Oli juba pime, kui ma panni saabusin. Sundisin ennast pärale jõudmisel vabanema sellest kellavärgi täpsusest, mis mul oli ühtevalusõidus olemisel harjumuseks saanud. Taani trepist üles perrooni trepist alla. Paned kohvri käest maha, koogid, mantlitaskus, sõidupileti, võtad kohvri, annad sõidupileti ära ja lähed leheletti õhtulehte ostma. Siis viipade väljast takso ette. Tervelt viis aastat olin peaaegu iga päev kuhugi sõitnud ja kuhugi saabunud tallanud perroonid, räppe küll hommikuti küll õhtuti ikka üles-alla ja alla üles taksot ette viibanud, kuuetaskust juhile raha otsinud ja kioskitest õhtulehti ostnud südamesopis mõnu, tundes selle kellavärgi verre sööbinud sujuvusest. Sestsaadik, kui Marie mu maha jättis. Et tolle katoliiklasest sühneriga abielluda käib mul kõik veel Macindlikumalt sujuvusest midagi menetlemata. Vahema jaamast hotelli või hotellist jaama on oma mõõt. Taksomeeter jaamast kahe marga kolme, nelja-viie 10 kaugusel. Sestsaadik, kui Marie ära on, läheb mul samm vahel sassi. Vahetan hotelli ärajaamaga jaama hotelliga tuhninud sissepääsu juures sõidupiletit otsides närviliselt taskutes või pärin valvelt barjääri ees oma toa numbrit. Miski, mida võiks küll nimetada katuseks, meenutab mulle paraku nii muu elukutset kui ka olukorda. Olen paun ametlike andmete järgi, koomik 27 aastat vana. Ei kuulu ühessegi kogudusse ega usulahku. Ja üks mu etteasteid kõlab päralejõudmine ja ärasõit. Pantomiim kestab kaua, peaaegu liigagi. Kusjuures pealtvaataja kuni lõpuni päralejõudmise ärasõiduga segi ajab. Kuna ma seda etteastet enamasti rongis veel kord mõttes kordan. Lugu koosneb rohkem kui 600-st tuurist, mille tähendus mul loomulikult peas peab olema. On kergesti arusaadav, et ma vahetevahel omaenese fantaasiale alla vannun. Hotelli torman silmad sõiduplaani otsimas, kuni selle leiavad trepist üles või alla, sööstan peasy rongist mitte maha jääda. Sel ajal, kui tarvitseks siin hoopis oma tuppa minna ja ainult etteasteks valmistuda. Õnneks enamikus hotellides mind tuntakse viie aasta keskel teatud sammu käia, siis on sul harvemini võimalusd tempot muuta, kui tavaliselt arvata osatakse. Pealegi mõistab mu agent, kes mu iseärasusi teab, arusaamatusi vältida mida tema kunstnikuloomuse tundelisuseks nimetab. Selle eest tuntakse tõepoolest aukartust. Mind ümbritseb heaolu aura. Niipea kui olen oma toas laual, on lilled kaunis faasis ja vaevalt olen saanud mantli seljast ning kingad jalast vihkan kingi. Kui nägus toatüdruk toob mulle kohvi konjakiga laseb vannivee, mis värske kummeli ning muude rohtudega lõhnavaks rahustavaks tehakse. Vannis loen ajalehti, lausa lustakaid. Oma kuus või vähemalt kolm sirvin läbi ja laulan parajalt poolihääli kirikulaule koraale hümne ja sekvence, mis mul veel kooli ajast meeles on. Mu vanemad veendunud protestandid pooldasid usuküsimustes järgset leplikkust ja panid mu katoliikliku kooli. Naise usklik ei ole ja kirikus ei käi. Laid salme ja viise kasutan ainult tervislikel põhjustel. Need aitavad mind kõige paremini mu mõlemast hädast üle. Melanhooliat ja peavalust sestsaadik, kui Marie tolle katoliiklasi juurde jooksis. Kuigi Marje ise on katoliku usku, näib mulle see iseloomustus. Kohasena kipuvad