Eikellegimaa. Õhtust tervist, kuldavard kuulajad. Te kuulate Raadio kahe ka meile nii muusikatundi eikellegimaa, minu nimi on Tiit, kus need siis on? Minul on siinkohal see tagasihoidlik au tervitada, hääd kuulajad tänase saate alguses järjekorras teisena. Kõige esimesena 18 ja kuuldavasti on õnn jõudis eikellegimaale oma õhulised tervised tuua Väike-Marta sedasama Väike-Marta ehk Little Maasa graatsiline lühikene instrumentaalpala, mida nõnda õrnasti ette mängisid kolm kaunis kanget meest. Kolmel rokiajaloo, üks kunagisi lootustandvaid kitarrist kolmani ammune kitarrimängupartner Dicki Pets ja nende mõlema endisaegne ansamblikaaslane bassist jõukle neid kolme ja nende mitmeid kolleege, seltsilisi ja kaaslannasidki kuuleb, sest Tõnis mängimas korduvalt muusikat mitmesugust. Kuna tänased kellelegi ma lood enamuses Oll ansamblilt, Holmann Rades bänd. Vennad jõin ja kreegolmann koos lohe ammuse kaaslasega tuhin järele aimama Spliti bluusibändi, head ööd, muistset meloni, kusseito freimistatud ka aasta siis oli 66. Ja nende kaaslased siis ei olnud veel mitte toda võrd imetletud ja kiidetud bluusrokibänd. Millisena Ameerika euroopagi sai neid tundma, hakkasid hindama kolm-neli aastat hiljem. 66. aastal räägid noomen kuulusid alles ansamblisse Holmaniois. See oli nende jaoks alles algus. Haigustest, üks lugematutest vintsutustest ja üks mitmetest erinevatest bändidest, mis kõik eelnesid hooman Prawesite püüdile 69.-le düüniaga. Kolmani esimesed vähegi arvestataval muusikalisel üritused on ajaliselt laiali puistatud 60.-te esimesse poolde. Ehk helid, mis neid esmalt inspireerisid, eeskätt rütmibluus. Mitmed erinevad bluusistiilid pärinesid suures osas veelgi varasematest kümnenditest. Praktiliselt võib vennaste Holmanite, samuti nende muusika päritolu küll tunduvalt selgemalt piiritleda. Ameerika Ühendriikide lõunaosa muserdav ajaloolise pärandiga. Kummaline ja omapärane kant, millest väga värvika ja muljetavaldava pildi oma romaanides on kirjasõnasse valanud näiteks William footnev. Aga eks meeldejäävaid tegelaskujusid ja kirjeldusi mäletab lugeja ehk isegi või kui ei mäleta, saab seda kõike soovi korral hõlpsasti meelde tuletada. Kuna mitu hääd Volkmeri raamatut on praeguseks puhomo. Keel tegi väga hästi ümber pandud. Seepärast võiks lõunaosa riikluse, eriti Ameerika lõunapoolse rokkmuusika küsimusi vahendada, siinkohal pigem ühte footmerist võrreldamatult vähem tuntud kirjameest. Ajakirja Downbiit kriitikut reid Downet kellel lõunakaare ja vendade vormelite seoste kohta on öelda järgmist. Vabariiklaste vastutulelikud ja külalislahkus tundub laienevad täiel määral vaid omasugustele teistele lõunaosariiklastele, see tähendab ja sedagi mitte alati, väidab taoline. Suuresti oleks seesugune hoiak sealsete inimeste elukeskkonnast. Lõunaosariigid hakkasid kohanema 70.-te aastate tehnoloogiliste uuendustega üsna suure hilinemisega. Pikkamisi tõlkselt. Enamik lõunaosariiklasi või nende vahetuid esivanemaid ongi kasvanud maakohtades ja seal mis näeb tihti välja nagu lõputu mudaväli või siis vastupidi, on kõva, kui pajaluu näikse ahistavad tasustajate inimlikke püüdlusi päris olulisel määral. Samas ei saa salata, sama keskkond. Sedasama viljatu maa võib mingil kummalisel viisil inspireerida. Võib-olla need, kes olid sündinud mässulise kasvanud Floridas kodusid ja kujunesid muusikaliselt George ja väikelinnas meikenis. Linnakese Rambest kuulusest lendasid nad lagedale 60.-te lõpus ja vallutasid peagi terve Ameerika. Tänu oma ladusele sünteesile lõunaosariikide muusikastiilidest milles segunesid kantrirütmibluus, džäss, kantri, bluus, gospel, rockabilly, rock. Sedasi kirjutas Ameerika džässi rokikriitik greip rahuni. Ligemale veerand sajandi eest. Olles olgu öeldud, et kriitik Downey katsunud Holvandus bändi muusikalist edenemist siiski tervenisti mingisuguse müstilise kapriis ka ema arvele kirjutada vaid osutus ka mitmetele päris proosalistele tõsiasjadele, millest vendadel hoomanitel tuli läbi rüseleda, enne kui nad 71.