Tervist, mina olen Urmas Vadi. Rahva kohta öeldakse tihti, et rahvas on loll ja siis öeldakse, et rahvas Ok, aga juhid on lollid. Aga siis öeldakse veel, et rahvas on mass ja mida kõike veel. Aga kuidas teeb rahvas ühte mängufilmi, seda teab Mikk Rand ja Jaak Kilmi millest koosnevad Aleksander Mülleri memuaarid peab aga Hannes Varblane. Kivisildnik räägib teadagi, millest räägib raamatukogude raamatutest. Päevikut peab Madis Kalmet head kuulamist. Eile toimus ühe Eesti filmi ja Eesti filmi kõige laiemas mõttes esilinastus. Selle filmi pealkiri on täitsa lõpp ja meil on stuudios kaks inimest, kes on selle filmiga seotud. Selle idee autor Mikk Rand ja ja ma kohe loen selle maha, kuidas oli subtiitrites kirjutatud režiiosakonna üks juhendaja Kilmi, tere. Ma arvan, et võib-olla isegi huvitavam on selle filmi saamislugu, kui see film ise mitte, see film ise oleks igav. Aga, aga noh, ta on nagu selline film nagu film ikka, aga, aga võib-olla see saamislugu või, või see, kuidas ja kes on seda teinud, on isegi huvitavalt. Mikk Rand, võib-olla sa ütled selle kohta, et kuidas tehtud on see film? Tehtud on päris mitme inimesega koos, et kui niimoodi kokku on loetud siin 1500 inimest vist neil otseselt filmile kaasa löönud, siis, siis seda pole enne Eestis juhtunud. Ütleme, et sealtmaalt ilmselt see huvitavus tuleb. Kõik, kes soovisid, said, said voli ja õnneks neid inimesi oli, nii et, et seesama, see umb tänases, mida ma ise siin praegu väljendan, ongi täpselt see, mille pärast ta on huvitav, et keegi kujutanud alguses, kuidas see protsess nagu minema hakkab, aga lõpuks tuli välja täitsa nagu film. Ühe minule see film isegi meeldib, ausalt öeldes ma just mõtlesin üks filmimine tahaks teha. Tahakski teha sellist filmi, aga sa tahad siukest filmida või siukest protsessi läbi protsessi ei, ei, tahaksid läbi teha enam? Minu jaoks muidugi hästi mugav protsess, eks ole, ma olin ju ainult kolm päeva. Iker olmes, pagana sain, ja noh, okei, ma käisin kohapeal vaatamas ka enam nagu võtteperioodil anima olime kolmel või neljal päeval ainult kohal, mis on ju iseenesest väga mugav viis teha mängufilm neli päeva kohal ja siis natuke Monteerid, vaatad üle helindamisel ja ongi sihuke täispikk valmis, on ju? See sündis sellisest nagu kollektiivsest entusiasmist ja hullusest ja see on väga lahe. Aga Jaak, ma mõtlen seda, et äkki sa kirjeldad seda, et mida sa siis ikkagi tegid seal, et ma saan aru, et kõik maakonnad on läbi käinud, et kõik inimesed on üles särgitatud ja need, kes tahtsid, tegidki seda filmi, aga minu jaoks tekibki seal kohe küsimus, et kuidas seda on võimalik nagu tehasest. Lõppude lõpuks on ikkagi režissöör, keda peaks kuulama ja nii edasi. Ainult on, loomulikult on niimoodi, et võtteplatsil tegelikult ei tohiks olla demokraatiat, et režissöör on autoritaarne tegelane ja niimoodi peabki olema alati olnud. Mulle tundub tooni. Ma küll vaidlen, vastu ei tulda nüüd, aga seda siis, kui seda teha filmi algusest peale, kui mängureeglid on nagu paika räägitud, et me teeme siin nüüd niimoodi, et meil on, meil on hunnik entusiaste, kes ka tahavad filmi teha ja sa, sa võiksid neid aidata. Siis ja siis on hoopis teistsugune tegemine. Loomulikult on niimoodi, et, et ühel hetkel sa vaatad, et aega on vähe ja neil Tartu kroonuaia sild on kella kuueni kinni pandud, on ja ja, ja ei saa kauem hoida, siis sa võtad asjad, hakkad ise rääkima, aine asjad käivad nii, nagu nagu filmi tegemise puhul käivad, on ju, aga see see nagu jagamine, kihvt, see ei ole otseselt nagu vastutuse jagamine, see on see, et ikkagi rollide jagamine see on, ma pakun selles mõttes sõna rollide jagamine, sest sest ei olnud ju just nimelt, et noh, nii Jaak või siin ka teised Rasla režissöör juhendajad, eks ole, ei ole ainult režissöörid, vaieldi, juhendajad nagu jaak ütlebki, võtab ohjad täpselt sellisel hetkel, kui on näha, et et algajad või talgulised on siis lihtsalt nad ei ole veel niivõrd suurte kogemuste pagasiga ja ei lähe nii kiiresti kui üks protsess peab lihtsalt sellel päeval olema läbi viidud, sest meil ei olnud lõputult aega. Aga jah, see, et, et on algusest peale kõigile antud võimalus, tähendab väga lihtsat asja arvestada tuleb see on nüüd üks asi, mis tegelikkus nii-öelda selles tavakinos, nii nagu see tavaliselt on, toimunud ei ole. Ehk siis tavaliselt on, režissöör ütleb. Ma tahaks ikkagi nii, ta võib seda teha nagu kuidagi arvestada, aga ta ei pea meie protsessi puhul pidi kõik pidid arvestama ja noh, sellepärast olin ka mina jälle kogu aeg platsil tegelikult okei, kes rohkem, kes vähem, et noh, ma niimoodi, et ma kohati siiski ise määrasin, muidugi, onju, aga, aga see ongi kuidas nagu, kuidas sisetunne ütleb. Ja, aga see ongi tollest hetkest edasi, et, et sa ei saa kõike määrata näiteks seda, mis millised autod sulle platsile tuuakse või millised on selles mõttes noh, oletame Grekvisiitidena või, või millised näitlejad sulle platsile