Eikellegimaa. Tere raadio, meil on raadio kaks, meil on saade, ei kellelegi, mu mina olen Tiit, kus need eikellelegi algus on olnud tasane ja koguni heaendeline, sest meie oleme alustanud täna headest asjadest. Olgu, see oli esimene laul ja häid asju jagub selles saatetundi usutavasti edaspidigi. Kummatigi kummatigi ükskõik kui kaunis, vaikne ja lahkesti heaendeline lühike oma palaga polnud see põhiline ja pikem lugu. See on ühe endiseaegse ilmsesti unustatud. Tom oli kahe aasta pikkune popmuusikaline elulugu, mida tänases saates võetakse meenutada. See pole aga selline lugu, mis oleks tervenisti vaikne, ainult heaendeline pole ta ühtinud. Pigem on see küll kohati tormiline, veidi ebatavaline lugu sellel on, oli tõepoolest päris õnnelik algus. Aga õnneliku lõpu just nagu ei tulnudki. See oli sedalaadi lugu, mille juurde sobib siinkohal lõbusasti meenutada ühte kunagist kellelegi mõist dialoogi, mis kõlas ühes selle sarja eelmistest saadetest. Jutuks oli üheksanda kümnendi imeline maa, muu maailmamuusikaansambel, Grans know, laande ground, kordselei kellelegi ma bändil, mis on pärit 70.-test aastatest ja Kanadast pole küll muusikaliselt geograafiliselt Briti Dance Club laande kraaniga peaaegu miskit ühist kuid sellegipoolest tunduks too Grazcloboli lühikene mõistu kole rääkivat just nagu nendest Neist kolmest kanadalast, kelle muusika mängib eikellegimaal täna. Too vana 20 aga kõlas nõnda. Kuule sina, kuule, head asjad juhtuvad alati nendega, kes oskavad oodata. Haavastab teine hääl, aga, aga mulle tundub, et meie, mina ja sina, meie oleme oodanud liigagi kaua midagi väga sarnast, midagi päris samasugust ja võib-olla isegi samade sõnadega võisid 81.-na, sest nad on omavahel arutada kolm noort meest. Volast, tsükk, laul ja tervis, väita nemad kolmekesi olnud Klaatu bänd, mis mõne kuu jooksul 76. aasta talvest kuni 77. kevadeni oli olnud üks kõige kuumemaid kõlaaineid maakera menu muusika sfäärides. See oli olnud grupp, mille heliplaat ütlesid, oli ühel hetkel krabatud väga himukalt, noh nagu umbes sooje käpikuid krõbeda pakasega praadi näljase kõhu peale nagu värskelt ketsid pani vaid asutada jootasid. Ja juba järgmisel hetkel põrastati neid, justkui oleksid nad katku, levitajad või ketseriks. Kusjuures Klaatogolmikul endale oli olnud kõigi oma äkiliste saatusega kusjuures väga vähe kaasa rääkida ühestki nende ootamatu edu, kui halvasti järsk põlu alla langemine peitis oma põhjusi üldse, mitte neis kolmes. Klatu iseenesest ei olnud kehvega kesine bänd ja vastupidi. Aga neist huvitati ja hiljem nad hüljata väga veidrate ajenditel, millel ansambli enda pop muusikaliste väärtustega polnud eriti palju pistmist. Muusikasfääris. Üldiselt juhtub seesuguseid laias laastus punaseid lugusid mõistatuslikke esilekerkimise, arusaamatuid ärakukkumisi väga sageli. Aga samasisulist lugu kuivem klatu oma pole minu teada varem ega hiljem ette tulnud. See, mis nüüd eikellegimaal kuuldavale tuleb, on üks noid kauneid lugulaule, millest segadus Klaato ümber kunagi algas. Selle palaga algas nende debüütalbum. Olukorra, mis kuulsaks lauldi 70.