Olen Bonnis sündinud ja mul on siin palju sugulasi ja tuttavaid endisi kaasõpilasi. Siin elavad mu vanemad vend Leo, aga kellele sühnerda ümberpööramisel? Katoliku usk oli Vaderiks. Õpib siin teoloogiat. Vanemaid peaksin tingimata korraks nägema juba rahaasjade pärast, mis vajavad korraldamist. Võib-olla annan ma küsimuse lahendamise advokaadi hooleks. Selles suhtes pole ma veel lõplikult otsustanud. Õe Henri ette surmast saadik ei ole mu vanemad minu meelest enam põnemad. Henrietta surmast saab juba 17 aastat. Ta oli 16, kui seda lõpule jõudis. Ilus tüdruk, blond parim tennisemängija Bon Reemageni piirkonnas. Tollal antud käsu põhjal pidid noored tütarlapsed vabatahtlikult väkke astuma. Ja Henri ette astus 1945. aasta veebruaris. See käis kõik nii kähku ja käratult, et mina ei mõistnud midagi märgata. Tulin parajasti koolist, läksin üle kõnni, silmasin Henri etet trammis istumas, mis otse Bonni suunas ära sõitis. Õde viipas mulle ja naeris ja mina naersin vastu. Tal oli väike seljakott seljas, oivaline tumesinine kübar peas ja paks sinine karusnahkse kraega talvemantel üll. Ma polnud teda veel kunagi kübaraga näinud. Alati oli ta keeldunud kübarat kandmast. Selle peakattega oli tal hoopis teine nägu. Ta jättis noore naise mulje. Ma mõtlesin, et ta läheb ekskursioonile, kuigi polnud aeg ekskursioonideks, aga koolidest võis tollal kõike uskuda. Nad tegid koguni katset varjendis meile kolmessetilist matši korraldada. Kuigi kahurimürin oli juba kuulda. Õieti, kui pooleks tunniks rahu oli, võis alati ainult marssimist kuulda. Need olid Itaalia sõjavangid. Meile oli koolis juba seletatud miksitud itaallased, nüüd enam liitlased pole, vaid vangidena meil tööd teevad, aga mulle on see tänini segaseks jäänud, kuidas siis nii. Vene sõjavangid, vahistatud naised, saksa sõdurid, marsity öö otsa, ükski hing ei teadnud õieti, mis oli juhtunud. Henry ette nägi tõepoolest nii välja, nagu läheks ta kooliekskursioonil. Nendest võis kõike uskuda. Mõnikord, kui me häirevaheaegadel klassis istusime, aknad avatud olid, kuulsime tõelisi püssipauke ja kui me kohkunult akna poole vaatasime, küsis õpetaja pruul meilt, kas me teame, mida see tähendab? Me teadsime küll. Metsas oli järjekordselt mõni väejooksik maha lastud. Nii käib kõikide käsi, ütles pruul, kes keelduvad meie pühast saksa pinda juudi jänkide eest kaitsmist. Hiljuti kohtasin teda veelkord, ta on nüüd vana valge peaga ühe pedagoogikaakadeemia professor ja teda peetakse meheks, kes oli kunagi vapper poliitiline võitleja sest ta ei kuulunud parteisse. Lehvitasin veel kord trammile järele, milles Henry ette minema sõitis ja läksin läbi meie aia koju, kus vanemad Leoga lauas istusid. Lõunaks oli kõrne supp põhiroaks kartulid kastmega ja magussöögiks õun. Alles õuna süües küsisin emalt, kuhu Henri ette kooliekskursiooniga läks. Vääris pisut, sõnas ekskursioon. Lollus. Ta sõitis Bonni, et vabatahtlikult väkke astuda, koori ometi õhemalt pois, näe, vaata siia. Asjalikult võttis ta õunakoored mu taldrikult, nokitseb pisut nende kallal ja pistis oma