tuuakse, sest sest sa ei valda kõiki enam neid teemasid, kuna reeglid on ennem niimoodi paika pandud, et me teeme koos, et me teeme koos ja need rahvas valib neid noh, nii-öelda näituseks valiski, eks ole, neid nii piirkonna liikmeid kui just nimelt peaosalisi. Ja sealt tekib olukord, kus režissöör tegelikult peab nii-öelda oma paradigma muuta. Ehk just nimelt, ta ei ole see autorit ainuüksi kõike määrab vaid ta, tegelikult on juhendaja selle sõna kõige paremas mõttes õpetaja selle sõna kõige paremas mõttes, sest ta annab oma kogemusi edasi. Ja loomulikult ta laseb ilmselt ka vigu teha, sest sinna ei ole midagi parata, kõike sa ei saa, tollel hetkel, kui sa juba oled mingid otsad käest ära andnud, sa ei saa neid määrata ja, ja saarlased kulged asjal. Mikk Ranna tahtsingi nende mängureeglite kohta küsida, et noh, mina ei ole jälginud selle filmi sünnilugu. Noh, kuigi ma saan aru, et ETV kahes on selle selle filmi päevikud olemas, et see esialgne mõte oligi, et kõik inimesed pakuksid välja, tooksid kohale mingisuguseid asju, mõtteid ja, ja olekski ise osalised, et et mis see algne idee sellel oli. Algne idee ongi, ongi ju tegelikult seesama selle meediakirjaoskuse nii-öelda levik, et ma veel kord ma olen seda kogu aeg teinud ja ma jätkuvalt ilmselt pean kordama, et see on nagu see on nagu kirjutamise õppimine, eks ole. Kõikidest, kes oskavad nii-öelda alfa beeta üles tähendada, ei pea saama kirjanikud, aga nad oskavad seda lugeda. Nad oskavad ikkagi oma mõtteid selles. Sellises formaadis väljendada, on sama, on ka pildiga ja osasaamine tähendab seda, et sa tead, kuidas protsess käib, muidu me oleme lihtsalt passiivsed vaatlejad. Koolituslike efekt ja noh, ütleme ka, audiovisuaalse kunsti populariseerimine on, on selle filmi juures hästi oluline asi ja minu meelest see ongi noh, siin hästi võimas asi. See ongi kõige, ma arvan, me oleme, ma arvan, päris algusest peale ütelnud, et see protsess on prioriteet ja tulemusele muidugi ei anna, noh selles mõttes on alla, et nüüd kuidagi kuidagi üle-üle-jala hakkaks tegema, aga, aga protsess läbida, protsess, anda võimalikult palju võimalust kaasa lüüa, see oli. Ja see Jaak Kilmi noh, naljakas on, selle filmi eeldus on mul nüüd hea sõber, aga sa ütlesid enne, et et sellist filmi sulle meeldikski teha, et kas sulle meeldiks selle noh just nimelt selle all mingisugune punk. Jah, tähendab ma just hiljuti olin kinobussikontoris ja, ja keegi just nimetas mingisuguse kinopunkti. Ma ei mäleta, mis linnas see oli. Jõhvis jõhvis on. Amadeus Amadeus, jah. Jõhvi omandamini omadel siis linastub kolm filmi. Seksisemud täitsa lõpp ja uus maailm. Ma olen nendest kolmest filmist kahega olen seotud täitsa lõppu ja uue maailmaga ja mul on isegi kahju, et me ei ole seotud filmiga seksisemud. Miks? Et vot tahakski teha mingisugust sellist, et, et ja, ja vaba ja rõõmsat asja. Kas sa arvad? Seksisemud on vaba ja rõõmus asi. Noh, ma arvan, aga minu nägemuses mina, kes ma ei tea, filmis seksisime mitte midagi, on mul selline tunne, et pagama tahaks seda filmi ka teha. Kõik need kolm filmi Mulle ka rahva vaikselt ampsige, see on hoopis teine asi, see on puhas nagu lusti, teadus ei vaata. Selle tegemine on mõistvad. See, miks, miks ma räägin, et miks mulle meeldis see täitsa lõpp tegemine, see on hoopis hoopis muu asi kui grafomaania, see on mõistete, tahaks teha midagi, mis on mida saab teha nagu rõõmuga, mida saab teha lustiga, kus on punki ja tunge, tungist, kinotegemise tungistel lõbust ja rõõmust sünnivadki kihtimaid asjad? Ma arvan küll, et see seksisemud, mida ma näinud on mingisugune suht kalkuleeritud Hollywoodi noortekas, eks ole. Hõikan ettegi. Vaata, emotsioonid on ette kirjutatud, eks ole, siis on ometi selles, selles koosluses mingisugust punki. Mul on tunne, et ma tahakski teha filmik, mida ei pea ette valmistama kaks aastat käimas pitsingutel kuskil foorumitel, kus ei pea nagu rahastajaid taga ajama, kirjutama taotlusi mingisugustki jama tegema, et tegelikult tuleb nagu mõte siis tehastas tuleb ellu viia, värske, on täpselt sama asi, juhtus, see ongi tegelikult selle täitsa lõpp, filmi fenomen ka minu jaoks. Et selliseid, sellise lustiga filme ei ole tehtud, ma pakun Eestis 100 aastat ja ma arvan, natuke. Sigade revolutsioon oli, mis oligi umbes 100 aastat tagasi minu jaoks. Et sellise lustiga filme ma tahaks, oskan teha? Jah, liiga ametlikuks on see selles mõttes liiga ametlikuks bürokraatlikuks raha, liiga vähe ja palju tegijaid. Et süsteem on system's, vise endas, ava kõigest. Urmas jumal hoia. Kohtumine tundmatuga 2005, mis oligi täpselt 100 aastat tagasi. Vot see oli film, kus ma tundsin samasugust lusti nagu täitsa lõppu tehes ja pakun need mõlemad filmid on tegelikult asjad, mida ma iialgi häbeneda. Just nendele aga Jaak, vot mina olin seal stsenarist ja seal on selle filmi täitsa lõpp. Stsenaristid, eks on ka märgitud Eesti rahvas, et see, see mind täitsa