Tere pühapäeval Helsingis lõppenud järjekordne raamatumess on Eesti kirjanduselu, käesoleva aasta võib olla üks kõige tähtsamaid sündmusi. Eesti oli nimelt messil, peakülaline, osteti ära ligi 900 eksemplari eesti kirjandust. Oli väga rahvarohke, köit, kohtumisi eesti kirjanikega, aga ka meie arvamusliidritega poliitikute aja loolastega ja nii palju, kui muljeid on siia Eestisse jõudnud, kõik oli, oli suurepärane. Samas on öeldud ka seda, et võib-olla mujal riikides peetavad del raamatumessidel eesti kirjandusel nii hästi võib-olla ei läheks. Ei ole nii palju tõlkijaid, kes tõlgiksid, et eesti kirjandust ütleme saksa ja inglisekeelsesse kultuuriruumi ja kas see nüüd tõepoolest nii on või on siin olemas mingeid pooltoone, seda me loodame siis kuulda tänase saate käigus meie külalistelt kelleks on kirjastuse Varrak juht Krista kaer, tere, ütleme kirjastuse tänapäev, juht Tauno Vahter ja Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juht pilvi Liivak, tere. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Me alustame palun sellest, et me palu, et ma palun teil võrrelda. Ma palun teil võrrelda suuri raamatumisse Frankfurdis, Londonis võib-olla Kaiate poris toimuvaid raamatu meisse Helsingi raamatumessiga, mille poolest nad on erilised ja erinevad. Tauno Vahter. Frankfurdi raamatumess on meie jaoks niisugune olümpiamängud mõnes mõttes, et kuna need on, see on maailma suurim raamatumess siis Frankfurdi raamatumess on väga suunatud just kirjastajale. Kuigi seal käib ka kohalikke inimesi, siis peamiselt ikka sakslasi. Aga see on just niisugune kirjastaja keskne, et seal on erinevate riikide kirjastajad, kes omavahel kohtuvad, arutavad plaane. London on ka võrdlemisi kirjastaja keskne, kuigi seal on võib-olla natuke rohkem ka publikut juba. Aga ütleme siis, Jötebori, Helsingi, Moskva on rohkem mõeldud ikkagi inimesele, kes tuleb sinna laadale, tuleb võib-olla raamatuid ostma. Autorite esinemisi kuulama. Et sarnane Tallinnaski, onju? Raamatumess, kus ütleme suurusjärgu mõttes võrrelda siis Tallinna messil vist viimati oli kuskil kuus, 7000 külastajat. Helsingi messile oli umbes 80000. Vilniuse messil umbes 70000 frankfurdi messikülastajate arvu. Ma ei oska öelda, sest see on ikka sadades tuhandetes. Aga noh, umbes sellises suurusjärku vahed on nii et ta on kohalikus mõttes päris suur mess, kus rahvas käib hea meelega ostmas raamatuid ja kohtumas lugejatega. Krista kaer, nii et niisugune inimesekeskne mõnus eestlasele hoomatav ja hallatav on Helsingi raamatu. Jah, eks ta üsna hoomata hallatav, seda enam, et tegelikult seal toimuvad tõesti need kirjanike esinemised sealsamas näitusesaalis. Kirjanikud, esinenud näiteks ühes nurgas, samal ajal võib minna paar sammu edasi osta letist odavama hinnaga raamatuid, kui poest. Ja ühe päeva jooksul võib saada ülevaate siis, mis on välja antud Soomes ja kuulata neid, kes on parasjagu kutsutud esinema eriti just muidugi peakülaliseks oleva kirjanduse või maa esindajaid. Ja päris karedaks tegi, kui vaadata, kui palju seal tõesti inimesi oli, kui, kui suure huviga nad seal toimetasid ja vaatasid asju, kui palju oli huvilisi kirjanikke kuulamas. Elvi Liive, teie ju käite ka raamatumessidel, sest et Eesti Kirjanduse Teabekeskuse ülesanne on tutvustada eesti kirjandust eesti kirjanike välismaal, mis teile silma hakkab just Helsingi raamatumessist rääkides. No Helsingi on kahtlemata Eesti jaoks kõige sõbralikum raamatu, mis üldse sellepärast et niisugust lugejaskonda ja niisugust Eesti vastu huvi tundvat inimhulka ei ole kindlasti mitte kuskil mujal maailmas ja samuti ei ole kusagil nii palju tõlkijaid, nagu on eesti kirjanduse Soomendajaid. Aga Jette Voris võiks ju arvata, et, et rootslane ajalooliselt tunneb Eestit eesti kultuuri või vähemalt huvi Eesti ajaloo kultuuri vastu rohkem kui näiteks Islandil või Iirimaal. Ma ei, ma ei arva nii, ma arvan, et kui me nüüd võrdleme rootslaste soomlast, siis soomlane tunneb me kirjandust, on kogu aeg eesti kirjanduse vastu huvi tundma, tean seda pidevalt lugenud soomlane imetleb meie Jaan Krossi ja nii on täiesti teadlik sellest, et temal Jaan Krossi ei ole. Ja rootslane on juba kogu skandinaavia maa müstika palju kaugemale. Selles mõttes on Soome midagi täiesti erilist. Millal algasid esimesed ettevalmistused kirjastajate poolt Kirjanike liidu poolt Kirjanduse Teabekeskuse poolt? Ettevalmistused Helsingi raamatumessiks? Poolteist aastat tagasi pisut aega enne pisut aega enne Helsingi eelmise aasta messi ja tegelikult muidugi juba kaugemalt, sellepärast et seda ekspositsiooni konkreetset alustasime aasta tagasi iganädalaste kokkusaamistega ja mõttetalgutega. Aga