mõlemad hädad ägenema. Koguni tantum Ärgost või lauretaania palvest. Mu senistest lemmikpaladest valuvastases võitluses on üsna vähe abi. Üks Mööduva mõjuga rohi siiski on. Alkohol ja kestva toimega ravim, leiduks samuti. Marie. Aga Marie jättis mu maha. Kloun, kes lakkuma kukub, käib kiiremini alla, kui purjus katuse Katja kõnniteele sajab. Vintis olles sooritan need liigutused, mis ainult täiuslikult sooritatud õigustatud oleksid oma etteastes kohmerdamise ja teen kõige hullema vea, mis kloonil üldse võib juhtuda. Naeran omaenese uide, kus selle häbi ots. Senikaua kui ma kaine olen, kasvab hirm esinemise ees, kuni selle silmapilguna, mil ma lavale astun, enamasti pidimentaka tõugatama. See, mida mõned kriitikud nimetasid vaimukaks kriitiliseks naljas hooneks, mis laseb aimata tundelise südame tukseid olnud õieti midagi muud kui meeleheitlik rahu, millega ma enesest Marjuetti tegin. Räbal pealegi kui niit katkes ja ma tagasi iseeneseotsa komistasin. Arvatavasti viibivad mõtiski ellu süvenedes säärases seisundis mungad. Marie vedas alati hulga müstilist lugemisvara kaasa. Mäletan, et sellest tulid sageli ette sõnad tühi ja mitte midagi. Juba kolm nädalat oli mul haruharva mõni selgem päev olnud. Ja lavale läksin petliku enesekindlusega, mille tagajärjed end kiiremini tunda andsid kui hooletu õpilasel, kes kuni tunnistuse kätte saama, siin ei veel illusioone võib teha pool aastat on küllaltki pikka aega unistamiseks. Kolme nädala möödudes polnud mul toas enam lilli vaasis. Teise kuu keskpaiku enam vanniga tuba ja kolmanda kuu alguses hälvitas mind samast juba seitsme marga kaugusele. Tasu aga oli kolmandik kuni kokku kuivanud. Ei enam konjakit, ainult puskar, mitte ühtegi etendust varjet teedes nende asemel istungid kummalistest, klubide poolpimedates saalides, kus ma esinesin kasina valgusega laval, Ennast isegi kohmerdamisi liigutamata, ainult grimasse tehes, mis lõbustasid põliseid Te posti või tolliametnike ja katoliiklaste eest koduperenaisi või protestantidest, haiglaõdesid õlut kaanivad Bundes veri ohvitseri taga, kelle kursuste lõpuõhtut ma alustasin, ei teadnud õieti, kas nad naerda tohivad või ei. Kui ma neile omakaitse nõukogu riismeid ette kandsin. Noorte Chaplini matkides pidin esinemise pooleli jätma. Libisesin ega saanudki enam jalule. Välja vilistamist küll ei järgnenud, ainult kaastundlik ahhetamine. Aga kui eesriie lõpuks mulle otsapidi peale langes, komberdasin tul lavalt minema, kahmasin oma kila-kola kokku ja sõitsin minki maha võtmata pansioni, kus läks lahti kohutavaks õiendamiseks, sest perenaine keeldus mind taksorahaga aitamast rahustada. Suutsin, nurisevad juhti alles raseriga, mille andsin arve tasumiseks Tepandiks. Mees oli küllalt kena, andis mulle tagasi pooliku sigaretipaki ja koguni kaks marka. Viskasin kohendamate asemele pikali, nagu olin. Tegin oma pudelile põhja peale ja tundsin ennast esmakordselt mitme kuu järel vaba inimesena. Ei melanhooliat ega peavalu. Lamasin voodis säärases seisundis, nagu ma mõnikord olen elupäevade lõppu ette kujutanud. Purujoobnud ja otsekui rentslis napsi eest oleksin andnud särgi seljast. Ainult keerulist asjaajamist nõudev vahetus hoidis mind selle otsa eest tagasi. Magasin