Ühel varasel tunnil läksin ajalehte nõutama, vaatasin kummaline päike, sõbrulises udu loores. Päris seisatasin, kuigi linnatänaval ei ole kombeks päikest vaadata. See oli vist lihtsate asjade elamus. Eile teksasid kellad vist samamoodi kui praegu, eks ole. Luuletaja ütleb ja lumekumisev helin mööda aastasadu ja nägusid. Ja aja ö. Lumises. Meres sätendav vesi. Ja linn õitseb ja aeg sajab lumele peole. Igal nädalal sõidan vähemalt. 400 kilomeetrit maha kuid kordagi ei vastanud mu jalaka põllule. Rong ei peatu seal. Ja söödud. No ma ei tunne lume sulamise madinat. Linnas, aga ei pane kõrva veenire juurde, et kuulatada. Inimese aastate rohkus või vähesus määravad, kuidas öeldakse. Kas nii juba ta tuli või küll teiste oodata. Vaadake väikese lapse ilmet ja te teate, kuidas tuleb teda vastu võtta. Mida rohkem neid inimesi tuleb linnadesse elama, seda vähem me teda tajume. Seda rohkem tuleb ta nagu ootamatu külaline. Võta heaks või pane pahaks, aga ta on juba kohal. Tema tulek jääb justkui väljaspoole meie kuulmist ja nägemist. Kuulame aga ei kuule. Me näeme, aga ei vaata. Vaatajaid kahvatud nägusid tänaval ruumidesse looduse kummaline vingerpusse. Nüüd on neile kahvanägudele antud suurim armastamise jõugud. Rääkisin pisipoisile tema tulekust ta hakkas kohe plaane pidama, siis tuleb teha need ja need tööd ja kui need tehtud, siis järgmised rohkesti. Tegemist on ka täiskasvanuile sest taas on paljude asjade alguste algus, millest sõltub tulevik. Tuleb veel oodata. Kurb, et ta tuleb tänavu pärast päikeseloojangut.