kokkuhoiu tulemuse. Õhkõhukesed õunalõigud endale suhu. Vaatasin isa otsa, tema vahtis oma taldrikut, ilmaid musta või valget, oleks lausunud. Kaleo vaikis. Aga kui ma uuesti ema otsa vaatasin, ütles viimane oma leebe häälega. Küllap näed, kui kasvad, et igaüks peab nende juudi jänkide minema kihutamiseks meie pühalt saksa pinnalt oma panuse andma. Ta vaatas mulle otsa, mul hakkas kõhe. Siis tunnistas sedasama sumusele ilmel löövad ja mulle tundus, nagu oleks ta ihust-hingest valmis meid mõlemaid juudi jänkide vastu lahingusse saatma. Meie püha saksa pinud, ütles ta ja nemad on otsaga juba Eiffelis. Oli tahtmine naerda, aga ma puhkasin nutma. Viskasin puuviljanoalauale ja jooksin oma tuppa. Mind vaevas hirm, ma isegi mõistsin, miks, aga ma poleks suutnud seda sõnul seletada. Ja ma olin meeleheitest hullumas, kui mõtlesin nende neetud õunakoorte peale. Sõlmitsasin saastunud lumega kaetud Śaksa pinda meie aias. Reini leinapajusid ning Siibenge Birge tippe, taamal kogusid vaade aknast tundus mulle idiootlik. Olin paari juudi jänkid oma silmaga näinud. Ühel veokil viidi neid Veenuse mäelt alla Bonni poole kogumispunkti. Paistis, et neil oli külm, et nad olid hirmul ja verinoored. Kui ma endale juurde üldse kuidagi ette kujutan, siis pigem itaallaste sarnastena, kes veel rohkem näisid külmetavad, kui ameeriklased. Liiga väsinud, veel hirmu tundmaks. Andsin toolile oma voodi ees jalahoobi. Pool ümber ei kukkunud, virutasin veel korra. Tool käis uperpalli, lõi kukkudes klaasplaadi mu laual kildudeks Henry jätte sinise kübaraga ja seljakotiga. Ta ei tulnud iialgi tagasi ja me ei tea tänini, kus ta maetud on. Keegi tuli pärast sõja lõppu ja teatas, et ta oli langenud leeverkuuseni all. Mure püha saksa pinna pärast oli huvitaval kombel koomiline. Kui ma ainult mõtlen, et kenake osa pruunsöe aktsiaid on juba kahe põlvkonna keskel meie perekonna käes. Seitsmekümnendad taastat teenivad šarniirid kaevandustööde pealt, mida see püha Saksa pinud taluma peab. Külad, metsad ja lossid varisevad pageriti ees nagu Jeeriko müürid. Alles paar päeva hiljem sain omal nahal tunda, kellele õigupoolest oleks pidanud kuuluma autoriõiguse uudise teatamiseks juudi jänkidest. Herbert kaalikule. Meie tollal 14 selle rühmajuhile, kelle käsutusse minu ema Heldel käel andis meie aia, et me kõik seal tankirusikate käsitsemises korraliku väljaõppe saaksime. Mu kaheksaaastane vend Leo tegi kaasa. Nägin teda tenniseväljakust mööda marssima, harjutuseks kasutatav tankirusikas üle õla ja nägu tõsine peas, nagu seda ainult lastel võib näha. Pidasin ta kinni ja küsisin. Sina seal teed. Ja tema vastas surmtõsise näoga, mina hakkan libahundiks. Kas sina ei taha tulla? Miks mitte, ostsin mina, läksin temaga kaasa tenniseväljaku taha lasketiirule, kus Herbert kaalik parajasti jutustas lugu noorest, kes juba kümneselt esimese järgu raudristi oli saanud kusagil kaugel Sileesias, kus ta tankirusikatega kolmele Vene tankistidele lõpu peale oli teinud. Kui üks poistest küsis, kuidas selle sangari nimi oli, vastasin mina nipitiri. Herbert