Kutsun teid kuulama kaheks tunniks Eesti raadio esimese programmi ajaviitesaadet tugitoolist tõusmata. Täna on meil kena võimalus tugitoolist tõusmata käia. Inglismaal ja saatjaiks on Eesti vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Inglismaal. Riivo Sinijärv ning tema abikaasa Lili-Ann Sinijärv. See tavaline inglise teese, tähendab alati pakutakse juurde piima või koort ja suhkrut, eks ole. Tähendab, see ei ole piima, piima, tegelikult piima ja piimasuhkrut alati pakutakse juurde. Nii et sa võid alati öelda jah, teed jah, piimaga ja suhkruga. Ja. Jah, aga põhiliselt on ikkagi jah, kohvi. Tähendab, mina ei, rohkem teeb, mulle tundub alati kui pakutakse. Mina eelistan, teed ta nii hea seal just inglise tee tähendab, või lase inglise piimaga tee. Inglased joovad enamasti kohvi, mis teie sortisid, sa arvad seal tundvat? Oi, ma ise on, ei tunne nii väga, noh. Võib-olla, et ma mingil määral tunnen ära. Standaažiling. Need on India provintside järgi võinud. Reede ööl rei meid ja ma helistan siis juba sõdaaži. Käes kahest pakuti kahte moodi hiina tee või midagi muud ja Hiina tee oli siis oli suurematest vokaal nendes tee tassides erinevate sidruni mitut pidi. Aga kus oli kuninganna aiapeol õige ja oligi seal sai valida. Ja seal kohvi ei olnudki, seal olidki tee. Ja seal oli tee, sest tee telk oli kuninglik tee, tilkus mägi. Ja siis veel ütlesid, et pane nüüd teedes käest ära prints Charles. Ja mis siis prints Charles tegi, prints Charles tuli ja hakkas selle seltskonnaga rääkima, Me olime seal üks, 304 suursaadikute abikaasadega, olime ja ajasime omavahel juttu. Etikett näeb ette, et sa ei tohi kuningliku perekonna liikme poole ise pöörduda. Ja nii me siis rääkisime, tema tuli sinna ja hakkas nende ülejäänud kolmega rääkima. Ja meiega mitte, noh, meie siis tagasihoidlikult olime seal kõrval niiviisi sammuga astusime sammu tagasi ja ja rääkisime omavahel. Ja siis, kui ta oli nendega rääkinud, ta pöördus meie poole rääkis meiega või noh, hakkas rääkima, siis me vestlesime, päris huvitav oli, ta on väga hea vestleja, Indian, tohutult hea kõnepidaja, muuseas ma kuulsin, kui ta ükskord, see oli vist. Aprillis avas euroop. Papa arengu- ja rekonstruktsioonipanga peahoone, semi läheks rattali lahti, sai nüüd et liiga palju marmorit selle avamisel, noh nagu oli enam-vähem aru saada, et tal oli mingi ettevalmistatud tekst, aga olid täiesti jumala selge. Et teatud kohtade peal ta läks täiesti vabalt sealt kuhugi mujale ja rääkis väga huvitavalt. Ja täpselt sama huvitav vestleja on ta on ta niiviisi ka tal oli muuseas Eesti rahvuslill rinnas rukkil. See kuulus siis aiapeo rekvisiitide hulka või oli ta mööda minnes peenralt sele noppima. Kust ta selle sai, seda ma ei tea, aga see on kummaline meie jaoks natukene võõras, et maaning, dress, tallitriibulised püksid ja sabaga koob, et selle rinnas käib nelk ja köik härrasmehed on silindrid peas. Nelgid rinnas, nelgi värvus on väga varieeruv. Punane valge, roosa põhiliselt ja tema oli pannud sinise rukkilille. Ma ütlesin talle, et Soome rahvuslillsoo, kas tõesti küsisid rukkilill rahvusilma, xenoni vahtis mulle, ütles, et aga miks teil ei ole? Ma ei teadnud, et pannakse Lil, tegelikult ei olnud peaaegu ühelgi suursaadikul Galil. No okei, ma lubasin, et ma järgmisel korral panen. Nojah, kas te olite esimest korda siis kuninganna tee peal aia peal ja see on niisugune noh, kuninglik lenduse käib vastu on teada, millal, mis toimub askotoli juunis? Seesama kuulus maffia slaidi. Ja ta näeb tõesti täpselt nii välja, ma imestan, kui hästi oli Estonias lavastatud, kunagi, kui see tehti, see oli, see oli täpselt seal lavapilt, oli nii, nagu oleks võetud seal taaskord pilt üks noh, niipalju kui lavale mahub just välja, see oli täpselt see tüpaažid ja soengud. Kübarad sõnul. Kas vastab tõele, et seal on igal daamil kübar, mis mitte mingil juhul ei tohi sarnaneda? Teise daami kübar põhimõtteliselt oja aa jaa jaa, vastab tõele ka see, et, et tõelised daamide peale Askati lõpu valmistuma järgmise aasta skuteks nii oma oma kübarajatega kostüüm, mida seal ja see on väga suur probleem, väga tõsine, millega tegeleda. Kuule, üks daam Olikessoni, kes tuli sel aastal haiglast spetsiaalselt välja sellepärast, et tal oli mõeldud kübar ja ta ei ole ka väga nooruslik ja, ja ta tuli haiglast välja selleks, et käia žgutil ära. Kübar oli ju tehtud ja kübar oli tellitud ja ei saanud olla haiglas ja kübar kapis. Missugust kübarat kandis Eesti suursaadiku abikaasa kui seda raadiost saab kirjeldada? Kirjeldada ei olegi teda raske, tegelikult minul oli, mina kandsin ja tegin suure vea sellega, et ma kandsin ühte kübarat juba teist korda. Ainult et ma panin sinna uue lillekese peale, nii et enne oli ilmunud milleta. Kui me käisime andmas kuningannale oma volikirju üle siis oli seesama kübar ja nüüd ei jäänud mul ka mitte midagi muud üle sest meie võimalused on natuke teistsugused kui sealsetel inimestel. Nagu stiimuli, teine, aga kübar oli sama, aga ma arvan, et ta ei olnudki paha. Eesti suursaadiku abikaasade riietumisprobleemid ja mure rahakoti kõhnuse pärast on minu meelest lausa ajalooline paratamatus, sest äsja lugesime Aino Kalda mälestusteraamat ja tema võitles seal täpselt samade probleemidega, kus leida head kuid rahakotile ja Eesti vabariigieelarvele sobilikku rätsepat, kes teeks õukonna esitlustseremooniatel vajalikul tasemel rõivastusega. Ja nüüd kuulemegi Mari Lille esituses lehekülgi nimetatud raamatust kus Aino Kallas meenutab oma aastaid Londonis Esimene võõrus pidu, millest osa võtsime, oli lord Chamberlain, nii et Solli Ertsubiad, Õum, saabusime sinna soti. Rahvariietes uksehoidja avas ukse, teine seisis keset halli ja kolmas saatis trepist üles saali, kus hertsoginna vastu võttis. Saal oli täis inimesi, kelledest me siis ei tundnud ainsatki. Siin-seal vilksas idamaiseid nägusid jaapanlasi, hiinlasi, daamide riided, niisama ka publik üldse ei olnud toredamad, kui mistahes Helsingi diplomaati peol. Teed ja kohvi pakuti all söögitoas. Kui oli algul üsna piinlik tunne seista ainult vaatajana hiljemeni, esitleti meid diplomaatkonna marssalile. Söörsioon Hämburi Williamsile ja ta prouale all kohtasime Soome saadikut Ministrite tonnerit ja ta prouat ja tütart keemia tassi halba inglise kohvi. Ja sellega oli asi aetud. Hispaania suursaadiku marki näridel valli juures olime samuti teed joomas. Nimeridel val, kui ta abikaasa on proua tees pileta sugulased, kelle mees on Hispaania saadikuks Helsingis ja Tallinnas. Tulime pool hämarasse tuhmilt valgustatud saali mille seinad olid kaetud sinise siidiga. Keset tuba, suured lillevaasid. Teelaud oli võimalikult kamina lähedal. Markissitar must siidkleit küll tugevasti värvitud. Täieline maailmadaam, räägiti ainult prantsuse keelt. Kui palju raha läheb niisuguse asja peale? See on täpselt nii palju läheb, kui palju sa kulutad. Ja mina lihtsalt olen seda meelt ja seda tiitlit ma ei taha muretseda väga palju. Ja tuleb hakkama saada sellega, mis on. Ta kulutab nii palju, kui me kokku lepime. Tähendab nii palju, kui on võimalik, aga kuna võimalik ei ole palju, siis, siis ma lihtsalt ei tee sellest muret, vaid vaid katsun elada ja hakkama saada sellega mis mul on olemas, juba sobitada neid asju kokku ja siiamaani on õnnestunud. Ma ei tea, kuidas nüüd järgmine järgmine tiir läheb. Sündmused hakkavad korduma, asjad ei tohi korduda, seal. Tähendab, siin on ikka väga oluline, seega peab, on natuke maitset, natukene fantaasiat ja niisugust stiilitunnet ja ikka saab hakkama. Kas Eesti moekunstnikud on ka midagi teie jaoks spetsiaalselt loonud? Sest et meil on ju tegemist siiski kuningliku kogukonnaga ja seal Eesti esindamisega? Minu jaoks Mikkega ja minu jaoks tähendab, on pakutud muidugi, aga kuna ei ole olnud lihtsalt aega tegeleda riietega nii palju siis ei ole ma võtnud saanud võtta kõhtu neid pakkumisi rohkem kui kuninganna volikirjade üleandmise puhul oli lihtsalt väga ootamatult selgus, et mitte pikk kleit ei pea olema pikk kleit on diplomaatiliste töötajatele ette nähtud, aga suursaadiku abikaasal oli ette nähtud päev leedress, see tähendab kostüümi. Ja mul lihtsalt niisugust kostüümi ei olnud võtta ja siis Liivia Levskine abiga sai see kolme päevaga tehtud riide, Mastsin Inglismaalt ja siin sai valmis tehtud pubergi sinine mehed olid must äsja valges frakis. Valged kindad, valge särk. Nii et kokkuvõte küberjuhtus ka olema samasugune müügil täpselt sama värvi kübernii, et see oli suur, suur õnn. Õnnestumine, mis asi oli päris kena? Naljaka tunud riietumise tabavad need kõik need tseremooniad ja asjad lähevad väga kaugele ajaloos mitu sajandit tagasi. Nagu näiteks suursaadikute volikirjade üleandmine. Ja see varem toimus õhtul. Nüüd ta toimub kell 12 päeval ja mitte rohkem kuninganna võtta