Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Mõelge, kui kaua võtab aega, enne kui seemnest saab ristik seejärel pisikesest võrsest. Vägev puu. Aga eks midagi taolist märkame ka ringhäälingus, võtame kasvõi stereoheli. Selleta ei kujuta praegu ette ühtki raadiot, vaata et. Aga esimene katse tehti Eestis tänavu 40 aastat tagasi. 30 aastat tagasi jõuti regulaarsete stereo saadeteni. Sellele eelnes 70. aasta kevadel esimestena Nõukogude liidu stereo otseülekanne Estoniast esimene stereo kuuldemäng. Nii et terve ajastu Kunivata märkame sedagi, et ühel aastakümnel algatatu kannab vilja alles järgmisel räägin 60.-test 70.-test, näiteks 965 loodi ühiskondliku arvamuse uurimise grupp. 69 arvutuskeskus 71 uus raadiomaja. Sellest perioodist vestavadki need kolleeg Vello Mikk, kes omakorda küsitleb 26 aastat Eesti raadiot juhtinud Aados Lutsk kit. Esmaspäeval oli telefonikõne valgest mäest, otsiti meele, jahuta lint, mis pühapäeval oli lauldud Tel Avivis Iisraelis, kes lubas niimoodi. Tuli välja, et mingi paks härrasmees oli sõitnud sinna rannamõisa lohusalusse ja oli kuulnud raadiost jah, seda meel jahuta, aga seal laulis Peeter Randma prantsuse keeles selawi ja reaalkoolist televiisorit. Ja kuulati üle ja selgus ei olnud midagi palju, mitmed niisugust algatust, meiepoolsed, kandilised, niisu teatud skandaalset iseloom. Ma ütlesin, muusika oli üks kõige valusam probleem. Vaikla olla, lõppude lõpuks inimese kasvatus on iga lapse kasvatus, perekonna asi, selle eest raadiuse vastutada, aga ta pidi vastutama, sest need inimesed, kes ei tundnud Bachi, näiteks helistasid me hoiatame etteheited, vaadake et jõulus Bachi muusikat ei oleks. See oli klassika ja kui sa pidi seda nüüd kerge muusikaga asendama, siis tekkisid niisuguse, ütleme siis nagu te praegu nimedest. See ingliskeel oli üldse üks tabukeel, see oli sama hea kui nõukogudevastase propaganda ametlik levitamine jätkus, kui mingisugune isegi every krin muusikat ingliskeelses laulus, mida ei saa vene keeles või eesti keeles lauda jätkus juba selleks keegi helistaks, vaadake, mis teil on, vaadake, mis teil on, ja sellepärast me pidime alati tõsiselt vaagima, mida võib ja mida ei või, ja teine, teie suur elude siin Eesti raadios on kahtlematult see uus raadiomaja, mis siin vanamajast välja vaadates praegu meil siin vastu särab, selle ehitamine ühesõnaga mängis seal, me elasime siin koos televisiooniga, meil oli kitsas ja ta teada elades kitsikuses, tekivad alati teatud probleemid ja just siis, kui televisioon sai oma ilusa tol ajal väga ilusa moodsa maja valmis. Me pidime tõestama, et meil on kitsaks jäänud, aga meil tõesti kitsaks, sest selleks ajaks juba programm oli niivõrd kasvanud. Ja me tahtsime ka normaalsed tehniliselt, meil on vaja tehnilised ruumid, ka laienev stuudiod ja seal ja me hakkasime taotlemas, oli juurdis aga sel ajal kiskuma. D andis välja korralduse, et mitte mingisugust kultuuri-spordi- ja nii edasi ehitusi ei tohi üldse alustada, tükk aega mõtlesin, kuidas sellega olla. Siin oli meil suureks abiks tolleaegne Tallinna linna peaarhitekt Bruns, kes soovitas, et tehke niimoodi, et see on juurdeehitus ja otsustasime, et me ise alustamise lehed siis hakati meil finantseerima. Ja see oli üks minu arust rekordeid tol ajal. Sest see maja ehitati vist kahe ja poole aastaga valmis, nii kiiresti ei ole Tallinnas ükski suurem hoone valmis saanud. Pille õmmeldi pintsak juurde, eks ole? Jätkame juttu nendest, kes olid teerajajad. Esimesel jaanuaril 1962 alustas