Elus on hästi palju juhuslikkust. Kui palju on nõndanimetatud avastuslikust juhuslikkust teie elus olnud? Üks niisuguseid juhuseid ja uinuvate reservide avastamist teiste poolt ja iseenda poolt. Need on küllaltki sagedased nähtused ja ma arvan mitte ainult minu elus, vaid iga inimese elus. Sest on ju nii, nagu teadlased ütlevad, et enamus inimestel jääb ära kasutamata see, mida looduse poolt unatud neid eeldusi. Ja mis puutub konkreetselt näiteks häälesse selle kujundamisse, selle kandvusesse, tämbri ilusse siis kahjuks peab ütlema, et suuremal osal inimestest jäävad need loomupoolsed eeldused välja arendamata. See, mida meile on looduse poolt antud et seda otstarbekalt maksimaalselt ära kasutada. Ja see ongi minu meelest kogu inimtegevuse alus. Torte sõna- kunstiga tegelenud palju võib-olla isegi võib öelda, nii et vaata, et peaaegu kogu elu. Mis probleeme te olete eneses pidanud kõige tähtsamaks? Probleemid, kui niisugused Need on vastavalt eale. Lapsepõlves muidugi tahtsid ennast kuuldavaks teha ja ennast väljendada ja avaldada seda, mis ingel pakitses. Hiljem juba kui kunsti juurde puutusid, eksis, tekkisid vajalikud kunstiga seoses olevad probleemid. Et mis on tähtsam, mis vähem tähtis, millele peamine tähelepanu pöörata. Mulle tundubki, et kõige suurem oskus mida peab õppima aja jooksul iga inimene, kes kunstiga tegeleb et välja selgitada, mida sulle looduse poolt on antud mis on hea seda veelgi paremaks arendada. Aga puudusi, neid õppida, maha salgama ja neid vältima. Kuidas konkreetselt raadiotöös kuuldemängude töös võiks välja näha kuuldu mängude töös? Minu meelest on kõige tähtsam see, et. Et kirjaniku teost õigesti mõista sealt suuta kõik uinumis seal sõnade taga on see üles äratada ja see siis näitlejatega elama panna. Ja kõige olulisem ja kõige raskem on minu meelest just töö näitlejatega. Et elavate inimestega nende peal saada kätte see kõik, mida on vaja ja siis realiseerida omaloominguline kavatsus. Huvitav on? Omal ajal ma küsisin meie ühe suurema sõnakunstniku Hugo Lauri käest. Kuulasin, lindistasin teda ja tõsi, ta luges ühte Tammsaare pala. Ja ma pärast küsisin tema käest, et kuule, Hugo. Et kas sa tead ka midagi kõne taktidest? Teoorias Hugo ütles, et ei tea, kas oli midagi valesti, siis ma teen uuesti. Ma ütlesin, et ei. Et ma lihtsalt imetlesin sind, et kui hästi ja täpselt sa pead välja kõnetaktid. Ja nüüd ma tahtsin teada, et kas sa teed seda teadlikult või alateadlikult. Jõugu ütles, et aga ega minu meelest teistmoodi ei saagi. Nii et. Ja ma olen tähele pannud, et mida nii sügavamad ja tõsisemad sõnakunstnikud on üldse näitlejad, seda vähem oskavad natsele. Tähendab me areneme ikka kuidagi etapiliselt ja tõmbame mingisuguseid vahejooni endal olla. Vodka võtaks praeguse momendi siis missugused oleksid need väärtused, mida te olete kaasa võtnud, mida te võtate kaasa edaspidiseks? Tunde ja mõtteerksust? Kõige suurem kunsti vaenlane ja eriti sõnakunsti ja teatrikunsti vaenlane on tuimus, loidus, ükskõiksus. Nii hästi mõttelaiskus kui ka tunded. Tuimus kas te võite öelda, et needsamad väärtused on tulnud teil ka lapsepõlvest? Küllap küllap on, hoian pisut teisemad. No ma ütleksin nii, et intuitiivselt on nad, ma arvan, mul päritud. Aga kui ma juba nii teadlikult kunstiga tegelema hakkasin, siis on siin muidugi juba mõistus ja teoreetilised teadmised ja peamiselt see, mida ma teatrikoolis õppisin. On need oma mõju avaldanud ja ega teisiti ei saagi olla. Ega ainult intuitsiooniga jõua kammitte. Kui nüüd võtta kokku kõik need kuuldemänge, mida ta lavastama toeta siis saab ikka päris suur riiulitäis linte ja see on vaieldamatult kultuur. Missuguse tähenduse te annate tänapäeva ringhäälingusituatsioonis üldse kuuldemängule kunstilisele sõnale? Ma arvan, et see kasutegur heade kuuldemängude puhul on küllaltki suur ja Ülle me nüüd nende päevade või aastate kestel, mida ma loodan, et mulle veel antud on siis raadiotöös, muide ma ei kavatse, olgugi et ma nüüd pensioniikka jõuan, ei kavatse raadiotööst loobuda. Nii kaua kui ma veel suudan, sest raadio on mul ikka teine kodu ja väga südamelähedane. Ja sellepärast Ma tahaksingi veel lavastada selliseid kuuldemänge, mille kohta ma ise suudaksin ütelda, et vaat areen. Nii enam ei oska, hakkas, ei ole tekkinud niisugust tunnet, et et mõnda noorus ja Kuuldemängu kuulates. Avastad, et ei ole. Näiteks praegu praegu ei oleks võimeline sellisel kombel nagu tookord ta pole mingisuguse värskuse ament, mingi mõtteliin, mis tookordori omane paratamatult kaob. Ja kindlasti kogemused, need tulevad ajaga aga ajaga ühtlasi kipub kaduma ka see nooruse erksus. Ja just nii hästi mõte kui ka tunde erksus. Aga need on kunstis peamised. Kogemused ja väärtused, mida elus saadakse edule ainuüksi tööga väga tähtsad, onju. Eeskujud autoriteedid ja ilma nendeta ma ei kujuta üldse ette, siis jääks ju elu seisma. Mina pean ütlema, et ma olen selles suhtes väga õnnelik inimene. Et mina õige noorelt puutusin kokku ja sain otsese tööalase kontakti meie kõige paremate näitlejatega ja näitejuhtide ja lavastajatega. Ja sõjajärgsetel aastatel. Kui ma raadiosse tööle tulin, siis ega mul ei olnud ju mingisuguseid kogemusi, ma olin 26 aastane. Noormeesnäitleja kogemused mul olid, aga näitejuhikogemus ei olnud. Ja siis ma hakkasin õppima ju nende peal Nende heade näitlejate peal. Ja tänu nendele ma suutsin kuuldemängusid lavastada ja aegselt ise näitlejana nendega koos mängisin Draamateatriansamblis.