Eikellegimaa. Tervist, head inimesed, asute kahe laine tihedusel täpsemalt viivitada hetkel praegu vähemasti kõrvupidi eikellegimaal kohas, mis siitpoolt kaetuna näeb välja, näeb välja teate täiesti elementaarne, Nad ei kellelegi ma välja, kui välja arvatakse. Erand muide symbol nagu ikka on, on laine ja on pikkus, on Tiit Kuznetsov, mikrofon, mikrofoni taga on klaas, klaasi taga on Hannes, kõik on täpselt nii nagu peab. Aga vot see asi, mida meil siin pole olnud ja täna on, vaat seal. Tämber mikrofoni kõrval ühtlasi Tiit, kus neitsi paremal käel ämber on plekist täpiline kollase ja kollase rohelise värviline sangadega. Ei ole üldse välistatud, et mõne aja pärast ma olen mina selle ämbri pähe, aga see ei ole üldse mitte kindel ka enne räägime natukene ämbrist. Tundub, et ämber nagu paber kannatab peaaegu kõike ja teda annab tarvitada kirjeldamatult mitmesugustel viisidel, mida muide erinevad inimesed alatasa praktiseerivadki, kes viskab või teeb muidu ämbri sisse ja vipsis pärast ämbriga välja, kes jälle võtab ämbrist ja paneb põske mõni mõlgi Bambrit, mõni küürib vahel ja nii edasi. Üks mis kindel, parem ämber peas, kui jalg ämbris. Ja mina vähemalt tean, ehkki kaude ühte inimeselooma, kes elabki kogu aeg päevast päeva, ämber peas. Ausalt, ja kuidas veel elab, kodanik mitte lihtsalt ei Oleskle ämber kuklas, vaid mängib seejuures koguni kibedasti ja nobedasti pilli. Selle kodanikunimi. Ühelt poolt võetud pseudonüüm on ameerikamaakeeles pakitseed mis maakeelde tõlgituna ei tähendagi mitte midagi muud kui täpselt õige ämber peas. Nagu juba varasemast teada norsandil käes ka kitarr ja näos mask. Ja kuivõrd Mõtkelt võib inimene ämbris oma instrumendiga ümber käia, kuulete teie otsemaid. Minule on need järgmised viis minutit, vahest rohkem tagumiseks ajaks, et endas selgusele jõuda. Kas tänases saates saab hakkama ämbriga või ilma? Kuulda oli kadunukese jalutuskäik teedmann voogu esitajaks nimega Praxis ja selle koosseisus kitarri hoidmas tänase kellelegi ma peategelane, 24 aastane 24 või 25 aastane noor kodanik kunstnikunimega pakid tollele ämbrile ja selle all asuvale peale ja veelgi Albul liikuvatele kätele keskendub Delaney kellelegi oma suurendus kõrval. Erinevalt tolle loo pealkirjas mainitud seisukorrast on tänane ei kellelegi mahlale pakitsed. Tõenäoliselt ikka veel täie tervise juures kõndimas inimeste ja kaaskodanike keskel ilusast peast ringi ikka ämber peas ikka kaamemas maskina mees ja sellisel kujul on ta ilmutanud ennast 90.-te aastate algusest, kui teda märkama hakati. Kindlasti lavalaudadel, aga nii nagu teavad rääkida need palgakirjanikud, kes talle mõnikord harva lähemale pääsenud. Samasugusel kujul näitab ta end oma kolleegidele ka videoga kaamera ees või helisalvestusstuudios maske kandvaid tegelasi ja muusikalisi, oma päratsejaid. Väga huvitavaid. Seejuures on ameerika maisest muusikast teada teisigi. Kuulsaim legendaarsel neist ilmselt grupp nimega president, kes ei ole oma nägusid näidanud publikule juba 20 aastat või rohkem ja kelle nimesidki ei ole teada. Erinevalt residentidest on aga pakitseedi ristinimi julgude ristitud on teada küll. Noormehe nimi on rail Kärol. 90.