Vana hall eesel iia konutas jõe kaldal ja uuris ennast veepeeglist. Lihtsalt haletsusväärne, pomises ta. Jah, just nii, see on lihtsalt haletsusväärne. Ta pööras otsa ringi ning loivas laisalt piki kallast paarkümmend meetrit allavoolu, Bladistas siis läbi vee ja tatsas siis teist kallast pidi pikkamööda tagasi ning hakkas jälle vette vahtima. Täpipealt nii nagu ma arvasin, lausus ta mitte karvavõrdki parem kui sealt kaldalt. Aga kellele sa kurdad, kellele see korda läheb? Mitte kellelegi. Lihtsalt haletsusväärne ja muud ei midagi. Äkki kostitada selja tagant okste praksumist ja nähtavale ilmus puh hommikust ja hüüdis puh. Hommikust, puh. Kostis süngelt. Kuise üle pea mõni korralik hommik on. Noh, mis siis lahti on? Ei midagi, puh lahti pole midagi, kõik ei saa ja mõned lihtsalt ei taha. Vaat nii on lugu nende asjadega. Mida need kõik ei saa päris puhh nina hõõrudes. Lulli lüüa, tantsida ja laulu lüüa. Meil tants käib ümber mooruspuu, u-o või nii, imestas puh. Istus ühe suure kivi otsa ja püüdis asja üle hästi järele mõelda. Jõhi sõnad paistsid Puhhile päris mõistatusena. Aga puhv polnud kunagi mõistatuste lahendamisega eriti silma paistnud. Oli ta ju kõigest väga väikese aruga karu. Ta võttis selle asemel hoopis käte ja laulis piruka mõistetamise laulupirukas pirukas, pirukas, gaasi ja peal pole kärbest, kuid kärbse lon pea mõistatan ära, kui teie ei tea. Pirukas, pirukas, pirukas ja nii käis esimene salm. Kui puh sellega lõpule sai, ei öelnud jah veel päris otse välja, et see talle vastumeelt oleks olnud. Ja seepärast laulis puh lahkelt teisegi salmi. Pirukas, pirukas, pirukas ja kala ei laula seest viisi, jäi pea, mõistaatan ära, kui teie ei idia, pirukas, pirukas, pirukas ja ja ei öelnud ikka veel midagi. Ja nii siis ümises puh vaikselt ka kolmanda salmi. Pirukas pirukas, pirukas ja tiibu ei tea miks, kuid jälle sanria mõista, ta on ära, kuid ei tea. Pirukas, pirukas, pirukas ja nii nooguta siia laule, aga laula ju hiti idu käes on varsti jaanikuu. Lõbusta ennast. Ma juba lõbustangi vastas puh aja, mõnel on see võimalik lausa siia. Noonu, mis siis lahti on? On siis midagi lahti? Aga sa näed nii kurb välja, iija. Kurb. Miks peaksin ma kurb olema? Täna on ju minu sünnipäev kõige õnnelikum päev aastas. Sinu sünnipäev tegi puh, suured silmad, aga muidugi. Kas sa siis ei näe? Sa vaata ainult kõiki neid kingitusi, mis ma olen saanud ja iija viipas laialt jalaga, vaata seda sünnipäevakooki, neil küünlaid ja suhkru vaapa. Ja puh vaatas algul paremale, siis vasakule, Ki kingitused. Imestas ta sünnipäeva kook, kus kohas? Kas sa siis ei näe neid? Ei, vastas puh. Mina ka mitte, lausa siia. Tegin ainult nalja, selgitas ta. Aga. Puhkratsis kõrvatagust olles kogu sellest loost veidi segaduses. Aga on sul ikka tõesti täna sünnipäev? Küsis ta veel kord. Mul on sünnipäev. Oo no palju õnne siis sünnipäevaks iija. Ja sulle samuti puh. Aga see ei ole ju minu sünnipäev, Eli, see on minu oma. Aga sa ütlesid sulle samuti, puh. Noh, ja miks siis mitte? Sa ei taha ometi minu sünnipäeval kurb olla, mis? Vastas puh. Aitab juba sellestki, et mina nii õnnetu olen, lausus iija, endal peaaegu nutt kurgus. Aitab sellestki, et mul nii halvasti läheb. Ei ühtki kinki, ühtki küünalt ega mingit tähelepanuavaldust. Kui nüüd veel teised kah noorutama hakkavad, siis see oli Puhhile juba liig. Ootasin hüüdiste jahile, keeras ringi ja tõttas nii kiiresti koju tagasi, kui jalad kandsid, sest ta teadis, et peab vaesele iyaxile otsekohe vähemalt mingisuguse kingituse muretsema. Eks siis mõnda korralikumat oledal aega