Tere tänase laupäeva hommikuse portreesaatega püüame visandada jooni jaapani case'ist. Jaapan on tulnud meie Eesti ellu mitmeti. Meil on eesti kebanad, eesti haigud, eesti karati, nuntšakude kimonod. Nagu härra Ain Kaalep kord nimetas, on Eesti ja Jaapan äravahetamiseni sarnased. Ühes asjas nimelt Jaapanis on eesti keele oskajaid just niisama palju kui jaapani keele oskajaid Eestis. Asjatundjatest. Tohutult enam on aga neid, kes kasutavad oma igapäevaelus nimetusi Subaru, Toyota, soni, Hitachi, mõtlemata eriti kaugemale kraamist, mida need nimed meie koju toovad. Kui sirvida mõnd jaapaniteemalist raamatut, mille autoriks on eurooplane või ameeriklane siis on kõik täpselt niisamuti. Autoriks võib olla nii spetsialist kui võhik, sest tõusva päikese maa lummus mõjutab nii ühte kui teist. Tänane portreesaade Jaapani keisrikoja näost tuleb põhikult ja alustame seda hoopis kaugemalt. Loeme üht katkendit prantslase Jean-Pierre šabruuli raamatust kuulus tugitool kohalt, kus raamatu peategelane esimest korda oma jala jaapani pinnale tõstab sooviga sõita Yokohama sadamast prantsuse saatkonda Tokyos. Ta sprindis taksoni, haaras roolist kinni, kui juht hakkas esimest käiku sisse lülitama ja hüüdis talle. Fresh KMS-i. Taksojuht vastas rattusega, milles väljendus täielik mittemõistmine. Takso hakkas nii järsku liikuma ja tegi sellise hüppe, et diplomaat leidis enesepõrandalt jalad vastu taevast. Uks aga paiskus iseenesest kinni. Hammast ookeani kestavad ühesugused fassaadid ühesugused vabrikud, kahel pool noolsirget maanteed, kus autod võiksid mugavalt sõita kolmes reas kummaski suunas, kus nad sõidavad, aga põrgukiirusel, viies esituled tagatuledes kinni, uksed 11 riivamas. Kui mõni rida ongi tühi, siis on seal mõni motohull hunnikus. Aitab kummilõhkumisest, et põhjustada ühishauda. Takso ragises igast kandist sõitis valelt poolt mööda, provotseeris õelalt vaenulikke sõidukeid juba ründaski, autode vastassuunalisi hoovusi, Loovides, buldooserite treilerite betoon, seguriga, autode, Riksade, tsisternautode ja rööpaid vedavate kahe haagisega autorongide vahel. Hüplescord lahtistel reisidel, kord maha võetud metroo võrrel, põrgates mõne rattaga, kord kõnnitee äärele, kord auku. Kõigi sõidukite juhid paistsid täie teadlikkusega töötavat autolukkseppade ja plekkseppade, kirurgide ja surnumõõtjate heaks. Öeldakse, et Tokyos ei pea taksojuht üle kahe ja poole aasta vastukompaniid värbavad vahetpidamata maalt terasemaids ohvreid. Neil ei ole aega oma linna tundma õppida, neil polegi vaja seda tunda ja pealegi, kes teda üldse tunneb? Nad ei tea raudtee jaamagi ja kardavad üle kõige välismaalast, kes ei tunne teed, ei oska seda seletada. Kellel tihti pole endal aimugi kohast, kuhu ta minna tahab. Kui taksojuhid on kõik ära proovinud, püüdnud sokutada oma reisijat, küll mänkov Tokyo, küll Tokyo Music hooli ja New Tokyo pildingeete viivad nad sõitja lõpuks ikkagi ühte ja ainumast kohta case'i paleete. Niisuguse kihutamise meeleolus prantslase Jean-Pierre šabrooli sulest olemegi jõudnud otse sündmuspaigale keisripaleesse ja alustame oma portreed jaapani hiljuti kroonitud keisrit Akisiitust ja tema kaasast keisrinna Mikidast. Jaapani ajaarvamise loogika käib valitsejate järgi. Tänavu novembris, mil keiser Akisiita troonile pühitseti algas Jaapanis 125. aeg. Just nii palju keisrid loendab Jaapani keisridünastia vanim maailmas, mis aastatelt ulatub tagasi 600.