-te aastate alguses hakati seda kummalise välimusega tegelast, keda iseloomustas äärmiselt nõtke näpu jaoks mööda kitarri kaela oma pisikestel lavalaudadel koos San Fransisco ansambliga huliks. Leiti, et selles mehes on peidus päratu potentsiaali, et ühel heal päeval saab ta koledasti kuulsaks. Nüüd on sellest ettekuulutusest möödas vähemasti kolm-neli aastat ja päratult kuulsaks pakid pole saanud. Küll on ta tehtud tegelema kadestusväärselt võrratute mitmekülgsete muusikute seltskonnas ikka seal rohkem New Yorgi Daltoni kandis ja üks pillasveli kunagise varasemaid kellelegi maalaselt kaaskontseid on ta juba hea mitu aastat pakitidel avaldanud nende paari aasta jooksul albumi, mida ei peeta just tingimata kõige õnnestunum oleks. Küll aga on teda kõige parem, kõige soodsam kuulata just talle sama grupid Praxis koosseisus, mis ongi ilmselt põhiline muusikaline keskkond kus ta seni salvestanud on. Siitkohalt mitme erineva koosseisuga praksis, sest kui Praxisesse kurbiinlas veel, siis käib sellest muusikalisest ühendusest sisse-välja väga palju erinevaid mitmesuguseid suurepäraseid muusikuid. Niisiis kahe erineva koosseisuga Praxis kaks erinevat lugu kitarri mängimas, mees, ämber peas, pakitsed paladonälymobifiiver, mis vastupidiselt oma pealkirjale ei ole teps mitte üks loomulik lugu ning võikveedeed taas kadunukest äratamine. Täpselt õige kolju ämbridagumisega märki anda. Paraku kõlavas loos ei, ei olnud kuulda teps mitte tänast kitarrikangelast pakitseedi noort meest, kelle õige nimi on põleng ära vaid hoopiski kaunikesti kuulsate kurikuulsate Ameerika mõist Metal funk'i bändi Red Hot Chili Brothers. Nende lugu kandis pealkirja minu ja mu sõbrad. Kunagi tegelikult aastate eest oleks peaaegu juhtunud nõndaviisi, et pakitseed, kellel on ämber peas alati olekski olnud mitte ainult Red Hot Chili õppersi sõbraks vaid kogunisti selle grupi liikmeks sest ansamblile Chili Peterson alati olnud läbi aegade probleeme, kitarr, ristidega, kitarristide ka Red Hot Chili börsil. Probleem tavaliselt selles, et kitarristi ei ole väga tihti, ei ole neil kitarristi, küll kipuvad mõned mehed kogunisti ettevaatamatult elukommete tõttu minema enne aega, loojakarja on need, kes tulevad, ei pea ka pikemat aega vastu. Täpselt samasuguses olukorras leidiski Red Hot Chilli Peters mõned aastad tagasi ja pani muusikaajakirjadesse kuulutusi millega kutsus üles noori andekaid inimesi Messi astuma, nende suurepärase tätoveeritud seltskonna liikmeks. Ja kui nad siis ühele taolisele märku andjale sõitsid, lennujaama vastukohtasid nad ei kedagi teist kui pakitseedi. Ja suur oli Red Hot Chili börsi üllatus sest nemad, kelle elukombed pole ka sugugi kõige konventsioon mahlasemad ja, ja Klalitavad residents vastast suurt kasvu mehepojaga, kellel olid käed nagu labidad kummaline valge mask ees ja ämber peas. Ja suur oli nende üllatus, kui nad taksosse istudes avastasid too kohale ilmunud vennike teadis Red Hot Chili tõppersist küll, põhiliselt ainult nimed. Ta teadis, et grupp on kuulus juhu, ta teadis, et neil kitarrimängijat vaja, aga ansambli Red Hot Chili päris muusikast ei olnud too tüüp, kes kutseliselt pakid Felixi mitte vähimatki kuulnud üha kummalisemaks. Kas asi läks, sest kui stuudiosse jõuti, siis oli pakid kõige kärmemad kitarri ühendama võimendajaga ja kukkus. Ma kukun aga uhama enne kui Red Hot Chili Peters oma ülejäänud järelejäänud liikmetega suudist suutis üldse proovidagi hakata kaasa musitseerima. Ja ega nad tegelikult sud proovida üritavadki, sest peagi oli asi selge, et see mees on hoopistükkis