Tere, head vikerraadio kuulajad, eks põnev nädal on jälle lõppemas ja rahva teenritel aeg teha kokkuvõtteid. Ning tänased rahva teenrid on Ivi Masso diplomaatia peatoimetaja Lauri Hussar vikerraadiost ja ütleme tere ka meie Võru stuudiosse, kus on Postimehe ajakirjanik Sulev Valner. Tere hommikust, Liia, sellel nädalal midagi midagi ei ole teha, peame rääkima jalgpallis sellepärast et seda nädalat on iseloomustanud jalgpall ja ja seetõttu peame ka jalgpallist rääkima, aga me võime öelda, et Eesti jalgpallipalavik on kiirelt alla saadud. Sellepärast et Viktor Kassai nimeline tablett Ta tõi temperatuuri kiirelt alla ja noh, loomulikult ka Iirimaa jalgpallikoondis null, neli kaotus. Lilleküla staadionil. No see oli dush, mida keegi ei oodanud. Sulev. No ma ei tea, kas saab nüüd öelda, et et keegi nagu ei oodanud seda, et Eesti võiks, kaotas. Et pigem võiks arvata, et see kaotus oli suhteliselt arusaadav. Aga, aga nad, see tulemus võib olla tõestest. Aga mõneti oli see ootuspärane, sellepärast et Iirimaa oli, oli meist parem. Keegi ei oodanud küll sellist kaotust ja ja, ja seetõttu seetõttu loomulikult nähakse siin ka kohtuniku tööd, aga tõenäoliselt kohtunikku liigselt süüdistada ei ole ka mõtet, sellepärast et et Iirimaa lõi oma esimese värava ikkagi seisust, kus kohtunik ei olnud veel niivõrd jõuliselt mängu sekkunud kui pärast ja, ja seetõttu võib arvata, et, et Iirimaa, Iirimaa mängis hästi ja, ja Eesti sai mängida nii palju kui Iirimaa lubas meil mängida. Et mõneti on see see, kui ma siin mainisin jalgpallipalavikuga, aga ka tegelikult selles mõttes huvitav, et kui sellel nädalal juba ma kuulsin väiteid, pall on suurem kui elu ise ja nii edasi, siis, siis võib-olla nüüd see null, neli kaotus on inimesed uuesti maa peale tagasi toonud ja ja pisut tuleb siin rääkida tõenäoliselt ka sellest, et ega see, ega see play-offid vahe nüüd Iirimaal ka väga hea ei ole ja, ja kui vaadata, et nad on kaheksa korda mänginud, kaks korda võitnud ja kuus korda sarnaselt play-off ides kaotanud, siis siis see, kui Eesti esimest korda play-off'is mängis ja kaotas, me võime sellega koolirahaks lugeda. Ei muidugi et minu meelest oli, oli päris hea selline jalgpalliõhtu. No tegelikult oli hea õhtu ka koossele Talgo filmi mis Eila esilinastus nii paljudes kohtades üle eest. Et see oli, see oli nagu üks üks selline elamus järjest ja mõnes mõttes mõlemad olid natuke realistlikud. Nii see on aga tänasele jalgpalli, kus see ja teine ja kindlasti teisipäeval läheb meil loodetavasti juba paremini, pingevabas õhkkonnas suudetakse, suudetakse mängida, aga hakkaks, hakkaks rääkima selle nädala olulistest teemadest, mis meie elu tõeliselt mõjutavad ja ja, ja, ja mõistagi on sellel nädalal Euroopa võlakriis pakkunud jälle mõtlemisainet ja, ja arutlusainet sellest on veel pikalt, aga, aga sellest me räägime saates pärastpoole alustaks Postimehe veergudel avalikkuse ette jõudnud teemast, nimelt taaskord on esile kerkinud Tallinn Tartu temaatika ja kuidas edasi minna Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamisega? Selle küsimuse nüüd on püstitanud jälle majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Kui me vaatame Isamaa ja Res Publica liidu ning Reformierakonna koalitsioonilepingut, siis seal on kirjas, et et Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamist katakse, midagi täpsemat ei ole ja Juhan Parts pakub need välja, et kuna tõenäoliselt raha on vähe, siis võiks neljarealiseks ehitamist koselt Mäo jätkata avaliku ja erasektori koostööna ehk siis niinimetatud PPP-projektina, et see on üks idee, millelt on nüüd jälle tolm ära pühitud ja ja ma ei tea, kui palju lootust kelleski tekitab. Tavaliselt need mahud on sellised, et juba ettevõtjate sellise projekti jaoks leida on väga keeruline, aga, aga kuidas sinul tundub kaugeltkandi mehena, et, et selliste neljarealist teed näoni kindlasti on, on meil vaja, arvestades kuivõrd-kuivõrd, ohtlik on see teelõik Kose ja Mäo vahel. Aga aga see, et selle selle ideega ei suudeta kuidagi edasi minna, aga see on kujunenud meil probleemiks. Nüüd kui tullakse välja ideega, et ehitada see avaliku ja erasektori koostöös, et kas see võiks olla lahendus. No iseenesest muidugi on parem, kui see asi ikkagi hakkaks paigast ära liikuma. Et selles mõttes on nagu tervitatav see algatus, et leida mis iganes võimalikke lahendusi samas kui see PPP ehk siis ütleme, lasta erasektoril tee valmis ehitada ja siis, et riik seda hakkab rentima, kui seda need hästi lihtsalt seletada, eks et see, kui see tõesti kujuneb riigi jaoks kallimaks ja sellise natukese nagu siin on ka võrreldud võib-olla kreekalikuks skeemiks, et võtta riigile kohustusi, mida ta siis hiljem tabab hakkama tagasi maksma ja sisuliselt nagu kaudselt peidetult oma laenukoormust suurendama, siis see võib-olla kõige targem mõte iseenesest ei ole. Et kui on teisi võimalusi, aga samas kui jälle alternatiiviks on see, et seda teed lihtsalt üldse ei ehitata või et siis siis võib-olla ei ole kõige targem mõte. Aga mis puudutab avaliku ja erasektori koostööd, siis meist üleüldse mitte kaugel 80 kilomeetri kaugusel Helsingis Helsingi ringtee ehitatud avaliku ja erasektori koostöös ja ja seal nüüd see tagasimaksmine erasektorile toimub ka autode loendamise teel, ehk siis loendatakse, kui palju autosid läbib seda marsruuti ja, ja siis seeläbi makstakse ka arendajale seda, seda oma tagasi, et, et kas see nüüd kõige mõistlikum on Eesti lõikes tõenäoliselt tõenäoliselt mitte arvestades, et meil ei, meil ei ole ikkagi need mahud nii prognoositavad ja, ja teine asi on see. Me meil ei ole ka liiga palju autoga sõitjad, et seetõttu me peaks leidma mingisuguse teistsuguse lahenduse, võib olla sellise püsivama, kui me avaliku ja erasektori projektiga kaasa läheme. Tiivi, millise, milliseks sina hindad võimalust, et sellist Soome mudelit avaliku ja erasektori koostööst võiks ka siin Eesti puhul rakendada selle olulise infrastruktuuri objekti puhul? Aga kas soomes ka vaieldakse, kuidas neid asju