Tänane maailmapildi saade sarjast muinsuskaitse ja tänapäev, mis meil valmib koostöös projektbüroos. Illega puudutab taas üht väga huvitavat paika ja siin asuvaid objekte. Me oleme seda saadet lindistamas Tallinnas, Pirita kosel ja meie lindistamise paik on praegu ühes majas mis on küll seda moodi väljanägemisega, et ta ootab lausa karjuvalt remonti, häid ehitajaid ja need ongi neid teemasid lahti rääkimas. Kunstiajaloolane Silvi Lindmaa, Pihlak ja Toivo Tootsen. Ajakirjanike liidu abiesimees. Jah, see on üks Tallinna minu meelest kõige ilusamaid kohti. Ja mul on väga hea meel, et see koht on nüüd jälle ajakirjanikel olemas. Koha ajalugu oskab provoliitma Pihlak rääkida väga pikalt ja põhjalikult, mina tean ainult osa, mis puudutab ajakirjanike liidu ühendust, selle paigaga. Asi selles, et ajakirjanike liit tahtis juba ammustel aegadel endale saada puhkekoduks ruumi ja ajakirjanike liit asutati 1900. 19. aastal ja juba siis hakatigi otsima sobivat paika, vaadati neid mõisasüdameid üle terve Eestimaa. Ja peatuma jäädi Viimsi mõisal. Aga siis otsustas vabariigi valitsus, et need mõisasüdamed antakse vabadussõja kangelastele. Ja sellest mõttest tuli loobuda. Aga 26. aastal saadi teada, et villa valt friit siinsamas Pirita kosel seitsme kilomeetri kaugusel südalinnast, et see läheb müüki sinna omanik oli vist pankrotti jäänud ja, ja see valdus oli läinud Eesti panga kätte ja oksjonilt siis Eesti ajakirjanike liit ostis 27. aastal selle kinnistu ära ja ostis ka noh, niimoodi, et ega tal endal suurt raha ei olnud, sissetulekud olid ainult liikmemaksudest ja õitsi, tulede väljaandmisest. Aga ajakirjanduse sihtkapital tookord oli Kultuurkapital samamoodi olemas nagu praegu, aga erinevalt praegusest ajast oli siis seal ka ajakirjanduse sihtkapital need sealt saadi suur osa seda osturaha ja osa võeti võlgu ja võlg maksti pärast ära siis loteriis saadud rahaga need, et õige varsti oli see puhtalt ajakirjanike liidul välja ostetud ja, ja nende käes ja see maja, kus me praegu istume, see saab nüüd sellel suvel 70 aastat vanaks. Sest see esimene maja, see jäi õige varsti väikeseks ja, ja see maja, kus me nüüd oleme, see ehitati siis selliseks pantsionaadiks. Selline lugu oli siis ajakirjanike liiduga seonduvalt nendel hoonetel ja sellel krundil, aga räägime nüüd ajaloost hoopistükkis kaugemat aegapidi. Silvi Lindmaa, Pihlak. Läheme siis ajas tagasi 1653. aastani. Siis need kuulusid. Et need maa-alad kuulusid siin Väo linna mõisale ja tollel ajal seal anti kaks krunti vabale Oblokile talupoegadele, lille, Peterile ja varsaallika olile ja me oleme praegu siin varsalaka kooli territooriumil, see jääb siis siia alla Pirita tee bensiinijaama ja sellesse kanti, kus me oleme. Varsaallika jääb sinna, kus varsaallika tänav on. Nii varsaallikana tunti seda kanti siis juba seitsmeteistkümnendast sajandist varsa allik, lillep ja kui siin kruntide tükeldamiseks läksin 20. sajandi alguses sisika, märgiti varsaallika lillep varsaallika, nii et väga ilusad nimed. See nimetus Pirita-Kose on natuke kohmakas ja Pirita käib seal ees, Piritaga ju ei ole siin midagi tegemist, jõgi on siin vahel pirita, nimetus tuleb lihtsalt sellepärast juurde, et eristada teda teistest Eestis leiduvatest kose, nimelistest kohtadest, aga kose nimetus tuleb siis kutid ütleme kuskil 19. sajandi alguses. Sest siinsamas sellest kõrgest kaldast alla otse jõe ääres 1790 kaupmees Joachim Christian Koch rajas endale siis Mõisa sõnul on praegugi alles Niuke barokne roosa maja. Seda hakati hiljem nimetama Alt kos vana Kose ja, ja tema järglased siis hakkasid murestsema siia ümber endale siis krundikesi ka oma suve, mõisu ja just 19. sajandi lõpul, nii et siin ümberringi oli neid väike villand rajoon, neid