Peegel võib mõnikord olla kaetud. Mõnedes skulptuurides on kombeks, et kui majas on surnu, siis kaetakse peeglid surmapäeval ja hoitakse neid tumedate looride taga terve leinaaja, mõnedes kohtades ka peeglid lausa eesriietega varjatud, et inimene ei näeks iseennast ja ei ehmataks. Meie, kes me täna peegli mängu oleme astunud, tahame olla vaprad ja vaadata iseennast aastate tagant. Ma kutsun teid kuulama vaadet, mille osad on lindistatud 86. aastal ja 95. aastal. 86. aastal osalesid ühes vestlusringis Urmas Sukles, kes tollal oli Haapsalu rajoonihaigla arsti asetäitja Anatoli veerman, kes olid tarbeklaasi peainsener Anne Laidvee, kes oli valgu sovhoosi direktor Rein Veidemann, kes oli ajakirja vikerkaar, peatoimetaja ja ajakirjanik Reet Valing. Jah, 95. aastal tulevad peegli ette viiest inimesest kolm. Kes see selgub selleks hetkeks, kui te olete terve peegli mängu kaasa teinud, head kuulamist. On siis need meie parimad aastad. Mina julgen seda öelda, tegude poolest on nüüd see õige aeg see viimane aeg, kus nüüd tuleb nii-öelda endast maksimum anda. Aga kas see oli, kas need olid meie parimad aastad, et kas nad on tegude poolest on meie parimad, kas nad tõeliselt olid meie parimad aastad? Selle vist jääme siis, kui me tuleme kunagi pensioni east kokku ja mõtleme selle peale tagasi. Me leppisime kokku. Aga miks me võiks leppida kokku? Arvata saame nii kaua laamika. Ja me hoiame selle selle jutuajamise alles. Ja siis mängime sealt ette midagi niisugust, mille üle kas me siis muigame naerame, päris kõva Telefoni tuleb pisar silma. Mis te arvate, niuksed variandid tuleksid kõne all. Nojah, raadios on niisugune asi võimalik, et saab aega tagasi kerida, meie enda jaoks see võimalus puudub. Aga kuulatakse ikka, huvitav küll. Tere üle 10 aasta Anne Laidvee, tere, tere. Meil siin stuudios on üks papp, mille peal on kiri, et see on saade. Stereoraadios on külalised, mis on eetris olnud programmis pühapäev, stereoraadios, 16 15. juunil 86. aastal algusega kell 12 30 ja on kestnud kokku 44 minutit ja 25 sekundit. Ja selle karbi peale olen ma kirjutanud, hoia alles arhiivi jaoks üks ja selle alleshoidmise tingis fakt, et täiesti spontaanselt, kui te mäletate, enne kui me oma jutu olime lõpetanud üheksa pastat neli kuud ja kaks nädalat tagasi siis me otsustasime, et me kohtume 10 aasta pärast. Nüüd me kohtume siis pisut varem. Kuulasin seda saadet ja mõtlesin, et see iseenesest võiksid nagu peegeldada mingeid asju meis ja Eestis ja ja osade kaupa või inimeste kaupa, siis tulete teie neli inimest nii või teisiti siia siia saatesse gaasi ja me rääkisime sellest, et kas 40 aastat on meie elu parimad aastad neljakümnestena. Ning teine oli seal üks. 10 viisime juttu selle peale, et et kuidas inimene teeb karjääri 40 aastaselt, siis te ütlesite, et töökus ja kohusekohused Tunne peavad olema. Kas te, Anne Laidvee, olete nüüd endiselt samal arvamusel? Siis olen ikka, olen ikka ainult töökusega, jõuab elus edasi, mitte kuidagi teisiti. Kas ametiredelil või üldse elus, ainult töökusega. Kuidas te ise seda oma elus olete nüüd need üheksa aastat? Selle töökuse ja kohusetundega hakkama saanud on on nad teiega alati olnud? Nad on alati olnud ja mõnikord nad on nii rasked olnud, et ma olen isegi selle kohusetunde ja selle suured nüüd on käes väga ära väsinud ja vahepeal selle üheksa aasta jooksul kolmeks lastaks, võtsingi aja maha, sest ma lihtsalt enam ei suutnud midagi korda saata, puhkasin lihtsalt vahepeal kodus, toimetasin kodus sellepärast, et, et naisterahvana jäisel kindlasti õudsalt palju kunagi tegemata ja eks need samuti probleemid, mis vaevasid ja vat vist on elus nii et et mingil ajal tahad mingeid järele aitamistunde teha ja minul olid need aastat 80 üheksast kolm aastat edasi. Ja kuidas te siis otsustasite, te lähete tagasi? Kas elu sundis, kas raha oli vähe? Ohakas kodus, vaat ma ütleks, kõige rohkem oli just suhtlemist vaja. Jah. Ja, ja vaata, asjaolud