-ks aastaks oma ajutise ameerika vallutuse äärele jõudsid. Nõnda näiteks vennaste lähimaks arvestatavaks muusika keskuseks eelkõige ikkagi Nashville tuntud kantripealinn, kuhu nad oma esimeste salvestustega õnne katsuma läksid ja seal nobedalt välja naerdud said. Sest kantri produtsentidele, hoomani improvisatsiooniline bluusrock ei tundunud üldse mittesöödav. Lendudel. Sõpradel soovitati tõsiselt muusika tegemine ära unustada ja mõni lihtsam jõukohasem amet valida. Sellegipoolest lendudel jätkus vintskust edasi püüda ning ürituse käigus kandsid nad Ameerika popmuusika kaardile osariikide roki. Hollanite järel alustasid ja lõid läbi sealtkandi mehed siisid topp, Lenets, Kööd, Lohl, takk, versiooni teenijas ja mõnedki teised veel. Joome bändiga aegselt vormistasid oma esimese plaadiga vennad Johnny, Edgar Winter. Voolon Brothers, esimene ilmselt parim koosseis sai, jäi paika umbes kaheks pooleks aastaks. Klahvpillimängija, laulja, projegolmel, kitarrist, tikibets trummarit, andel putš traktsion Sheimo passistervjuukli ja tõuseb kitarri staadioninool meil 1019 kolmandaks aastaks, kust on pärit järgmine pala, nende edukaim edetabeli lugu, rämblind möll oli dünaamann ja perre jõukli paraku elavate meeste hulgast lahkunud. Kaunis kirglike, ajuti peaaegu pööranud Leila arvatavasti üks paremaid palasid, millele Eeriks lõhend klõps on eales oma aeglase käe külge pannud. Loo salvestamisel klõpsa ajutise koosseisud Erreke dominous poolt 70. aastal Ameerikas oli mängusega ohtrasti muidki käsi peale klatoni omane. Slaidita mängis kõrvu Kleptoniga tulles kuuldud loos kadunud jõe noomen kes stuudiosse sokutanud, ennastki rohkem selleks, et oma poisina suurt lemmikut Kleptonit lihtsalt imetel vaadata. Aga asi lõps teisiti, sest Clapton tennist, jõin Holmani koheselt tiristama kättpidi asja sisse ja loogiliselt ioni noomen kindlasti kaasa mängiks. Meil on iseenesest midagi üllatavat. Joy normanni kitarristi maine oli 70.-ks aastaks äärmiselt kõrge nii hästi uues kui vanas maailmas. Mees on mänginud mitmete kuulsuste, teiste hulgas rehvat väitleja lihtsal piketi salvestustel ning jäine tühi relhoonel. Ravez kasvatas oma kollektiivset kuulsust üha tõusvas tempos. Eeskätt võimeka ja ülimenuka kontsertbändiga. 70-le taasta detsembrikuisel Ulman Plavese esinemisel New Yorgis Filmoristi laval. Jõhkrus täiesti pretsedenditu lugu on rahas bänd, mis oli õhtul välja kuulutatud, mitte peaesineja, vaid soojendusesineja. Täna oli sedavõrd tugevas vormis, et publik lihtsalt ei lahti lasknud neid enam lavalt minema. Üks lisapala järgnes järgmisele ja niiviisi kestis asi kuni poole neljani hommikul. Alles siis rasedus oli end täiesti tühjaks mänginud, tehti püüne peal ruumi tolle õhtusele eelnevalt välja kuulutatud peaesinejale, kelleks oli tol korral ansambel, känd, hiit. Päris pikk Kontsert mõte sealtsamast New Yorgi Filmavisti lavalt küll aasta hilisemast ajast. Võtame meie ette mängida eikellegimaal. Lisada võid, mis noomeni ja tema kitarrimängupartneri tikibetsi võttideste duellidest peaks andma piisavalt iseloomuliku pildi. Mul on alles kontsertvõtted, on 71.-st aastast, tol ajal tundus miljonitele uue ilma rokifännidele tuulman paberi näol on nad lõpuks avastanud enda jaoks ühe andeka ja üdini ameerikaliku ansambli, mis neil tundub. Niiviisi pidi brittide popmuusikalist ameerika vallutustele kähku lõpu tegema. Ameerikas võrdsete naljade lootused suisa õhku heidetud olnud, sest homme on lauses oli väga hästi kokkumänginud grupp kuus meest, kes rokki, kantrit pluusid, kohati pisut Chessigi üsna kõrgelt kombineerida võisid. Liiatigi olid Nool on ilmselt oma põlvkonna andekamaid rokikitarristide, kes tollel ajal oma võimeid polnud võib-olla ehk lõpuni avanudki. Ja näis nõnda. Rades oli tollel ajal kohe-kohe valmis täievolilise superkalliseisusse tõusma. Järgneva poolteise aasta jooksul said seisused lootsüklo armutult kärbitud. Üks saatuslik Mootorrattatuur võttis bändilt liidri fännidelt, mõtlesin kreegolmanilt venna siis 10 esimese aasta oktoobris aasta hiljem kõhedust tekitavalt sarnastel asjaoludel, fenoolmanniga ja peaaegu samas kohas. Hukkus ansambli teine asutajaliige Vervjuukle. Meie lugu on siinkohal kiun, see on 80 80.