korraga samal päeval ühel suursaadiku. Ja kuna ta varem toimus õhtul, siis crack on jäänud õhtusest riietusena, aga see, et abikaasat tulevad ka kuninganna juurde, sest see on tegelikult tutvustamine peale kõige muu kõigepealt mind tutvustatakse, siis ma annan volikirjade üle ja siis ma tutvustan oma diplomaatilisi töötajaid ja siis tutvustatakse kuningannale minu abikaasat ja siis me vestleme. Ja see abikaasa lisa teetseremooniale kuskil alles kolmekümnendatel vist kui ma õieti mäletan jaa, või, või oli enne, nii et ennem viidi, ennem viidi üle päevasele ajale ja siis tulid abikaasad juurde ja kuna abikaasa tuli juurde juba päevasel ajal, siis tema tuleb päevases riietuses, nii et noh, nii lähevad need asjad kokku. Rahvariideid ja muid tõmbenud. Uute. Sõjas sündinud riikide saatkonnad võistlesid omavahel leidlikkuses kuidas oma olemasolu reklaamida. Mul on meeles üks lõunasöök lähedases leedu saatkonnas, mis lõppes haruldaselt ilusate merevaigukettide välja loosimisega. Kõik sealolijad daamid avasid suure põnevusega oma loosi. Õnnelikuks võitjaks osutus Inglise välisministeeriumi ametniku abikaasa Eesti Londoni saatkonnale Polnud merevaiku pakkuda. Aga ka meie püüdsime oma võimeid mööda iseseisvuspäeval reklaamida oma kodu, maisitooteid laual, jalad Tallinna Kawe šokolaadikompvekke ja marmelaadi selleks puhuks eraldi tellitud ja samuti jõhvikamahla eesti kuri Mariini. Kuid ühel aastal otsustasin juba varakult, et seekord tuleb välja mõtelda midagi erakordset ja üllatada külalisi. Saatkonna daamid, meid oli kokku viis mu kaks tütart ja mina ning meie kahesekretäri noored prouad. Pidime esinema eesti rahva riidis venelasele, Tallinna käsitööärist kodur käsitööst tellinud ilusad rahvariided, mis üle ootuste olid õnnestunud. Selle juurde kuulus kollaste, punaste ja valgete triipudega villane seelik ja valged käiseid mille kogu rinnaesine oli täis tikitud suurte stiliseeritud lillmotiividega. Värvide koostis oli haruldaselt peen ja ühtlasi tagasihoidlik. Seal oli tuvihalli roosi, punast ja rohelist, millesse oli läbisegi punutud hõbedat ja kulda. Mõlemate tütarde jaoks leidsime saatkonna ladudest sobivad rahvariided ja meie sekretäride prouadele olid kummalgi omad. Kõik oli nõnda parimas korras. Kud õhtul enne pidupäeva tuli esiti üks, siis teine meie sekretäri proua teatama, et nad siiski kavatse esineda rahvariietes. Nadi soovivat osa võtta maske, raadist ega teha ennast naeruväärseks. Välismaalaste silmis. Mingid seletused või meelitused ei aidanud. Nad jäid vankumatu oma otsuste juurde. Jäin siis üksi oma tütardega esindama Eesti rahvariideid. Mul oli siiski olnud õigus, meie rahvariided äratasid nii imetlust kui tähelepanu. Kolin saavutanud oma eesmärgi. Reklaamida eesti ilusat rahvakunsti rahvusvahelisele publikule. Me oleme kõik seal, kõikide riikide omad on erakorraliselt vee peale suusalikud. Volituste aeg ei ole mulle teada? Ei ole öeldud, meil ei ole veel välja kujunenud reegleid. Ka teistel riikidel on, on, on nelja aastased perioodid, tavaliselt väiksemad riigid on läinud viie aastaste peale. See on seotud sellega, et väga suur osa tööst on, on kontaktide loomine. Kui need kontaktid on olemas, siis kui tuleb järgmine mees, siis neid kontakte uuesti luua võtab maastaks aega umbes pool aastat kuni poolteist. Nii et volituste kohta ma ei tea, kaua nad kestavad. See võib ju paljudest asjadest sõltuda. Aga. Viis ja viis kindlasti. Oleme olemas. Sest veebruar ja täna on meil nüüd juba august, eks ole? Ja mis puutub elamisse olemine elamine siis ma arvan, et me oleme elanud seal täpselt samamoodi nagu siin tööd on tohutult palju, alguse asi võib-olla läheb, me loodame kogu aeg, et läheb kune kõnelgikadel, elan lootuses olnud, et kunagi läheb paremaks ja kergemaks, ilusamaks. Praegu on tööd väga palju ja, ja elamine on täpselt samasugune elamine nägude on siin. Mingit erilist vahet ei ole. Mingit erilist vahet, aga vahe on, milles. Ma ei oskagi öelda, lihtsalt see ühest kodust teise kohta minemine võib-olla see ja esimest korda elus. Me oleme perest eemal säänse vahesanud. Meie vahemalt lastest ma mõtlen ja ja noh, las lastest ja lapselapsest ja see on natukene kummaline. Meie probleem, aga elamine Inglismaal elamine Eestimaal, see minu meelest põhimõtteliselt praegu nüüd juba on peaaegu et sama sama. Lapsed olid vahvad, jah, meil oli kokkulepe, et me saame seal hakkama, nemad saavad siin hakkama. Arutasime enne läbi ja siis. Ja nii et selline erinevus, no mis on veel erinevus? Inglismaa ise on niisugune üks tohutult sümpaatne maa. Niisugune maa, mis on nagu kogu maamaastiku ja kõigega nagu üks kunstiteos, mida terve inglise rahvas laseb briti saare peale elav rahvas on teinud sadu aastaid iga puu, mis on kuhugi istutatud või kasvama jäetud. Ta Ta just peab selle koha peal olema ja ja, ja siis need lõputud rohelised. Või failide muruväljakud, kuidas ütleb muruväljakut maal lihtsalt laadad, müüdud, niidud ja mida lambad pügavad? Eks ole, kogu aeg? See on niisugune, noh, ta nii meeldiv silmale, niisugune ilus ja rahulik ja väga sümpaatne. Ja sellest maast erinevalt London on, on niisugune London maailmalinn tõeliselt suur metropol tunde sõita, samas sihis läbi linna. Ja midagi ei muutu. Linn, linn, linn, ma ei kujuta ette, et kas leidub inimest maailmas? Ilmselt ei leidu ei maailmas ega, ega noh, seda enam Londonis kus oleks läbi käinud kõik Londoni tänavad, on taksojuhid Londonis ei saa, kui sai, tee läbi ühte, kui ma ei eksi, siis kas kuuekuulist kursust mille üks osa umbes kolm kuud on mopeediga, Londoni läbi sõitmine läbi ei ole seda võimalik sõita, aga noh, nii enam-vähem suuremate kohtade läbisõitmine kaart ees, päev päeva kõrval, kogu aeg sellest mingigi aimu saada, mis seal on. Me me käime oma saatkonna lähedal või kus iganes me satun, püüame väga palju jala käia, seal on nii lõputult palju väikesi minul need tõllakuuride tänavat, mis on põhitänava taga nagu majade taga ja igasuguseid kõikvõimalike nimedega tänavaid, tänavajuppe, ummiktänavaid, läbikäike asju, lõputult võib käia ja. Selle loo pealkiri, mida äsja kuulsime, oli armastan Londonit ja helilooja oli Williams. Ma usun, et see lugu tõesti kinnitas seda meeleolu milles kuulsime äsja rääkimas Riivo Sinijärve ja Lili-Ann Sinijärve nende suhtumisest Londoni linna. Ja nagu me täna oleme juba teinud tagasivaateid Eesti vabariigi suursaadikute ellu aastakümnete taha. Nii Sirvime edasi Aino Kallase mälestusteraamatut ja järgmised leheküljed loeb meile. Tõnu Tamm. See on siis sündinud ja kõigile endistele kogemustele, streikidest, revolutsioonidest, sõdadest ja vallutusaegadest võib lisada veel ühe suurstreigil Londonis õitsvas lehekuus 1926. Ütelda kui kohe kõik need kaugel olijad, kes kujutavad Londonit kajastavana nagu läbi punase udu, kes arvavad oma kõrvus kuuluvad rongkäikude Fanfare ja haipaagi kõnetoolidel Täsitus kõnede kõminat. Eksivad. See pilt on romantiline. Aga see ei vasta tõelisusele. Tõelisuses oli Inglismaa suurstreik hall, argipäevane ja mõistlik nagu selle maa taevas siin-seal vaid vähese punase kirev viiru nagu pilve palistus. Kunagi ei ole anglosaksi tõu rahvuslikud omadused, enesevalitsemine ja rahulik mõistus nii üle valitsev aina ilmnenud. Kui neil päevil sel tõulan veres sajandite pärandus. Võime oma vaiste vaos hoida. Inglaste kuulus self kontroll ei ole tühisena. Hädahetkel on see kui automaatne kaitseseade kire üle võimu vastu. Muide, streigi keskel oli ja on teadagi nagu jooksukraavist sõdur. Kõigest näeb vaid väikest murdosa. Üldpilt aga hääbub. On vahest neid, kes kujutavad, et Londoni uulid seal valitses surmavaikus. Otsekui oleks novembrikuu kaks minutit kestev Kreitzailans suur vaikus kasvanud terve nädala pikkuseks vaikimiseks. Midagi ei ole ekslikumat. Londoni juulil, seal oli vastupidi suurem liiklemine kui kunagi varem. Neljast 1000-st omnibussist oli tõsi küll, ainult mõnisada liikvel ja kõik taxi autod olid kui nõidus veel kadunud. Selle asemel aga näis, nagu oleksid kõik linna ja ka selle alevite tõlla ja autokuurid ja koguni muuseumid tühjenenud. Nii kirjut ja mitmekujuliste sõidukite voolu ei olnud Londoni ulitsatel näinud. Seal tuli kiikuv ühest hobusest veetud Hansson maailmasõjale eelnenud ajaile kantsuses selle järele tohutu veoauto sildiga fu'd, õlli ainult toiduained. Suured rasked sõiduautod veeresid mööda viies koju minevaid kontoriametnike lahtiseid, Jahivankrid teatasid oma sihtkohaks Westminstrit küljes. Kuulutus leidis Est daamide esimeseks. Tore Rolls-Royce peatused peale võtta uulitsa nurgal ootavat tütarlast. Ja mootorrattur korjas oma kõrvalkorvi teise, kes samuti seisis kandes silti pealkirjaga plist häikmi. Palun võtke mind. Jalgrattasõitjaid ilmus äkitselt rohkesti, oli nagu Kopenhaagenis kunagi. Ja liikumisvahendist