langevad elus sageli nii kokku, et seisad fakti ees ja võtad ühe asja ette. Minul oli vist nii. Mis asjaolu saali tahtsin suhtlema minna? Tähendab, kolhoosid lagunesid, tekkisid väiksed väiksemad üksused, sinna kutsuti juhiks ja ja kuidagi see töö, mis oli hirmsa suure vaevaga eelnevatel aastatel tehtud, hakkas nagu rockile jääma ja ja maja ümbruse jääma minema ja ma mõtlesin, et ma suudaks ju midagi veel kauniks teha. Et suudaks veel midagi päästa, sest nad oleks momendiks, hakkas see maaelu kuidagi niivõrd pessimismi kalduma ja üldiselt on loomutist optimistlik ja ja ma sellepärast mõtlesin natukene liigutaks seal ja nii ta lihtsalt, no lihtsalt veel, võib-olla mul ei olegi meeles neid, neid muid punkte siia juurde lugeda ja lapsed olid suuremad, nendega polnud enam nii palju vaja tegeleda ja kõik veel kindlasti 10 punkti veel, mis selleks päevaks said nii kaugele, et ma läksin tööle. Seda sõna optimistlik ellusuhtumine on ka väga palju teie jutus Eelmises lindistused 86. aasta suvest, nii et need vahepealsed aastad, mis väga paljudele põllumajanduses aktiivselt tegevuses olnud inimeste jaoks on olnud niisugused mitte just eitamise, vaid vaid sügavate sisemiste ja välimiste katastroofide aastad, ei ole teid kuidagi ära murdnud. Ei ole jah ja mina ikka olen kogu aeg seda arvanud, et kõik on võimalik, kui endal ära teha, mitte kõik valesti, ütlen väga palju ja just selle oma positiivse ellusuhtumisega ja vaat seda tõepoolest praegu Maal jääb hirmus väheks ja ma arvan, et mitte ainult maal, seda noh, paljudes eluvaldkondades on tunda. Aga ise tuleb ennast kõvasti käsile võtta, sest noh, lihtsalt see aeg on mööda läinud, kui keegi sinu eest hoolitses ja kui midagi kellegi käest loota oli. Ma mäletan, et targem ma pole kunagi olnud kui keskkooli lõpetades, et noh, umbes nii tark, et who eksed, mine, kus tahad, teemistajad, aga see tuligi nagu kahjuks, eks ole, mida aeg edasi, seda rohkem said ikka aru, kui rumal sa tegelikult oled, aga see on see kasvatuse vili, et ühesõnaga üldine keskharidus ja oled see kipub praegune kani samuti olema, eks ole, lehe tagaküljel on kõik kuulutusi täis, et olge noored lahked, kenad, tulge ja õppige, eks, aga teiselt poolt tulisemine, suu trump ka mina ei olnud siiski ütleme tähendab kui juba alguses igale noorele inimesele seda tõelist realiteedi asjad on nagunii, nagu nad on, tead, anda tähendab võtta ära just see noorele inimesele nii geneetiliselt juba või noh, tähendab füüsiliselt vajadus siukses ideede ideaalides supelda kui see päriselt ära võtta, siis tulevad niisugused kained robotid, küünikud tulevad, välja, näeb, ma tean, kõik juba keskkoolis tead paigas. Aga nad on tulnud juba meie laste vanemad, sõbrad, uniseks. Pole midagi, nad on juba kohal. Kas meil tasub siis veel väga lilleline olla? Nojah, seda ka muidugi ei tasu. Ei nojah, aga ma ütlen, et see põhjendab selle võib-olla, et mis pärast nüüd natuke olen, olen nii väheke kurvameelsem. Ja optimismi peab olema ilma selleta läbi ja selge. Tuleb olla, mitte lollakat optimistega. Pessimistliku lollused ei suuda optimism välja. Jude elus olete kõik kogenud seda momenti ka, et see olukord siis nii julged on. Igast olukorrast on välja peksmas, eks. Vaat sellelt seisukohalt peakski natukene noh, see annab nagu julgust, eks. Teie Anne Laidvee olete näide selle kohta, mida te ütlesite. Üheksa aastat tagasi, et elu ise teeb juhiks. Vot nii on vist jah, tõesti küll, sest pärast seda sügisest võtsin ma majandijuhi kohustused neljaks aastaks. Muidugi muidugi tehti ettepanek, aga ega keegi vägisi ei saa panna jumaka, ise võtsin ja siis tegelesin ikka nagu sellel keerulisel ajal poliitikaga natukene ja minu meelest on just ma olen seda alati aru saanud, et et inimestele tuleb väga palju selgitada ja mis praegu ongi kõige suurem puudus inimestel see teadmatus ja see kuidagi mingi negatiivis, mis hirmsasti rõhutakse igalt poolt peale. Ega see asi nii hull ei