välisinfo toimetus, sellest kasvas välja iseseisev pressibüroo, no sisuliselt välisinformatsiooni peatoimetus ja hälli kiigutas mees piibuga Albert käär. Teda meenutavat Vambola Põder ja Gabriel Hasa. Tema hääl, sügav mahlakas bass mõjus äärmiselt subjektiivselt ja nagu sundis kuulama Albert kääri eriliseks trumbiks võrreldes teiste välist kommentaatoritele oli vaieldamatult see, et ta valdas perfektselt õige mitmeid väliskeeli. Ja see muidugi võimaldas tal saada paremat ülevaatajat paljudes sündmustest maailmas. See samal ajal ka tingised albarkar juhtiva valis kommentaatorina intervjueeris ka väga kõrgeid ametiisikuid meie külalisi, välismaalasi kõige erinevatelt erialadelt. Ma olen ise kuulnud peolt, kuidas sakslased pärast käärile antud intervjuud küsisid tema käest, et kas ta on berliinlane, sellepärast et ta rääkis niivõrd puhast Berliini aktsenti, aga samal ajal käär oli võimeline rääkima ka Lõuna-Saksa moodi, nii nagu Baieris räägitakse, nii et saksa keele oskus oli tal tõesti ületamatu sama meisterlikult valdastaga inglise keelt ning ka prantsuse keelt. Eks raadiokuulaja teab paremini ikka neid, kelle hääl kõlab eetris. Aga mõnikord, Ta on inimene oma neli aastakümmet teinud raadiotööd ja jäänud ikka kuskile varju Jutansylviacaltlusest teda usutleb Riina Eentalu. Just pressibüroo oli see, kus Silvia kalpus sel hetkel leiba teenis. Alguses oli see lihtsalt pärisjuus, et maltsa raadiosse sain, sa ju tead, et ma tulin juba Leningradis, seal lihtsalt valiti diktoreid reporteriks ja toimetajaks sain ma juba vajaduse pärast. Meie saatekava laienes ja mina kui noor inimene tahtis kangesti ennast proovida ja siis oli vajadus tõlgi järele. Ma proovisin, kui moodustati meie välisinfo toimetus pressibüroo ja tulid meie saated, maailm täna siis ma niimoodi leidsin, et, et see oleks nagu minu iseloomule kõige sobilikum ja seda tööd olen ma siis nüüd siiamaani teinud nii pikkade raadi aastate järele võib vist öelda ka, et mis asi see on, mis raadio täies võluk, sest ega siit naljalt ära ei minda, kuist siia pidama on jäädud, see on täitsa õige. Meie töö on tõesti niisugune, et, et ei oska öelda, mis seob me kõik teda kirume, eks sa tead seda omast käest. Sest meil ei ole ei püha ega pühapäeva, meil ei ole hommikutega õhtut, aga millegipärast jah, ei kujuta nagu ette kusagil mujal peaks tööd ja neid inimesi on, meil vajas väga palju. Raadiol on minu arvates niisugune eriline omadused, et ta väga kiiresti teeb selgeks, kas sinust tuleb raadioinimene või ei, sest ta tõesti ikkagi nõuab rohkem kui mõni töökoht. Meie oma majaski on niisugune diferentseeritud, näiteks meie infosaated nõuavad palju rohkem oma töötajatelt kui võib-olla mõne teise toimetuse saated sest sealne toimetaja saab oma töö aega niimoodi reguleerida, ta teeb, millal tal on aega, millal talle sobib. Võib-olla isegi, kui tal on tuju, aga meil on, on sul tuju või ei ole tuju. Saade on sul täpselt pool kuus eetris ja ta peab sul valmis olema. Kõik muutub, kaasa arvatud eesti keel, sest minu omal ajal teadsin, tahtis öelda ainult õigesti, aga nüüd tohib öelda ka õieti ja veel palju-palju muudki. Nii ja teisiti, kas äkki ei hakka memuaare kirjutama? Ei ole mõeldudki ega plaaditsenudki, aga. Kahjuks jäid Silvia kalpusel, kes alustas raadioajakirjaniku teed juba 1944. aasta mais Leningradis. Need plaanid pooleli tuli ette võtta manalatee. Üldse ei teagi raadio inimest, kes kirjutaks memuaare, kuigi paljudel oleks nii põnevat paberile panna. Loodan siiski, et näiteks