mõnuga nagu mees muiste. Ja nägin unes, et raskel avariie mulle salajase heateoga kombel justkui kerge kohev surilina peale langeb. Ometi tundsin uneski hirmu ärkamise ees. Mink veel näol parem põlv paistes, kesine eine plastmassist kandikul ja kohvikannu kõrval telegrammu agendilt. Kooblens ja Mainz ütlesid ära. Punkt, helistan õhtul vanni. Soone r. Siis helistas mulle veel organisaator, kellelt sain alles nüüd teada, et ta juhatab vaimuliku õppeasutust. Siin kostert, ütles ta telefonis labaselt jäisel toonil. Me peame honorari arvestust veel klaarima. Ma härra Sniir. Palun, vastasin mina, mis teid siis takistab? Või nii ütles tema? Mina vaikisin, ja kui tema edasi rääkis, oli ta odavast jäisusest juba kõige harilikum õelust saanud. Määrasime 100 marka honorari kloonile, kes toona oli väärt 200. Ta tegi pausi muidugi mulle võimaluse andmiseks vihaseks saada. Mina aga vaikisin ja tema sai oma loomupärase külma vere jälle tagasi ning sõnas. Ma juhatan üldkasuliku asutust ja mu südametunnistus ei luba mul maksta sadat marka kloonile, kellele 20 on rikkalik, võiks öelda helde tasu. Ma ei näinud põhjust oma vaikimise katkestamiseks. Süütasin sigaretti ja valasin endale veel tassi seda lahjat kohvi, kuuldes samal ajal teda lohisemas. Kuulete veel? Küsis ta. Ma kuulen, kinnitasin, mina jäin ootama. Vaikimine on väärt relv. Koolipõlves, kui mind direktori või õppenõukogu ette kutsuti, vaikisin alati järjekindlalt. Lasin seda kristlikku tüüpi seal teisel pool toru otsas higistada. Mulle kaasatundmiseks oli ta liiga väiklane, aga tal jätkus südant enesehaletsuses ja lõpuks pomises ta. Tehke ometi mõni ettepanek, härrashniir. Kuulake tähelepanelikult, härra kostert, ütlesin mina. Teen järgmise ettepaneku. Te võtate takso. Sõidate jaama, ostate mulle esimese klassi, sõidupileti, Bonni ja pudeli napsi. Tulete hotelli, õiendate mu arve, kaasa arvatud jootraha ja jätate siia ümbrikus just nii suure summa, kui mul kulub taksoga jaama sõiduks. Peale selle võtke endale Kristlikult südameasjaks mu pagasi tasuta kohaletoimetamine, Bonni nõus. Ja sõnas. Aga mina tahtsin teile 50 marka anda. Hüva, kostsin mina, eks sõitke trammiga, siis tuleb teil kogu kupatus odavam alla 50 marga, nõus. Kuidas uuesti ja küsis, kas te ei võiks oma pagasit taksosse kaasa võtta? Ta ei, vastasin mina tegin endale viga ega tule seetõttu toime. Ilmselt hakkas ta kristlik südametunnistus ennast erksalt liigutama. Härra Sniir, lausus ta leebelt. Mul on kahju, et ma hea küll, härra kostert, katkestasin ma teda. Olen üpris õnnelik, et ma kristlikule üritusele 54 kuni kuus marka säästa suudan. Vajutasin hargile ja panin toruaparaadi kõrvale. Kostelt oli seda masti mees, kes veel kord oleks helistanud ja ennast töötaval moel välja hakanud vabandama. Oli palju paremini vingerjat üsna üksinda südames tunnistuses ringi lasta. Loivate enesetunne oli mul räbal. Unustasin mainimast, et mind peale melanhoolia ja peavalu veel ühe teise laadi, peaaegu müstilise andega õnnistatud. Võin telefoni kaudu lõhnu tajuda. Ja koster lõhnas Imallalt kannikese past tillidest. Olin sunnitud tõusma ja hambaid pesema. Takkapihta loputasin kurku põhjapäraga, võtsin mingi hoolikalt maha. Heitsin taas