Kaunist hommikut kõigile tuttav signatuur kutsub kuulama kahe inimese juttu vikerraadiostuudiost. Meil on jutusaateaeg ja täna räägime ajaloost, ajaloo kirjutamisest ja sellest, kuidas inimesed ajaloo juurde jõuavad ja miks see ikkagi nii huvitav on. Rõõm on tervitada jutusaate stuudios kirjaniku ja ajaloolase Tiit Aleksejevi. Tere hommikust. Tere hommikust. Mina olen saatejuht Tarmo Tiisler ja kui ma siin tituleeris hindeid kirjaniku ja ajaloolase tiitliga, siis on see nüüd päris täpne määratlus. Ega ta vist ei ole, sellepärast et ma olen ajalugu õppinud ja Tartu Ülikoolis loenguid lugenud, aga ma ei ole praktiseeriv, ajaloolane ja kirjanik, võib-olla ma olen või siis lugude jutustaja ja nende kirjapanija aga parema puudumisel sobib see väga hästi. Ma ise olen lugenud ühte raamatut, palve rändu, mis paar aastat tagasi ilmus ja nüüd ilmustel raamat, kindel linn, mida ma ei ole lugenud. Mis on muidugi kahetsusväärne, sest saatejuht võiks ju olla kõigega, mida saatekülaline on siin ilmas korda saatnud, aga aga nii ta on läinud, aga ma vähemalt olen ka ausalt selle üles tunnistanud. Ehk siis minu küsimus, et paljuski on suunatud sellest, millisena ma kujutasin autorit ette lugedes üht tema teost, ehk siis palverändur. Aga hakkame asjade algusest peale, kuid ajaloost kirjutate siis mingil hetkel ju selle ajaloo juurde kuidagi jõutakse. Mismoodi teie sattusite ajaloo juurde ja inimestele, kes ei ole teie raamatuid lugenud, siis Tiit Aleksejev kirjutab põhiliselt keskajast. Jah, on on ilmunud ka üks näidend Leegionärid, mis räägib siis 44. aasta sündmustest, aga aga eks need ajaloovõtmes olevis kõik tõepoolest. Et ma olen lõpetanud Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna ja ja see oli väga hea valik. Seniajani olen seda, olen seda meelt. Ja minu jaoks ajalugu on lugude kogum või selline omalaadne ait. Et kui sealt uks lahti teha, siis paistab sealt kõiksugu kõiksugu huvitavat träni, millega saab nii mõndagi ette võtta. Ja sealt see aines ainest nagu tulebki. Mina olin ka lapsepõlves ajaloo huviline ja olen seda tegelikult praeguseni välja, ehk siis me oleme umbes üheealised, mistõttu meie taust võiks eeldada, on enam-vähem ühesugune. Kui nüüd lapsepõlv vestlust rääkida. Ja see kõik oli umbes seitsmekümnendatel, siis kui ma ei ole huvi tekkis, mis tähendab, et valikuvõimalusi just väga palju ei olnud välispoliitikasaated eestikeelsed ja, ja venekeelsed ja ma tea, olete Põhja-Eesti inimene siis ka soomekeelsed ehk, aga, aga kuidas lapsepõlves? Mina olen sündinud Kirde-Eestis, aga ma kasvasin üles Lõuna-Eestis ja, ja ilmselt väga suur osa minu identiteedist seostub samamoodi Lõuna-Eestiga. Aga teatud mõttes ma olen isegi tänulik kõikvõimaliku teleuputuse ja, ja interneti puudumise eest, et see andis nagu võimaluse rahulikult keskenduda lugemisele. Meie kodus oli väga suur raamatukogu ja ja ma mäletan ennast väikse poisina, alguses tuli panna kaks tooli üksteise otsa ja hiljem piisas siis ühest toolist ja ja nii ma neid tekste vaikselt riiulist kangutasin ja ja lugesin ja see kuidagi viis siis nagu iseenesest ajalooõpingute juurde. Et tagantjärele vaadates tundub see tee hästi-hästi sirge olevat. Ajalooraamatuid ju nõukogude ajal oli, aga need olid kõik sellised kummalised või igal juhul kallutatud. Mis te nüüd tahapoole vaadates nii umbes 40 aastat. Mis seal sellist head oli, mis, mis teid ära võlus? Eks need raamatuid oli igasuguseid ja meie kodus oli ka eestiaegseid raamatuid, kus oli siis teistsugust käsitlust. Aga see on huvitav, ma mäletan, et Tartu Ülikoolis õppides tavaliselt sai häälestatud ja siis kui autojuht peale võttis, siis ta küsis, et mida siis noormees õpib või noormees ja neiu. Ja kui ma ütlesin, et ajalugu, siis esimene reaktsioon oli see ajalugu ja valetab ja ajaloolased ka valetavad ja mina üritasin siis selgeks teha, et kaugeltki mitte et Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas oli päris hea õppejõudude kaader, et seal oli ka mõningaid kultuurinähtusi, aga, aga väga paljud õppejõud olid oma ala professionaalid ja ja seda valet nüüd seal küll palju ei olnud, et ma julgeks öelda, et sealt sai väga hea hariduse ja ja õppejõud rääkisid küllaltki vabalt, eriti, mis puudutas keskaega. Seal oli neid ideoloogilisi piire nagu vähem. Ja neid