saadust Lutsk või Lembit Lauri seda kord teeb. Seoses vanade aegade meenutamisega tekkis mul järsku küsimus, aga kes õrnema soo esindajast on kõige kauem saateid teinud? Minu arvepidamise järgi oli selleks Hilda Raudkivi oma 40 aastaga nii reporteri kui toimetajana. Tema kuulus sellesse põlvkonda, kes tuli raadiomajja ajalehe toimetusest, tegi noortesaateid ning pani kuulajate kirjade põhjal kuku raadioajakirjad teist ja teile. Tahaksin olla ei tohi mõni laps, sellepärast et Liiduimanali väga nõudlik ja ma küll ei töötanud liid võimaniga ühes toimetuses aga mõnikord tegin tema jaoks ka mõningaid saateid ja kui saade oli Lee poolt vastu võetud, siis ma olin väga rahul ja õnnelik, et kui ta ei teinud märkust. Aga ega ta ei ütelnud ka, et vot see on nüüd hästi või ta lihtsalt naeratas ja oli kõik. Aga kui märkuste kohta ta oskas oma märkusi väga ilusasti põhjendada ja, ja mulle selgeks teha, vot nii ei olnud õige, et nii oleks parem. Ja vot tema puul ei tekkinud kunagi niisugust mõnu poolt vastuvaidlemise tunnet või tahtmist, et neid on norimisega tegevust. Vaat väga tähtis on, kuidas end maksma panna noorte juures ja nii oskas seda. Mulle meeldis väga noortesaadete toimetuses töötada, mul oli alati noortega ja kontakt ja ja viimases lõpus oli nii, et mul ei tarvitsenud enam välja sõitvaid noored tulid ise minu juurde, toimetusse. Mulle meeldis. Aga ma tahtsin ikkagi käia, sellepärast et iga kool on oma näoga. Nii nagu iga noor Jon oma näoga liikuda mul ikka alati meeldis ja ja püüdsin vabariigi pea kõiki ess kooli külastada. Iga saade õpetab mind ennast. Ja kõik need inimesed, kellega ma kokku puutun oma tööd tehes nad ikka jätavad mulle midagi külge, rikastavad mind ja sellepärast võib-olla on see minu elukutse. Väga tänuväärt elukutse ei lase lihtsalt vanaks jääda. Läheme nüüd jutus tagasi Ado Slutski juurde, kes sedapuhku pajatab, mismoodi õnnestus ikkagi Eesti raadiosse tuua sotsioloogid ja hakata uurima kuulajaskond. Arvestage oli ka skandaalsed laadi meil selleks ajaks olid juba sotsioloogid olemas, millel Tartu Ülikooli valmis ette isegi spetsiaalselt raadio psühholoogi arstiteaduskonnas professor Saarma juhtimisel siis meituudimis nõukogu büroo koosolekul, kus arutati, kas toetada seda või mitte ja esines väga vihaselt tolleaegne statistikavalitsuse jooda, kes oli nagu mööda see kõige arvutite kuningas anda, kellelegi mitte anda. Ja siis putsis sõna. Omase stiiliga väga rahulikult ja nii mõnusalt ütles, teate seltsimees, see mina ka veel eile ei saanud sellest kõigest aru, teiega ei ole saanud, mina olen aru saanud, aga mulle tundub, et elada veel kaua ja ikka ei saa sellest aru. Ja kui täna neile abi ei anna ja ei toeta need siis homme, kus see muutub hädavajalikuks, siis nad ütlevad meile meie enam teie abi vaja, me enam ei tee seda, sest rong on ära sõitnud ja olukord on muutunud ja meid toetada, aga sellega veel nüüd oli vaja üleliiduliselt, sest jagas Moskva lõppude lõpuks ja siis tuli üks statistika valitsuses üks osakonna juhataja. Tuli siia, me rääkisime. Ja siis otsustan. Me peame Toompeale minema, et need asjad seal ma ütlesin, siin on auto, sõidame, ta ei sõitnud minuga. Ta sõitis trammiga pärast, ma sain aru, miks ta minuga autosse sõitnud, äkki võib-olla keegi arvas, et ma, võib-olla tal pakun pistesse autos? Mul olid tuttavad Moskvas just sotsioloogide seas ja nende abiga. Me pääsesime otsemat teed üle liidus Teaduste Akadeemia Küberneetikakomitee esimehe juurde, admiral Aksel Bergi juurde. Teate, see