ole ja, ja ajaloost võtta on ju igast olukorrast on väljapääs olnud. Ma olen kordoneid näiteid toonud, et kui ühte tööd teeb üks väga hea inimene ja seda tööd tuleb elus edasi teha, siis tuleb seda kolm tegema panna see töö tegemata jääda ei saa ja noh, nii on kasvõi tavalise, igapäevase eluga, et et ise tuleb olla positiivne kurjusega, mitte kusagile ei saa, seda selgitan praeguses elus iga päev ja, ja kõikjal, kui vähegi saan, et et positiivne ellusuhtumine on see, mis aitab elus edasi. Kui palju räägitakse sellest, et inimene peab oskama elus teha kompromisse, sest siis on ta alles inimene. Mitu kompromissi on meie elus näiteks võinud juba selja taga olla. Kas me alati tunnetame seda, et me näeme neid kompromissile? Ja, ja kas on ikka, kas on ikka vaja selleks? Niisugust asja? Elu on üks suur kompromiss ju tegelikult põhimõtteliselt inimene teadvusele tuleb, on võimalustel kohe see põhialternatiiv ära otsustada ja elada või mitte elada. Ja elu isand. Kompromiss juba. Ühiskonnas ja eriti kui oled seotud inimestega ametiasutustega ja kui oled veel ja kui oled ideede sfääris töötad, kus on ideede võitlus. Siis poliitikas olgu see näiteks kirjandus, poliitikkagi kasvõi siis arvatavasti kompromissid on möödapääsmatud. Aga sealt ära tunda nüüd seda, kus veeda oma seda niisugust põhielukäsitust. See ongi tegelikult ma arvan, et asja tuum Ja kui, kui sa oled ikka oma selgroo väga tugevalt omandanud, ega siis sa seda põhikompromissi peale välja ei lähe ka. Sellepärast et seda ma olen vähemasti kogenud, see on niisugune alateadvuses, pooleldi sinus. Et, et et kuskil on piir ja, ja kuskil on see murdepunkt sisse. Ta hakkab sul see häirigel sinus töötama ja siis siis kassa juba vahetud kohta või lööd hoopiski käega. Nii et ma arvan, et selles mõttes on tähtis ikkagi see. Ja see peaks olema nii rohkem juba nendele öeldud, kes meie järeltulevad, et kõige tähtsam on omandada selgroog. Sest kui selgroogu ei ole, siis, siis siis ei saa üldse kompromissidest rääkida, siis oledki lihtsalt lükata-tõmmata kogu aeg. See, sel juhul kompromissi keeldub seda, et et sina oma mingi elupõhimõtte kohandad teise eluvaatega tähendab ja leiate mingisugusegi kõneles punkti ja seda meil tuleb iga päev. Vastasel juhul ei kujutaks ettegi üldse. Vastasel oleks oleks see, mida kõigi sõda kõigi vastu, aga noh, see on anarhia ja see viib igasuguse süsteemi kokkuvarisemise. Leanne olete teinud kompromisse. Ma. Ühineks täiesti eelkõnelejaga selles suhtes, et neid tuleb. Ja ja see vaeva teie teie. Elus on vajadus atranis. Ei mõnikord vaeva pika. Me rääkisime siis ka kompromissidest ja kõik kõnelejad olid ühel meelel, et kompromissid on meie elus vajalikud ja, ja arenenud ja tolerantne inimene peab oskama kompromisside kunsti. Mida te praegu sellest asjast arvate? Täpselt samuti, arvan, ikka on vaja kompromisse leida ja need mõistlikult ja mõistusega aitavad noh, elu edasi viia. Kas te mõnikord kompromisse tehes praegu, olles oma ühistu eesotsas, tunnete, et, Et oleks pidanud võib-olla kangekaelsem olema. Ma tunnen mõnikord, et olude sunnil ma olen sunnitud selle või teise sammu astuma vastavalt vajadustele, mitte nii, nagu mu sisetunne ütleb. Seda on praegu ja on see äratundmine raske teile. See harjumine on väga raske. Kui te vaatate pärast niisugust kompromissi ennast peeglist, tahate te seda teha? Ei taha? Ei taha. Kui sa selle praegu või noh, antud momendil selle kompromissi välja pakud ei ole ju absoluutselt kindel alati, et see on just just nimelt see, nagu ma pakkusin, välja mõnikord vaevab ja mitu päeva Kohe, kuidas sellest ajast üle saad? Püüan ikka rahulikult asjale mõelda. Kellelegi niisuguse neutraalse inimesega seda asja konsulteerida ja siis kas rahustada ennast või, või püüda asja uuesti üles võtta ja õige lahendus anda asjale. Nii on tulnud teha Te oskasite peainsener Anatoli Hermanni sügavalt. Kas teie, te olete ju täispraktik? Kuidas praktiku ilusate kompromisside kandidelt siis paistab? Tekib sama situatsioon, nii nagu siin ennem juba oli päevakorral, et kompromissidest ja nad on meie kõrval elavad peame nendega kogu aeg heitleme ja nendega tegelema, nende lahendamisega tegelema, neid välja pakkuma. Ja. Tehase elus on ta pidevalt päevakorral, ilma selleta lihtsalt ei saa. Probleemide ring on niivõrd lai. Meil on siis sedasi, et ligi 10 aastat on möödas ja minu kõrval istub stuudios Anatoli veerman. Nagu te stuudiosse sõites listis ütlesite, ei ole ta mitte hall, vaid. Hallikas brünett. 