Toomkirik ehitati Tartusse 13. 14. sajandil ja see oli üks väga uhke ja võimas on ilus maja, tuletab ta meelde oma arhitektuurist Kölni toomkirikut, mis on üks maailma arhitektuuri suursaavutusi. Sellest ajast seisis ta Toomemäe kuni 1624. aastani, siis juhtus jaanipäeval suurt tulekahju. Terve see uhke kirik koos varandustega põles maani maha. Jäid seisma varemed. Varemed olid Tartu poiste püksilõhkumise kohaks ja hakkidele pesitsemispaigaks, nii nagu kirjutab Kreutzwald. Kuni 19. sajandi alguseni 1800. aasta paiku tekkis mõte asutada Tartusse uuesti ülikool. Kuueülikooli juurde oli loomulikult vajakaraamatukogu. Raamatukogu direktoriks kutsuti nooresteetika professor. Ta ei olnud veel kolmekümneaastanegi Karima orgenster. Esteetikaprofessor oli romantilise hingega ja temale meeldisid need varemete arvas, et neist võiks ehitada ülikooli raamatukogu ekse, kangesti sobiks raamatukoguks ja nii siis alustatigi Nende varemete ümberehitamist raamatukoguks 1806. aastal kolitegi siia sisse. Nii et sellest ajast oleme me toomemäe varemetest päriselanikud, Ülikooli raamatukogu, otse Lorbama asutamisaastaks 1800 teist aastat. See on seesama aasta, millal asutati uuesti ülikool. Tõsi küll, juba 1632. aastal Tartus ülikool ja ülikooli juures oli ka raamatukogu. Aga meil on olemas ainult üks raamat sellest raamatukogust. Ja seegi raamat on meile hiljem juubeli puhul annetatud. Nii et me ei saa lugeda oma vanust tagasi. Nii kaugesse aega raamatukogu asutamise juures oli suuresti tegevraamatukogu direktor Margenstern. Teda on kutsutud raamatukogus hingeks ja selleks ta sai, tõepoolest on jäänud tänase päevani. Karn orkester oli väga mitmekülgne inimene, ta oli kõrgesti haritud, selle aja kohta, oskas paljusid keeli, valdas vabalt ladina, kreeka, saksa, prantsuse, inglise keelt. Ta luges paljude, oskas imehästi kõnelda. Ta oli hästi mitmekülgne. Raamatuga kosutas lähtudes oma iseloomust, jooma, haridusest hästi põhjalikult, hästi, mitmekülgselt, ütles nii, et olgu ostetud sellesse raamatukogusse ja kõik, mis väärib igavest säilitamist alaliseks hoidmiseks, ei tasu koostega muretseda. Iga asja ega iga raamatut tuleb muretseda selline raamat, mis räägib midagi uut kasti avaldustes või kunstides raamatuid revolutsionääre, nii ta ütleski, on vajatule rikkust kõigile inimestele. Et ta oli oma läänemises raamatusse veel selles mõttes huvitav, et ta arvas, et kõik võivad raamatukogusse tulla mitte ainult üliõpilased, vaid kõik inimesed, kes tunnevad vajadust lugeda või tahaksid lugeda, peavad selle raamatu raamatukogust saama. Selle poolest on Tartu Ülikooli raamatukogu omapärane, et juba algusest peale oli ta avatud kogu lugevale publikule ja tänapäevalgi meil on umbes 20 protsenti või isegi rohkem lugejaid, kes ei ole ülikooliga seotud õpilasi, vanematest, klassidest, ülikooli lõpetanuid, pensionäre lihtsalt et töötajaid, kes tunnevad huvi vajaliku raamatu vastu, mis midagi nende jaoks räägib, mis nende jaoks on just nagu vajalik. Kuigi Morgensternandis siin lähtealus, et siis tema ont jätkasid veel paljud-paljud, teised nagu marker, Sterni abiline ja kaastöötaja, kellega