Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Aumeestena eelmises saates lubasin, et räägime täna tingimata muusikasaadetest, aga alguse teen siiski kuuldemängude võistluse žürii koosolekult 40 aastat tagasi ja küsimus teile, head kuulajad, kes rääkis. Teatavasti kuulutati võistlus välja Eesti Raadio Kirjanike Liidu ja teatriühingu poolt uute originaalsete raadioteoste saamiseks. Juba praegu võib öelda, et võistlus on kõigiti õnnestunud. Meile saabus 116 käsikäes ja see kõneleb meie raadioteatri populaarsuse kasvust. Žürii, mille koosseisu kuulusid peale Eesti raadio esindajate Lembit Remmelgas, Olaf vutt, Ants Saar, Lea Tormis, Sergei Levin ja Ervin Aabel töötas pingeliselt ligikaudu nelja kuu vältel. Selle aja jooksul vaagiti iga teos väga hoolikalt läbi. Iga teos loeti vähemalt kolme inimese poolt. Viimasesse vooru pääsenud teose taga loeti läbi kõigi 10 žüriiliikme poolt. Kokku koostasid žüriiliikmed selle aja kestel 440 retsensiooni ja kogu selle üsna ulatusliku töö tulemusena otsustas žürii välja anda üheksa auhind. Taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri tuli raadiomajja 1955 ja mitmel pool on kirjas juskui. Ta lahkus juba 61. aastal, kuid samal ajal toimik käskkirjade raamat kinnitavad, et alles esimesest jaanuarist 62 tuli lõpparve. Igal juhul meri tegi tänuväärt tööd eesti kuuldemängude arendamisel selles mõttes, et oli ühtmoodi tugevalt kirjanduses, teatris ja keeltes. Ja just tema perioodist on rohkesti õnnestumise, eeskätt tänu repertuaarivalikule. Ja just Lennart Meri algatas Eesti raadios kuuldemängude võistluse mille koosolekule saime siis kaasa elada. Aga nüüd siis mees sõnast, härga sarvest. 64.-st aastast ilmus eetrisse muusikaline tund ei sinna paljudeks aastakümneteks. Kaks inimest on just eelkõige kilbile tõstmist väärt. Need on, et ta Selberg ja Helve võsamäe, mismoodi nemad, raadiomajja tulid? Ma tahtsin väga ammu juba raadiomajja tööle tulla, sest kui ma konservatooriumis kompositsiooni õppisin ja mida see komposiitor siis ikka leiva teenimiseks võib endale välja mõtelda, toredamad kui näiteks tööle raadiomajas. Aga ega see raadiomajja ei ole ju alati nii lihtne ja hõlbus tööle saada, sest neid tahtjaid on palju ja pole ju nii, et astud uksest sisse ja sul kohe keegi hakkab kahe käega kaela ümbert kinni, et küll on tore, et sa tulid. Ja nii oli ka minuga. Ja ma töötasin esimese aasta noodikogus, kui ühel päeval tuli meie Laagna peatoimetaja Ants Sõber sinna ja ütles, et tead, et meil on toimetuses kiiresti ühte inimest vaja. Kohta on vaba, et kas tahad tulla ka ta oli kaval mees ja ta ütles, et sul on kaks tundi otsustamiseks ja mitte rohkem mitte midagi. Ma mäletan seda, et kui ma siis olin selle kontrahti ära teinud ja siit uksest välja Läksin, vaat siis ma vaatasin kella, kell oli kuskil päeval kell pool kaks ja see hetk on lihtsalt niivõrd meeles, siis ma mõtlesin nii. Nüüd ma olen toimetaja ja mõtleksin, et millegipärast siin oli ka mingi niisugune seesmise uhkuse varjund juures ja nii nagu see töö tookord hakkas, ma olen siiski seda pes samasuguste tunnetega don. Aga muidugi, kui ma siia tulin ja kui ma tutvusin nende inimestega, kes siin töötasid, siis ma hakkasin aru saama sellest, kui raske töö see on ja kui tore töö see on, hakkasin vaikselt väga austama neid