10 aastat on teist teinud siis niisuguse hallika brüneti. On need aastad teile rasked olnud? Ei oskagi nagu üheselt vastata sellele, sest et elu on läinud ikka oma rada. Aga kui rääkida raskustes, siis võib-olla viimased aastad on pakkunud teatud raskusi, kuna on tulnud elus palju ümber orienteeruda. Kas seoses sellega ka olete pidanud tegema palju kompromisse? Sest 10 aastat tagasi te oskasite sügavalt, kui meie vestlusring jõudis kompromisside tegemise juurde. Teie ohe oli selles viieinimeselistes ringis kõige sügavam. Võib-olla küll see vahe võis olla tingitud ka asjaolust, et ei osanud. Noh otsekohe nagu leida niisugust konkreetset näidet sellele, mis milliste kompromisside tegemist ja, ja kuidas need on lahendatud. Ja seetõttu võib-olla küsimus iseenesest põhjuste suhkamise, aga mitte kompromiss, kui selline on selle 10 aasta jooksul on tulnud teha küll kompromisse ja võib-olla kõige rohkem iseendas just nimelt iseendas selles mõttes. Et tuli valida paljude võimaluste ja paljude võimaluste vahel ja teha otsuseid mis siis võib-olla ühes mõttes olid iseendale võib-olla mingil määral vastuolus, aga teiselt poolt reaalne elu sundis neid nagu tegema. Praegu rahul olete sellega, missuguse otsuse tegid siis? Või selle 10 aasta jooksul, mis me otseseid ma olen teinud kuidas öelda noh, või see inimene kunagi rahul on, ta tahab kogu aeg midagi enamat ja midagi paremat. Te kuulete peegli mängu ja mängite seda meiega kaasa. Kui te mäletate, siis lapsepõlves oli koolipidudel laes niisugune peeglikildudest ümmargune maakera ja kui prožektorikiir selle peale langes, siis sätendasid just need klaasikillud just teie jaoks. Ma usun, et paarikümne minuti jooksul olete juba meie mängureeglitest aru saanud. Taipate isegi, et missugused lindistused on tehtud 86., missugused 95. aastal. Aga kõigest hoolimata jääge meiega ja vaadake, kas peeglikildudest saab mõnikord ka terveid peegleid kokku panna. Läheme siis tagasi järgmise killu juurde ja see on nagu aru saate 86.-st aastast. Tegime ini ruineeriv, tähendab, see on käsitlenud seda loomuliku osana, aga, aga ütleme, neid elu parimaid aastaid ruineerib pigem see, et et noh, väga paljusid plaane siis tahtmisi Isegi tahtmisi paremini teha tähendab tõepoolest seda kunagi ideaalis tehtud, ideaalis plaani peetud ja, ja nagu loodetud, elus teostada. Et seda peab samm sammult päev-päevalt õigustama see mind isiklikult minu tähendab selles sfääris, kus mina liigun, töötan kirjanduselu. Et, et noh, mõned niisugused Mõtted nendele näidetele tuleb omakorda veel õigustus luua, on umbes niimoodi, et et et see, millest ma mõtlen, peame pidevalt tõestama, et ma olen süütu, tähendab juriidilises terminoloogias on süütuse presumptsioon niisugune hästi keeruline termin, umbes et tuleb ära ära tõestada enne seda, et sa oled süütu, kui keegi ei ole sind üldse süüdistati. Nojah, ma ei tea, kuidas see üldse tekib. See tekib tõenäoliselt ülikool, ütleme ühiskonna tohutu bürokratiseerumine mingil astmel. Mingi oht siis püsib, tähendab, kus kõik meie suhted lähevad ju väga ebamääraseks, väga paberlikuks inimesi taga ei ole, on ainult eeskirjad, korraldused, käsud ja inimesed ilmuvad mängu siis, kui sa jätad käsu täitmata, tähendab siis hakkab karistus, vastutus. Aga sinnamaani liigub kõik kuidagi väga nii anonüümselt. No see on nii vana küsimus, seda nii ammu ette nähtud, igasuguses. Eriti kui tsentralisatsioon on väga kõrge astmega. Vaat see ruineerib. Võib-olla teeb kõige rohkem niisugust ju eneseõigustus ja seenesegust võtab maha. Võtab maha seda energiat, mis peaks kuluma eneseteostuse peale. Valgus langes 86. aasta peegliklaasil sellele mõistele, mida hakati tõsisemalt Eesti avalikkuses julgemalt pruukima alles kaks aastat hiljem, alates 88.