huvitab, et kuidas kuidas see rahvas, et noh, ma kujutan ette, et seal muidugi olid ka märgitud nii-öelda inimesed, kes seda asja siis kokku kirjutasid, aga kuidas see stsenaarium või see lugu iseenesest. No ütleme niimoodi, et kui me kuulutasime jaanuarikuus välja jaanuari hakul, et hakkame tegema nii-öelda eesti rahvakoosmängufilmi pakkusime välja selle, et kõigepealt saatke meile sünopsi, siis laekus meile 50, umbes niisugune 50 erinevat ideekavandit. Ja me olime ise ühe ka kõigepealt välja käinud, see oli see, millest me võiksime Jaaguma rääkida. Jah, ja sealt tegelikult ütleme, et see meie nii-öelda ideekavand oli mingisuguseks põhjaks kõigele järgnevale. Aga, aga ükski nendest sünopsistest ei läinud töösse sellisel moel, nagu nad olid esitatud ja seal olid hästi konkreetne põhjusmõte, et kui juba niimoodi tekkis palju ideid, väga lahedaid erinevaid nii öelda vaata punkte sihukesele, mingisuguse apokalüptilise hetkele, siis otsustasime, et kasutame nii palju, kui vähegi erinevaid ideid on esitatud nii-öelda ühe loo narratiivi jaoks. Ja see kokkupanemine hakkas siis toimuma pärast nendesse nopsist aega, mida me kasutasime umbes poolteist kuud sihukese asja jaoks, et inimestel nii-öelda ideid lasta genereerida, siis ütleme, et veebruari lõpust kuni mai lõpuni toimus niisugune tõsisem läbi filmitalgud poee veebikeskkonna niisugune kirjutamine, mida siis modelleerisid. Margit Keerdo, Peep Ben Mansoni aina Järvine, kolm professionaalset stsenaristi aga kirjutas jah, ikkagi seda konkreetselt nagu rahvas ja sealt edasi läks lugu juba nii-öelda režissööride kätte, kes siis režissööride juhendajate kätte ja režissööride kätte siis nende talgulistele, kes siis ühel hetkel nagu, nagu seda oma osa vastavalt sellele ajalisele võimalusele natukene võitlesid ja tegid stoori põhimõtteliselt eks me kõik kirjutasime, kõik ma siis meie kuus, onju siis me oleme juhendajad ja siis meie juhendatud ka oma oma episoodid ikka üsna üsna korralik ümber. Ütleme niimoodi, et, et kui me ütleme, et rahvas kirjutas, siis see on absoluutselt tõde ainukese lihtsalt sellepärast, et kui seda ei oleks toimunud, siis oleks hoopis teistsugune film. Teine silmadele. Jah, no mis on minu jaoks oli sümpaatne, oli see, et kogu aeg käis sealt maakonnast maakonda üks enesetapja, kes oli nii vilgas, kogu aeg jõudis kohale, see oli väga sümpaatne ja väga loov enesetapja oli ta ka. Et kas see näiteks konkreetselt see idee, et, et kas see oli rahva poolt sisse kirjutatud või või oli see kuidagi muul moel tekkinud? Mina ei tea, mina pean ütlema, et mina ei julge praegu täname kusagilt ütelda neid, et kustkohast mingi idee täpselt tuli, seda oleks võimalik ilmselt nii-öelda üles leida, sest veelkord seal filmitalgud poee, seal on see sinopsisides stsenaariumi osakond täiesti siiamaani avatud, ainult jälgi ja hakka vaatama, eks ole, kuskohast mingid ideed tekivad? Ei oska praegu küll öelda, kust ta tuli. No vot siis ongi selles mõttes täielik rahvafilm, et nagu nagu rahvaluule, et ei olegi enam autorit, vaid on laul. Aga lõpuks on ikkagi jah, keegi, kes kirjutab üles selle, eks ole, ja me ei ole, me oleme selles mõttes kogu aeg kinnitanud seda, et, et see rahvafilm ei ole antud juhul, nagu mitte, sellepärast nimetatakse rahvafilmiks, et nüüd me tahaksime ainult nagu kogu rahvale meeldida vaid ikkagi sellest aspektist, mis on, mis on rahvaluule või rahvalaul, eks ole, et, et teda on koos tehtud ja Meie rõhu ühisel autorlus mitte ühisel autorlusele rõhume ühele autorile ei rõhu. Mis, mis teeb selle filmi minu jaoks täiesti lahedaks, on see, et ma olen, kui ma olen paguneid, viimased 100 aastat olen ma teinud filme sügisel ja talvel. Ja siis ka Montaažis, ma mäletan, viimasel ööl lõpmantaažis retkel vaatasin seda, mismoodi Mihkel läheb üle selle kõrrepõllu ja selline suvi ja Brenda hüüab talle järele mihkel. Suvi, neil on soe ja päike paistab. Selles selles filmis on teatud vabaduste meelelisust ja selles filmis on suve see, mida Eestis on muidu vähe täpsed. Nii laulab selles finnis Lenno. Mis te arvate, kes on täna akvaariumis kas seal on mõni poliitik, Peeter Oja või mõni uue usulahu liider? Kõik vastusevariandid on õiged, sest täna on akvaariumis Kivisildnik. Akvaarium 41, tere lugupeetud vikerraadio kuulaja, mina olen tark Kivisildnik ja niisutandeid tänases akvaariumis pisarate, higi ja muude kehavedelikega, mida avalikus ruumis on tavaks pikemalt kirjeldada ainult poolpornograafilistes armastusromaanides. Kui ma teiega eelmisel nädalal rahvaraamatukogude teemal rääkisin, ei kujutanud ma ette, et puhkeb üüratu meediatorm. Ma ei eksi palju, kui väidan, et sopakirjanik, kartlandi raamatukogudest eemaldamise diskussioon oli massiivsem ja kirglikum kui see, mis eelnes Kreeka abipaketi allakirjutamisele. Meedia täitus jubedustega peale üksikute kirjanikke, nagu Märt Väljataga, Jan Kaus, Karl Martin Sinijärv ja Kaupo Meijel. Kulusid