see nii-öelda päris idee alguses läheb ikka tagasi. Kolm-neli aastat tagasi. Krista kaer, kuidas kirjastused valmistusid niisuguseks suureks messiks, kus Eesti on peateema teema, maa? No kirjastustes ja vaadata teatud raamatut selleks ajaks tõesti ilmusid näiteks nendelt autoritelt, kes seal esinesid, keda soome keelde tõlgiti, et oleks ka välja panna nende raamatut eesti keeles. Et see oleks korraldada tõesti esitlusi ja soovijad saaksid osta eestikeelseid raamatuid. Aga peale selle ei saa öelda, et nüüd väga põhjalikku valmistumist oleks olnud vaja. Muidugi läksid kõigist kirjastustes raamatut sinna väljapanekud, mis võisid siis soomlastele huvi pakkuda. Aga Eestis on, teatavasti on niisugune süsteeme suures osas, et kirjanikel on nende enda raamatu autoriõigusega tõlkeõigused. Ja Soome kirjastused pöördusid otse autorite poole, ostsid need õigused, ainukene asi, mida kirjastused said kaasa aidata, oli tõesti. Et pakkuda välja siis neid kirjanikke, nimesid, keda võiks tõlkida ja rääkida, kui toredad ma pean soovitada aidata igati kaasa. Soome kirjastused tegid ka sellise ringi peale täitsa eesti kirjastustes, et tulid siia või, või tulid täitsa kohad on mitmed kui lihtsalt kirjutasid ja palusid soovitada, et nad tahaksid näiteks messi ajaks välja anda ühe või kaks eesti raamatut, soovitage midagi, et neil on muidugi teatud oma eelistused, on aga nad kõigepealt kuulavad võib-olla meie poole soovitused ära, aga samas nad annavad siis selle veel kellelegi lugejale, kes kirjutab meile põhjaliku aruande. Ja siis need selle põhjal otsustavad, kas nad selle annavad välja. Et teatud asjade puhul muidugi nad eelistavad romaani tavaliselt, et ütleme, et lühijutt või lasteraamat mitte nii väga, nad eelistavad romaani ja neile meeldivad võib-olla teatud teemad, mida on ka siit sellest valikust näha, mida tõlgiti selleks puhuks, et et nagu oli, ütleme mari saadi Lasnamäe lunastaja puhul näiteks et kus on see eestivenelaste teema sees ja, ja, ja samamoodi või lihtsalt väga tugevad raamatut, mis on hiljuti ilmunud nagu Viivi Luige varjuteater ja et nad, nad oskavad üsna hästi valida. Nad eelistavad romaani kas põhjuseks on see, et romaani kultuur kirjutamise ja lugemise kultuur on Soomes nii tugev? Ma arvan, et see eelistus on üldse igal pool, aina vähem on võimalik lugejatele müüa lühijutuga. Enamikes riikides suhted samasugune. Aga muide, ilmus Mehis Heinsaare jah, seda küll, aga mis on väga haruldane asi. Jah, aga nii ta antakse muidugi välja, antakse tihtipeale välja väiksematest iraažides. Kui on võimalik toetust saada, siis just novellikogudele seda alati taotletakse. Ja paratamatult lugejate jaoks on romaan ahvatlevam. Kuidas mahtudega oli, kas, kui palju jagus? Messile viidavate raamatute hulgas ilukirjandust kui palju teabekirjandust, kui palju oli proosat, kui palju luulet? Ilvi libe? Püüdsime nagu seda valikut tehes. Suurt rõhku panna siiski eesti ilukirjanduse osakaaluna, et oleks võimalikult palju esitatud võimalikult head eesti ilukirjandust. Ja, ja siis lähtusime ka lihtsalt soomlase võimalikust huvist eesti kultuuri vastu laiemalt ja kahtlemata Eesti ajaloo ja Eesti poliitika vastu ja sellest lähtuvalt ka ajaloo ja poliitikaalased raamatut ja seal oli ta oli ka kokandus, seda niisugust käsitööd, mille vastu soomlane ju Eesti puhul ka huvi tunneb. Aga valdavalt püüdsime minna siiski valikuga eesti kirjandusest võimaliku hea valikuga ja siis ma tahaksin lisada veel Tauno jutule seda, et Soome tõlgitavate raamatute puhul mängis toodud Sultrolli Soomet tõlkijate enda töö ja promotöö, sellepärast et soomlased sunne, kirjastused usaldavad väga Soome tõlkijate, soome tõlkija tunneb väga hästi eesti kirjandust ja tunneb ka Soome turgu. Nii et ma arvan, et väga suur osa nendest raamatutest, nendest 20 20-st, mis ilmus, oli, oli Soome tõlkijate valike nende pakut. Kui tähtis oli see, et autor oli varasemast Soomest tuntud, pakume näiteks, et kuule, Raikonna kirjutanud Soomes populaarseid raamatuid Georg otsast ja, ja Maimu Berg Soome Instituudi sekretärina on olnud selle Soome sillaehitaja väga pikki aastaid või Viivi Luik on olnud diplomaadi abikaasana Soomes ja tunneb hästi Soome olusid ja olnud ka kultuuri Sillar raja ja et, et kui palju see on oluline. Tauno Vahter. No ta natukene ikka muidugi on oluline, aga samas oli näha, et julgeti võtta täiesti uusi nimesid, et Nendest 20 pluss raamatust ikkagi päris paljud olid sellised täiesti uued nimed nende jaoks ja ja noh, ma sain ka aru, et näiteks Viivi Luige avastasid enda jaoks ikkagi väga paljud esimest korda. Et seal oli nende 20 millegi hulgas oli üks neli-viis raamatut, mis ilmusid sellise