inimesi, kes seda tegid käia, see töö nõuab väga suurt ausust. Ma olen teinud vähe otseülekandeid. Aga mulle meeldiks veel teha mõni otseülekanne, sest minu meelest see kontsentratsioon ja pinge, mis on otse ülekandes, see on suurem kui kuskil mujal. Kui see siis lõpuks on valmis saanud ja ja saade on otsas, siis see rahulduse tunne, mis sellest jääb, on ka suurem kui kusagil mujal. Ja selle nimel maksab modishistada natuke. Vello vektori raadiomajja 1964 niisiis kummardanud raadio jumalat 37 aastat aga õigupoolest oli neid altareid kaks. Alustasin tööd meelelahutussaadete juures, seal sai päris hulk aastaid jätkuram Lanetu esimestel aastatel, siis hiljem ma läksin õigemini viidule muusikasaadete toimetuse muusikas tonni siis need vanad sidemed katkenud meelelahutustoimetusega niitma. Teen siis ka nendega koostööd nagu meelejahutaja juures ja kasiino tunnistamiseks. Lasen tal vahest sellega, et mulle raadiotöö tõesti istub, minul iseloom, nagu seal valgule nimetasite, mind on raske kätte saada, selles mõttes mulle meeldiv kabinetis istumine. Mul on võimalus foonikates käia kuulatel linti lõigates kokku mängida saated ja see on niisugune. Iga päev on see asi uus, kuigi näiliselt vanaks, aga meeleolud muutuvad ja muusika on teine. Meie komitee on siiski alati neid võimalust avanenud, kui on vaja kuskil saated mina tegema, kas pilisi džässifestival nimetan või Moskvasse Leningradi kui mõni huvitav üritus on? Selles mõttes nii palju, kui ma olen kokku puutunud, ütleme teiste komiteede inimestega ja ma pean ütlema, et meil on need võimalused kuidagi tunduvalt avaramad, kuigi nagu summad peaks olema kõikidel komiteede lörtsida. Mulle meeldib rohkem jah, niisugune esinejaga improviseerimine, vahelganis, väikene aasimine või rohkem sõnademäng. Ma ei, arvan, et kui me ütleme ausalt nest kidakeelsed, kui on neid inimesi ja 90 protsenti inimestest oskab nalja hinnata ja kui sa mõne, kas mõne anekdoodi saad inimesel rääkida, mis teda nagu kaasa viib, siis ta juba unusta pärast. Et oli juba juttu meelelahutussaadetest, siis meenutagem, et kõige kuulsam, aga ta ei olnud vist küll rameeto, see on meelelahutussaadete toimetusnahku esitähed lahti mõtestada on mitu varianti, üks on näiteks reportaažid, auhinnavõistlused, massimängudest, raadioprogrammid, tantsuviisid ja optimism. Aga neid on ka teistmoodi võimalik lahti lugeda, neid esitähti näiteks raadio, rasus, aktuaalsus, mitmekesisus, elurõõm ja teie osavõtt ja Vello Mikk, nagu kuulsime, on aastakümneid seal kaasa löönud. Tõsi, ega Rameeto ei sündinud tühjale kohale. Laupäeva õhtu kõigile oli viiekümnendatel aastatel meie ringhäälingus kõige kuulatum odavamaid saateid. Isegi aastakümneid hiljem võib kadestada kaadrit, kes siis saadet sisustasid. Georg Ots, Jüri Järvet Eino Baskin, Voldemar Panso, Jaan Saul, Uno Laht, Liivaku, Leena, Hardi tiidus. Iga saade tõi raadiomajja sadakond kirja. Ometi on teada, et kaugeltki iga 100. kuulaja ei vaevu sulepead kätte võtma. No selge see, et aeg teeb oma korrektuure väärtustes ja hindamistes, aga mängin teile siiski ette alguse loo. Laupäeva õhtust. Saade kandis pealkirja süstaja mikrofoniga. Peategelaseks Valdo Pant. Aga kuudetega Elfriide Ilves häält. Tere head laupäeva õhtuti kutsume raadio juurde vanu sõpru Uuejõe kaldaid, tuhk ja metsalaki