-st aastast. Ja see on süütuse presumptsioon. Aga nüüd siis jälle tänavune 95. aasta. Kuidas te suhtute praegu 95. aasta sügisel intriigidesse? Mul on nii kahju, et need olemas on, need võiks olemata olla kõik. Sügisel on nad eriti koledad veel. Kas hingedeaeg mõjub? Ei, ma ütleks, kartul salves ja põllud küntud, nüüd on aega. Tähendab, ma ütleks, et meie maakohas, kus mina elan, seal minu arvates küll erilisi intriige praegu ei ole, me ikka noh, võitleme selle eest, Me lihtsalt püsti jääks praegu. Ja mina, mina ütleksin intriigide kihutamise aeg on nagu möödas, kus sugu lased, aeti omavahel mingite kõverate karjamaa mändide pärast riidusest maad pole kellelegi vaja olnud, sest külvata eriti tasuv ei ole. Ja noh, see, see on kuidagi väiklane ja ma usun, et sellest on üle saadud ja inimesed noh, on sellest tardumusest nagu üle saamas, mulle paistab nii. 86. aastal me rääkisime intriigidest põlvkondade vahel. Need 95. aasta on toonud meile intriigid põlvkondade vahel, aga ütleme niisugusel sugulaste tasemel, millest te äsja rääkisite. Kas te Tunnete, et ka see läheb mööda järgmise 10 aasta? Aga läheb, mäed läheb mööda, inimesed saavad aru, haridus hakkab maksma, kus hakkab maksma, ja siis ma arvan, et iga nõrgem saab ka aru, kus tema koht on ja ja tugevale inimesele nagunii koht olemas ja toimub teatud selginemine ja, ja inimesed oskavad äkki endale selgeks teha, kesta antud ajahetkel on ja oma võimed tuleb selgeks teha. Ja kui, kui inimene iseenda kallal natukene tööd teeb ja juua hakatakse kooli sügaseda välja selgitama, kas sa oled humanitaar paar või oled reaa laps ja kas sul tasub ülikooli minna, mis amet sulle sobib? Noh, üldiselt vist tuleb ju maast madalast sellega tegelema hakata ja ja küll ta läheb, läheb mööda. Romaan rüütleid pessimistlikult, nagu nüüd on 40 case täiskogu kogu lugu ja. Väga tore. Aga mis tähendab, mis on siis 40-st edasi? Sama mis 40-le. 10 aastat on kindlasti kui mitte 20 aastat on sellist küllaltki tugevat loomejõud, on siis võib-olla tõesti hakata pensionile mõtlema? Ma ma arvan, et ma saan aru küll, mis nüüd tähendab mina möönan muidugi seda, et, et me tahtsime kiiremini kätte saada seda, mida me plaanisime, aga muidugi tuleb tõdeda seda, et kõik mida sa kindlasti ei tule, lihtsalt et see võib olla, sitsitab niisugust väheke ettevaatlikult resignatsiooni. Mina olen sinuga täiesti nõus selles mõttes, et, et neid takistusi siin võisid elusega vähem küll olla, eks ole. Et ühiskond saavutaks palju rohkem, kui, kui ma neid Reinu jutu peale ütleks niimoodi, kui oleks takistusi vähem, mida usaldust rohkem, mida inimesed ületama peavad ja mida nagunii tuleb ületada. Elu ise nõuab, et need on tarvis ületada. Aga kas on selleks tarvis nii palju inimlikku energiat kulutada, et neid mingisuguseid asju, mille tarvis kindlasti korda, saatan teeb niisuguse energiaga tegemast ja, aga kes sellele oskab piiri panna, sellepärast et igaüks võitleb oma eest ja oma ideede nimel ja sealt ta on ilmtingimata veendunud, et kui ta midagi lauale paneb et see on selle asja jaoks tollase jaoks teine, tõestab vastupidist, et ei, nii on, paremini, on halvem või midagi taolist. Nii et, et see ei olegi ei, ma saan aru, ega me need barjäärid oleneb, muidugi inimesed ise ehitanud, aga, aga noh inimlikust seisukohast öeldes võiks öelda nii, et neid võiks ikka vähem küll. Vähem võiks muidugi igaüks ennast siseparandada, ekstreijev. Meie vestlus oli juttu selle juurde, et et see on inimesele, kes on neljakümnendais aastais, nagu me siiski kolime 40.