-tesse aastatesse. Iga valitseja rajal on oma nimi lahkunud hirochytoga lõpes valgustatud maa ehk showa aeg ning algas üldise rahu püüdlemise ehk heisi. Vanaisa ja vanavanaisa jäädvustasid ajalukku vastavalt Taisso ja showa. Kui mitte jaapanlased üritavadki jaapani koolilaste kombel selgeks õppida kõik need 125 ajastut oma tähtaatomite ja postulaatidega, siis ometi see, mis toimub krüsanteemtrooni kulisside taga ei avane nii kergesti. Olgu selle tõestuseks või tõlkekatkend inglise ajalehest, mis püüdis küllap kõigest väest Kaheteistkümnenda novembri kroonimispidustustest täit pilti maalida. Mida siis inglise ajakirjanik pidas vajalikuks rõhutada. Vaatamata kroonimistseremoonia uhkusele enamik jaapanlasi siiski haigutas. Ängistava jaapani täpsusega nimetasid kohalikud infokanalid ära, et äärde, mille kaudu keiserlik paar oma lahtisel Rolls-Royce'i sõitis oli sirgetesse spaleeridesse rivistanud 116877 heatahtliku tervitajat et oma täieliku keisriõigusesse tõusvale Akis iidol lahkesti lehvitada. Kuigi tseremoonia oma müstiliste ja arusaamatute rituaalidega kestis vaid pool tundi, pühendas televisioon sellele siiski peaaegu terve saatepäeva. Kui keiser oli vastu võtnud tavakohase kolmekordse tervituse Pansai keerati kaamerad millegipärast diskreetselt kõrvale just siis, kui 2500 võõrkülalist 158-lt maalt au andma hakkasid. Kohal oli Belgia, Rootsi jabutaani kuningad Malaisia ja Brunei sultanid. Taani Maakred ja Soome Koivisto, tan Gueil ning Anatoli Luciano. Kõige tähelepanuväärsem paar oli aga prints Charles oma valges kleidis siia looritatud jäänaga. Tseremoonia läks maksma 8,1 miljardit jeeni ning vasakradikaalid arvasid, et seda sündsusetult palju. Nad valmistasid ette seeria pommiplahvatusi ning Jaapani politsei valmistas ette Omalt poolt 37000 meest keisrikoda kaitsma. Kogu üritus möödus ohvriteta. Akisiido, kes juba 1952.-st aastast saadik ametlikult troonipärijaks kuulutati võttis vastu nüüd peale isa surma lõpuks ka keisrivõimu atribuudid kaelaehtepeegli ja mõõga. Samas lisab Inglise ajaleht pildi oma ajaloolises siidrõivastuses Akisiitost ning sellest vähemalt kolm korda suurema pildi printsess ta jäänast kõrvarõngast kohendumas. Inglise ajakirjaniku kokkuvõte pidustustest ütleb nii, et 42 aastane Charles ikka veel kuningaks saamise ooteseisundis viibides pidi end ometi rahustama mõttega, et teda on inglise ühiskonnas reaalselt isegi printsina rohkem vaja kui Jaapanil. Akisyydodgeesrina. On sellel inglise ajakirjanikul õigus või pole. Pani on 1945. aasta kaotajast seisvusest arenenud maailma riiks välja vedanud riigi masina neli mootorit. Kolme üle ei vaielda. Need on agarad ärimehed, tegusad traadid ja osavad poliitikud. Neljanda mootorina võib nimetada keisrivõimu, mis kõiki osasid kenasti käigus hoiab. Nagu enne nimetatud sai, tähendab uus keiser ka uut ajastut ja uut arengut tervele Jaapanile. Aeg kannab niisiis heisi ajastu nime ja kui venemallide järgi mõõta, siis algab tõsine perestroika. Ja peab ütlema, et jaapanlased on selleks igati valmis. Liiga kaua kestsid Akisiido isa, keiser, hirochyto haigus, kannatused. Kui möödunud aasta jaanuaris suuremat dema maohaavapiinad lõpetas ei olnud jaapani rahvas enam erilises leinas. Nad olid jõudnud end uue ajastu saabumiseks igati ette valmistada. Kolme püsisid jaapani fondibörsil aktsiate ülikõrget kursid. Juba mitmete aastate vältel on jaapanlaste mõtlemisaineks paljudel tasanditel olnud küsimus millist kohta Jaapan tugeva ja arenenud tööstusmaana saada soovib. Et Jaapanis on keiserliku institutsioonil ja keisri endal nii tugevalt sümboolne kui sellest veel märksa avaram tähendus, siis koonduvad need vaidlused väga paljus ka keisri ümber. Millised võimalused Akisi Dolan? Tema juhitud riigist võib saada võimas ja enesesse usku majandusmaa, mis sealjuures ikkagi traditsiooniliseks jaapaniks jääb. On võimalik, et enam avatust ja lähenemist läänele muudab jaapani rohkem lääneriikide sarnaseks. On ka kolmas võimalus. Võimas sõjamasin üles ehitada ning mao uhkesse üksindusse isoleerida ja võimsa üksik lasena oma külluses elada. Muidugi pole lahenduse võti üksnes kihida käes. Kõige arvestatava