kõige vanemad inimjalad olid agarasti tarvitusel. Tunglemine kõnniteedel oli suur. Oli London, lasi, kes esimesil päevil nurisemate rändasid 10 kime Aili edasi-tagasi oma kodu ja töökoha vahet. Pealegi olid nad parema osa valinud, sest alguses kujunes uulitsa liiklemiseks nii suuri ummistusi, et mõnigi autoga Westminsteri kooli pürgiv poiss pidi kolm ja pool tundi sõitma kolme maili pikkust teed. Aga viisakus, samuti sajandite pärandus, rahulik sõbralikkus, Londoni uulitsa publiku ilus tähelepanelikkus oli keset streigikeerist sama, kui see oli alles eilses normaalolukorras. Kõndisin jala mööda pikka tellid käes Daily Maili Pariisi väljaanne. Leht juhtus maha kukkuma. Vastutulija vaeselt riides tööline kummardus sõna lausumata lehte maast üles võtma. Lehte mille sisu oli suunatud ta vastu. Haid vaak kõrgema seltskonna pühapäevane jalutuskoht, rahvakoosolekute ja vaba elava sõna näitelava loovutati väga proosaliseks vajalikuks otstarbeks. See oli publikule täiesti suletud ja moodustati piima tiidiks Milk puul kuhu kõik Londonisse saabuv viim koguti edasi transportimiseks. Põraja tagant vaadates oli see nagu rahulik sõjaleer, täis telke, mis oli sündinud ühe ööga. Kui suured seened Rõul peenema seltskonna ratsutamisteel sõitis raskeid veoautosid ja õhtuti paistis õitsvate kastanite vahelt lõkketuli sõdureid selle ümber. Kuus-seitse korda päevas, täpselt kui kellalöögil, kõneles Raadio. See oli nagu kõnepilvedest nägematu kõiketeadja, kõik nägija hääl. Kel on see üldülevaade, mis meil igaühel eralduses puudub. See teab, mis sünnib laevadokkide siis endis ja kõiksugustes muudes kaugustes, milledest oleme üle sildamata vahemaade taga. Ja vahel muutus ebaisiklik kõikjal juuresolija surelikuks. Kuigi just harilikuks ja kuulja tundis ära kords, tellib Voldwini kord peapiiskopi, kord siseministri Johnson Fixi hääle. Kui ta teravasti hüüdis, mõjumentad monument silmapilkselt silmapilkselt arvates kaitsepolitseinikke. Mõnikord tundus mulle nagu näeksin, Londoni kaheksat miljonit elanikku kuulavad seda piksemürinat. On eksitus arvata, et see, mida silmaga võib näha ja kõrvaga kuulda on kõigest kõige koledam. Kõik, kes on hirmu nägemusi näinud, teavad seda. Kõige koledam on see, mida me ei näe. Aga mille olemasolu me tunneme niisama kindlasti kui meie oma. Streigiaegne London, nii kaugele, kui ulatub seal raadius, mida mööda oma autot mitte evib inimene, saab edasi kulgeda, oli harilik, pealtnäha loomulikes oludes elav suurlinn, surud nuppu, elekter süttib nagu enne. Kamin on täis süsi, saab ajalehti, kuigi väikeses kaustas ja oma välismaa posti kuigi hilinemisega. Poodides kaubeldakse uulitsa kerja ja loodusteadusliku muuseumi nurgal, kritsendab oma kujusid Rotuaarile. Nagu te juba aastaid on teinud toiduainete hinnad ei ole tõusnud ja neid on vabalt saada. Ja siiski midagi oli sündinud. Midagi oli olemas. Oli nii uues kui vanas maailmas üha sagedamini hakanud kohtama inimesi kes enam ei tundnud ainult oma kitsa maa või tõunärvidega vaid kell juba oli olemas maailma närvid. Nende üksikinimeste arv kasvas nobedasti. Ja ükskõik mil maakera poolena tulidki. Nad pidid teil hetkel tundma ühest maailma tähtsaimat keskusest lähtunud elektrilaineid mis ilmutasid. Mäletan, kuidas mu kord kaminat kohendades nägin keset musti susib väikese tulipunase küdeva elava söe. Inglismaa oma tervikus oli seesugune kindel. Kõva must süsi mille hulka oli lennanud punane säde. Meie saatkonna kohta on väga meeldiv seal pargi lähedal kaks minutit jalaparki minna. See on midagi hingele, ma ei saanud sellest ennem aru, mikspärast, kõik uhkasid inglased, kui ma ütlesin, et meie saatkond on niisuguse aadressi peal nihukeses kohas seal muuseas, täna, kus Churchill elas ja suri samal tänaval sadakond meetrit meest, ei ole nii palju 50 file sõnava ja see on tähtis, kui sa selles tohutu suures kivilinnas elad. Et sul on kahe minuti kaugusel park, kuhu sa lähed ja tõesti, me oleme tunde jalutanud seal pargis niiviisi, et noh, ühtegi teede korda sellele pargile vist tiiru peale tegemine ise võtab oma kaks tundi või Moosun. Kindlasti oleneb, mida sa mõtled, see park läheb vaikselt. TeleAlav haid vanaks üle ja vaid paar tükki soos roheline tükk, see on, see on tõesti suur väärtus, lina. Ja muidugi seal õitseb seal kogu aeg, midagi õitseb või saabumine, saabusime sinna 18, veebruar. Kensington kaardminis õitsesid lilled ja, ja mingid põõsad ja asjad, mida mina polnud elusees enam näinud. Ja niiviisi õitseb kogu aeg ja selgub, et see õitseb kõik, kuni nad vahelduvad, tulevad uued taimede lillede. Õitseb kuni detsembrini. Pidavat olema nii, et jaanuaris ei õitse. Seda ma tahaks küll näha, ma ei usu. Roheline angu soe. See on siis näete oma silmaga seda, mida tähendab mereline kliima, millest me kõik korralikult koolis oleme õppinud, eks ju, et Inglismaa merelise kliimaga riik Need on kõik nähtud meil lille putikestes kasvavad aknalaudadele ja toas niisugused pisikestele ja seal on ta parkides inimesest jupp maad pikemad, kõrgemad ja reied on ka, mõnedel on nagu jalgpallid. Täiesti. Elamus jah, igast magnooliate niuksed asjad, mida ennem oled lugenud, ainult seal nad kõik niiviisi vaikselt õitsevad. Kui paljudel põhimõtteliselt aega on üldse pargis käia ja lõdvalt ennast tunda? Iseendana? Korra nädalas ikka kindlasti käima, aga kui võimalik, siis kasvõi lühikese jalutuskäigu peaks ikka iga päev teha. Me oleme tahtnud teha niimoodi, et me igal õhtul siis kui kõik see kiire, kiire ja möll on läbi, et me käime ühe tiiru, aga see muidugi ei ole mitte õnnestunud need õhtut laevatööks üle, aga no paar korda nädalas ja sellepärast me just käime keeltega siis õhtul hilja enam midagi muud ei olegi teha. Et majast välja saada ja käia muidugi üsna kasulik ajast, et majas on käimise võimalus, on ainult mööda treppi, meil on terve elu, keerleb trepi ümber see niisugune tüüpiline inglise maja kus on siis keldrist kuni pööningu, nii on, on peakorrustel, ei ole palju tube ükskaks toakest, pisikest ja põhiline keskus, kus kõik kokku saavad üles alla jooksevad, ongi see trepp? Meie maja rahuliku peene kuinskeity ääres on suur ja ilus. Siia saadik pole ma näinud ühtki toredamat trepikoda, kui meie oma kuinskeedil ei tohi olla puudega äriruume. Ükski bussi, sõida seda mööda. Maja on ostetud ühelt rikkalt Indias teeninud major Davis sonilt või õigemini temale selt. Mida seekord oma hiigelaegadel on olnud, sellest võib veel nüüdki aimu saada. Siin on seitse korda, milledest keldrikord, pehmend on juba omaette riik oma köökidega nõudepesumasinatega, teeniaskonna, söögi ja koosviibimistubadega veinikeldritega. Mõju von helistamiskellade rivi koridoris vähemalt 30 tükki nüüd tegevuseta. Teeniaskond on majas olnud omal ajal tosina võrra. Alumisel korral on nüüd konsuli vastuvõturuum suur söögituba ja kantselei mille taga kaks klaaskatusega talveaeda, triiphoonet nüüd tühjad. Järgmisel maja korral on meie mõlemad saalid väiksem luu sinine tuba ja sellest tumesinises ameti eesriidega eraldatud suur ballisaal oma pruuni kirjude marmorsammastega ning lisaks koridori lõpus saadiku töötuba. Kolmas kord on täielikult meie käes. See on päriselt meie erakorter, sellesse kuuluvad neli magamistuba, milledest tänava poolse palkuniga olen avastanud oma töötoaks ja ruumikas valge vannituba. Kahel järgmisel korral asub meie konsul Rudolf Müllerson oma prouaga ja kolm saatkonna ametniku. Seitsmendal korral on meie koduabiliste magamistoad ja sealt saab ronida lamedale katusele hingama Londoni suitsu ja udu. Nagu ma mõnikord vahelduse pärast teen. Maja on üleliia suur, igapidi. See annab kõigepealt väära pildi Eesti valitsuse jõuste jõukusest. Teiseks on seda väga vaevaline korras hoida meie praeguste teenijatega, mille hulka kuuluvad kaks soome majateenijat ja kaks inglise koristajat. Juba ainult akende pesemine, mida teatavasti siinse ilmastiku tõttu peaks sooritama võimalikult tihti, maksab korrapealt seitse naela. Kõik vaskkaunistused, mida siin on rohkesti nagu inglise majas üldse, mustuvad väga nobedasti niiskuse mõjul. Inglise suurtes majades ongi seetõttu eriline naisteenija hõbeda ja vase haljastamiseks. Üks mu esimesi oste siin oli hankida tubadesse termomeetrid ja jääkülma vannituppa. Elekter, kamin. Esimesel nädalal külmetasime armetult. Aga kuu jooksul jõudsime juba harjuda nii kaminatulega kui ka tubade külmusega, nii et seda nüüd vaevalt mäletamegi. Siin magavad rinnalapsedki lahtise akna ääres ja kütmata toas ja on väljas külma ilmaga paljapäi treppidega harjuka. Seevastu isa inglise maja oma korraseadeldiste ka minu arvates kunagi pakkuda sama kodust ja keskendust kui maja, kus vähemalt elutoad on samal korral. Mis ühekordsesse akendesse puutub, siis kuulsin lõbusa loo. Üks, Soome või Rootsi kapten oli ehitanud enesele