Tere keele saate kuulajad. Minu nimi on Piret Kriivan ja täna räägime ikka eesti keelest, vaatame ajalukku ja räägime päevakajalistest probleemidest. Ja rõõm on öelda tere tulemast keele saatesse, taas mari tarand. Tere. Mari. Sa pälvisid hiljuti emakeeleõpetuse sõbra aunimetuse. Aga millal sa emakeelega sõbraks said? Ilmselt 14. jaanuaril 1941 kui ma sündisin aga emakeeleõpetusega pettusega ilmselt esimesel septembril 1947, kui ma kuue aastasena kooli läksin, sest kodus ma ei mäleta, et keegi oleks mind õpetanud. Kodus lihtsalt oli emakeel ema, isa ja teiste lastekeel. Eesti raadios tegid sa aastakümneid keelesaadet. Ja selle aja jooksul oled sa ju ka enne seda, kui sa keelesaadet tegema hakanud, jälginud ajakirjanduse keelt. Kui palju ajakirjanikke, keel on muutunud? Selle oi oi, oi, oi, aastate jooksul. Nii kõigepealt võin natukene täiendada seda asja, ma hakkasin raadios tegema kõigepealt lastesaateid. Lastesaade ongi niisugune koht sel ajal, olud olid ju teised ja raadiol oli hoopis teine osa laste ja koolide elus. See oli justkui õpetamine ja harimine. Et siis võisin natukene olla õpetaja moodi, siis edasi kultuuri, saatide, kirjandussaated ja minu esmane huvi siiski ei olnud keel iseenesest, vaid see kirjandus ikkagi mille ehitusmaterjal on keel. Niimoodi, et võib-olla see käsitlus, et ma olen eluaeg tegelenud keelega ja eesti keelega, kuigi minu õppejõud õpetad Ülikoolis, Gerda Laugaste oleks tahtnud mind suunata spetsiaalselt keelealale. Aga ma valisin ikkagi ajakirjanduse ja see viis mind nendesse keeleküsimustega kokkupuutes kuidagi laiemalt ja teisi teid pidi. Aga ajakirjanduse keele jälgimine. On ju täiesti loomulik selles töös sina ju ka jälgida kirjanduse keelt ikka ja märkad, mis seal, mis seal muutub ja kuidas see aga, aga see, kuidas sa praegu küsis, et kuidas ajakirjanduskeel on muutunud sellele? On võimatu kogu selle vastata, proovin siis midagi üldistavat leida. Keel on väga vaba, nii nagu meie rahvas on väga vaba. Ja see on väga hea. Keel on värvikas, keel on väga muutuv, keel on väga kiiretes muutustes praegu. Ja ma arvan, et võib-olla ajakirjanduse keel on siiski kogu rahva keele peegel. Nad mõjutavad vastastikku teineteist. Sest eks ajakirjandusse tuleb inimene lugeja rääkija teleekraanil, esineja oma keelega. Ja teisest küljest rahvas arvestab jälle seda, kuidas need ajakirjanikud räägivad ja kirjutavad ja ja natukene joonduvad selle järgi, nii et, et seda võib-olla niimoodi täiesti eraldada ei saa, et, et ajakirjanduse keel on niisugune ja, ja üldiselt keel on kuidagi teistsugune. Aga ajakirjanduskeeles tulevad võimendatult välja muutused ja, ja mõnda muutust ajakirjandus soosib, aitab kaasa. Vahel on see väga vajalik ja mõnikord on see väga tüütu. Ma ei tea, kas siin täpselt. Meil praegu on meediaettevõtetes ja õnneks on siiski paljudes keelenõustajad, kelle käest saab siis nõu küsida ja kes aitavad ja juhendavad. Aga kui sina alustasid, kas siis oli ka olemas inimene, kes kontrollis ja ütles, et niimoodi nüüd eesti keeles öelda ei tohi? Tuleb öelda hoopis niimoodi. Oi ei, tähendab raadios, kus mina, minul 40 aastat ja rohkem möödunud, niisugust eraldi keeletoimetajate on olnud