kaalik läks näost päris kollaseks, kisendas räpane valevorst. Kummardusin ja viskasin Herbertile peotäie liiva vastu vahtimist. Nad kargasid kõik mulle kallale. Ainult Leo jäi erapooletuks, nuttis ega appi ei tulnud. Ja suure hirmuga karjusin Herbertile näkkus natsisiga. Olin seda sõna kusagilt lugenud, see oli ühele ülesõidukohal tõkkepuule kirjutatud. Õieti ei teadnud ma, mida see täpselt tähendas. Aga sõna tundus mulle sel puhul kasutamiskõlblik, kuna sedamaid katkestas Herbert kaalik löömingud, muutus ametlikuks. Ta vahistas muu. Mind pandi lasketiiru kuuri, märklaudade ja teatepulkade vahele, seniks luku taha, kuni Herbert mu vanemad õpetaja pruuli ja üheparteilise kohale oli kutsunud. Võlgusin vihas trumpi siin märklauad puruks ja sõimasin poisse, kes mind valvasid, ikka jälle natsi sigadeks. Tunni aja pärast veeti mind meie elutuppa ülekuulamisele. Õpetaja pree suutis ennast vaevu valitseda, juurtega välja kiskuda, kordas ta üha uuesti välja kiskuda tükkis juurtega. Ja ma ei tea õieti tänini, mõtles ta seda kehaliselt või nii-öelda vaimselt. Lähemas tulevikus lekitan talle kirja pedagoogikaakadeemiasse ja ajaloolise tõe huvides palun talt seletust. Parteilane, piirkonnagrupi juhi asetäitja löövenis oli üsna mõistlik mees, mõtelge siiski, kordas ta kogu aja. Poiss pole veel 11 nägi. Ja kuna ta mulle peaaegu rahustavat mõju avaldas, vastasin koguni ta küsimusele, kust ma seda solvavat sõna tean, et see oli raudtee ülesõidukohal, Annabergi tänaval tõkkepuule kirjutatud ja keegi pole sulle seda ütelnud, päris ta võtan, ega sa pole seda kellelgi suust kuulnud? Ei kassimina. Poiss ei teagi ju selle sõna tähendust, lausus isa ja pani mulle käe õlale. Rööl vaatas tigedalt isa ja siis arglikult Herbert kaalikumata. Sa ilmselt oli isa liigutus, poolehoiu avaldas mulle. Ta ei tea ju, mis ta teeb, ütles ema nuttes oma ärritavalt leebe häälega. Ei tea, muidu peaksime oma kaitsva käe tema pealt ära võtma, eks võta ära, ütlesin mina. Kõik see toimus meie üpris avaras elutoas. Tore tumeda peitsiga tammepuust mööbel, vanaisa jahitrofeed, laial tammepaneelil karikad ja massiivsed raamatukapid lihvitud klaasidega. Kuulsin kahurikõminat Eiffeli kandis vaevalt 20 kilomeetri kaugusel ja mõnikord koguni roomikute mürinat. Herbert kaalik, kahvatu blond nägu, fanaatiline peas, otsekui mõni prokurör kohut mõistma, koputas järjest sõrmenukkidega vastu puhvetid ja nõudis valjust valjust, halastamatut valjust. Karistuseks määrati mind Herverti järelvalve all aias tankitõrjekraavi kaevama. Juba pärastlõunal solkisin Mošniiride traditsiooni järgides saksa pinda, kuigi neile traditsioonidele vastu käivalt omaenese kätega. Kaevasin kraavi põiki läbi vanaisal lemmikroosipeenra otse Belvedele Apollo koopani välja ja rõõmustasin juba ette selle silmapilgu ülemil marmor kujumus sokkimis agarusele alla peab vanduma. Aga ta langes väikese Tedretähelise poisi ohvriks, kelle nimi oli Georg. Ta lendas ühe tankirusika tõttu, mis ta käes eksikombel plahvatas koos apolloga õhku. Herbert kaaliku seletus õnnetuse kohta