maja Londonisse ja lasknud oma kodumaa kombe järgi panna kahekordsed aknad. Mõne aja pärast tuli talle käsk need lasta ära võtta, sest õhu liikumatu, seetõttu võivad tekkida nakkushaigusi, mis oleksid ohuks kogu linnaosale. Traditsiooniline inglise viljapuuaed on meil ainult nime poolest õuenurgas mõned Nõgised põõsad. Vana saatkonna maja on, on linnulennult, on, on mõnisada meetrit, meist tasub teisel tänaval. Meie vahele jääb siis meie tagunemjuus ja vana saatkond asus Queen's Keidil. Praegune asub haid paakeid. Secueenskeetile asuv maja on nüüd ära osta nüüd Omaani poolt, nii et sinna tuleb Omaani saatkond. Nad tegid seal remonti. Kui mina veebruaris läksin, siis oli oli veel üsna pooleli, aga nüüd just hiljuti, enne äratulekut, käisime vaatamiseks õhtu jalutasime mööda, see on niisugune koht, kus alati kisub sinna uuesti tagasi. Ja vaatasime seal, kristall-lühtrid olid sees ja üsna uhkeks oli tehtud. Vana maja oli seitse korrust, seal oli 32 tuba. Ma usun, et see vana maja oleks meie praeguste võimaluste jaoks olnud, et me ei oleks jaksanud seda üleval pidada lihtsalt sellise eelarvet nagu meil praegu. Ja ta oli väga-väga halvas korras, katuse tulid läbi ja lihtsalt ei jaksanud seda. Eesti riiki oleks jõudnud teha seda remonti. Ja see maja ülalpidamine oleks ka läinud kalliks, nii et selles mõttes üsna tark, et meil praegu on pisike. Jah, ma ütleksin, härra jaaksonile ikka. Kummardus ütlusele õigel ajal maha müüs kui ehituste hinnad. Kinnisvarahinnad olid üleval. Ja nüüd, kui me uue saatkonna ostsime, siis kinnisvarahinnad suhteliselt all, need selle vana saatkonna maja eest on tegelikult ostetud kaks saatkonda, nüüd Londonis Brüsselis. Kui me oleme oma isade varandusega Teist on tegelikult minu meelest üsna palju Eesti ajakirjanduses juttu olnud, võib-olla sellepärast, et tee oli see erakorralise suursaadiku määramine Inglismaale oli niisugune sündmus, mida. Mille kohta võib öelda, et see ei olnud mitte igapäevane sündmus? Inglismaa on tähtis selle ühtsele diplomaatilise traditsiooni seisukohast, siis on just see koht no ütleme, diplomaadid ise omavahel räägivad, küsivad meie käest, et noh, et kas te olete karjääridiplomaadid. Mõtlen Eestis, oi vabandage, muidugi. Ma, ma nagu ei mõelnud. Et jah, et teil ei saanud palju olla, kui üldse. Ja siis ikkagi ütlevad aga et kontserdile esimene me ütleme, et jah, et see on esimene. Ja kohe London, et mõned nagu öeldakse, töötavad eluaeg selleks, et korraga Londonis olla suursaadik. Ju ta siis on mingil määral tähtistest, aga ütleme, et noh, tema roll on veidi muutunud võrreldes varasemaga ja, ja võib-olla ta ei ole nüüd nii päris tähtis või see, see ainuke või see üks niukestest kõige olulisematest kohtadest, aga ta siiski on nende oluliste hulgas ütleme Washington. Brüssel, tänapäeval on tõesti tähtis Euroopa ühenduse pärast. London Bon vaieldamatu Moskva on selles mõttes oluline kõigile, et et noh, see on see valulaps maailmas, eks ole. Siin on mingid muud asjad ka ilmselt näiteks lapsed, eks ole, loevad muinasjutte kuningannast ja niiviisi ja ikkagi noh kui sa kuningannast mõtled, siis vähemalt minu lapsepõlvest saadik siis kogu aeg sans inglise kuninganna on olnud kuningannale kuninganna miskipärast. Ja selles mõttes sinna minna ja, ja teda näha ja see on Sinu klassiõena tean ma sinust, mida seepärast keskkooli tegid ühte teistest. Klassikaaslased hoiavad oma klassikaaslastele silma peal. Et kui sa läksid sinna inglise kõneklubisse kas sa nägid mõnikord vaimusilma ees end kuninganna juures suursaadiku volikirja üle andmas, tekkis sul hetkekski mõni mõni niisugune tunne, kui sa tegid ingliskeelset näitemängu näiteks mõnes mõnes situatsioonis sähvas sul kunagi läbi silmade ees niisugune variant. Minuga oli vahva, kui väike see on. Tore, kui väike ma siis olin, ma viisin kuskil 10 aastane umbes olla. Me olime emaga ülikooli aulas, seal anti kätte mingit diplomeid meile, miks me olime, ma ei mäleta enam, keegi ilmselt lõpetas. Ja kõik tegid ilusasti magnigsukeseli reveransi, kes vähem, kes rohkem, mõni rohkem. Mulle tundus see nii kummaline, mina ei olnud eriti niiksutamisega harjunud tuiskaks täis ja ma ütlengi seda. Minu jaoks oli see ja ma ütlesin emale, et minu jaoks on see, et mulle see ei meeldi, mina küll ei hakka suurenda niimoodi kiiksutama. Mulle see komme ei meeldi ja ema naeris selle peale, ütles, et noh, eks sa siis kummardaja teenina. Mulle meeldib muidugi välja arvatud juhus, kui sul tuleks inglise kuninganna juures kätte anda ja ise naeris selle peale. Keegi kumbki meist seda ei uskunud. Järsku tuli see meelde, kui minu juurde tuldi mulle õpetada reveransi tegemist. Õuedaam tuli ilusasti õpetama seda, kuidas pihtima, kuidas peab astuma ja ühtlasi reveranss. Ja, ja kui, kui tead üle ja tähtis õpetada, siis mul tuli see kõik nii järsku meelde. Kuidas ta reveransi tehakse. Üks-kaks-kolm. Ja ta oli omal ajal muidugi, see käis väga sügav, sügavalt, peaaegu maani maani kummarduse muidugi ta elektriga, teine pikas kleidis, teine tunne teha. Aga. Ja, ja ma, ma, muuseas see oli ainukene asi, kus ma jälgisin oma abikaasat kui teda tutvustati kuningannale. Ja ma imestasin, kui hästi see tal välja tähendab, kui loomulikult see tal välja tuli. Rohkem ma ei mäleta. Kusjuures me ei harjutanud, ei õppinud, sest et see asi kujunes meil nii toredaks vestluseks selle õue daamiga ta lihtsalt korraks näitas, aga ütles, et tal vahel tuleb tegelikult paar tundi õpetada seda. Huvi hiilgust ja rahvusvahelisi külalisi. Ma näen harva und, öösel. Kõik unenäod sünnivad valvelolekus ja seesugune valvel, uni oli käik gooti õhtul läbi Buckinghami palee ja on üha veelgi, mul tarvitseb vaid sulgeda silmad ning see esile manada juba kõnningi nagu suures rongkäigus otsekui ühtaegu osavõtjana kui ka pealtvaatajana. Kujutlege kuus vahel kaheksagi 100 naist, juba palee esimesel korral me lahkusime oma meestest, et nendega alles pärast kootiku, kui saada kõik peale hindu hiina ja siiami naiste sama kujulistes kleitides millede individuaalsus avaldus vaid riideliigi ja värvivalikus. Kummagi suhtes ei olnud mingit käsku ega keeldu, kuid must värv oli nagu iseenesest välja suletud. Ja esimest korda kootis esitatavad noored neiud. Debutendid olid erandite valges. Võis näha tume või purpurpunast sametit või sama värvilist siidi. Samuti rohelist, kõigis selle helivarjundis. Valitsev riiegortides aga oli hõbe või kuld, brokaad. Seal oli nagu eesõigustatud seisukoht ja ei ole kahtlust, et see kõige paremini sulas ühte oma ümbrusega. Ja oli nagu osa sellest. Ma pidin tahtmata pea tagasi pöörama ja pilt oli muinasjutuline. Mööda treppe tõusis mööda koridori liikles nagu Matu luikede rodu mida põrandast laeni ulatuvad peeglid mitmekordseks heiastasid. Mõlemal pool igatust seisis keskaegne punakuldses riietuses ihukaitsja oda käes. Nende liikumatus oli nii täielik, et oleks võinud neid raid kujudeks pidada ja isegi mööda kõndiv kaunitari naeratus ei suutnud vapustada nende kivist rahu. Kõndisime läbi heledasti valgustatud koridoride ja saalide milledel ka ei tundnud olevat mingit lõpp puu. Selle järel veel läbi tühja poolvalgustatud troonisaali ja olimegi juba diplomaatkonna daamid ooteruumis. See oli võrdlemisi kitsavõitu saal juba täis istuvaid ja seisvaid naisi. Meie ta, Jenn markiis näridel val väike-keskealine elegantne daam istus rahulikku ja ükskõikse näoga ukse lähedal. Temal tuli esimesena sisse minna. Pisut tseremooniate juhataja aastas vahetevahel hetkeks sisse, ütles mõne nalja käes nimekiri, teie koht. Nii, just nii. Noored Debutendid tegid nagu närvipalavikus oma viimseid, reveransi harjutusi. Igaüks korraldas oma rühma, mitmel oli viis, kuus esitel. Äkitselt lõi troonisaal täis heledat valgust ja selle rõdult hakkas orkestri helidel kõlama inglise kuningahümn koodsev king. Kõik, kes kuidagi mahtusid ukse avavusest piiluma, nägid kuningliku protsessiooni tulekut esiti kümmekond hoovi ärata tagurpidi edasi, liikudes siis kuningast jalutades kuningannat, kelle sleppi kandsid neli väikest aadlipoissi nende järel kõik muud inglise kuningakoja liikmed ja tookord seal külaskäigul viibivad teiste maade valitsejad nende hulka loetud ka india maha. Raczad. Möödus minestusjuhtumiteta, kui mõtelda, et kootid harilikult kestavad poolteist tundi, mõnikord kakski, millisel ajavahemikul hoovi ihuvahtkond pidi kogu aja liigutamata seisma, seljas nende punakuldset keskaegseid mundreid, siis tuleb pigem imestada, et neid sagedamini esinenud. Olen näinud toredaid pikakasvulisi kaardiväelasi. Ihuvahtkond on koostatud eliitmeestest prantsatavat põrandale kogu oma pikkuses, mil puhul seltsimehed kiires korras Nad ära viisid. Arvatavasti selletaoliste juhtumite kartusest oli kuningliku estraadi taha valmis pandud sohva, kuhu üliväsinud