, kui murru tuva klaasi kili linna härmatis oksisse terrasest surunud nõelad tervitab ladvustmeid tähtede rõõmustilin tuiskavat külma ja tuul, nende helkivad sõelad, lendavad hobused, Rudinnal, jookse regi jäätunud jala, Sist kähedat, kostuvad juuksed, õhut, kõik hõbedast tähiga taevast segi, arguvad pähe meil kuu varjul lillakad, juuksed. Kuupaistel roheline läikiv jää, kuupaistel maastik sädeleb, kui suhkur tuules lumi, tolm keeb üles, tuh kurjad tähinna, meil vajub üle pää ees metsamüürid lumes põlvini. Kui hirved kaome, näis tuulehellad kuid rinnus kummavad meil jõulukellad. Ja nende. Ärka näidistusk on suur, mu põues. Ränd Meet põleb seal kui pihu. Oya Eisel läheneb mulk õues tähel lennuks kroon nima. Mui. Ärka neidis. Lõõnsk, mu valgus lättest sära kõrgustesse. Aitav Vii kauni täht, mis kukkumas mu kätest sulle. Sulle süttib seal marja. Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema ja ära pimedusel seal aset anna sa kes oled kurb või haige, sa looda, kannata ja usuvalu karik saab viima üks tühjaks ka. Ei igavest või kesta, siin ükski oht ei õnn. Ning sagedast Su valu sul õnnistuseks on. Su südames nüüd pane kõik küünlad põlema ja ehi oma hinge sa taevarahuga. Aasta kauneima õhtul. Mõte käib kaugeid kaotatuteid peatudes kõigel ju lapse east nähtul. Täna see jälle, kui aardeleid. Vaadates pühale puule otsin palvuses, neid. Neid kedagigi ei kuule. Eile male heidan küünalde leegi. Taevan särasid tähed polnud kuud. Lumi härmatis on. Oli õhtu. Tõustel mäkke nägin paistmas tuld. Astun vaikset jõulunnist rada üle kannatanud kodumaa. Igal lävel tahaks kummardada. Ükski maja pole leinata. Viha, säde hõõgub mure tuhas. Nördimusest kalk ja valust. Ei saa mitte olla jõulupuhas sellel valgel jõulupuhtal teel. Nii kivi ränki hetki kanda südamel kui kirstukaant. Enam pole kanda silma Vedki seegi armuand on otsa saanud. Olen nagu tagurpidi sõudja, silmad ikkaminevikkuset. Tagur pidi siiski kojujõudja. Ent mu hõimud kodutuks on jäänud. Ikka mõtlen neile, kes siit viidi. Taeva hoole, karjub nende äng. Nagu oleksime kõik ses süüdi, et neil puudub. Meil on söök ja säng. Aralt ohkan nagu mõistukeeli uskumata, et see täide läheks. Kas me kunagi veel oma meeli Saame tarvitada rõõmu hääks. Ühineb nüüd pimedus ja valgustähtedesse tõuseb kustuv tund. Loojumisse pandud puhte algus. Öö on äkki nagu avardunud, kõik on harras, tõsine ja püha. Miks meil sulab lumehõbeleht? Tõuseksin kui kõrgemale iha kutsunud nimepidi Miinse täht. Äkki tunnen, et ka tänan nende pilgud tähtedesse tõstet, kust kuulen vangipõlves õdede ja vende loos igatsevad tervitust. See on meile pluss kahekõne, särav märguand. Loe ja loe. 1000 suvine oleks mõne tähe helk veel hingeõhust soe. Kahaneb vahelt lumevälitähtedest saanud meile tühiskeel. Niikui oleksime üksi jäli sammumas üksteise poole teel. Viivuks tumm ehk see, millal? Milla, mis tuikab sunnitööl. Ning Me kohtame seal laevasillal talgest valgesse sell jõuluööl. Ootan nagu tuleks keegi üle värske lumede kostuks tuppa, puistab leegi rõõmuleegis. Ta tuleb tõesti, tuleb keegi jõulupüha tuleb tee, tulgu, ta jahib kolleegi, uks on avatud, E-L kuuse ladvas küünlaid palju söödokuda põlema. Minetagu valu palju seal, kus pesitsenud ta jõulutähesära selke vaigustagu, meie tee. Jõulurõõm, mis sooja helge õnnestagu südameid. Päev möödus askeldus, rutus ja toimingust ares Jakojas. Õhtul kuulati püha jutlust. Neitsi Maarja jumala pojast. Peakirikukellade kaja jäi kaugete metsade taha. Nüüd ühes lumega sajab suur rahu maa pääle maha. Läbinud kuuses