suure reklaamikampaaniaga suuremates kirjastustes, mida tõsteti rohkem esile. Et nendest olidki ilmselt see Toomas Hendrik Ilvese raamat mari saati, raamat Viivi Luige raamat Indrek Hargla. Et need olid raamatud, mis kindlasti said palju rohkem tähelepanu, aga, aga nad ei olnud isegi nende kohta ei saa öelda, et nad oleks kõik kosmosesse vägatun. Soome ei, lihtsalt lisaks kindlasti Ene Mihkelsoni, kes sai Mihkelson saart. Et Hargla ja heinsaar olid ju täiesti esimest korda tõlgituna soome keel, ei ole kunagi enne töötada. Ja noh, tõesti see on suurepärane, muidugi võeti, aga see tähendab ka seda, et just nimelt tõlkijad ilmselt tegid ka väga suure töö ära. See on ikkagi see, keda kirjastaja usaldav selle otsuse tegemisel. Me hakkame kohe rääkima ka sellest, kui palju Eesti saab kaasa aidata, et eesti kirjanduse tõlkijaid näiteks Soomeski oleks rohkem, aga aga võib-olla räägime sellest külastajast, kes tulid Eesti boksi ostma kas soome keelde tõlgitud või veel tõlkimata eestikeelset raamatut, kas need olid estofiilid? Kas need olid niisugused, nagu öeldakse rea külastajad, kui palju lifti, kui palju teist teie nägi? Et üks, mida te kindlasti ei olnud, Need ei olnud Soomes elavad eestlased olid soomlased ikkagi valdavalt seal oli natukene muidugi ka kohalikke eestlasi, aga valdavalt olid ikkagi soomlased ja kindlasti oli nende hulgas inimesi, kes olidki estofiilid, tundsid natukene suuremat huvi Eesti vastu, kui seal ikka täiesti tavalisi inimesi. Kes, ütleme, messikülastajate hulgas on päevasel ajal vähemasti on, on hästi palju lapsi alati Helsingis ja küllaltki palju pensionäre. Inimesed on nagu tööl tõenäoliselt. Aga selles suhtes ei saa öelda, et need oleks olnud väga kitsalt estofiilid, et kindlasti mitte, et seal on lihtsalt inimeste seas ongi küllaltki tavaline komme minna raamatumessil ringi hulkuda ja leida mõni uus autor või raamatut täiesti inimesi tänama. Käisin kuulamas ja vaatamas neid inimesi, kes tõesti eesti kirjanikke kullemaid tulnud ja seal tuttavat Soomest ütlesid, et kui varem oli Eesti Kirjanike esitlus esinemisstiil tavaliselt niisugune issand teada tunda publik, need olid enamasti niisugused kirjandushuvilised vanaprouad või need, kellel olid mingid sidemed Eestiga siis see oli küll väga järsult muutunud tulnud, sest seal oli ikkagi vanuseliselt ka täielik läbilõige ühiskonnast. Ja ma arvan, et need kõik ei olnud mitte estofiilid või lihtsalt igavusest sinna tulnud, vaid see huvi Eesti vastu oli ikka päris siiras ja tõsine. Ilvilide, jah, no mina leidsin, ma ei olnud seal stendis väga palju ise kohale ka mina leidsin sealt näiteks ühe taanlase kes tundis suurt huvi eesti kirjanduse vastu ja ütles, et tegelikult tõlgib ta soome kirjandust. Taani keelte tahaks hakata eesti kirjanduse tõlkimine minu leida lihtsalt poksijat. Päris tore. Rääkige veel niisuguseid huvitavaid kohtumisi missikülastajatega, mis millegi poolest riit teie hinnangul iseloomulikult, no ma tean, soomlane on väga meeleldi, räägib kui palju ta on Eestis käinud või kas ta on Tallinna külastanud või mis talle Tallinnas meeldib või, või niisuguseid asju, et oli niisuguseid puhtsüdamlikke jutuajamisi ka täiesti võõraste inimestega messil. Ei olnud täiesti võõraste inimestega, aga ma käisin seal Phili kokku pandud programmiga, siis see tähendas, et minu päevad olid üsna põhjalikult organiseeritud ja kõik kohtumised olid ka planeeritud. Kohtusite soome kirjastaja, maga, kohtusin, saame kirjastajad tegema, käisin akadeemilises raamatukaupluses, Philly enda kontoris ja Soome kirjastajate puhul muidugi oli see asi toimis nagu vastupidi, sest nemad püüdsid mulle selgeks teha, et Eestis tuleb välja anda võimalikult palju soome kirjandust ja mina istusin ja kuulasin kui suurepärane soome kirjandus, nii et selles mõttes see oli nagu teistmoodi protsess. Aga nemad leidsid, et üldiselt üritus on suurepärane ja väga hästi õnnestunud ja kui rääkida tõesti nende kirjastajatega, kes eesti kirjandusest välja andsid. Üks huvitav asi oli just see, et nendel on edasi huvi teistegi autorite vastu, samade autorite teiste teoste vastu nihet, et see, mis neid praegu alguse sai. Ma arvan, see läheb edasi. Tõnu, kas teie kohtusite mõne huvitava inimesega? Ei, ma olen huvitav, kindlasti kohtasin, aga, aga eks mul oli ikka kohtumised võib-olla rohkem rohkem kirjastajatega kirjastamiseks tuttavatega, kes kellest suur osa ilmselt üritas ka mulle soome kirjandust pähe määrida. Aga samas noh, mess on selles suhtes väga kasulik. Kolleegidega räägid võib-olla teistest riikidest, sul ei ole otsest konkurentsi, nendega saab vabalt mõtteid vahetada, et mida näiteks tasuks tõlkide