-te alguses on olnud alati üks eneseteostuse võimalusi. Ja Te, ütlesite siis, et igaüks võitleb alati oma asja eest. Tunnete te seda ka praegu? Olete võidelnud tõesti kogusaeg omaenese eksistentsi eest või kuidagi nii keeruliselt, kui seda võib öelda, aga, aga seda seda mõtet, et igaüks meist võitleb millegi eest. Ma usun, et, et see on igas ühes, ei ole, mitte ainult minus, see on peaks olema nagu kõikides inimestes ja kui seda ei ole, siis ilmselt on tegemist niisuguse alla käimisega. Sellepärast et võitlus iseeneses mis on ju kõik seotud sellega, et et saada elada tulevikus, elada paremini. Nii et töös sunnib ise nagu peale Kindlasti, ja ma usun, et ta sunnib praegu isegi rohkem peale, kuna vanasti sundis. Te olete aktsiaseltsi kasso tähtkassa täht siis juht ja omanik, nagu ma aru saan, jah? Jah. Kuidas teid sunnib praegu? Kas te võite omanikuna selles vestlusringis, nüüd ma usun, et ühtegi teist omanikku neist välja ei ole kasvanud ainus omanik sellest viiesest seltskonnast. Kuidas sunnib töö omaniku praegu? Kas te olete vaba mees? Ei ole sellepärast, et eks nende omanike ja omanike vahel on ka vahe kes, kes millal sai alustada, kes milliselt platvormilt sai alustada ja võib-olla isegi ka nii, et kui lihtsalt suunas nii oma materiaalsete võimaluste kui ka töökoha otsingute tõttu töö ajab taga ja ja kuivõrd töö isegi ja taga, kuivõrd see konkurents, et sa seal selles Selles sõidu ees suudad olla, see ajab nagu taga rohkem, et kõik on läinud samm-sammult, tähendab ma üldse üldiselt iseloomult olen selline, et ma järske keerdkäike teen väga harva. Üks keerdkäikudest võib-olla oligi see, et ma omal ajal asusin tarbeklaasi tööle aga kõik muu on toimunud nagu samm-sammult ja läbi tuttavate tööde ja kui sa nendega ajapikku ära harjud, siis ta ei tundugi nagu olema mingisugune järsk muutus. Nende aastate jooksul panete te praegu rahul, kui suudaks tagada. Noh, kindlalt turul püsimise, siis võiks kindlasti rahul olla, aga praegu hetkel küll mitte. Mul on kahjuks elus nyyd olnud kogu aeg olla, et ma olen pidanud pidevalt õppima ja nüüd pea 40 aastat vana ja ikka hakkan jälle uut ametit õppima, sest millegipärast igas ametis on omad omad teadmised ja vot selle direktori ameti algteadmiste juures ma praegu nüüd olengi. Ja muidugi ühest küljest on ta huvitav, aga, aga ta on ka raske, sest iga iga amet saab ju selgeks alles teatud aastate pärast põhjalikult saab selgeks ja ja nii nagu ma olen siiamaani üle elanud, et saad ühe ameti selgeks ja siis kohe hakata ist õppima. Vahest mõtlen kooli. Oma erialal töötanud, et kui kerge neil neid on ikka siiamaani edasi elada olnud, et koolist amet selgeks ja praktika juurde mõne aasta ja läheb nii kenasti. Aga ma saan aru ka seda, et et kui mõnigi kord tunned, et sa oma oma rahvale saad, saab kasulik olla. See on nagu hästi palju hindu ja, ja paneksin jälle uuesti õppima. Mõnikord veel algteadmisi kas või raamatust lugema juurde, millest sul senini aimu pole olnud ja ja selle nimel tasub tööd teha. Need pisikesed hetked, kus sa tunned, et sul on hästi läinud ja jäätunud, vaata oma kollektiivi toetust, need on minu meelest innustavad jah, need mind ennustama. Muidu sa nagu kuigi suhteliselt ebamugav tundub teil olevat, et niimoodi tuleb pidevalt ümber õppida, seda peetaks tegelikult ühiskonna seisukohalt väga ideaalseks variandiks, et inimene on. Tähendab kuskil kolm kuni viis aastat on ühel positsioonil ära ja siis sellesama mingi laiema eriala piires ta väikest viisi jälle täiendab ennast ja siis liiv liigub natukene küll põhimõtteliselt samas valdkonnas, aga liigub pisut siiski erinevale jällegi teele seisma. Pärast viit aastat tuleb see stagnatsioon ja ongi see harjumus, rutiin kadunud inimene juhina. Töö tegijana tähendab põhimõtteliselt kadunud inimene, sest sel ajal juba kõik on muutunud keskkonna võistleb uus tingimustes, nii saab püsida nii-öelda ree peal mastaabis vastasel juhul tuleb just nimelt. Just ongi see, et tuleb, loomulikult kasvab noorem põlv