kunagi hiljem välja mõelda. Oma maja ukse eest leidis ta notsu, kes seal koputit kätte saada püüdes üles-alla kipsis. Allo nutsu. Hüüdis puh. Tere, pohh vastas nutsu, mis sina siin teed? Koputid tahtsin kätte saada, kostis notsu. Tulin just parajasti siit mööda ja las ma aitan sind, lausus puh abivalmilt, sirutas käpa üles ning koputas. Nägin just praegu jahid, alustas ta juttu. Vaheline jah, on kole kurvas olukorras, sest tal on sünnipäev, aga keegi pole seda meeles pidanud. Ta on kohe nii kurb, et sa tead ju, missugune ta on. Ja seal ta nüüd konutab ja. Imelik, kui kaua see seal sees meid oodata laseb. Ja ta koputas veel kord. Aga puh hüüdis nutsu, see on su enda maja? Imestas puh, on, ja noh, eks lähme siis sisse. Seda nad tegidki ja puhtad, sas kohe otsejoones toidukapi juurde, et järele vaadata, kas tal ikka on veel sinna üks tilluke meepurgike alles jäänud? Oli küll. Ja nii ta siis tõi selle sealt alla. Kingin selle Iiachile, selgitas ta. Mida sina, notsu talle kingid? Kas mina ei saaks kah sedasama kinkida? Küsis nutsu. See oleks siis meie mõlema poolt. Ei, vastas puh. See plaan ei kõlba kuhugi. Hea küll, ma kingin talle siis õhupalli. See on sul väga hea mõte, nutsu. Just seda ongi jahile tema lohutamiseks aja. Mitte keegi ei saa enam kurvaks jääda, kui tal on õhupall. Niisistraaviski nutsu minema. Puh aga läks oma meepurgiga teises suunas. Oli palav päev ja Puhhi pikk tee ees. Ta polnud veel pooltki maad ära kõndinud, kui teda äkki hakkas mingisugune imelik tunne vaevama. See algas nina otsast ja rändas läbi kogu keha, kuni käppadeni välja. Oli nii, nagu oleks keegi tema sees öelnud. On aeg puh veidi midagi põske pista. Heldeke, imestas puh. Ei võinud aimatagi, et aeg juba nii kaugel on. Ja ta istus maha ning võttis meepurgil paberi pealt. Kui tore ikka, et ma selle kaasa võtsin, arutas ta ise mõttes. Mõnel teisel karul poleks üle pea mõttessegi tulnud niisuguse palava ilmaga välja minnes midagi kaasa võtta. Ja juba ta hakkaski purgi kallal nosima. Nii. Nüüd aga mõtleme järele, kuuma õieti minema pidi, arutas puh, kui oli purgi viimaseni tühjaks noolinud. Ahju haa. Iiachi poole muidugi. Ja ta ajas end ägisedes maast üles. Aga siis äkki miinust tal veel midagi. Heldeke, ta oli ju Iiachi sünnipäevakingi ära söönud. Pagan võtaks, kirus puh. Mis asja ma nüüd küll peale hakkan? Midagi pean ma talle ju ometi kinkima? Tükk aega ei osanud midagi tarka välja mõelda, siis aga uuristab purki Yarutas. Aga see on ju õieti väga kenaaburk, mis sest, et metsa sees ei ole. Ja kui ma ta ilusasti puhtaks pesen ja kellelegi leian, kes sinna palju õnne sünnipäevaks peale kirjutab, võib viia selle sees oma asju hoida ja siis on see ju kasulik. Ja kuna ta oli just parajasti möödumas 100 aakri metsast, siis astuski ta sisse öökulli poole, kes sealkandis elas. Tere hommikust, öökull. Hüüdis ta. Hommikust puhvastase öökull. Palju õnne sünnipäeva puhul, lausus puh u on tal siis sünnipäev? Mida sina, öökull, talle kingid? Aga mida sina, puhtale kingid? Mina kingin talle ühe kasuliku purgi, mille sees ta võib kõiksugu asju hoida. Ja ma tahtsin sind paluda, et sa kas seesama ongi või, küsis Öökull purki Puhhi käppade vahelt enda kätte. Ja, ja ma tahtsin sind paluda, et sa keegi on selle sees mett hoidnud, tähendas öökull. Selle sees võib igasugust värki hoida, lausus puht tõsiselt. Niisugune asi on väga tarvilik ja tahtsin sind paluda, et sa, sa, öökull, peaksid selle peale kirjutama. Palju õnne sünnipäevaks. Just seda ma tahtsingi sult paluda, sest minu enda õigekiri lonkab veidi, lausus puhul. Muidugi