lühematel aegadel küll, aga kuna raadiokeel valmib ju suurelt jaolt nii, et ta tekib saate ajal, siis seda ei saanud ju niimoodi eeltoimetamisega kuidagiviisi reguleerida. Aga eks meile oli, meil oli juhendiks ja, ja reegliks. Kirjakeel, õigekeelsussõnaraamat, käsiraamatud asjatundjad ja endast lugupidav ajakirjanik tegeleb ju ise oma keelega kogu aeg ja kui tal tuleb küsimus, et kuidas oleks õigem parem siis on ju võimalik et teadmisest hankida. Et selles mõttes, kui ajakirjanik pidas lugu endast ja oma keelest siis 10 või 20 või 30 aastat tagasi ja praegu, siis ajakirjanik peab ikka ise oma keelt kõigepealt harima. Loomulikult. Aga mis sa arvad või mida sa ütleksid nendele inimestele, kes arvavad, et vot just nimelt Eesti NSV ajal et siis oli eesti keele kultuuri õitseaeg, siis pöörati keelele tähelepanu just sellepärast, et, et korrektne ja õige emakeel oli see võimalus rahvuslikkuse ja rahvuse säilitamiseks. See on õige, et see nii oli aga minu arust on eesti rahvas selle keelega ikka tegelnud ja selle üle muretsenud ja rõõmustanud ja, ja keel kui keskne teema Eesti vaimuelus on alati olnud ja see on väga hea asi ja, ja see, et ta nõukogude aastatel oli nagu paljuski üldse kultuur, kunst, pelgupaik, mõne muu raske ja rõhuva asjaolu eest, see muidugi teda hästi säilitas ja tugevdas, aga ikkagi oma koorma ja oma haavad lõi seesama nõukogude korda lõike sisse ka. Ja no eesti keele ajaloos nüüd mina vanana vaatan seda ikkagi väga pikas perspektiivis ma nendele aegadele, kus kirjakeelt ja rahvust arendati ja, ja loodi ja alles ehitati kõike seda kultuurkeelt, siis tuleb see teatud õitsengu ajad kus see keel juba valmis kultuurkeelena ja muutus väga võimekaks enne teist maailmasõda, ütleme nii. Siis omad mured, raskused, nõukogude aegne keel, vene keele sissetung ja surve. Ja nüüd siis see vabanemise aeg ja see tohutu liikumise uuenemise ajajärk kogu elus ja sellega seoses ka keeles. Et see on ikkagi üks üks niisugune pidev joon ja see, et inimesed keele asju tähtsaks on pidanud, sellele mõelnud, sellest rääkinud eestikeelseid raamatuid kirjutanud, ostnud, lugenud ja nendest tekkinud minu meelest seal on üks tervik, ma, et need ajad on võib-olla möödas või mulle tundus see teema nii vana, praegu tahaks seda rääkida, et kogu aeg seda vastandamist lõikudeks jagamist, niisugused nähtused nagu meie kõikide ühine omand mitte kellelegi eraldi kuulu ei ühelegi erakonnale ega ega ühelegi firmale vaid lihtsalt meie ühine emakeel. Kas näiteks ajakirjanduse keelt ja ajakirjanik keelt on muutnud ka see, et tegelikult praegu ju näiteks raadios ja televisioonis on palju nii-öelda otse rääkimist? Ja otse-eetrikeel kindlasti, see on nüüd see kõnekeel. Ja see viib natuke isegi keeleküsimusest kaugemale, siin alati kui ma kuulan, tuleb kõne alla ka kõnekultuur või, või niisugune esinemiskultuur. Ja kõik see, õieti on siin see koht, kus ma saan avalikult ütelda, suur aitäh nendele inimestele, kes leidsid, et minu tegevus eesti keele põllul, minu väike raasuke on ka midagi väärt olnud, ma ei ole saanud seda suuremalt laiemalt, pean ma ütlen aitäh. Ja lähen siit edasi selle juurde, et praegu, kus ma olen pensionär, olen kodus, kuulan