Mu naine, minu Mary uinub nii, nagu läheks uks kinni. Kui tihti olen teda kadedusega jälginud? Ta veetlev keha vingerdab viivu otsingu, sobitaks ta end kookonisse. Siis ohkab korra. Ja veel enne, kui see on möödas, vajuvad tal silmad kinni ning muretutele huultele ilmub muistsete kreeka jumaluste tark ja salapärane naeratus. Ta naeratab unes kogu öö. Ja ta kurk ajab hingates nurru tainorska vaid nimelt ajab nurru nagu kassipoeg. Lühikeseks ajaks kerkib tal temperatuur, nii et võin tunda tema keha hõõrumist voodis enda kõrval. Siis aga langeb taas ja meri on läinud. Ma ei tea, kuhu ta ütleb, et ta unesid ei näe. Muidugi ta näeb end, unenäod lihtsalt ei eruta teda. Või siis erutavad nii sügavasti, et ta unustab nad enne virgumist. Ta armastab magada ja uni võtab teda lahkesti vastu. Kui ometi ka minuga nii oleks. Mina võitlen unega ja samal ajal ihkan seda. Olen mõelnud, et asi võib olla selles. Mary teab, et ta elab igavesti. Et astub sellest elust teise ellu niisama kergesti, nagu ta nüüd unest ärkab. Ta teeb seda kogu oma kehaga nii täielikult, et ta ei mõtle sellele rohkem kui hingamisele. Seepärast on tal aega magada, aega, puhata, aega katkestada mõneks tunniks. Olemasolu. Mina seevastu tunnen iga lihase ja luuga, et ühel päeval varem või hiljem mu elu lakkab ja seepärast sõdima une vastu. Ehk igatsen teda väga, isegi püüan teda kavalate võtetega ligi meelitada. Minu uinumishetk on piinarikas heitlus. Ma tean seda, sest on vahel juba selle sekundil virgunud, tundes end otsekui hoobist tabatuna. Aga uneski ei ole mul rahu. Mu unenägudes on päevased mured absurdsusteni liialdatud kujul nagu tantsijad, kes kannavad looma maski ja sarvi. Ma magan palju vähem aega kui Mary. Ta ütleb, et ta vajab rohkesti und ja mina möönan, et vajan vähem. Kuid ise ma seda ei usu. Igas elusolendid on teatav varuenergiat, mis muidugi täieneb toidu arvel. Selle varu võib kiiresti ära tarvitada, nagu mõni laps komplegi kähku alla kugistada. Kui teine alles rutamata paberit lahti teed. Ikka leidub mõni tüdrukutirts, kellel jääb veel pool kompveki imeda, kui kugistajate omad on ammu otsas. Mary elab arvatavasti palju kauemini kui mina. Ta hoiab osa elust pärastiseks. Ja kui mõtelda, enamasti elavadki naised meestest kauemini. Sel ööl aga ei saanud ma teisiti, kui pidin tõusma ja majast välja minema. Mary laskis tasakesi nurru ja ta huulil nägin tuttavat antiikset naeratust. Küllap ta nägi und edust, rahast, mis mulle sülle langeb. Toredust meri armastab. Imelik, kuidas inimene usub, et ta mõtted mõnes erilises paigas paremini töötavad. Minul on niisugune paik, on juba ammugi. Aga mitte mõtlemine ei ole mulle seal viibides peamine, vaid tundmused, elamused ja mälestused. See on pelgupaik. Selline peab olema igaüks. Ehkki ma pole kuulnud, et keegi sellest kõneleks. Õhk oli külm ja tal oli härmatise lõhn. Pugesin paksu palitusse ja tõmbasin kõrvadele kootud meremehe mütsi. ElektriKell köögis surises ja näitas kolmveerand kolm. Kella 11-st peale olin lamanud ja vahtinud pimeduses punaseid laike. Meie niumbei taol on ilus linn, vanalinn esimesi päris tõelisi linnu Ameerikas. Selle esiasukad ja minu esivanemad olid vist nende rahutute, reeturite riiu ja saamahimuliste meresõitjate poegi, kes tegid Elizabethi ajal Euroopale palju peavalu. Peremehetsesid Krummeri ajal Lääne-Indias ja valisid lõpuks endale troonile tagasi pääsenud Char Stewart'i loal. Pesapaigaks põhjapoolse ranniku. Nad suutsid