Heino Pedusaar oma töödes ja tegemistes võib teid nimetada arhivaariks. Kuid kas teie enda arhiiv on korras? Ei ole. Nii et kui ma teile esitan praegu küsimuse, et mitu plaati kannab külgedel ka teie nime, kas võite vastata? No neid on raskele 100 hüppad üle 100 juba nendest muidugi kõige tähtsam osa on restaureeringud, neid on tulnud seni välja 90. Oli kuulda, et lätlastel on restaureeritud kusagil 20 plaadi ümber kauamängiva tähendab uudis. Osas muidugi. Nii et jah, see on ikka suur hulk kunstiväärtust, aga mitu raamatut kannab esiküljel teie nime? Ja teate, kui mina ise ei usalda hästi inimesi, kes. Kes kord teevad loengut, ütleme, köögivilja kasvatamisest, teine päev võib olla radiotehnikast. Kolmandal päeval kirjutavad midagi, näiteks kunsti valdkonnast. Kuidagi nagu ei ole usaldust selliste inimeste vastu, aga vaat, üks niisugune inimene olen just mina. Neid raamatuid on jah, ka oma 30 kanti vist praegu juba. Õige mitmest vallast. Tõsi jah, ega need kõik ei ole originaalid, olen palju tõlkijana tegutsenud. Ja neid on alates elektroraadiotehnikaõpikust ja lõpetades praegu trükis oleva monograafiaga lauljatarist, nisimanist. Me küll ei järgi täpselt ankeedi võõrumi praegu, kuid ankeedis on tavaliselt ikka kirjas elukutse ja eriala. Kuidas te vastate nendele kahele küsimusele oma ankeetides? Elukutse on muidugi helirežissöör, restauraator. Eesti raadios töötanud sel alal Elukutse või, või on see eriala? Ma ei oskagi praegu täiesti vastust anda, sest ma olen mingisugune mingisugune konna tüüpi olend, mingi kahepaikne, nähtavasti. Nii et Nende kahe määritluse siis peab nähtavasti ära mahtuma. Publitsistikaalane töö, siis puht helitehnika, helirežiialane töö ja võimalik, et ka mitmed niisugused nende vahepeale jäävad ilmingud. No kasvõi raadios tehtud ja tehtavad muusikasaated Need on teil olnud ajapikku, kuid ikkagi ikkagi kuidagi ühte kanti pidi lähevad nad jälle minevikku ikkagi arhiividesse ikkagi kultuuriajalukku. Puhuvad millegipärast minema, kuidas see alguse sai, seda ei oska lausa isegi öelda. Olin kusagil 53. aastal noore helirežissöörina raadios juba tööl ja põrkusin selliste minule väga valu tekitavate küsimustega, et vanad heliplaadid hävivad. Hiljem on hakanud valu tekitama see, et ka vanad helilindid hävivad, needki pole igavesed. Ja kuidagi siis see Suunaski mind kuidagi iseeneslikult. Sellele tekkis nagu hobi koguda, korjata, korrastada, uurida vanu heliplaate just peamiselt eesti interpretatsiooni ajaloo osas. Ja siis kasvasid nendest välja need omaaegsed saatesarjad, avame heliarhiivi siis uut möödunust, sari, mis muide oma algus lätetega on kusagil paarikümne aasta tagasisi, heida soiku, aga nüüd on viimastel aastatel jälle päris nii süstemaatiliselt pidevalt eetris. Aga oma töös, kas on teil kasutada valmisretsepte või see, kuidas teha vanast kliendist uus see, kuidas taastada vana helijälge. Kas see on teil sellele peate te ise tulema või on teil kasutada metoodikat? Metoodika muidugi on välja kujunenud nii puht empiiriliselt Ja midagi nii valmisretsepte muidugi kasutada ei saa, kasvõi sellepärast, et igal omaaegsel salvestisele on, on omad efektid, üks on ühtpidi kiivas teineteistpidi ja neid saab õgvendada, ainult võiks öelda täiesti individuaalselt, nendele lähenedes ja praegu käsil olev töö. See praegu käsil olev töö raadios on teataval määral jätkuks praegu ilmuvale heliplaadi. Esinemisloomingust see on päris suur plaadikogu 16 või 18 kauamängivat plaati. Ilmub sellest sarjast ja praegu alustasimegi nii-öelda eeltöid selleks, et kõik, mis on Georg Otsast heli dokumentidena kuidagiviisi ja kusagil säilinud, et see saaks nagu toodud ühe mütsi alla ja et seega see hakkaks korralikult säilima. Meie heliarhiivis muidugi. Kõige imelikum on see, et ilmselt võite tunda väga suurt rõõmu, kui te olete ühe asjaga valmis saanud. Kuid niisugust lõplikku rõõmu teie oma töö juures ilmselt ei saagi tõdeda, sest töö nuusata. Nojah, eks Eesti raadio heliarhiivi võiksin kuidagi nii ülekantud tähenduses võrrelda ühe suure musta kastina, kuhu ühest otsast laotakse pidevalt materjali juurde, mis väärivad kestvat säilitamist ja teisest otsast võtame meie neid materjalile välja pärast teatavat aja distantsi mille jooksul nad jõuavad juba nagu korrast ära minna või ei vasta enam tänapäevastele kõrgenenud helitehnika nõudmistele. Püüame neid korrastada ja siis korrastatud kujul taas käibele lasta. Paraku on aga meie väikese helirestaureerimisgrupi jõudlus murdosakene ainult sellest, mida peaks tegema. Ühesõnaga see must kast peab pidevalt paisuma, meie ei jõua selle teise otsa juures sellises koguses tööd ära teha. Mis siis talle sellest sisendist juurde antakse? Ja küllap ka sellepärast, et eks iga lint, mille te siis nagu piltlikult teisest otsast välja võtate, pakub oma probleem. Kui väheke isegi kunagi on temaga hooletult ebaperemehelikult ümber käidud. Ja siis on tihtipeale nii, et muusikapalas mõni lõigukene on täiesti kasutamiskõlbmatu, hea, kui samasugune lõikon, näiteks refrääni kordus on samas loos kusagilt teisalt võtta. Teeme siis ümbervõte ja katsume siis lappida sellesse selle vigase koha asemele. Sageli õnnestub see hästi, on olnud juhuseid, kus me võtame hoopis teises interpretatsioonis selle jupikese ja sobitame ka kuidagimoodi vahele isegi nii, et jäägi kuulda see paik kliendi peal. Muidugi see on mingil määral võltsing, aga, aga paar takti võib-olla ei määra veel terviku interpretatsiooni list üldilmet. Ja tänu sellele paarile taktile. Me saame päästa näiteks Artur Lemba poolt terves sisse lauldud pala või midagi muud niisugust, mida enam korvata, mida enam kusagilt võtta ei ole. Aitäh teile intervjuu eest ja aitäh selle eest, et te olemas olete, sest noh, algus nagu sai ju tehtud teie poolt ja ühineme kõigi meie kolleegide õnnitlustega, sest kohe siit meiega vestlusest lähete te alla, kus teid ootavad lilled ja õnnitlused.