ei nimetatud enam suvemõisad, need olid juba juba villad ja, aga nad said ka väga ilusat suve mõisatele omased nimed, see meie siin oleme praegu valt riidis, siis on siin Tannen, Roode, kaalussow ja teised. Kui 1904 hakati siin krunte välja tundma, sest. Meie linnavalitsuses olid saanud põhiliseks juhtib positsiooni juba eestlased, siis taheti ka järgida Euroopa linnu, kus tuli siis moodi aedlinnade idee, nii et pääsküla see taheti Joe'd linn teha ja täpselt siin taheti jagada kõik seal lilled varsaallika üle 400 krundi ja siis jagada neid siis soovijatele välja teha niisugune aedlinnak esialgu sellest mõttest ei tulnud midagi välja 1912 siis said esimesed 10 varsaallika kanti, sealjuures ka pätsu perekond ja, ja sinna sai siis ka Ernst Särgava Peterson endale kodu, kus ta siis elas kuni surmani ja seda tänavat meil ju kaua nimetati särgavatänavaks. Varem oli ta Kuuse tänav, seal on ilus kuusehekk. Aga mis sellest majast me räägime, sellest samast krundist. Siis Robert Koch oli siis esimene mees, kes selle krundi sai? 876, kiiresti, ta ehitas selle torniga kauni Histolitsistliku maja valmis juba 1000, kas 76, nii et ka sellel on oma aastaarv ja oma oma ajalugu. Ja ja ega ta nii halvas seisukorras ei olegi, kui ta esialgu Pealt paistab. Tulepast mõned palgid vahetada, aga torn torn on muidugi kadunud, aga meil siiski on väga palju säilinud ka fotosid sellest välisvaatest ja maja, kus me istume. Kui see oli siis n endine tõllakuur ja tallid, mis siis 1928 Karl Puurmani projekti järgi, siis kohendati niuksed pansionaadis ajakirjanikele. Ja peab ütlema, et kui ajakirjanikud selle maja 1927 said selle krundi siis on kirjutatud, et ta oli ka väga halvas seisukorras, siin oli restoran tapeedi, tulid kõik lahti, mööbel oli ära veetud, uksed kõik ripakil. Ma ei usu küll, et ta halvemas seisukorras oli kui praegu, esialgu muidugi kõiki jahmatav, aga me oleme siin spetsialistidega vaadanud. Ja, ja tundub, et, et ega see välisfassaadi remont nii väga kalliks ja hulluks ei tohiks minna. Kui vaadata nüüd seda krunti ja territooriumit veel natukene laiemalt. Siin on üks vana vana hoone paekivist. Sellest samast ajast, kui Robert koos selle krundi endale sai, see on niinimetatud aednikumaja ja seal on ka väike muldkelder juures, nii et sellel territooriumil oli ka väga kena heakorrastus. Pidevalt vajati aedniku, kes siis ka Ta valitses siin toidu ja kõige muu eest. Siis hiljem olevat selles majas küülikuid kasvatatud ja ja isegi tõuhobuseid peahoone juurde tuleb väga ilusa lee, nagu ikka mõisate juurde tuli, puud olid siin ääres ja, ja niisugune ringplats, mille ikka nagu alati pidi olema, et sõideti peahoone ees on niisugune, tehakse niisugune auring, kes keskel siis lipuvarras. Kogu krunt oli piiratud paekivist kõrge müüriga ilusad väravad, ka fotod on meil alles veel sellest kaks väravat on siin territooriumil alles. Ja Kose tee äärde jäiga tenniseplats ning tenniseväljakud siis mida see tennisemajakest tuli nimetatud villa, hortensia, niuksed, igast uhked nimed, kui ajaloost veel uuesti minna möödunud sajandisse tagasi, kui veel seda krunti ei olnud, siis selle vana kogu, no näed, see kõik kuulusin Kohhidele siis siin oli 1838 teinud tulevase tsaar Aleksander, teise õed Maria ja Olga ja nende külaskäigu auks on siin üks paviljon. Asukohta ma praegu ei tea, mida nimetati siis Marjensitsiks ehk Marie niuke puhkepaiku marjaistumise koht ja, ja sellest on perekond, kohi mälestusteraamatus väga sageli juttu, et me läksime ikka Marjensitsi istuma. Siis kas 10 aastat hiljem tuli siia tulevas Aleksander, teise vennad käisid külas ja lõpuks siis 1849 tsaar Aleksander teine ise, nii et see koht on, on tsaari perekonnakülaskäigu poolest väga kuulus. 940 41 tuli siia muidugi võõrväed ja NKVD, nii et kõrvalkrunt kogu see vana alt, kus oli piiratud suure müüriga kõrge müüriga ja siin toimusid siis mahalaskmised, kui, siis selles majas käis pidupidamine. Nii et üks. Ka kaunis ja ajalooline paik ilusate hoonetega mida on siis kujundanud nimekad arhitektid ja samas sellised kohutavad sündmused. See kõik põimub meie ajaloos. Ma olen kuulnud, et ajakirjanike liit tahab siia panna mälestuskivi, ma ei tea, kui tõsiselt. Ajakirjanike liit on sellega seotud nii palju, et selle probleemi tõstis üles ajakirjandus, mis on siin Beck toimunut, aga Pirita halduskogu otsustas küll, et see mõrva koht ja see kurb sündmus Tallinna ajaloos tuleks ära tähistada ja ka Tallinna volikogu võttis siis Pirita halduskogu ettepanekul vastu otsuse 41. aastal siin Pirita kosel mõrvatute mälestuse jäädvustamisest. Et ilmselt praegu juba kultuuriamet tegeleb sellega, et mil viisil ja kuidas teha. Ja nii ta elus on juba, et kurvad ja rõõmsad sündmused on ikkagi käsikäes. Ja no meie jaoks rõõmsat sündmust ikkagi nii palju, et nüüd on see krunt ja kinnistu ajakirjanike liidul jälle tagasi ja me oleme asunud nüüd usinalt tegutsema. Proua Lindmaa Pihlak on teinud arhitektuuri ajaloolise uuringu ja eritingimused ja selle põhjal saame nüüd tellida siin juba renoveerimisprojekti ja kui see projekt on valmis, saame alustada siin siis ehitus, Töid. Jutt oli sellest, et krunt on suur, krunt on suur ja ilus, aga ta on väga käest ära lastud. Me oleme siin teinud paljud talguid ja mitmeid kümneid koormaid on siit sõna otseses mõttes sõnnikut ära veetud. Aga ta ei ole ka praegu veel korras, need, ma arvan, et ka sellel kevadel teeme siin ajakirjanikega talguid. Kui see tagasi paati siis tookordne juhatus otsustas, kuna ajakirjanike liit oli siis väga raskes majanduslikus olukorras, et müüakse Mahase krunti, tehtigi juba eelmüügileping, mis hõlmas kogu seda kinnistut kindla summa eest. No 95. aastal uus kongress valis uue juhatuse ja esimehe ja meie otsus oli küll, et vähemalt seda ajakirjanike koduosa, et, et seda ei tohi müüa, vaid see tuleb korda teha. Ja otsustati, siis müüakse ainult osa krundist see osa, mille korrashoidmine meil endal käiks üle jõu ühtepidi teistpidi, et sealt saaks siis rahasid, millega ajakirjanike kodu taastada ja nüüd ongi etet mõtteline osa krundist on müüdud ja ütleme, et 40 protsenti krundist on ikkagi alles ja alles on see meie jaoks kõige tähtsam osa see vanaajakirjanike kodu, millele meie tahame siis uue elu sisse puhuda. Need hooned ei ole päris tühjad, siin on elanikud veel sees. Siin on jah, elanike veel sees, osa ruume on tühjad, osades ruumides on katuse või lae alla langenud, need seal ei saagi elada. Kui me saime need hooned enda kätte, siis noh, nad olid ikka hullemas seisus kui praegu mõnes ruumis või korteris kasvatati küülikuid. Asi ju selles, et osa jagu inimesi olid saanud endale korterid juba Lasnamäele, aga noh, siia oli keegi sisse kirjutatud ja on tänaseni sisse kirjutatud ja üürile ning temaga kestab ja enam ei saa temast ka lihtsalt niisama lahti. Ja teistpidi muidugi aitäh nendele inimestele, kes ikkagi siin ka veel praegu elavad, et nad on mingile varal selles majas eluvaimu sees hoidnud, sest kui siin üldse elanike ja oleks võib-olla oleks ta juba kokku kukkunud, aga noh, nüüd nüüd on tal ikkagi elu veel sees, need katsume sõbralikult läbi saada ja, ja kui me hakkame remonti tegema, siis sealse suure maja elanikud kuhugi ümber paigutada kasvõi siia väiksemasse majja. Ja noh, vaatame, et me 11 ei sega, aga tahaksime nii kaugele jõuda küll, et ajakirjanike liidu aastapäevaks Meyban järgmisel aastal juubel, ajakirjanike liit saab 80 aastaseks, siis vähemalt selle peahoone saaks avada. Et see oleks