teha ja eri eriprojektid on tehtud eri viisil, et seda konkreetselt seda Helsingi ringteed, ma ei teagi, kuidas detailselt käib noh, see, et teed on vaja, ütleme hea võrdlus on Helsingi-Turu maantee ja Tallinna-Tartu maan. Ta on noh, nad on enam-vähem sama distantsiga ja noh, neid sõita on tohutu vahe, noh tänu sellele Helsingi Helsingi-Turu maanteel on, et mõlemas suunas kaherealised kiirteed olemas lõpuni välja. Ja võib-olla kui noh, kui nüüd seda maksumust lugedes tegelikult noh, tegelikult kaalub ja teisel pool ka ütleme, aeg elud tervisse, sest see, mis Tallinn-Tartu maanteel toimub, see on ikka täiesti noh, see on täiesti jube. Aga ütle, kas see Helsingi ja Turu vaheline oli prioriteet Soome jaoks, et see valmis ehitada, et kui me siin oleme vaadanud ka mida, mida teised poliitilised jõud peale IRL-i arvavad, siis näiteks Reformierakond on seisukohal, et Tallinn-Tartu marsruut tuleb lihtsalt maanteeameti jaoks prioriteediks muuta ja valmis ehitada, aga seal on üks miinus, see tuleb millegi arvelt ja tõenäoliselt siis võib-olla mõned teised teed jälle selle tõttu kannatavad või jäävad üleüldse ehitamata. No ma võiksin siin peareform toetuda selles mõttes, et see, see peaks olema prioriteet, tegu on Eesti kahe kõige suurema linnaga ja, ja see on oluline, et see ühendus saadaks korda, seda enam, et siin ei ole see raudteeühendus ka ju nii väga hea, et noh, Soome puhul muidugi see Helsingi-Turu maantee ei ole kaua olnud täies ulatuses olemas nelja realisena, et selles mõttes noh, prioriteetidest rääkides, see on alles mõned aastad tagasi valmis saanud seal kestis ka väga-väga kaua, et me ei saa rääkida, et seal ei olnud Muidugi kaaluma hakata, aga kas see, et kui ta millegi muu arvelt läheb, siis on oluline ka see, et mille arvelt ta läheb ja mis seal, mis seal siis nagu teises kaalukausis on, aga, aga see, et see, et ühendus suurimate keskuste vahel peaks olema oluliselt parem on, on kahtlemata tõsi. Minu jaoks on küll üks küsimus selles, et kui me vaatame, mis, mis meil siis toimub, et meil on valitsus, valitsusel, koalitsioonileping enne valimisi. Me nägime säravaid lubadusi, kuidas ehitatakse, ehitatakse valmis, mis Saaremaa sild ja ehitatakse Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ja nüüd on meil koalitsioonilepingus jätkatakse Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamist. Et see tekitab küll küsimuse, et, et kas meil ei oleks vaja mingisugust selgepiirilisemat nägemust või selgepiirilisemad poliitikat ka koalitsioonilepingute tasemel, eriti niivõrd oluliste objektide puhul nagu Tallinn-Tartu maantee ehitamine, sellepärast et kui, kui me sellel nädalal oleme lugenud ka artikleid selle kohta, et majandus ja kommunikatsiooniministeeriumist on tulnud mitmeid algatusi, aga tõenäoliselt need põrkuvad kõik koalitsioonipartneri vastuseisule, et siis tegelikult Nendes vallaseid ei tehtagi mitte mingisuguseid arenguid ja hea, kui me saame selle neljarealise tee koseni, mis nüüd loodetavasti on küll ehituses, aga, aga me ei tea, kuidas see sealt edasi läheb ja kuidas ehitust edasi jätkatakse, nii et et selline selgepiirilisus Eesti poliitikas ka antud infrastruktuuri objekti lahendamise küsimuses oleks, oleks tõenäoliselt hädavajalik, nii et siin siin ootaks küll nagu natukene laiemat arutelu kui vaid seda, et majandus- ja kommunikatsiooniminister pakub mingisuguse lahenduse välja. Minu meelest on küll nii, et kui meenutada selle selle maantee ümber rääkimise ajalugu, siis ega, ega ma ei suudagi täpselt meenutada, et see on nii pikk olnud. Et, et mind paneb imestama see jutt, et, et sellest tuleks nüüd hakata mõtlema kui võib-olla tulevasest pre prioriteedist, et et ma nagu imestan, et kas ei ole ammu juba prioriteet olnud. Et tundub nagu, et et sellest on juba aastaid ja aastaid räägitud kui ühest prioriteedist. Et kust, kust siis nüüd järsku ma saan aru, et mõned inimesed poliitikas on suhteliselt uued nagu Arto Aas, kellest sai, eks ole uus majanduskomisjoni esimees, mees, et ta võib-olla ei mäleta, mida täpselt 10 aastat tagasi näiteks Eesti poliitikas räägiti. Aga tema oma erakond on minu meelest sellest juba nii kaua rääkinud, et et siin ja, ja kui me nüüd selle asetame ka sellesse konteksti. Et värskelt on ikkagi ju põhimõtteliselt tehtud otsus, et Rail Baltic ei lähe läbi Tartu ehk Tartu lennujaamast kuhu on küll korralikult investeeritud, ei lähe tegelikult mingeid arvestatavaid lenda, et seda saaks nimetada tõsiseltvõetavaks lennujaamaks. Et kui me niiviisi ütleme, siis Tartu on saanud päris palju nagu transpordialaselt nöökida. Kui järgmine nöök on see, et ega sellest neljarealisest maanteest ka midagi ei tule. Et siis siis tekib nagu küsimus, et et kas Eesti nagu suuruselt teise keskuse arendamine, kus noh, ei ole mitte ainult 100000 tartu elanikku, vaid ütleme vähemalt 300000 inimest elab nii-öelda tartu tagamaal kogu Lõuna-Eestis. Et kas nende inimeste jaoks üldse millegi liikumisvõimaluste edasiarendamine on riigi jaoks mingi olulisusega või mitte, et siis siis asetub ka see maantee tegemine võib-olla natuke teise konteksti või, või teisel juhul näiteks võibki öelda, et võib-olla teeme siis prioriteediks selle, et ikkagi Tallinna Tartu vahel oleks väga kiire ja kvaliteetne rongiliiklus ja kulutame siis olulise investeeringu lähiaastatel sinna. See on võimalik alternatiiv võib-olla sellel neljarealise tee kiiremale ehitamisele, seda on ka niiviisi välja pakutud. Aga siis tuleks aga aga öelda, et Tartu ei saa midagi. Et see ei ole nagu minu meelest aus. Nähes peaks valijatel olema nagu selgelt noh, needsamad selgelt nagu versioonid, et meie teeme, meie tahame erakapitali kaasata, meie tahame riigi raha siia panna. Ja ka valijatel on arvelt versioon on ju olemas olnud, valimistel on lubadused, mille järgi on erakondi valitud, aga kui me vaatame, et need lubadused vormuvad ühel hetkel suhteliselt umbmääraseks koalitsioonilepingupunktideks, siis siis ei olegi vali valijatel ju mingit kindlust, et kuidas ikkagi sellega