-te lõpul koguni kaks korda teist korda tegi seda ühe perebänd kaapinter. Loo algversiooni esmaesitlus. Needsamad, mis eikellegimaal kõlasid, kuulusid aga kalade grupile Klaato, kes 76. aasta sügistalvel ilmutas oma kauamängiva debüüdi müstilisevõitu nimega Raadik kolm 47. SD. Selle ümber hakkas üsna pea kuhjuma uljast, luuletuste ja kuulujuttude laviin tegemistele müstilisevõitu. No see üllitis ega selle plaadi kaanelt kahest kuulajatele vastu suur suur kuldkollane päike millele oli pähe maalitud armsasti, puna, huule-line ja suuresilmne, hoolitsev nägu, aga ainsatki nime, kes plaadile salvestatud lugude eestrit hoolt kandnud. Neid ümbrisel kirjas ei olnud. Muusika isenesest Trei suhteliselt meeldiv, nagu hea kuulaja loodetavasti ennist isegi tõdeda võis. Ning muusikal oli ka mõõdukalt menu. Väga mõõdukalt, et mitte öelda tagasihoidlikult. Kanada ja Ameerika Ühendriikide raadiojaamades mängiti mõnda laulu aeg-ajalt ette küll ja kirjutav press andis üsna heasoovlike hinnanguid. Üldiselt tavaline asjade käik, kuni siis üks eriti julge kujutlus ja oletus, võimega palgakirjanik stis Mistrali, tema nimeks ja kriitiku leiba sõi. Kriitiku tööd tegi tema Rõuda Ojulandil väljaandes proovides. Chanel panime alustades kirja saatuslikuks osutunud read. Tsiteerin selle plaadi muusikalised tekstilise viited annavad alust neljaks oletuseks. Esiteks, see Liive plaadi ja bändi nime Klaatu taga on kas esiteks biitlid või siis teine võimalus mõni biitlitest mingite muude muusikutega. Kolmas valus, keegi müstiline artist, kelle saatebändis biitlid kaasa mängivad. Või neljandaks on tegemist ehk tõesti mingi täiesti tundmatu näolise andeka ansambliga. Tsitaadi lõpp. Neljas variant nagu vähem kui poole aasta pärast selgeks sain, oligi õige. Aga enne jõudis kirjad sülastismi oma lennukaid fantaasiaid mitte küll ise paisutada, ometigi kogusid hoogu. Lumepall. Kasvasid meeletute mõõtmeteni ning kõmu sellest võimalikust oletatavast salapärasest biitlite taasühinemisest. Lewis, pea kõigi maakera nurkade ja, ja sokkide tahab samal ajal müstiliselt bändilt nimega klaar Tõi kostnud kogu asja kohta ühtegi selgitust Nendest ei piuksugi plaadi välja andnud firma käpitale teinud omalt poolt samuti mitte kõige vähematki kuulujuttude hajutamiseks kuulujuttude õhutamiseks kapital siiski üht-teist ära levitades kriitik Steve Smithi artiklit ja lisamata sellele omalt poolt loomulikult mitte ainsatki kommentaari. Bändi firma veider vaikimine andis hiljem armutult valusa tagasilöögi. Aga seda alles siis, kui tõde ükskord ilmsiks tuli. Esialgu ka kogus kummaline Klaato kummalist kuulsust. Plaadimüügiarvud kerkisid järjekindlalt ning üha rohkemates raadiojaamades haarasid üha rohkemate tee jettide käed tihedamini klato albumi järele. Sealt mängiti lugusid ikka sagedamini ette ikka vürtsitades asja omapoolsete biitri spekulatsioonidega loomulikult ning plaatu plaat on elu seeläbi sama, loomulikult aiva suurenes. Seitsmekümnendatel taastada on sageli olnud küll, mida nimetatakse sõgedaks vahelisest lihtsalt sellepärast, et need sõnad ütleja voolest sedasi kõrvuti ladusasti kokku kõlavad. Aga Meil on aeg, muidugi küll tagantjärele tundub, ka popmuusikas toimusid seitsmenda kümnendi keskel inertsist veel mitmed eelmise aastakümne hoiakud ning 60.-te aastate pärandiks 70.-te popis oli muuhulgas Kado isevärki igatses kuulsatel Liverpool klite järele niinimetatud uusi biitleid oodata jalad osa ja vahetevahel arvati, et ei näe, juba olemegi nad leidnud. Tavaliselt kui selgus, et ei olnud lõikad mitte biitleid, vaid vaid näiteks Elton John visleid. Aga asi nendega muidugi üsna arvukas osa inimkonnast lootis eelkõige näha meelsamini vanu biitleid uuesti ühe mütsi alla kokku kogunemas. Ja see, et Kanada grupi Klaatuga juhtus see, mis nendega juhtus. Et neid ekslikult aga seest erakordse õhinaga tükk aega peeti, liverpooli nelikuks tuleb samuti visata, püsinud biitligatses arvele