Teisipäeval tähistas kauaaegne Eesti raadio töötaja. Eesti NSV teeneline kultuuritegelane oli tuimann oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Pikaajalise raadio tööaastate jooksul olete olnud. Tähelepanelikuks kolleegiks õpetajaks, juhatajaks paarile põlvkonnale selle ameti omaksvõtmist, aga keda te loete ise oma õpetajaks? No kõige kõige esimeseks ja kõige peamiseks õpetajaks ja suureks abiliseks, kui mul väga raskeks juba läks, et ma ei osanud enam kuidagi enam sellest edasi minna, sellest tööst rabelesin seal. Et mis nüüd teha, see oli siis suurepärane pedagoog. Jaan Rummo. Ta tegi nii oma tööd, oma tööd kui ka suunas ja õpetas meid noori, nõnda et inimesele jäi mulje, nagu oleks ta ise kõigele tulnud alaväärsust tundmata. Ja peale kõige muu oli Jaan Rummo veel see hea inimene, kelle juurde tuldi vahel nagu isa või vanema sõbra juurde ka isiklike muredega. Eriti kui asi puudutas tööd. Muide, meie toimetuses käis üldse väga palju inimesi. Tihti tuldi sinna just ainult juttu ajama, sest Jaan Rummo oli seal ülipopulaarne ja väga armastatud inimene. Ja kõigile meeldis temaga vestelda ja ta ise oli ka kaunis jutukas, ta hoogu sattus, ta võis hästi pikalt ja laialt vestelda ja huvitav oli teda kuulata. Vana pedagoog, tal oli ka palju tähelepanekuid ja kirjandust hästi tundi, seda võis mõningaid asju tsiteerida pikalt, kusagilt mingisugusest jutustusest või teosed ja, ja oma jututa tihti, pealegi armastas niiviisi mahlakalt sedasi põimis sisse jälle mingisuguse ütlemisega mõnelt autorilt ja nii edasi. Te tulite raadiosse 1940. aastal ja jäite te olete olnud diktor, reporter, deklamaator, näpud töiseks teinud ka helioperaator, tori ning masinakirjutajana. Lühikest aega töötasite ka raadiokomitee esimehe kohustetäitjana. Kuid omasim teile teie enda kord. Lausutu põhjal on siiski olnud toimetaja amet nii meie ringhäälingu esimesel nõukogude aastal kui ka hiljem sõja päevil raadiotööd tehes, Moskvas ja Leningradis. Teie juhtimisel läksid pärast sõda eetrisse koduma tund ning aastatepikkuselt kooliraadio. Olete koos töötanud kümnete erinevate inimestega keda neist meenutaksite täna. Lubage, ma meenutan kaht igavikku lahkunut. Need on olev madi vere ja ott Samma kaks koolivenda muidugi mitte mina koolivennad. Nendega koostöö algas üleliidulise raadio eestikeelsete saadete toimetuses Moskvas, kuhu mind kutsuti 1942. aastal. Sealt diale algas mu nii-öelda teine raadio tööelu. Kuidas neid kahte meest iseloomustada? Ma ei oska kähku välja ütelda lühidaid, värvikaid sõnu. Nad olid töö, rügajad, targad, intelligentsed, egoismita, abivalmid, nii töös kui isiklikus asjus. Ja huumori armastajad, eriti lämmadi vere, kes võib mõnikord naerda nii, et tal pisarad silmist voolasid. Aga rahulikult ja tasakaalukalt tegid nad oma tööd. Mäletan, et ühel õhtul see oli juba Leningradi raadios. Sõja lõpukuudel anti meile üpris hilja informbüroo teade ühe järjekordse meie linna vabastamise kohta. Aega ei olnud enam tõlget kirjutada. Olime ots ämmaga kahekesi saatis ja tema tema tõlkis selle otse-eetrisse. Mina pidasin pöialt. Vist aitas. Kõik läks ladusalt, ei ühtki pausi ei kokutamist. Aga millist pingutust ja enesevalitsemist see temalt nõudis. Ja mina seal kõrval muidugi ka. Olin sama pingul. Ja seda võib mõista see inimene, kes ise mikrofoni ees seda kõike oma nahal läbi elanud. Olev madi verest sai Tallinnas pärastsõjaaegses Eesti ringhäälingus komitee esimehe asetäitja. Oli õige mees õiges kohas. Tema kindlat saatekava kujundavat ja suunavat kätt tuli iga päev tunda. Muude meie töös vajalike nõuete hulgas oli tema erilise tähelepanu all korrektne eesti keel. Ei saa, et kui palju vett ja vilet meist mõnigi toimetaja, eriti alles need päris noored algajad tunda said. Meie raadiokomitee esimene esimees Paul Uusman on Olev madiveret iseloomustanud nii. Olev madi verele kuulub Eesti Raadio ajaloos väärikas koht. Ja veel tema lõi nõukoguliku diktori stiili. See oli mehine, täpne, kultuurne, sugestiivne ja varjatult pidulik. Ja olev ise on ütelnud nii. See meie aeg on üks pagana tore aeg. Ta sunnib sind otsima ja leidma. Aga kui puudub hing ja tahe töötada nii, et kõik oleks kõige parem, siis ära hakkagi tegema. Sirge, selja ja sirge silmavaatega väike naine Liiduyman meie raadioraudvara siin majas vähemalt paar korda kuus omi ühiskondlikke kohustusi täitmas käiv pensionär ja vanaema, kes kuue lapselapse inimeseks saamise rõõmud ja mured on kasvataja enesestmõistetavusega oma kanda võtnud kõigi nende kohuste täitmiseks jõudu, tervist ja hingesid.