raadiot, vaatan televiisorit. Kuulan, kui head sõbrad või perekonnaliikmed mulle raamatuid ette loevad. Kuulan heliplaatidelt heliraamatuid. Siis loomulikult on keel kogu aeg mul kõrvades ja ma kuulen, ma panen tähele, ma huvitun ja ma registreerin muutust. Ja nüüd sageli oodatakse minult otse või. Ma olen seda tajunud tuttavatega rääkides, et ütle nüüd, Mari, sina, miks nad neid nii ja kuidas ja see on hirmsaks läinud ja nüüd on kõik nii halvasti ja miks see on vaba antud ja miks on vabaks antud kaks tehtud siis ma katsun ennast võtta Ta niisuguse rahuliku hoiakus ja vaadata maailma selle pilguga, kuidas kõik muutub ja enamasti on ju muutused selleks põhimõtteliselt inimloomuses, et asju paremaks teha, selleks muudetakse. Ja loomulikult mõne muutusega kaasnevad ka mingisugused kaod, et midagi vana väärtuslikku jääb maha. See on seesama probleem, mis vaevab neid, kes arutasid, kas tähesõjad või väike Illimar. Nii, aga nüüd, kui ma seda keele muutumist jälgin, siis ma näen, et kui kunagi mingitel aegadel meie keelt arendada, kultuurkeeleks välja töötades keelt kamandasid, ütleme nii heas mõttes kavandasid targad mehed ja naised ja mehed siis tol ajal ärkamisajal ja nii edasi. Ja otsustasid, mis on õige ja tegid oma teatud otsused juba kurdas peale kõik meie keelekorraldus keelehoolesedamoodi olnud aga nüüd praegu uuemal ajal demokraatlik omal ajal justkui oleks see rahva osakaal selles otsustamises suuremaks läinud ja miks ka mitte. Ja siin tuleb nüüd see huvitav piir, et oletame, et on mingisugune keelend, mida kunagi räägiti nii ja neid millegipärast räägitakse teisiti. Seal on toimunud mingisugune areng, üks faas on niisugune, on see võitlus, rahvas nuriseb, oinad räägivad halvasti, koledasti keelata ära mõnel puhul keelehooldajad püüavad seda muutust takistada ja valgustada, et meie keele struktuuriga ja olemas, aga see ei lähe kokku, parem oleks teistmoodi. Mõnel juhul õnnestub, teisel juhul aga mitte. D ja siis juba keeleuurijad ja keelehooldajad teevad kompromissi või ühesõnaga tunnistavad, et neid rahvas on määranud nii kui enamus räägib, nii kasutab nii, kirjutab niisiis arvatavasti missis vastu puigeldasid, järelikult keel on ise selle muutusi omaks võtnud. Ma toon mõned näited ja need näited ei ole nüüd selleks, et ütelda, et, et enne oli hästi, nüüd on halvasti. Ma lihtsalt täheldan või lihtsalt räägin sellest, mida ma olen tasapisi jälginud, kuidas asi on muutunud? No võtame niisuguse asja nagu abstraktsed mõisted, poliitika või temperatuur näiteks. Kunagi ei kasutatud poliitikad üldsegi võimatu oli kasutada seda mitmuses. Kuigi me teame, et on olemas sotsiaalpoliitika, majanduspoliitika ja nii edasi. Üldmõistena oli see sõna, mida mitmuses ei kasutatud. See on muidugi puhtalt inglise keele mõju, et, et ta nüüd on sellisena, ütleme näiteks sama temperatuuriga öösel langevad teedel temperatuurid, temperatuur langeb minu vanamoodsat järgi. Aga ega ma ei ütle, et üks on parem, teine halvem. Vanasti esitati küsimusi, nüüd küsitakse küsimusi. Vanasti peeti loenguid, nüüd loetakse loenguid. Vanasti öeldi, et miski asi sõl dub või oleneb, nüüd on ta ainult millestki kinni, see on iseendast huvitav. Näiteks