ka suur asi, muide see peahoone on ju ka sellest väga tähtis, et kirjal Väikeliidu 10. juubel peeti siin Kirjanike liidul, siis oma maja ei olnud ja siis oli üldse läbikäimine vist oli tunduvalt tihedam, sest väga paljud kirjanikud olid ka ajakirjanikud ja vastupidi, nii et, et noh, nad olid nagu läbipõimunud ja ja ühistegevust tehti väga kõvasti ja siin peetigi ka ajakirjanike liidu kongresse aastakoosolekuid ja nii edasi ja nii edasi. Vastuvõtt. Ja, ja siin peatusid välisajakirjanikud ja noh, kõike seda, selles mõttes ongi meil mõte taastada. Viimane kongress otsustas, et luuakse ajakirjanike sihtasutus, rahvusvaheline ajakirjanike koolitus- ja puhkekeskus. Viimane juhatus nüüd kinnitas selle põhikirja, need kõik asi saab selles mõttes teoks ja see on ideaalne koht, kus pidada Seminare ajakirjanike täiendkoolitust, aga parasjagu kui silmanda seminari või koolitusprogrammi ei ole käimas, et saavad siin ajakirjanikud lihtsalt puhata. Ülo Vooglaiu ka rääkisime, tema idee oli, et, et kindlasti peaks olema siin pressikeskus, kus on kõik kaasaegne sidetehnika internetti ja nii edasi ja et, et ka nendes puhketubades või, või pansionaadi tubades, et oleks Interneti ühendus olemas, et ühesõnaga siin oleks võimalik nii puhata kui ka tööd teha. Nii nüüd me oleme siis õue jõudnud ja siin on see krunt, on selles mõttes väga huvitav, et kohe villa taga on väga tugev langus Pirita jõe suunas see on just nagu natukene murusse või rohtu kasvanud paesein või mida ta endast siis tegelikult on Tutanud mingid trepid, tekesed ja rajad on ilmselt siin ka alla läinud, kuigi väga järsk on see langus, sest et krundi piir on ju tegelikult üsna hulk maad veel Pirita jõe suunas. Ainult et me kahjuks ei tea täpselt, kuidas need trepid ja kõik olid ilmselt see võsa on kõik ju hiljem tulnud ja, ja nagu on perekond Kochi mälestustes kirjas. Tornist oli väga ilus vaade Pirita kloostrile merele ja jõele ja kindlasti see see nii ka oli. Ja nüüd, kui meil siin on praegusele maja projekteerimine käsil, siis on väga raske, kui siiski natuke liiga vähe on materjali selleks et kõike nii autentselt taastada. Ja sellepärast ongi siin v arhitektil Kristin mari paberil ja ene odraksil palve ja ka minul ajakirjanike liidul, et me saaksime selle maja võimalikult kenasti korda, nii nagu ta kõik oli ja selleks oleks vaja siiski fotosid ja mälestusi, niipalju kui kellelgi juhtub olema kas inimestega pildil või mitte, sest noh, inimesed tavaliselt ikka tollel ajal olid pildil ja, ja tuua neid ajakirjanike liitu. Nii et ma tervitan kõiki ajakirjanikke, et nad on saanud endale toreda kodu, aga selleks palume siis noh, võimalikult palju kaasa aidata. Siin on. Siis maja meil nii-öelda käegakatsutavas kauguses praegu ja see on taas üks järjekordne ilus näide meie puitarhitekt. Tuurist me ei tea muidugi, kes on selle autor, sest kõik dokumendid seal, kus oli NKVD või Vene sõjavägi sees on alati hävitatud, aga võib arvata, et kuna siin läheduses oli kohi, perekonna sugulase glüpseri villa ja meie kubermangu arhitekt glüpser, tegi palju puithooneid ja see tundub temaga ajakiri olevat? Noh, siin on puitpitsi ja siin on laialaudist veel. Ja kõik selle järel, mis on säilinud, saab ilusasti taastada. Kõige halvemas olukorras on maja ees, kus vihmaveetoru puudub, seal on, tuleb vahetada vast ka palke välja, aga siin muus osas arvan, et ei ole seda vaja. Imeilusad on aknad, need fotod, mis meil on säilinud, tundub, et siin on olnud ka värvilisi gaase ja eri suurusega, nii et imeilusaid randasid ja, ja torni saaks taastada. Tänases maailmapildi saates külastasid Eesti ajakirjanike kodu kunstiajaloolane Silvi Lindmaa, Pihlak Eesti ajakirjanike liidu abiesimees Toivo Tootsen ja saate toimetaja Reet Made.