edasi minnakse, et, et antud juhul parts on välja käinud ühe idee, teeme siis avaliku ja erasektori koostöös tõenäoliselt läheb pisut. Ma loodan, et mitte väga oluliselt kallimaks kui see, kui ehitada see nüüd riigi vahenditest valmis. Samas annab see mingisuguse kindluse, et, et teatava ajaperioodi jooksul siiski see 90 kilomeetrit neljarealist teed kauni mehhani valmis ka saab. Kui nüüd jätkata selle aruteluga, et, et mis võiks meil prioriteet olla, siis tõenäoliselt see tähendab seda, et arutleks prioriteetide üle, aga meil prioriteete tegelikult ei olegi. Mis siis nagu paremaks. Tõenäoliselt ühel hetkel? Ta on ju ka alati alternatiiv sellel puhul see, et, et sa võid võrrelda, et mis pidi asi kallimaks läheb. Aga teistpidi saab ka küsida, et kui palju me kaotame sellega, kui see asi nihkub nagu aastaid ja aastaid edasi. No. Diivan olnud näiteks koolimajade kordategemisega kus on ju ka võetud seda PPP-d, eks ole, Tallinnas kasutusse või võib öelda, et võib-olla see läheb noh, mingite arvestuste järgi kallimaks. Aga samas jälle, kui hüve on see, et, et need asjad saab korda ikkagi kohe mitte mingisuguses ebamäärases lõputus tulevikus. Siis noh, Tartu maantee puhul on ka selge, et kui see lõik saab neljarealiseks siis inimesi, kes saavad liiklusõnnetustes surma Tartu maanteel, saab olema lähiaastatel vähem. Ja seda isegi on rahasse väga raske, nagu arvestada. Et kui palju see tegelikult sellest jälle võidame. Testini. Avaliku ja erasektori koostöös on, on ka ilmselged ohud sees ja nendest on ka pisut räägitud. Nimelt kui me vaatame laenukoormust, mida, mida see sisuliselt tähendab siis kuigi ta ei kajastu riigi laenu koormusena, siis ikkagi kohustusena väga selgelt ja ja, ja seetõttu kõigeks muuks jääb seetõttu vähem raha. Kui me vaatame, et, et see, kes selle ette võtab, arvestab sinna sisse ka oma kasumi, siis ka see tähendab riigi jaoks täiendavat täiendavat kulu. Ja nüüd küsimus on selles, et kui suur saab olema selle ettevõtja kasum kogu projekti lõikes ja see on, see on võtmeküsimus avaliku ja erasektori koostöös. Kui see kasum on liiga suur, siis ühel hetkel muutub riigil mõttetuks seda projekti selliselt arendada ja siis tasub juba mõelda, et kas ei oleks mõistlikum selleks projektiks laenu võtta, ehitada see projekt laenurahaga valmis ja siis ja siis hakata laenu tagasi maksma, et selliselt võib see projektisega odavam odavam tulla, nii et see on küsimus kindlasti, mille üle, mille üle tuleks arutleda. Küsimus on loomulikult selles, et, et kas kannu tahetakse võtta, et, et sisuliselt ei ole ju riigi jaoks vahet, kas võetakse laenu või tehakse see projekt avaliku ja erasektori koostöös valmis, sellepärast et tulemus on tõenäoliselt suhteliselt sarnane. Kolmas variant on see, et ehitada seda avaliku sektori vahenditest lõputult, nii nagu seda on ehitatud. Ma ei tea, mitukümmend aastat. Tõenäoliselt 80.-te aastate alguses alustati seda Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamist, siiamaani ehitatakse koseni, ei ole veel veel välja jõutud, loodetavasti nüüd lähiajal jõutakse. Need on need meie valikutega, meil muid valikuid eriti ei ole. On veel üks variant üldse mitte midagi teha. Aga Sulev juba selle kohta ütles, et tõenäoliselt see ei ole lahendus, arvestades, et, et kui Rail Baltic läheb üle Pärnu ja Kesk-Eesti ja Lõuna-Eesti unustatakse, et siis see võib, võib meile probleemiks kujuneda. Aga, aga vahetame teemat, räägime pisut. Elavat diskussiooni sellel nädalal tekitanud teemal ka nimelt vähemuste diskrimineerimine ja ja, ja, ja vähemused üldse on olnud sellel nädalal ühiskonnas väga laia diskussiooni tekitanud teemaks ja mitme linna linnapilti on jõudnud kampaania erinevus rikastab, mis kutsub siis sallivusele seksuaalvähemustega seoses. Ja, ja, ja see on küll tekitanud nüüd küll küsimuse, et miks, miks sallivusele kutsutakse just selliste kampaaniate kaudu, et, et ma olen kord loovalt kuulnud inimesi küsivad, et miks just selliselt seda, seda tahetakse inimestele selgeks teha ja ja väga paljud ei ole ka vastust leidnud, et, et kuidas teie hindate seda, et, et meil kampaania korras kutsutakse inimesi sallima? Ausalt öeldes ma ei saa sellest erinevus rikastab, see plakatikampaania kord kord juba oli ja see oli, see oli üsna ebaõnnestunud ja, ja ma olen nagu pisut raske aru saada, miks seda tehakse uuesti sellesama plakatikampaania teerimiselt, tegu on mingite projektirahadega, mida tuleb edasi edasigi realiseerida, aga noh, me vaatame diskrimineerimist siis noh, ei pea ju rääkima isegi vähemust. Hiljuti andis mingi majandusuuringute instituut välja välje uurimuse soolise võrdõiguslikkuse kohta ja noh, vahel me oleme väga hüsteeriliselt selle selle üle, et kui me kuskil edetabelites punkti või paari võrra kukume soolise võrdõiguslikkuse osas oli kas vist aastast 2006 oli Eesti kukkunud mingilt 29.-lt kohalt 52.-le 130 viieringid? Riigi hulgas? Ja noh, ilmselt see edetabel midagi siiski ütleb, kui seal esimesed on Soome, Rootsi, Island ja Norra ja viimased on Jeemen ja Pakistan, nii et me oleme seal umbes kuskil vahepeal seal edetabel, mis Eestit nagu väga-väga Põhjamaade hulka ei pane, kaugel meist ees on Läti ja Leedu ja isegi Venemaa oli meist mööda läinud, kuigi sellest ma olen natuke natuke raske Arusaadav, millel see põhineb. Ilmselt tuleb statistika ikka alati alati pisut skeptiliselt vaadata, ma eeldaks, seal oli nagu mitu faktorit, seal oli majanduspoliitika, et tervisemidagi oli veel. Et võib-olla see Venemaa parem koht tuleb sellest, et seal lihtsalt mehed joovad ennast nii palju varem surnuks. Aga, aga no isenesest mäletan, see oli vist mingi umbes nädal aega tagasi välja väikse uudisena Postimehes Väikse uudisena õhtulehes ja pärast seda mitte mingit diskussiooni, et et ma ütlen, et, et vahel, et vahele nagu suur suur diskussioon plahata sellest, et umbes et me oleme, me oleme mingis elukvaliteedi või ellusuhtumise näitaja pool pool punkti kukkunud. Aga see on nagu näitaja, mis minu meelest oleks pidanud tekitama