oli lakooniline. Õnneks oli Georgi vaene laps. Otsisin telefoniraamatust kõikide nende numbrid kokku, kellega ma kõnelema pidin. Vasakule kirjutasin üksteise alla nende omad, kellelt ma raha oleksin võinud pumbata. Karl emons. Heinrich peelen mõlemad mulle koolivennad üks endine teoloog, nüüd stuudiumi nõunik, teine kaplan. Siis Peela proosem, mu isa armuke, paremale, üksteise alla, aga nende omad, kellelt ma ainult äärmisel juhul laenu oleksin palunud. Vanemad leo, kellelt ma küll laenude paluda võisin, aga kellel iialgi raha pole. Tähendab viimase hinge tagant ära. Ringi liikmed, Kinkel reede ööl. Plotert Sommer Wild. Nende kahe numbrisamba vahele Monika Silsi numbri, mille ümber ma joonistasin ilusa lehvi. Karl eemansile oleksin pidanud telegrammi saatma, teda paluma, et ta mulle helistab. Temal endal telefoni pole. Meelsasti oleksin kõigepealt Monikale helistanud. Pidanuksin temaga viimaseks jätma. Meie suhted teineteisega olid sellises järgus, kus see nii hästi psüühiliselt kui metafüüsilised ebaviisakas oleks olnud, kuna ma teda häbenesin. Selles mõttes viibisin ma hirmsas seisukorras. Logamne elasime vastu tahtmist ja siiski loomupäraselt ihuüksinda nagu munk sestsaadik kui Marie metafüüsilise ehmatusega, nagu tema seda nimetas, minu meelest ära oli põgenenud. Oh, mis olin ma tõe pole seda enam-vähem meelega alla käinud. Meelega põlve peale kukkunud, ainult et alanud turneed katkestada ja Bonni sõiduks võimalus saada. Viivitasin kaua, enne kui ma sühvleri telefoninumbri üles otsisin ja nende numbrisambal kirjutasin, kelle käest raha pumbata ei kavatsenud. Marie oleks mulle raha andnud korrapealt kõik, mis tal oli, oleks mu juurde tulnud ja mind hävitanud. Eriti siis, kui ta teada oleks saanud. Mäherdune hulk äpardusi mul üksinduse tagajärjel oli olnud aga ta poleks tulnud ilma saatjata. Kuus aastat on pikk aeg ja ta pole loodud sühveneriga elama, tema lauas einetama, ega ta sängis magama. Olin koguni valmis Marie pärast võitlema, kuigi sõna võitlema mulle peaaegu ainult kähmlemist silma ette manab. Järelikult naeruväärseid kujutlusi tekitab kaklus ühneriga. Marie ei olnud mulle siiski surnud. Nii nagu mu ema mulle õigupoolest surnud on. Minu arust on elavad surnud ja surnud, elavad hoopis teisiti, kui ristiinimesed ja katoliiklased seda usuvad. Minule on selline poiss, nagu toob Georg, kes tankirusikaga õhku lendas rohkem elus kui mu ema. Näen seda tõde tähelist saamatut poissi murule Apollo ees. Kuulan Herbert kaalikut kisendama Smittenniin mittenni. Kuulen plahvatust ja mõnda üksikut karjatust. Siis kaalikkuseletust. Õnneks oli Georg vaene laps. Aga poole tunni pärast õhtustamisel laua taga, kus minu üle kohut oli mõistetud, ütles ema Leole. Sina teed seda ükskord paremini, kui see rumal poiss, eks ole. Leo noogutas ja isa vaatas minu otsa, ilma et oma kümneaastase poja silmist lohutust oleks leidnud. Ema on mul vahepeal juba aastaid rassiliste vastuolude leppida ütlemise Ühingu peakomitee esinaine on Anne Franki memoriaalmuuseumis ja muuseas koguni Ameerikas käinud ning