edukalt ühendada piraatluse puritanusega, mis polegi nii vastandlikud kui asja lähemalt vaadata. Mõlemad olid leppimatud vastase suhtes ja mõlemad viskasid silma võõrale varale. Ühte sulades sigindasid nad visa vastupidavat tõu. Tean seda isa juttude põhjal. Mu isa oli omamoodi diletantlik, esivanemate lugude harrastaja. Ma olen aga üldse täheldanud. Esivanemate austajail puuduvad tavaliselt nende omadused, keda nad ülistavad. Mu isa oli leebe, avara silmaringiga kuid mitte kaalutleja mõnikord sädelev, kuid üldiselt lihtsameelne mees. Peaaegu kõik, mis häälenid ja haavleid olid mitmesaja aasta jooksul kogunud jõudis tema üksi kaotada maa, raha, mõjuvõimu ja tulevikuväljavaated. Ta kaotas kõik peale nime, kuid see oli ka ainus asi, millele mu isa mingit väärtust omistas. Ta andis mulle meeleldi pärimise õpetuse tunde, nagu ta ise väljendas. Seepärast ma teangi nii palju oma esivanematest. Vahest ka sellepärast, et teenin müüjana Sitsiilased toiduainete poes kvartalis, mis enne kuulus tervenisti Howli perekonnale. Tahaksin, et see mind vähema rõhuks sest mitte majanduskriis ega rasked ajad ei hävitanud meid. Kõik see tuli mulle pähe seoses mõttega, et New päithoun on ilus linn. Ma ei läinud jalaka tänavat mööda vasakule paremale poole ja jõudsin varsti pöörlocki tänavale, mis kulgeb peaaegu paralleelselt kesk tänavaga. Väike-Willi meie paks konstaabel tukkus kindlasti oma politseiautos kuskil Kesk tänaval ja mul polnud soovi tema seltsis aega surnuks lüüa. Kustreieni hilja, tulete if olete endale vist mõne kallikese leidnud. Väike vili on igav ja ta armastab juttu vesta, pärast aga räägib teistele edasi, millest jutt käis. Willi igavlemisest on võrsunud kenake hulk väikesi kuid vastikuid, pahandusi. Kõik see tuli mulle pähe sellepärast et läksin Doraki tänavat mööda, lootes niimoodi vältida vestlust Väike-Williga. Tolloki tänavas on New väithouni kõige ilusamad majad. 19. sajandi algul oli meil siin ju oma tubli sadakond vaalalaeva püügiretked Antarktikas või Hiina meres kestsid aasta või paar. Laevad tulid sealt tagasi ülirikkaliku Traani lastiga. Et nad käisid võõrastes sadamates ja tõid sealt kaasa nii asju kui ideid. Seepärast ongi Borlocki tänava majades nii rohkesti hiina esemeid. Pealegi oli mõnelgi neist vanadest kopteritest päris hea maitse. Neil oli ka küllalt raha, et lasta oma maju ehitada Inglismaa arhitektidel. Ja kõigi nende kilpkaarte, Rihvaliste, sammaste ja klassitsistlik detailide kõrval ei unustanud nad kunagi katusele. Lese lava ehitamast. Lese lava oli mõeldud selleks, et truud kodukolde külge köidetud naised võiksid sealt merelt tulevaid laevu ootamas käia ja mõned ehk käisidki. Parr laki tänaval on säilinud gaasilaternad ainult et neil on nüüd elektripirnid sees. Suvel sõidab siia turiste linna arhitektuuri vaatama ja nad nagu ütlevad endisaja võlu nautima. Miks peaks küll võlu olema? Just endisaegne? Ma ei mäleta enam, kuidas nimelt Vermonti allenid segunesid hoovlidega. Ajaks, kui mu isa suri, olime jõudnud Howli perekonnaloost kaunikesti tüdida ning ma sain temast täiesti aru, kui ta avaldas soovi, et viiksime kogu vana pahna pööningule. Võõras perekonna lugu võib-olla õige tüütav meri ei ole isegi New Wave Townis sündinud. Ta on iiri päritolu, ent mitte katoliiklikust perekonnast. Viimast armastab ta ise rõhutada. Meie olen Alstrulist, ütleb ta ikka. Siia tuli meri vastonist. Õigemini siiski mina tõin ta bostonist. Näen neid mõlemaid