on üks eredamaid elamusi mu elus meiega kaasas olid professor Leo Võhandu, siis oli meie arvutuskeskuse tulevane juhataja. Harju siis oli seal Asta, Tamre ja veel ja meil haavaatria luksuruumis seisis üks rääki, Meesa admirali pagunid peale tuli juurde, küsis kohe. Ta näitas sõrmega, ütles, ei tea mitte midagi. Olen Rootsi mereröövlite järeltulija, siis vaatas neid rullimis ma kaasalt, mis arvuti oli välja trükkinud. Meie töö kohta ütles niisuguse kaheksa häälega, et mul on väga kahju, seal istus kaks akadeemikust. Akadeemik Minsk, selle kuulsa ajaloolase vend ja siis oli veel üks akadeemia nime, vaatas nii teatud üleolekuga nende kahe akadeemia otsa, ütles et me võiksime eesti keeles seda nõupidamist õppida, aga kahjuks kõigi akadeemikud üldsetes, mee akadeemikud tunnevad ju pähe keeli. Siis ta ütles. Nii. Katsun kõik teha, sakslaste vajalike arvuti pretendeeris suur arvuti peal, see maksis tol ajal üle poole miljoni rubla, aga nii sai. Toivo Makk püüad nüüd takkajärgi lahti mõtestada, miks ikkagi Aados Lutsk nägi nii suurt vaeva ujus nii-öelda vastu vett, võib-olla oli see tingitud ka mõneti inimlikust nõrkusest. Kui see eesti sotsioloogide rühm siin sai üleliiduliselt kuulsaks ja tehti üleliidulisi nõupidamisi, kuidas siis arvutid ja, ja sotsioloog ja käsikäes ja rahva huvide teadasaamine ja nende arvestamine raadiosaadetes siis see oli jälle niisugune asi, millega Slutsk sirutas, tiibasid ja parandas oma kunagi kõikuma, löönud positsioone päris kõvasti ja kõik hakkate jälle üle liidu siin käima Käärikul ja kus need üle nõupidamisi tehti, seal alalis oli tõesti huvitav, sest see oli ikkagi niisugust asja teistel raadiotel ei olnud, hakkasid ka siia tulema jälle need, kes tulid siis kogemusi üldistama ja vaatama tega kogemused ikkagi ei ole natuke liiga selle mättapärased ja siis ma ükskord ka kutsuti mind Ado kabinetti ja siis ta kutsus seal sotsioloogide rühmast ühe tegija, sel ajal oli Asta Tamre, kutsus sellega sinna ja siis ma vaatasin ka Adoliga näitleja, ta võttis siis need kogumikud, mis olid kaante vahel, kus oli tekst ja pärast tulid need tabelid ja kõik see graafika ja tulbad ja tordilõigud nii-öelda illustreeritult ja selle moskva daamile, kes oli üsna aastates ja tegi talle siis niisuguste terminitega midagi ette üks, seitse minutit, nii et see enam ei tahtnud midagi küsida, selle jaoks läks asi keeruliseks ja pärast aasta ütleb, et ma võtsin kiiruga, võtsin lihtsalt ta kõiki neid jälgi, et meil olid eelmiste aastate, et omad hoopis, see ei olnud üldse tähtis, ta lõi ja lummas, tõmbas lauatäis neid voldikud lahti, mis olid sinna köidetud kokku ja nii, et ta võis ka suurest linnast tulnud mingi endise ülemuse, kes võib-olla noh, koha peal juba tülikas, saadeti mujalegi inspekteerima või kogemusi kokku kirjutama nullis täiesti ära. Kolleegid teavad, et taipama hakanud kuldsu mitte üksnes mikrofoni ees, vaid ka seltskonnas, olgu tegu jahimeeste, trükitööliste või loodusesõpradega. Nooremast peast pärast spordireportaaži hetki ja seetõttu räägin teile ühe tõestisündinud loo. Aastast 1965, Gunnar Hololei, Toivo Makk tulid spordipeolt Valga kandis Voss, nii oli Hololei hüüdnimi, istus roolis, meestel olid väikesed lõhnad juures, aga sõiduvormis ei seganud, kui juhuslikult neid peatasid kohalikud ühiskondlikud autentsed. Kuid enne veel, kui inspektorid jõudsid tallinlasi nuusutada ja hinnata, hüppas Gunnar Hololei autost välja ja hakkas pahandama, et kas teil aru on peas. Näete ise, et tegemist on raadioreporteritega. Meil on saatega nii kiire, iga minut loeb ja nüüd hakkate teie veel peatama. Ei aega viitma. Ühiskondlikud liiklusinspektorid, kohkusid, vabandasid ja sõit Tallinna poole kestis ilma vahejuhtumiteta. Kuuekümnendatel aastatel oli omane uue otsimine, selle tunnistuseks on ka iseseisva meelelahutusüksusel Rameeto sünd 65. aastal, aga sellest räägime järgmises saates. Aga enne seda visati ka nalja ja nagu kohe kuulete Valdo Pant ja Jüri Miller teevad seda ka kolleegide arvel. Ütlen ette, et sellega on ka siis järjekordne meenutuste saade ringhäälingu 75. aasta puhul lõppenud, aga kuulame, mismoodi visati nalja enam kui 40 aastat tagasi. Oleme jõudnud kolmandale korrusele, oleme teel külastama teadustajaid, neid rahvamassides kõige populaarsemaid ringhäälingutöötajaid. Pida puued neljalt lipp soodsamasse vahelisena Ta pigistab, ründab meeletult viienda pooliga tehnikud, kes, kummas käes ei ole kuldraha eest nõus katkestama mängu võidu seisult 17 16 a. Teil on jäänud kolm sekundit. Kurat, kus nad teada, kus on sõnamehed? Loevad. Siin Tallinn lõppesid sõnalises muusikaline saadi liigades Jagooniatest kaasa. Digid, ainurippus, Gunnar kilkas, August karjus. Toimetaja oli üks igavene uttu. Lõpuks viies korrus räägitakse, kord viidi üks astmahaige esineja kohe pärast viiendale korrusele jõudmist uuesti alla stuudiosse või tema ähkimine lindile ja kasutati edukalt reportaaži veduridepoo taustana brealiftist nagunii kunagi asja ei saa enne küll juba kirjad huvidest ja plokist konksudega, millega esinejaid nagu kraanaga üles tõmmatakse. Tulime siia Taiwalla meelega õhtul paar tundi pärast tööaja lõppu, et anda aega lõppeda tööpäeva 11. nõupidamisel ja just praegu veniski esimehe asetäitja kabinetist välja laviin vaevatud toimetaile kurnatud korrespondent. Nüüd tuleb kiiresti kasutada juhust, et jõuda siin midagi näha, enne, kui algab tosina viimane koosolek, millega nõupidamiste norm saab tänaseks täis, taganeb toast vähi kombel väljatööstuse osakonna vanemtoimetaja. Peatoimetaja jaganud nagu alati täielikult jäägitult eranditult absoluutselt jäädavalt teie arvamust ja kõigi teiste arvamust. Niisiis, seltsimehed, siin pühalikusse vaikuses töötab raadiokomitees süda ja aju. Üks. Jõuline poolkera selles on venekeelsete saadete toimetus. Töötavad küll rohkem kõhulihased, kuid mis sest tähtis on, need saated lähevad hästi, ükskõik siis missuguste lihaste jõul. Kuid nüüd on ka selge selle toimetuse edu saladus. Nad ei lase end kellelgi segada, õieti küll kellelgi pole jaksu neid segada. Seevastu teine toimetus, eestikeelset päevauudised, vaikne ja tasane, mesilase usinusega, arendades oma nokitsevad, toksivad ja turtsvat tegevust. Kus on kôik kell kaks oli tööle juba sööb kauge, kauge ja kirjutage üles Loksa, Mäksa, Saku rakeoluks, krabilistel rakerdabibria Dorvak, ma lähen nüüd sööma. Kui keegi otsib, siis helistage Maleduk. Lülitan oma mikrofonid uuesti sisse siis, kui kell on pool üheksa vastutava toimetaja jõuab söömast tagasi. Ivanov kõva malepoiss. Aga täna panin talle seitse tükki ära, mis, kus on materjalid, kus on kus koikon. Mis korrespondendid, midagi ei tee, mis ma jõuan, kus on etad, kui sa näitad kaugja, kõik 65 traktorijaama, esimesed 15 kiirkõnet. Uibo räägib uud, peate ise teadma, jah, jah, jah. KUS põrulises võtab kulussaalse kiirused, paberid, telefonitelefonid, paberid, eta, Taskleepline, jälle paberit, telefoni, telefonipaberit, paberit, telefoni, keskjaam, kaugeiang, kõik traktorijaamade suurte välkaredex.