tekste oli samamoodi igasuguseid. Tänapäeval tundub, et interneti tulekuga saabus valgustalutarre, aga, aga iseenesest Tartu Ülikooli raamatukogu oli päris huvitav ja tundub, et, et finantsraamatute ostmiseks võis olla kaheksakümnendatel isegi rohkem kui praegu, et oli seal raamatuid rootsi keeles ja ja inglise keeles saksa keeles ja ja võib-olla mis kõige olulisem. Tundub, et inimestel oli rohkem püsivust neid lugeda, et sellist ärevushäiret nagu oli, oli vähem, mis praegu inimesi pärsib või mis sunnib peale kogu aeg uusi tegevusi, et ma ei tea, kuidas see, Tarmo, aga kas te suudate 15 minutit järjest näiteks tegeleda ühe tekstiga ilma ette kordagi katkestaks ennast? Tähendab ilukirjandusliku tekstiga suudaks teaduslikke tekste, ma pole väga tükk aega lugenud ja ma arvan, selle jaoks ma olen ka nüüd juba iseloomult liiga kärsitu, ehk siis. Ma oma õpingutest mäletan, et raamatukogus oli huvitav, aga, aga sinna õigesse kontsentratsiooni staadiumisse saamiseks pidin mina küll jube palju vaeva nägema, et ennast kõigest kõigest muust välja lülitada. Aga kas teil seda, kuidas ma ütlen, kummalist tunnet ei olnud, et minnes ajalugu õppima? Järsku tuli hakata tegema kõik võimaliku ajalooteaduspoolega ehk see lugude jutustamine ja lugude häkkimine ja lugude lugemine, mis kaasnes ülikoolieelse raamatute lugemisega see kõik on ühtemoodi, aga, aga õppides ajalugu akadeemilisel moel, siis, siis see kõik on ikkagi ju teistmoodi. Jah, seal on väga palju eksootilisi distsipliine nagu paleograafia ja kõikvõimalikud ajaloo abiteadused, aga ühel hetkel, kui lugeda allikaid alliktekste, siis jõuab kohale teadmine, et need on samasugused lood. Et kas või meie varasema ajaloo üks paasteks Henriku Liivimaa kroonika, mis tundub kuidagi väga sellise fikseeritud ja, ja teadusliku tekstina, on lugu, mida jutustab üks munk ja see lugu on mõjutatud teistest lugudest ja muuga, mõtted on mõjutatud teiste munkade tekstidest ja, ja iseenesest see ajalooteadus enamus ajaloolasi võinud enamuse ajaloolise, paljude ajaloolased väidavad, et ajalugu ei olegi teadusetan. Kunst. Jah, ja tegelikult selle ühe munga mälestuste põhjal oleme meie ju konstrueerinud, vaatate oma ajaloo selle alguse ja kõik, kuidas see siis kõik hakkas ja meid siis tule ja mõõgaga ja nii edasi. Jah, ja jumal tänatud, et see munk oli sellepärast, et muidu oleks alguse saanud ainult pimedus ja kusagil on Salme laev ja siis tulevad 14. sajandil tekstid. Et väga tore, et see lugu oli. Mis te pärast ülikooli tegite? Pärast ülikooli ma õppisin aasta otsa Inglismaal Oxfordi ülikoolis ja see oli samuti väga omapära viimane aeg, et tänapäeval ligipääs tekstidele või juurdepääs raamatutele tundub midagi enesestmõistetavat. Aga 90.-te alguses see tunne, kui ma läksin Bodleneri raamatukokku või siis Vootestonzi poodi ja nägin, et tõepoolest kõik need raamatud, millest ma olin kuulnud või millele ma olin mõelnud, ongi olemas olemas ja mul on isegi võimalus neid osta, et see mõjus nagu tõelise tõelise ilmutusena, nii et ma pean küll tunnistama, et paljudel loengut tasemel veetsime aega raamatukogus ja lihtsalt lugesin neid tekste, mida mul ei olnud Eestis võimalik lugeda, et see oli. See oli tore aeg. 90.-te keskpaik, siis 90.-te algus, siis oli meil eriti vähe raha robustselt küsides, kust te raha saite, et Oxfordi minna. See üritus, seda finantseeris Inglise välisministeerium, aga enne seda olid inimesed käinud sooruse rahadega. Et minu õpinguid finantseeris siis Inglismaa. Ja ma olen väga tänulik Katzaive Queen. Ja see stipendium, mida maksti, mis tänapäeval tundub, ei olegi nii suur, mulle piisas täiesti, ma sain osta raamatuid ja sain osta süüa ja mõne kannu õlut juua. Kõik oli, kõik oli kenasti tasakaalus. Miks te siin õppima läksite? Saada paremaks, targemaks, tublimaks. Mind huvitas Inglismaa. Ma olin Inglismaast lugenud ja ma tahtsin lihtsalt näha, mismoodi see maa välja näeb. Ja Oxford iseenesest mõjus ka sellise magnetina, et päris põnev oli võrrelda kahte ülikooli süsteem ja, ja nad on ikka päris päris erinevad. Kõik see kolledžite süsteem ja seminaride süsteem, mis seal on ja, ja see akadeemiline elu vorm, mis oli siis Tartu Ülikoolis. Aga ma täheldasin seal huvitavaid asju, nimelt ma olin käinud Kaido Jaansoni loengutes ja sooritanud politoloogi