nad vahel küll vaidlesid, tülitsesid taga siiski lõppkokkuvõttes ühiselt asju ajasid Emile, Anders ja nii edasi tervelt 21 direktorit, mina olen praegu 22.. No nagu ikka kombeks, vanasti olid mehed sellel tähtsal ametikohal, kaks viimast on olnud naised. Meie raamatukogu kõige vanemaks raamatuks on kuulsa Armeenia teadlase ja kirjaniku Abavjani poolt kingitud raamat. Käsikirjaline armeeniakeelne raamat. Väikeses formaadis näeb väga armas välja talle nahkkaaned armeeniakeelset täheda käsitsi hoolikalt välja maalitud kirjapilt on väga ilus, iga punkt ja igav oman omal kohal. See on nagu kunstiteos. Tõelise naudingu valmistab selle vaatamine veel sellepärast, et ta on väga ilusasti illumineeritud, see tähendab käsitsi värviliselt illustreeritud ilusat algustähed on säilitanud oma endisele värvi, kuld on ehtne ja seda võib öelda üldse kõikide vanemate käsikirjaliste raamatute kohta. Siin on näiteks üksin àra noppijakeelne raamat. Temas on miniatuurid, mis kujutavad stseene araabia elust. See on üks armastuslaulude kogumik. Ta on kirjutatud samuti käsitsi nakutena teraapia keeles. Väga suure armastusega on kunstnik siin kujutanud taimi, ilusaid lilli. Nad jutustavad ühtlasi ka sellest, millest kogu raamat, et, et elu on ilus ja inimesed on head. Väga huvitav on siin näiteks islami kalender. Me nagu vaatame mingit sarnasust, ei ole sellel meie kalendriga mingid kettad ja ringid. Ja inimesed, kes tunnevad vastavate ajalukku ja vastava maa kombed, ütlevad, et sellesama kalendri järgi võib tänapäevalgi aega arvata käsikirjaliste raamatute kohta ja peab ütlema, et nad olid väga kallid. Neid jõudsid muretseda ainult üksikud inimesed ja neid kanti Kaasas, neid pärandati põlvest põlve. Trükikunst leiutati teatavasti Gutenbergi poolt ja trükikunsti leiutamise sajand tõi siiski juba ilmalevaka palju trükitud raamatuid. Neid kõiki kutsutakse inkuna abilteks. Ülikooli raamatukogus on neid üle 40, ta näeb väga sarnane olevat käsikirjalise raamatuga kõrval on üks Lääne-Euroopa käsikiri peaaegu sammas ajast ümber on kirjutatud üks palveraamat koort ka nootidega. Ja nüüd me vaatame käsikirja jäinkunatlit, isegi tähekujud on väga sarnased. Algustähed on niisamuti käsitsi kaunistatud nagu käsi kirjalgi. Inkunablit olid ilusad ja ka väga kallilt. Aga trükikunst levis ja kohe varsti tekkisid ka kuulsatrucarite firmad. Tõrkarite firmadest Meil antiinide ja Elseviiride raamatuid üsna palju. Raamat muutus siis odavamaks, pidi olema. Käepärane formaat on väike. Hästi meeldiv on niisuke piklik formaat, mida sel ajal kasutati, ei ole meie raamatukogus vähega vanu vene trükiseid ja samuti nagu pinkuna appleid on meil ka vene trükikunsti leiutaja Fjodorovi raamat, Tõite, neid on meil samuti mitu ja nad on haruldased, nad on palju haruldasemad. Kuinkunablid. Meil on siin üks piibel, mis on trükitud Fjodorovi poolt, tähendab, samuti ja välja tähedam, korralikud. Ja teda vaadates näed, mis moodi slaavi kiri on arenenud. Tänapäeva tähed sellega üsna vähe sarnanevad, selleks on haridust vaja, et seda raamatut lugeda, sellest raamatust aru saab. Maailma trükikunsti areng viis edasi teaduslike ajakirjade tekkimiseni vitriinis väljas on meil näitusel kogu aeg üks maailma päris esimene teaduslik ajakiri, mis hakkas ilmuma 1665. aastal. Filosoofiaalane tol ajal filosoofia tähendas loodusteadusi kõik loodusteadused. See ajakiri on sellepärast meil väga hinnas, et meil on olemas kõik aastakäikude ajakirja ilmumise ajast alates tähendab üle 300 aastakäiku. Eesti kultuuriloo seisukohalt on raamatukogul samuti ühte ja teist väga huvitavat. Siin on meil Otto Villem Masingu nädalaleht. Siis on meil kalevipoja esiktrükk, mis ilmus teatavasti Soomes Kuopio linnas. Meiena naabrite esimestest raamatutest on meil olemas lätlaste kõige esimene lätikeelne raamat. Lätlastel endal muud ei, seda ei ole ja lätlased alles hiljaaegu seid meie kest koopia, me olime nii uhked, et me saime neile teha koopia sellest raamatust. Leedulaste esimene raamat on meil olemas, samuti soomlaste esimene raamat. Soomlased käivad meil raamatukogus tihtipeale ekskursiooni ja siis nad on üllatunud, ütlevad Soomest, me ei näe seda. Haruldane on ka see, et meil on poolioni isiklik rahvat. Napolion oli lugemishimuline RÜE juht ja kui ta sõitis sõjakäigule, siis tal oli tõllas kaasas alati raamatukogu. See oli spetsiaalselt tema jaoks köidetud punasesse safie nahka ja raamatukogu kaanele oli pressitud Napoleoni super eksiibris omaniku märk raamatu kaanel. Paljon luges sõjakäikudel tavaliselt kuulsate meeste elulugusid ja meil ongi raamatukogus Plutarkusse kuulsate meeste elulood. Napolion hoidis oma raamatuid väga kiivalt. Ta luges neid ainult ise ja naljalt kellelegi laenanud ega ei näidanudki. Juhtus aga niisugune piinlik lugu, et kui ta 1812. aastal Venemaalt põgenes, siis üks raamat pudenes tal tõllast maha. Tal oli nii kiire, häbi küll. Tal ei olnud aeglased raamatut üles võtta. Üks tema lähikondlaste korjas selle üles ja muidugi jäi ta siis meile saagiks. Nii on ta siis meie raamatukogus. Prantslased pärivad praegu meie käest, et kas me ei tahaks seda neile loovutada, kuna ainult CO puudus Napolion isiklikust raamatukogust, mis tal oli kaasas Venemaa sõjakäigul. Me ei tahaks seda kuidagi anda, sest meile jutustab ta huvitavalt meie kodumaa ajaloost. Üks esimesi, kes unistas ilusast maailmast ja paremast elukorraldusest, oli toomas moorus. Ta lõi esimese sotsiaalselt toopia õnneliku ühiskonna pildi oma raamatus, mille pealkiri ongi utoopia toomas moorus. Utoopia kujutas elu üksikul saarel, kus kõik inimesed ana ausad, õnnelikud, töökad, abistavad 11 Ta arvas, et kõik see, mis segab, tuleks jätta selle saare piiride taha. Ta mõtles välja kõik uueks, isegi tähestiku Toomas moorusse utoopia meie raamatukogus olemas, siin võiksite näha neid tähti. Tähed on ka lihtsamat, kui meie praegused tähed on sirgjoontest ja ümaratest joontest koosnevad moorusse utoopia Ma ei meeldinud muidugi mitte kõigile neile, kes olid juba omale elus kätte võitnud. Taanduse ei meeldinud, et elu võiks kuidagi hakata ümber tegema ja põleta tol ajal Se utoopia raamat ära. Ime läbi säilisid mõned eksemplarid. Ja meil on väga suur rõõm, et üks neist on ülikooli raamatukogus. Väheseid oli teada veel maailmas kahte või kolme enne teist maailmasõda, aga kuuldavasti mõned neist ka on see aja jooksul veel kaduma saanud. Raamatutest revolutsionääridest sõna tõsises mõttes juba neist raamatutest, mis elu paremaks tahtsid teha ja ühiskonda korraldada õiglasemalt, niiet et ei oleks ühtesid, kes saavad kõik ja teisi, kes teevad, kõik, on muidugi meie raamatukogus ka üsna mitmeid mitmeid aga võib-olla et nüüd kõigepealt ajalehtedest, sellepärast et raamatut veel kuidagi jäävad terveks, aga ajalehed satuvad raamatukogusse harva ja säilivad arv. Meie raamatukogus on ühiskondliku elu seisukohalt ja ajaloo uurijate seisukohalt väga huvitavat ajaleht kõigepealt piskra, 1902. aasta 15. number. Revolutsiooniline mõte hakkas Venemaal sel ajal tasapisi küpsema, hakkas ilmet võtma ja isk ratt trükiti välismaal tootjaga üle piiri salaja sisse Venemaale. Is krat kirjutasid, levitasid tuntud vene mõtlejad ja kirjanikud ja nemad nägid sellega palju vaeva, Iskra ise. Aga nagu te näete, tilluke pisike õhukesel paberil peenikeste tähtedega kirjutatud joon lausa imet, üks number sellest on säilinud, sest Is krahh on väga haruldane. Iga haruldast test asjadest on meil revolutsiooni päevilt 1900 seitsmeteistkümnendast aastast esimesed ajalehtede numbrit Pravda ja Izvestija väga huvitav vaadata, millest siis kirjutati. Kutsuti elanikkonda säilitama rahu, jätkama tööd, mitte paanitsema ja mulle tundub, et rääkida lihtsalt revolutsioonist ilma neid ajalehti nägemata ongi kuidagi nagu üldsõnaline. Väga paljud käivad meil raamatukogus, kes uurivad neid ajalehti, käivad ka lihtsalt ekskursioonid, õpetajad õpilastega, kes vaatavad, mismoodi nägi välja elu sel ajal ja kõigest sellest jutustavad ajalehed ja raamatud. Meil oli suureks üllatuseks, kui möödunud aasta lõpupäevadel saabus meile back door Heyertalilt, kes jättis meile kaheköitelise raamatu oma reisikirjeldustega ja omab kokkuvõtetega isikliku pühendusega Tartu Ülikooli raamatukogule. Ja see on meile uus haruldus. Teist sorti haruldused on sellised, mis juhtuvad lihtsalt kuskil oleme laokile jäänud. Jääd on tõesti võib-olla väga, alati on väga haruldased asjad. Jällegi, alles mõni aasta tagasi räägiti meile, et maal kuskil on pööningul vanu raamatuid. Kui me kohapeal ja sõitsime, siis me nägime, et seal oli vanu ja tõepoolest väga vanu raamat. Ka nende hulgas on näiteks esimine, entsüklopeedia päris esimene Titroojat, alampäri entsüklopeedia. Meil oli väga hea meel, sest see on niisugune haruldus ja niisugune varandus väga kahju oleks olnud, kui särama, et oleks lihtsalt ningul hiirte poolt ära näritud või kuidagi muidu niiskusega hukka saanud. Ülikooli raamatukogu Tartus on ühtlasi ka muuseumitüüpi asutus, sest meil ei ole mitte ainult raamatuid, vaid meil on garaasiad. Meil on maalid ja keel, laatia vanatu olid praegu siin direktori kabinetis. Ki, kus me oleme, on ilus nikerdustega tool, kahe paabulinnuga seal, endine ülikooli rektoritool, kogu mööbel siin on riikliku kaitse all ja minule endale meeldib kangesti Margenterni portree, mis vaatab mulle vastu kabineti seinalt. Orkester vaatab otse mulle otsa ja mul kogu aeg näib, et ta kas kiidab heaks seda, mis ma teen või ei ole päris iga kord ka rahul. Meie raamatukogus on mitmeid orkester, nii portreesid. Kõige kuulsamad on küügelkeni portreed. Küügelkenid, kaksikvennad maalisid paljusid kuulsaid inimesi ja. Meil on ülikooli raamatukogus tuntumad Elkeni portreed Herterist, Küütest ja markensternist. Köök Elken maalis Götet väga hoolikalt. Ta maalis teda tõsiselt. Ta maalis Götet niisugusena, nagu küte oli, küte vaatab meile otsa siit niisukese, vana, elukogenud, võib-olla natuke väsinud mehed tõsise pilguga küttele endale. Se portree meeldis ja see, kuidas külgelgi teda maalis, talle meeldis, sellepärast oli nõus, istus isegi ükelkenile. Sama lugu on Herderi portreega. Hirter oli ise ka väga nõudlik oma portreede suhtes ja tükel geni portreega oli ta väga rahul. Morgenster, kes natuke edev mees oli, ei olnud päris rahul küügelgeni portreega, sest ta ei ole seal nii kaunis, nagu oleksite tahtnud ennast näha. Ometi on see markestani portree just niisugune, nagu markesten olevat oma elus olnud. Sakslased hindavad kiigel geni maale väga ja praegu. Nad nõuavad meie käest ikka järjest koopiaid. Me saadame neid mitmete näituste jaoks ja praegu ei olegi ülikooli raamatukogus kõiki kõikjal geni portreesid väljas, sest osa neist on Tallinnas. Kunstinäitusel. Nüüd piltidest, mis meil majas on, on väga haruldased. Kaks Göte joonistust. Johann Wolfgang Göte oli väga andekas inimene. Ta musitseeris tamm joonistas ta luuletas, tal oli hea organisaator, Otar Janne ja pildid SIIN pärinevad käte kahtlemisaegadest. Nimaid reisist oma sõbra, maalikunstnik nipiga daalias ja joonistas. Ja siis juhtus niisugune lugu. Hetk Niip ütles talle. Tead, sõber, hakka parem luuletajaks. Keete kätelt solvus, sest see oli märguanne sellele, et pildid ei olnud mitte just väga hästi välja tulnud. Depakiskama joonistustarbed kokku kinkis need pildid oma armastatud tütarlapsele ja otsustas hakata luuletajaks. Pildid aga sattusid ülikooli raamatukokku üsna keerulist teed pidi, nimelt et tütarlapse isa jäi vaeseks ja otsustas korraldada oksjoni sellel niisugusel müügivõistlus seal siis need pildid maha müüa. Orkester nii esindajale, kes ostis nad ülikooli raamatukogu jaoks Morgaste palus hiljem Götet, ta kirjutaks sinna pildi juurde, et need on tema peedid ja keete siis kirjutaski, et mullane häbi, et minu algaja katsetused kuldsetes raamides ripuvad ülikooli raamatukogu direktori kabineti seinal vene kirjanduse sõbrad käivad ekskursioonidel tihti päris gruppidena vaatamas Puškini surimaski. Ülikooli raamatukogus on Puškini surimaski aukohal meie nõndanimetatud Margesterni hoitles. Me hoiame teda sellepärast, et meil on meeles see kirjaniku sõprade soov seda maski alati siin säilitada. Kui Puškin oli noormees, siis tavaga tahtis tulla Tartusse, et tal oli siin kaasvõitlejaid ja aga mõttekaaslasi, aga tsaarivalitsus ei lubanud tal seda teha, sest ta oli ettevaatlikke, kartis, et kui Puškin tuleb Tartusse, siin on vabamõtlejaid ja võib tekkida mingisugune niisugune käärimine. Puškini keelati Tartusse tulla ja kui ta siis õnnetul kombel surma sai, siis üks kolmest originaalsurimaskist annetati temale sõprade ja tuttavate kaudu meie raamatukogule sellise mõtte tähistamiseks, et kui ta ei saanud eluajal Tartus olla, las siis Puškin olgu siin peale surma. Ja nii me siis teda ka hoiame. Käsikirju on meie raamatukokku kogutud väga mitmel kombel ja väga mitmete isikute käes. Meie käsikirjade kogus on üks suuremaid kollektsioone, nõndanimetatud Saartivuse kollektsioon. Saartius oli Ermitaaži arhivaar ja tema kireks oli koguda kuulsate meeste käsikirju. Kogus neid palju kogu oma elu ja siis ta lõpuks kinkis selle kogu Tartu Ülikooli raamatukogule. Saartiuse käsikirjade kogus on väga paljude kuulsate nimekate meeste kirju ja võiksin vaadata näiteks kroloogi valmi. Kre Low kirjutas oma Valme mitu korda ümber, ikka ei tahtnud tala alguses päris hästi välja tulla. Siin on üks vall triimusegaa kalm talumeest. No ega ta väga palju parandanud ei olegi, paar rida on maha tõmmatud ja see on üks huvitav variant üldse sellest valmist mahatõmbamised on õige õrnat saab näha kohe, kuidas kirjaniku mõte on hukkunud. On meil siin Grybojeedagi käsikiri siis on meil siin teisigi Sänni, Markku per Lermontovi, Siller, Heine ja nii edasi. Vähesed teavad, et fotograafia leiud Tajaks oli inglane häälpat ja meil on sind Talbot esimesed fotod 21 fotot. Nad on kvaliteedilt väga head, lihtsalt imetellitavalt head ja nende fotode kollektsioon meile. Sõltlane sattus ta siia tänu Tälbati abikaasale, kes oli jällegi seotud kuidagi eestika ja Tartuga annetesse need fotod siis ülikooli raamatukogule. Raamatukogus käib palju külastajaid ja rõõm on, et meil käib noori ja päris tavaks on, et abitoorium tuleb korraks läbi meie raamatukogust tihtipeale abituriendid küsivad, et kus teil on siis seitsme Moosese raamat sest rahvaluules on üleskirjutusi selle kohta, et ülikooli raamatukogus peab olema tiga müüri küljes või riiuli või puldi küljes. Seitsmes Moosese raamat, see on niisugune tarkuste raamat, kus on kõik kõige suuremad teadmised sees, kus on vastused kõikidele küsimustele, kus on saladused nii, et miskit enam ei jää varjatuks inimese ees. Nii nad siis nõuavad seitsme Moosese raamatut ja kavala näoga mõnikord ütlema, et kuidas te siis ei näe. Seitsmes Moosese raamat on ju tõepoolest siin raamatukogus olemas. Võib olla küll, et ta ei ole nii konkreetselt ketiga mõne puldi küljes, aga kõik see, mis on neis raamatutes, teeb kokku kindlasti mitte vähem kui see, mida oletad. Ta olevat seitsmes Moosese raamat. Kui leidub usinaaid, uurijaid, kes kratsivad raisata aega ja päevi ja kuid nende paranduste sisse süvenemiseks raamatute lugemiseks siis muutuvad nad ise niivat rikkaks, need uurijad. Neid nad näevad ja imestavad, kui palju on siiski inimkonnal teadmisi, kui palju tarkust, kui palju juba teatakse ja võib-olla, et tuleb ka siis selline teadmine veel, et ega kõikidele küsimustele kirjutatud vastust ei saagi olla, et tuleb lihtsalt ise õppida, mõtlema, ise õppida, uurima, sest elus on kindlasti küsimusi palju rohkem, kui on vastuseid raamatuis. Aga see ongi kõige suurem tarkus, mida vast ülikooli raamatukogust võiks ehk leid.