sängi. Mõtlesin Marie peale ristiinimeste ja katoliiklaste peale. Püüdes tulevikku silma ette manada mõtlesin Karentslite peale, kus ma kord vedelema hakkaksin. Klounil, kui ta 50-le läheneb, jääb vaid kaks võimalust. Rentsel või loss. Viimasesse polnud mul usku. 50-ni jõudmiseks aga tuli mul veel üle 22 aasta kuidagi surnuks lüüa. Asjaolu, et kooblens ja Mainz mulle ära olid öelnud oleks Sooner ära märkinud kui häireseisundi algust. Ühtlasi aga oli see vastutulek üldisele omadusele, mida unustasin mainida. Mu üks kõiksusele. Cabonnis oli rentsleid ja kes käskis mind 50-ni oodata? Meenusid ta käed, ta juuksed, liigutused ja kõik meie omavahelised õrnused. Mõtlesin ka sühveneri peale, kellega ta abielluda tahtis. Noorukitele olime üsna head tuttavad olnud. Nii head, et meestena kohtudes õieti ei teadnud, kas peaksime teineteist sinatame või teietama. Mõlemad moodused panid meid kohmetama ja me ei saanud sellest kohmetusest, kui palju me ka ei kohtunud, kuidagi jagu. Mulle jäi mõistmatuks, miks Marie nimme tema juurde üle oli jooksnud. Aga võib-olla polnud mamma riiet eales mõistnud. Mind valdas raev, et just kostert mind mu mõtisklustest äratas. Ta kraapis ukse taga nagu koer ja nurus. Te, peate mind ära kuulama, härrashniir, võib-olla vajate arsti. Jätke mind rahule, hõikasin vastuseks, lükake ümbriku ukse alt sisse, minge koju. Ta lükkas ümbriku ukse alt tuppa. Ma tõusin üles, võtsin ümbriku ja tegin lahti. Sees oli teise klassi sõidupilet puhkumist Bonni ja taksoraha täpipealt ära loetud, kuus marka ja 50 penni. Olin lootnud, et ta paneb ümmarguse summa 10 marka ja endamisi juba arvestanud, kui palju ma sellega võita oleksin võinud, kui ma esimese klassi sõidupiletit teise oma vastu ära oleksin vahetanud. See oleks välja teinud umbes viis marka, ikka kõik korras. Hüüdiste väljast ja kiitsin, mina tehke minema saated kristlik hädavares, aga lubage, sõnas tema minema. Meil ka siin, mina silma pilguks jäi kõik vakka. Siis kuulsin teda trepist alla minevat. Eks ilma lapsed ole nii hästi targemad kui inimlikumad ja suurejoonelisemalt kui need Sinaalset pühamehed. Ja ma sõitsin trammiga, et säästa pisut raha napsi sigarettide jaoks. Perenaine kasseeris mult veel telegrammi kulud, mille olin saatnud õhtul Bonni Monika Silsile, kuna kostert oli keeldunud seda arvet õiendamast. Seetõttu poleks mu taksorahast jaamani niikuinii jätkunud. Telegrammi aga olin ära saatnud, enne, kui teades ained, kooblen, sära ütles. Maod olid äraütlemisel minust ette jõudnud ja see vaevas mind veidi, näris sisimas. Mul oleks kergem olnud, kui mina ise oleksin ära saanud, ütelda telegraafi teel, teatada, et esinemine raske põlvevigastuse tõttu võimatu. Noh, vähemalt Telegram Monikale oli teele läkitatud. Palun korter homseks korda teha. Tervitan südamest. Haavitš. Kulges kõik alati teisiti. Seal pole ma eales esinenud, seal ma elan. Ja ette viivatud takso ei viinud mind eales hotelli, vaid mu korterisse. Peaksin ütlema meid Mariety ja mind. Ei ühtki uksehoidjat majas, keda mõne raudteeametnikuga ära võiksin vahetada. Ja ometi on see korter, milles ma veetsin ainult kolm-neli nädalat aastas, mulle võõram, igast hotellist. Pidin ennast kokku võtma, et ma Bonni