massid, raamatukoguhoidjad, arvamusliidrid, kohalikud sopakirjanikud, nagu ratta peal. Tahame, kartlandi ei taha, päris kirjandust, ei taha, eesti kirjandust, ei taha väärtkirjanduse tõlkeid, ei taha Loomingu Raamatukogu, ei taha midagi peale kiimaliste rumalale, vaata sopakate kiimalised rumalat sopakad teevad meist paremad inimesed. Me lõõgastuma kiimas. Me oleme pärast õnnelikud kiimann meie inimõiguse usuvabadus, me lihtsalt tahame kiimelda ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Vaenlast teiste relvast on saanud omamoodi klassika arvutimängude maailmas. Tehnoloogia muutub, aga põhimõte on jäänud samaks see siis headus kurjuse vastu või vastupidi, kurjus seaduse vastu. See oli katke ERR-i uudisest, mis tõstis igivana teema vägivaldsete arvutimängude laastavast mõjust meie lastele. Vägivaldsed multifilmid, paaritumisseriaalid, kogu see seks ja vägivald televisioonis on sageli moralistidel ja muudel kristlastel hammaste vahel. Samas mitte keegi ei näe rumalatest kiimalistes romaanidest probleemi. Kui vägivald on ka arvutimängus vägivald, siis peaks ometigi roppus ja juhmus olema ropp ja juhmuga naistekates. Omamoodi kaksikmoraaliga, kus me mõistame hukka eetiliselt vildaka televisiooni, multifilmi, arvutimängu, aga täpselt sama dekadentlik naisteraamatu eest viskume barrikaadidele. See, mis minu jaoks on ebakvaliteetne ja mittefunktsionaalne pornograafia, on raamatukogutädide ja meedia ludride jaoks maksumaksja prioriteet number üks. Öelgu põhiseadus, kultuurilise eneseväljenduse mitmekesisuse kaitse, konventsioon ja rahvaraamatukogude seadus, mida tahavad viljatu kiin halvasti tõlgitud ja hooletult kokku klopsitud menukis on püha püha püha. Samas asjad, mis on tõeliselt pühad, lakuvad panni. Ma ei mõtle üksi väärtkirjandust, vaid eelkõige pühasid hiisi. Kainsaid hiis Euroopas ja meie rahvakultuuri lahutamatu osa ja hingejõuallikat. Uues riigieelarves on hiite päästmiseks 90 korda vähem raha kui tarvis. Ehkise tarvisminev raha ei ole ka, ei tea, kui suur, hävimisohus IT päästmine on odav, vaja oleks 471000 euri kopikatega. Helde riik aga leidis 6300 euri kopikatega tervelt 6000 euri, leiti siis hiiedon hävimisohus, aga ametnikel ja massidel on suva. Nad eelistavad naistekaid lugedes erutuda. Nagu näeme, on roppude sopakate mahitamine viinud maksumaksja raha eraettevõtja kaukasse ja laiade masside mõistuse peldikutorudest alla. Kui arvutimängija taguda kuitahes vägivaldset mängu iganes puutub kokku strateegilise mõtlemisega ja lahendab intellektuaalseid probleeme, siis naisteka lugeja ainult tundleb, uneleb, erutub ja mandub. Ühes tehnoloogia arenguga on ka mängud läinud keerulisemaks mängitakse üha enam nõnda, et mängijad paiknevad üle ilma. Sageli pole äge ekraani pilt enam kõige tähtsam, pigem hoopis ootamatult sõnumid, mis mängus ette tulevad. Eesti levinuim netti mäng on tekstipõhine, rõhutavad mängu loojad. Kas kuulasite hoolega, kas panite tähele? Tehnoloogia areneb ja mängud muutuvad keerulisemaks. See keerulisus seisneb selles, et mängust saab oluliseks sõnum ja Eesti kõige populaarsem mäng on tekstipõhine mitte pildipõhine, pildiprotsessoripõhine ega kirvepõhine, vaid sõnumi ja tekstipõhine. Oluline on seegi, et arvutimängus sa suhtled teiste inimestega ja need võivad olla arukad inimesed. Ropu sopa lugedes ei suhtlema mitte kellegagi. Kui, siis ehk ainult lollaka, sopakirjaniku ja tema suguelu luuludega. Naistekas ei ole mingit teksti kvaliteeti, mis arvutimängudes ei ole välistatud. Kui inimesed otsivad sõnumit, siis neile see sõnum ka kirjutatakse. Tahan lihtsalt öelda seda, et kui sõnumile tekstil pole enam asja raamatukogudesse siis kusagilt me seda siiski leiame. Väidan julgelt, et juba täna on keskmine arvutimängija intelligentsem kui keskmine naisteka lugeja riik aga matav naistekatesse rahale. Meid ja meedia laulab loomastumisele hosiannat. Õnneks on siiski arvutid ja tekstipõhised arvutimängud, mis, ma rõhutan, on vähemalt Eesti kõige populaarsemad järeldused, tehke ise. Kui tekst peab kolima uutesse meediatesse ja e-raamat on hetkel täiesti olematu müügiartikkel, siis peaksime teksti otsima mujalt kui raamatukogust ja e-raamatust. Egas loll e-raamat pole millegi poolest targem kui loll ja kiimaline paber sapakas. Meie vanakooli raamatu inimeste ainus lootus on tekstipõhised, arvutimängud, mida juhi eidele kiim, ametnike juhmus ega vaimupidurite hämar tundlemine. Pealegi on vägivaldsed arvutimängud head riigi kaitsevõimele. Strateegiline näopeks, hoiab moraali kõrgel ja arendab, loovad tellimineerimist. Naistekate lugeja langeb kohe okupandid pankuri rinnale ja hakkab nutma. Arvutimängudest linna vend aga elab kaua ja tekitab vaenlasele raskeid kaotusi. Elavjõus ja tehnikas. Kunagi oli parasjagu käimasolevale Rooma paavstile tema ühendriikide visiidi ajal pakutud boonusena kohtumist kuulsa kaasmaalase Frank Sinatra, aga pärast põgusat keskustelu sinatraga oli kaheldamatult