Vaadake, sellega on nii et siin on omamoodi paradoks, et eriti ma räägin, mis puutub näitlejasse on olemas ülesandeid. Mis olenevad heast seest on ülesandeid, mis ei ole mulle veel jõukohas. Aga on ka ülesandeid, mis enam ei ole mulle jõukohased. Ja noh, võtame nii meesnäitlejate osas. Printsi printsi rolli võib mängida ikkagi ainult teatud ja siis tuleb ampluaad muuta. Ja olgugi et nüüd ütleme, kuuekümneaastasel meel. On kogemusi tohutult rohkem kui noorel, 20 kolmekümneaastasel näitlejal, kes mängib printsi, eks ole. Aga kunsti seisukohalt see oleks nüüd nonsenss, kui me paneme kuuekümneaastase mehe printsi mängima sellepärast et tal on kogemusi. Printsi osa tuleb ikka anda sellele, kellele see on ja kohane sest ja selles suhtes tuleb suhtuda väga ettevaatlikult niisugustesse liigitamistesse nagu me tihtipeale kipume tegema näitlejate puhul, et see on emotsionaalne näitleja, aga see on intellektuaalne. See ei ole minu meelest õige, sest väga raske on eristada, kus lõpeb üks ja kus algab teine. Inimene on ikkagi tervik ja nii üksikuteks osadeks teda lahutada. Minu meelest on väär. Ja tähtis on see, et need mõlemad oleksid läbipõimunud ja on hetki, kus domineerib üks ja on hetki, kus domineerib taimne. Aga ütleme, kogu kunstiteose seisukohalt peavad nad olema punase joonena läbi põimunud. Et üks suunab üht