eksami. Ja ma olin need konspektid kaasa võtnud, jumal teab, miks ühel hetkel ma avastasin, et ma saan nende konspektidega teha edukalt ära nii mõnegi seminari ja nii mõnegi eksami. Ja siis selle arvelt säästetud aja sain pühenduda keskaja tekstide lugemisele. Nii et sellest tuleb jälle kadu Johansonile. Kus on see keskaeg, teie mingi lapsepõlve selline kiindumus juba? Ma ei oskagi öelda, ta on kuidagi vaikselt mulle ligi hiilinud ja ja sinna on ta jäänud, aga kindlasti ma ei ole nüüd professionaalne Medjevist, et ma olen kaitsnud magistritöö keskaja ajaloos, täpsemalt siis muinaspõhja või Skandinaavia ajaloos, aga aga see on ka kõik, et rohkem ma olen selline. Selline isehakanu. Kui teil need kõik ülikoolid lõpuks läbi olid, siis, siis olite ajaloolane või vähemalt diplomi peal oli ilmselt ajaloolane, mis, mis elu siis terendas teil kui paber käes ja, ja siis nüüd hakka elama selle ajaloolase liiklemine. Et ma töötasin välisministeeriumis üheksakümnendatel ja seal oli samamoodi ajaloolase oli seal päris palju ja lavastajaid näitlejaid, hambaarst väga selline eripalgeline seltskond, et see meenutas natukene erinevalt kulli suurepärast raamatut, mässumehi ja boheemlaslik. Nii et seal oli mõlemaid, et hiljem nagu see ametnike seltskond muutus. Aga üheksakümnendatel oli ta ja päris päris huvitav, et igav seal ei hakanud. Miks ja millal Teises kirjutama hakkasite? Kuidagi iseenesest tulija selline trafaretne vastus ilmselt oleks, et kirjutasin sahtlisse, aga ma ei mäleta küll, et ma midagi sahtlisse oleks jätnud, et see võttis lihtsalt rohkem. Aga kui ma arvasin esimesed esimesed tekstid aga muude tööde kõrvalt vaikselt-vaikselt need tekstid tekkisid. Te kirjutate ajaloost teie näite põhjal, siis keskajast ja ja siis ikkagi see küsimus, et kust see piir teie jaoks läheb, kus siis algab kirjandus ja kust lõppeb teadus? Et kui nüüd rääkida kirjandusest või siis ajaloolisest romaanis mille kallal ma kätt olen proovinud, siis ajalooline on, ilmselt peab siiski põhinema teatud uurimistööl, et sellest ei ole nagu pääsu aga inimene peab ikkagi väga selgelt endale teadvustama, mida ta siis kirjutab. Kas ta kirjutab nüüd teaduslikku artiklit või esseed või ilukirjandust ja kui ta kirjutab ilukirjandust siis tuleb endale võtta vabadust ja tuleb jutustada lugu, sest lugeja väärib oma lugu. Ja, ja minu jaoks on paljuski usu küsimus, et kirjutades minevikust autor peab ise uskuma, et seda on võimalik esitada või taasesitada ja kui temas endas seda usku ei ole, siis see tulemus tuleb selline haprakene ja ja kõikuv, et teine võimalus on näiteks proovida kätt fantaasiakirjandusega ja täiesti täiesti uusi maa ilmaid luua. Aga mina olen nagu täheldanud, et need maailmad või need lood, mis on kunagi kirja pandud, mis on reaalsus, et olemas olnud on sageli tugevamad kui väljamõeldud lood. Et ei olegi vaja väga palju välja mõelda, et pigem tuleks need lood kusagilt üles leida. Korra veel teie lapsepõlveaega tagasi põigates siis tehniliselt juga lugesite meelist jäigeri tähti ja selliseid aivan õude, selliseid toredaid ajaloolisi raamatuid ja ja ilmselt siis uskusite, et asjad olidki täpselt niimoodi, nagu seal kirjutatakse, siis ei olnud ju mingit põhjust kahelda. Ma pean tunnistama, et Meelis ja Aivo nõu tundusid mulle kohutavalt igavatena ja minu tütar teismeline tütar ütles, et kuule, isa, see meelis on ju täiesti õudne raamat ja mina ütlesin, et noh, et tegemist on ikkagi eesti kirjanduse sellise tähtsa tekstiga ja, ja siis ta ütles mulle, kuula nüüd ise ja ta luges mulle ette kirjakoha sellisest, kus oli siis kirja pandud, et nende surnukehad veeresid kalju mürakatena mäest alla ja ma pidin tunnistama, et see on tõepoolest õudne raamat. Aga ühesõnaga mingil hetkel teil ju jõudis kohale, et see kõik ongi kirjandus tegelikult, et see nii üks-üheselt ei pruukinud olla, et oli see äratundmine kuidagi kurb ka, et mingi lapsepõlvemaailm on katki tehtud. Meelise kontekstis võis öelda, võiks öelda, et pigem oli mul hea meel et, et see oli välja mõeldud. Aga te mainisite Ingeri tähti ja see on küll huvitav raamat, ma arvan, et see on paljusid meie eakaaslasi mõjutanud ja seal on üks huvitav kirjakoht. Kus siis peategelane Jürgi oli ta nimi. Kui ma õigesti mäletan, näeb seina küljes konksu ja hetkel