tark püha isa küsinud. Kas te olete tenor? Koit Pikaro. Ma ei karda siin ilmas mitte midagi peale enda abikaasa. Olles kunagi kena abielupaari juures külas, tegin noorprouale komplimendi. Loomulikult valel ajal, nagu mul kombeks pärast käiku seal, kus ka keiser jala käib, ütlesin prouale, et tal on suurepärane tualett. Hannes Varblane, sina oled lugenud just äsja hiljuti ilmunud raamatut Aleksander Mülleri. Noh, ja nüüd peaks ütlema, mis aga selle raamatu pealkiri on jumal, kes oli näinud koeri ja minu teada on see Aleksander Mülleri kolmas raamat. Ja nüüd võiksidki sina, Hannes Varblane, selle augu ära täita ja öelda, et mis asi see siis on, selle liigitamisega kindlasti on nagu raskusi, ma ei tea, kas peaks, aga, aga midagi võiksid öelda. Nominaal slaidideks Nende kolmandal neljal raamatul on üks luulekogu ka ja siis on need karupunnid ja no siin on tegelikult ju žanri määratlus antud memuaarid alapealkirjana, aga tegelikult ega nad memuaarid päris ei ole, need on ikkagi sassitüübiline proosa, ma ütleksin selle peale. Ja kas nüüd seda žanrimääratlust nii väga vaja ongi? Tänapäeval keegi eriti sellele tähelepanu ei pööra, meil kõik läheb üle äärte või vajub siis või muutub teistsuguseks või moondunud või mutanteerunud või ükskõik. Aga see on väga Sassilik raamat. Aga see memuaarid tundub, et on pigem mingisugune iroonia, kui me mõtleme nendele elulooraamatutele, millele ei tahaks nagu väga pikalt peatuda, sest see teema on kogu aeg kõigil hambus ja see jutt on pikk. Aga, aga tundub, et see on pigem nende elulu, raamatut või memuaaride iroonia. Pigem võiks memuaarid olla jutumärkides. Mõnes mõttes on, mõnes mõttes ei ole esimesed lood näiteks vanaisast lood, esimene lugu, kus ta noh, nagu sissejuhatuse teeb, see on päris adekvaatne, teiseks on üpris adekvaatne ka mõned lood, mis ta jutustab, näiteks mina tunnen sind prototüüpe ära, siin on kergCarlovision oma nime, aga siin on Tegova on siin mängus siis Ilmari, imelik on siin mängus, muidugi need lood ei ole päris. Sisemised lood ei ole päris täpselt elulised ja aga kas elu ongi nii täpselt memorriseeritav elu on väljamõeldis ja lugeda olemuse ja sisemise vaimuelu peegeldus ja järelikult on siis ka need memuaarid, selle peegeldus ja mina pean neid siiski üpris adekvaatselt ekslugudeks, kuigi siin fantaasiat on üpris palju, aga küllaltki palju on ka niisugust reaalsusele vastavat. No ma ütlen, see žanri määratlus ei oma mingit tähtsust. Sass on alati oma proosa puhul olnud niisugune ta mulle meelde tuletanud Dovlaatorit veidi veidi Charles Bukowski isegi mõne niisuguse pikema loo puhul Vonne kurtidel, Braza Eestina on niisugune haritud inimene, tal on väga palju halvuse jooned, tsitaate, sisetsitaate ja sassi lugeja ei ole päris nii lihtne, lugeja ei pea olema. Kui sa sassi tunned, näed siis sa ja tema elu veidi tunnen, ma olen sassi juures kuus aastat elanud ja võin öelda, et mul on selle raamatu pärast hea meel, sest see on vist kõige ilusam raamat, mis assil üldse välja tundma mõtlen palenduse poolest. Ja peale selle on kulpsoo on teinud fotono, Sass ei ole tegelikult mingisugune Hels Äntšellurjanov, Harley-Davidson ei ole tema stiil. Aga kuna ta on näitleja, siis ta oskab ennast vastavalt riietuda ja poseerida oskab säng on tal eluaeg meeldinud. Ja mul on väga hea meel, et selline raamat välja tuli tal kiiresti loetav, kes asja tunneb, lihtsasti loetav, aga Ta ei ole kõige lihtsam raamat. Ja noh, igal juhul tan, belletristikasse on ilukirjandus, ta ei ole selles mõttes seda, muidugi need elulookirjeldused ei ole nagu Sass ei ole püüdnud siin ennast eksponeerida nagu enamus neist elulooraamatute inimesi. No olgu ta kasvõi suur näitleja, kes meil nüüd on see suurim filminäitleja meil, kes kirjutas oma joomisest raamatu ja noh, ütleme Õnne 13 ja Hille, OK. Hille Karm vehib teha neid raamatuid ja igaüks, kes endast vähegi lugu peab, kirjutab raamatu, kus ta püüab eksponeerida ise ennast. Selles raamatus on eksponeeritud tegelikult sassi, vaimsust, sassi niisugust tõsist ellusuhtumist. Mõnele Se ellusuhtumine ei meeldi, minule ta meeldib ja mina võtan teda niiviisi ja teine asi. Vaadake, ta on ikkagi proosa, on ikkagi läbi kirjutatud, komponeeritud proosa. Kuigi ta on nonii, viisi, suhteliselt hõrel teda palju ei ole rohkem kujunduse peale vaeva näinud, aga see on niisugune väga-väga lahedalt loetav raamat ja küllalt tark raamat Sassil seda elukogemust ja on ja ta suhtub sellesse ja ta ise on ütelnud, ega mul kahju ei ole, et on nõnda läinud, tähendab lugege ise seda raamatut, siis näete, mis raamat see on, jah, memuaarid selles mõttes ei ole, mõnes mõttes jällegi on memuaarid. Selle raamatu kaanefotost, et nii palju, et ma tean, mis selle foto taga on, et seal, kus ta, Aleksander Müller on ühe uhke Harley-Davidsoni seljas ja näeb välja nagu rokkareid on. Et selle pildi ta lasi teha spetsiaalselt sellepärast, et hakata Ta Liviko viina Viru