on mu õigekiri täitsa hea, ainult et lonkab ja tähed lähevad mõnikord valesse kohta. Kas sa ei tahaks seda minu eest kirjutada? Küno purk, arvas öökull, seda igast küljest uurides. Kas ka mina ei võiks seda, keda see oleks siis meie mõlema poolt? Ei, vastas puh, see plaan ei kõlba kuhugi. Nüüd aga pesen mada kohe puhtaks ja siis võid sa siia peale kirju dada. Niisis pesigi puhkpurgi puhtaks ja kuivatas ära. Öökull aga imes samal ajal pliiatsi otsa ja mõistatas, mismoodi tuleks küll kirjutada sõna sünnipäev. Oskad sa puhklugeda? Küsis ta veidi rahutult. Mul on seal väljas sildid koputamise ja kõlistamise kohta. Christopher Robin kirjutas, need oskasid sa neid lugeda? Christopher Robin ütles mulle, mis sinna on kirjutatud ja siis ma oskasin küll aha hästi. Eks mina siis jälle ütlen sulle, mida ma siia purgi peale kirjutan ja siis võid sa seda kah lugeda. Niisiis asuski, öökull tööle. Ja siin ongi nüüd see, mis ta sinna kirjutas. Päeva. Puh vahtis ja imetles. Kirjutasin lihtsalt, et palju õnne sünnipäevaks tähendas öökull otsekui moka otsast. Kaunikesti pikk, teine tähendas puh, kellele öökulli-kirjakunst oli sügavat mõju avaldanud. Noh, tegelikult muidugi kirjutasin need väga palju õnne sünnipäevaks, soovib arusaadav, lausus. Sel ajal, kui see kõik toimus, oli ka nutsu juba jõudnud kodus ära käia, et jahi jaoks õhupalli tuua. Nüüd hoidis ta seda hästi tugevasti enda vastaseid see lendu ei läheks ja jooksis ise kõigest väest, et jõuda Iiachi juurde enne Puhhi notsu mõtlesin nimelt, et küll oleks tore, kui tema esimesena kingituse üle annab. Et jahile jääks mulje, nagu oleks notsu päris ise ilma kellelegi meeldetuletus, et ta selle mõtte peale tulnud ja niiviisi joostes ning arutades, missuguste rõõmugi liia tema kingist tunneb, ei tulnud tal enam meeldegi teed jälgida. Äkki komistas ta ühe jalaga jäneseurgu ning lendas täies pikkuses siruli. Ratsu lebas maas ja mõtles, et mis nüüd küll juhtus. Algul arvesta, et kogu maailm on õhku lennanud, siis aga et võib-olla on õhku lennanud ainult mets ja siis jälle, et vahest ehk ainult tema ise ja et nüüd on ta ihuüksi kuu peal või kuskil mujal ega näe enam kunagi Christopher Robini puhvi ega iiaksit. Aga kui ma ka kuu peal olen, kas mul pole ometi vaja kogu aeg näoli lamada, arutas ta endamisi. Ajasin ettevaatlikult püsti, vaatas ringi. Ta oli siiski veel metsas. Naljakas lugu küll, mõtles ta. Aga mis imelik pauk see siis õisi oli? Pole ju ometi võimalik, et ma lihtsalt maha kukkudes niisugust müra tegin. Ja kus on mu õhupall? Mis väike niiskel nartse sihukesin, on? See oligi ta õhupall. Heldeke, halises nutsu. Oh heldus, oh heldeke. Nuh, aga mis siin enam parata, tagasi ei jõua ma enam minna. Ja teist palli mul ju pole ka. Aga võib-olla ei armastad nii väga neid õhupalle. Ja nii ta siis tippas edasi, ehkki nüüd juba üsna kurvalt. Varsti jõudiski ta jõe äärde, kus Jahkunutas. Tere hommikust. Hõikas natsev. Hommikust, väike notsu. Vasta siia, kui see üldse mõni korralik hommik on, milles ma küll kahtlen. Tühja temast. Palju õnne sünnipäevaks, ütles notsu lähemale, jõudis jahietis veepeeglisse vahtimise ning pööras pilgud suitsule. Ütle seda õige veel kord, lausus ta. Palju, oota natuke. Ja püüdes kolmel jalal tasakaalu hoida, hakkas Iieff neljandat ettevaatlikult kõrva juurde tooma. Alles eile õnnestus mul, selgitas ta, kui ta juba kolmandat korda selili langes. Tegelikult on see päris lihtne. Niimoodi kuulen ma palju paremini. Soo, nüüd on korras. Nii et siis, mida sa seal enne ütlesid ja ta lükkas kõrva kabja, käite poole? Palju õnne