siis tema lugu katkeb ja sinna siseneb jutustaja siis romaani autor. Ja tema teeb siis sellise vahepõike öeldes, et armas Jörgy oskaksid aimata praegu Kessoni kärsitu olete 10 aasta pärast puuakse sind sellesama konksu otsa ja sul ei ole enam kuhugi kiiret. Ja ma mäletan väga selgelt, kui ma olin teismeline poiss ja ma lugesin nagu seda vahet põiget ja see nagu hämmastas mind, et kuidas on võimalik sellist katkestust teha või kuidas kirjanik sekkub sellise pantograatorina. Et see tundus mulle oluline. Nüüd te siis kirjutate ise ja tulles nüüd selle ajaloo ja teaduse ja kirjanduse noh, kas konfliktile, aga ikkagi mingisugusele opositsioonile siis hakates kirjutama näiteks palve rändu, mida te panite enda jaoks paika, mida te saate endale lubada ja mida mitte Ma panin paika selle, et ma tahaks lugejat petta, et ristisõda ristisõdu on küllaltki põhjalikult dokumenteeritud ja ma valisin välja sealt neli kroonikat, mille autoriteks olid esimese ristisõjad, ronid inimesed, kes olid siis sündmustes vahetult osalenud, kes teadsid, millest nad kirjutavad ja nende nelja kroonika põhjal ma hakkasin siis kirjutama viiendat fiktiivset kroonikat ja ma täitsin tühikuid, aga ma ei soovinud lugejat petta. Aga mida edasise kirjutamine liikus, seda vabamalt ma ennast tundsin ja ühel hetkel kirjutades juba kindlat linna, mul ei olnud vaja enam märkmeid. Ma lükkasin kõik need kroonikad ja paljundus, et kõrvale ja lihtsalt lasin sellel lool tulla. Ja üks oluline moment on kindla linna lõpus, seal on lahingustseen kus mul oli vaja vihma, et minu jaoks vihm on sellise lunastama tähendusega ja kroonikates on kirjas, tollel päeval oli väga kuiv ilm ja ristisõdijad süütasid isegi rohu põlema. Et see nagu aitas siis nende nende sõjapidamist, aga ma olen ise olnud neis paigus ja ma tean, et juunikuus võib seal tulla vihma küllaltki ootamatult. Et see vihm ei muuda midagi, et tunni aja pärast on jälle sama palav. Aga vihma esinemises ei ole midagi anomaalselt. Ja kuna see vihm oli mulle vajalik, siis ma tegin seal väikese klimaatilise asenduse ja võtsin vabaduse ja mulle tundub, et see lugu sai selle võrra parem. Ja võimalik, et see kroonik ei saanud ka päris täpselt aru, mis seal toimus, et võib-olla see vihm ei jää nagu tema jaoks vahel. Aga te seda usute, et nii nagu teie kirjutate ajaloolist romaani täpselt niimoodi ja üks-üheselt võisid asjad ka siis olla noh, umbes siis 800 aastat tagasi. Jah, ma julgeks öelda, et nad võisid nii olla küll ja muidugi keeruline kõiki detaile taastada, aga see ei olegi üldse vajalik, ei pea kirjand kirjeldama igat saapapaari või igat mõõgatera aga seda ajastut või olustikku siiski tuleb tunda. Meil on olnud Andrei Hvostovi ka sellel teemal on väga huvitavad vestlused ja me oleme jõudnud mõlemad ühele järeldusele, et kogu seda tarkust, mis uurimise käigus koguneb see pea teksti üle kanduma. Aga neid teadmisi on vaja selleks, et autor ennast lihtsalt kindlalt ja vabalt tunneks. See on nagu mingi selline tehniline tehniline oskus või tase, mille ta peab saavutama ja siis tuleb ennast lihtsalt vabaks lasta. Ja ma vaatan, et Andrei Hvostov valdab seda kunsti. Vabakslaskmise kunsti väga hästi ja on teil mõni eesti kolleeg või keegi teisest rahvusest, kes suudab eestikeelset teksti lugeda, öelnud, et kuule, mis sa jamad, nii ei saa ju. Et, et nii ei olnud Just et, et noh, et seesama meelised, sa oled kirjutanud ka järjekordse meelise Ei huvita, sellist kommentaari ei ole olnud ja ja pigem on nagu ajaloolased öelnud, et ma olen suutnud kõrvale hiilida mingitest sellistest õhukese jääga kaetud kohtadest. Et sellist negatiivset tagasisidet selles mõttes. Ta ei ole olnud ja võimalik, et neid lugusid ei peagi vaatama läbi ajaloolase optika, et ma ei kirjuta ajaloolasele, et ma kirjutan inimesele, kes võib-olla tunneb huvi selle ajastu vastu, aga kellel ilmtingimata ei pea olema väga põhjalikud teadmised ajaloos, sest minu enda teadmised teistest eluvaldkondadest võivad olla väga pealiskaudsed. Ja ometi ma soovin lugeda kirurgide elust või lendurite elust või või raadio. Meeste elust meie jutusaate tänane esimene pool on läbi saanud ja meil on mõistlik kuulata muusikat. Tiit Aleksejev, meie tänane külaline on võtnud kaks lugu kaasa ja esimene hakkab kõlama nüüd. Miks just see? See