ihukaitseväelased võisid hetkeks taanduda istuma. Taani ministri abikaasa krahvinna Aalephelt Laurvik mu naaberkaaslane hoovi pidudel 12 aasta keskel huumorimeelega ja terava keelega, nagu ta oli, sosistas kogu aja mulle kõrva, otsekoheseid ja vähem austavaid märkusi. Vaadake ka seda, see nagu roheline kurk. Aga see seal täpselt pada tuus. Soovisin teda sageli sinna, kus pipar kasvab. Kuigi seda vürtsi temas enesel just oligi. Nautimis võime, ületas minus ikka ja kõikjal mu kriitika taht. Karmi käega on saatus kahvatama pannud mu elu kord nii heledad värvid. Mõnikord tundub nagu pakku pääsemisena karmis tõelisusest viibida mälestuses. Kas või ainult silmapilk. Me kuuleme saadet tugitoolist tõusmata, kus Eesti erakorraline ja täievoliline suursaadik Inglismaal Riivo Sinijärv ja tema abikaasa Lili-Ann Sinijärv jagavad muljeid esimesest viiest kuust elust Inglismaal ja vahele kuuleme lehekülgi Aino Kallase mälestuste raamatust sellest ajast, kui tema ja Oskar Kallas tegid sama tööd Londonis. Me oleme rääkinud ikkagist nihukesest välisest küljest ja, aga see on see, mis kõigepealt on niisugune tunne, et kuidas tal seal läks, kuidas tseremoonia käib. Kas te oskasite õieti astuda ja istuda nii et meil on see see, mis on selline mure, ebakindlus. See tuleb sellest meie sotsialistlikust minevikust, eks ole, me kardame, et me ei oska mitte midagi, kuna meid on nagu teistmoodi kasvatatud ja kõike nüüd sellest veel palju räägitakse ka mina tegelikult arvan, et et Eesti, noh, kõik nihukesed, asjalikumad inimesed ja, ja väga paljud oskavad väga hästi ja väga paljusid asju, nii et noh, ma ei arva, tiga kõike oskab aga aga veidike rohkem enesekindlust meie inimestele. Ja tagasihoidlikkus samal ajal mõne koha pealt, see käib maailmas väga hästi, et ma ma arvan, et me oleme tegelikult üsna selle koha pealt normaalselt ette valmistatud. Sageli oodataksegi meilt nii piltlikult öeldes, et kas nad nuga ja kahvlit oskavad. Ma ei, ma ei ütle konkreetselt meie puhul kasutada. Aga ei, selle koha pealt küll eestlased on, on ennast näidanud Igapolilast. Eks ilm on ikka peal uue ja sellepärast, et me oleme suhteliselt noored selles seltskonnas, noored, kas te olete kõige noorem suursaadiku paar? Peaaegu et jah. Ma ei ole kindel nende pisikest. Läti suursaadik on kanorgade mammust vanem kanade, lätlane ja No nad on teeninud ära väiksemates riikides oma kolm korda või neli korda neli aastat ja nüüd on siis viiekümneselt jõudnud siis Londonisse See ei ole mingi spetsiaal keevitanud, nii et ma ei, ma ei oska. Kes teie diplomaatilise korpuse juhtun, kes kõige vanem on, tähendab praegu? Teise korpuse juhiks on paavsti nuntsivus. Aga noh, üsna raske on tema inglise keele hääldusest aru saada. Ja mitte ainult minul. Ja siis on noh, Inglismaal on veel eraldi süsteem, kuna saan õukond, siis on olemas diplomaatilise korpuse marssal, see on siis nagu õuemarssal kes tuleb siis kuningakoja poolt. Nii et kõik, mis puudutab etiketti ja kõike seda suhtlemist kuningakojaga, see käib siis läbi diplomaatilise korpuse marssali, kes on rool Admiral oma põhiteenistuse alal mereväelane, väga sümpaatne mees, väga sümpaatne mees, ta oli igavene uhke munder seljas ja mõõk kui ta saatis mind kuninganna juurde, et nad tulid ju tõldadega järele, kõik on abivalmid ja mõnes mõttes tähendab keegi püüame poputada kuidagi, aga kui sa siiralt ja otsekoheselt küsid, et ma ei tea seda, sa saad täiesti lihtsaima, keerutamata vastuse. Kui sa kirjutades hakkad küsimusse, saad ka kirjutades. Oled lihtsalt loomulik ja saad ka loomulikul moel vastatudeks. Muidugi eeldatakse, et sõnu kõiki asju. Mida teie olete küsinud, On teil meeles mõned esimesed ebalused, milles te kahtlesid? Sest ma mõtlen, et ma tean, et ma ikka aeg-ajalt olen küsinud Asso, näiteks ma. Saabusin maale, abilin teatama oma maale saabumisest noodiga ja siis, kui ma andsin volikirjade üle, siis ma pidin teatama sellest noodiga kõigile saatkondadele. Ja mul tekkis tõesti probleem, et millises vormis seda nooti teha, kuna ma nagu leidsin kiiresti vaadata siis vähemalt kahte tüüpi ühed, mis olid nagu isiklikumad pöördumised, kus oli suursaadiku allkiri peal ja teised, mis olid sellised noh nagu formulari, umbes ring, tere kõigile, et võtke teatavaks, et kõigi nende viisakus vormelitega nagu peab, aga nagu telefon programm ja ja, ja siis ma noh, ma ise alati eelistan sellist personaalset suhtumist. Aga ma ei teadnud valida ja siis ma küsisin Soome suursaadiku käest, küsisin Islandi suursaadiku käest. Mõlemad saatsid mulle väga kiiresti enda, kuidas nemad seda tegid ja eeskujud, noh rohkem kui mul oli. Ja siis ma leidsin kinnitust, et on võimalik seda teha niisuguse isikliku pöördumise näol. Ja, ja muidugi eeldasin ka seda, et kui suursaadik ise kirjutab alla ja pöördub teise missiooni juhi poole, et siis see kiri tõenäoliselt siiski läheb seda missiooni juhi laualt läbi. Ja see tähendab seda, et talle jääb meelde, et mingi eesti kuidas seda ei tea, seda vaatab järge, küsib, kus see on. Ja kui ta teab, mis on, siis ta teab, et ahaa, et Eesti on nüüd Londonis ka kohal. Jaat tõenäoliselt ma saan siis ka vastuse, mis tähendab, et tõepoolest ta ütleb, et sellele kindlasti tehke vastus, nagu ma isegi ütle, kui ma saanud osa on sellised, mida ei pea vastama alati. Ja, ja ma saavutasin oma eesmärgi, ma sain, ma ei mäleta, mitu, aga ma sain võibolla 60 vastust, näiteks mis on tohutult hea tulemus. Nii et ma sain, mis ma tahtsin. Räägime natukene Eesti diplomaatia ajaloost seoses Inglismaaga. Minu kabineti seinal on ilus raamitud paber, õieti kaks paberit meie saatkonna arhiivist. Üks on prantsuse keeles Oskar Kallase kiri millega ta teatas Briti välisministrile tagumisest. Teine on Ants Piibu allkirjaga kiri, milles ta teatab, et Oskar Kallas määratud täievoliliseks ministriks. See on üks kraad allpool. Seda suursaadikut meil tegelikult ei olnud ju eesti ajal mitte Eesti esindajalt suursaadiku tasemel, vaid sellel. See ei olnud saatkond, sardelli case. Nii et tegelikult olen ma Eesti esimene üleüldse suursaadik Londonis. Nii palju kollasest jah. Meie majanduslik seisund ei ole sugugi hiilgav. Oscari palk on 100 naela kuus, sellele lisaks 250 esinduskuludeks peale selle muidugi korter, valgustuse, kütte Helsingis, kuigi palk oli seal poole väiksem. Saime hästi toime ja meil polnud kunagi vaja eriti kitsalt läbi ajada, võisime teha välismaa reisu. Ta virve aastaks Lausanne'i, korraldada vastuvõtte ja pidusid. Siin ei tea, kuidas läbi tulla. Meie lastekasvatus maksab nii palju, et riieteks ja esinduseks ei taha jääda midagi. Meil pole kogu sel ajal kolme kuu jooksul veel kordagi käinud teatrisse kontserditel. Peame venitama iga penni. Selgemaks saab mulle, kuidas diplomaat kui niisugune isiksusena praegu ainult null. Kõik oleneb ainuüksi sellest, millises vahekorras keegi on tema poolt esindatud maaga. Võta oma isiklike vooruste tasuna neljandikugi, sellest sõbralikust vastuvõtust, mis mulle osaks sai. Poola saatkonnas. Tean väga hästi, et see oleneb ainult Poola ja Eesti poliitiliste huvide sama suunalisusest. Aga siiski oli kosutav saada veidi sõbralikkust pärast kõike ametlikust. Madaam, probleski blondiin, veetlev, loomulik suure, suure toreda saali nurgas. Järgmiseks esmaspäevaks oleme sinna einele palutud. Tõupärsia saadiku juures inimesi ehk 100 ümber kõik meile tundmatud, välja arvatud Saksa suursaadik ja saatkonna sekretär, valvan peremees, isegi tundmatu saal, kaunistatud imeilusate roosi ja nelgi kimpudega. Kolm nähtavasti saatkonda kuuluvat daami pärsia riietuses vanim hallis noortest üks helepunases, teine kollases tikitud siidloor, peas meeleolu konsenseeritud igavus. Seltskondlik positsioon ja visiitkaardid Londonis muutub enam või vähem visiitkaardimasinaks. Visiidiga tähendab siin vist küll rohkem kui kuskil mujal. See hävitab kõik isikliku ilme seltskondlikust läbikäimises. Selle abil sooritatakse suurem osa tutvusi ja selline kuiv kõva paberitükike peab asendama elavat inimest. Helsingi diplomatkond oli nagu üksainus suur ja eesõigustatud pere. Viis korda nädalas võisid kohata kõiki selle liikmeid. Siin on hoopis teisiti. Kõigepealt moodustavad suursaadikud täiesti erilise klassi mis järsult eraldub ministrist, rääkimata veel seal Reedafääridest. Nendel ja nende abikaasadel on igasuguseid eesõigusi õukonnastki. Teiseks ei saa siin rääkida mingist tõelisest kõikide läbikäimisest, kõikidega ust. Tulnukad sooritavad küll oma visiidi kõikide diplomaatide juurde, aga see toimub järgmiselt. Proua võtab auto ja paki visiitkaarte ja sõidab kella kolme ja nelja vahel eri saatkondade ukse ette. Laseb suutmanil küsida, kas vastav proua on kodus ja see kunagi ei ole. Drum. Jätab kolm kaarti. Mõne päeva pärast sooritab vastaspool samas tseremoonia. Selle