ma mäletan, et kui mina olin laps ja midagi sõltus millestki, aga vanatädi ütles, et aga see ripub ära sellest, mis oli siis kas saksa või vene või mõlemast kandist tulnud laen, siis mulle tundus see imelik ja vanamoodne. Keele värvingu suhtes võiks neid kõiki praegu kasutada, oleneb, sõltub, ripub ära, miks ka mitte. Aga kui tekib olukord, kus on ainult sellest kinni mingi asi olete tähele pannud, et seal niimoodi see on, sellest kinni. See on soome laen, ilmselt ma arvan, et see on siililegi nii, et see on sealt tulnud ja kas ta nüüd hea või halb, aga näiteks mina seda kasutama ka mul on see vabadus, sellepärast et minu meelest see on kuidagi ebaloomulik. Niisiis, võtame mingisuguse niisuguse asja, mis on tugevalt muutunud, on näiteks meie osastav kääne. Ma ei tea, ma nüüd tõesti ei jõudnud otsida arvutitega sele raamatust, kas tõepoolest on tulnud üks teatud käändkondi ja õigekeelsusnõudeid sellele, aga kui ma kuulen, et seda kõne ma vastu ei võta, kolm tubli inimest on veel ilma tööta. Mitu suurt pere vajavad abi? Minu meelest selles see osastav teelõpuline oli ikka täiesti olemas kõnet, peret, tublit inimest. Et seda nüüd kuuled, ise vaadaku, kellel on õigus. Võib-olla mõlemad lubatud, mina ei kasuta ka seaduseid ja, ja põhjuseid. See oli üks väga raske koht minu kooliajal seda osastavat käänet õpetada. Jaa, jaa. Selgeks teha, kuidas on õigem, võib-olla, et see vabadus, loovus, niisugune, aga ma lihtsalt nendin, et need on niimoodi muutunud. Väga muutunud on ka osastava käände juures see, et pikem siidlõpuline lükkab seda meie ilusat lühikest Väljavigasid tubasid, ridasid radasid, on kindlalt ülekaalus lühikeste radu ridu. Just ükspäev panin tähele, et selles mingis toidus või, või, või ka kirjatükis on palju pipra terasid. Ma jäin kohe kuulama. Kuigi loomulikult need on, need on kõik õiged. Ja kui me läheme luulekeele juurde. Mul tuleb kohe meelde, et nii Ellen Niit kui Betti Alver on kasutanud Alveri taasaias õisi, Pilles vaher ja tehti maha ubasid, kuid hajameelne sõnaaher Sass kõndis mööda tubasid ja Ellen Niit on ka seda ubasid, tubasid riimi ekspluateerinud väga meeldivalt ja rõõmsalt. Tähendab, need on olemas. Aga kui kipub kaduma täiesti teine variant, siis mina leian, et minul on kahju ja kuhu ma siis jõuan ma jõuangi selleni, et võib-olla, et vanem kõneljaskondjat keele kasutajaskond peaks võib-olla lausa teadlikult mõnesuguseid vanu aardeid alles hoidma, et need säiliksid. Aga võib-olla koopia, aga, aga vastus võib peituda selles, et ütleme meie inimesed, meie, Eesti rahvas väga suure osakaalu moodustabki praegu see no ütleme siis nii. Keskmine vanem põlvkond või meid on paIju suhtarvus rahva sees. Ja on selge, et, et aastatega inimesed, alalhoidlikkus, konservatiivsus kuidagi süveneb või vanemad inimesed on ju alalhoidlikud, et siis on ka armas, mis oli kunagi ja niimoodi, et, et võib-olla see jätab niisuguse mulje nagu uus. Et peaks olema justkui kogu aeg, kokkupõrge, võitlus selle uue vana vahel. Aga näiteks ma saan küll aru, ma võin ennast ka analüüsid ja ma võin öelda, et mina ei, ei poolda liigset keele pikimist meie keelde, tõesti, vaat see on asi, mis on mulle vastumeelt, sisemiselt. Aga