solguti, been peredeni, tammeperenaist, kuusekära kalamehi, silla valla metsakuningat, poola Joosep, sädeme sovhoosi niidumehi, Tartu õppejõudu, sistaja Haviga Kõpu tippu, viimast parvepoissi Halliste päästma laevatehase peainseneri ja nalistki allika, mustade toonekurgede pesameistrit. Me kutsume kõiki peensusi Raudna, Kõpu silla val lemmjõe, Halliste ja Navesti kaldaid. Kutsume kõiki, kes peavad lugu rännu rahutusest ja lõkkesuitsust ning kes ei peakonnametsloomaks kylge. Alustame saadet, siis ta. Kusjuures on kaos, kaos, mille kõrval maailma loomise aegne oli kroonukord. Sa võid leida mikrofoni, uhhaa, potist või pakki kummisaabast ja õngekonksu. Ristmikust. Siis raputatakse kotisuust kaldapervele, leppinu pulki ja neist peab saama laev. Vesihall, mille pardal on kaks meest, reporter viis ja mereväekord. Veel ei ole teada, et filmirull, mille tee hankisid võhma noormehed on juba ükskord täis võetud ja võib-olla just praegu, millal te raadiot kuulate, ilmutab üks hea südamega võhmalane filmi, kus ei ole peal ühtki võtet. Ei ole viga, meil on selle eest kõik võtted topelt. Kuid ärgem rutakem ette. Veel ei ole teada, et paadi kokku on see paik on kaetud teatud pastaga, mis kõneleb hanekasvatuse õitsengus. Raudna ülemjooksul on liiga pimedate eraldada tühiseid detaile. Käsikaudu lastakse süstvete Bei puhkpillimarssi ei pidulikku teelesaatmist. Ja šampusepudelit ei lööme loomulikult mitte katki. Tavalisel viisil see kõik algaski. Ja harilik oli ka kõikjale. Esimene laager, mis ei olnud veel teeninud verise parmu laagri nime. Mõnus surin kontides. Lõkke pragin, sume öö ja hõõguvad söed. No kui on ja kõik lõkke äärse jälle kokku Puure näed kõrgelde. Ja siis mu juurde astunud. Seda rohkem on seal. Ja ja nüüd kui laulvat matuudiga ja ta saab seda. Pedaja palun kinni. Kus sa lähed? Kas teie sellepärast tõmbate nüüd kõik heina kuiva heina, kui et meil oleks, mida telgi põhja alla panna? Ja kas aga seda sellepärast hästi kaugest otsast peale, et mitte neid linnaolusid üle 100 ta ei, mitte sellepärast, kelle, lihtsalt et tulin netest ja hakata kohe häälekalt Tealeja tellitavates lõpetajad, aga nägite ikka tõlkija nägin. Kas te märkasite ka, et üks rõhkkonnaga natuke väiksemaks jäänud öö jooksul ei ole silmapaistev. Nii tehti raadiot üle 40 aasta tagasi, mil reporteri kartnud vihma ega pimedust otsis tundmatuid paiku ja inimesi. Räägime nüüd ka muusikat tegijatest. Peeter Saul tuli Merk kuuluvit toetama estraadiorkestri juhatamisel 63. aasta lõpus. Enne seda tunti teda eelkõige ikka pianistina. Aga Rostislav märk kuulumist oleme vist teenimatult vähe rääkinud, sest tegemist oli eriti suurte kogemustega muusikuga. Juba 29. aastal mängis ta tantsuorkestris juhatas enne sõda orkestreid Clippers, rääkimata tööst tagalas. See lubaski tal mitu aastakümmet orkestrit üksinda juhtida, lisaks seada pillimeestele ligi 500 meloodiat. Aga eks ole ju teada, kui palju ettevalmistus, tööd, orkestratsiooni ümbertegemist ja proove vajab kasvõi kolm minutit kõltliku lindistust. Järgnevalt juubelijuttu Merk Kuuloviga, mida tollal ajas Ivar Kel muusikaõpingud, ma alustasin 10 aastasena, kõik meie kuulajad, kes praegu on raadiovastuvõtjate juures, tunnevad Rostislav märkuulavit, nad on näinud teda sageli kontsertidel esinemas. Ma mäletan, ma olin