nüüd ehk veelgi selgemini kui siis närviline kartlik nooremleitnant Hauli nädalalõpupuhkuseluba taskus ja õrn, õitsev ning lõhnav üliarmas tüdruk, kelle veetlust mitmekordistas sõda ja üksluine õppus. Kui tõsiselt me olime, kui surmtõsised. Minu väljavaateks oli sõjas langeda ja tema oli valmis pühendama oma elukangelase mälestusele. See oli sama kartus, mida miljon oliivrohelist mundrit jagas miljon kirju sitsikleidiga. Kõik oleks kergesti võinud lõppeda tavalise kirjaga. Armas Jon. Enneri pühendaski oma elu oma sõjamehele. Tema kirjad järgnesid mulle liigutava püsivusega igale poole. Kogu meie kompanii tundis nende ümmargust selget käekirja, tumesinist tinti ja heli, seniseid ümbrikke. Ja kummalisel kombel olid kõik minu pärast rõõmsad. Isegi kui ma poleks tahtnud Maryt naida oleks ta püsivus sundinud mind seda tegema. Ülistuseks igavesele unistusele, kaunist Jaustavast naisest. Ta jäi muutumatuks ka siis, kui pidi end lahti kiskuma bostoni iiri keskkonnast kohanema Hauli vana majaga Jalaka tänavas. Teda ei muutunud miski. Ei minu äriliste luhtumiste masendus, ei laste sündimine ega ma pikka müüa põlve halvatud olek. Meril oli ootaja loomus, nüüd ma mõistan seda. Kuid küllap ta on hakanud pikast ootamisest väsima. Kunagi varem pole ta oma salajasi soove välja paista lasknud, sest pilkamiseks ja norimiseks pole Meril kalduvust. Tal pole selleks mahtigi olnud. Ta on igas olukorras teinud, mis vähegi võimalik. Ja kui meelekibedus nüüd välja lõi, on see hämmastav üksnes sellepärast, et seda pole varem juhtunud. Kui kiiresti vahelduvad mõttepildid öise tänava härmas roidisevate sammude saatel Valge härmatis murul ja kõnniteedele sätendas tänavalaternate paistel nagu musttuhat tillukest teemanti. Selliseid armatisega jäävad igast käijast jäljed. Jälgijaga polnud tänaval näha. Lapsest saadik olen alati tundnud kummalist ärevust. Kõndides värskel puutumata lumel või härmatisel oleksid nagu uues maailmas tulvil millegi kasutamata määrimata, puhta ja uue avastamise tunnet, mis pakub sügavat rahuldust. Tavalised öö hulkuri kassid ei armasta härmatis seal kõndida. Mäletan, et proovisin kord kellelegi väljakutse peale paljajalu härmatise kõnniteele käia ja otsikuid põletas mu taldu. Nüüd aga kalossid ja soojad sokid jalas, jätsima vastsele heitlevale Valevusele esimese kirja. Seal, kus Poloki tänav ristub tarkuai tänavaga jalgrattavabriku juures kohe pärast Hixi tänavad olid puhtal härmatiselt pikad, lohisevad sammude jäljed. Räni Taylor, rahutu püsituvaim, keda miski alati kuhugi kiskus ja kui ta ainult kohale lohistas juba mujale tõmbas Dani linna joomar. Küllap on säärane igas linnas lääni Taylor. Kui palju linlasi vangutab teda nähes kahetsevalt pead heast perekonnast, vanast perekonnast, viimane nimekandja hea haridusega. Tal oli vist seal sõjakoolis mingi pahandus, miks ta end ometi kätte ei võta? Ta joob ennast surnuks ja see ometi ei kõlba, sest need on džentelmen. Milline häbikirjata joomaraha? Hea veel, et ta vanemad pole elus ega näe seda häbi viiks nad hauda. Aga nad ongi juba seal. Niimoodi igatahes räägitakse. Niiuubei taunis. Minu jaoks on Tani valutav haav veelgi enam rõhuv süü. Ma peaksin suutma teda aidata. Olen püüdnudki, kuid ta ei lase. Nii on mulle lähedane nagu vend, oleme ühevanused ja koos üles kasvanud ka kehakaal ja jõud olid meil võrdsed. Mu süütunne võrsub vist sellest, et ma olen olnud nagu oma venna hoidja ent pole teda päästnud. Seda