teistest keeltest. Et selles suhtes selline muu suhtlus on väga kasulik messil sageli. Et mina kuulsin, ma pole isiklikult kõige rohkem võib-olla Viivi Luige kohta tagasisidet, et et noh, inimesed, kes seal teine lugenud Sa ütlesid, et kas, kas ta antell, kas ta on teil kõige kuulsam kirjanik, sai, et, et väga tore oli, et see oli võib-olla jah, selline, mis ma ise kuulsin otse. Mida see, mis meile õpetas, selles mõttes, kuidas eesti kirjandust, kultuuri, teise keeleruumi eksportida, seda seal tutvustada. Kas oleks veel midagi võinud teha, mis, mis niisuguse teemamaaks olemise esimese kogemusega jäi, jäi tegemata? See ei ole ju tegelikult esimene kogemus Eestile teema, maga Jette pari messil mõned aastad tagasi. Seda esiteks, teiseks üldis torgani toorselles mõttes jah, võib-olla, et õpetas inimesi, et kuidas järgmine kord teha ja veel võib-olla valutumalt. Aga samal ajal kui seda kirjandust viia eri maadesse, siis iga kord tuleb lähtuda täiesti eri seisukohtadest, sest kirjandusest võetakse erinevalt vastuma eri maades. See ei ole nii, et ühe sama nagu mudeli järgi on võimalik müüa eesti kirjandust tutvustada, ütleme Rootsis, Soomes, Iirimaal, Inglismaal, Saksamaal. Seal tuleb alati alati lähtuda sellest, milline on publik, milline publiku lugemisharjumus. Kui nad on harjunud kirjanikega suhtlema siis vastavalt sellele tulebki käituda. Mis oleks Jette purje Helsingi kõrval üks järgmine mess, kus Eesti võiks kanda kinnitada? No siin võiks meenutada seda kunagist valusat torget, frankfurdi messi peakülaliseks kutsuti, aga, aga see jäi ära, kuna meil 100. üks eurovisioonil, imeline õnnetus samal aastal kaela. Aga noh, ilmselt nii suurt pakkumist niipea ei tulegi ja kui tuleb, siis mastaabid on nii kohutavalt suured, et see nõuaks muidugi aastatepikkust planeerimist. Rääkimata sellest, et kui palju see kõik maksma võib minna, sel juhul. Ja Ilvile ma julgeks öelda, et Eesti ei ole neid suuremaid mõtteid üldse mitte maha kandnud, et praegu on. Praegu on idee olla küll üsna mitme aasta pärast see peaaegu Naline Londonis. Ja selle idee taga on ka kultuuriministeerium, kes nüüd seda suunda nagu on vaikselt ajama hakkan. Kuidas läheneda inglise lugejale? Ehk siis see tähendab seda, et me juba pikka aega ette valmistada, aga võib öelda kellelegi teabekeskus on ikkagi teinud väga hea töö sellega ära, et üsna mitmed eesti kirjanike teosed on mingi seal välja antud. Seda esiteks, teiseks nagu just ilm ütles, et praegu väga paljud briti kirjastused kasutavad, neil on tegelikult inimesi, kes on võimelised lugema soome keelt mitte nii palju neid, kes on võimelised lugema eesti keelt. Seesama peakülaliseks olemine nüüd on avanud ukse tegelikult võib-olla paljudele kirjanikele, sest nende raamatuid loetakse soome keeles. Täpselt samuti, mingis mõttes on ikkagi ka eesti kirjandusele avanud Sofi Oksaneni ukse sest teda on ikkagi serveeritud ka eesti soome kirjanikuna. Ja alati peab, väga paljudel juhtudel on just nii, et tihti üksainus raamat avab sulle ukse. Nii nagu oma omal ajal oli prellis milla lumetaju pärast sõda millegipärast otsustasid hirmsasti Taani kirjanik kõikide siis nüüd on täpselt sama juhtunud Põhjamaade raamatutega, iga viimane, Põhjamaade krimka otsitakse üles, tõlgitakse neid inglise keelde, tõeline niisugune maania juba. Ja kui nüüd selle soome keele põhjal tõesti õnnestuks inglise kirjastajad veel rohkem huvi tekitada, siis ma arvan, et see ei oleks üldse võimalik. Väga vahva Tauno, mida tänapäeva kirjastusel oleks, kui need pakkumeta kujustaks, et oleks juba tuleval aastal inglisekeelses kultuuriruumis, eks raamatumess tulekul. Mida, mida tänapäeva kirjastas? Jah, sa nendest märkimisväärselt raske küsimus. Aga. See sõltub sellest, et kes oleks potentsiaalne huviline. Ma ise niimoodi subjektiivselt kipun arvama, et et näiteks Eesti lastekirjandus on võib-olla sellise euroopa kirjandusega võrreldes tan paremal tasemel kui meie nõndanimetatud täiskasvanutele mõeldud romaanid võib-olla, aga lastekirjandust on jällegi võõrkeel väga raske müüa, sest see, see on kohutavalt konkurentsitihe. Kuigi samas Eestis on kindlasti vähemalt ühe käe jagu väga häid lastekirjanikke, keda täiesti kannataks tõlkida. Aga, aga eelkõige tahavad igal pool muidugi kirjastajad täiskasvanutele mõeldud romaane, nii et mina, mina ikka ootan seda, et tekiks tekiks selline uus tugev romaanikirjanikke Kasnedest põlvkonda, vähemasti seltskond Eestis. Kes hakkaks siis ütleme vähemalt näiteks kirutakse iga paari aasta tagant keha romaani mis oleks selline tõlgitav. Ja Krista kaer, kas on meil virn raamatuid, mis näiteks varr kuskil varakus on küll hästi paljud ka tõlgitud