Tere taas kuulama 100 aasta laule, ütlevad Valter ja Jaak Ojakäär. Tänases saates jõuame juba ka aastasse 1975, aga 74.-st aastast on meil veel üks väike järelnoppimine teha. Ma võib-olla kõigepealt hakatuseks mõned laulud, mis on võitnud selle kuulsa Grammy auhinna. See on ju teadupärast muusikute seas sama hinnaga antud nagu näitlejate hulgas Oscari auhind. Aastal 1974 võitis Grammy auhinna aasta parima laulu eest Merilin ja Alenberg mehena ning Marvin Hamlishi laul nimega või, või veel ehk siis eesti keelde tõlkides, nii nagu me kunagi olime tuntuim esitaja kahtlemata Barbra Streisand. Ja ühe variant rendimis on muide üks avaliku kontserdi salvestust teile kohe pakume. Aga ennem seda tahaksin teile pakkuda Barbra Streisandi sissejuhatust sellele laulule, mis on üpris huvitav. Mäletan siiani oma esimest stuudiosalvestust, minu ema ja mina tahtsime mõlemad Plamoti teha. Emal oli muide väga ilus hääl kõrge ja operetižanri jaoks suurepärane. Ma ei tahtnud mingil moel segadusi tekitada, vaid olla lihtsalt loomulik. Kuulsin, mida klaverimängija ütles, aga kui ma hakkasin laulma, siis tuli välja midagi hoopis erinevat. See oli vist esimene kord, kui ma kogesin midagi sellist, mida nimetatakse inspiratsiooniks. Kuna ma tõesti ei teadnud, kust need noodid tulid. Aga moment, mida ma kunagi ei unusta, nii nagu ka tänast õhtut, 1000 aasta viimast õhtut. Muide, kommentaar paariks vahele, et see kontsert oli millenniumivahetusel. Barbara Streisand lõpetab sõnadega öeldakse, et sa ei tea, kuhu lähed, kui pole kindel, kus sa oled olnud. Võib-olla on see paras aeg meile kõigile meenutusteks. Ja veel üks, 74. aasta Grammy auhind. Parima plaadi eest sai selle Olivia Newton-John ja plaadi nimi aanestli lavio. Täiesti ausalt tunnistab ta, et armastad kedagi. See oli siis lugu, mille autorid on tytar, alleni šeff väri, aga töötlus oli mõistagi palju hiljem tehtud mitte aastal 74 vaid et siin juba üheksakümnendatel, kus kaasa lõid sellised tänapäeva tuntud nimed nagu veidi Fays ja David Foster, nii produtsendi kui klahvpillimängijana. Aga tagasi 74.-sse aastasse, kus pärast pikka vaheaega ka tõusis jälle kõigi huviorbiiti selline tuntud kitarrist ja laulja ning helilooja nagu Eric Clapton. Ta oli mõned aastad tõesti pausi pidanud, lihtsalt sellepärast, et läks nagu see elutempo liiga kiireks. Ka narkootikumide ning alkoholiga sai veidi ehk liiga palju ümber käidud. No 74. aastal oli ta tagasi ühe loo, no mis sai hitiks nii siin kui sealpool Atlandi ookeani. Ja see on sellise üpris iroonilise pealkirjaga? I Shot sherif ehk kui eesti keelde tõlkida, siis lasin maha sherifi, aga laulutekstist tuleb välja. Sherifi lasin küll maha, aga tema asetäitja See oli siis eriklartoni väike reis, rägei maailma ja laul, milles ta tulistas sherifi kõigest küll enesekaitseks ja õnneks ainult laulus. Tegelikus elus ta kindlasti midagi sellist ei teeks. Tuleme nüüd korraks veidi ka Euroopasse ja kuulame ühte lugu, mis kirjutatud saksa TVs aastal 74. Autor on Gerhard Siib Holts loo nimi, see aasta esitavad Gerd Mihhailise kooria stuudio orkester. Ma ei oska öelda, kas aastal 1974 saksa TV-s tehti ka mingeid ametlikke edetabeleid plaadimüügi või mingi populaarsuse põhjal aga seda võib küll öelda, et Kernihhailise koor oli väga tuntud nii seal kui ka siin. Üks lugu veel tolle aasta Saksa DV popmuusikast. Loo autor on Manfred Gustaabus. Laulu nimi on soolo sigaretisuitsus esitajateks Kertti Möller ja Berliini ringhäälingutantsuorkester Günther Gretchen juhatusele. Sõnu pole isegi vaja väga palju kuulata, et taibata. See on mahajäetud naise kaebus. Ja üks mõte tekstist. Seitsmeteistaastaselt võid veel nutta, ent kui on üha kogetud järjest rohkem ja rohkem pettumusi, siis ainuke tunne, mis jääb, on külmus. 