Valge nii-öelda kaanepoisiks. Tal on käes ka suur viru valge pudel ja selja peale endal tätoveeritud see suur sarvega mees, kes puhub seda sarve, kes seal viinapudeli peal ka. Ja ta arvas, et kui ta laseb sellise foto teha ja saadab selle Liivikasse, siis siis ta hakkab saama sellest palju raha, aga aga kahjuks Liviko reklaamiinimesed ei, ei tundnud tema sära mingit suurt kaane inimest, kes võiks neid reklaamida. Sass on alati edev olnud ja raha tahab igaüks saada. Aga kas sa tead ka, mis majadal siin, mille taustal tan pildistatud? See peaks olema püssirohukeldrihoovis tehtud pilt ja taga on, aga mis ma ja ma tean seda maja küll, aga mis selle lugu. Lugu on, see maja on seisnud seal varemetel väga kaunis ja ilus maja, tähendab kogu aeg, ta oli nagu püssirohusümbol, et kuna siin on ka juttu püssirohust selles raamatus püssirohukeldrist ja mis oli omal ajal Tartus ikka noh, küllalt kuulus kõrts, siis see oli nagu niisugune tondiloss, kusjuures väga ilus tondiloss oli nagu ütleme, praegust Narva-Jõesuus need vanad suvilad või mingisugused väärpaberid on maha jäetud, see kõrgus aastakümneid seal, seal mõnede elasid mingisugused hulkurid seal mõned pidasid seal pidu, aga ta oli nagu ütleme, selle Tartu püssirohu nagu taust, sümbol ja nii et see on väga hästi valitud selle raamatu kaanepildiks ja sassi taustaks ka, sest püssiroht oli Sassil omal ajal väga tähtis oma küll paaride ja rõdupaaride ja. Olmega, Hannes Varblane, sa mainisid nende Aleksander Mülleri raamatutekstide puhul Dow lootovit, jaa jaa, vanne, kutti, aga minule tuli veel üks nimi meelde ja see on Daniil Hars. Kohe põhjendan, miks see nimi pähe tuli või see seos nende tekstide ja, ja Harmsid tekstidega tuli, on muidugi see, et nad on sellised lühikesed lood, hästi lühikesed, mõned isegi mõne lauselised ja see juttude ülesehitus, struktuur, et selles on midagi rannast, see hakkab justkui ühest otsast pihta ja sa arvad, et sa tead, kuhu see lugu minemas on. Aga, aga tegelikult see lugu läheb veel hoopis kolmandasse või neljandasse kohta. See on sul täiesti õige tähelepanek, Yars oleks võinud maga ise mainida, sellepärast ühe ühe loo ette ma kirjutasin absurd ja täiuslik absurd. Sass on mõnes loos muide, need lood ei ole ühesed, osa lugusid on ühtmoodi, osa on teistmoodi. Aga nad on tõesti niisugused, näiteks hea absurd, olen ma kirjutanud loo pomm, mille pealkiri roheliste silmadega tütarlaps, milles on nii elulist materjali kui ka väljamõeldud materjali ja mis tuleb alati sassi puhul, mõned lood, on tal siin tekstides mõistuloo, niisugused mõistukõnelised lood, mõned on rohkem reaalsusele. No aga põhinevad, aga iva on kõikides nendes lugudes sees ja nad on hästi komponeeritud minu jaoks. Ja nad on korralikult kirjutatud. Kes teab, Elmar imelikku lugu, see on enam-vähem pandud kirja loos, aga mitte ka päris eluliselt ja täpselt, aga päris hästi pannud kirja loos doktor kollimar veidriku elu ja tobe surm. Noh seda meie kuulajatele. No mis siin rääkida, Elmar imelik oli arst, kes tema lugu, kes on lugenud Postimehest, teavad, lasi oma noore tütarlapse maha ja iseenesemaa. Aga kui te loete seda lugu, siis pidage meeles, et et Ilmar imeliku esimene naine oli Nooruses Aleksander Mülleri Sassi esimene suur armastus ja enne kui Ilmarile imelik ta üle lõi sassi, et palju seoseid mis siin rääkida, see lugu on mõnes mõttes reaalsusele põhinev, sinna on pandud juurde veidi grotesk, veidi niisugust julmust veidi veidi nisugune äraspidist, pööratust, aga üldiselt on see siiski nauditav lugu ka ilma tausta teadmata, aga noh, minule, kes ma tausta teada andnud veelgi kahekordselt nauditav lugu. Üks asi veel, mis mind selle raamatu puhul noh, nagu huvitab või mis mõte tekitas sellise sotsiaalse see küsimus, et kindlasti on see hästi eluline, aga mulle tundub, et et see raamat on mingil ära pööratud moel ka väga sotsiaalne, kõigi ta seda võib lugeda nagu muinasjutt või tõesti nagu sellist grotesk ja, aga, aga seal on mingisugune väga terav sotsiaalsus ka sees. Aga ükskõik mis ühiskonnas me elame, tegelikult me elame ikkagi inimvaenulikus ühiskonnas võitjatena, nimetada vabariigiks või omaaegseks nõuka ajaks või ja noh, mõtlevale inimesele ja Sass on mõtlev inimene, on igasugune ühiskond vastukarva ja mõtestades seda enda positsiooni, oma positsioon, Airingut selles ühiskonnas muutub üksikikkagi sotsiaalseks, ta peab lahkama seda ühiskonda ja vanema enese selles ühiskonnas paika ja eluheidikud, nagu enamus meist on iga kirjanik minu arvates eluheidik on paratamatult sotsiaalne. Kuidas ta seda väljendab, seda sotsiaalsus see on juba teine asi, aga minule meeldib just nimelt see Sass seisab siin kindlalt oma positsiooni. Noh, ma olen selline. Ja ma ei saa nagu luteri ütles, siin ma seisan ja teisiti ma ei või ja nagu ta ütleb, tal ei ole erilist kahetsust ega häbi, tema elu on enam-vähem läbi. Aga Ta ei tee sellest asja. Edev inimene on alati olnud, aga