kirjandust, aga, aga eesti oma kirjandusest mingi niisugune, et teise ringi raamatute valik, mis näiteks Helsingi raam, kirjandus, missist, raamatumessist maha jäi. Ütleks, et neid väga palju maha jäigi, tegelikult ma usun, et see valik ja esindatus seal oli ikka üsna hea. Peaaegu tegelikult ikkagi jah, peaaegu kõik, mis kannatas ikka väga hästi selles mõttes kust oleks saanud muidugi võtta, veel oleks olnud? Lastekirjanduse klassikaks saanud muidugi öelda üks autor tegelikult käisin selle mese. Selle tõlge valmis, Isamad oli Tiit Aleksejev, aga see raamat on juba tõlkimisel ja Tiit Aleksejevi mõlemad raamatud olid seal eesti keeles olemas ja seda ka just taheti väga, et nad oleksid seal, nii et et natuke veel ja siis on ka tema raamatut soome keeles. Ilviliive, kas nüüd oligi väljas kõik kõige parem valik eesti kirjandusest, nii eesti keeles kui, kui siis valik soome keelde tõlgituna või, või jäi veel koju kohvritesse midagi? No kuna seal olid ka väljas eestikeelset raamatut, mida veel ei olnud soome keelde tõlgitud, siis ei, ma julgen öelda, et kohvris ei olnud midagi, kohvris on nüüd see, mis ei ole veel Eestis ilmunud. Ma usun, et seal seal on ühte-teist, aga sellest vist on vara rääkida. Me ootame, et, et kirjastustesse jõuaksid uued ja, ja andekad käsikirjad seda ootama. Taevas selle üle oleks kõigil hea meel muidugi kohalikud. Kuulda on, midagi on tulemas. Räägime siis tõlkimisest ma tean, et Kirjanike liit, kuigi paljud tegeleb tõlkijatega, eriti nendega, kes tõlgivad eesti keelest soome keelde. Missuguse hinnangu kirjastajad annavad või on see Pigevuski juba soikunud? Tähendab Kirjanike liit ei tegele sellega põhimõtteliselt eesti keelest teistesse keeltesse tõlkijatega sellega tegeleb eelkõige ikkagi Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kes korraldab meile seminare ja kõike muud. Mingis mõttes seda tegevust julgust ei aita muidugi troducta, kes lihtsalt toimunud aitab väliskirjastajatele välja anda neid raamatuid ja aitab honoriga. Aga mida oleks eelkõige vaja, oleks ikkagi väga korralikku koolitust tõlkijatele mitte ainult nendele, kes tundilt eesti keelest soome keelde vaid kindlasti koolitust ka teistesse keeltesse tõlkijate leia, just nimelt näiteks siduda seda Tallinna ülikooliga. Neid kavatsus on juba pikka aega olnud õhus, aga tegudeni päris ei leiuta. Eli Liive, kuidas on? Jah, et paar aastat oleme Tallinna ülikooliga ja sellest mõelnud ja üritanud ka Euroopast raha saada selle asja jaoks tegemist oleks siis eesti kirjanduse tõlkijate magistriõppega paariaastane kursus. Triin Raua ametisoleku ajal sai see mõte välja käidud ja seda üritatud täide viia. Ka esimesest voorust me raha ei saanud selle jaoks, eks nüüd üritame uuesti ja nüüd ma olen juba kuulnud, et ka kultuuriministeerium on selle mõtte omaks võtnud, nad üritavad selle jaoks Eestist endast raha leida, need lootused on suured. Aga muidu oleme me korraldanud ise Teabekeskuse nii-öelda tõlkeseminare ja neid on toimunut üks viis, kuus tükki kukkuja rootslastele ja soomlastele ja inglastele sakslastele. Nüüd järgmine aasta on plaanis üks järjekordne inglise tõlkijate seminar, kuna inglased on kõige rohkem vaja endast on kõige suurem puudus. Nii et Euroopa kultuurkeeled? Jah? Ja see oleks väga suurt lugejaskonda juurde euroopa keeltega. Inglise prantsuse, saksa keele kaudu, et meil on, käisin kahe kohe novembris ilmumas indi keelne Kalevipoeg eesti kirjandust ilmub ka araabia keeles ja albaania keeles. Aga need tõlked on tegelikult saavad ikkagi tehtud, teiste keelte kaudu. Otsitakse kõige parem võimalik tõlge inglise, saksa või prantsuse keeles, siis tehakse Gautelkene otse tõlkijaid. Meil, horvaadi, Albaania ma araabia keelde ei ole. Krista kaer ütles, et, et väga paljud lugejad aga kirjastajate leiavad eesti kirjanduse üle üles soome keelde tõlgitud teoste kaudu. Kuidas kirjastajad suhtuvad nendesse eesti autorite teostesse, mis ongi kirjutatud soome keeles, sama Sofi Oksanen aga võib olla ka Katrina Kalda, kes kirjutas oma eesti romaani, et, et kas neil on niisugune tutvustav osa või, või see on ikka väga marginaalne tähendab omal maal või keele selles keeleruumis. Kus nad kirjutavad, Sophie marginaalseks nimetada, ütleks leebe liialdus, sest et ta on küll värava tõenäoliselt praegusel hetkel kõige kuulsam soome-eesti kirjanik maailmas või soome kirjanik taga on tõlgitud 40 esse keelde ja ta on välja antud sama palju kui stiislarssonit ja. Keeltearvult mitut iraažilt veel. Mitte tiraažid, aga ma teda on lavastatud tema näidendit üle terve Euroopa ja Ameerikas, nii et ma arvan, ta on erakordselt tähtis ja oluline. Mis puutub Katrina kandesse, siis