Kui jõudsin Jalaka tänavale ja pöördusin killustikuga täidetud jalgteele, seisatasin ja silmitsesid oma vana kodu. See näis mulle kuidagi erilisena. Tundsin, et see on minu maja, mitte Mary, mitte ei saa mitte vana kapteni, vaid minu oma. Võin ta ära müüa, maha põletada või alles jätta. Sain vaevalt tagatrepile astuda, kui võreuks paiskus lahti ja välja sööstis häälen karjudes, kus peekid on, kas tõid? Ei, ütlesime, et Allen imede ime ei tõstnud pahameele ja pettumus kisa. Ta ei kutsunud ka ema kinnitama, et olin lubanud. Ta tegi ainult oh ja pöördus vaikselt minema. Tere õhtust, ütlesin mada eemalduvale seljale ning ta peatuse kordas. Tere õhtust, nagu oleks äsja õpitud võõrsõna. Meri tuli kööki. Käisid juukseid lõikamas, küsis ta. Niipea kui minus ilmneb midagi võõrikut, seostab ta seda palavikuga või juukselõikusega. Ei, rull pea ei käinud. Aga mina keeran siin nagu Värton ja seal maja korda maja korda. Ma ütlesin sulle, et margi tuleb õhtust sööma. Seda küll, aga milleks siis nii ähmi sattuda? Meil pole enam teab kelle põlves õhtusöögiks külalisi olnud. Tõsi küll. Lapseeööd hõikas Mary, ärge seal midagi puutuge. Ma võtsin peoserviisi välja. Mis sul lõunaks on? Tahan valida lipsu, mis sobib kokku praega. Kanapraad, kas sa lõhnast ei tunne? On vist tõesti merimaa. Ent ma ei jätkanud, milleks? Rahvusliku vaistu ei saa maha suruda. Meri käis muidugi lindude väljamüügil odavam kui maru lol. Kuid mina saan ju marulvalt hulgihinnaga ja ma olen talle suurte äride väljamüükide nõkse küllalt seletanud. Lähed hinnaalanduse ahvatlusele sisse, siis aga ostad üksiti tosina muid asju, mis ei olegi odaval välja müügil. Kõik teavad seda ja kõik teevad seda. Määri ütles. Loodan, et sai. Tembeldab mind üle jooksikuks. Mugaaellike. Mis voorus? Pat võiks olla seotud kanaga. Seal oli hirmus odav. Minu arust toimisid sa nagu tark perenaine kunagi. Sa teed nalja. Häälen ootas mind magamistoas. Kas võin vaadata su templirüütlimõõka? Palun? Ta on kapis nurgas. Häälen teadis väga hästi, kus mõõk asub. Kuni ma end riidest lahti koorisin, avastan nahast vutlarist, tõmbas mõõga tupest välja, tõstis Kiva hõbetatud tera üles valguse kätte ja vaatas oma suursugust seisangut peeglist. Kuidas kirjand edeneb? Mis? Sa vist tahtsid öelda, kuidas palun. Ja isa? Ma küsisin, kuidas on lood kirjandiga? Hästi, kirjutad, kindel see, kindel see. Kirjutan isa, vaid ka kübarat vaadata, seal riiulil suures nahkkarbis. Sulg on justkui kollaseks tõmbunud. Ronisin suurde lõvijalgadel seisvasse laia põhjaga vanni. Noil aegadel tehti need hästi suured, et oleks mõnusam. Küürisin harjagama rullo ja kogu selle päeva nahalt maha ja ajasin vannis habemegi ära pimesi põskhabet käsikaudu kobades. Juukseid kammisin peegli ees. Ma ei olnud oma nägu tükil ajal näinud. On täiesti võimalik iga päev habet ajada oma nägu õieti nägemata, kui seda just näha ei taheta. Ilu on ainult naha pinnal, ent peab olema ka ilu, mis tuleb seestpoolt. Kui minul peaks mingit ilu olema, olgu parem piimale. Mitte et mul oleks inetu nägu. Minu arust pole ta lihtsalt huvitav. Malasin näol mitmesuguseid ilmeid, kuid loobusin sellest