diskussiooni, et mis on siis masuga, mis on masu ajal juhtunud soolise võrdõiguslikkuse ka Eestis, millest, millest see tuleb ja, ja millegipärast, et ma ei ole vähemalt märganud, et sellest oleks räägitud. Me ei ole kuulnud ka, et võrdõiguslikkuse volinik oleks sel teemal sõna võtnud, küll aga menetleb ta ühe Saaremaajooksuvõistluse korraldaja väljaütlemise, kes ei kutsunud mustanahalise Aafrikast jooksuvõistlusele. Et et on ka sellised arengud ja, ja samas, mis puudutab muidugi tabeleid, siis tabelite usaldusväärsuse küsimus tekitab ka küsimusi, et, et kui see on küll nüüd pisut teisest ooperist, aga aga aasta ettevõtjaks kuulutatud, viib meedia juhatuse esimees Priit Alamäe on kritiseerinud rahvusvaheliste tabelitega kokkupanemist ja ta on öelnud, et e-valitsemisega seoses näiteks Eesti positsioon ei ole kindlasti maailmas adekvaatne, sellepärast et kui toome toob kogu aeg e-valitsemise arendamise osas Eestit eeskujuks ja, ja, ja samal ajal, kui me vaatame e-valitsemisega seotud tabeleid, siis Soome on Eestist kaugel ees, siis siis mõneti tõenäoliselt nende tabelitega koostamisega seoses tekib tekib küll väga palju küsimusi ja ta on pakkunud siin välja ka lahendusi, et et Eesti ametkonnad peaksid tihedamalt suhtlema nende kõikvõimalike tabelite koostajatega, et võib-olla selline isikliku suhte ja võib-olla ka informatsiooni vähesuse tõttu toon on tingitud see, et need tabelid kujunevad Eesti suhtes pisut üldistavaks ja ebaobjektiivseks ja seetõttu ka meie positsioon on, on selline, nagu ta on, et, et kui, kui sa tõid selle selle võrdõiguslikkuse numbri välja, siis siis kindlasti tekitab see väga palju küsimusi, sest et ühiskonnas on siiski valdav arusaam võrdõiguslikkuse vallas meil tasapisi, olukord on kogu aeg paranenud, aga kuidas me siis selles tabelis kukume? See on, see on hea küsimus, millele, millele tõenäoliselt me vastust ei tea, aga, aga ma küsin teie käest selle võrdõiguslikkuse voliniku tegevuse kohta, et kuidas teie hindate seda, et et võrdõiguslikkuse volinik on, on menetlenud nüüd päris mitut teemat, mis puudutavad puudutavad rassilise diskrimineerimist, aga ka, aga ka soolist diskrimineeri. Tegemist on toonud välja selle, et mitmed Eesti ööklubid diskrimineerivad mehi nõudes meestelt kõrgemate piletiraha kui naistelt. Et kui ka soolise võrdõiguslikkuse volinik nagu sellistele teemadele tähelepanu juhib, et siis siis kuidas, kuidas nagu laiemalt suhtuda sellesse, sellesse teemasse, millega ta tegeleb. Arvestades, et siin siin ka Aafrika jooksjate teema on, on esile No ma ei tea minust teemad kõik kuidagi mööda läinud, ma pean tunnistama, et seetõttu ma ei ole väga süvenenud ja ma väga täpselt ei tea, kas nüüd see tuleneb sellest, et volinikule on esitatud vastavaid kaebusi, mida ta peab menetlema. Et sel juhul ta on võib-olla nagu sunnitud nende teemadega tegelema. Või on ta tõepoolest ise väga tahtnud neid teemasid tõstatada. Et, et siin on võib-olla kaks natuke erinevat asja. Aga kindlasti jah, ma arvan, et see, see rassiline diskrimineerimine ja, ja üldse selline, ma ei tea. Mulle tundub küll, et me ei peaks nagu vähemasti selles osas nagu mingisuguse iseendale. Ma ei tea just juuste katkumisega või endale endale millegi pähe kallamisega tegelema, et Ma ma, ma ei oska küll kuidagi näha, et eesti rahva tervel mõistusel selles osas midagi viga oleks, et, et me nagu ei suuda sallida enda keskel ühe- või teistsuguseid inimesi, et et, et nii erinevad, nagu me kõik tegelikult oleme. Ei ole siin nagu mingisugust ei, ei keskmise euroopalikkusega ega muus osas mu meelest niisugust noh, alati võib rääkida, et erinevus rikastab. Võiks ju, et võiks veel rohkem nii-öelda seda, seda nagu avatust olla, aga eriti kui me vaatame noorema põlvkonna peale, siis minu meelest paljudel inimestel tekib pigem vastupidine ohutunne. Et see nagu kuidas öelda kõige relatiivsus või selline et nagu, et kõik on nagu lubatud, et see on pigem pigem nagu suurem oht kui, kui see, et ei suudeta nagu erinevusi sallida. Aga ütleme jah, sellega ma olen nõus, et te olete rassilise diskrimineerimise osas, eestlastel ei ole nii väga vaja endale tuhka pähe raputada ja täna hommikul avaldas Helsingin Sanomat just Soomest tehtud uurimuse kohta artikli, kus muuhulgas kaks kolmandikku soomlasi arvasid, et Soome on rassistlik ehkki suurem osa nendest iseennast rassistlikuks ei pidanud. Paradoks, reaalselt aga sealjuures põlissoomlaste, kes teatavasti oli, on üks suuremaid parlamendierakondi. Nüüd nende toetajatest üle poole teatas, et, et teatud rassi inimesed ei sobi elama tsiviliseeritud ühiskonnas ja see on juba päris karm väide ja ausalt öeldes mul oleks päris kurb, kui Eestis ka midagi niisugust välja tuleks. Ütleme aga võib-olla Eestis ei ole sellekohaseid küsitlusi tehtud. Võib-olla ei ole jah, et ei tea, kas julgeb teha, aga miks, nagu ütleme noh, tihtipeale nii teoreetiliselt kui ka kui ka siis niuksed asjamehed kipuvad tihtipeale tegelema pigem pseudoprobleemidega kui nihukeste tõsiste asjadega. No minu meelest ka niuksed ööklubi või ütleme, niukseid laeva ma tea, kruiisid kaks naist ühe hinnaga või ma ei tea, miks maksavad naised juuksuris lõikuse eest rohkem kui mehed. Et, et noh, need võib-olla ei ole väga sellised asjad, mille, millesse peaks nagu seaduse ja ametkondade abiga puutuma. See on mõneti huvitav tähelepanek, et pisut on arutletud siin ka õiguskantsleri seisukohavõtule seoses naisterannaga Pärnus, et et kas ikkagi kõiki kõiki avaldusi peab menetlema, et kas on piisavalt avaliku huvi ja piisavat põhjendust neid neid menetleda või mitte ja siinkohal võiks ju võiks tõesti tõesti pisut arutleda ka selle üle, et, et kas, kas on üldse mõtet kõiki avaldusi menetleda, et ühelt poolt ametnik tahab olla, olla hea ametnik, teha oma töö ja kui avaldus laekub, menetleb selle ära ja läheb eluga edasi, aga, aga küsimus on selles, et millise signaali see ühiskonnale annab selle ametkonna tegevusest, et see on, see, on see kõige olulisem nüanssi antud juhul ühiskond