lauldaks. Küünlavalgusel põgene, kuni keskhangesid madalas laudas. Õhtul süüdati tuli, õues praksuvad aiateibad. Tuul lib laterna tahti. Fena loomad said kaera ja leiba. Täna südamed, helded ja lahti. Kuu valvab akende taga ja üleval säravad tähed. Õues lumine pihlakas magab ja kaevu teel muinasjutt läheb. Ükskeerub õlgadel, istub juus, kuldne käes, oksad, haljad ja sõimes, pisike kristus, suu naerul ja jalad paljad. Taeva sõjaväehulgad. Äki sõime ümber on ringi ja igal redelipulgal istub väike alastingel. Too südameis rõõmule tõrges õnn vaesema onnigi mahub. Au olgu jumalale kõrges ja kuduma väljadel rahu. Kõliseb kelluke reel lapsed, angi, Erikude, nii külma ainult veed, jõulutäht juhatab teed. Kuused on kahel pool, teed ehtis neil lumised keed küünaldest tähtede helk kõrged, kus taevaste telk rekesid paljunjeel saagu, kuid veel ja veel. Akendes sädeleb tuld taevastes tähtede kuld, lõpebki võsa, siit looklevaid tee hõbeniit, hobune tähendab kui tuul, lastele naeratus suul, pikeleb kirikukell nüüd ebahobusse Oblell. Jõulukellad jõuluhääled jõulusära akendel. Kus on sellel jõulukoda kelley omast ilma pääl? Ikka? Kaugemale. Sellele, kes koduta, ikka ikka kaugemale läbi laane pimeda pisar, palgel jõuluanne sellele, kes üksinda. Et inimesed näeks ilmas üksi inimest, et ei põletaks, kui tuli raasukesed nende käest tõusvad taeval lumenöörid seal ehk jõulukotaled seal ehk paneb jumal ise südamele sulle käed. Külm jooksesse Sulbõimis härmale lõngu ja jõululumme vaibus. Linnakära. Surrey vest lehvis kannikeste hõngu, head tähesära. Südaööl sumpasime ringi ja kirju kuusk selloitles igas majas. Kuid Le Pen nukrus looritas mehingi, sest võõrast aknast püha. Pea katab olematus, lumivalge muld, mustad päevad. Ikkagi saab valge lumi, Q-d alles rajamatu all jalge ja pihku uue aasta käsipuu. Oh kuula, vaikus, aja hinge tõmbus. Kui peatuks viivuks tunnigeri jalg siis piiride varisevad nagu embus su üle langeb, uue aasta alg. On jälle igaviku läve ette kõik möödunud silmapilgud maha panud. Mis kaotused, käin läbi südamete. Kas saabub varsti suurim vastu anud? Kui küsitelu kurgu kinni nööris? Kas läheb märki? Aeg? Kas andas kõik? Kui linnulaul sees surma varjus sõõris uus, kostab lootus. Iidne elu, hõik. Me ulmad avarduvad suurt ja uhket jah, midagi, mis mööduda ei või. Me ootame. Tund otsustav Meli puhked. Ka meile jumal vabaduse lõi. Halvim aeg on ranges südatalv. Kui vaikus, valget nõiakatet punud. Ja tühjavõitu nagu viljasalv. On ka mu kujutlus, kus juba unub kesksuveküllus. Lai mine laulev uga. Ja kõik mu ümber, kordab ükstapuha. Suurmeister loodus magab. Heldest. Käest ei toida enam keegi linnuparve. Pard Roman õelus astub üles mäest hall külma kubjas ürgAbduule sarve ja pillub kahjurõõmsalt pilve vakast. Jää kildusid ja klerisevat pakast. Kõik lootus kaob ja tuli kustu kleel. Just vastu talve vihasemat järku. Haugubu seljas käin ma tühjal teel, ei kuskil kuskil elust ainsat märku. Ja sammugeenihku seal variseb üks lumetäht mu pihku. Ning laadis, kuidas liitub kant ja kant. Võib igavesi peitli lööke tunda. See väike helbeke on kindel pant. Et meister valvab kuiska, talv ei unda. Ma tean. Ma tean, mu ootav hing ei närtsi vaid näeb kord suurt ja lunastavad märtsi. Need olid Henrik Visnapuu, Ernst Enno, Juhan Liivi, Gustav Suitsu, Villem Grünthal-Ridala, Heiti Talviku, Anna Haava, Marie Underi, Karl Eduard Söödi, Kersti Merilaasi ja Betti Alveri luuletused. Esitasid Kersti Kreismann, Evald Hermaküla ja Piret kepp. Põimiku koostas ja kujundas Vallo Kepp. Helirežissöör oli Külliki Valdma.