sellepärast mulle see raamat meeldib, et siin ta edevus eriti välja ei tule. Ta isegi nii ennast ilustav. Väga veidi veidi. Tavaliselt teeb ta seda rohkem nagu seda, seda teeme me kõik, sest me püüame ikkagi ennast mingil määral õigustada, siin ta eriti õigusta. Ja vaatab asjadele päri päris nii reaalse pilguga, aga kindlasti oma pilguga ja siit tuleb välja ka mingi hinnang nendele ühiskondadele, millest on olnud, milles on ta sunnitud elama. Ja andes seda hinnangut, mis tuleb ilmselgelt välja nii absurdi scroteskis realismis, mälestustes siis noh, Raamat, paratamatult sotsiaalne ja ta ei ole võlts, sotsiaalne, sest meil tihtipeale poliitikud või ütleme või ideoloogilised, kirjandusega seotud inimesed või isegi täiesti need inimesed, kes teavad, mida, Noh, ütleme lihtsalt valetavad, Sass üldiselt ei valeta sellel raamatust, ta kirjutab nii, nagu jumal on talle andnud üpris lühikeste lausetega ka väga. Kui te vaatate väga hästi komponeeritud lausetega Ja selle pealkiri on siis jumal, kes oli näinud koeri ja lõpetuseks mõtlesin Hannes Varblane küsida selle raamatu või siis Aleksander Mülleri tekstide ja muusika seoste kohta, et kas see muusika, mida ta on teinud tekstid, mida ta raamatus kirjutab, et kas need on midagi sarnast, midagi erinevat? Tal on ju siin üks lugu, mille pealkiri on uuemast eesti nõndanimetatud kergemuusikalaulust. Minu kriteerium peaks olema selge, mulle meeldib tekst, mis pole ei labane ega sentimentaalne, on ehk mõneti ülekohtuselt, loen vanameistrite hulka sibula, Tätte ja Matvere. Nende sekka sünnib ka mõneti Invoin. Tänapäeval aetakse mingit higihaljast armatust väga või siis püüeldakse etnograafia poole ja seda kõike sitasti, erandiks ehk Lõuna-Eesti tegijad. Iseendast mõistetavaks, erandiks on Von sooja Liisi Koikson. Muide olen väga valinud. Mõnele meeldib piin mõnele Krii Kas pole huvitav, et mõni inimene on seal kogu aeg nina ja silma all aga teist ei näe ega kuule peaaegu kunagi. Kuna ma olen kuulnud näiteks Madis kalmeti era ja siseelust? Ei mäletagi. Aga nüüd sellel nädalal oli kultuuriga ja pastakas ja päevik just nimelt Madis kalmeti käes. Kolmas november neljapäev käisin vaatamas lavakate stand-up, etendus kinoteatri sildi all vanalinnas kusagil kummalises, mitte just teatrisaali meenutavas ruumis. Ja seda kohta kutsutakse märtsiks. Setiga on selline alternatiivne projekti klubi. See on teatriüliõpilaste iseseisev kooli programmiväline rühmade neli noort näitleja õpilast kolm Elmo Nüganeni kursuselt üks nooremalt, Tiit ojasoo kursuselt. Tõestavad, et nad suudavad sellises nõudlikkuse raskes žanris publikuga silm silma vastu seistes auga ja võitjana välja tulla. Noorte vahetu ja pretensioonitu suhtlemine vaatajaga, vaimukad monoloogid ja eelkõige punnitamata esituslaad sulatasid saalis olijad hoobilt ning rõkkab naer. Ja mõnus, muheleb mõmin saatis etendus pea katkematult algusest lõpuni. Nii mõnelgi ennast juba suureks staariks pidaval stiilis veri ninast peab naeru kätte saama mängival mononäitlejal tasuks vaatama minna ning noortelt üht-teist õppida. Neljas november, reede, esmaspäeval käisin Tiit Aleksejevi uue romaani kindel linn esitlusel. See on ajaloolise triloogia teine osa. Esimese osa pealkiri on palverändhakkasin siis kohe huviga lugema. Esimese ristisõja palverändurid on nüüd jõudnud oma verisel ja rängalt teekonnal Antiookiasse iidsesse Süüria pealinna. Põnev tundmatu ajastu. Eksootilised maastikud ja dramaatilised sündmused teevad teosesse haarava lugemise. Võib-olla ehk kirjanik oleks see pisut lõivu maksnud ajaloolasele Aleksejevile sest romaanis domineerib siiski ajalooliste sündmuste ja detailide täpsus. Olustikuline tõepärasus ja lahingute kirjeldas vähem, saame teada, inimeste mõttemaailmast on küll väga mõjuvaid tunde, peegeldusi ja seisundi kirjeldusi, aga vähem seda, mida keegi mõtleb, mis on tema tegevuse toimimise motiivid, tema sisemised heitlused ja dilemmad. Aga just sellest sünnivadki erilised, värvikad ja vastuolulised karakterid. Justika sellest salapärasest inimese mõttemaailmast. Igal juhul jään põnevusega ootama triloogia kolmandat osa et selle suure Jeruusalemma rännaku tegelik ja sügavam tähendus lõplikult pärale jõuaks. Ka praeguses ajas ja tänases päevas. Soovin Tiidule Eduja Volker Scotiliku panuraansust tümaaliku lennukust ja Umberto Ecoliku mõttesügavust. Viies november, laupäev kulistasin niisama, linnapeal, vaatasin, mis näitas, et kesklinna galeriides peale Valli Lember, Bogatkina akvarellinäituse Vabaduse galeriis ei julgeks midagi soovitada. Eriti üllatas oma sisukuse poolest draakoni galerii kus ei olnud muud kui lihtsalt suurtest valgetest kuubikutest keset saali moodustatud tähed A B tee siis kunst kui tõlkide osata. Ja ikka ning jälle ei saa üle ega ümber. Masendav on vaadata seda monstrumit, mida nimetatakse vabaduse võidusambaks. Õhtul helistas Soomest vana sõber Heikki mägena lavastaja ja kauaaegne teatripedagoog. Rääkisime elust-olust ja muidugi teatrist ka. Heiki rääkis, et tema arvates on Soomes näitlejaloomingu tase kõvasti langenud. Et kui jätta näitleja lavale üksi, valgussõõri ilma muusika, kisa ja kära ja ilma video ilma lavaefektideta ja tantsu ja muu lavastusliku tingeltangel. Ta ei oska ta korraga midagi teha. Teda ei ole kuulda, temast ei ole aru saada, ta ei suuda mõtet edasi anda. Tunnistasin sisemas, et meilgi on sellist tendentsi märgata muidugi siiski rohkem noorema põlvkonna näitlejate hulgas. Kuues november, pühapäev vaatasin Draamateatris Vassiljevi võrr. Ta tegi siia. Kujutan ettetellimustööna Draamateatrimaja 100.