raudteejaama ees taksot ette ei viitaks. See liigutus oli nii sisse juurdunud, et oleks mind peaaegu piinlikku seisukorda pannud. Mul oli ainult Margane taskus. Jäin välistrepile seisma ja kobasin taskus oma võtmeid. Välisukse võti. Korteri võti kirjutuslaual laeka oma laekast leian jalgrattavõtme. Mu mõlgub mul meeles võtme pantomiim, kujutlen kimpu võtmeid, mis etteaste kestel ära sulavad. Taksoraha mul polnud. Esimest korda elus oleksin ma seda tõesti vajanud. Põlv oli mul paistes. Vaevaliselt lonkasin ma otseülejaamaesise väljaku Posti tänavale kahe minuti teejaamast. Meie elukohani tundus mulle lõputu. Toetusin sigaretti automaadi najale ja silmitsi siin maja, milles vanaisa mulle eluasemeon kinkinud. Luksuskorterid maitsekalt planeeritud ruumide ning tagasi hoidlikes toonides rõduridadega. Viis korrust, viies erinevas värvitoonis, rõdud viiendal korrusel, kus nad on roostekarva elan mina. Oli see etteaste, mida ma sooritasin, pistad võtme välisukse lukuauku ilmaimeks panemata, et ta ei sulaavad tõstuki ukse. Vajutad number viiele kandud tasase sahina saatel üles kitsast tõstuki aknast näed igal korrusel koda. Nii palju, kui seda paistab. Ja selle kaudu iga korruse koja akendest avanevat vaadet. Mälestussamba tagakülgväljak, tuledesäras, kirik, vahepealne pime osa betoonlagi ja uuesti selles kergesti nihutatavas panoraami sammasväljak ning tuledesäras kirik kolm korda neljandal korral ainult veel väljak ja kirik. Pistad siis ülakorruse ukse võtme lukuauku ilmaimeks panemata, et ka see uks avaneb. Kõik mu korteris on roostekarva uksed, tahveldised ja seinakapid. Siia oleks mustale kušetil hästi sobinud naine punapruunis hommikumantlis. Tõenäoliselt olnuks selline käepärast, kui ma peale melanhoolia, peavalu, ükskõiksuse ja müstilise võime telefonide lõhnu tunda veel ühe iseärasusi all ei kannataks. Mu kõige raskem viga on kalduvus Monogamiale. Maailmas on ainult üks naine, kellega ma võin kõike teha, mis mehed naistega teevad. See on Marie. Ja sestsaadik, kui ta minu juurest ära on, elan ma nagu peaks elama mokk. Ainult et ma pole munk. Olen kaalunud, kas ma ei peaks maale sõitma ja oma vanas koolis mõnelt sealselt paatrilt nõu küsima. Aga kõik need sellid peavad inimest polügaamiseks olemuseks, samal põhjusel kaitsevadki nad nii agaralt ainuabielu. Nende meelest oleksin ma ebard ja nende nõu Annegi ei kujutaks endast midagi muud kui varjatud vihjet marjamaile, kus armastus on ostetav. Kui tegemist on risti inimestega nagu kostert, olen veel valmis üllatusteks, nendest on see arusaadav. Viimasel läks tõepoolest korda mind jahmatama panna. Aga katoliiklaste puhul ei raba mind enam miski. Suhtusin katolid sismi omal ajal väga soojalt, isegi siis veel, kui Marie mind aastat neli tagasi esmakordselt olles eesrindlike katoliiklaste ringi kaasa võttis. Temal oli muidugi südamel mulle intelligentsete katoliiklaste tutvustamine ja kindlasti tegi ta seda tagamõttega, et võin ühel heal päeval meelt muuta ning katoliku usu omaks võtta. See tagamõte on kõigil katoliiklastel. Juba esimesed hetked selles ringis olid kohutavad. Kloonina olin tookord alles algaja, iga algus aga on raske ja ma treenisin päevade viisi. See õhtu rõõmustas mind juba