süütunnet ei suuda leevendada mingid vabandused, olgu nad kuitahes õiged. Lapsepõlvest ei mäleta ma ühtegi väljasõitu, ühtegi tsirkuses käimist, ühtegi võistlust, ühtegi jõulupüha ilmandalita, kes oli alati minu kõrval. Aga mu oma käsi. Kui me ka kolledžisse oleksime koos läinud, poleks vahest midagi juhtunud. Mina läksin Harvardisse, toretsesin keeltes, kümblesin humanitaarteadustes mõnus vanas kaunis tundmatus. Helitasin end teadmistega, mis nagu ilmnes, on täiesti tarbetud toiduainete poe pidamiseks. Ja alati oli mul kahju, et thani ei olnud koos minuga selle helgel ja haaraval palverännakul. Kuid thani oli sündinud meremeheks. Tema astumine mereväeakadeemiasse oli kindlalt otsustatud juba siis, kui olime alles jõnglased ja vaba koht oli tema jaoks ette nähtud. Ta isa ei unustanud seda meelde tuletada mitte ühelegi meie vastselt valitud kongressi liikmetest. Kolm aastat hiilgavat õppeedukust ja siis nalja heidetud. Räägitakse, et see olevatki tema vanematele surma toonud. Dannyle oli see peaaegu surm. Temast ei jäänud muud järele kui jalgu lohista, mure, kurb öö, hulkur, kes kerjab krosse, ajuloputus, eks. Inglased ütleksid vist, jättis uhkeldamise maha ja selles on alati rohkem haletsust, mahajätja kui irooniat uhkeldamise suhtes. On nüüd rändav öö vari. Üksildane olevus, kes hommikuni sihitult ringi hulgub. Kui ta küsib ajuloputus, eks veerand dollarit anuvad silmad. Andestust, sest ta ise ei suuda endale andestada. Ta magab hurtsikus haagise hõlberi laevatehase taga. Peatusin, et vaadata, kas jäljed viivad kodu poole või vastupidi. Pikad armid härmatise näitasid, et ta oli läinud linna. Nii et ma võisin teda, kust tahest kohata. Väike võlli teda luku taha ei pane. Mis sellest kasu oleks? Minu öise jalutuskäigusihtkoht oli täiesti kindel. Olin seda näinud, tundnud ja haistnud veel enne, kui voodist välja ronisin. Vanasadam on nüüd üsna päratuks jäänud. Sellest ajast, kui ehitati uus kaitsemuul ja linnakai, on Liivia muda oma töö teinud ning avar ankrupaik, mida varjavad Suviste kari teravad nukid on nüüd hoopis madal. Kunagi olid seal Ellingud ja köietehased ja kaubalaod ning terved perekonnad aamist Seppe tegid kraanivaate olid kaid, mille üle vaalapüüdjate laevad võisid sirutada oma kliiver poome, ulatudes oma kummaliste vöör nikerdustega sadamasilla kohale. Mul on teras krabüür, mis kujutab laevu tihedalt täiskiilutud vanasadamat. On ka mõned luitunud vanaaegsed fotod kuid tegelikult pole neid mulle tarvis. Ma tunnen sadamat ja laevu. Niigi. Vanaisa valge rõngas habemega äge vana mees taastas mulle oma narvalis Arvisest tehtud kepiga. Kõik Ta sundis mind nimetusi pähe tuupima. Koputas iga nime või oskussõna juures kepiga vastu vaiajuppi, mis oli säilinud kunagisest Howli kaist. Ma armastasin teda nii et lausa piinlesin. Mudast ja liivast ummistatud vanas sadamas. Just endise Hauli kaikohal on veel alles kai kivist alus. See ulatub sügavuti mõõna tasemeni, tõusu ajal aga laskurvesi vastuda kandilist müüritist. Kümmekonna jala kaugusel kai otsast on müüris väike umbes viie jala pikkune võlvlaega koobas oma neli jalga lai ja neli jalga kõrge. Võib-olla on siin kunagi olnud kanal vee merre juhtimiseks, kui nüüd oliiv ja Kivirähk maa-poolse otsa kinni omistanud. See ongi minu pelgupaik. Paik, mida vajab igaüks. Sinna pelgupaika Marutasingi. Seal olin ma öisel mõõna ajal istunud enne väeteenistusse minekut, samuti enne abiellumist ja siis, kui sündis Ellen ja