neljateistaastane, kui ma asendasin sümfooniaorkestrid. Rostislav Merk kuulav tuli mängima riigi Ringhäälinguorkestrisse 1933 ja siis oli juba tööpäeva moodi. Hommikul kolm tundi harjutati Krulli käe all, õhtuti olid viis korda nädalas kontserdid. Aga riigi ringhäälingu lõpuaastatel omandas orkester juba õiget dimensioonid. Raimond Kull siis Olav Roots olid dirigendid ja 40 meest orkestris, kõik olid konservatooriumi lõpetanud või õppisid seal. Muide, ega sõja Landesse nendel Revali ajal ka mängiti tõsist muusikat. Tõsi, nii dirigendid kui muusikud väga paljud olid sunnitud 94 põgenema läände. Aga pärast sõda ikkagi muusika andis lõviosa saatemahtudest. Heljo Miilen, kes tuli raadiomajja 1944 audi muusikasaadete vanemtoimetaja kuni 75. aastani, meenutab, et näiteks kuuekümnendatel aastal sisustasid muusikasaated keskmiselt 11 ja pool tundi päevas. Ja saatekava koostamisel aitasid väga palju raadiokuulajad oma ettepanekute nõuannete vahelisi kurjustamisega. Näiteks 59. aastal laekus Eesti raadio muusikasaadete toimetusele 6000 kiievi. Ja tuletage meelde jah, et meie kõige kuulatavam saade muusikaline tund sai alguse just kuulajate soovidest kui saate vorm mis võimaldab endasse koondada Mitmekesise temaatikaga ja erinevates vormides muusikat. No ringhäälingu sümfooniaorkestris nii palju, et kuni seitsmeni aastani kandis ta seda nime, siis ERSO Neeme Järvi juhatas meie rahvusorkestrit 12 aastat, enne kui kompartei nõudis tema eemaldamist, sest proua Järvi oli juuditari, kel õigus emigreeruda lähteaga. Üks muusikaga seotud saade on veel rääkimata. Jutt laulupidude kajastamine Huber Heltermaa räägib 1969.-st aastast. Vast üks kord elus on inimesel võimalus otse mikrofoniga sõit terve laulutrass koos lauljate, tantsijate pillimeestega läbi alates võidu väljakult koos laulutulega kuni lauluväljakule. No ühesõnaga see moment üldse näha kuulda kõike seda tervel lauljate rongkäigu trassil on jah omaette juba midagi niisugust, mida üsna raske on ka tagantjärele seletada ja edasi anda. Ja võib-olla kõige ülevam moment on see, et mul oli võimalus näha sama üldlaulupeo lõpu, me sattusime selle lõpuajal, Ene Hiioni, Lembit Lauriga koos laululavajuhtimispuldi, õieti õigemini sellena dirigendipuldi alla. Ja siis kuidas kahelt poolt need rahvas reageeris, kuidas lava ja kuidas see tohutu vaatajaskond. Ja siis laulupeo lõpp, niisugune ootusärev lõppsugune õhus oli nagu 1000 elektrit, mis aga kunagi ei plahvata niisuguse kärgatusega. Saate lõpetuseks anname sõna mehele, kes alustas estraadiorkestris teise maailmasõja viimasel aastal aga kogu Eestimaa teab teda märksa rohkem saatejuhina ja muusikast vestjana. Mõistagi on see Valter Ojakäär. Ansambel bobisaks laulis praegu raadiost ja juhatas sellega sisse kolmanda lõigu ringhäälingust ja muusikast läbi aegade. Siin tuleb juttu lauludest. Inglise autor huvit com on kirjutanud ühe huvitava lause oma raamatus. Kus ta ka analüüsib. Levimuusika saab Dust levimuusikaelukäiku. See lause kõlab niimoodi. Raadio latraw kretiin dekoratiivseks kastis Kogistab alla meeletu hulga laule, luues löök numbri seitsme päevaga ja tappes ta ära 60-ga. See on selles mõttes väga tabav lause. Et nii see tõesti on. Ringhäälingust sai kõige levinum kuulamise allikas ja tõepoolest see, mis raadios kõlas, see läks moodi.