peale, uued tulevad peale, tähendab ja loomulikult tuleb ka neile kohti vabastada, tähendab, nemad hakkavad nõudma oma osa. Mulle tundub, et minu põlvkonnas või, või ütleme see minu seltskonnast, kellel mingisugune liikunud, tähendab meil tekkis põhikonflikt omal ajal, seetõttu vanem põlv lihtsalt ei usaldanud, meil ei usaldanud ühiskonna niisuguseid võtmepositsiooni mehi kätte. Ja, ja arvasite, et see pädevus ja kogu see kõik on, on kindel, kõik on paigas juba ütleme, peame ise neid veel vigu vältima. Me peame, oleme ise vormis. Ega asjata praegu räägite pidevast õppidesse õudselt raske, mina ise ka praegu õpin näiteks arvude mitte edevusest, vaid, vaid teatud osa töös on mul seda vaja vajalik, mitte, mitte selles edevusest, ma ei lähe selle üldise kohutama, niisugused teise mõtlemisviisi vaimustusega kaasa. Aga ma tean, et sundseisab ka minul ees paratamatult. Ja mitte oma positsiooni kindlasti oleks vaid lihtsalt. Uute valdkondade tähendab nii-öelda selgeksõppimiseks sobitamiseks, nende uute suundadega ikkagi töö sunnib ise peale, sonib ise peale ja, ja kui sa seda niisiis oled sa viie aasta pärast ainult hoiad oma positsioonist kinni, kasutad oma võimu ja, ja akad intrigitsema, tähendab, lähevad teised mehhanismid hoopis teised mehhanismid, läheb käima. Õudselt tahaks, et selliseks ei muutu, eks. Pensionile. Siis, kui me rääkisime 86. aasta suvel nelja kümnen tuhatest eluaastatest meie elus, kui parimatest siis doktor Sukles ütles, et taastat energilist tegevust on meil kõigil veel ees. Et ei ole mõtet ennast, nagu öeldakse, lukku panna. Mis te arvate, kas Teie jaoks Anne Laidvee olid need 10 aastat niisugused kuste realiseerisid, seda, mida te 40.-teks olid juba kogunud ja nüüd täie jõuga võtsite kätte, hakkasite seda tegema? Jah, ma arvan, et meil oli küll ja küll ma tahaks, et edasi veel oleks samamoodi. Ega ma ei arvagi, et elu sellega lõpeb, ainult et et saame 10 aasta pärast jälle kokku, eks olla, jah. Ja siis oli meil niisugune niisugune hüüatus, et olgem järgmised 10 aastat inimsõbralikud. Arvate, kas see on õnnestunud? Ma ei mõtle neil inimestel, kes 86. aastal nii otsustasid ühe raadiosaate ajal vaid vaid üldse ühiskonnale. See ühiskond on ju 10 aasta jooksul oioi, mida läbinud ja igal ajahetkel ta kindlasti nii pole olnud, aga usun, et, et praeguseks hakkab ehk asi ikka sinnapoole hoidma. Vahepeal ta kindlasti ei olnud, nii et kui me oleksime teinud niisuguse vaheetappi või vahe kohtumise näiteks aastal 90, siis missugused oleksid võinud siis jutud olla hoopis teistsugused? Usun näiteks. Ma arvan, et minu juttu tuleks küll hoopis teistsugused olnud. Oleksite te siis olnud küünilisem, näitan ja väsinud, pettunud kohati. Aga asja vaadates kaugemalt tundub alati kompaktsem ja ilusam ja siledam ümmarguse. Vot nii. Arvan. Mul on hea meel, et et teeäärne Laidvee siia tulite, esiteks ja kui raadiokuulaja kuulab neid vaheldumisi neid neid lõike, mida me või seda saadet mis me tegime 86. aastal ja näeb nagu peegeldusi läbi läbi nende esinejate nüüd aastasse 95 siis võib-olla tee pealt näeb ta seda, et teie olete läinud oma olemuses kuidagi lahtisemaks. Küll on hea jah, kui oleks nii olnud. Kas teil on tulnud enesejulgust või, või eneseteadvust või mis teil on juurde tulnud, teie arvates? Ma arvan, et ma näen täpselt endale selgeks teinud, kes ma olen, milleks ma võimeline olen ja kuidas ma edasi pean elama, mis muud ei olegi vaja vist, kui sa teed selgeks täpselt, kes sa oled, mis su võimed on, sest millegipärast tollel ajal 10 aastat tagasi tahtsin, vähemalt mina mõtlesin, et peaks kõikidele kõikidele absoluutselt kõikidele mina meeldima. Ma peaksin absoluutselt kõiki inimesi aitama, mitte nemad iseennast ja võta, võib-olla veel mingit viis sama ränka punkti loeks. Ja vot siis see kannatustega koorem sai nii suur, et ma ei julgenudki võib-olla suud lahti teha iga koha peal. Et mind huvitab niisugune asi ka veel. Nathan Urmas Sukles käest