Meril, oli väga raske. Ma ei saanud teisiti, kui pidin minema ja istuma seal koopas kuulama kergete lainete loksumist vastu kire ja vaatama välja suviste kari saehammastele. Enne suuri muudatusi tõmbab mind siin jah, alati enne suuri muudatusi. Randa on head inimesed seadnud üles valgustuse et hoida armastajaid pahandusse sattumast mistõttu neil tuleb mujal aega veeta. Linnavalitsuse määruse kohaselt Peab väike Willisid ühe korra tunnis läbi sõitma. Ronisin müüritiselt alla, leidsin koopasuu ja pugesin sisse. Ilmselt peab olema ebamugav ja rumal istuda ristijalu Urvas nagu buda kuju. Et ma tunnen end kivide vahel kuidagi üsna hästi. Vahel on üpris lõbus rumal olla nagu lapsed kuju mängus, naerust suremas. Mõnikord aga murrab narride üksluise rahu ja annab võimaluse uueks alguseks. Kui mind rõhub mure, teen ma igasuguseid narrosi. Et mu armsam ei nakataks mu murest. Ta ei ole mu vigurid veel läbi näinud või kui ongi, ei avaldada seda mulle kunagi. Palju mulle meerist teadmata sealhulgas ka see, kui palju ta minust teada ei usu, et ta teaks midagi pelgupaigast, kust ta võikski teada. Ma ei ole sellest iial kellelegi kõnelnud. Mul ei ole selle jaoks muud nimegi, kui pelgupaik. Ei ole mingit rituaali ega võluvormelitega midagi. See on lihtsalt koht, kus võib asjade üle aru pidada. Me teame vaevalt midagit teistest inimestest. Parimal juhul võime oletada, et teised on samasugused nagu meie ise. Nüüd istudes pelgupaigas varjul tuule eest nähes valvavad lampide valgel algavat mere tõusu tumedast taevast musti laineid, mõtlesin ma kas igal inimesel on pelgupaik või kas tal on seda vajagi või on ehk neid, kelle sellist pelgupaika pole, ent oleks tarvis. Olen vahel näinud inimeste silmis sellist pilku, meeletud looma pilku, mis otsekui igatseks vaikset salapaika, kus vaibuksid hinge vabinad, kus saaks üksinda olla ja kõike läbi vaagida. Muidugi ma tean neist teooriatest igatsustest tagasi ema üskaja surmasoovist ja need võivad mõne kohta õiged olla, kuid ma ei usu, et nad oleksid õiged minu kohta. Või siis ainult kui lihtne seletus millelegi, mis pole üldse lihtne. Mis maga pelgupaigast teeksin, ma nimetan seda vaagimiseks. Mõni teine nimetataks seda ehk palvuseks. Ja küllap see oleks üks ja sama. Mõtlemiseks ma seda ei nimetaks. Kui peaksin kujutama seda endale pildina, siis oleks see märg lina, mis lehvib ja Lipendab mahedas tuules ning kuivab ja muutub valgemaks. See teeb mulle alates head, ükskõik kuidas ma end seejuures tunnen. Asju, mille üle järele mõtelda, oli seekord rohkesti. Nad kargasid esile, vehkisid kätega, nõudes endale tähelepanu nagu lapsed koolis. Niisiis kõigepealt tuleb mõtelda Merile, kes magab, saladuslik naeratus huulil. Oleks hea, kui ta ei ärkaks ega hakkaks mind otsima. Aga kui ta märkabki mu kadumist, kas ta seda mulle ütleb? Vaevalt küll. Ma arvan, et Mary räägib mulle väga vähe ehkki näib nagu kõik ära rääkivat. Nüüd see õnne ja rikkuse asi. Kas meri soovib rikkust või tahab ta seda minu jaoks? Asjaolu, et see on kujuteldav rikkus vemp, mille maagi Janchanud teadmata põhjustel sepitsus ei loe midagi. Kujuteldav rikkus on niisama hea kui milline tahes ning võib-olla on igasugune rikkus natuke kujuteldav. Iga mõõdukalt arukas inimene võib raha kokku ajada, kui just see tema soov on. Enamasti aga soovib ta tegelikult naisi või häid rõivaid või imetlust ning kaldub eesmärgist kõrvale. Suured tantsukunstnikud, nagu Morgan või Rockefeller kõrvale ei