-ks juubeliks, õigustas Andrus Kiviräha näidend end hiilgavalt ja kindlasti juubeliõhtul möirgas saal naerda. Kõik, mis laval toimus või tehti, tabas 10-sse. Publik toetas oma reaktsioonidega ja näitlejad särasid. Kõik oli arusaadav, vaimukas ja päevakohane. Teatri ja kultuurirahvas, teadis tausta, mõistis tagamaid, jagas ära teksti ja lavastusse pikitud vihjeid, lükkeid, tsunftinalju, paralleele ja tsitaate. Usun, et sellist vaimselt Erku publikut jätkus nii mõnekski etenduseks. Mina aga jõudsin seda vaatama alles nüüd, kus esietendusest möödas juba poolteist aastat. Olin nii-öelda reaetenduse külastaja. Kusjuures Saalgi oli juba pooltühi. Ja olin nähtust tõtt-öelda pisut hämmingus. Alguses kõik väga põnevalt ja paljulubavalt. See ööliblikate motiiv alguses on tõesti mõjuv. Andrusel on ilmselt mingi salaside liblikatega. Meenus tema raamat liblikas. Üks ilusamaid kiviräha tekste. Ja selle loo seos näidendiga ei ole kindlasti juhuslik. Ja kui Juhan Viidingut on tulnud näidendile leitmotiiv ja pealkirigi, siis meenus veel üks teine tema fataalne luuletus ööliblikas. Su tung on imeline. Sealt siit pole tagasiteed. Aga see on juba rohkem vast minu enda uit paralleel kui ta tekst ja lavastus sellisena, nagu mina seda nägin. Tundus, ei toiminud enam mingi grotesksed piltide jada ja karikatuursete tegelaste galerii. Kohati oli väga naljakas, kohati banaalne teatud kordustest tüütugi. Kui loo esimeses osas oli veel nagu mingigi dünaamika ja areng. Et kas härrad Võrja Vassiljev ikka võtavad teatri projekteerimise teha ja sõidavad Tallina siis teises vaatuses, kui kuulsad Peterburi arhitektid juba kohal ei juhtunud eriti enam midagi. Näitlejad pingutasid, et omasseenidesse mingitki elu sisse puhuda ja tekstist veidigi nalja välja pigistada. Saal jäi aga teisest vaatusest üpris vaikseks. Ja tundus, et paljudel pensionäre, härradele ja prouadele polnud enam aimu, mis laval toimub ja mis asja seal aetakse. Jabur tekst ja kummituse taolised tegelased koperdamas vanakraami hunnikute otsas tipuks veel mingi aneemilis neurofiilne Ooperi paroodia mängulaadilt lavastus ebamääraselt pendeldama draama ja farsi žanri vahele, kord rohkem üht siis jälle teist tunnustatud autor, kogenud lavastaja, head näitlejad. Aga lõpptulemus oli hõre ja eklektiline. Aga võib-olla oli see tolle konkreetse vaataja viga, sest publik plaksutas lõpus entusiastlikult ja pikalt. Palju pikemalt kui samas teatris. Nädal tagasi Mait Malmsteni hiilgavale Panso rollile. Hakkasin mõtlema, et meie noore ja eduka uue laine draamakirjanike nagu Kivirähk, Tätte vadi, Kivastik lennuk ühiseks iseloomustamaks jooneks ongi grotesk, absurd, nihestatus, see on reaalsus. Ja tõtt-öelda hakkab sellest välja kummitama teatud klišee ühenäolisus võtete sarnasus, isegi maneeldus. See lõputus üritamine hakkab juba pisut tüütu tema. Aga üldisemalt paistab see olema ka proosameeste ja luuleseppade lemmikmeetod. Ikka mingi pea peale pööratud. Eris kummalisus, aja ja ruumi nihked, ulme ja reaalsuse segamine, pseudofilosoofilisus ning tihti ka kramplikke uuenduslikkus ja tagaajamine ja värvikuse paisutamine keeles. Paistab, et eesti kirjanduses lihtsalt ja selgelt kirjutada eriti ei tahetagi või ei juleta või ei osata. Sogases vees on kergem kalu püüda. Ehk on see aga meie kultuuriline alaväärsus, kompleks tahame paista suurematena targematena sügavamatena vaimsemattaya. Seitsmes november, esmaspäev. Telekast tuli dokumentaalfilm Roland treiganist. Huvitav film oli. Kui imelikult ja kummaliselt ikka kujunevad inimeste saatused. Alkohooliku pojast saab vetelpäästja, siis müügiagent, siis näitleja, siis kuberner ja lõpuks Ameerika Ühendriikide üks mõjuvõimsamaid ja armastatumaid presidente. Ja küllap on olnud ka vastupidiseid saatusi, kus kuberneri pojast on allakäiguahelat pidi saanud kodutu alkohoolik. Kaheks november teisipäev vaatasin õhtul telekas stopi. Tuleb fiks valmistuma hakata. Üheksas november, kolmapäev. Loen värsket vikerkaart. Ka Urmas Vadi lugu, Rudolf Allaberdi viimane roll. Ja seal ta ongi, see kreedo. Rudolf Allaberdi lemmikväljend oma õpilastele. Keerame tite pea peale. Ja sellega olekski hea lõpetada. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Madis Kalmet. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja.