Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad. Õigupoolest on sellele perioodile ametlik hinnang veel andmata. On küll arutletud Eesti ringhäälingu rolli üle tollases kultuuris eesti meele ja keele hoidmisel talletamisel ja rikastamisel Nende muutlike aegade kestel. Ühelt poolt oli ju Eesti Raadio 40.-test kuni 80.-te keskpaigani lähedalt seotud tollase režiimiga kuuludes ise Nõukogude võimu propagandamasinasse, mida riik kinni maksis. Aga asjal on ka teine pool ja sellepärast annangi sõna Aados Lutsk-ile kes pidi kogu aeg laveerima kahe pooluse vahel. Valge maja ehk partei keskkomitee ja rahvas. Juba 64. aastal, kui ma eksi, Me hakkasime ühiskondlikud nüüd korras uurima auditooriumi teatas, see oli isegi natukene skandaalne tol ajal, sest Nõukogude liidus oli niisugune, ma ütleks kriminaal, reaalne vastuseis, igasugust uurimuste sest omal ajal pandi inimesed kinni selle eest, et nad uurisid ühiskondlik arvamus, sellest nähti suurt vaenuliku seisukohta, et otsiti ütleme, toetus rahva poolt, et näidata, et nõukogudekorras niisubjale Lääne mõju kogu see süsteem on, nagu sealt üle võetud. Seda siiski tegi. Ja ma pean ütlema vabariigis võib-olla oli see kõige kergem. Kõige raskem oli just Moskva poolt ja Pravda ajalehest väga teravalt kritiseeris seda. Ja muidugi see tekitas Tartus meie juhtivate tegelaste ja väga raske oli seda professionaalselt luua. Sel ajal oli see meil väga tähtis. Kas sellepärast, et üldse Eesti Raadio. Ma ei räägi teiste tolleaegsete Nõukogude Põhilistes probleemides, miks me nyyd tõsiselt sellega tegeles Moskva raadio muidugi, saades juhtnööre Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitees, püüdis ilmtingimata rahvuslikku keelt välja tõrjuda ja programmi nii üles eeldada. Veerand tundi ütleme kas eesti keeles läti keeles veerand tundi venekeelse pooltund ja pool tundi, aga tekkis niisugune situatsioon, et inimene pidi venekeelset programmi kuulama, faktilist aga tekkis vastupidine pilt, ei kuulatud ühtegi, kuulates niisugune keelte virvarr ja Soodoma ja Gomorra, no ärritas inimesi. Ja selle asemel et saavutada seda, mis arvati saavutada just vastupidi, kuna meie läksime vot selle kolme programmi süsteeme, siis kutsuti kokku, kus üleliiduline nõupidamine just Tallinnas. Otseselt Meid ei rünnatud, aga anti mõista. Vene keel on ikka see keel, mis on priimakeel, mis peab esimesel kohal olema, et see tagab rahvaste sõpruse ja nii edasi, nii edasi, siis me näitasime oma oma ühiskondliku, selle arvamuse uurimise grupi tulemusi. Et vastupidi, väga tubli meeskond oli siis no panud laureši Trikkel järvsoo ja enne, kui Päevakaja üldse esimest korda oma signaali eetrisse andis oli. Iga päev siis oli veel Feliks Kaasik, meil iga pääsemaid tegime päeva ka, ilma, et me realiseerisime, kontrollisime, kas on üldse mehi jõu. Piisab selleks, et iga päevaga jääb ja ja see oli meil väga suureks toeks. Veendusime, ütles me oleme võimelised noorema, isegi selle treeninguga nii palju juurde, pind. Selleks ajaks loodi ka välisinformatsiooni teenistus. Siia tuli üks keskkond, brigaad, meie tööd kontrollime ja oma suureks hirmuks aastuseks. Ja selle eesotsas oli üks keskkomitee tööde suures tavalises korraga, et meie teeme kommentaare, välispoliitika ikka jumala, kuna see oli monopol, see oli ainult Moskva õigus, et kuidas üldse niisugune püüdsid varem ära sõita, et ettekanne seda Moskvas ja ei läinud kuigi palju aega, kus nõuti Käbinoni ära sõitnud, siis sõitis Lensman ja komitee esimees Jaanimegi kutsuti Moskva keskkomitee büroo. Ja seda juhtis sel päeval Väramise halva kuulsusega ma saan aru selles, kuidas need kaks meed patuoinas, kes pidid vastutama selle monopoli rikkumise eest, kuidas nad siis ootasid oma järjekorda ja kui nad seal sisse tulid, siis käsutad Kosof mingisid minema. Ma ei taha tegemist teha, las Käbin klaarib neid asju. Ja nii need kihutati minema. Aga siin ikka meestel jätkus seda julgust ja mitte mingeid sanktsioone ei järgnenud. Ja meie halb skandaalne tegevus muutus eeskujuks paljudele teistele rahvuslikele. Miks sageli põgeneti muusikasse selle sõna heas mõttes et muusika on rahvusvaheline, ajatu ja kui muusikasaateid kokku pandi, siis oht sattuda KGB või kompartei rõhumise all oli väiksem. Mängin teile ette katkendi ühest raadiosaatest 1966.-st aastast, kui Eesti raadio tähistas oma neljakümnendat juubelitpäris. Sümboolne oma ajastule. Peale selle veel saab kuulata veel seda muusikalist tundi. Missugused need lood on, mis teile kõige rohkem meeldivad? Minule meeldivad rohkem vanaaegseid, ütleme, Johann Straussi valsid ja, ja tema tuud. Nonii Straussi mass on jah, ilus maitses muidugi. Kas olete pillimees, on noorest peast? Ikka olen, mina olen rohkem kannelt ja mandoliini mänginud ja noh, siis ongi muusikamehel õige muusikapalaga kuulata anda. Paljudel aastaid on kolme nädala pärast saan 75, näete siis kohe juubel päris tulemas, nüüd küsime veel nime otsa ka. Siis saame nagu õnnitleda kohe. Minu nimi, vant Ferdinand pikat, esimene väädi oli kõrvaklappidega. Ja siis, kui seda külase köige tuli, siis läksivad kõik seal muruna kokku, kuulame, mis imeasi on esimene kord suma koodžoysi staapi, perekultuurmaja, siis lahtisena kuulama, siis pidid maksma 10 senti. Nii veereb aeg. Tema Lätile oli seekord elu lõpuni ununematu sündmus kuulda häält, mis tuli läbi õhu nii kaugelt, et rääkijat ei olnud nähagi. Kulus aga vaid napp mehe põlv ja tehnika imestus. Tõsi küll, asendamatu, kuid ikkagi igapäevane tarbeese mille kohta tänane põlvkond ütleb, et mängib, teen õhtut läbi, teeb seinad paksemaks ja kui midagi kuulda on, eksis kuuluvaga. Noh, selle saate puhul oli tsensori küll raske solvata. Ivar Trikkel jaoks peab siiski ütlema, et kohatise liigse ilutsemise kõrval oskas ta siiski kanda vaimsust. Kultuur oli Päevase Pedagoogilise Instituudi professori Meelis maa vanim säilinud lintringhäälingu arhiivis on 55.-st aastast, mil Trikkel usutles Eduard Vilde abikaasat Lindat. Aga siit jõuame juba 60.-tesse. Selleks, et üldse mõista minevikuaegu, ei piisa meile ainult ajaloolaste tööst ja ajaloolistest uuringutest, vaid seda elu hõngu tahaks ka saada ja see tuleb läbi inimeses kõneluse. Sest kuigi ta räägib omast ajast, seal on tema isiklik suhtumine, tema emotsioonid ja seetõttu ma arvan, et ringhäälingu arhiiv on üldse kultuurilooliselt väga oluline. Ja õnneks me oleme seda siiski ka juba üsna varakult koguma hakanud. 53, neli ma ei tea, et kuskil mujal oleks nii süstemaatiliselt kultuurilugu kogutud kui hea meel on ju nüüd ka häiri fonoya fotodokumentide arhiiv, aga nemad käivad sageli ja võtavad meilt ja kopeerivad siis endale. Ja teatri muusikamuuseum on ka nüüd hilisemal ajal hakanud tegema ja ma tean, et ka mõningaid meie linte ta võtab ümber. Reporterid peaksid tunnetama siis iga oma missiooni, mitte ainult hetke sündmust operatiivselt vahendajatena vaid Eesti kultuuriloo kujundajatena. Ja kui algusaegu mõelda, siis Ringhäälingu vabanemine läks küll küllaltki kiiresti alates Valdo Pandi tulekuga ja juba 58 eks ole Päevakaja sünniga operatiivne infoteenistus, kuid teatud niuksed kaanoniti ja, ja piirikupits olid ju ikka, millest nagu üle ei lubatud astuda. Ja siin ongi ringhäälingul olnud eriline osa Eesti ajakirjanduse uuenemisloos. Seepärast kui ajaleht oli kindlalt neli lehekülge, mis sageli kordasid veel 11, nii noorte hääl kui Rafael ja seda ametlikku materjali nii palju, et midagi inimlikku sinna väga harva õnnestus juurde lisada. Samal ajal aga ringhäälingumaht, ütleme, et oli alguses seal kuskil 15 tundi, eks ole, need on juba 39 tundi või palju see ongi praegu siis ka sellel 15-l tunnise saatepäeval oli võimalus lugeda ette see kohustuslik mis tuli ametlikke kanaleid mööda eta edasi kanaleid mööda, kuid jäi aega juba muusikale, jääga, kirjandussaadetes, kuuldemängudele. See oli meie võimalus eemalduda kohustuslikus poliitikast ja, ja kultuur oli muidugi, kas see, milles andis hoopis rohkem teha, sest kui me analüüsime praegu meie möödunud aastakümneid, siis ega Eesti professionaalne kunstlikul too ei käinud ju alla nendel aastatel, see oli üks väheseid enese avaldamisvõimalusi ja tehti väga ilusat tööd või meie laulupeol. Need mehed ja naised, kes tulid raadiomajja tööle viiekümnendatel ja kuuekümnendatel, vajutasid eetris omanäolise pitseri mitmekümneks aastaks. Andekaid raadioajakirjanikel polnud teist väljundit kui Eesti Raadio sõltumatute erajaamade AEG saabunuks näiteks Toivo makile alles 30 aasta pärast. Tollane tartlane Mac, kas pole sümboolne perekonnanimi raadiotegijale meenutab oma sattumist ja jäämist mikrofoni ette, nagu talle kombeks ikka huumoriga pooleks. No teatud vanuses noor inimene ju tahab kõike ja seda kõike teha ja igale poole oma nina pista ja, ja edasi, siis oli vist siis edasi selle Tartu lehe nimi ilmus kuulutus, et noorte reporterite klubi võtab vastu noori oma liikmeteks ja konkurss või sõelumine on, vaata Päeval sel kellaajal. No ja mina läksin ka, seal olid siis Tallinnast Valdo Pant, keda ma siiski teadsin. Feliks Kaasik oli mees, keda mina olin nagu raadiost kuulnud, kuidagi võeti laua taha ja esitati siis küsimusi, jah, plasti midagi lugeda, jah, küsimus oli imelik, siis ma vastasin ka imelikult ja sa ju tead mitte ainult mina, vaid sina ja mitmed teised Rein küttim kesi, meil diktor olija ene pauges jõudis tervishoiuministeeriumile. Peakontoris oli säärane Tallinna keskkooli lõpu noortest juba loodud, jah, no üks mees on, ju ta nüüd on, kuidas tuleb öelda, filosoofiadoktor, aga filoloog Künnap ja ja sealt siis asi algas, kui keegi ütleb, et kas raadiotöö on huvitav, siis ma kõigepealt vaatan sellele inimesele. Ja enne kui ma ütlen, mõtlen, et milline amet lubab sul käia iga päev erinevatest ustest sisse käia omala esimeste numbrite juures või lihtsalt huvitavate inimeste juures või ka kuskil metsasopis metsavahi juures, kelle oli metsavaht ja vanaisa oli metsavaht, tal on ka tähelepanekud sellest metsast ja loodusest mikrofoniga nagu võid ja siis nagu julged ja võib-olla muidu ei olegi nii hakkaja, aga, aga sa tead, et sa pead minema, kuidas sa selle saate siis kokku saad, kui lähe. Ja vot see töö ise haarab ennast varasemaid ülikooli ajal nii kõvasti, et see ülikooli lõpetamine hakkas venima, sellepärast et huvitav oli minna raadiosse, rääkida, inimestega kohtuda, vahel jäeti sind õhtuks ja pakuti öömaja, viidi sauna või paadiga sõitma või spinningu viskama. Ka tore asi, mis käis pärast nii-öelda intervjuu tegemist, midagi no 61 oli see arvates visse konkurss ja siis sai ka esimene lugu tehtud ja olen nüüd noorematele, kui ma nendes olen esinenud, on öelnud, et noh, mis on kolme küsimusega intervjuu. Ja mina, kes olin spordis harjunud publiku ees olema ja kus vahel plaksutati, vahel vilistati kui halvasti, pallileidja kõike nagu karastatud natukene ometi ma läksin Akadeemiga Harald Habermani juurde, kes tuli Viinist entomoloogide kongressil, no ma teadsin, mis entomoloogia tähendab putukauurijad, putukateadlased ja siis Tartu stuudio tollase pealiku uda Ugastaga, mõtlesime nagu läbi, mida võiks küsida, siis tegime nagu kolm küsimust ka, kui ma läksin seda farmanni juurde, kes oli aeglase rahuliku laadiga iga sõna järel oli paus, niisugune väärikas. Mina esitan oma küsimuse alguses ja tema räägib ja siis ma küsin järgmise ja tema räägib ja ise mõtlen küllatusest pikale, lähevad aeglaselt räägid siis küsisin järgmise küsimuse ja siis vaata Harald Habermani mulle otsa ja ütleb, et aga ma alles sellele küsimusele vastasin. Ja siis ma sain aru, et selle kõrval värisemise ajal ma olin ära unustanud, et mitmenda küsimuse juures ma olen pidanud kolmanda võtma teise juurest teist korda, aga no siis ütlesin jah, aga see oli nii huvitav. Rääkisite, et siia võiks midagi lisada. Siis ta lisas midagi, aga see oli minul niisugune välja ujumine sellest olukorrast, aga edasi baarist häbeneda tänavu sai siis 40 aastat täis, mida kujutas endast Uudo Ugaste kui inimene, ta oli väikest kasvu mees, kui tema kuskile kohale läks, siis enne ta helistas, leppis kokku, täpselt, siis istus hõbehalli, see oli sõbedaks värvitud niisugune reportaaže autobussi moodi, lihtsa bussi moodi, aga hõbedane kaasa läksin, siis ta läks kohale, oli viisakas mees. Aga ta enne oli teinud siiski oma loole nagu sissejuhatuse valmis, et tõmmata tähelepanu. Mis teema, mis puhul, kelle juurde ja need laused olid tehtud korrektselt. Ma ei ütleks, et väga ilustatult, aga siiski seatud, aga edasi ta esitas ka valmis mõeldud küsimusi, aga kui partner oli näha kuskile lähedale teeharu peale, mis on ka huvitav juttude haru peale, siis ta läks kaasa, küsis juurde, nii et ta oli ikkagi improviseerija, mitte täielikult valmis pandud küsimustega reporter, sest pärast sõda ju kõik küsimused ja ka vastused intervjueeritavale ju tehti valmis ja kontrolliti üle ja see oli nagu tõeline kino, kõik tehti enne valmis. Ja huvitav on see Heino lukk, kes oli vahepeal juugasta järel nagu Tartu stuudio ametlik juht ja tema võttis väga üle selle sissejuhatuse ja kui oli tegemist ülikooli õppejõududega, oli tegemist teadlastega neid ei