teisest klassist ja mängib väga kummaliselt. Kitarri mängib väga hästi kitarri. Talviste Red Hot Chili. Ta vist päriselt ei sobi. Võib-olla et oli see pakitseni hinnete sellesse gruppi mängima ei jäänud, sest selle asemel on teda oodanud ees hoopis suurepärasem seltskond milles tungil paari sõnaga juba juttu olnud. Saates sellesse seltskonda ongi pakitseed sinna Pillessulli lähedusse jäänud. Koos sellega on täituvad muned. Selle mehe unistused saavad koos mängida nende Ameerika muusika suurkujudega, kelle plakateid noorest peast ma toa seinale kleepis ja kelle muusikat ta unistuseni kuulas. Üks selliseid mehi on basskitarristi basskitarristide hulgas, Jimi Hendrixit aseaineks või võrdkujuks peetav putsi Collins. Võrdlemisi ainult kummalise pealkirjaga võrdlemisi abstraktse kõlaga bassi ja kitarri Impressioon. Loo pealkiri oli kaduvikku täht ja ja pealtnäha selline hõllanduslik, melanhoolne, veider ja kõhedust tekitava pala. See oli pärit grupi praksis albumilt sekrehvist, mille nimetust omakorda tohiks eks ehk eesti keelde tõlkida, kui kui rusikaohverdus ei saa päris kindlalt väita valas, oleksid kogu aeg koos mänginud basskitarrist puutsid, Collins ja tänane ei kellelegi ma äravalit, kitarrist pakitsed, täiesti vabalt võib olla, et Paalo oli mängitud, muutsin püksi. Jätsimees kasutas lihtsalt ära hea näpuosavuse basskitarril ka kõvasti kroonikate süntesaatorid mis tahes instrumente sinna juurde. Aga kui pakitseedeeviibilot olles palas päris füüsiliselt kohal, siis oma vaimus oli seal ilmselt küll. Sest puudusid Collins, kes on jõudnud kogeda olles mitte just esimeses, kusjuures praegu muusikaäris muusika tegemises küll igatsugu asju tunnistab, et kohtades pakitseediga tundis ta värskelt elevust ja üha kasvavat isu taas muusikaga usinasti tegeleda. Vähemastasid pakid, Hedi stiililine hoore ja üleüldse kogu see talent, mis seal ämbri all tundus peituvat järgmisest. Samas on küll kindel, et nii pakid, et kui puutsi Collins on grupi Praxis koosseisus päris kõrvuti ja koos mängimas. Ja sedakorda tuleb sealt palav oled samalt plaadilt Sagrifist nimega hukk ehk siis konks saak, seal mõeldakse inglise keeles ka teinekord just nimelt popalades peituvat rütmi, meloodia kombinatsioone, ronimiskuulajal ennast kõvasti ja kenasti pärispidiselt kõrvahaagid ja siis aga loole populaarsust kasvatab ja teda sinna edetabeli tippude poole veab. Praksise loost ei olegi sellist asja vist karta, et ta seal edetabelites kusagil kõrgemal kunagi üldse hakkaks lendama. Aga võrreldes eelmise abstraktsem palaga on see järgnev konks mõnevõrra mõnevõrra konventsionaalse ehk isegi sutsukene raadiosõbralikum küll. Aeglane ämbri juurde tagasi tulla ja pidada. Ma arvan, et siin ta nüüd on ja, ja oluline on, et ikkagi parem ämber peas kui klambri. Mõõtsin Collins Makitseedi ämbriga kitarristi viimaste aastate hea kolleeg ja kolleeg mitte ainult grupis. Praksis, mille helindeid saab tänasele kellelegi mal põhiliselt kuulatud, vaid ka mitmest kuust koosseisust. On öelnud, et pakithed pani teda uskuma kummalisse kõne käändub, mille kohaselt käsi on kiirem kui silm putsi, politsei olevat seda kauni sõnalist lubatust varem nagu tõsiselt võtnud, aga nähes pakitheri üle kitarri, kaela lendavaid näppe kuuldasinud helisid, mis sealt alt kuuldavale tulevad võtvata nüüd rahvasuu lausutud tõsisemat külgpakid, Heidi kohta