on ehk juba 35 aastat võimul püsinud liberaaldemokraatlik partei. Nende ideoloogia pealiini kohaselt on lääne kultuur haige ning seda tuleks Jaapanist võimalikult kaugel hoida. Partei on oma mõjuvõimu kindlustanud piisavalt, et kontrollida hariduse puhtust ja noorte soovitatavat suundumust. Kui vaadelda või jaapani immigratsiooniseadusi, siis need on märksa karmimad kui mistahes heaoluriigis Euroopas. Teine ideoloogia nõuab aga jaapani suurimat avatust läänele. Ja nii see võitlusenber keisri käidki, milliseks keisriks akitsiitu saama peab. Lahinguid lüüakse peamiselt selle küsimuse ümber, millises vahekorras peavad keisri kehastama riigipea ja shintoismi tugi, mis tähendab riigivõimu ja religiooni konstitutsioonilist vahekorda. Rahvusradikaalid soovivad näha, et keisrivõim koondaks endasse taas vääramatult. Mõlemad. Jaapani keisri on põliselt olnud jumalik staatus. Taevalik valitseja, mis viitab pärimusele, etaan päikesejumalanna amate raasu järglane ameeriklaste nõudmisel. Pärast teist maailmasõda pidi keiser Firochyto oma jumalikkuse lahti ütlema ja esinema kui keisri konstitutsioonilise monarhia. Jaapani rahvale on keiser aga endiselt rohkem kui riigipea, ta on pigem pühakuju rahvuslik sümbol. Ka keiser Akisiido kroonimispidustused lähtusid ilmaliku monarhi. Kujuta ilmast, ent pärast hirochyto surma osales Akisid aasta jooksul Kaheksateistkümnes keerulises rituaalis, mis pidid kinnitama keisri isiku jumalikku ära volitust. Aasta jooksul teostab keiser umbes 60 usulist rituaali ja vaidlus käib selle ümber, kas valitsus tohib või ei tohi neil osaleda. Vaieldakse ka selle ümber, kui palju moodsad ja traditsioonid on vastast uus keiser endale lubada võib. Sest mis on lubatud keisrile peaks ju olema ammugi lubatud ka lihtsurelik. Jätkame kõnelust Jaapanist, tema vastpühitsetud keisri Stacy hitust Jaapani keisrikojast üldse. Keyser Firochyto surm läinud aasta jaanuaris kutsus tagantjärele esile vaidlused tema elule. Neuroloogides toonitati kuidagi kahemõtteliselt tema osa teises maailmasõjas. Kombelise Jaapani ajakirjanduse kohta oli see küllaltki äge väljaastumine. Kui aga sõna võttis Nagasaki linnapea, siis ei kannatanud seda kriitikat enam välja. Nagasaki linnapea, liberaaldemokraatliku partei liige härra Hitossi Modoshima esitas mõte, et Keyser Irohita oleks võinud Nagasaki ja Hiroshima pommi tragöödiad ära hoida kui ta oleks vaid suvatsenud veidi varem teatada, et Jaapan loobub sõdimast. See süüdistus oli siiski liig jaapanlaste enesearmastusele. Nüüd tagantjärele võib aga öelda, et kõik oli vaid eelmäng sellele, et lõplikult tõstatada jaapani konstitutsiooni läbivaatamine konstitutsiooni, mille Jaapan 1947. aastal USA vastu võtma pidi. Liberaaldemokraatlik partei, kaasa arvatud endine peaminister ja sohhironakas soone on selle eest häält tõstnud, et Jaapanil peab olema konstitutsioon, mis jaapanine rohkem sobiks. Just nimelt sobiks. Mulle meenub jaapanlaste mõttekäik selle üle, et vasakpoolne ega parempoolne liiklus pole kumbki õige ega vale vaid igal asjal on oma koht ja aeg. Nii ei arvustatega tegude õigsuse või mitte õigsuse üle. Vaat kas sobivad või mittesobivad antud olukorras. Konstitutsioon, mis kunagi oli sobiv vastu võtta, uuenenud riigil enam lihtsalt ei sobi. Sest sõjajärgne Jaapan pole enam üks ja Seesam oma. Et kirjeldada Jaapanis toimuvat arengut, toome näite ühe prantslase Rober kee poolt 1967. aastal kirja pandud ridadest. Et mõista, millise kiirusega moderniseerub Jaapan. Peaksime otsima võrdlusi oma armsast Euroopast. Kujutage endale hetkeks ette Pariisi otse üle noodo daami, ehitatakse viadukt versaisse, aga selleks, et paleed ka ülevalt poolt mugavalt vaadata oleks, ehitatakse veel üks Eiffeli torn, pisem muidugi Rooma Colosseumi asemel rajatakse mõni tehas ja Ateena