tagajärjeks on, et visiitkaarte vahetatud isikud ei tunne 11 seltskonna silma esitlemata. Hambasse tööride juures vastu tuleb käia isiklikult enne saadik ise siis mõne aja pärast, proua, kes alati peab ette kirjutama ja küsima. Peale selle on kombeks käia isiklikult naaberriikide või muidu riiklikus sõprusvahekorras olevate maade esindajate juures. See maksab ainult diplomatkonna kohta. Seevastu ei tohi uued tulijad teha inglaste juurde esimest visiiti vaid algatus peab tulema nende poolt asjaolu, mis suuresti raskendatud tutvuse tegemist. Välisministrit on raskem kohata kui kuningat ennast on siin kõne käänuks. Peaminister omakorda on nähtamatu. Seltskondlikku läbikäimist raskendab veel seegi seik, et väikeses seltskonnas ei toimu üldist esitlemist. Kuigi ei ole rohkem kui kuus, seitse inimest toas. Rääkimata siis suuremast vastuvõttudest, kus see muidugi ei saaks tulla küsimusse. Sa ütlesid ühe lause, kus oli kaks sõna või õigupoolest kolm sõna Eesti kohalolek Londonis. Räägikski sellest natuke. Kuidas te tunnete seda Eesti kohalolekut Londonis? Teist ja ja teistest Eesti. Londonis seal on et asja lihtsustada, veidi jagame selle osadeks komponentideks. Üks on diplomaatiline kohalolek, sellest tuleb eraldi rääkida. Üks asi on see, et seal on eestlaskond olemas ja ja väga paljud nendest on Eesti vabariigi kodanikud. Noh, paljud on neist nüüd Uueppasitaatland ja osa veel ei ole ühesõnaga, igal juhul seal on umbes 2000 eestlast. Nad ei ole kõik Londonis, Londonis, Frankfurdis lesteris moel pooltonis. Ja, ja see on üks kohalolek ja siis on olemas Eesti ärimehed ja Eesti, ütleme, kaubandusdelegatsioonid ja, ja sellised asjad jäävad kohad. Seal on ka kohalolek ja ütleme, meie riigimeeste visiidid, selle plokk on diplomaatilise poole peale. Nii et kui nüüd vaadata neid erinevaid asju, siis Ma ütleksin, et tänu jumalale, et need eestlased, kes seal olid, et nad on. Ja paljud neist on teinud suurt tööd, näiteks esimene, kes meelde tulevad nooremol, Fletcher kes on praegu Eestis muuseas jaa. Ma vaatasin, ma sain hiljuti mulle anti üle võsaatkonnale anti üle arhiiv, mida tegi näiteks balti nõukogu meie asjade elushoidmisel ja edasi ajama seal Inglismaal kirjad, Margaret Thatcherile näiteks ja ja nad nad tegid väga süstemaatilist ja väga tubli ja tugevat tööd. Et see kohalolek on mõnes mõttes seal kogu aeg olnud. Ja noh, kõik see aktiivne töö sai toetuda ainult inimestele, kes seal on. Kui sul on kaks inimest ainult kohal, eks ole, siis sellest on vähe seal mingi eestlaskond mile numbrit keegi täpselt ei teadnud, aga see oli. No nad on lõpuks, osa neist võtsid endise kodakondsuse nad, valijad kas või nad on mingisugused, et survegrupid, eks ole, nad on moodustanud organisatsiooni, nad võivad pöörduda ajalehtedesse võivad alati tõsta ülesse küsimusi, kui, kui Eestiga midagi valesti tehti. Sest ma just tahtsin rõhutada, et kohalolekul olnud ja nüüd ta on läinud edasi ja saavutanud uue vormi, meid on ametlikult tunnustatud ja ja siis nüüd lõpuks tulebki see diplomand, selle kohalolek, see on töö nagu iga teine. Sa lihtsalt pead seda korralikult tegema ja ja noh, nii professionaalselt kui kui oskad või siis ära nägema, kus me ei ole professionaalsed ja selle koha pealt kiiresti õppima suhtlemine välisministeeriumiga suhtlemine, teiste ministeeriumitega, suhtlemine, suuremate pankadega suhtlemine teiste saatkondadega pritsid pressiga ja president tõesti väga oluline. Parandame pressiga, oleme saanud natuke edasi, vähemalt mõned inimesed Vene saatkonnas, kes on, on niisugused ma ei tea, kas nad on tõesti valesti informeeritud, ma kahtlen selles, ma arvan, et nad spetsiaalsete ajavad mingit poliitikat, mis tuleb kusagilt Moskvast. Nad, noh, see ei ole eriti sõbralik meie suhtes ja see informatsioon, mis levitatakse, on, on tendentslik, kohati vale. Ja noh, ma üsna kiiresti reageerisin paar korda lehes kirjutades kirja toimetajale trükiti ära. Ja sellega nagu ma, ma arvan, et me saavutasime sellise olukorra, kus vähemalt venelased said aru, et et lihtkombel, kui Turakat mängida ei ole, mõtetena ütleb kuidagi. Normaalsemat neid asju ajada, nii et ma arvan, et see on enam-vähem OK, samuti suhtlemine sealsete ajakirjanikega. Ma pean ütlema, ma ütlesin ennem, eks ole, meie ajakirjanikud, mulle põhimõtteliselt meeldivad sealsed ka, aga sealsed on ma ütleksin enamasti kõik, kellega mina suhtlen, on tunduvalt professionaalsemad. Nad on, neil on, nad töötavad väga palju, nad liiguvad päeva jooksul seal. London see kulla Tallinn, eks ole? Ma ei tea. Ma ei tea tõesti, täna näiteks, kui palju Eestis on ajakirjanik päeva jooksul mitut kohta Tallinnas külastada, mitut kohta Eestis külastanud, aga sealsed ajakirjanikud ikkagi ja täiesti noh, ütleme noh näiteks Financial Times'i osakonna juhataja päeva jooksul ma näen teda kahes või kolmes kohas, kus mina teda näen. Ja ta tuleb. Ta teab, mis ta tahab, ta leiab selle inimese, ta vestleb temaga viis minutit ja ta läheb järgmisse kohta. Ja paljud need nendest on vastu võtnud ja nihukesed kohad, kus ta käib ja ta pidevalt liiguvad, need on väga täpne inf käes, nad on tohutult professionaalsed ja nad on eriti head selle koha pealt, et nad oskavad siiski eristada fakti kommentaarist. Ka siis, või ütleme noh, tõlgitsusest kui, kui nad selle saavad näiteks sa võid ju rääkida, et, et meil tehti mingi seadus ja ja tegelikult pole probleemi. Ta küsib kohe, miks probleemi ei ole? Seal on ju niisugune asi, kas on? Sa saad öelda jah või ei. Kui sa ütled, et noh, et, et seal on, aga et see ei loe, ta ütleb, no selge on. Ja, ja tähendab, tema korjab üles selle faktuaalse materjali ja selle põhjal kirjutab nii et üsna raske on, on varjata vigu, mis me teeme, aga võimalik siiski mingil määral. Ühesõnaga see veidi sõltub ka sellest hea või halva tahtlikust suhtumisest. Aga parem on ajada asja siis, kui meil on omal kodus asjad korras. Siis on tõesti hea töötada, sest et sa, kus need faktid on puhtad käes nii-öelda korralikud, sa saad edasi. Ja kui sul on faktid, on nõrgad käes noh muideks öelda, et okei, et no olete toredad, olgu. Aga aga ei võeta tõsiselt mõnes teises asjas, kus oleks vaja tõsiselt võtta. Ei ole võimalik teha halbadest tegudest halvasti juhtunud asjadest kokku head imidžit. Küll aga on suurepärane teha head imidžit. Kas või noh, kolmest-neljast heast asjast õnneks meie õnneks meid ikka veel päris 100 protsenti tõsiselt ei võeta. Meile veel antakse natuke andeks, aga nahku teistpidi asja juurde tulla siis näiteks. Andeks anda või mitte andeks anda, see polegi nii tähtis, tähtis on see, mismoodi me siiski käitume. Me. Me võime ju omavahel siin stuudios või kodus või tööl või või kusagil veelgi kõrgemas kohas 11 ära veenda milleski. Ja noh, kõige lihtsam on veenda ennast ära selles, et meil on õigus. Tõesti ongi õigus. Aga sellest on vähe kasu, kui ma juba kasutasin kellegile rääkides seda võrdlust, aga ütleme, kui sul on rahakott taskus, õhtul sa lähed koju, siis sul on täielik õigus jõuda koju, rahakott taskus. Mis sageli ei ole just see, mis juhtub. Nagu lehest võib lugeda. Ja diplomaatia ongi see võimalikkuse kunst tähendab teha võimalikuks realiseerida ja see õigus. Ja, ja siin ei aita sellest, kui sa kisad iga nurga peale, et mul on õigus, mul on õigus minna koju, meil on õigus elada rahvusriigina, meil on õigus veel siin millal iganes, noh, välismaalaste seadusest rääkides või millest iganes. Jah, on küll, on jah, õigus, selles ei kahtle keegi või noh, kahtlejaid leidub siis sellega me saame hakkama, vähemalt ei ole need inglise valitsusringkondades enam, kui neid oli. Seal on kõik selge, küsimus on selles kuidasmoodi, see õikus realiseerida tegelikkuseks et igaüks meist saaks rahakotiga koju, et terve Eesti rahvas rahakotiga õhtul magama rahulikult. Ja, ja siin ei aitagi saamisest. Siin üks mees hiljuti just ütles, et et noh, see oli nii-öelda see reaalpoliitika poolt väga lugupeetud inimene. Londoni ülikooli professor, kirjutasin artikli, mis. Mille pealkiri oli, et lääs peab andma Jeltsinile õiguse olla politseinik idas. Ja kuna mõned väljendid, mida ta kasutas, olid sellised et ma ei saanud täpselt aru, kas ta nüüd mõtleb, et, et Eesti asub ka endise nõukogude liidu territooriumil ja ja, ja sellega seoses peab ka Eesti tähendab andma Jeltsinile õiguse Eestis seda politseiniku ametit pidada. Siis ma lihtsalt palusin, helistasin ja palusin, et kas me võiks kokku saada. Me arutasime seda küsimust ja, ja üks väga tugev argument, millega on tõesti raske midagi peale hakata, oli see, kui ta ütles. Aga et noh, reaalselt on see ju nii. Et okei et ütleme, et kui sulle see ei meeldi. Aga mida sa pakku tasemele tal olid, muidugi argumendid olid kohati auklikud. Ta seal väitis umbes niiviisi, et, et kuna Vene sõjavägi tema realiseerub