74. aastal üllatas edetabelite kõrgete kohtadega veel üks ansambel, kes juba kuuekümnendatel oli ilma teinud nimelt ansambel Hollis. Ja neilt selline lugu, mille nimeks ta priid ehk õhk, mida ma Aastal 74 oli maailma popmuusika areenil selline väga tugev trend. Selliste ansamblite poolt, kes esitasid kuidas seda nüüd öelda, neid on nimetatud näiteks progressiivseteks, rokkansamblit, eks. No küsimus on lihtsalt selles, et tihtipeale Nende liikmed olid akadeemilise muusikakoolitusega. Ja tõesti ei kirjutanud selliseid kahe-kolmeminutilisi poplugusid vaid palju pikemaid teoseid, tihtipeale ka instrumente Maal teoseid. Aga igas ansamblis leidus ikka ka üks väga hea vokalist. No kui näiteks kolm tuntumat esile tuua, siis võib-olla tol ajal olid need Emerson Lake ja Palmer siis Chene siis ja miks mitte ka ansambel jess kelle solist oli ju Jon Anderson. Kui nüüd 74. aasta juures oleme praegu veel hetkeks, siis leiame ansambli Jesi sellest loomingu pagasist ühe laulu nimega suune, ehk varsti selle autor ongi just ansambli lauljad John Anderson. Kaasa teevad veel tooaegne koosseis, kus on siis Steve, How Patrick Mora kris koer ja vait. Ja nüüd on vist tõesti aeg aastal 1974 joon alla tõmmata kuigi palju väga häid lugusid on veel tollest aastast mängimata. No üks väga hea lugu tuleks ikka ära mängida. Oleme Boris kõrveri sulest mänginud tolle aasta materialist laule, mis pühendatud viljandile ja Tallinnale. Valter Ojakäär kirjutas tol aastal laulu oma kodulinnale Pärnule ja neid kuulata seda Ardo Juhkov esituses. Tekst on muide Matti Vaga sulest. No me juba Mida me siit ka see suukõla pärnad, lend? Pärnu suvi rõõmure liin, Pärnu Tanja riigise ootide liin sügisel tume kevadega pärnad linna. Pärnu tuvi Täär mure oli Pärnu talvise ootuse liin. Sügisel, kui me kevadel kohtume, pärnad. Nüüd on suvist laadahange kui raske tulla, kuna siin tuul ajab kadu. Siit ta igatsusi, hingevalu ta suvistest rõõmudest. Välja Emmaga kaadoli. Merelinn, kus me kohtume. Sella kuume keeva, kohtume pärnad, linna. Sovi. Väärtalvise liin sügisel kevadel kohtume, pärnad. Tühjad on parvlaev, on tala, tuut Jason süügi, ta. Tule uuesti. Keeva vee, lume ja viivu tuubina vaevas ta nukruse. Suve jälle tuuleiili ussina õitsvad pärnad, linn linnakus, kohtume. Sügisel keeva väärnade linna lood päev no suvi. Leen Päär lood, Aegreese ootuse süüvi Stella kuumöögee vaade, kohtume pärnadeli. Ja neid ütlevad Valtria Jaak Ojakäär kõigile kuulajatele, tere tulemast aastasse 1975 enne laulude juurde minemist, võib-olla siis mõned uudised tollest aastast. ÜRO otsusega kuulutati see aasta ju naiste aastaks ning kõigilt liikmesmaadelt nõuti naiste võrdõiguslikkuse silmaspidamist. Kuninganna Elizabeth lõid olla aastal Charlie Chaplini tuntud filminäitleja rüütliks. Saksamaa liitvabariigis röövisid niinimetatud teise juuniliikumise pooldajad Berliini Kristlik-Demokraatliku Liidu peakandidaadi Peeter Lorentsi mitte segamini ajada muidugi meie Peeter Lorentsi ka. Viis päeva enne esindajatekoja valimisi mees vabastati, kuid terroristide nõudmised olid täidetud. Ehk siis vabastatud kuus anarhistide antud lennuk lahkumiseks Saksamaalt Jeemenisse. Üks vabastatud anarhist muide ei nõustunudki Saksamaalt lahkuma. Üks huvitav uudis veel, nimelt Saksamaa liitvabariigis piirati liikluskiirust 130-le kilomeetrile tunnis. Õnnetuste kahanes kohe 43 protsenti. 130 kilomeetrit tunnis on meie jaoks muidugi väga suur kiirus, aga ei maksa unustada, et Saksamaal on need kuulsad autopaanid, kus tegelikult sõidetakse 200-ga ja rohkemgi veel. Niipalju siis liiklusest tunnikiirustest tulles muusika juurde tagasi. Alustame nagu ikka ka uut aastat selle aasta eurovisiooni võidulauluga ja aastal 1975 toimus Eurovisiooni konkurss Stockholmis ja seal tuli võitjaks Hollandi ansambel tiitšin lauluga Ding ning mida vist tõlkida ei ole tarvis. Autorid on vill luikinga ja Edi õuens ning Dick Baker ja Harry van hoos. Võistluskontserte peeti ka Eestis edasi ja Tallinn jututraditsiooniline konkurss toimus ka tol aastal. Võib öelda nii, et võidulauluga pani noor helilooja Andres valdkonen koos teksti autori leelo tungla ka tõesti 10-sse, sest et laul nimega leib jahtub sai nii võidulaulu preemjatartunud, vooruse preemia, publiku lemmiklaulu ja parimat teksti preemia ja mis kõik veel ja mis kõige tähtsam, see laul läks ka rahva sekka. Ja esitajaks Tõnis Mägi. Akna all must metsa. Akna pealpool. Mida on maailma suurim kiirus vaid kiirus, Eimu lapsed taas tulla. Lühike. Reaalõlelil sead. Kas sa näed, käis lille, olid? Mis sa sealt vaatad või näed tulema keegi kord? Kui ta veedee siia Olla VTA alades. Kui oleme nüüd võistlused laulmiste teemale juba läinud, siis võib-olla ka mõned aasta 75 sellised mõtlikud uudised malest kõigepealt, kuna Robert Fischer ei vastanud Anatoli Karpovi väljakutsele, kuulutas rahvusvaheline maleliit viimase maailmameistriks. No sellest on muidugi väga palju hiljem räägitud ja arutatud, kas see oli õige. Aga ju siis Robert Fischer ise ei tahtnud lihtsalt tol hetkel mängida. Barcelonas Tormas, Hispaania Grand Prix võidusõidu ajal Rolf Stommeleni auto vaatajatele ka tappes viis inimest, sõitja pääses eluga. Mount Everestile tõusis esimene naine jaapanlanna jonkotaway ja tipu. Päris tippu jõudis ta ainult ühekandja saatel. Jalgpalliklubi Maijev München võitis teist korda Euroopa karika, lüües Pariisis liitsi Unitedit kaks. Null. Viimased toetajate märatsemise pärast sai klubi hiljem ka võistluskeelu. Kaheks. UEFA võistluse ajaks. Profipoksi raskekaalus lõi Muhammad Ali tšauhh reisi eri kolmanda omavahelise kohtumise lõpuks nii rängalt paiste. Treener palus siis Freisijeri treener, mõistagi palus neljateistkümnendas raundis juba vastupanu lõpetada. Freiseri silmad olid tõesti nii paistes, et ta ei näinud lihtsalt enam oma vastast. Ja Muhammad Ali jälle maailmameister edasi. Aga edasi muusikaga edasi eesti muusikaga ja üks laul, mille aastal 75 kirjutas Aarne Oit Heldur Karmo tekstile. See on nimega Ristna väikesadam ja esitajaks Artur Rinne. Pöörleva. Suuresti pöörleva ja veidi ka seal. A B C. Ja ka see On me saapa ja mäed ei tee ja kui nõusi, no ja ka ta suudab. Saada. Ja aga? Kui roosi Aadeelva taas ka mees, kes kaard gaasi on pruun nagu suur meri. Ja ja ka see. Ja aga ka. Üks pärjatud pala aastast 75 on genoodi Taanieli uut Pablo Neruda le teksti autor Heldur Karmo ja see sai siis tolle aasta võistluskontserdil pruse preemia. No muidugi siin tuleb arvestada seda, et ajad olid sellised, et tegelikult tuli ju kirjutada ka kuidas seda nüüd heliloojad ise on öelnud rasvaprotsendiga laule? Eksood Pablo ruudale võis olla ka mingi sellest tingitud, aga muusikaväärtust ei vähenda ju see sugugi. Pluss. Saaremaast see viis, kas ta ka kiidusõnu ja ka saada See. Meie tuntud helilooja kirjutas endiselt väga reipaid laule ka aastal 75. Ja mis siis muud, kui pakume ühe laulu kõigile kalameestele. Teksti on kirjutanud Otto Roots ja laulu nimi ongi truu Kalamees. Kui eelmise laulu esitas Heli Lääts, siis järgmise esitab meesansambel vanad sõbrad. Veel kooreta paari erineme ka väita. Et olla Ja välja vaevaeluga. Vaat nii, ka seekord, kui on. Ka veel aare. Tänase 100 aasta laulude saate lõpetuseks läheme korraks veel Eestist kaugemale ja hoopis teistsuguse muusika juurde. Ansambel tentsee tegi tol 75. aastal laulu mida selle aasta suvel mängiti üle maailma kõigis raadiojaamades. Kaunis ballaad nimega Anno ja ansambli liikmed ning ühtlasi loo autoreid siis mehed nimega Kaufman Stewart Korleia Cream. No mis annab tõestust sellest, et laul on hea, see on see, et temast tehakse kuusi, kavereid ehk versioone. Nii et kõigepealt originaal, mis praegu juba taustal kõlamas siis üks uuem ja diskolikum variant Olivia esituses. Ja lõpetuseks roostaari iirlase Johnny Logani versioone. Valter, jah ja kohe, aga soovivad teile kõike head, kohtume järgmises 100 aasta laulude saates.