mitte sageli jah, ütleme, et on tihti on tulnud ette olukorda, kus ühiskond ei mõista seda, miks sa, miks ametnik ühe või teise asjaga tegeleb, kuigi tal on ette nähtud, et ta peab sellega tegelema, aga tõenäoliselt siin tuleb lähtuda mõistlikkuse printsiibist. Jah, ja teisest küljest on nagu endiselt kultiveeritakse väga palju Niukest, et oh, mehed ju peavad raha teenima ja meestel on tööstress ja naistel ei ole tööstressi või et et noh, tähendab, see tekitab ikka siukest hoiakute, ta naistel ei ole vaja töö eest maksta või ei ole eriti nagu vaja maksta ja ja see on tegelikult palju tõsisem probleem, kui palju on naisi, kes, kes lapsi üksi kasvavad tavad ja, või kes, kes ühel või teisel põhjusel on, on pere peamised elatajad, rääkimata sellest, et nad peaksid haritud ja tööd tegevate inimestena võrdsed elatajad igal juhul olema. Nii et sellest tuleks rääkida, aga mitte sellest, et kas erinevus rikastab või mitte, et tõenäoliselt see kampaania vaevalt et kedagi rikastavad. Ega jah, kui sõna-sõnalt võtta. Ei, ma arvan, et need, et need need kutsuda üles teatud teemasid lihtsalt mitte menetlema, on võib-olla ka natuke ohtlik, et küllap mõned Eesti riigis selleks seatud inimesed, ametkonnad peavadki olema väga madala valulävega ja, ja arutama igasuguseid asju, mida võib-olla siis selline keskmine kodanik ei peaks nagu arutamist väärivaks. Et ses mõttes iseküsimus on jälle, et kas meie igast sellest menetlusest peame suure numbri tegema. Et, et kuskil on siin see, et, et see käib ilmselt sellise mitmekesise ühiskonna juurde, et ka kaebusi on mitmekesiseid ja ja kuskile nad peavad ju kanaliseeruma, sest muidu teisipidi tekib jälle ühiskonnas hästi palju neid hääli, et et mitte keegi mind ei kuula ja ja mul ei ole kusagile pöörduda ja, ja see Eesti ühiskonnas surutakse neid ja neid asju maha ja, ja kuhugi, et noh, olles ise näiteks sellises kohas nagu pressinõukogu, ega me ka vahepeal menetleme kaebusi, mille puhul me noh, ütleme, kehitame õlgu, et kas me tegelikult nagu peaksime sellega tegelema, aga aga teisipidi noh ütleme, et keegi peab seda tegema siis, kui, kui kaebus on Aga miks ta ütle, miks te ei ütle, et avaliku huvi puudumise tõttu me seda küsimust ei menetle? Või, või olulise huvi või olulise põhjuse tõttu me seda ei menetle. Vahetegemise puhul peaks olema ka võib-olla võimalik mingeid kriteeriumi seada, et millal see on õigustatud, noh, eks see on ka muidugi, aga ütleme, et kui sa oled režissöör, filminäitlejat, kes on naissoost või mustanahaline või üle 50 aastane, siis noh, see on nagu põhjendatud, et sul on just sellist inimest sinna vaja. Et vahel on, aga tihtipeale ei ole. Ei, aga pigem on ka tihtipeale küsimus selles, et mitte, et kaebus peaks menetlemata jääma, aga lihtsalt esiteks sellel ei ole mõtet liiga palju aega kulutada ja teiseks peabki suutma siis võib-olla see vastav menetleja ka teha omal südame kõvaks ja ja seal oli kaebajale otse öelda, et et see kaebus ei ole põhjendatud. Et lihtsalt ja selgelt niiviisi vastata, et aga ma saan aru, et see on ka teatud selline valehäbi näiteks ma kujutan ette võrdõiguslikkuse volinikul võib-olla, et et tal on nagu raske, kui keegi kaebab võrdõiguslikkuse vähesuse üle, siis ta ta nagu kaldub nagu alati selle kaebaja poolele kuidagi olemas. Et ta võiks võib-olla sagedamini võtta selle seisukoha, et et ei ole igal pool probleemi, kus inimesed arvavad seda probleemi nägevat, et et ütleme noh, sama pressinõukogus, me teeme otsuseid, eks ole, nii väljaannete suhtes, et me taunime nende tegevust, aga me teeme ka õigeksmõistvaid otsuseid, kus me ütleme, et kaebaja kaebuse ei ole põhjendatud, sest kaebaja ei, ei põhjenda ära nii-öelda, et talle tegelikult on liiga tehtud. Kui sa siin mainisid seda et, et sageli ametnik langetab kaebaja kaebaja jaoks positiivse otsuse, siis tõenäoliselt on tingitud sellest, et kuna tal ei ole, ei ole muud baasi, millelt oma otsust langetada, kui vaid ainult see, see kirjalik vorm kaebaja poolt, siis, siis lähtuvalt sellest, et ta formuleerib oma vastuse sellest kirjast lähtuvalt, siis võib jääda selline mulje. Ta justkui justkui toetab seda seisukohta selliselt, aga, aga, aga mõneti on see tingitud ka sellest, et teist seisukohta ei ole lihtsalt kirjalikult kõrval ja see ongi tinginud selle. Et vastusest jääb. Jääb mulje, et ametnik on, on võtnud justkui kaebaja osas positiivse hoiaku. No ja teiseks, minu meelest on meil olemas ilmselt võib-olla mingi väike kollektiivne valehäbi või, või selline tunne, et et kui me ei ole nagu noh, teatud sellistes asjades hirmus järeleandlikud, siis ma äkki ei ole küllalt euroopalikud või, või tsiviliseeritud või et, et on mingis mõttes nagu tekkinud selline selline mure, et, et me peame olema olema hästi tolerantsed, muidu me äkki äkki ikkagi endiselt, ehkki me oleme juba kõigis klubides, kus me vähegi oleme tahtnud olla. Aga äkki me ei ole ikka nii vääri lihtsalt klubi liikmed? Euroopalikus mõttes, kui, kui peaks, kui, kui me nagu ei ole järeleandlikud, et noh, siin on nagu selgelt hakanud noh, siiski ma arvan, et ühiskonnas tekkima jälle tervemõistuslik vastureaktsioon, et teatud noh, teatud põhimõtted peavadki, peavadki olema. Aga millised põhimõtted antud juhul ma ei tea, kas, kas see on terve mõistuse tulemus, et naiste naiste võrdõiguslikkuse osas oleme kukkunud 52.-le kohale. Kui Soome on näiteks tuli teine või kolmas. Jah ei naiste võrdõiguslikkuse suhtes ei saa ilmselt siin nagu väga tolerantne olla muidugi. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et Tabeli metoodikat tuleks uurida enne kui me saaks, saaks seda sajaprotsendiliselt usaldada. Aga kindlasti jah, naiste võrdõiguslikkuse teema on Eestis probleeme, sellega tuleks edasi tegeleda, aga kui siin Sulev mainis juba kõikvõimalikke klubisid, kuhu me kuulume, siis kahjuks ühes klubis on, on tulekahju majas ja keegi isegi ei kujuta ette, kuidas seda tulekahju kustutada ja hakkame rääkima siin Euroopas, võlakriisist, millest rahvateenrite, see on juba juba kuid iganädalaselt nädalaselt räägitud ja ka see nädal on siin toonud uusi uusi arenguid ja kahjuks mitte positiivseid. Nimelt on kriis siis väga kiiresti eskaleerunud. Ja Itaalias on siis jõudnud kätte olukorda ja mida on ammu kardetud, et, et võlakirjaintressid on jõudnud sellisesse kõrgusesse, kus Itaalia riik ei suuda neid enam teenindada ja nad ei suuda enam turul, et uut raha juurde laenata. Tõsi, pärast muudest, et Silvio Berlusconi kub valitsusjuhi kohalt, on intressid pisut langenud, aga, aga see ei lahenda probleemi. Poliitiline kriis on jätkuvalt õhus. Ma, ma küsin pisut-pisut-pisut laiemalt, et et kui me räägime siin Euroopa võlakriisist, siis järjest rohkem. Me näeme, tegu on ka nendes riikides, kus see võlakriis möllab. Tegu väga tõsise poliitilise kriisiga, et et kas teie hinnangul on olemas Euroopas piisavalt poliitilist tahet, et seda seda võlakriisi lahendada, sest sest tõenäoliselt mingeid muid lahendusi sellele kriisile ei ole. Poliitiline tahe on ainus. Poliitilist tahet on kindlasti, kas piisavalt on, seda ma arvan, et me näeme lähemate, ma tea päevade nädalate kuude jooksul, praegu muutuvad olukorrad iga päev, et kohutavalt raske on midagi ennustada. Ja et võiks ka küsida, et kas, et kas see on üldse poliitilise tahte küsimus, sest kui pikas perspektiivis vaadata, siis see tuleb ju niikuinii lahendada. Et kas sa tahad või ei taha. Et selles mõttes küsimus on jah, pigem poliitilise tahtega selles osas on nagu selles lähi lähiperspektiivi taktikas, et kas, kas asuda lahendamisele kiiremini või või püüda endiselt kuidagi teha nägu, et väga hull ei ole. Aga mina väidan, et seda poliitilist tahet ei ole, sest kui me vaatame, mis juhtus eelmisel nädalal Kreekas, Kreeka peaminister Papandreou lubas korraldada referendumi, siis ütles, et referendumit ei tule ja siis võitis usaldushääletuse ja seeläbi ütles, et ta lahkub, lahkub valitsusjuhi kohalt, ehk siis loobub vastutusest ja ja, ja, ja väga selgelt poliitilist tahet ei olnud ja ta lahkus selliselt, et jättes jättes olukorra olukorra üsna segaseks. Tõsi, uus peaministrikandidaat leiti ja asub, asub ametisse, aga ikkagi antud juhul uue peaministri puhul me me näeme seda, et ta peab hakkama jälle otsast peale ja, ja sisuliselt oluliselt keerulisemas situatsioonist kui varem, sellepärast et see lahendus, mis kokku lepiti, selle kohta ikkagi räägiti, et see oleks olnud toimiv lahendus. Kreeka valitsusjuht Ta otsustas, et see toimiv lahendus tuleb allavett lasta. Itaalia puhul täpselt sama lugu. Näeme seda, et olukord läheb keeruliseks ja siis peaminister ühel hetkel teatab, et aga, aga sellisel kujul ma enam nagu välja ei vea ja et mul ei ole nagu enam piisavalt poliitilist tahet või huvi selle teemaga tegeleda. Et kui nende probleemsete riikide puhul kellel on väga tähtis roll kogu selle võlakriisi eskaleerumist puhul ei ole piisavalt poliitilist tahet seda seda teemat lahendada, siis, siis see kriis jääbki ju eskaleeruma. See on, see on see kõige suurem probleem, mis, millega me praegu silmitsi oleme ja seda kahjuks ei lahenda ei Angela Merkel ega ka ka Prantsusmaa president Sarkozy. Mäepoliitilisest tahtest sõltub see, et kuidas lahendatakse, et see on nagu väga oluline, aga muidugi me, me ei saa rääkida ainult nende kõnealuste riikide tahtest, kuigi jah, sul on õigus, need on, mis on väga oluline. Aga küsimuses on ka terve Euroopa poliitiline tahe, et kuivõrd tahetakse. Aga Euroopa rekt, ära ta euro Euroopa tahab, Euroop on pannud, meile, on pannud neile palun kandikul ette lahendus, et tulge, teeme selle asja ära, et kõik solidaarselt aitavad ja selgub, et kohapeal riigis ei ole piisavalt poliitilist tahet, et selle probleemiga tegeleda. Tõsi, Itaalia puhul on nüüd lootus pisut suuremat, seal seal suudetakse kokku leppida, aga seal me veel ei ole ka silmitsi olnud kõikide nende kärbete, aga, ja seetõttu inimesed ei ole veel tänavale tulnud, inimesed ei ole veel oma meelsust avaldama. No ja siin me näeme võib-olla teatanud Niukest demokraatia nõrkust, et kui rahvas on nii-öelda ära hellitatud, et sest põhiliselt on tegu ikkagi hirmuga nagu oma oma rahvareaktsioonide ees ja noh, seal Lõuna-Euroopas on neid reaktsioone juba juba näha tehtud ka ja ütleme, mõned kriitikud ütlesid selle referendumi ärajätmise kohta Kreekas, et oi, et näed sa, et Kreeka ei saanudki demokraatlikult selle asja üle otsustada, aga noh, tähendab antud juhul on demokraatlik. Noh, see on nagu huvitav tõlgendus demokraatiast selles mõttes, et see on umbes nagu, nagu läheks küsima, et sul on pangalaen, korterilaen, et, et kas tahad seda ära maksta või ei taha või tahad sa parema meelega naaber maksab, et et see on nagu suhteliselt kerge kerge arvata, mida, mida makstakse, aga et alati alati nagu sellest tahtmisest ei piisa. No, ega täpselt, ma arvan, niivi tõi väga õige paralleeli, et tegelikult ju see olukord nii ongi, et ja selles mõttes võiks pigem arvata, et siiski on natuke lootustandev, et Itaalia ja Kreeka peaministrid vahetuvad, sest ilmselgelt siiski eelmised peaministrid, uid, nad lahkuvad peaministrit Nonii piisavat tahet või siis või siis midagi muud kui tahet igal juhul ei omanud, et seda olukorda lahendada tegelikult. Ja selles mõttes alati võiks vähemalt loota, et uus luud äkki noh, kasvõi vabamaid käsi et ja kasvõi ütleme, et suudab. Kuna, kuna selle uue valitsuse moodustamise juures peavad ka erinevad poliitilised jõud nagu uuesti mingile kokkuleppele jõudma ja natukese laiapinnalise ma kokkuleppe saavutama kui seni, siis noh, siis äkki on, on see ütleme, nii-öelda uus uus situatsioon lootust andvam, kui oleks olnud senise olukorra edasi vindumine. No palju kordi me peame seda Papandreou nägema, eks ole, ühte ja sama asja nagu lubamas ja ikka mitte midagi toimumas võib ellusconiga sedasama tegelikult. Et samas muidugi kunagi ei saa sellisel puhul ka välistada, et uus on hullem. Et või õigemini, et osutub näiteks tekib mingisugune noh, saamatus või tahtmatus, eks ole üldse midagi teha, et, et see, see