joo, laaberdab, röövib ja nii edasi, et siis tuleks mingi roll anda näiteks politseiniku roll rahuvalvejõud või nii edasi sinuga küsinud, eks ole. Ja siis siis läheb kõik korda. Ma ütlesin, et, et ma arvasin, et politseinikeks tuleb ikka võtta korralikke inimesi mitte neid, kes löövad ja naabertoad. See nali naljaks, aga aga reaalne probleem on olemas. Ta ütles, et noh kui te ei saa venelastega läbi, et siis nad lihtsalt teevad üks, null ära. Teile. Jaa. Ja ütle, milline on teine alternatiiv? Nomic arutasime lõpuks, et maailm on muutunud ja ja päris nii lihtsalt see asi enam ei käi. Ja Jeltsin on raha vaja ja, ja ta ei saa nii lihtsalt enam liigutusi teha, ma ei tea, kui palju Jeltsin näiteks soovib teha ka, ütleme mingisugused sõjardid seal tema ümber. Nad ei saa nii lihtsalt enam marssida ühte ja teise kohta. Aga need ohud on kõik olemas. Ja see on jällegi õigus. Tähendab, mõnes mõttes lihtsalt tuletas mulle meelde, et õhtul koju minna ei olegi nii ohutu, kui sulle tundub, mis siis, et sul õigus on, et mõtle, poiss ja ma arvan, et me peame kõik mõtlema. Uksemurdjad ukse murd, jäiks kleit, Graszers, õigemini väravamurdja yks kutsuti Londonis kontvõõraid, kes kutsumata tungisid suurtele pärastlõunast tele või õhtustele vastuvõttudele, kasutades lahtist välisust. Uksele oli küll oma vaht, kuid külaliste nimesid ei küsitud kunagi enne, kui alles vastuvõtusaalile veel. Mitmes kohas oli eesotsas külalisraamat, kuhu iga tulija pidi märkima oma nime, aga sellestki polnud kindlat abi, sest nimesid oli võimatu kontrollida. Pääsid kontvõõrad, kui nad aga olid küllalt jultunud, takistamata otse vastuvõtusaali ukse juurde. Seal seisis küll vastasnõusse kuulutaja eriliselt võimas ja kõmisev häälega mees, kes tulija nime hõikas üle saali kõikide kuuldavaks. Kuid sellegi vastu oli abinõu leitud. Võib ju oma nime pomissani tasa ja ebaselgesti, et kuulutaja olles paar korda asjata korranud oma küsimust, Journey söör. Viimaks leppis hüüdma mingisuguse pähe tulnud nime. Pidu peremees ja perenaine jälle, kes igatahes esimese tunni kestel seisid ukse juures külalisi vastu võtmas juba viisakuse pärast või teisiti, kui peavad tervitama iga külalist mida need uksemurdjad õigupoolest tahtsid. Suur osa tuli lihtsalt uudishimust tahtmisest kaasa teha, eriti naised. Mõned mehed, loodetavasti selleks, et saaks muidu shampanjat. Mäletan eriliselt üht suure kasvulist habemik, kes juba oma välimusega äratas tähelepanu, sest Inglismaal kandis sel ajal ainult kuningas ise täishabet ja Estonian ministe gurusid. Ta tuli igatahes kahel aastal järgimööda, esines väga enesekindlana ja valjuhäälse na. Ta ütles enese olevat misjoni jutustaja ja ka Tallinnas käinud. Me ei saanud kunagi ta isiksuse kohta selgusele. Suxe murdjad kuulusid siiski haruldaste hulka, ka selle asemel aga näis olevat terve kari daame, kes kontvõõraks käimist harrastasid otse mingi erispordina. Nende vastu ei saanud lihtsalt midagi parata. Üks nendest, kes tungis kõigisse kolmesse balti saatkonda, oli väikese kasvuga vana ja kortsune aga heledasti värvitud üks, teine aga suur ja kehakas samuti värvitud Kuulitsa tüdruk ei piirdunud üksinda tulemisega, vaid vedas enesega kaasa kauba peale veel paar venna ja õetütart. Kõik Londoni diplomaadid tundsid seda väärnähtust ehk küll see vanades tuntud saatkondades oli haruldasem sest inimlik uudishimu on raskem välja kitkuda. Kõlas rikkuvaid mani pala Big Ben ja see viitab sellele, et te kuulete Eesti raadio esimese programmi ajaviitesaadete peatoimetuse laupäeva õhtust kava tugitoolist tõusmata. Täna on saatejuht Reet Valing ja minu lugupeetud. Tavalised on Eesti vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Inglismaal Riivo Sinijärv ja tema abikaasa Lili-Ann Sinijärv. Ja vahelduseks lehitseme koos näitlejad Mari Lille ja Tõnu Tammega Aino Kallase mälestusteraamatuid, kus ta kirjeldab enda abikaasa Oskar Kallase elu Londonis aastakümneid tagasi, kus nad samuti täitsid Eesti vabariigi diplomaatide ülesandeid. Kuidas meie paistame sinna Londonisse? Raskem välja näeb parem, kui sa tegelikult oled. Pikaaegse nagunii ei õnnestu ja me oleme juba üsna tükk aega nagu laval. Nii et eks see on enam-vähem selge, vanad üsna üsna selge on ka see nisu, missugune meie poliitik on? On, kes nad teavad üsna täpselt mida keegi räägib ja noh, avalikus kirjasõnas ja keegi on öelnud niisugused kellelegi mõtted või, või teod põhiliselt selles mõttes ega midagi varjata eriti ei ole, nii et. Mõistlikumad me kodus oleme, seda paremat seal välja paistame. Aga kui mõistlikud me kodus oleme? Seda tead sina ju paremini, minule jõuab sinna ainult osa informatsioonist. Kuidas nende koduste asjadega siis kursis olete? Ma saan kord päevas reeglina hommikul välisministeeriumist niisuguse info kokkuvõte, mõnikord on seal täitsa 10 lehekülge pikk ja siis veel mõned ajalehtede väljalõiked, need tuleb ka võib-olla viis lehekülge faksi peale mõnikord kaks, kuidas kunagi see on, see on kellelegi valik, seal lihtsalt infoosakonna valik välisministeeriumis. Ja kui ma siis läksin, siis mulle tundus alguses küll, et see oli veidi erinev sellest, nagu kui mina seda pilti siin nägin. Aga noh, aja jooksul Saarid ära ja nagu ka selle info põhjal aru saama millestki mis tegelikult toimub, sest et ikkagi selle pildi saab kokku mingitest fragmentidest niiviisi. Ja võib olla laiemaid allikaid, mis mulle jookseb, kätte on Raadio Vaba Euroopa. Nemad Vaksivad ka mulle ja seal, et vaat, kui ma seda loen, siis ma näen jällegi mis asi on ütleme, ajakirjaniku või, või info süstematiseerida, professionaalsus. Need on lühikesed. Tõesti, noh, nihukest alasti fakte sisaldavad asjad väga-väga lühikesed märida, mõnikord enamast, nad ongi niuksed, kümnerealised. Aga nad on täpselt fakti pihta ja, ja sealt sealt tuleb ülitäpselt asi kohale. Mõnikord juhtub naljakaid asju, näiteks kaas kinni keerati. Ma leidsin selle teletekstist. Et gaas on kinni keeratud, helistan Tallinnasse. Ei ole, ei ole ähvardavat, küll aga ei ole seal mingit gaasi kinni keeratud. Järgmisel päeval helistasin Tallinnasse ja ei ikka, sul oli õigus. Eile oli juba jah selle kinni keeratud. Nii et kuidagi see info levik on siin veidi veidi kummaline. See eelnev jutt sellest, et sa oled sunnitud nagu nendest kuduma saadetud asjade põhjal tegema õigeid järeldusi, tuletab mulle meelde seda, et eestlasi omal ajal kiideti väga selle eest, et meie kirjanikud oskasid kirjutada ridade vahele väga head sõnumit, nii et meil on see oskusveres, et me Ta ka ajakirjanduses ja ka teatud asjadest valikut tehes asju nii, nagu nad on, vaid vaid loodame, et inimestel on veresse ridade vahelt lugemise oskus ja võib-olla isegi lugude vahet luga soskus. Vaata mulle tundub, et et Eesti ajakirjanikel on veel, on veel noh, minna küll, kuhu tuleb lõpetada ärase see lõputu armastamine, ma mõtlen noh, millegi mingi tee armastamine või, või, või mingisuguse eesmärgi armastamine või meie selle nojah, näiteks rahvusriik on ka idee või noh, ütleme meie, Eesti riigi idee armastamine tuleb ikkagi ajakirjaniku ülesanne, minu ettekujutust mööda on anda fakte, mis tegelikult toimub, mitte mitte öelda, et nojah, et on küll natukene röövitakse, aga tegelikult läheb paremaks. Tähendab, kui röövitakse, röövitakse. Ja kas läheb paremaks või halvemaks teiste inimeste ülesanne. Ja see on õieti iga kodaniku enda ülesanne aru saada, kas läheb paremaks või halvemaks. Ja selleks ongi ajakirjandus, et ta tooks selle objektiivse pildi välja, mis, mis tegelikult toimub. Ja ajakirjanik peab olema mõnes mõttes väga halastamatu just tõe suhtes halastamatu noh, nagu need kaks poissi, kes Ameerikas presidendi maha võtsid, eks ole. Kõik on täitsa vahva, aga, aga võrreldes sellega, mismoodi seal näiteks isegi ütleme, konservatiivid enda noh, ajaleht või neid toetav ajaleht, mismoodi see võtab lahti kohe koorid nagu sibulat koorima, sibulate võtab need kõik need faktid alasti välja. Mida on valesti tehtud? Keskajast jutustatakse, et kui kurjategijale roimarilgi õnnestus kirikust põgeneda ja kätega kinni haarata altari äärest siis oli ta sanktuaariumis jumala kaitse all. Ja temas ei tohtinud puutuda enne, kui ta ise oli oma käed sealt lahti lasknud. Juba aastasadu on Inglismaa olnud niisuguseks sanktuaariumiks varjupaigaks mitte küll roima raile, vaid usulise ja poliitilise tagakiusamise ohvritele. Hugenotid järglasi elab veel tänapäevalgi brittide saarel ja prantsuse revolutsioon. On paiskas terve hoog laine pagulasi üle kanali kelledest mitmeidki jäi uuele kodumaale sulades sinna nii täielikult, et nüüdsel ajal ainult nimi reedab sugu. Päritolu. Vene revolutsioon aastal 1917 tõi uue laine alates suurvorstidest keiserliku perekonnaliikmeist ja aristokraatia ast kuni teadvuse meisteni kunstnike, kirjanike, nii