jagub päris mitmeid arvamusi, neid olemas küll tema kolleegidelt, küll ajakirjanduselt, ehkki peab päris kõvasti silma pingutama, et neid ajakirjanduslikust muusikalisest ajakirjanduslikust lasust üles leida. Teda tunnustanud ühesti Ameerika teisigi kuulsa, nüüd vist juba minevikku. Funk metal bändi hea kitarrist Vernon Reid ja samas ka tollest hoopiski erinev mees, briti kitarrist, spontaanse improvisatsiooni üks alustalasid, Briti saartel Derek meili jõudnud, ülistada üsna kõlavat lõhest ja ajakirjad Rolling Stones kui ka alternatiivset muusikat valgustav oksjon Ameerikas omad kui ka väga laia muusikalise haardega väljaannete Maie Briti saartelt. Seda on peetud häälekad talendibande väärseks liikmeks ikka tolle talendi pandenis, pillažwelli produtsendi, ansambli juhi organisaatorid propagandisti ümber tiirleb. Milles veel ise on öelnud, et kõigist nendest veidrustest juskui veidrustest, mis pakid failiga kaasas, käivad eriti ümber, mis tegelikult meenutab isegi nagu rohkem ööpoti sellele ämbrile, mis minu paremal käel ikka endiselt viibib, võrdlemisi vähe sarnane. Ja kõigest sellest ei vahvaks välja teha ja et need on ka tegelikult väiksed tõrjevahendid, et sellest noorest nii andekas meest, mitmesuguseid halvemaid muusikabisnis, haisid ja üldse tüütuid ja tarbetuid tülitajaid eemale hoida. Sest pillasveli arvates ei ole, ei peaks olema pakitseedi juurde pill kellelgi asja peale nende, kes tahavad rääkida ehk temaga, sellest mis on tema põhiosa kuidagi sellest, kuidas ta kitarri mängib, mida ta ämbriga teeb, armu plass veel on päris puhtalt pakitseedeenese asi, tõsi ta on, meie kuulame ka muusikat edasi. Järjekorras teine ja ühtlasi ka viimane selle saate kõrvalepõige muusika manu kus pakid, Heedi ämber peas. Kitarristi pole üldse mitte kuulda selle kuuldud pala, ehkki seal mängib väga palju erinevaid muusikuid. Olulisem nimi on ehk John Saarna saksofonist üle pea väga mitmepillimängija, kes tolles lovskil mängib jahinduses pruugitavaid peibutusvilesid. Johnson on oluline pakitseedi jaoks päris kindlasti sellepärast et 91. aastal soovitas just tema tollane Euroopas tegelikult Ameerikaski veel päris tundmatut lood kitarristi kliki improvisatsiooniline muusika patriarhile kitarrist diretailile et too kutsuks pakitseedi osalema oma iga-aastasele täiesti vaimule. Vaatasime ausalt öeldes kogu maailmas ainulaadsele spontaal muusika pidustusele, mille nimeks festivali nimeks kompanii huvid. Talle seltskondliku kokkutulekule kutsutakse muusikut muusikuid veidi kutsuti, sest 93. aastal toimus viimane säärane üritus eelmima eelnevate osavõtjate Direct teile ja tema lähemate abiliste tuttavate soovituste läbi. Et oleks ikka võimalikult erinevatest muusikalistest keskkondadest pärit tegelased. No et toimuks midagi põnevat. Pakid sattusin 91. aastal ja Derek teile oli temast peaaegu et vaimustuses. Me jätame pakid heliga vorstiga eikellegimaal kõvasti. Kuulame ära veel mõningad ämberlikud helid. Ja pärast seda nagu laulusalm on meil siin aeg, võta oma ämber ja minema ära kuni järgmise korrani, kuni tiit, kus mets tuleb tagasi eikellegimaale ilmselt juba ilma ämbrita, aga juhul kui ka ämbriga sisesele ämbri sees midagi muud ja hoopis teistsugused helid. Seniks aga jätkab see mees, kes ämbritena on kogu aeg peas kandnud, erinevalt minust pakiteed. Ja me järgmise korrani nädala pärast samal ajal.