muidugi käib nagu asja juurde, aga, aga olemuslikult, tulles tagasi tulles selle näitaja juurde nagu pangalaenu, äramaksmise tahtmisest või mitte tahtmisest, siis noh, tegelikult ju see olukord on umbes selline, kui kujutame, et naabrimees kutsub teid õhtul näiteks enda juurde, noh ütleme, et head veini jooma ja siis selle juures kurdab, kuidas tal nagu panga pangalaenu maksmisega raskusi, eks ole, kõike muud ja ja siis küsib teilt natukese laenu ja ütleb, et jooks homme uuesti head kallist veini. Ja noh siis mis see soovitus on, et annate siis talle, eks ole nagu laenu ja siis järgmisel päeval pidu edasi. Et noh, tegelikult ju loogiliselt me peaksime jõudma. Ühel hetkel selle, selle poliitilise ja mis iganes muu tahtega selleni, et räägime nende riikide puhul ikkagi sellest loogikast, et kulud peavad vastama tuludele. Ja see on nagu iga perekonna või iga firma puhul on ilmselt ka iga riigi puhul ikkagi niimoodi. Et küsimus pole selles, et mis hinnaga me saame uut laenu juurde selleks, et katta vanu laenu, vaid et kuidas me ikkagi nagu oma tegelikult kulud seal, Kreekas või Itaalias saaksime vastavus selle riigi tuludega ja ja praegu me loeme küll ja kuuleme igasuguseid numbreid, kuidas nagu radikaalsed ja dramaatilised kärpepaketid on yx miljardit Itaalias, eks ole, nii mitu miljardit Kreekas mingeid miljardeid Prantsusmaal. Noh, arvud on nagu hästi suured ja hoomamatult, sest enamasti kõik need paketid, noh, meie poolt vaadates on näiteks iga kord suuremad kui näiteks Eesti riigi aastane riigieelarve. Aga teisest küljest jälle selle tegelikult tegeliku vajadusega võrreldes on tegu reeglina jälle suhteliselt väikeste sammudega. Et tegelikku näiteks olukorra, nii, et aastal 2012 Kreeka või Itaalia või või ka mõne teise Euroopa riigi suure riigieelarves oleks tulud ja kulud enam-vähem tasakaalus, et selleni on ju ütleme sellist eesmärki nagu ei ole keegi ikkagi nagu ametlikult püstitanud. Aga kuidas me teisiti nagu saame? No pigem on ikkagi probleem selles, et eurotsoon on ehitatud valedel alustel ja see annab riikidele liiga suure õiguse ja, ja kahjuks ka vabaduse ja, ja, ja kahjuks ka vabadust on, on liigselt kuritarvitatud, mis ongi siis viinud selleni, et, et praegu on kogu eurotsoon kriisis ja nüüd, kui me sellel nädalal kuulsime jälle Merkeli ja Sarkozy kohtumistest, mille kohta nad ütlesid, et nad ei arutanud kahe kiiruselise Euroopa teemat ja seda et eurotsoon eralduks ja läheks majandusvalitsuse alla ja et kedagi välja visataks, siis, siis jätkuvalt me oleme kuulnud, et Brüsseli koridorides arutletakse selle üle väga aktiivselt ja sellele viitas ka eile Eestis ja ka praegu Eestis oleva Euroopa Komisjoni transpordivolinik ja asepresident Siim Kallas, kes ütles, et, et see on väga tõsiselt arutluse all. Kuigi mingisuguseid põhjapanevaid dokumente ei ole veel kokku kirjutatud, siis jätkuvalt tõenäoliselt Angela Merkeli ja ka Prantsusmaa presidendi peas on need mõtted olemas ja, ja, ja seetõttu kui aeg on käes või kui see kriis eskaleerub, siis see võib ka sellisesse sellisesse situatsiooni jõuda. Räägitakse, et eurotsoon võib eraldada ja, ja kui siin nüüd veel pisut mõelda selle üle, et millises sõnastuses on Angela Merkel öelnud, et et seda kahekiiruseline Euroopa ideed ei ole edasiarendatud, siis, siis ta on öelnud, et praegu küll sellist ideed ei ole. Hea idee on ikkagi eurotsooni kooshoidmine ja seal sellele kriisile lahenduste otsimine, aga ta räägib alati sellest praegusest hetkest ja mitte tulevasest. Et tegelikult on kõik need teemad praegu arutuse all. Ja küsimus on nüüd selles, et kui me hakkame siin rääkima sellest, et et ühe ideena on arutluse all ka kahekiiruseline Euroopa ehk siis eurotsoon ja muu Euroopa liit, siis siis kindlasti me peame hakkama ühel hetkel vastama ka küsimusele, et milline peaks olema Eesti positsioon selles ja kuidas see üleüldse vastab Euroopa liidu senistele demokraatlikele otsustusmehhanismidele. Kahekiiruseline Euroopa ja, ja ka väiksem eurotsoon on olnud ennast Euroopa pressis on ka see tugevalt läbi jooksnud viimaste päevade jooksul ja sellest võimalusest on kirjutatud, lülitab Merkel eitab seda, aga sellise tooniga nagu äsja just viitasid või sellise sõnastusega ja noh, kui palju on juhtunud asju, mille kohta öeldakse suhteliselt viimase hetkeni, et ei, need ei juhtu. Ei, see ei ole mõeldav, sest noh, meie ajalugu koosneb tegelikult sündmustest, mida ei peeta Ta mõeldavaks kuni selle hetkeni, kui nad juhtuvad. Nii et noh, selles mõttes praegu võib nagu iga iga päev ja iga otsus midagi midagi uut tuua ja, ja noh, ma arvan endiselt, et on meie kõigi huvides. Et Euroopa jätkaks nii ühtsena kui on võimalik, aga küsimus on see, et mis on võimalik No just et mu meelest ka, et kõik need küsimused teemal, et näiteks, et kas euro üldse jääb käibele ja kas kas euro lõpetab noh, mida on dramaatiliselt esindatud, esitatud, et selle noh, tõenäoline vastus on, et küllap ta ikka jääb. Aga küsimus on pigem selles, et kas ta jääb täpselt nende reeglitega, mis on täna, vot see, see on juba, eks ole, järgmine küsimus, et kas selle euro väärtus seal pangaarvel viie aasta pärast on, et täpselt, et selline nii-öelda vahetada vahetuskurss näiteks kas või Ameerika dollari suhtes? Vot vot see on nagu küsimus. No ja suhtes ja nii või teisiti on arutluse all ka see, et Brüsselis mitte küll Brüsselis, Euroopa keskpangas ja, ja võib-olla mujalgi on juba trükipressid soojad ja ootavad ainult seda hetke, millal hakata juurde tema ja väga mitmed majandusanalüütikud ütlevad, et ega enam muud varianti ei olegi, kui, kui raha juurde trükkimine, inflatsiooni tekitamine ja siis seeläbi on võimalik võlg välja infleerida, et see, see on väga mitmed ekspertide arvates ainuke võimalus praegusest kriisist välja tulla. Ja kui me räägime nüüd sellest, et tekiks rohkem koos töötav eurotsoon, väike eurotsoon, kuhu loodetavasti kuulab siis ka Eesti arvestades et me praegu eurotsooni kuuluma, siis siis siis tõenäoliselt kui selle eurotsooni valitsemisest