ajakirjanikke, nii Hollan juustunud osalt üsna lähedalt, jälgida selle emigrantide hulga elu. Seda tõu psühholoogiliselt ja ühiskondlikult väga huvitavat nähtust. Kuna küsimuses on üksteisele nii põhjalikult võõrad temperamendi kui slaavi ja anglosaksi kohanemisvõime on algusest peale eri indiviididele üsna erinev. Ja ma võin kindlasti väita, naistel üllatavalt palju arenenum kui meestel. Just emigrantide hulgas võis pealiskaudselt vaadeldes teha tähelepaneku kus mehed andvad tegevused lootuseta olekule, kulutades aega tühjaks balletiseerimiseks ja teoreetilisteks unustusteks peatsest tagasiminekust kodumaale. Seal rikka muretu eluga harjunud naised osutasid oma tublidusest sellega, et haarasid kinni igasugusest tööst mis neile end pakkus. Erandeid oli muidugi rohkesti. Kõige kõlavamaid tiitlitest alates. Mäletan, et olin ühel Londoni õmblusateljee hiilgava stress shows moenäitusel, mille juhatajaks oli Vene suurvürst Yamane käenideks noori vene aristokraatiat kuulnud daame. Üsna meie saatkonna lähedal kuinskeetil oli ka väike restoran, mille aknal võis näha kaaviari ja muuseas Tallinna kalakonserve ning lihavõtte ajal värvitud mune. Mul tuli peaagu igav päev sealt mööda käia ja kardinate aknast võisin näha suure kogulist ja tõmmuverelist meest seal edasi-tagasi liikuvat kelneri fraks seljas ja käterätik käsivarrel. See oli endine Vene laevastiku admiral Volkov. Ta oli selle restorani omanik. Ta abikaasa, tõmmu keskealine kaunitar, istus kassakapi klaasseina taga. Üks meie saatkonna inglasest naisametnik einestada salati Volkovi restoranis ja kutsus kordki mind kaasandi enesele seltsiks. Kuid mind hoidis tagasi teata vargus, mis muudis himugi ületas. Olin nimelt kord Bulgaaria saatkonnas Athow veel juhtunud nägema, kuidas samas frakis Volkov astus saali ja ütles. Pererahvas teretades palun 1000 korda andeks. Aga ma jõudnud oma fraki vahetada. Visiit ülikonnaga. Vägagi mitmed Vene pagulased lahendasid oma probleemi, sõlmides abielu inglise börsimagnaatide ja kõrgaadlikega. Inglise vene abieludest rääkides meenub Londoni ülemlinnapea Wood määr, iga-aastane lihavõttetine, isten bankett Londoni mänghnhausis linna tsentrumis. Lorna valitakse Londoni Kaubandus- ja tööstusmagnaatide hulgast ja ainult üheks aastaks. See on auamet ja eeldab suurt rikkust, sest loor maril tuleb endal maksta oma suurejoonelised esinduskulud. Eester banketile kutsutakse kõik saatkondade juhid ühes prouadega kuid harilikult ainult osa neist ilmub sinna, sest paljud kasutavad just lihavõttenädalaid oma puhkuseks ja käikudeks kodumaale. Kõnealusel korral oli Londoni lood majoriks Söör Kainastanzdad kes leskmehena oli abiellunud Lätist pagulasena Londoni saabunud vürstinna Liiveniga. Liivenites sugu. Raamat ulatuvad tagasi kuni risti sõdadeni. Üteldakse põlvnevad vanadest hiinlastest, millest nimigi perekond oli aegade jooksul täiesti venestunud. Olime kõik juba õigeks ajaks kogunenud suurde vastuvõtu ruumi, kust uksed avanesid veel suuremasse söögisaali. Ma ei olnud, tahaks võtnud vaadata laua järjekorra nimestikku ja mu hämmastus oli seepärast suur, kui üks pidutsema moniati juhtidest. Kõik punase kirjus keskaegses riietuses teatas, et lord määra viib mind lauda. Ma ei tahtnud oma kõrvu uskuda, siis ju tähendas, et ükski hamba sapööride naistest ei olnud kohal. Ega kõik saadikud tegi omad. Aga hilja oli imestada, sest juba lääneski keskealine, intelligentse näoga mees, kelle kaelas rippusid rinnale ulatuvad paksud kuldketid Londoni linnapea ameti tunnustused võtsin ta käsivarrest kinni ja me olime just hakkamas minema pidusaali poole, kui sündis lõbus vahejuhtum. Mida kaua Sand mäletama. Lets taht alias vürstinna Liiven, kes veidi kaugemal kellelegi suursaadiku käevangus ootas oma järjekorda tungis äkitselt ukse poole, püüdes ka oma kavaleri kaasa vedada. Aga sealsamas oli ka üks punase kollase kirjudest kohal ja sosistas midagi vürstinna liivanit saatvale, hambassatöörile, kõrva. Ja nagu Läti saadik, kes lõbustatult kõrvalt jälgis, seda stseeni pärast pole, ütles Täike. Eesti purjetas auga Suur-Venemaast mööda. Ja vastuvõtlik peaks olema kindlasti üks oluline koht, kus kuubiaks tähendab mitte niivõrd püüdma sisse tungida, aga püüda olla niivõrd kvaliteetne, et sa kindlasti saada kutsed neile vastuvõtule ja vastuvõtjad peaksid moodustama ühe väikse osa, aga kindlasti selle osa, kus käiakse ja ja, ja mitte vastuvõtule ei minda veini või, või konjakit jooma. Nagu ma veel noh, ütleme viis, kuus kuud tagasi Eestis mäletasin. Meil on minu meelest meie vastuvõttudel on alkoholi ruumiline palju suurem kui, kui seal mina näiteks on aint tomatimahla seal seda pipraga niukestest, tead, ma, ma ei taha üldse kuidagi midagi ajakirjanikele ette heita. Lihtsalt ajakirjanikud on niivõrd oluline osa sellest ühiskonna ülesehitamisest, et nad vaat nad ei tohi alt vedada või nad, nad, nad ei tohi libastuda, nende peal on väga oluline funktsioon tagasiside funktsioon ühiskonnas ja kui me oleme kõik tulema sealt minevikust ja ma olen sinuga nõus, et et kuidagi mingi mingi jah, karistuse hirm ikka kuskil veel kuidagi lastakse lahti, noh eriti praegu rahasid pole ja nii edasi, eks ole, ja kui, kui ikka kõvasti valitsust sõimab, küll ta siis sealt mingisugused rahad kuskilt ära võtab, pannakse mingi kanal kinni või, või mingisugune saatja kinni või ja, ja jälle lendab mingi või pannakse mingi leht kinni, kuhugi anta dotatsiooni või, või mis iganes. Jällegi keegi lendab. Kõigile tundub, et veidi mugavam on, on olla veidikene vähem teravam. Aga asi pole selles, et tuleb kuidagi hirmus terav olla. Asi on selles, et tuleb tõde välja tuua, fakti tuleb anda. Läks veel kaks sõna tööst ka. Kuigi laupäeva õhtu ei ole just see eriline, tõsiste töötada aega, aga aga ikkagi kõik see tavaliselt inimeste Meeli erutab kõik nagu välispidine kuskil mingi franke silinder peas ja siis mingid daamid järeveransid ja, ja tualetid ja autod ja lipud ja ja vastuvõtud ja niisugused asjad. Aga selle kõige taga on töö ja see on lihtsalt üks osa tööst. Mõnikord, kui sa pead õhtul minema kahele vastuvõtule, millest ei saa keelduda. Ja seal tegelikult ei tunne ennast eriti hästi, võib-olla mingisugune kerge külmetus või või oled lihtsalt väsinud, seda juhtub ka. Või on näiteks vaja teha kirjatööd, välja lugeda väga palju. Sa tead, sa ei saa keelduda ja lähed ja, ja naerad, tead ja suhtled ja ikkagi tagasi tulles leiad ikkagi oli vaja ka minna, sellepärast et see inimene, keda sel päeval ei saanud kätte, seda sa nägid sel õhtul vastuvõtul. Üks küsimus, mida sa oled juba selgitada, selle sa said ära selgitatud ja sa tuled tagasi sula rahuldus. Et see asi on klaar. Ja tegelikult see on lihtsalt üks töö vorm, kus käiakse ja nähakse väga palju vajalikke inimesi ühekorraga ja räägitakse ühe või teise või mitmega ja vahetatakse informatsiooni sellepärast et noh, minu ülesanne või üldse meie kõigi ülesanne Londonis on esindada Eesti riiki, tähendab edastada Eesti riigi huvisid ja vajadusi inglise vastavatele organisatsioonidele kellelt nad siis Eestis ei tuleks. Ma saada sealt sellist informatsioon, mis on meile oluline, puudutagu see siis Vene poliitikat või, või majanduspoliitikat või mida iganes. Ja lihtsalt noh, vastuvõtud on, on üks niisugune osa, paistab nagu silma rohkem, see on osa sellest tööst ja vajalik osa. Nii et muul ajal tuleb väga palju häda ja ja siis suhelda. Mitte sellisel vastuvõttude tasemel, ütleme, välisministeeriumiga on, meil on vähemalt ma sõitsin, mulle, öeldi, millised olid meie välispoliitika prioriteedid sel ajal. Siis ma organiseerisin oma aja ja töö, nii et ma alati neid priori teete kõigepealt ajasin ja kui neid ei saanud vajaduseks, tegin muid asju. Üks prioriteet oli Euroopa nõukogusse saamine. Ma kuulsin hiljem teistelt kolleegidelt teistest maadest, et tingimused olid olnud väga hästi ettevalmistatud argumentatsiooni ja kõige poolest. Ja kaitsesite ja, ja vaatasid meid. See ongi üks osa minu tööst, et et nad oleksid hästi ettevalmistatud, tähendab ma ma saan anda kõik, mis ma saan anda. Ja, ja ma saan veenda ja selgitada. Ja siis edasi sõltub juba sellest asukohariigis, kas ta tahab seda kasutada, mitte. Nii, et noh see on niisugune. Huvitav töö kohati. Hirmuäratavalt vastutusrikas ja kohati väga elementaarne. Lihtsalt tuleb väga palju väga lihtsaid asju teha ja teha ja teha ja teha ja teha. Ja ikkagi saab jälle. Kavas oli ajaviitesaade tugitoolist tõusmata, saatejuht oli Reet Valing. Minu külalisteks olid vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Inglismaal Riivo Sinijärv ja tema abikaasa Lili-Ann Sinijärv. Aino Kallase mälestusi tema eluperioodist koos Oskar Kallasega Londonis lugesid Mari Lill ja Tõnu Tamm. Saate valmistasid ette operaatorid Külli tüli ja Riina Reiman. Head õhtust.