päriselt, kui sa hakkad ennast analüüsima, ütelda, et mina olen nii puhas ja vot mina sellega kaasa ei lähe, siis see oleks ka vale. Mis mul meelde tuleb kohe, et kui minu lapsed hõikavad. Joe vanaema, loomulikult ma vastan tšauhh tšauhh, Paul ja ei hakka neile ütlema, oi mina küll ei taha, et nii ütlete. Ütelge ikka mulle. Tere. Ma usun, et see kere jääb alles. Aga, aga no laikima ja kaifima laikima ma ei hakka kunagi kindlasti. Aga kaifi ma võin ütelda küll nooremate inimeste seltskonnas teatud rõhuga aga kindlasti mitte raadiosaates kindlasti mitte ja siis võidakse öelda, aga mis see siis on, et miks siis ühes kohas õib ja teises kohas ei või, ja jõuame jälle nende stiilitasandite juurde, sellepärast et oma suures leplikkuses, et kõik uus on tore ja hea, on mul siiski seda selgroogu veel nii palju, et heaks ei kiida ma. No kasvõi näiteks kui ühiskondlik-poliitilise saate saatejuht ütleb, et see teda ei koti. No minu meelest see ei ole, Piret, sa ei kujuta ette, et sul Jüri Kivimäega juttu ajades te räägite, et kas mingi asi keskaja ajaloo kirjelduses teda kotib või ei koti? Ei tule, kõne alla ei tule, kõne alla ei tule. Aga miks siis mingil juhul tuleb? Ühe näited on veel. Kui üks raadio seal hakkas kasutama kella öeldes hommikul kellaaega teatades kell saanud kaheksa kell saanud seitse, siis alguses ma mõtlesin, et on tegemist keele vääratusega aga siis sain ma aru, et see oli kasutaja meelest huvitav leid. Aga siin on just need see koht, et sellel niisugusel vormil on eesti keeles oma kindel koht. Kui muinasjutuvestja räägib lugu, siis kell saanud 12 vanapagan tulnudki uksele. Peretütar on leidnud ja võimaluse ja nii edasi. See on ju üks kindel kasutamisviis, et ma ei tahaks, et see muutub üldiseks, aga, aga üsna palju hakati jäljendama. Alles hiljuti sain teada, mida tähendab 24, seitse. Räägin päris ausalt, ma küsisin, et mida see tähendab ei olnud lihtsalt taibanud, et see tähendabki, et päevast päeva alalõpmata ta lakkamatult vahetpidamata ööl ja päeval ja nii edasi. Võib-olla on see huvitavam ja parem ütelda, et sellest murest ei saa ma 24, seitse lahti. No ütleme jälle, see kuulub nendesse muutustesse, mida ma võin ütleme, et ma tervitan, see on tore ja huvitav, aga ise tänan. Aga palju on selliseid muutusi, mis tulevad ja lähevad ka tegelikult keelest. Jah, neid on ka vahel minnakse vana juurde tagasi, et uus on hästi unustatud vana või kuidas seda ütlevad? Jaa, aga mõned asjad on tõesti nii, et, et et ma olen näinud selle enda teadliku elu jooksul, et üks asi tasapisi niimoodi muutub, no nagu ma seal rääkisin, et, et lõpuks rahvas otsustab, et jääb nii ja ta jääb nii. Ja, ja selle üsna head näited on, kas või see käskiv kõneviis kunagi oli, ärgem tehkem. Niisiis tuli, ärme teeme nii ja nüüd ärme tee nii ja see on ilmselt asjal loomulik areng, see on niimoodi läinud ja jällegi ma ütlen, et mina olen pidama jäänud selle kiitmise variandi juurde ja, või nendel seda lubada. Ja siis veel mõned niisugused asjad, nagu see lahtiseletamine või lahtirääkimine. Miks mitte. Aga mina tahaksin, et selle kõrval elaksid ka äraseletamine, selgitamine, selgeks tegemine ja nii edasi. Aga, aga see on juba