kohe. Mul ei tulnud välja suursugusel tega ähvardavalt uhkeldega naljakalt ainult üks ja see sama neetud nägu tegid remasse. Kui magamistuppa tagasi tulin, oli häälelil templirüütli jaanalinnusulega kübar peas. Kui see mulle samasuguse lolli ilme annab, pean loobuma koosolekul käimisest. Nahkne kübar karp oli lahtiselt põrandal karbi põhjalt üles kumerdus, ametiga kaetud papp, tugi meenutas kummuli keeratud pudrukaussi. Ei tea, kas seda sulge saab valgeks pleegitada või pean uue hankima. Kui uue ostad, kas ma võin siis selle endale saada? Miks mitte? Kui sellenol pole kuulda tema noort kriiskavad häält. Ta kirjutab oma kirjandit. Aga sina? Mina mõtlen veel. Kas tood mõne pleki? Kardan, et unustan. Tuleksid parem ise üks päev poodi ja võtaksid hästi. Kas ma võin midagi küsida, isa? Oleksin meelitatud. Kas Kesk tänavas olid kaks kvartalit, meie omad? Olid küll. Ja kas meil olid vaalapüügilaevad? Olid küll. Aga nüüd ei ole. Jäime neist ilma. Kuidas see juhtus? Jäime ilma ja oligi kõik. Sa teed nalja. See on kaunis tõsine nali, kui seda lahkama hakata. Me lahkasime kooliskonna. Kasulik tegevus teile, mitte kollale. Millise neist luksus lüpsudest ma ette pean panema? Sinise, ütles ta huvi tundmata. Kui sa riidesse saad, kas võid. Kas sul on aega tulla üles pööningule? Ma võtan aega, kui see tähtis on, nii et tuled, tulen. Hea küll, ma lähen siis üles ja keeran tule põlema. Nii pea kui saan lipsu ette, lippan üles. Hääleni sammud kõlasid õõnsalt, vaibata pööningu trepil. Kui ma kaelasidet sõlmides ise sellele mõtlen, tuleb sõrme asemel pundar. Kui aga jätan sõrmedele tegevusvabaduse, on tulemuse laitmatu. Usaldasin kaelasideme sõrmede hoolde ja mõtlesin Howli vana maja pööningult, mis on minu pööning minu majas? See ei ole pime, ämblikuvõrkudest umbvangla, kõige katki siia kõlbmatu jaoks. Pööningul on väikeste ruutudega aknad, klaas on nii vana, et valguse lavendel siniseks ja välismaailm paistab läbi klaasi lainetavana. Otsekui näeksime seda läbi v. Raamatut, mis on toodud pööningule, ei õhuta välja viskamisega merekoolile annetamist. Nathan riiulil mugavalt aset võtnud ja ootavad, millal nad taasavastatakse. Toolid, mõned moest läinud, mõned katkise põhjaga on mõnusad ja pehmed. Pööning ei ole ka tolmune. Kui majas käib puhastus, siis on puhastus ka pööningul. Et aga uksed on enamasti suletud, ei pääsegi palju tolmu sisse. Mäletan, kuidas ma lapsena seal raamatute kalliskivide keskel rahmeldasin. Vahelaga pagesin pööningule tusavaevast või soovist viibida une näolice viirastuste vallas, milleks on vaja üksindust. Tõmbusin siis kerra mõnes suures keha järgi parajalt nägusast tugitoolis, akna lavendel lillas valguses. Sealt ei ole hea vaadata suuri kireva neljakandiliseks tahutud sarikatugesid võis näha, kuidas need olid sarikate külge tapitud ja tammepuust ühenduspulkade abil kinnitatud. Kui sajab, on see hubane ja kindel paik. Ükskõik, kas tibab vihma, kerge kahin, Aga, või peksab, pöörates katusekive, raamatud, valgusest õrnalt varjundatud raamatud, ammu suureks kasvanud ja kodunt laiali läinud laste pildiraamatud jutu Yahvatused ja rolle seeriad. 