kanda ning vehkida meelepete praegu tunduda kaunikesti lapsik, võib seda muusikalisest küljest mingil määral isegi mõista. Albumi mitmete laulude põhjal võis heauskne on tõesti oletada, et tegu oli tema lemmikutega juhul muidugi kui heauskne. Ma olen veendunud, et kuus aastat peale laiali pudenenud pudelemist peavad biitlid jätkama ilmtingimata just sealt, kus neil asi viimati pooleli jäi. Sest jah, sadasid orkestreerinud laadset seadet, kõik need uhked trompetit, armsad keelpillipartiid, mitmehäälset vokaalharmooniat meenutasid mõneti häbi Rõudi aegu ja pealegi ballaadlikest palades, mis Klaatu jätta tõesti mõnikord mulje, et lauljaks on selles bändis kui mitte Paul McCartney, siis vähemalt Harrison. Aga seda tõsiasja võis olime tunduda, on jällegi stuudiost püütud tikkida pilviselt, nagu maskeerida Võnnid. Kitarrile olgu puutes sisse stiil kuni tämbri, valikute ja fraseerimiseni välja näis osutavat alatasa otsejoones George Harrisonile. Ning siis veel lood laulutekstid. Me oleme teie sõbrad, me olime kaua ära, nüüd me oleme tagasi, otsime kontakti. Need ja muud sarnased sõnumid õhutasid kõige pöörasemaid tiitlikummardajaid. Taas kord luulusid, et tegemist salasõnumitega, mis mõeldud just nendele tõelistele fännidele. Selge sellega, et tulin jalg Laatu sellega tõelist fänni vaibeta, arvas kirglik tiitlihall. See on peen vihje, skeptik, peekri häll. Kuidas siis teisiti, klatu nagu meelde tuletati, oli olnud 51. aasta ulmefilmis küll ühe tegelase, tulnuka nimeks ja biitlid. Tulnukad sobisid kirglike fännide skeemi suurepäraselt, sest et mis plaadi oli teinud just äsja, see tähendab siis viiendal aastal poolakad albumi nimega veenus ja Marss, eks ole. Ja Ringo ring oli veidi enne seda oma sooloplaadi kaanepildil olnud kosmonaudi skafandris. Ja samataolisi ülipüüdlike seletusi otsiti ja leiti aiva juurde. Ei lugenud toogiat, mõneski valas õli sedasama kui palju rohkem, võib-olla hoopis Kissi või, või isegi nagu natukese paaksi. Moodi lahkun, kui biitlite sarna. Kuule tõsielukangelane ja 70.-te aastate kalatüdruk Laatu, mida selles kuuldud loos võis pidada küll pigem Kissiks kui kui biitleid selleks plaatutega tollal nende esikalbum, ilmudes ekslikult peetud segiajamist, mille lõppkokkuvõttes reklaamija jaoks kurvad tagajärjed saab ometigi võtta ka komplimendina. Mõelgem, vaatab, alad pidid ja siis tunduma ja ilmselt paljudele kriitikutele, rääkimata fännidest, piisavalt heal tasemel, et ekspiitlikele need ei oleks häbi teinud. See tublija tulles, too moment unustati kohe ära niipea kui 77. aasta aprillis. Ehmatusega avastati, et mõistatuslikus Tartus ei ole iial mänginud ja ei kuulu hull, aga tol hetkel mitte ühtegi kodanikku, kelle perekonnanimeks oleks Lennon, McCartney, Harrissoni staar või eesnimeks pool George ja Ringo, üks John, neil seal plaat on niisugune, hädapärast oli aga siis jälle jäänud Lennon, vaid mingi volas, Chuck. Hullem veel, leidsid seepeale ühe Washingtoni raadiojaama kurjad ja pettunud jäljekütid, kes olid tõe jälile saanud muide, USA äriregistris tuhnides. Need tüübid on ju need on mingid kanadalased. Ameeriklaste jaoks oli juba paljud seegi fakt põlastusväärne kaalada, mida saab sealt tulla ja kuidas me küll lasime ennast nõnda kaua lollitada, küsisid endilgi oma kuulajailt Washingtoni linna tee jätid. Ja vorsti korrutasin enam-vähem sedasama Needki sajad tuhanded, kes olid ostnud, kuulanud Voyage armastavat plaat, esimest albumit tiigil ei paistnud enam absoluutselt hoolivad sellest, et bänd, kes oli