küsida, kui palju on meieealisi inimesi? Juba haiged tähendab nii haiged, et nad on ennast ühesõnaga tööga ära ära väsitanud ja neist ei ole enam asja. Niukseid 40 aastaseid. Sisehaigete hulgas, ma ei ütleks, et see oli ikka domineerib nii. Üle 56-l on. Ikka pensionärid kirurgilised haigused ja ka see kontingent on igasugune Muidugi. Aga üldse, kas meil on aega mõelda oma tervisele? Võime põletame seda kahest otsast, ei ole aega arsti juures käia ja nüüd oleks juba. Kas peaksime praegu selle peale mõtlema? Tõenäoliselt peaks, mõned haigused on niisugused, mis on kujunenud kroonilisteks, näiteks mina tean, minu jaoks on juba minu haigus on käes kukla radikuliitide asi on niimoodi, et kaks korda kuus vähemalt täiesti silme eest mustaks teha, niisugune osadel minu sõpradel on ekstra siis toolia püsivad maoga tarri kõhukinnisus, et see kõik on, on selge märk, et kusagil tõesti 50 piiris juba see, mis on praegu ainult sümptoom, areneb haavandiks või mingiks muuks, aga ega mõelda küll aega ei ole. Tervise üle ja tõenäoliselt need ei jõua ära teha. Vot see sunnibki jooksma pidevalt. Lihtsalt see, see ongi see. Minu põhivedru. Tähendab, ja siin ei ole. See on nüüd see kõige ebamäärasem, ma ei suuda seda seletada, miks see nii on, aga ma tunnen, et see nii on ja see, see ei anna võimalust, oli ta eriti. Muidugi mingi tasakaal peaks looma, aga ma ei tea, kuidas mina ei oska, igatses, võib-olla mõned oskavad elada. Võib olla kindel, et doktor Sukles teab praegu 95. aastal loetleda märksa rohkem neid haigusi, mis praegusi 40 aastasi Theo inimesi piiravad ja piinavad. Aga tulge tagasi aastasse 95. Kas te tunnete Anne Laidvee, te olete praegu endiselt nii heas tervislikus vormis nagu nagu siis, kui me 86. aastal seda saadet tegime ja rääkisime ainult sellest, et võib-olla mõned haigused on meil sees kõigil kõnelejail kuskil varjus ja ootavad, kuni viiekümnendad tulevad, et siis täie jõuga tulla. Olete te väsinud või, või töö ei anna teile aega haige olla? Ma arvan, et aeg on nii huvitav, et mina ütleks, et olgu puhanum kui siis ja see on tore. Miljon. Anatoli veerman, kas te tunnete ka, et nüüd, nagu öeldakse eraomanikuna ja omanikuna tööd tehes võite öelda ka, et seesama töörõõm ja esimeste aastate vaimustus on täis praegu ka olemas. Või on teil midagi muud, mis teid niimoodi tööd sunnib tegema, kohustus anda inimestele tööd näiteks teie enda firmas? Ikkagi päris hästi või päris täpselt seda nagu üldistada. Üldiselt olen ma oma töös otseselt tulnud rohkem rõõmu töö tulemustest, tähendab mul on väga oluline, et, et see asi, mis on tehtud, on hästi tehtud ja et ta funktsioneerib hästi, ta töötab hästi ja ma saan sellest palju suurema laengu puhul. Võib-olla see materiaalne külg selle asja juures peegeldub. Nii et ei son veel idealisti natukene. Ei tea, kas see nüüd just idealism on? Paljude rahast mõtlete iga päev? Rahast mõtlen siis, kui selle jaoks konkreetne vajadus Kui mina peaksin endale esitama selle küsimuse ja nüüd enne siia stuudiosse kutsumist maga, küsisin endalt, kas need on meie elu parimad aastad siis selle juurde jõudmiseks. Mina alustaksin kirjandus inimesena kirjandusest ja tuletaksin teile meelde meile kõigile iseendale ka arvatavasti meile kõigile väga tuttavat autorite tuttavat luuletust, autol luuletus nimed, Artur Alliksaare luuletust, mis algab reaga, ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk milles elame praegu. Ja see, see on, see on minu jaoks väga tähtis näitaja sealt. See ütleb mulle, et vähemasti need kaks seda ütlevad mulle, et, et iga hetk on inimese jaoks väga tähtis sellest. Et kes peale, kui ta tajub ennast isiksusena võimelisena kaasa rääkima ühiskonna asjades ja maailma asjadest tervikuna. Nii et iga hetk peaks olema täidetud. Aga see, kas meie parim aeg või parimad aastad, see selgub minu meelest tagantvaates alati. Ja siis näeme küll, et mõned ajad on olnud paremad neelus. Mõned ajad on olnud halvemad.