1000 jumala tööd tuli veeuputus, tõusud ja mõõnad, maavärisemised, kõik rikkalikult illustreeritud. Gustavadovee põrgu, Dante, neljakandilised Tertsiinid nagu telliskivid vahel. Hans Christian Anderseni südantlõhestavad lood, vendade Grimmide verd tarretama vägivald ja julmus. Majesteetlik Moorted, Artuur, Milonilistreerinud, Aubrey mösley, haiglane kidur, inimene, nii kummaliselt sobimatu suure mehise Mallory jaoks. Mäletan, et olen mõelnud, kui tark oli Hans Christian Anderson. Kuidas hüüdis oma saladused alla kaevu ja ei tarvitsenud enam karta, et keegi neist teada saab. Kes jutustab saladusi või lugusid, peab mõtlema, kes neid kuulab ja loeb. Sest igal lool on olemas niisama palju versioone kui lugejaid. Igaüks võtab sellest seda, mida soovib või oskab. Ja muudab seda niiviisi oma mõõdu järgi. Mõni nipibloost välja teatavad osad jätab kõrvale muu. Mõni kurnab loo läbi oma eelarvamuste sõela, mõni värvib teda oma rõõmuga. Lool või jutustusel peab olema kokkupuutepunkte lugejaga, et ta võiks end sellesse sisse tunda. Ainult siis usub ta imesid. Lugu, mida võiksin jutusta, häälenile peab olema teisiti üles ehitatud kui sama lugu, meri jaoks mõeldud. Kui aga tahaksin seda marulvale jutustada, tuleks jällegi ümber vormida. Ent kõige parem on vist ikkagi Andersoni kaev. See ainult kuulab ja kaja, mida see tagasi heidab, on nõrk ning vaibub varsti. Külapool meid kõiki igatahes enamikku meist kasvatanud see 19. sajandi teadus mis eitas kõige eksisteerimist, mida ta ei suutnud mõõta ega seletada. Asjad, mida me ei suutnud seletada, eksisteerisid aga edasi ka ilma meie heakskiiduta. Mida me ei suutnud seletada, seda me ei näinud. Ja nii oli suur osa maailmast jäetud lastele, hullumeelsele, narridele ja müstikuile, keda huvitas rohkem mis kui miks. Palju vanu ja veetlev, vaid asja on koristatud maailma pööningule sest me ei taha neid enda ümber näha. Ent ei söanda ka välja visata. Sari kabeli küljes rippus üksikvarjuta elektrilamp. Pööningu põrand oli 20 tollilaiusest ja kahed oli paksustest käsitsi tahutud männilaudadest küllalt tugev, et kanda korralikult üksteise peale laotud kirste ja kaste paberisse mähitud lampe ja vaase ning igat seltsi pagendatud toredus, esemeid. Valguse, pehmes õhetuses, reastusid põlvkonnad raamatuid lahtistel riiulitel, kõik puhtad ja tolmuta. Mu meri on valija järeleandmatu võitluses tolmuga ning puhtusearmastaja nagu vanemseersant. Raamatud on paigale seatud, suuruse ja värvuse järgi. Häälen ajatas pea ülemise riiuli vastu ja silmitses raamatuid, alumisel. Ta parem käsi oli rüütlimõõgapidemel, nagu hoiaks ta jalutuskepi. Sa oled taris sümbol, poole kuju, mu poeg, näiteks noorussõda ja teadus. Ma tahtsin sult küsida, sa ütlesid, et siin on raamatuid, kust võib leida materjali. Missugust materjali. Patriootilist laulu kirjandi jaoks. Erootilist laulu ehk läheks niisugune viis. Kas on elu meile nii armas ja rahu nii ahvatlev, et me nende lunastamiseks ei pea liiga kalliks hinnaks ahelaid ja orjust hoidku meid kõigevägevam jumal, ma ei tea, mida arvavad teised, kuid minul on ainult üks valik, kas vabadus või surm. Vahva, see on vägev. Muidugi on. Tol ajal oli maa pealgi kante. Tysiis elanud piraadilaevad, oh sa poiss, pumbumm punnlipp maha. Potitäied, kulda ja naised siilis ja briljantides oli see eales elu. Mõned meie esivanemad olid ju mereröövlid, eks sa ise rääkisid peenemat sorti piraadid, neid hüüti kaapriteks. Ega see ikka nii magus olnud, kui tagantjärele paistab. Soolaliha ja kuivikud. Ja skorbuuti oli tol ajal laialt. Sellest ma poleks hoolinud, oleksin hankinud kulda ja toonud koju. Nüüd ei lasta enam. Ja nüüd käib see suuremalt ja on paremini organiseeritud. Seda nimetatakse diplomaati, eks. Meil on koolis üks poiss, kes on võitnud kaks televisiooniauhinda üks kord 50 dollarit ja teinekord 200 dollarit, eks ole, vägeda. See peab tark poiss olema tema või ei sugugi. Ta ütleb, et seal puha vigurimäng. Peab ainult õiget trikki teadma ja lõdva koha üles leidma. Lõdva kohanuia näiteks, et et oled vigane või et pead oma vanaema aitama ja kasvatad konni. See avaldab publikule mõju ja nad valivadki sind. Tal on ajakiri, kus seal kõik konkursid sees, üle terve maa. Kas sa ei saaks mulle seda ajakirja muretseda? Isa ja mereröövlite aeg on möödas, aga vaim näib edasi elavat. Mis vaim? Soov kõike, muidu saada rikkust ilma vaevata. Kas tood mulle selle ajakirja? Ma arvan, et sellised asjad on pärast neid altkäemaksuskandaale halvast kuulsusest. Tont võtaks, ei, ma tahtsin öelda. Ei ole, isa. Nad teevad nüüd ainult natuke teistmoodi. Küll oleks hea, kui saaksin mõne Sumaka ära kahmata. Eks ole, just nimelt kahmata. Nodi on nadi, ükstapuha, kuidas sa selle kätte saada. Seda ma ei usu. Rahale ei tee miski halba, ükskõik kuidas, aga kätte tuleks. Aga sellele, kellele ta kätte tuleb, teeta küll halba. Kuidas nii? See pole ju seadusega keelatud. Isegi Ameerika kõige suuremad mehed. Charles, mu poeg, mu poeg. Mis? Charles? Kas sa just pead rikkaks saama, kas pead? Mis sa siis arvad, et mulle meeldib ilma mootorrattata elada või? Juba 20-l poisil oma mootorratas? Arvad, et on hea olla, kui kodus pole autotki? Rääkimata televiisorist? Lihtsalt vapustav. Sa ei tea, isa, kui vilets see on. Ükskord ma kirjutasin klassikirjandis. Kuidas mu vanavanaisa oli vaalalaeva kapten. Ja oligi terve klass hakkas laginal naerma. Ja tead, kuidas nad mind sellest peale hüüavad. Vaaley, kuidas see sulle meeldib? Mitte just väga. Oleksid sa vähemalt advokaat või teeniksid pangas või midagi niisugust. Tead, mis ma kõigepealt teen, kui esimese rahapataka võidan mida siis. Ostan sulle auto. Et sul poleks nii närune tunne kui teised kõik sõidavad autoga. Ma ütlesin, aitäh sulle, häälen. Mu kurk oli kuiv. Ah, mis mulle niikuinii veel luba ei anta. Sellelt riiulilt leiad sa kõik meie kodumaa suurmeeste tähtsamad kõned. Loodan, et loed mõnda neist, külmal loen, läheb tarvis. Kahtlemata head jahisaaki. Tulin tasakesi trepist alla, niisutades teel huuli. Häälenil oli õigus, mul oli närune tunne. Istusin oma suurde tugitooli lambi alla, meri tõimule otsekohe ajalehe. Sina moos, ilma rõõm. See ülikond on tõesti kena. Sa oskad lüüasaamist kanda niisama hästi kui õhtusööki valmistada. Kaelaside sobib su silmadega. Sul on midagi südamel, seda on näha. Teeme vahetust, saladus saladuse vastu. Ah, pole mulle mingit saladust, ütles Meri. Leiuta ma ei oska, räägi ära, islam. Kas pikkade kõrvadega lapsi pole kuulamas? Ei ole. Hea küll. Kohv pidi otsas olema. Ma arvan, et ta on minust sisse võetud. Jäta, millest sa tahtsid rääkida? Meil tuli juttu kaardipanekust ja ma ütlesin, et oleks huvitav veel kord teha ja vaadata, kas tuleb samamoodi välja. Seda sai ütelnud, ütlesin, ja tema ütles, et oleks huvitav küll. Aga sulle ju sellised asjad ei meeldi. Meeldivad küll, kui hästi läheb. Arvad, et hakkab täna kaarte panema? Kui sa minu arvamisest krossi eestki hoolid, siis arvan et ta üksnes selleks tulebki. Tahtmine ikka. Mina kutsusin kui tema oli su nii kaugele saanud. Sa ei salli teda? Vastupidi, ta hakkab mulle juba meeldima, isegi väga. Ja ma hakkan teda austama. Ei mõista mina. Millal sa nalja teed ja millal mitte? Elutuppa tuli häälen tasakesi, nii et ei saanud aru, kas ta oli pealt kuulanud, küllap ikka oli. Helen on läbi, läbi tütarlaps, pealegi juba 13-le mahe ja nukker, lõbus ja õrn. Isegi hellige nõrgake, kui tarvis. Ta nagu kerkiv tainas. Võib-olla saab temast ilus neiu, võib-olla ei saa. Ta armastab Naalduda, neeldub minu vastu, hingab mulle näkku, ta hingus on magusa lõhnaga nagu lehmahingus. Ta armastab ka paitusi ja kallistusi. Ellennaaldus mu tooli toele ja ta väike kõhn õlg puudutas minu oma. Ta vedas roosa sõrmega pikki mu kuue varrukad ja karvast rannet ning ma tundsin kõdi. Heledat karvaudemed tema kätel helkisid lambi valguses nagu kullatolm. Ta on riukaid täis. Kuid küllap kõik läbi ja läbi, tütarlapsed on niisugused. Küüned värvitud, ütlesin ma. Ema lubab. Kui ainult roosaks. Sul on küüned karedad. Kas tõesti? Aga nad on puhtad. Magöörisin neid hoolega. Ma ei salli musti küüsi nagu häälenil. Sahk vihkad hääle, neid üldse kõige naha ja kõrvadega. Vihkan jah. Näed, kui hästi. Miks sa teda siis ei tapa? Sa oled rumal, isa. Ta kõdistas mind sõrmedega kõrva tagant. Arvatavasti on ta juba mõnegi poisi õige rahutuks teinud. Kuulsin, et töötajad usinalt oma kirjandi kallal. Juba see jõletis rääkis. Kas tuleb hästi välja? Ja väga hästi. Annan sulle lugeda, kui valmis saan. See teeb mulle au. Ma näen, et oled end juba õhtuks riidesse pannud. Vanad hilbud, hoian uue kleidi homseks. Õige mõte. Seal on poisse. Ma ei salli poisse. Ma ei salli poisse silmaotsaski. Tean, et ei salli. Vihkamine on sinu juhtsõna. Ega ma neid ise ka suuremat salli. Aga mine nüüd vähekeseks minema. Tahan lehte lugeda. Ta liigutused olid nagu 20.-te aastate filmitähel ja ta maksis mulle jalamaid kätte. Millal sa rikkaks saad? Ja mõni mees saab temaga päevi näha. Mu esimeseks aegs oli haarata ta kinni ja anda talle paar laksu. Kuid nimelt seda ta sooviski. Ma usun. Ta oli ema silmalauge varjundanud. Halastust oli ta pilgus niisama vähe kui pantri silmis. Tuleval reedel vastasin, ma poleks paha, kui kiirustaksid. Vaesus on mind ära tüüdanud. Ning ta lipsas kähku uksest välja. Ukse taga kuulamist harrastab taga. Ma armastan teda ja see on veider. Sest tal on kõik vead, mida ma teiste juures põlastan. Ent teda ma jumaldan.