on Riho Sibula lugu, lend, mis on plaadilt jahe, sinine ja Riho Sibul on võimas mees, kes põhimõtteliselt muusikat, aga ma olen ka kunagine Ultima Thulest on nii, et sellepärast ma tahaks selle looga tervitada kogu seda suurepärast koosseisu. Teeme seda. Tuhk sõnu lakk nukatmatu pääle sulgedes Tuksotab soo. Need kaebavad Wade pääle kauges tuumene. Kaugus Lumene. Ras munud kasside Ko. Imemis küpseb kui ploom. Sammunud loetud vahas ringuta salalik. Lend on pesa, kes üleval püsib, püsib seal kauem kui. Pärale jõudnud, kes neid enam küsib sosinal. Jutusaade läheb edasi külas meil täna kirjanik Tiit Aleksejev ja Tarmo Tiisler vikerraadio poolt üritab seda tundi siis majandada ja küsimustega meie juttu Suunata Tiit teie raamatust või raamatutest filmi pole veel tehtud? Ei, eksju, tõepoolest mitte samas väga paljudest ajaloolistest romaanidest on tehtud filmid, mis on jõudnud meie teadvusesse. Me oleme neid vaadanud ja noh, mis seal salata, paljuski nende filmide põhjal me kujud ütleme ette või siis loome endale pildi, et asjad vanasti olidki just niimoodi. Et kui teie vaatate ajaloolisi filme, siis kas ajaloolase pilguga või, või ka niisuguse põneviku sõbra pilguga, et peaasi, et paugutavad ja löövad ja ja pulli saaks, aga, aga see tõde ei olegi nii oluline. Võib-olla tõesti, aga filmidest rääkides üks kuulsamaid ajaloofilme või ajaloolise põnevusfilm olimiselt Ridley Scotti gladiaator. Ja see film põhineb ühel raamatul, mis minu jaoks on võimalik, et parim ajalooline romaan, mis ma eales lugenud olen ja selle romaani aut torikson Volesbriin, Volesbryymoli, Briti koloniaalarmee ohvitser ja tema saatuseks siis või tema selliseks elusihiks oli saada saada leitnandiks briti impeeriumi piiril kusagil siis tänapäeva Pakistani aladel. Aga juhtus selline kahetsusväärne või õnnelik intsidente, briti impeerium lagunes. Ja Voles priim sattus hoopis teisele elurajale. Kõigepealt oli töötu, siis ta oli veterinaariat abiline ja lõpuks Tauli raamatukoguhoidja. Aga see ohvitseri saatus jälitas teda ja ta kirjutas romaani kindral Maximusest. Selle romaani pealkiri on kotkas lumes. Ja see lugu räägib siis väga heast Rooma väejuhiks, kes väejuhist, kes sündis valel ajal ja kes teenis aega Hadrianuse müüril ja lõpuks siis sattus impeeriumi Reini jõe piirile ja ta pidi kaitsma seda. Tegevus toimub siis kusagil aastal 405, kui ma õigesti mäletan. Ja barbarid murravad sellest piirist läbi ja ta on hea väejuht, aga impeerium on jäänud nõrgaks ja tal ei ole. Tal ei ole nii palju mehi ja nii palju rooma toetust, et seda piiri kaitsta, barbarid murravad läbi, lõpp on kurb. Aga mis selle romaani eriliseks teeb, seal on autori enda saatus, see lugu on väga isiklik ja ta oskab panna selle kurbuse ja nukruse ja samal ajal mehisuse selle olukorraga toimetulemise sisse ja see annab sellele loole sügavuse. Ja ma olen mõelnud, et ajalooline romaan ehk valmibki nendes oludes, kus inimene räägib mingit väga isiklikku lugu armastusest, sõprusest, reetmisest, relvavendlusest, midagi, mida ta on ise kogenud. Ja ja siis te Hollywood sellest filmi paneb sinna miljoneid sisse tee tohutut pürotehnikat, heliefekte arvutigraafikat ja ja siis see pole enam see sügavus. Vaateid polegi. Jah, Russel Crowe muidugi selle filmi päästab, et ta nii jube ka nüüd ei ole, aga aga tõepoolest minu jaoks nagu selle filmi tähendus või õigemini selle filmi seos raamatuga lõpeb kusagil esimese seitsme ega, aga Ridley Scott on teinud väga tugeva ajaloolise filmi ja selle filmi pealkirjaks oli dualistid landid. Ja see lugu räägib kahest Napoleoni armee ohvitserist, kes peavad lõppematuid, duelli ja kaks kolmandikku filmi eelarvest kulus kostüümide ja olustiku tabamiseks ja film, mis on väga võimas, leidis küllaltki külma vastuvõtu, see vist valmis seitsmekümnendad ja lõpuks, kui ma õigesti mäletan ja ilmselt siis Ridley Scott andis endale vande, et ta ei tee kunagi enam head ajaloolist filmi, vaid ta keskendub ikkagi sellisele plahvatusele ja ja, ja seebi ooperlikkusele, et siis on nagu kuulsus ja raha kiire tulema ja tundub, et ta ei eksinud. Oma valdkonna filmid püüate kõik ära vaadata, mis noh, vähegi söödava tonni vähegi kuskil levivad. Jah, siia konteksti võib siis paigutada Ridley Scotti teise filmi taevane kuningriik, mis siis räägib keskajast ja mida inglise ajaloolased on kutsunud al-Quaeda propagandafilmiks kuna seal näidatakse saladeni populaarsuse valguses ja kummalisi vigu ja anakronism näiteks on Jeruusalemma keskele paigutatud kolgata mägi, mida seal ei ole kunagi olnud. Aga ilmselt siis Ridley Scottile tundus sobivana Jeruusalemma sellist struktuuri veidi muuta ja filmipärasemaks kohendada. Et see ei olnud ka väga hea film. Ristisõdadest ei olegi olnud nüüd sellist ilmimis kohe, mis kohe meelde tuleks templirüütel Arn on üks Skandinaavia Skandinaavia üritamine, see on päris huvitav, võib olla võimalik, et parim, mida ma näinud olen, kui palju te ise olete käinud nendes kohtades, millest te kirjutate? Vanemad läbi käinud, et ma olen käinud pühal maal, Süürias Lähis-Idas, laiemalt Liibanonis, et need linnad on alles, need linnad on alles nende linnade kude. Või siis tekstuur on alles. Et näiteks Tüüros on üks selline sadamalinn Liibanonis, kui ristisõdijad sealt minema aeti, siis mame Lukid lassid, et selle linna maatasa teha, et frangid enam kunagi tulla ei saaks. Aga hiljem Ottomanid aegadel püstitati linnamüüride kindlustused täpselt samade banaanide või jooniste alusel. Kuidas nad kunagi olid olnud ja nii see linn on, suhteliselt autentse, on alles ja sama kehtib ka Jeruusalemma kohta. Et, et see linnamüüride asetus üldjoontes järgib seda esimese ristisõjajoon. On see mingi põhimõte teil, et, et ei kirjuta sellest, kus pole ise käinud? Kindlasti mitte, aga kui ma kirjutasin valget kuningriiki, mis räägib Afganistanis ja mõlemad Afganistanis ise käinud ja, ja ma pidin kogu aeg veteranide käest uurima, et kuidas seal ikka oli, et kuidas seal paistis mingi valgus või, või kuidas see kollane tolm täpselt kleepus. Ja siis ma andsin endale lubaduse, et edaspidi ma käin need kohad läbi millest ma kirjutan. Ja ilmselt on see ka muu sellise liikumise paika paika pannud, et see annab sedasama kindlust. Et teadmine, et tõepoolest Antiookia ümber võib juunikuus vihma sadada või öösel tekib linna mingi tuul, sellest ta lihtsalt kirjutamisest abi. Samal ajal Ühed, autentsemad Jeruusalemma kirjeldused pärinevad pulgaakovilt, kes ei ole kunagi Jeruusalemmas käinud, nii et, et kindlasti ei ole see kohustuslik rännata, et rännata võib nii samaga. Ajalugu on ju üks väga põnev asi. Ma ei saa öelda, et kõik, aga kindlasti väga paljud inimesed on sellest kunagi mõjutatud saanud, lugenud ajaloolisi romaane, kui me seda kõike sellise nimega saame nimetada ja miks see niimoodi on põnevus või salapära või või mis? Jah, põnevus ilmselt on nagu üks osa sellest registrist või sellest tonaalsusest, aga mulle tundub, et et minevik on kristalliseerunud, seal on selgus, et me võime näha, inimesed arvavad, et nad näevad minevikus seda selgust, mida nad kaasajas ei leia. Kaasaeg või siis praegune ajahetk, küllaltki kaootiline. Me ei tea, mis meiega juhtub järgmise kolme minuti pärast, võimalik, et raadiomaja tabab al-Qaeda rakett näiteks koose saade seal hoopis teistsuguse lõpu. 11. sajandiga me võime enam-vähem kindlad olla, kuidas need lood arenesid. Et see annab nagu võimaluse lugusid lõpetada. Teine moment, ilmselt on Esscapism lihtsalt soov põgeneda sellest reaalsusest minevikku. Loo juurde. Ja seda natukene kõrvalt vaadata ohutus kauguses, sest lugedes raamatut ja väga tõenäoliselt sinuga midagi ei juhtu. Jah, mul on, mõnikord tundub, et inimestel on vaja hästi konstrueeritud lugusid ja hästi konstrueeritud maailma, kuhu nad saavad ennast paigutada. Et praegu ma loen näiteks maatini tule ja jää Pentaloogiat, võimalik, et seal tuleb veel kümneid raamatuid. Osast on siis tehtud juba seriaal, Troonide mäng ja see maailm on küllaltki huvitavalt konstrueeritud ja ma ei saa öelda, et ma nüüd seda kohutavalt naudiks, aga aga ma nagu tunnustan tema sellist oskust seda maailma kokku panna. Et see on nagu põnev, et lugedes on seda võimalik ise taas ehitada või taasluua. Ma kujutan ette, et lapsena noorena ja sellise tundliku vanusega sa loed ja, ja kõik on jube põnev ja, ja sa eladki selle raamatu lugemise nimel mõned tunnid päevas või, või mõne öö veedab mõne raamatuga ja see jääb sulle meelde veel ka mitmekümne aasta pärast, see, see tuba ja see voodi ja see põlev lamp ja see raamat ja need tunded, mida sa siis tundsid. Nüüd, kus te