Prantsusmaal on väga palju kirjanikke, aga see, et teda tõesti anti seal välja ja niivõrd prestiižikas sarjas ja oodatakse praegu pikisilmi sealsamas tema järgmist romaani, see näitab ka, et ta ei ole kaugeltki mitte marginaalne. Ja see on iseenesest väga hea. Muidugi leidub eestlasi, kes kirjutavad teistes keeltes pääsevad oma elukohamaa kirjanduses nii hästi löögile. Mingis mõttes seda võib võtta ka Eesti tutvustamisel, kuigi ma arvan, et tegelikult kui rääkida romaanist, siis sellel peaks ikkagi olema mingeid muid väärtusega peale selle ta tutvustab Eestit. Ta peab olema kirjandus. Muidu pesta, olla lihtsalt nii-öelda reisikiri või turismibrošüür. Nüüd, tulles tagasi sellele Helsingi raamatumessi juurde. Kuidas te suhtute sellesse, mis seal raamatute kõrval kõik toimus, et samal ajal oli seal Helsingi Messuhallis ju ka veini ja toidumessi sisulisel muusika, mis, millest ma olen kuulnud, et selle foon kippus raamatumessi ja seal kõneldavat segama. Ta lugesin kuskilt lehest, kas, kas üks, mis kostis teisele messile sisse nii otseses kui ülekantud tähenduses. Noh, see aitas võib-olla suurema publiku saadud, et minu arust otseselt ei seganud seal küll nii väga, et no oligi siukene, laadatüüpi üritusi osteti raamatuid, siis pärast osteti kommi ja juustu mind täis kõhuga koju, et mis seal ikka. Nii vaimuliku ihule. Minu meelest ka see kuidagi ja noh, mingit erilist muusika fooni sinna minu meelest küll ei kostnud sinna raamatumessile muusika, messi osatähtsus oli seal üldse, see oli väga väike ja, ja noh, samal ajal seal oli tõesti saal, kus esinesid tegelikult muusikud. Aga seal näiteks kuulajaskond oli ikka niivõrd, et täitsa oli täiesti hämmastav Et need muusikud, kes kostjalt olid, esinesid raamatutest Ja täitsa võimalik või kusagil mingis boksis, seal oli mingi mingi muusikana taust, aga see muusika, mis küll ei seganud Need toidu ja miini, mis olid seal, võib toidu ja muusikaveini, mis olid seal nagu, nagu lisandiks, et tegelikult oli ikkagi raamat. Traumat suures. Ja noh, toit oli seal ja vein väga meeleolukas, ausalt öeldes, kui juhtusid sealt läbi jalutama Et täiesti vastuvõetav Miks mitte, jah, sealsamas, mitte just eriti kaugele Eesti raamatuboksist olid näiteks Eesti toidupakkujad, kus oli kogu aeg terve summ inimesi ümber ja eesti muusikat pakuti, nii et miks mitte. Kuidas te suhtute sellesse, et raamatumessil esinevad poliitikud teatavasti oli seal Soome presidendikandidaatide debatt. Kohal olid siis Sauli Niinistö ja Paavo väärine, Paavo Lipponen, Pekka Haavisto. Et kas see on niisugune võimu ja vaimu piiri hägustumine või, või üritab poliitika, ent kultuuri abil pisut söödavamaks ja, ja inimlähedasemaks teha või? Või on see kõik täiesti vastuvõetav? Ei seganud mind otseselt rohkem kui need juustumüüjad, et selles mõttes, et nii kaua, kuni need väga rumalat juttu kõva häälega aja, siis nad võivad seal olla, et eks see ei ole probleem. Kristi aga ärgates teele tundas. Teine asi on see, et kui poliitikud on ise raamatuid kirjutanud, näiteks kui nad nende teemadel vestlevad või neid palutakse kuhugi vestlusringi siis ma küll ei arva, et nad kedagi nagu eriti häirivat kogu aeg käib. Jutt, et häda on selles, et poliitikud ei ole piisavalt kultuursed. Tulevane president on kirjutanud juba tõenäoline tulevane president, kirjutanud juba vist kaks osa mälestusi, mis väga müüdud olnud. Tema abikaasa on luuletaja. Mis ta nüüd oligi 35 aastat noorendavastest. Kelle raamatuid trükitakse Eesti, nii, et igale poole seosed olemas. Jah, ja üldse seal on selle piiri tõmbamine ju väga raske. Sest noh, tõepoolest Eesti president oli seal, aga ta oli seal selle tõttu, et tal oli ka ilmunud soome keeles raamat, millest oli juba tehtud teine trükk. Ei, ma arvan, et neid kahte valdkonda nii väga selge piiriga eraldada kunstliku piiriga ei ole nagu eriti mõtet. Meie president oli ka küllaltki tubli, sihukeste esines minu arust iga poole tunni tagant järgmise lava peal. Et kohe võttis, võttis järjest, et need Eesti tutvustamise nimel tehti töö. Ja on ju ka eesti kirjanikud, tihti poliitikud ja eesti poliitikud, kirjanikud. Ilmselt poliitikuna on ka natukene rohkem, võib-olla millest meenutada või kirjutada, kui mõne teise. Ütleme, kasvõi üks teemadest, mis seal tõesti oli väga tihti võeti jutuks, oli nagu lähiminevik ja ajaloo seos tänapäevaga ja demokraatia probleemide. Ja miks siis mitte lasta poliitikutel. See on muidugi võib-olla selle eesti kirjanduse välismaale tõlkimise puhul ka noh, kas nüüd alati läbiv joon, aga üsna palju siiski, et, et otsitakse siukest seost ajaloo ühiskondlike teemadega, et nii palju ei ja võib-olla ei seostata eesti