teinud üsna väga hea plaadi üldse ja Kanada popmuusika võib olla kõigi aegade ühe ühtlasema debüütalbumi, pealegi tuleb tegelikult ise tahtnud meist kedagi lollitada. Või üldse siis oli Klaatokollik pettuda, ainult isendid naiivse uskumuse ja mõttega, et muusika kui seal siis seisab see enda eest muusika on hea, siis ei ole vaja tegijaid tegeleda intervjuude andmise selgitamise ja iseenda reklaamimisega ja pole vaja kuulajal, teadagi mis nimi muusikategijail on, kui plaat. Imelik küll, rahvas aru saada, aga ei saanud midagi meiena. Aga me ei tahtnud publiku lootust kuuldagi ja ei viitsinud keegi mõelda sellele, et ajakirjandus loomulikult mitte bänd oli see, kes kogu meedia mulje oli suureks puhunud. Kummalisel kombel uskusega jätkuvalt veel plaatusse nende plaadifirma käpituna, mille bosside meelest bändi teine all Põlda otsus tulla veelgi vägevam sisukam menukam kui eelmine. Lootus oli teise valiku nimeks, saab roosas saab või on lugu tuleb, teised plaanid. Lugukanade gruppi Klaate teiselt rikkalt plaanilt hõb 77. aastal Peelt, mis väljaandja firma keppida. Tal on ärihaide veendumuse järgi pidi ära võluma miljoneid ja miljoneid ja miljoneid maailma Meremaale Rooma, nende rahakotirauad ja saama nõnda üheks kõigi aegade kõige ostetum maks muutumaks, kuulatumaks, pop laadiks tegelikkuseks, sootuks troostitama käigud, vähemalt äriliselt. Lootus tallu pealkirjaga leidis suhteliselt vähe kuulajaid, ehkki Klaatoliikmest kontsele plaati tagantjärgi oma parimaks plaadiks peab. Ehkki käpitav Records plaadiõnnetust käekäigust end häirida ei lasknud, vaid ansamblit veel mõnda aega toetas, koosnes Klaato edasine olemine aiva mõrudamatest pettumuse pillidest üha pisenevatest lootuse raasukest. Järgmise aasta vältel ilmunud kolm järgmist kauamängivat sõid ära kõik varasemad ja plaadifirma viimsegi kannatuse lõpeks. Isegi üliedukas uus versioon nende varasemast laulust kool loksutanud kaotantersi esituses ei pakkunud Klaatolei leevendust korralike autoritasude näol ega isegi õiget lohutust tunnustuse kujul. Sest et just rajal oli bändil oma muusika kirjastamisõiguste pärast käimas. Arvata võib, et väga kulukas kohtuprotsess ja poisi kohtuasi küll lõpuks nende jaoks soodsalt lahenes. Siis tollal nimelt tollel ülima kitsikuse ajal ei toonud nende kõige menukam laulmine. Ma mõtlesin, mil moel nad üldse 80.-te alguseni ansambli koos püsida suutsid ja peaaegu et arusaamatuks Inimesed raadioeetris on muusikas nad eikellegimaa, mina olendid, kus mu tänase muusikavaliku autoriks mängi, eks esitajaks on Kanadas Riiopulaatu. Klate liigutav ja heitlik käekäik on jõudnud meenutustest. Vabandasin eikellegimaal, kus ansambel Klaatu peatselt lakkab olemast. See tähendab, et me oleme jõudnud 80.-te aastate algusse võlaKlaato eelviimaselt plaanilt Spišis. See kõlas see outfit ning, ning nüüd ootab varsti oma järge Adolf moonaga hõõglaul, millele kuulus tagasihoidlik au olla pressitud 1982. aastal Klaatuv viimase singli plaadi bee poolele. Nende kahe laulu vahele mahub aga üks jutt ühest väikest viisi tähelepanuväärsest sündmusest, mis sündis kaheksanda aastakümne lõpus siis, kui ansamblit nimega plaat olemas enam ei olnud juba mitu aastat. Mees, kes kunagi klatesse kuulasid, tegelesid siis, kes, millega bändi liidrist pealisest laulude autoris, sealhulgas tükist oli saanud tusameelne Toronto arveametnik. Ametnik, kes mitte mingisugust muusikat enam peaaegu kuulata ei tahtnud, rääkimata mängimisest. Nii suur oli kibestumus. Tulid Reuter oli suundunud ehitusärisse, hakanud kauplema usinasti katusekonstruktsioonide kivikestega. Samas elektroonikahuviline diilov teenis oma saia kõrvase ja soiagi endale komputritega Multi filminduses Vilongariga kolmest mehest ainus, kes aeg-ajalt kaasa tehes stuudio ansamblites oli muusikaga tihedamalt seotuks jäävad. Tõsi, 80.