olete ajalugu õppinud, väga palju ajaloo sees olnud mitukümmend aastat ise kirjutanud ja võtate kätte ajaloolise romaani. Et on seda õhinat ka selle lugemise juures veel vä? Kindlasti kindlasti ja kirjutamine minu jaoks on lugemine, selleks, et kirjutada, tuleb lugeda selleks, et ise kirjutada üks tekst, mis oleks teksti nime vääriline või mis vääriks seda paberit, millel ta on välja antud, selleks tuleb välja sellest läbi lugeda kümneid ja sadu teistsuguseid tekste et vältida triviaalsus või vältida vigu. Ja kui eesti keeles ilmub ajalooline romaan või siis mõne teise autori tõlge ja ma loen seda väga suure huviga. Ja teinekord kulub ära ka selline väikene alandlikkus või, või soov mõista ka teist autorit. Et minu jaoks on nagu selline kummaline kombinatsioon enesekindlusest ja alandlikkus ei ole hea sõnaga respektist. Aga aga see ennastunustav lugemine on seda ka veel. Kindlasti, et viimati kohtusin ma sellise ennastunustava lugemisega, kui ma lugesin Mihhail siiski nii suurepärast Veenuse juust. Et see oli tõesti võimas tekst, et esiteks see oli väga hästi kirjutatud. Et minu jaoks see, kuidas lugu on kirjutatud, on teinekord olulisem kui lugu ise, aga ka žeskini. Lugu oli väga põnev, nii et kõik elemendid olid paigas, oli haarav, see oli põnev, ma nautisin tema keelt. See raamat oli väga hästi tõlgitud, nii et kõik 10-sse. Nii-öelda teie periood ehk keskaeg on nii keskkooliõpikutes kui ka nendes samades filmides sageli selline noh, väga mustvalge ja noh, üldiselt oli ta pime ja kõik need pahad sõnad sinna juurde ja Hillar Palamets kirjutas väga huvitav raamatu nõukogude ajal veel keskajast ja ja, ja kõik, nii et see mingil hetkel teis erastas sellist uudishimu just, et kui seda ühte ajalooperioodi nii halvaks on peetud või kirjutatud, et, et oli see siis niimoodi Jah, saab endale on nagu Veenud ühest äärmusest teise, et jällegi on selline keskaja taassünniajastu, kus siis nähakse kõikvõimalikke rüütli voorusi ja ja eriliste religioossest. Aga mis nüüd puutub pimedusse ja valgusesse, siis keskaeg jäänud kindlasti pime, kas või sellest aspektist, et nende värvitunnetus oli hoopis teistsugune kui meil, et praegu mul on seljas must ülikond, sinine särk, aga kui ma oleks keskaegne autor, siis mul oleks kuldne tuunika ja burg Burne alustuunika, et nende värvimeel oli hoopis teistsugune. Aga kust te teate, milline need olid, need, milline oli nende meel või mida nad tundma Noh, piisab, kui vaadata kas või keskaegset kunsti või keskaegset raamatuillustratsiooni, milliseid riideid nad kandsid siis keskaegset sisekujundust, keskaegset ornamentika. Et. Küllaltki küllaltki elavad, elavad värvid, elavad toonid, julged värvid. Aga siin tuleks olla hinnangutega ettevaatlik, õigemini selliste kategoorilist hinnangutega, et et ilmselt piisab sellest, kui tunnistada, et see aeg oli lihtsalt see ajastu oli teistsugune, et me peame sellega leppima. Et seda ajastut tuleb dešifreerida, et teda ei ole võimalik niisama lihtsalt üle võtta üks-üheselt, et tuleb nagu natuke tööd teha või vaimu pingutada. Ajaloolased ju ametlikult ütlevad välja, et spekuleerimine ei vii kuhugi, sest et noh, see on tore tegevus, aga ta ei anna meile midagi peale niisukese. Huvitav keskustelu, aga ometi need keskustelu on ju sageli väga huvitavat, kui spekuleerida mingite. Aga kui oleks läinud nii või kui oleks võitnud selle saia, kuidas siis oleks läinud või kui Eesti oleks vastu hakanud 39. aastal ja mis oleks juhtunud, et palju teie oma mõtetes tollesama keskaja puhul arutate mingite lahingute kohta, et oleks see võitnud siis või oleks türklased võitnud siis või, või niimoodi? Et mängite niimoodi oma peas? Kindlasti on seda põnev, põnev mõelda, aga mulle tundub, et ajalugu nagu järgib teatud kulgu või mustrit, kus, nagu need erinevused tasandatakse. Et et kui niimoodi banaalselt öelda, siis lõpuks läheb nii nagu minema pidi. Aga oleks päris huvitav raamat Robert Harrise Isamaa, mille tegevus toimub siis 60.-te aastate Natsi-Saksamaal tingimustes, kui Saksamaa on võitnud sõja ja vastamisi on siis Ühendriigid, õigemini mitte vastamisi, vaid sõbralikult kõrvuti. Toimivad Ühendriigid Natsi-Saksamaa ja siis midagi, mis meenutab tänapäeva Euroopa liitu. Ja see on selline põnev, põnev fiktsioon. Tarrisel on olnud julgust see maailm üles ehitada ja ja eesti autoritest näiteks on Hargla teinud selliseid eksperimente, et kindlasti tasub kätt proovida ja ei maksa ennast ise raami suruda. Aga ennustame veel natuke ajalookoha pealt me ju ajaloopildi oleme pannud enda jaoks kokku selle põhjal, mida me kindlasti teame või vähemalt arvame, et asjad olid nii ehk siis mingisugused allikad, mis on siis kas kirjalikud või esemelised. Ja noh, väga palju muud ei olegi ja mida tahapoole, seda vähem neid on. Aga pilt on ju sama konkreetne, mida me räägime 20. sajandi kohta või mida me räägime Vana-Egiptuse kohta, ehk siis see lugu on ju enam-vähem ühtmoodi usutav. Et kas te usute, et mingi vanema ajalooperioodi kohta kuigi ka see määrang on ju väga-väga üldine tuleb kunagi ilmsiks midagi sellist, mis meie ajalookäsitlust väga põhjalikult muudab, hoopis. Ja mis see võiks olla täiendav evangeelium? No no mis iganes avastatakse, leiutatakse midagi, kuskilt kaevatakse mingi linn välja, mis selgub, et oli hoopis siis ja et tegelikult jõuti selle poole poolt hoopis sinnani. Ja läks niimoodi. Kindlasti tuleb uskuda, et midagi sellist välja tuleb, et see teeb elu igal juhul. Põnevamaks ja. Seda on tavaliselt Eesti ajaloo kontekstis, on on seda mõtet arendatud, et kusagil Vatikani arhiivis on peidus veel üks kroonika, mis siis annab, et kogu Eesti ajaloole hoopis teistsuguse tähenduse või siis mis annab Eesti ajaloole teistsuguse võtme. Ja kindlasti tuleb neid tekste otsida ja selleks ekspeditsioone välja saata. Aga jah? Ma oleks nende spekulatsioonidega ettevaatlik, et ma jätaksin nagu ilukirjanduse vald. Lapsed on teil mitu üks ühest enne rääkisite, tütar, tütar. Kui suur tema ajalugu? Nii on tema ajaloo huvi oli väiksena olemas, et me elasime Pariisis ja Me käisime raamatupoes, õigemini mina käisin raamatupoes ja minu tütar kommenteeris siis raamatupoe omanik küsis, et mida see väike tüdruk ütles ja ma tõlkisin talle. Väike tüdruk ütles, et raamatupoed on mõttetu, kannatus. Aga hiljem mulle on jäänud mulje, et raamatud on ta kätte saanud, et ta loeb neid, ta proovib isegi kirjutamisega kätte, et paistab, et ta ei pääse sellest needusest. Teie ei jaga seda, et tänapäeva lapsed ei loe enam. Nad loevad, nad loevad teistsuguseid tekste, nad loevad teistmoodi ja kogu see kirjanduse olemus on muutunud samamoodi nagu meie ei loe 18. sajandi romaane, mida omal ajal neelati väga suure vaimustusega. Samamoodi loe nemad meid neid tekste, mida meie omal ajal neelasime ja ja näiteks kolm musketäri, mis mulle endale tundub puhta džässirütmi nagu Ecot tsiteerida. Minu tütar detis raamat külmaks, samal ajal loeta väga suure vaimustusega Rõualtaali mis ei jätnud ka mind omal ajal külmaks, aga tore on vaadata, et mingid autorid on, on nende jaoks olulised ja see kõik on lihtsalt teistsugune. Just et ei ole halvem ega parem täpselt. Tiit Aleksejev, mul oli suur rõõm teiega rääkida. Sellest tunnise kuulajatel oli loodetavasti huvitav kuulata ka. Kahjuks see on nüüd see kõige traditsioonilisem sõna vist raadioeetris, mida öeldakse enne täistundi, et kahjuks hakkab see tund läbi saama ja me peame oma jutu lõpetama, aga üks muusikapala mahub meil siia veel ära ja miks te selle valisite välja? See muusikapala on Almo tavaari filmist. Filmi pealkiri on kogu tõde minu emast, Toodossovreni madre ja selle laulu esitab Senegali laulja, kelle nimi on small loo ja ta laulab muulufi keeles. See on kindlasti väga eriline keel, kahjuks ma ei saa sellest sõnagi aru, aga kui ma seda lugu esimest korda kuulsin, siis ma hakkasin uurima, et milles ta siis laulab ja selgub, et see on väga religioosne lugu väga huvitava sõnumiga, et selle pealkiri on Tajab, on, mis on siis üks islami islami islamit, tähistusi? Senegalis ja lugu räägib sellest, kuidas vallaingel taevast ja esitab inimesele ebamugavaid küsimusi, et kas sa oled paastunud, kas sa oled palvetanud, kas sa oled oma elu õigesti elanud, kas kõik need väikesed sigadused, mida sa teinud oled, olid ikka vajalikud? Kas sa oled äkki oma inimesi hätta jätnud ja Neid asju on hea meeles hoida, enne, kui see ingel tõesti ühel hetkel laskuv. Aitäh veelkord, Tiit Aleksejev jutusaatesse külla tulemast. Tarmo Tiisler oli vikerraadio poolt siin stuudios ja sisse öeldud lugu jääb meie tundi lõpetama, aitäh kõigile.