Ülikooli raamatukogu külalised küsivad mõnikord missi imelikult, paksud raamatud seisavad käsikirjade osakonnas riiulil. Siis oleme me sunnitud vastavalt, need ei ole üldse raamatud. Need on niuksed, kavalad karbid, mis on tehtud selleks, et kaitsta käsikirju, tolmu ja muude väliste kahjustuste eest. Karbid on Nad, nad on niuksed lases nahksis, köites kuldse kirjaga jätavad väga vana ja soliidse raamatu mulje. Et tegelikult on nendest autograafide kollektsioon autograaf. See on inimese enda käega kirjutatud mingisugune kirjatükk. Ta ei pruugi olla mitte kuigi pikk auto krahviks loetakse isegi lihtsalt allkirja, mille inimene on oma käega dokumendile alla pannud. Neid autograafe kogus omal ajal ennastsalgavalt ja suure vaimustusega Ermita gaasitöötaja saatius. Ermitas oli Venemaal tuntud keskne kultuuriasutus ja sardivus oli seal midagi. Varahoidja taolist tegeles vanade müntidega ja möödulat. Sajandi alguses ta väga intensiivselt asuski autograafiku veel oma eluajal leidis šartjus. Auto graafitu läkski, kitad Tartu ülikoolile. Kui Tartu ülikool pühitses oma 50 aastast juubelit seal 1852. aastal siis teatas sardius, kes oli vanapoiss ja kellel pärijaid ei olnud. Et oma hinnalise kollektsiooni annab ülikoolile. Aga ainus tingimus oli tal. Ta lubas selle ülikoolile alles peale tema enese surma. Ta armastas oma käsikirju väga ja suure innuga kogus neid, nii et lõpuks oli tal koos autograhvet 3222-lt eri isikult kusjuures nii mõnedki nimed olid esindatud mitme käekirja näidistega. Autograafik kogumine oli sel ajal võib-olla rohkem moes kui tänapäeval ja mõned inimesed spetsiaalselt saatsid talle oma autograafe siis Loti väga suureks auks satu tasardius autograafide kollektsiooni. Meil on näiteks siinsamas kollektsioonis üks pärikiri. Karl Ernst pääd kirjutab Saardivusele ainult suureks auks, et ma võin teie kollektsiooni oma käekirja näidis saata. See ongi selle kirjatüki sisu. Nonii saart just suri 1855. aastal. Siis tuli see autograafide kollektsioon Tartu ülikoolile ja on sellest ajast seisnudki ülikooli raamatukogus. Nendes samades karpides spetsiaalsetes lakkas paberist Sartuse enda käega valmistatud ümbrikudes. Peab ütlema, et kollektsioon on väga rikkalik ja selle kollektsiooni nägu peegeldab võrdlemisi täpselt seda kida loeti tol ajal kuulsuseks Venemaal. On väga kuulsate inimeste nimesid, kellede juurde me teiega veel lähemalt tuleme. On selliseid nimesid, kes on ammu aja poolt unustuse hõlma jäetud. Kollektsioonis on väga erinevate elukutsete esindajate kirju, käekirja näidiseid. Sinul geograafiamaadeuurijaid, kirjanikke ja kirjandusteadlasi on väejuhte ja kuningaid, heliloojaid ja maalikunstnikke, skulptorid, teatritegelasi, näitlejaid, keemikuid, füüsikuid, teadlasi igat tol ajal tuntud teadusalalt mõrvanud, et ühed kõige sisukamad ja huvitavamad fotograafid. Meie kogus on nimelt kirjanikke ja kirjandustegelaste autograafid. Üldiselt kirjanikud ise on omal ajal samuti armastanud autograhvet koguda, osanud, hinnata autograhve. Näiteks Göte on kunagi öelnud niimoodi, et inimesed muutuvad mulle elavaiks eelkõige nende käekirjade kaudu. Autograafid pole siiski nii täpsed, nii armsad kui portreed on siiski viimast, väga teretulnud täiendajati asendajat. Sama mõtte peaaegu veidi teises sõnastuses on Stefan Zweigi ja ta ütleb ka, et me suhtleme maailma suurvaimudega tavaliselt kuidagi, nagu ühel tasandil me austame neid, hindame neid, kummardame nende ees, püüame saada nende sarnaseks. Tundes suurt aukartust, peaksime me siiski oskama näha nende suurte nimede taga tavalist lihtsat inimest. Meil on oma pisimured, kes kirjutavad oma allkirja pesu arvele võib-olla või kes pöörduvad realikult õmbleja poole, sest meil on kiiresti vaja kleiti kõiges huvitavat Dudagi või kes kutsuvad kedagi kohtamisele. Ja selliseid dokumente kogudes avanevad vaat suurte inimeste igapäevase elu üksikasjad väga intiimselt väga ilusasti ja nad muutuvad meile lähedaseks. Kui me siin vaatame, Me ei võta kirjaniku siis võiksime me rääkida näiteks kookolist. Nikolai Vassiljevitsh, kook oli, nimi on kõigile kindlasti teada, aga ma arvan, et vähe on neid, kes on näinud tema käekirja. Minu ees on praegu üks kook, oli fotograaf. Üks luuletus, fotograaf on publitseerinud, kooritud luuletus on kirjutatud 1853. aastal. Väga ilusa selge ja püüdliku käekirjaga. On näha, et kirjanik on selle luuletuse kellegi jaoks nimelt nii kenasti paberile pannud. Kookoli selge ja ilusa käekirja kõrval on hoopis teine kirjapilt. Siin on meil Krõlloffi auta krahh. Nõks variant Krõllofiv vaimist ja on näha, et see kirjatükk on kirja pandud loova töö käigus. Kirjanik on ilmselt luuletanud parajasti kaks rida on tulnud hästi välja, kolmas ei taha õnnestuda. Ta kirjutab siiski selle veel uuesti system tapma. A proovib kolmandat varianti, tõmbab kõik varianti, maa kirjutab neljanda värsirea. See luuletus sellises variandis nimelt valm kolm talumist viimases variandis on samuti kõigile hästi tuntud koolis kritud luuletus. Need, kes armastavad muinasjutte, tunnevad kindlasti Hans Christian Anderseni nime. Taani kirjanik Hans Christian Andersen, nii kiri ülikooli raamatukogu Zarqiusse kogus on pärit 1846.-st aastast. Hans Christian Andersen oli väga liikuv inimene, räägitakse, et tal oli lausa rännukirg ja ta kirjutab palju kirju oma sõpradele reisidelt. Meie ees olev kiri praegu on kirjutatud ühele Jena Ülikooli professor Wolf eile, kes oli Anderseni sõber ja kirjutatud tagasi veel Ida Pürenee test. Anderseni käekiri on kuidagi rahutu ja meelel ja ta kirjutab selle kirja, kiites reisimuljeid. Ja ühtlasi rääkides siiski sellest, et alati tahaks koju tagasi tärskoti kiri tapeerimata. Täpselt ei tea, kellele see kuulus Inglise kirjanik selle kirja isegi kirjutas. Meid selle kirja kohta on siiski nüüd juba publitseeritud Ülikooli raamatukogutöötaja Intankleri poolt. Kiri ise haka pakub isegi vaatlemiseks suurt naudingut, sest Walter Scotti käekiri on korralik, loetav, väljapeetud ja esteetiline ja kõneleb tõepoolest jällegi sellest inimesest meile juba üksikkäekirjapildi kaudu midagi siiski väga olulist. Tseems feni Morkuuper kirjutab oma sõbrale, ameerika juristile. See kiri on kuidagi vallatle vastu tunnis jällegi iseloomustaks minu meelest väga lähedalt ja, ja kuidagi omapärasest küljest. Nimelt valmistus kooper väga pikka aega Euroopa reisiks ja püüdis selgeks õppida prantsuse keelt. Tõsis kirjutab Prantsusmaalt oma sõbrale, et vaatamata suurele tööle prantsuse keele õppimisel tuli ta Pariisis järeldusele, et prantslased on omaenda keele ära unustanud, sest tema prantsuse keelest ei saanud siin järsku keegi aru tännetuks eneseirooniline ja ilmselt saab aru, et ta prantsuse keel tuli välja. Aga siiski meeldiv lugeda sellest püüdlikkusest, mõista prantslasi läbi nende enesekeele, kui me vaatame siin seda kirja sisse. On Heine hautota kraam mis on meile valmistanud vot väga palju peavalu. Nimelt kirjutab eine siin kellelegi midagi väga olulist. On kirja pandud kuus rida teksti, mis on hiljem hoolikalt maa kriipsutatud. Uurijatele valmistaks suurt rõõmu lugeda, mida einet tahtis kirjutada, milleta hiljem läbikriksutas. Me olime kasutanud väga mitmesuguseid meetodeid röntgenvõtteid ja ultraviolettkiirtest pildistamist, et kätte saada neid saladuslike ridu nende ridade mõtet. Kahjuks ei ole see õnnestunud. Hoiame kirja väga Pole ka, et võib-olla mõned teised meetodid lubavad meil siiski kunagi seda saladust avada. Hana repansak on kirjutanud 1843. aastal mingisugusele reisifirmale, ilmselt tema üksikasjalik korraldus, kuidas saata kohvrit haamri kaudu Pariisi on nagu pärit tema eneseromaanist. Sunni üksikasjalik täpne ajab kuidagi muigama lugedes seda, kui hoolega mõtleb kuulus kirjanik iga oma riidetüki saatusest, millise tähele lepanuga püüak ta kõiki oma isiklikke asju korraldada. Mõningad autograafid on lihtsalt väikesed kirjatükikesed, viisakuse avaldused näiteks Aleksander tümaak iri kellelegi Metšerskile, kes omal ajal oli küllalt tuntud vene näitekirjanik, kes kirjutas prantsuse keeles. Maa kirjutab sellele Metšerskile lihtsalt seda, et ta südamest kahetseb, et ta ei saa tulla aplodeerima tema näidendile. See siiski näitab, et tol ajal neid näidendeid tunti ja hinnati. Mõnikord on kiiri kutse autori teose esmakordsele lugemisele. Sel ajal, kui kirjutas o oma revolutsioonilisi näidendeid, mis kirjanduses väga palju uut tegid, oli kombeks kutsuda austajaskond näidendi esmakordsel ettelugemisele kirjutab siin kutsub kedagi oma näidendi ettelugemisele ja see on teatud lauset allakriipsutatud mis rõhutavad seda, et näidendi ettelugemine on ainult sõprade omavaheline õhtu. Mõningad autograafid on lihtsalt autogrammid, see tähendab, tegemist on ainult allkirjaga ja isegi allkirja kogumisel on oma suur ja sügav mõte, sest inimese allkiri räägib inimesest palju ja näitab meile just nagu fotoki teinekord inimese olemust, aga küllaltki ootamatust küljest. Eks François René satab Briaani prantsuse romantismi rajaja allkiri, mis on meie kogus olemas, on Moore vahav ja ma ütleksin isegi, et ETF ja meenutab nii toredasti siis sellesama kirjaniku stiili sest romantismi rajaja šotab Briaanis stiil võib-olla, et see võrdlus on liiga julge, aga minule näib, on täpselt samane, kuid tema allkirja number kalligraafilised keerutused pole midagi erutavamat, midagi, mis pakuks nii suurt intellektuaalset naudinguks ja paneks teadmised nii rängalt proovile kui töötamine autograafidega. See on meie raamatukogu kauaaegse bibliograafi Elsa Kudu mõtte. Tõepoolest, kui me vanade kirjadega töötame, siis leidub seal palju nimesid, sündmusi ja kohti, mis on omal ajal olnud üldtuntud, kuid nüüd on paratamatult jäänud uute nimede ja uute sündmuste varju. Nende lahtimõtestamine on võimalik vaid suuri teadmisi omades paljude monograafia afiate, teatmeteoste ja registrite abil ajastut hästi tundes ja inimesi teadesse tundes, kes sel ajal elasid, näiteks on siin Lermontovi kirik kellelegi ja juba esimesed sõnad tekitavad küsimuse. Nii lõi Bibi kisselli Bibi, kellele lärmata kirjutas, keda kutsuti sel ajal Pipiks. Võib-olla et võtab tükk aega peamurdmist enam kui sellele osatakse vastata. Näiteks siin on gripojeetovi kiri Sakkorskile. Sel ajal oli palju sa karskeid, millisele Sakkorskile, millal see on kirjutatud kiri andateerimata või näiteks Kondjorovi autograaf, ilmselt katkenud mingist pikemast kirjutusest tekstil puudub täiesti. Sissejuhatus puutub lõpp. Ma tükk tööd nõudis uurijatelt see, et selgeks teha väga täpselt, et on tegemist romaani katkendi, ka sinu kirjutatud oktoobrist 1848 romaane on avaldamata pealkirjaga, kus me oleme ideeemmis. Siin katkendis on juttu merest, mägedest, inimestest ja alles. Ja kauaaegne uurimistöö viis kokku need leheküljed teiste lehekülgedega, mida säilitatakse Kontšarovi arhiivis. Kui me töötame autograafidega, siis tekib kuidagi eriline meeleolu, tuleb sisse elada, sisse tunda ennast sellesse sajandisse, millest on pärit autokrahvid. Ülikooli raamatukogus on autograafidega tegelenud inimesed alati ja öelnud, et häälestamine autograafide lainele nõuab suuri Teadmisi ajastust ajastu vaimutundmist ja tekitab hiljem suure aukartuse kultuuripärandi vastu aukartust. Inimese tööde kirjutamise TEMA elu tema tegemise vastu on tänapäeva üliasjalikul ajastul väga vaja. Peaksime võib-olla mõtlema sellele, et neid nii, et mis jäävad käsitsi kirjutatuna meist pakuvad võib-olla kellelegi huvi, kui mitte uurijale, siis lihtsalt võib-olla aastate pärast leedutavale või meie sõbrale või meie väga lähedasele inimesele. Juhtub, et inimeste kätte satub käsikirjalised dokumente, mis visatakse lihtsalt ära. Leitakse, et need ei ole kellelegi vajalikud. Tahaksin öelda, et ennem kui te käsitsi kirjutatud eriti vana dokumendi ära viskate vaadake hoolega, võib-olla nõnda väärtit säilitada.