akropoli muudetakse lihtsalt lõbustuspargiks. See oleks vaid köömen selle kõrval, mis praegu Jaapanis sünnib jaapani progressile halastamatult kiire. Nii kirjutas prantslane Robert G. 1967. aastal. Tuleme aga tagasi keisrikotta. Kuigi kõik, mis seal toimub, con kõrvaliste pilkude ja võõra mõistmise eest totaalselt varjus pole ometi vähe kahtlustavaid, et muutugu mujal Jaapanis kuitahes palju, seal läheb kõik ikka üsna vanaviisi edasi ja vähemasti uue sajandini kindlasti. Sootuks pole selles süüdi keiser, Akisiito, vanameelsus või võimetus. Mis mees uus keiser Akisiito siis õieti on. Oma aujärge ootas ta troonipärijana 37 aastat. Tõsi, oma isa haiguse aegadel tuli juba keesi kohustusi täita. Ta esindas Irofiitut visiitidel välismaale ning täitis seltskondlikke kohustusi ka kodus. Viimastel kuudel enne isa surma oli hakkis liitose, kes ametlikke pabereid keiserliku pitsatiga märkis. Sajanditepikkune keiserlik traditsioon teda eriti ei koorma. Visalt, ent kindlalt on ta omapäi talitanud ja traditsioonide vastu. Hagisid on esimene jaapani troonipärija, kes sai päris tavalistele jaapanlastele tüüpilise hariduse. Ta õppis koolis, kus temaga koos said hariduse ka aristokraatia võsud. Aga ta sai ka keiserliku koolitust, mis tähendab oma vanematest lahus õukondlaste valvsa juhatuse all. Kõige traditsioonide vastaselt tegu nooreakis iidu eluloos oli abiellumine lihtsast soost tüdrukuga. Võiks öelda koguni, et möldri neiuga, kui viljakompanii presidenti ehk suur Möldriks tituleerida võida. Nende pulmatseremooniat. 1959. aasta aprillikuus tuli sellest hoolimata heatahtliku poolehoiuga jälgima üle 500000 pilusilmse silmapaari. Tänaseks on nad külastanud üheskoos enam kui neljakümmet välisriiki. Nii Akisiito kui keisrinna Kiido valdavad vabalt inglise keelt, kasutavad läänelike tarbeesemeid. Oma läänelikud vaated olevat keiser omandanud peamiselt oma inglise keele õpetajalt treenerilt Philadelphiast. Rahvas ei unusta ka üht ebameeldivat lugu seoses kihidoga. 1975. aastal nimelt otsustas kroonprints külastada kinovat, kus teise maailmasõja aegu ligi neljandik elanikkonnast lahingus surma sai. Enne teele asumist tookest, ütles ta. Tahan viibida selles sünge ajalooga paigas rahva hulgas loobita, kui mind või kividega tõesti kive ei pillutud. Küll heideti tema Keiserliku Kõrguse suunas kaks pommi ja üks mineraalveepudel. Akisiito on oma kaasmaalaste imestuse pälvinud ja küllap fundamentalistide põlgusegi, kui ta otsustas, et ei koolita oma lapsi enam keisrikoja traditsioonide kohaselt. Ta nimetas, tundis oma õpingute ajal oma vanematest eemal viibides suurt üksindust ja nukrust ning ei soovi, et tema lapsed sedasama kogema peaksid. Nii koolitati lapsi oma vanemate juurest võõrutamata ja õukondlaste suurema sekkumiseta. Kroonprints, nüüd juba kolmekümnene härra on esimene jaapani troonipärija, kes välismaal haridusteed jätkanud. Ta on õppinud kaks aastat Oxfordis. Mitte üksnes laste haridus ei erinenud keisrikoja traditsioonidest. Akisiito näiteks kutsus endale külla oma koolikaaslasi ennekuulmatu lugu ning mis veel ennekuulmatu, armastas nendega lobiseda ja nende seltsis napsu võtta. Keisrinna kiitoga hoolimata käskudest ja keeldudest, et kõrgest soost jaapanlanal kööki asja pole seadis otse keisrikotta sisse väikese köögi ning valmistas oma perele isegi süüa. Kõik see on aga vaid asja väline külg. Mis puutub poliitilistesse hoiakutesse, siis selles osas pole Akisiidolt eriti suuri ümberkorraldusi oodata. Teda on ju ikkagi oma rolliks heas traditsioonilises vaimus ette valmistatud. Ise on ta kord ajakirjanikele nimetanud, et kui midagi tõesti uut Jaapani keisritulemus on, siis ehk alles tema poja hiro troonile asumisega. Arvestades aga Jaapani pikaealisust ei juhtu see tõenäoliselt enne järgmist sajandit.