keelekasutajate kõigi meie ühine asi, et kas me midagi hoiame midagi juurde toome. Kuidas toimime. Et rõhutatakse korrektse ja hea eesti keele kasutamist, aga mis hea eesti keele kasutamine on, kas see tähendab ainult korrektse eesti keele kasutamist, kas sa oled nõus, et tegelikult on oluline ka loomingulisus ja mängulisus? Väga nõus ja siin oleks nii, kui mul praegu saaksin võtta riiulist ühe oma Piiblitest kus on Andrus Saareste kirjutanud, seal on avaldatud tema 1950. aastal umbes on ta kirjutatud tema kaunis emakeel ja seal on temal algab see käsitlus peale, et kas õige keel on alati hea keel ja kas vigane keeb. Ühesõnaga, kas halb keel tähendab grammatiliselt õige keel, võib-olla ka halb? Tähendab just seesama asi, et reeglitest kramplikult kinni pidada ja ilma ühegi eksimused ta keel võib olla väga puine ja just nimelt halb ja samas loov, värvikas ja mõtet hästi edasi andev keel võib sisalda eksimusi õigekeelsusreeglite vastu ja see, see on niisugune. Jällegi see ei ole mustvalget printsiipi olemas. Aga kui keelega hakkab mängima see, kes reeglitest tuhkagi ei tea, kellel ei ole seda keeletaju, seda, seda tunnetust. Siis tekivad niisugused võistlused ja, ja väga imelikud asjad, aga seda ju publik siiski leiab üles ka need, need imelikud asjad, vaat siin on üks küsimus on see, et otsida seda kujundlikkust. Enne sa küsisid ajakirjanduse keele muutumise kohta, vot see on üks suurem muutus. Ja muidugi kadunud Helju Vals, minu suur eeskuju õpetajaga juhtis sellele ka nii sageli tähelepanu, tema hindas väga värvikuste kujundlikkust. Aga kas see on jälle nii, et igaüks ei saa hakata seda tegema, kui ta ei valda seda meisterlikkust? Et kui tehakse niisuguseid väga võimsaid pealkirju ja pannakse kokku asi vot üks või ma kuulsin, oli niimoodi, et näitasid üles raevukat, ükskõiksust. Tükk aega mõtlema, et kuidas see ikkagi oli see raevukas ükskõiksus näiteks ja, ja kõik need niisugused pealkirjad, kus kogu aeg lüüakse millegi pihta ja tapetakse, kedagi lüüakse maha ja ja valusalt lüüakse selle ja teise asja pihta, siis tekivad need niisugused kulunud, keegi ütleb, justkui on vaimukas, teine kordab ja siis kolmas, kellel on vähem iseseisvat mõtlemist arvab, et nii ongi kõige parem. Ja no muidugi need niisugused ka vea. No me rääkisime siin nüüd ilusatest ja huvitavatest asjadest, eks ole, või keelemängudest, aga, aga kui sa ikka kogu aeg kuuled, et kõige optimaalsem, siis siis sa mõtled, et ongi kõige optimaalsem optimaalseid, isegi optimaalseid. Vähe sellest, et kõige optimaalsem Sa nimetasid diretamist ja chautamist, aga eetrisse sa ei tule ütlema, say, ütle mulle. Tšau Piret, aga, aga kuidas sinu meelest ajakirjanikud viisakusväljendeid kasutavad, kas ajakirjanikud on viisakad? Piisavalt viisakas ajakirjanikud, no üldiselt muidugi on viisakad, aga üks asi on viisakus ja teine asi on Fomiliaarsus või niisugune liigne oma meelikkused meie siin omavahel kõik tuttavad pireetid ja marid ja Jürid meie siin omavahel. Võib-olla see on hea mõnes žanris ja mõnes saateliigis. Aga näiteks kui on niimoodi, et üks saatejuht võtab ühenduse teise saatejuhiga, kelle saade algab tunni pärast või isegi poole tunni pärast, et