kirjandust mingisuguse lüürilise kirjandusega, ikka otsitakse mingit siukest ühiskondlikku vajalikud ajaloolist seost ikka üsna palju. Tähelepanuväärne on see, et soomlased on küsinud, et, et kas oleks ilukirjandust, mis käsitleks just viimaste aastakümnete arenguid Eestis ja ja eestlaste Eestis elavate venelaste suhteid siin Marisaat on oma romaaniga seda teemat käsitlenud. Kui ma õigesti mäletan, siis ühe soome autori teos messil esitletud käsitles ühe kurdi tüdruku probleem, et kas see on viimasel ajal niisugune niisugune suundumused, et püütakse käsitleda. Aegade olekski. Kuigi on ju alati oma ajast tahtnud kirjutada ja ühiskondlikest, et selles ei ole ole ses suhtes midagi imelikku, et, et ma kujutan ette, et kui näiteks oleks olnud raamat pakkuda raamatumessil, mis räägib mingist Mingid sihuksed põlvkonna lugu eesti kogukonnast Soomes või midagi sellist, see läks kohe vastu võetud, aga noh, ütleme hetkel ei ole veel sellist käsikirjaga, ma olen üsna kindel, et kunagi tekib. Aga niisugust islami ja kristluse omavahelisi seoseid puutepunkte käsitlevad, kas see on tänapäeval nii, kuidas ma ütlen moeasi? Soomes kindlasti rohkem kui meil, sellepärast et nemad tunnetavad seda rohkem igapäevaselt, neil on rohkem põgenikke ja nii edasi, et meie võib-olla ei tunneta seda nii palju. See on kindlasti teema näiteks Inglismaal ja Saksamaal. Aga Eestisse päris kindlasti praegu veel teema ei ole. Keegi ei tea muidugi, mis ma ütlesin, et tulevikus on. Aga noh, just nagu Tauno ütleski, et ühiskonna probleeme kajastatakse ilukirjanduses. Vaatame veel missuguseid, missuguseid suundumusi see raamatumess esile tõi. Kui palju küsiti Eesti boksis näiteks e-raamat? Ei küsitud minu töölõigu, ma ei kuulnud ka, ikka läks. Kas oli näha soome raamat veel? Ta on, ütleme, et on sama väike nähtus kui Eestis või kui mitte isegi väiksem, et noh, noh, tõusudel jah, eks ole, ta igal pool ja statistiliselt võtta siis ta võib-olla tõuseb 500 protsenti, kui müüakse ühe eksemplari asemel viis, aga hetkel on veel läheb aega veel. Kuidas on mujal Euroopas messidel näha? Saksamaal oli selle kohta messile oli selle kohta suur artikkel lehes millenniumi e-raamatute ülevaade kandis pealkirja mister aineid protsent, nii et nad ühe protsendini pole jõudnud veel. Eestis vist ei ole veel poole. Nii juhtub turust. Ma julgeks öelda, et välismaalt kirjastajat juba vaikselt valmistuvad ikkagi, selleks on kõik. See on selge, et ta tuleb esimese kaua aega võtta. Siin maailmas on rohkem. Krossil on olemas Inglismaal oma e-raamatut, ühesõnaga Jaan Krossi õigused on Inglismaale müüdud. Eramus sai sinna, see on praegu üsna tavaline, et kui osta mingi mingi raamatu tõlkeõigused, siis sinna juurde tavaliselt läheb e-raamat õigused. Kui nad mind veel välja ei annagi, siis on nad on nad valmis neid välja andma. Mõne aja pärast. Küll aga lihtsalt sellega kaasnenud niisugune klausel, et raamatuõigus ei müüda, kui ei ole samal ajal kõrval müügil paberraamatut. Nii et päriselt niisugust ainult kee tulevikku keegi otseselt ei ennusta. Hästi Ameerikas kus on ikkagi kõige suurem e-raamatut majandus? Ei ole juhtunud seda, et raamatuga oleks paberraamatut hakanud, animapaberraamatute turg on hoopis, kasv oli nendel, niiet. Ilmselt suurem teadlikkus teema kohta, see on umbes sama, võib-olla kui alguses olid kõik muusikud vastu, et nende muusikavideoks internetti pandi aga siis ühel hetkel need Aasia, kui sind seal ei ole, siis ei teatagi, et sa olemas oled. Ja võib-olla veel, et paar aastat tagasi räägiti, et otse läbi e-raamat ja hävitab paberraamatu igaveseks. No sel aastal juba Frankfurdis oldi niisuguste ütlemistega tunduvalt tagasihoidlikum. Nüüd, mida teie kaks kirjastajat saite messil kõrva taha panna, kas sõlmisid mingeid lepinguid, kas vaatasite, mis võiks olla huvitav eesti lugeja jaoks, missuguseid tähelepanekuid oma erialaliselt tegite? Noh, seda sai ikka vaadatud, mis võiks huvitav leid. Eks põhjus, miks sai käidud ja ma arvan, et üldiselt eesti kirjastaja on ettevaatlik nagu kõik muudki kirjastajad, MS-i vestlused lõppevad tavaliselt sellega, et selle raamatu võiksite meile saata, küll siis me loeme, kaalume ja anname teada. Kunagi tekib laua peale siis paari kuu jooksul suur mägiraamatuid ja siis sellest antakse võib-olla üks või kaks välja, et eks ta umbes nii käib, et reeglina messil lepinguid sõlmima keegi väga ei hakka, kuigi vahel väga harva on juhtunud, aga, aga need on tõesti sellised. Meil on erandid, pigem. Kas oli soome kirjandusest äkki midagi, millest te mõlemad olete arvamusel, et see võiks või peaks olema eestikeelset tõlget? Ma ei, ma ei tea, mis Kristo teombeks ärisaladusi