ette. Olin parajasti surmani väsinud ja lootsin puhata mõnusas seltskonnas, nautida head veini ning suurepäraseid roogi, võib-olla ka pisut tantsida. Meil läks aga tukse räbalas ja polnud meil võimalust ei veini ega roogi endale hea maitsta lasta. Selle asemel pakuti Liisunud veini ja kujunes paraku nii, nagu ma kujutlen, sotsioloogia arvestuse tegemist hästi tüütule professorile. Mitte ainult pingutav, vaid peale selle veel asjatult ning tehtud pingutav. Alguses Nad palvetasid üheskoos ja mina ei teadnud kogu aja, kuhu vaadata või mis oma kätega peale hakata. Minu arvates ei tohiks uskmatud sellisesse seisukorda panna. Nad ei lugenud ka Issa meietega, Ave Mariat. Oleks juba küllaltki piinlik olnud saanud protestantliku kasvatuse olen harjunud igasuguste lihtsa koeliste õhkamistega. Ei, see oli mingisugune Kinkeli koostatud tekst pris programmiline ja palume sind meid, meie usus kinnitada, et me oma senistest kui ka tulevastest pattudest puhtaks saaksime ja nii edasi. Ning alles siis asuti arutama õhtu teemat vaesusest kaasaegses ühiskonnas. Õhtust saiuks, piinlikumaid mu elus. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et religioossed vestlused nii targutavat peaksid olema. Ma tean, seda usku on raskel tõsiselt võtta liha ülestõusmine ja igavene elu. Marie luges mulle sageli piiblit ette. Pea küll raske olema, kõike seda uskuda. Olen hiljem koguni Kirke Kaardi lugenud kasulik lektüür tulevasele kloonile. See oli raske, aga mitte pingutav. Ma ei tea, kas leidub inimesi, kes Picasso või klee järgi linikuid tekivad. Igatahes minul oli tol õhtul säärane tunne, nagu heegeldaksid mood, eesrindlikud katoliiklased endale Aquino toomast, Assisi, Franciscuse, Polaventurast ja Leo seitsmeteistkümnendast niudevööd ette, mis muidugi nende alastust ei kata. Sest seal ei viibinud peale minu kedagi, kes vähemalt oma 10006 ei teeni. Neil endil oli nii piinlik, et nad hiljem küüniliseks suureliseks muutusid välja arvatud sühvler, kellele kogu see lugu nii piina volijata minult ühe sigareti palus. See oli ta elu esimene sigaret ja ta suitsetas seda saamatult omaette ning ma märkasin, kuidas ta rõõmustas, kui suitsupilv ta nägu kippus varjama. Mina olin tusane Marie pärast, kes kahvatult ja värisedes paigal istus. Kui Kinkel rääkis anekdooti mehest, kes 500 Margase kuupalgaga kenasti toime tuli, siis 1000 sai ja märkas, et tal raskemaks läheb. Lausa suurtesse raskustesse sattus. 2000 teenis ja lõpuks 3000-ni jõudes avastas, et ta jälle üsna hästi hakkama saab. Ning oma kogemustest järgmise järelduse tegi. 500-ga kuus elab ära, aga palgad 500-st kuni 3000-ni on puha sandikopikad. Kinkel isegi ei märganud, millise pudru ta kokku keetis. Ta ainult Vatrasbahvisama vägevat sigaret kastis aeg-ajalt kurku ja pistis juustuküpsiseid otse sportlasliku agarusega, kuni isegi prelaad Sommer wild ringi patroon kärsituks läksi osavasti kõneainet vahetas. Minu arust pani ta söödaks mängur reaktsiooni ja see oli ilmselt see õige sõna, sest Kinkel läks sedamaid õnge, sai vihaseks ja jättis oma väite, et 12000 on auto eest odavam kui neli ja pool 1000 poole pealt tõestamata. Isegi kinke kaasa, kes meest piinlikkus nõutuses ilmel oli kuulanud, hingas kergemalt.