nüüd etteruttavalt uurida, mis selles saates on. Ja siis selle lõpus on kindlasti niimoodi. Aitäh, Arvo, aitäh, mari. Noh, et aitäh, aitäh, aitäh, ei peale ei vasta enam keegi, väga harva vastav keegi. Ta heaks või palun, võib-olla tänuväärt, aga lihtsalt palun. Tänan. Palun. Tänan peale. Kuulake, head kuulajad, pange tähele, kas on niimoodi, et keegi ütleb, tänan. Tänan. No mis sellest, võib-olla? No see on ikka viisaka ikka muidugi viisakas, aga millegipärast on üks vana ilus niisugune vorm või väljakujunenud viis maha kantud selle tänamisega üldse huvitav. Tänud vaatamast. Tänud vaatamast. Minu meelest see, see ei ole parem. Aga aga mis siis, las olla neid nüüd tükk aega on, tänud. Nüüd tükk aega on suured tänud, võib-olla kunagi tuleb tagasi 1000 tänu või suur tänu või aitäh. Ja keegi ei keela minul neid kasutada. Aga kui viisakusest rääkida, siis? Ajakirjanike viisakus või viisakusetus avaldub kõige rohkem küll ikkagi nendes vestlussaadetes, vaidlussaadetes, kus asjad lähevad tulisemaks natukene ja kus nii ei suudeta ennast valitseda ja räägitakse, karjutakse korraga ja seda täiesti valus kuulata. Vahel muidugi. Ja ma ütleksin, vaadata, sest enamasti käib see diviinid küll televisiooni kapsaaeda, sest raadios on need asjad ikkagi palju. Siin lööb minus raadio patrioot välja, midagi ei ole. Et et ma ei hakka rääkima sellel teemal, et kas raadiokeel on parem kui televisiooni keel? Ei, seda ei hakka eriti, et praegu on ju, paljud ajakirjanikud töötavad mõlemal rindel ja kellel on hea keel raadius, sellel on hea keel ka televisioonis. Sa nimetasid, et on ära unustatud mõned ilusad väljendid nagu, võta heaks. Aga kuidas sulle tundub, kas me kasutame natukene liiga vähe sõna palun või ei peakski seda nii ohtrasti pruukima? Aa, sa mõtled, mari, palun tule räägi mulle saates. Ei tea, ei, ma ei oska ütelda. Tegelikult on see raadiosaade on ikkagi ka ju üks niisugune asjalik koht, kus võib-olla liigsete niisuguste kummarduste ja, ja, ja peale pole mõtet aega raisata, võib olla. Viisakus võiks avalt avalduda just selles rahulikus ärakuulamisest ja muidugi kui ma kuulen jällegi, et küsitleja saatejuht kasutab näiteks nii, et rääkides yksiga, et no aga teie ja teie endine elukaaslane või praegune elukaaslane, andke andeks, et ma ei mäleta täpselt, kas ta on endine või praegune minu meelest labane. Tähendab ebaviisakas, minu arust aga tänamise see tänamisega pigem rohkem kui viisakust. Sooviksin ma vahel, võib-olla see on jälle ka minu vanamoodsast tulenev, sooviksin inimestele perekonnanimest, sellepärast neid Katrineid ja marti neid jäi. Jürisid ja Marisid on tõesti palju ja nõuda, kuigi Eesti ring on nii väike, et tõesti mõnda meest või naist tarka ja head pead kolm korda ühe päeva jooksul raadiost ja telest kuulama. Ja mitte ainult sellepärast, et iga päev ja temaga midagi aktuaalset juhtus, vaid lihtsalt sellepärast, et tema teab filmist või raamatust või rahast. Ja on nii, aga ikkagi ei saa nõuda, et kui üteldakse, et Mati, siis ma kindlasti tean, kes emmati on, kui Mati räägib rahast või, või Riho räägib spordist või ma tahaksin ikkagi, et vähemalt saate alguses ja lõpus on inimese perekonnanimi. Seda kohtab