räägiti, tehakse, siis vajab seega mingeid lepingu muutusi ja selleks tuleb täiesti selgelt küsida ka liikmesriikide nõusolekut ja tõenäoliselt ka rahva nõusolek ja ja, ja kuidas kogu see protsess välja hakkab nägema, et see on täiesti ennustamatu, nii et et siin siinkohal need arengud on, on küll väga ootamatut, tõsi, mõeldud, et Saksamaa ja Prantsusmaa teeksid midagi jõuga ära. Aga aga küsimus on selles, et, et kui siiamaani on toimunud ikkagi demokraatlikud mehhanismid otsustusprotsesside puhul, siis siis neid protsesse eirata ei ole võimalik. Järelikult võib arvata, et, et see, see lepingute muutmine saab olema nii keeruline, et praeguses olukorras võib see isegi muutuda. Jah, ja on ette näha nagu selgelt populismi tõusu ja, ja. Noh, nihukest frustratsiooni, hoone ütleme, et kui on kogu aeg selline tunne nagu, nagu nagu ka siin inimestel päästame endast vaesemaid, kuigi sellel asjal on mitu külge, aga euroliidust saab eestilist siiamaani rohkem raha, kui ta sinna annab. Aga, aga siis noh, selgelt, kui on tegu demokraatlike riikidega, siis selle inimeste poolt tuleva survega tuleb, tuleb ka arvestada ja rohkem pinged kasvavad, seda, seda soodsam pind on igasugusele populismile arenguks. No pigem ongi võib-olla selle eurotsooni tuleviku päästmine on üks suur haridusprogramm tegelikult üleeuroopaline, et inimestele selgeks teha, et, et üle jõu elamine ei ole pikas plaanis võimalik. Ta lihtsalt ei ole võimalik ja selles mõttes on Eesti ikkagi tõepoolest suhteliselt õigel teel ja tulles võib-olla selle saate alguse juurde tagasi, et see on võib-olla üks väheseid põhjusi, mille puhul olla, ütleme, ettevaatlik iga hinna eest, näiteks Tallinna Tartu maantee neljarealise ehitamise teemal, noh tõepoolest, et ma olen nõus selles mõttes nõus, nagu rahandusminister Jürgen Ligiga, kes ütleb, et et ärme nüüd, eks ole, nii-öelda ärme nüüd lähene asjale selliselt, et raha on olemas ja peaasi on ainult tahta. Hakkame aga ehitama. Et et tõepoolest tuleb ikkagi riigi tulud ja kulud hoida ikkagi mõistlikus tasakaalus ja ja ühel hetkel lihtsalt ma arvan, et et need kreeklased esimesena ja võib-olla juba üsna pea, eks ole, aga küllap ka itaallased ja teised lihtsalt jõuavad varem või hiljem selle arusaamiseni, et ei ole inimõigus, kus see, et näiteks pensioni suurus peab olema täpselt see, mis on näiteks Kreekas makstav täna või noh, kui, kui riigil ei ole raha tegelikult sellise sellises suuruses ütleme, ametnikele palga maksmiseks ja, ja siis selgub, et tegelikult on võimalik elada natukese vähem, aga ära küll, et, et me ei räägi mingist vaesuspiirist. Et kui me, eks ole siin näiteks vähendame keskmise Kreeka, ma ei tea põllumajandusametniku palka 10 või 20 protsenti. Me räägime ikkagi rahast, millega on võimalik ära elada, et ei ole mõtet. Rääkida sellest, et see on nüüd mingi inimeste kihutamine vaesusesse. Ma arvan, et siin on tegu ka niukse psühholoogilise protsessiga, sest et noh, me oleme ikka väga tugevalt on olnud selline progressi ja edenemise ja kasvuusk ja ütleme, isegi inimesi, inimeste karjääri on hinnatud nagu selle järgi, et palk peab tõusma, kui ta, kui ta langeb, siis sa oled luuser, sul on midagi viga, sa oled midagi valesti teinud. Et, et ma arvan, et siin on nagu, nagu noh, selline väga laias plaanis tegelikult noh, Ameerikas ka Ameerikas võib-olla veel rohkem, et no ennast nagu hoiakute muutmise ja muutumisega tegemist, et, et harjuda sellega, et kõik tingimata ei ei kasva ja ei edene ainult suurema õitsengu poole. Ameerikaga, ega me ise elasime selle ju kuskil 2008 ikkagi läbi, päris tugevalt. Rannas valuta, mis puudutab Eesti Eesti kohanemist, siis mitmed analüütikud on seisukohal, et, et Eesti on oma kohanemise selles kriisis juba ära teinud ja seetõttu ei tule see kriis, mis on Euroopat ees ootamas meile nii valusalt, et kui, kui teistele, et, et seetõttu võib arvata, et meil, meil võib isegi paremini minna ja kui vaadata siin ka Euroopa komisjoni viimast majandusanalüüsi, siis nende hinnangul kasvab Eesti majandus järgmisel aastal Euroopasse kõige paremini. Mis on, mis on ka positiivne. No tore oleks hästi lühidalt veel saate lõpuks teema, mis on, on seotud Tadžikistani kohtuotsusega, mis mõistis siis eesti ja vene lenduri kaheks ja pooleks aastaks vangi ja minu arvates on siin huvitav vaadata, milline on olnud Eesti reaktsioon, kes ütleb, et me kaasama oma Euroopa partnereid, et seda olukorda lahendada, kuna tõenäoliselt kohtuotsus on ilmselgelt ülekohtune ja, ja võib-olla ka poliitiliselt fabritseeritud, aga veelgi põnevam olnud Venemaa reaktsioon, kes on Tadžikistani illegaalseid immigrante hakanud maalt välja saatma, näidates niimodi oma meelsust selle otsese suhtes, et kuidas te, kuidas te hindate, milline lahendus võiks olla Tadžikistani osas mõjuvam, arvestades, et seda on nimetatud poliitiliseks protsessiks. Mõjuvam on kindlasti Venemaa oma, aga aga kui mõelda nagu pikapeale, et kuidas oma poliitilist kultuuri säilitada, siis, siis võib-olla õigem on siiski siiski Eesti oma. Nojah no tõenäoliselt jah, Eesti poliitiline surve Tadžikistanis teisiti on nagu mikroskoopiline et, et selles mõttes võrrelduna Venemaa võimalike mõjutusvahenditega, sest noh, me võib-olla on seal varjatud mõjutusvahendeid, see immigrantide väljasaatmine on niukene avalik tegevus, aga aga kindlasti on, nagu on meil seal teisi mõjutusvahendeid veel arvestades et neil seal omavahelisi ilmselt majandus ja muid suhteid on muidki. Aga jah, et tõenäoliselt see on need üks, neid väheseid kordi, kus Eesti tõepoolest peab oma suurele idanaabrile nii-öelda positiivses mõttes lootma tema mõjujõule. Ja antud juhul meil võib siis ka Vene välispoliitikast kasu olla või vähemalt sellel kodanikul, kes praegu on tadžikistani kohtu poolt kaheksaks ja pooleks aastaks vangi mõistetud, aga loodame, et see olukord laheneb seal õige pea. Täname kõiki kuulajaid ja tänased rahva teenrid olid Iivi Masso, Sulev Valner ja Lauri Hussar ja soovime teile siinkohal ilusa laupäeva jätku.