sealsetes naiste klubides saksa nooruse kahetsusest kõnesid pidanud ikka selle oma maheda süütu häälega, millega ta tõenäoliselt Henri jättele head aegagi ütles. Ole siis vahva tütreke. Seda häält võisin ma telefonis igal ajal kuulda. Henry ette oma mitte iialgi enam. Õel oli üllatavalt madal hääl naeris kõlavalt. Kord lendas tal keset tennisematši reket käest, ta jäi väljakule seisma ja vaatas unistavalt taeva poole. Teine kord pillas ta süües lusika supitaldrikusse ema kukkust hõrelema hädaldades plekkide pärast kleidil ning laudlinal Henry ette, aga mõtted mujale ei kuulanudki. Ja kui ta uuesti ringi märkas vaadata, võttis ta lihtsalt lusika supi seest välja, pühkis salvräti külge puhtaks ning sõi edasi. Kolmandal korral, kui ta kaardimängu ajal kamina ääres hajameelseks jäi, sai ema üsna pahaseks. Sain neetud unistamine. Henry etega vaatas talle otsa, sõnas rahulikult. Mis siis? Mul pole lihtsalt enam tahtmist ja viskas kaardid, mis talle veel käes olid. Kaminatulle. Ema tõi need tulest välja, kõrvetas sealjuures sõrmedega, päästis kaardid peale ühe Kärtu seitsme mis oli üleni kõrbenud ja me ei saanud enam iialgi kaarte mängida, ilma et Henry ette peale poleks mõelnud. Olgugi, et tema niisugust nägu püüdis teha, nagu poleks midagi olnud. Ta pole sugugi kurikaval ainult arusaamatul kombel rumal ja kitsi pealekauba. Ta ei lubanud uut kaardipakki osta ja mina tegin näo, nagu oleks üleni kõrbenud ärtu seitse ikka veel terve. Nagu ei mõtleks ema midagi, kui see talle passi ansi ladumisel näppu puutub. Oleksin hea meelega Henejatele helistanud ja temaga vestelnud. Aga vahendit selliseks vestluseks pole teoloogid veel leiutanud. Otsisin telefoniraamatust oma vanemate numbrit, mille ma ikka jälle unustan. Alfons Sniir Peadirektor. Kuni ma numbrit valisin, läksin vaimus koju mööda kooblentsi tänavate alla Ewerti alleele ning keerasin ära Reini poole. Jalgsi ligi tunni tee. Juba kuulsin telefonineiuhäält siin doktor šniiri korter. Tahaksin prouašniiriga kõnelda, kes helistab? Šniir, vastasin mina. Hans, selle daami lihane poeg. Ta neelates kaalutlushetke ja ma tundsin läbi kuus kilomeetrit pikka juhtmeta, kõhkles muide lõhnas sümpaatselt ainult seebist ja pisut veel värskest küünelakist. Ilmselt oli minu olemasolu talle teada, aga tal polnud ühtki kindlat eeskirja minu kohta küll aga meeles ebamäärased kuuldused, lindprii, pahempoolne sell. Kas ma võin kindel olla, küsis ta lõpuks, et see pole nali. Võite kindel olla, rahustasin teda häda korral olen valmis oma ema iseloomulike tunnuste kohta teateid andma vasakust suunurgast allpool maksa plekk, sünnimärgid. Neiu naeris, sõnas hüva. Pistis Debsni sisse. Meie kodune keskjaam on võrdlemisi keeruline värk. Juba isal üksi on kolm liini, punane aparaat pruunsöe asenduseks, must börsi jaoks ja valge erakõnedeks. Emal on ainult kaks telefoni, must rassilistel vastuolude lepitamise ühingu peakomitee jaoks ja valge erakõnedeks. Kuigi mu ema jooksev arve pangas ta heaoluks kuuekohalist saldot näitab, tasub telefoniarved ja kannab reisi kuluda serdami