sünnipäevaks, hüüdis nats uuesti. Aga mulle või? Aga muidugi, jah. Minu sünnipäevaks. Jah. Et mul on tõeline sünnipäev, jah, jah. Ja ma tõin sulle ka kingituse. Jah, võttis parema jala Parema kõrva juurest ära, keerasin ringi ja tõstis siis suure vaevaga vasaku jala. Seda pean ma kuulma teise kõrvaga, selgitas ta ise. Noh, nüüd kingituse kordas notsu hästi valjusti. Mõtted sai jälle mind. Jah. Et mul on ikka tõesti sünnipäev. Aga muidugi, jah. Tähendab, mul on ikka tõesti päris tõeline sünnipäev ja, ja, ja ma tõin sulle õhupalli õhupalli küsi siia, sa ütlesid õhupalli, tähendab niisuguse suure värvilise asja, mis täis puhutakse, üles lastakse, uhkus, lõbutants ja trall. Pall, õhupall. Jah, aga ma kardan, et tead sa. Mul on kole kahju. Jah. Aga kui ma jooksin, et seda sulle tuua, ma kukkusin ja. Oh heldeke, missugune õnnetus. Makardan, et sa vist jooksid liiga kiiresti, ega sa ometi endale häda ei teinud, väike notsu? Ei, aga ma, ma. Oh jah. Järgnes väga pikk vaikus. Minu õhupall, küsis jah lõpuks. Nutsu noogutas pead. Minu sünnipäevapall? Jah, jah, lausus nutsu ja tõmbas natuke ninaga. Hinda on palju-palju õnne sünnipäevaks. Ja ta ulatas Jaxile väikese niiskennarts. Kas Seesam ongi või? Küsis iija veidi üllatunult? Nutsu, noogutas. Minu kingitus. Nutsu noogutas jälle. Õhupall jah. Aitäh sulle, nutsu, ütle siia saab anda, et ma seda küsin. Aga mis värvi see õhupall oli, kui ta? Kui ta veel alles oli õhupallpunane? Ma niisama huvi pärast. Punane, pomises ta endamisi. Minu kõige armsam värv. Ja kui suur ta sul oli? Peaaegu niisama suur kui mina ahah, või siis peaaegu niisama suur kui notsu. Lauses jah, kurvalt endamisi. Minuga ei käi armsam suurus. Jaja notsu tundis end kole õnnetuna ega osanud enam midagi kosta. Ta muudkui paugutas, suudeti midagi öelda, kuid otsustas siis ikka viimasel hetkel, et seda nüüd küll öelda ei sobi. Äkki aga kostis jõe teiselt kaldalt hõige puh oli pärale jõudnud. Palju õnne sünnipäevaks, hõikas puh, unustades, et oli seda juba kord öelnud. Aitäh. Puh. Seda mulle öeldi juba. Vastas süngelt. Tõin sulle väikese kingituse, teatas puh ise kangesti õhevil. Selle sain ma juba kahke kosti siia. Selleks ajaks oli puhkläbi jõe juurde ladistanud notsu, aga istus veidi eemal pea käppade vahel ja tihkus vaikselt lendamisi. See on üks kasulik pulk, teadas puh. Näe, siin ta on. Ja peale on kirjutatud väga palju õnne sünnipäevaks, soovib puh. Just seda kõik see kirjutas siin peal tähendabki. Sa võid siia sisse igasuguseid asju panna. Säh. Kui IIA purki nägi, läks ta kohe elevile. Ohoo. Hüüatas ta. Ma arvan, et mu õhupall mahu parajasti siia sisse. Oh ei jaa, ütles puh, õhupallid on selleks liiga suured. Õhupalliga tehakse hoopis niiviisi, et hoitakse teda kinni ja mitte minu omaga, vastas uhkelt. Sa vaata notsu. Ja sel ajal, kui nutsu nukralt üles vaatas, tõstis õhupalli hammastega maast ja pistis ettevaatlikult purki. Võttis ta siis jälle välja ja pani murule, tõstis uuesti üles ja pani hoolikalt purki tagasi. Mahub küll, tähendas puh, mahub, mahub ja hüüatas ka nutsu. Ja välja tuleb kah. Kuhu ta pääsed, lausus iija, käib sisse ja välja nagu, ei midagi. Ma olen väga rõõmus, et otsustasin sulle niisuguse kasuliku purgi kinkida. Kohusepp igasuguseid asju sisse panna, lausus puh õnnelikult. Ja mina olen jälle väga rõõmus, et otsustasin sulle midagi niisugust kinkida, mida saab see kasulikku purki panna, ütles nodsugi õnnelikult. Aga iial ei kuulnud neid enam. Ta tõstis kord palli purgist, kord pistis selle sinna jälle tagasi ja oli ise nii õnnelik, kui üldse võib olla.