välja, et selles mõttes, et meie järgmine aasta tõenäoliselt avaldame ühe maksimaalselt kaks soome romaani, et ega nüüd noh väga palju rohkem ei kannata majanduslikus mõttes tõenäoliselt essame. Nad on meiega ja ma võin täiesti julgelt öelda, et üks autor, millega me kindlasti jätkame seda teab Tauno niikuinii, nii et pigem klassika klassika ja kaasaeg aeg tõmmet, vähemasti Valderi puhul on kindel, et me jätkame tega täiesti kaasaegseid autoreid muidugi vaatame ja loeme. Karlovy meie proovime ühte ühte uut sellist noorema põlvkonna kirjaniku, aga, aga samas noh, võib-olla siis need töö mõttes. See oli küll tegelikult juba enne messi, aga ka näiteks ka just ühe siukse Soomes käiguga noh, ütleme meie käime võib-olla ogadeemises kirja kauplus, kus on erinevates keeltes raamatuid üle maailma ja siis see on väga kasulik, et sa näed ka, mis teistes keeltes on ilmunud, et sealt ikka saab midagi kõrva taha panna. Selle raamatupoeskäik on väga kasulik, ma leian küll, aga no nii palju võib öelda, et te annate ju välja Tooms, güro. See on teil juba kokku lepitud ja samal ajal me proovime teda saada siia kevadisele. Kirjandusfestivalil head Read. Kas ma mäletan õigesti, et Soomes detsembri alguses antakse või kuulutatakse välja Finlandia kirjandusauhinna võitja? Et kas neid on romaanid eesti lugejani peaksid jõudma eesti keeles? No oleneb, mis tähendab peaks, et noh, võib-olla üldhuvi mõttes võiks ju ilmuda küll, aga, aga Finlandia preemia märgina ei ole selline ostuargument. Tänu sellele saime rohkem Eestis üldiselt. Et mul lihtsalt tuleb meelde, et ma just andsime Finlandia preemia laureaadi välja, mida me müüsime vist 400 tükki. Treemia iseenesest ei tähenda, et ta müüb, et Eestis ma kardan, ainukene preemia, mis loeb, on ilmselt no peale, et ma kardan, et Bucker, politsei ei ole kahjuks tegijad, nagu selles mõttes igav ankur. No siin võib-olla sisse eesti lugejaskond, peaks ennast pisut kokku võtma, võib-olla oma põhimõtteid muutma. Aga Ilviliive, teie käest ma tahaksin saate lõpetuseks küsida seda, et see Helsingi raamatumess andis meile endalegi selle tunde, et meil on ikka väga palju Häid keskmise ja noorema põlve kirjanikke. Meil on väga palju häid tuumakaid teoseid, Eesti sai Soomest tuttavamaks, kui võib-olla, kui ta varem oli ja meie kuvand ka oluliselt paranes. Aga mis nüüd oleks järgmine samm sellel eesti kirjanduse eesti kultuuri tutvustamise teel? Järgmine samm on ikka see, mis alati, et oli siin kaks nädalat tagasi, Frankfurdi mess, kevadel tuleb, tuleb Londoni mess, kus tuleb samamoodi kohtuda kirjastajatega üle maailma, sinna vahele jääb veel leipzigi mess ja siis Pariisi mees. Ja neid neid messe mööda käia, siis tuleb lihtsalt jätkata seda tööd, mida on tehtud 10 aastat ja jätkata neid kohtumisi kirjastajatega. Nende kohtumiste arv aina kasvab, mis, mis on väga, väga tore ja siis siis näeb, mis juhtuma hakkab. Ja nagu ma ütlesin, et kaugem lootus on, on Londoni peale, aga see on tõesti alles alles. Võib-olla ma julgeks öelda kuue aasta pärast, mitte enne, kui see õnneks läheb. Aga seni tuleb teha oma tavapärast tavapärast tööd ja suhelda rahvusvaheliste kirjastajatega, nii nagu me ikka oleme teinud. Küll jah, on kohe konkreetselt kevadel koos festivaliga head read, samal ajal on plaanis kutsuda siia hulk rahvusvahelisi kirjastajaide kirjastus agente, näitamaks neile koha peal eesti kirjandust, tublimaks need kokku eesti autoritega ja kirjastajatega, nii et see on nüüd, ütleme jah, need on need kevadeplaanid. Kirjastajatel järgmised sammud jätkata oma tööd, kohtumisi rahvusvaheliste kirjastajatega, nagu Ilvili väitles. Jah, loodetavasti küll kõigil raamatulaatadel vahepeale mahub ehk kohtumised eesti kirjanikega ja raamatute lugemine. Roodsa. Ja omalt poolt veel öelda, et kirjeldus sündmuse mõttes algavad ka juba üsna ägedad ettevalmistus tööd just nimelt kevadiseks kirjandusfestivalil head Read, kuhu on lubanud tulla juba hästi palju huvitavaid väliskirjanikke. Ja eesti lugejatelt tahaks kangesti loota, tuleks neid kuulama. Jaguneksid kindlasti festivalil esinevaid eesti kirjanik oleks eesti publiku huvi eesti kirjanike vastu sama suur, kui Soomes oleks väga armas. Nii ma arvan, et me saime natukene rohkem teada Helsingi raamatumessist sellest kui hästi on eesti raamatul seal läinud ja, ja missugused on tulevikuplaanid. Nii et põhiline on see lugegem eesti kirjandust nende hästi reklaamitud ja väga populaarsete tõlketeoste kõrval. Sest mis, mis on oma, see on ikka oma. Ma tänan tänaseid saatekülalisi. Krista Kaera, Tauno Vahteri? Jaa, Ilvi Liivet. Ma usun, et kirjanduse teemadel me räägime Reporteritunnis õige varsti jällegi.