väga palju ka avalikel esitlustel raamatu esitlusel. Et keegi astub ette ja ütleb publikule, tere, mina olen Kristi ja ma räägin teile nüüd selle raamatu sünniloost, aga Kristi on mõne kirjastuse töötaja toimetaja arvatavasti, aga mina lähen koju ja ütlen, et punase kleidiga Kristi andis selle raamatu välja. Et täpsust ja lugupidamist? Jah, eelmisel nädalal seal oli meil saates intervjuu emakeeleõpetaja New Yorgist, kes sai 99 aastat vanaks. Juta gurman on tema nimi ja tema, kui ta iseloomustas oma igapäevast tööd, sest ta töötab veel emakeeleõpetajana. Ta ütles, et tal tuleb selgitada, mis iseloom meie keelel on. Juta gurman ilmselt mõtles sel ajal rohkem seda, et missugune on eesti keel, aga, aga mind ajendab see küsima sinu käest, kas keelel on iseloom ja missugune iseloom on eesti keelel. Kas ta on samasugune nagu väidetavasti on eestlaste iseloom? Vaoshoitud ja tõsine? Vastasid ise, keel ei ole ju iseenesest ilma rahvata midagi küsida, kas keelele on iseloom, tähendab küsida, kas rahval on iseloom ja neid rahva iseloomuklišeesid me teame? Me teame, et, et eestlane on, kuidas sa ütlesid, töökas, vaoshoitud, vaoshoitud, aga võib ka aus, tubli, visa, sirge seljaga. Aga samas kuuleme ka, et sallimatu siis. KT kinnine, kinnine ja nii edasi kui nüüd tõesti kujundit võtta, see on tegelikult inspireeriv küsimus, et kui mõtleksime, et keelel on iseloom, siis. Rõõmus ja värvikas, ilus ja muutustele vastuvõtlik ja võimeline niisugune ütleme siis paindlik ja uuele vastuvõtlik aga võib-olla natukene liiga alandlik. Mõnel puhul see on, nüüd vastan selle sirge selgsusele ja, ja visadusele. Seda alandlikkust nimetan veel sellepärast, et see liiga suur suurema keele ees kummardamine on võib-olla siiski praegusel ajal ei, ikka väga tunnusik. Sest selles samas artiklis Saareste artiklis, millele ma enne juba viitasin on keelt võrreldud, kui nüüd jälle võtta, et milline on keele ise, on keelt võrreldud väga ilusasti suure jõega või jõega, mis kusagilt algab kuskilt juurtest ja siis tuleb, suubub, liigub läbi maastikke, kohtab takistusi, võtab midagi endaga kaasa, jätab midagi endale endast ja, ja nii edasi. Et siis maid tahaks, suubub suurde inglise ookeani. Aga mul on hea meel, et sa esimesena nimetasid sõna rõõmus. Ei no see, kui räägitakse, teised muretsevad seal isegi muretaigen ja nii edasi. See, see oli ilus kujund ka ja sellega mängida, aga tegelikult eesti keelel läheb hästi juba seesama asjaolu, et me siin istume ja võib olla küllalt targuta, vesi, võib-olla mitte mitte midagi uut välja tuues oleme siin eesti keeles tekkinud, aga see näitab, meie hoiame ja armastame oma keelt ja see, et igaühes on midagi ütlemist selle kohta, kuidas nad valesti teevad on ju ka üks edasiviiv jõud. Mina usun, et meie keel on ikkagi niivõrd heades kätes kui vaadata, missugune tase on meie keeleteadusel ja ka meie keelekorraldusel. Ja loomulikult, et, et kui on homme on vist järjekordne. Et seal tuleb etega, aga kindlasti kriitikat ja murelikkust keeleasjade suhtes, aga samal ajal näitab see, et see keel kui uurimise ja armastuse objekt ei ole kuskilt kandist ohus. Aitäh Mari Tarand selle rõõmsa pooltunni eest Vikerraadios. Võta heaks.