ning mujale. Muidugi peakomitee. Telefonineiu oli valesti ühendanud ja mu ema vastas asjalikul toonil musta telefoni Rässiliste vastuolude lepitamise. Ühingu peakomitee. Olin keeletu, oleks ta öelnud, siin prouašniir, oleksin tõenäoliselt vastanud siin Hans, kuidas sul läheb, ema? Selle asemel ütlesin. Rein räägib juudi jänkide peakomitee delegaat läbisõidul, palun ühendage mind oma tütrega. Ise heitusin, kuulsin ema karjatamas. Sis ohkas ta sellisel moel, et mulle sai selgeks, kui vanaks ta on jäänud. Sa ei saa seda iialgi unustada ega, küsis ta. Olin ise nutule lähedal ja laususin tasa unustada. Peaksin ma seda tegema? Ema vaikis. Oli kuulda Vaita eide nuttu. Minu meelest nii heidutavat. Viis aastat polnud ma teda näinud. Ta pidi nüüd üle 60 olema silmapilguga ilma tõepoolest uskunud, nagu võiks ta samuti stepis sisse pista ja mind Henri etega ühendada. Igatahes räägib ta alati sellest, et tal on võib-olla üks liin koguni taevasse. Ja teeb seda vallatlevalitoonil, nagu igaüks tänapäeval oma liinidest räägib. Üks parteisse, teine taevasse, kolmas ülikooli, neljas televiisori jaoks, viies siseministeeriumi. Oleksin Henry ette häält nii väga hea meelega kuulanud, kui ta ka ainult mitte midagi või minu pärast ainult mitte sittagi oleksin öelnud. Tema suust ei kõlanud see põrmugi matslikult, kui ta seda Smitslerile ütles. Vastuseks viimase lobale neiu jumalikust andekusest kõlas nii kenasti, nagu mitte sugugi. Snitsler oli kirjanik, üks neid prii söödikuid, kes sõja ajal meil elasid ja Leyerdas alati, kui Henry ette omaette mõtisklema, jäi. Viimase jumalikust taandekusest, mis peale tüdruk lihtsalt mitessi. Ta ütles, niipea kui teine alustas. Õde oleks võinud ka veidi teisiti ütelda. Andsin sellele varsa aruga jõmmile täna jälle nina peale või siis prantsuse keeles Lagondissioondumis ööl koom, Depaphvee. Mõnikord aitas ta mul kooli ülesandeid teha ja mida see alati naerma etta, teiste koolitöid nii hästi tegi, omadega ei hiilanud. Selle asemel kuulsin ainult emaeide nuttu ja küsisin, kuidas isal läheb. Ah, kurtisema, temal vanaks jäänud, üsna vanaks ja targaks saanud. Ja Leol Olleose onu siin väga au siin, kiitis ta. Loodetakse, et temast saab teoloog. Jumal küll, et just Leost teoloog saab, olin lausa löödud. See oli ju meilegi kaunis kibe, kui ta läks, seletas ema. Aga igaühe tahtmine on taevariik. Ta valitses oma häält jälle. Ja hetkeks oli mul kiusatust Alt küsida, kuidas Schmitz läri käbarad käivad. Viimane voorib meil kodus ikka veel siis välja. Ta oli tüsedavõitu hoolitsetud välimusega noormees, kes toona alati õilsast kauplusest ja sakslaste iseteadvusest vaimustatud oli olnud. Puht uudishimust lugesin hiljem üht tema romaani. See armastasin prantslast oli igavam kui pealkiri tõotas rõhutatult omapärane, selles oli asjaolu kangelane prantsuse ohvitserist sõjavang oli blond kangelanna saksa tütarlaps Mooselist aga tumedajuukseline. Nizzler võpatas iga kord, kui Henry ette minu arvates üldse kokku kahel korral mitte sittagi ütles, väitis, et jumalik andekus võib sootuks kaduda peale käivast tõvest inetuid sõnu pomiseda. Sealjuures ei käinud see Henrijatele sugugi peal ja ta ei pomisenud neid sõnu üldse, ta lihtsalt ütles seda omaette ühenduseks. Aga tassis köräsi viieköitelise ristiusu müstika kohale. Tema eneseromaanis oli sõnastus muidugi peenelt kooskõlastatud. Seal helisevad prantsuse veinisortide poeetiliselt nimed otsega kristallklaasid, mida armastajad kokku löövad oma õnne pühitseda. Romaan lõpeb salapärasel laulatusega. See aga tõi snitslerile kaela riikliku kirjavarakeskuse pahameele, kes pani talle kui kirjanikule umbes 10-ks kuuks veto peale. Ameeriklased võtsid ta kui vastupanuliikumisest osavõtja avasüli oma kultuuritööle. Nüüd kihutab ta mööda Bon ringi ning jutustab igal võimalikul juhul. Natsid olevat loomingu keelu alla pannud niisugune variseride tarvitse isegi mitte valetada, et alati õiges valguses paista. Sealjuures oli see tema, kes mu emale peale käis, et viimane meid abiteenistusse saadaks. Noorterühma ja Henri ette saksa tütarlasteliitu sel tunnil, armuline proua, peame lihtsalt ühte hoidma, ühte jääma ja üheskoos kannatama. Näen teda pideva kamina ees seismas isa, sigaret näpu vahel. Teatav ülekohus, mille ohvriks ma olen langenud, ei saa tumestada mu selgeid objektiivseid arusaamu Ethüüreril. Ta hääl värises, tõepoolest päästev lahendus juba leitud pole. Öeldud oli see oma poolteist päeva enne seda, kui ameeriklased Bonni vallutasid. Mida see šnitsel ja õieti teeb, küsisin, vaevalt, temal läheb suurepäraselt, ütles ema. Välisministeeriumis ei tulda ilma temata üldse toime. Maali selle kõik muidugi unustanud nii põhjalikult, et paneb imestama, kuidas juudi jänkitamas üle pea veel mälestusi suudavad äratada. Juba tükk aega ei kahetsenud ma enam, et oma kõnelust temaga nii oli alustanud. Ja mis vanaisa teeb, küsisin, ma. Uskumatu, vastas ema. Ta on täitsa kõbus, püüdsed varsti oma üheksakümnendat sünnipäeva. Mulle jääb küll mõistatuseks, kuidas ta nii nooruslik suudab püsida. See on üsna lihtne, ostsin mina niisuguseid vanu ette, ei vaeva mälestused ega näri südametunnistuse piinad. On ta kodus? Ei, ütles ema. Ta läks kuueks nädalaks issijasse. Vaikesime mõlemad, mina polnud ikka veel päris õiget tooni tabanud. Temaga valitsus oma häält täielikult, kui ta mult päris. Aga mis oli õieti su kõne eesmärk? Sul läheb jälle halvasti, nagu kuulda. Kutsealaselt oled pigis, mulle räägiti. Laususin, mina, sa kardad küll, et ma pöördun teie poole raha pärast, aga sa ei tarvitse karta, ema ei anna mulle ju midagi. Vajan raha Ameerikasse sõiduks. Nimelt tegi mulle keegi hea pakkumise koodi jänki muide, aga teen kõik, mis suudan trassilisi vastuolusid lepitada. Nüüd oli emannutust kaugel enne toru hargile panemist kuulsin veel, kuidas ta midagi põhimõtetest rääkis. Mis lõhnasse puutub, siis polnud tal nagu ikka mitte mingit lõhna. Ükstapõhimõtteid kõlas selline ta, meil levita endast mingisugust lõhna. Tõenäoliselt on isal just sel põhjusel nii kena arvamus Luke kes kindlasti mingisugust lõhna ei levita, aga nii välja näeb, nagu lõhnaks ta hästi.