kaldu. Nad tahavad ja saavad raha just nimelt raha. Mis nad sellega pärast teevad, on iseasi. Mulle on tundunud, et nad pelgavad omaenda väljakutsutud vaimu ja püüavad end temast vabaks osta. Edasi raha tähendab Merile uusi kardinaid, kooliharidust lastele võimalust pead pisut kõrgemal hoida ja ütleme, lausa välja olla pigem minu üle uhke, kui minu pärast veidi häbeneda. Ta ütles seda mulle pahameelest suisa suhu ning see on tõsi. Edasi. Kas mina ihaldan, raha? Ei ihalda? Ent miski minus ei salli vürtspoepidaja ametit. Sõjaväes oli mul kapteni kraad, kuid ma tean, mis mind reaa koosseisust ohvitserikooli aitas. Perekond ja tutvused. Mind ei võetud sinna ilusate silmade pärast. End minust sai hea ohvitser, tubli ohvitser. Kui ma oleksin tõesti armastanud käsutada oma tahet teistele peale sundida ja neid oma pilli järgi tantsima panna oleksin ju võinud tegevteenistusse jääda ning ma oleksin võib-olla nüüd juba kolonel. Aga ma ei jäänud. Ma tahtsin, et see oleks möödas. Öeldakse, et hea sõdur peab lahingut, mitte aga sõda. See on juba eraisikute asi. Edasi. Ma rullo ütles mulle äri kohta tõtt, äri on raha saamise menetlus. Seda ütles otsekoheselt ka jõuvõimalusi, samuti mis tal päike ja kaubareisija. Nad kõik ütlesid sellel lausa välja. Miks aratesse minus vastikust jättis otsekui mädamuna maigu suhu. Kas ma olen nii hea, nii aus, õiglane? Ei usu olema uhke. Küllap selles on omajagu tõtt. Olen ma ehk laisk, liiga laisk, et end millessegi segada. Hirmus palju leidub sellist loidu headust, mis pole muud kui laiskus, hoidumine tülinast, erutusest või pingutusest. Koidu lähenemist võib tükk aega enne esimest Hahedust ette aimata otsekui lõhnast tundes. Nüüd oli see õhus värske tuule hingusena. Mingi uus täht või planeet kerkis idast üle taevaranna. Kuidas see ütlemine käibki? Tähed ei käsuta, vaid mõjutavad. Tõepoolest olen kuulnud, et paljud tõsised rahamehed küsivad börsi asjadest astroloogidelt nõu. Kas tähtede seis on soodushinnatõusu peale mängimiseks, kas AT ja T on tähtede mõju all. Kuid minu õnn ei sõltu millestki nii kaunist ja kaugest nagu mõnid, täht, kulunud back tuleviku ennustamise kaart logeleva pahatahtliku naise käest, kes neid segades sohki teeb. Kas kaarditki ei käsuta, vaid mõjutavad. Tõesti nad mõjutavad mind keset ööd pelgupaika tulema. Nad mõjutasid mind rohkem kui tarvis mõtlema asjast, mida ma põlgan. See on juba märkimisväärne mõju. Kas nad võiksid mõjutada mind äri osavusele, mida mul pole kunagi olnud saamahimule, mis on mulle võõras? Kas nad võiksid mind mõjutada tahtma seda, mida ma ei taha? On olemas õgijad jälgitavad. See on alguses üsna hea põhilause. Kas on õgijad ebamoraalsemad? Kui õgitavad? Lõppude lõpuks on kõik kõgitavad, kõikugistab maa alla ka kõige julgemad ja kavalamad. Kuked ülal klam, sellil laulsid juba ammugi, ma kuulsin seda ja ei kuulnud ka. Oleksin tahtnud veel kauemaks jääda ja pelgupaigast päikesetõusu vaadata. Ütlesin, et mul polnud mingit pelgupaigaga seotud rituaali, ent see pole päris tõsi. Iga kord, kui ma seal viibin, taastama oma lõbuks mõttes vanasadamakaid, kaubalaod, mastide metsataglase ja kokkukeeratud purjede all puistu ning taaselustavad minu esivanemad, minu veri, päris lapsed tekil, täiskasvanud mehed marssidele raadel, küpsem põlvkond komandosillal. Ei mõeldud siis mingeid lollusi Madisoni avenüül ega lillkapsa ülemäärasest laadimisest. Siis oli inimestel väärikust, oli hoiakut. Ja oli õhku hingamiseks.