häirinud. Aga kui ta pidi minema, ütleme, põlluservale või kündja juurde, vot siis säärase ameti inimesed olid harjunud kohe rääkima, kohe küsitakse, kohe vastatakse. Siis see andis niisuguse kehva tulemuse ja vahel siis intervjueer ütleski. Ei saa, ma ei oska rääkida, aga viga ei olnud, mitte ei oska rääkida, vaid lähenemine ei olnud ilmselt kõige parem ehk ei olnud läinud vabamaks, nii nagu elu läks, meil ikkagi vabamaksin vaatamata, millises riigikastis me olime, aga Hruštšovi ajal võis juba hoopis vabamalt rääkida ja ka see oli niisugune vana vana mall, mis jooksis kuidagi edasi. Ent raadiotöös pole määrav üksnes mahe hääl ja sõnaosavus, vaid ka kuulmine. Helilooja Heino Jüri salu teenis ümmarguselt 20 aastat leiba režissöörina Eesti raadios alustades 1950. Tollal olid nõuded muusikalistele salvestustel algelised, peaasi, et koor ja orkester oleksid kuulda. Kui aeg nõudis enamat, siis loodi helirežissööride grupp, kuhu läks kaasta Kuivjõgi rekordinaine ringhäälingu sama 50 aastase staažiga Ivalo Randalu meenutab koos temaga toon meistrite tööd kõige rohkem just Heino Jüri salu, kelle puhul oli kilbil loosung. Minut eetrist tähendab tund tööd stuudios. Paljud heliloojad Tambergist alates üle Räätsa ja Pärdi ja Sumera, ütleme, Igor Karsnek ini välja on oma orkestratsiooni kooli suuresti saanud mitte ainult tunnis või orkestreerinud ja täna vaid helirežissööri täna Eesti raadios toonmeister ehk helirežissöör see ei ole, ei tähenda vist mitte ainult muusikalist kõrva, vaid ma olen kuulnud niisugust mõistet akustiline kõrv ja see on peamine, et vot see on nüüd looduse poolt antud Heino nali, absoluutne kuulmine, aga akustilise kõrvallugu on küll nii kummaline, et vaata, mõnele on teda antud. Ja teisele peaaegu. Ta võib olla väga hea muusik ja, ja muusikalise kuulmisega ja kõik, aga ta ei suuda panna ruumis akustiliselt kõlama ühte teost. Jyrka tegi kõike koha, võib-olla kaldus natuke rohkem kammerlikum poole peal olles iseloomustatakse teda siis kuidas ta kolleegid väga tore, väga ilusad hetked olid need, kuidas nemad kahekesi improviseerid klaveril neljal käel ja siis oli nii, et kui tekkis meil mingisugune paus või noh, kas või pool tundi või kuskil, no vahetevahel olime kõik koosmajas siis esimene asi, istusid nemad kahekesi sinna klaveri taha ja siis läks lahti, üks võttis, teema teenib impraseeris kõrval ja noh, niimoodi niisugune võistumängimine, isegi need olid väga toredad ajad, mõistvad. Ehkki salvestati nii klassikalist kui kerget muusikat, ma ei teagi, kelle töö nüüd järgmine on, mis hakkab kõlama, võib-olla oli see Vello Meier, kellele sageli usaldati just kerge muusika alal kõige vastutusrikkamad operatsioonid. Aga lõpetame täna meenutuste, saate, Uno Loobi ka. Ja sellega on seekordne siin Tallinn, Tartu Türi saade lõppenud Kuulmiseni nädala pärast. Armastusel kummalised. Armud vahel. Armud. Vahel on kuuuurija. Ei meenu, aga juhtus. Levira vihmasaju torma. Kevadine. Tilgaga nulla kesti. Aga lõbusa reetikeks saaga Saveesi. Ilm hämardus loojuks, päike, meie kohal taevas, tina hääl. Silmis aga leidsin mis nishi. Nüüd eksseppa hajutanud. Kappargisla. Ilm hõlmatus loojuks, päike, kohal taevas tina. Su silmis aga sillä äike, mis siiralt su Jaba Püüdhex. Hajutanud. Kappa nägisla. Lääris.