-te aastate lõpus viibis endi regulaator, võib Londonis tööasjus biitlite kunagisi auväärse abilisi orkestreerida George Martini stuudios. Seal olevatki juhtunud, et langile koputati ühel hetkel õlale ja kui ta ümber pööras, nägid seismas söör poolne kaardnik iseennast. Seal Mart, nii selja taga vasemal pool seisnevad ihukaitsja, kes solvuvad pirakas nagu kaks Riia Dinamo hokimängijat sõrmakaadi selja taga, paremal pool seisvat ihukaitsja, kes olnud suur, kui kolm Riia dünamo hokimängijat ühtekokku mikserda pool kaardil olla olnud kulmud tõsiselt kipras ja nagu murelik, kui ta uuris, et ah sina, siis olidki see kutt, kes mängis tolles biitlite bändis või kuidas kunagi fotol olev lahukes olevatki McCartney ja tema turvameeste nägemisest hetkeks kõnevõime kaotanud. Ja kes McCartney küsimuse peale veel teist kordki hetkeks kõnevõime kaotas, leidis natukese aja pärast ma kõnevõime jälle kätte, õnneks tagasi puhkas tasakesi ja seletas siis tulevana loomekaardile uuesti lühidalt ilma kirjutamata ära. Kolm Klaatuse tähendab, olid alati biitleid nimetanud loomulikult ja neid üht-teist õpilegi püüdnud loomulikult. Ja arvata võib, et mõnigi lugu kõlas ka pisut biitlite moodi. Salakavalalt pistik nime seljas liugu lasta rahast Beta polnud nad kunagi tahtmatult. Selles loos räägitakse veel sellest, et McCartney kuulanud Vilongi peaksime viltu toime selginenud lüpsald ära kuulatud ja Söör Paul McCartney jäänud uskuma. McCartney. Mul on üks väga arusaaja mees. Tundub, et temasarnaseid pole klapi juhet kohanud, kuigi tihti ei oma kooslangu päevil 70.-te lõpus, 80.-te alguses. Rääkimata sellest, et hiljem Inimeseks raadio kahega meeleni muusikatund, eikellegimaa, kus täna on pisitasa ümber tõstetud kanada kummalise kõlaga kauni kõlaga, liigutava saatusega popendik, Laatu lugu ja mängitud meistrina muusikat aastast 73 kuni 82 hakkab end tasapisi tasakesi ära lõpetama. Te olete pärast põnev, ei kellelegi. Eikellegimaa siin oma nähtamatut piirikesed kinni selleks et nädala pärast need uuesti lahti teha ja siis juba teistsuguste helipiltidega uuesti Raadio kahe eetrisse hiilida. Samal ajal siiasamasse kohta koos sellesamuse kirikus neitsiga. Tänase tunni lõpuminutid olla natuke proosalised ja pisut kosmilised, ühtaegu üsna proosaline, võrdlemisi rahulik, vähemasti on selle saatel tegelaste kunagise Klaatu kolmikut. Elame Johnlast, Jukk terid, weiter lang. Pärast seda tuleb 80.-te alguses oma ühise Klaatu elu murtud meestena. Lõpetasid on viimastena aegadel reeglipäraselt kokku tulnud üks kord aastas mitte enam selleks, et muusikat teha, vaid selleks, et lehitseda arveraamatut ja lugeda üle ühiskassat. Koos oma endise mänedžeri frantiimsega kellest praeguseks on saanud üsna edukas muusikakirjastaja klatu kassasse, nagu selgub, üht-teist ikka ajapikku kooriv. Seis pole küll ülearu hiilgav, aga lubab äikest väikest tulu jagada ja lubab vahetevahel välja anda ka mõne retrospektiivne kogumikalbumi. Kogumikalbum, meil on enamasti suuremalt jaolt kohata 76. aasta debüütplaadi palad, mis kõige sagedamini tehasel eikellegimaal kõlasid ja millistest üks kosmilise nimega Little neutruino selle saate lõpetab. Nägemiseni nädala pärast. Eikellegimaa.