-te lõpus kirjutatud posttunne pühendust pala tykki petsilt kunagisele ansamblikaaslasele Joy Normanile. Võrdlemisi aegne Liverpooli päritolu levi laul suurest vihmasti vähesest päikesest, Rein oli loo nimi, teataks arvatagi, biitlid päris kindlasti, võib-olla biitlite edasi kellelegi ma bändi Holmen Ravezi kunagisse kunagist inspireerijate hulgast tähtsuselt esimeste seas sest Ameerika maised lõõri valvurid Wonder organite puhul tublisti olulisemad, aga mingi pisema märgi biitlid nooregreegolmani muusikalisi kujunemissivistist ikkagi jätsid sest 80.-te keskel kujundanud rases bänd oli vahepeal jõudnud paar korda hajuda ja siis jälle koguneda ja bändi elus püsivad liikmed sooloprojektidega tegelesid, salvestas kolleegolmann muuhulgas üpris iseäralikku versiooni tollest samast biitlite palast tehes biitlite psühhodeerilisest vihmalaulust ootamatult põuase gospeli. Kaebuse. Selle äsjase kangesti Kitšimaigulisi lõigukese ettekandja yks oli ja on rokk, muusikaliste perekonnakroonika, üks kõigi aegade veidramaid baare Gregoormann Brothersi Gregolmel, Hollan pääses üks juhtivaid jõude ja tema kunagine kaaslannakene põhiliselt nappide tualettide ja muusikalise harituse poolest alati silma paistnud Cheer. 1019 seitsmendana aastal jõudsid need kaks koos ja eraldi pakkuda üliohtrasti materjali kollasemast kollasema pressi loba lehekülgedele ning oma Sagase seltsielu vahepeal kokku klopsida ka ühise heliplaadi. Jah, seesama plaat, hoomanen munal on võimalik, et muusikaliselt kõige kesisem asi, millega kreegolman eales on seotud olnud, see tuli välja üsna ilmetukene plaat ja juba päris algusest peale ei tundeid neil kahel muidugi miskit paremini välja. Sest et nende kurnikud ettevõtmised algasid juba sellestki kreegolmaniažeer esimest korda nii-öelda kohata üritasid. See üritus lõppes sellega, et kavaler kukkus näoli taldrikusse ja jäi nohinal magama. Mis iganes vedeliku või pulbrite siis parasjagu otsast otsani täis, oli sedasorti armetus seisus viibiskreegolmen tol perioodil pidevalt ja talle kaasatundjaid eriti ei jätkunud. Olen klaverit, kui bändi sama hästi polnud. Ja vanad fännid olid vent reeglile põlglikult selja pööranud pärast seda, kui mees oli jõustunud ise endale vabaduse ostmiseks andma tunnistusi kohtus narkoprotsessil ansambli endise mänedžeri vastu. Aastate pärast suutis Gregolmel, kes võimete poolest on ikkagi päris tubli, valge bluusilaulja oma muusika kvaliteeti mõnevõrra parandada. Ja ausalt öeldes oleks midagi taolist ilmselt vaja nüüd ette võtta ta siinsamas ei kellelegi maalgi, sest kõmu kõlux, aga muusikaline ivakene kippus paaris eelmises paras pisut pisikeseks jääma. Miljonit Raider on see, mis me ette võtame pala varase versiooni aastast 70, meil kõik mehed, vennad olid tubli tervise juures ja heas vormis. Kellelegi maalased, austatud kuulajad siinkohal katkeb ära ja ühtlasi lõpeb varsti päris otsa, jah, selleks korraks meie ennemuistne saaga ameerikamaa endisaegsest kuulsast bluusrokiansamblist bänd õigupoolest sarnase nimega bänd, küll praeguse ajalgi olemas seal üheksakümnendatel aastatel mänginud siinsel festivalidel vehkinud ajutised esinemised kusagil kaugetel kevadel ei pruugi olla kesised, vahel võivad asja ettegi minna, ma arvan. Selle bändi põnevamad päevad ja vanemad salvestused kuuluvad pigem 70.-te algusse. Igatahes igatahes eikellegimaa saade teeb nüüd edaspidi pika-pika vaheaja ameerika maise bluus rockiga selsamal ajal siinsamas kohas, järgmisena seal kuuleb kindlasti sootuks midagi muud. Väga võimalik, et näiteks näiteks jaapani plaanima sinist või, või saksi kõhedaid gooti lauljanna Sid. Võimalusi on muidugi muidki. Mina lindid, kus need nägemiseni.