Tänases keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Volgamaal elavatest suvažidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marilin. Volga voolab Joachi vabariigi päris põhjapoolses osas ja Volga jõe ääres, siis asub Suwashi vabariigi pealinn. Džibuks rõõm. Linn, mille tšuktšikeelne nimi on küll pisut teistsugune Subaškarr. Suvašijat nimetatakse Chavas n George'i vabariigi pindala on umbes 18300 ruutkilomeetrit seega vähem kui pool Eestit. Squashi vabariigi elanikkond on umbes 1,25 miljonit inimest, seega vähem kui Eestis inimesi aga siiski mitte väga palju vähem. Kusjuures tänasel päeval Tšuashi vabariik on Venemaa üks kõige tihedamini asustatud piirkond üldse. Rahvastiku tihedus on seal umbes 68 inimest ruutkilomeetril. See 68 inimest on üle kahe korra suurem kui Eesti vabariigi rahvastiku tihedus Chovoss ja on vägagi madal ja tasandikuline piirgad. Slovakkia kõrgeim mäetipp on vähem kui 300 meetrit üle merepinnast. Metsad katavad asjast umbes 30 protsenti. Kliima on asjas mõõdukas kontinentaalne. See tähendab seda, et talvel on seal oluliselt külmem kui Eestis. Suvel on seal aga mõnevõrra soengu Eestis. Ja aastas sajab Chuvasjas keskmiselt 500 kuni 600 millimeetrit. Eesti on samasugune alaga. Eestis sajab aastas keskmiselt 500 kuni 600 millimeetrit. Joassidest ida ja kagu pool elavad tatarlased. Tšuossidest põhja pool elavad marid, Joažidest edelas asub Mordva vabariik. See on siis see vabariik, kus elavad ERSO-t, maksad ja lisaks siis piirneb suvašiiaga mõne Venemaa oblastiga siis Läänes Nižni Novgorodi oblastiga lõunas Uljanovski oblastiga. Et selles mõttes on see joashi vabariik strateegiliselt heas asukohas, et asub Venemaa pealinna Moskva ja Venemaa olulise keskuse Tatarstani pealinna kaasani vahel. Maailmas tunduvalt rohkem kui eestlasi Ainuüksi Venemaal elab umbes 1,6 miljonit joashi. Umbes 55 protsenti Venemaal elavatest Joažidest elab joashi vabariigis, lisaks elab Chivasse siis teistes endise NSV liiduvabariikides ja näiteks Choosse elab kui Eestis. Viimasel rahvaloendusel loendati Eestis peaaegu 500 George. See on kahtlemata üks probleem, et see suhteliselt suur rahvas elab vägagi erinevates administratiivsete süksustus. Et nad ei saa ühiselt oma rahvuslikku kultuuri arendada, oma rahvuslike probleemidega tegeleda, kusjuures rahvas elab erinevates administratiivsete üksustes mitmesugustel erinevatel põhjustel. Üheks põhjuseks on siin see, et kui omal ajal, siis nõukogude liidus erinevate rahvaste autonoomsete üksuste vahele piire tõmmati piirid sageli ei langenud päris kokku rahvaste ajaloolise asualaga veelgi enam aeg-ajalt lausa sihilikult siis selleks, et rahvad ei konsolideeruks keskvõimu vastu, tekitati rahvastele sellega probleeme. Et neid piire tõmmati niiviisi. Et Ühe ja sama rahva autonoomsele asualale jääks kindlasti mingi osaga teisest rahvast. Ja psühhossidega on ka umbes nii juhtunud, sest väike nurk Tatastanist suvasse naabrist siis on selline piirkond, mis tegelikult oleks vabalt võinud olla hoopis joashi osa. Ehk siis oleks vabalt võinud kuuluda Chossidele, sest selles piirkonnas elab tõepoolest hästi palju suvasse. Samas osa sellest alast, kust suvašid on traditsiooniliselt elanud, jäeti Chuv asjast hoopiski välja. Samas võib öelda ka seda. Vasja hõlmab mõnel pool jällegi selliseid piirkondi, kus Joachim eriti elanud ei ole. Ainuüksi nende piiride tõmbamisega saavutati olukord, kus vassid jäid elama erinevate administratiivsete üksuste alla. Ent Dvossid, 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul rändasid joashi Ast ka küllaltki massiliselt välja probleemiks asjaolu, et asjas oli väga raske saada talupoegadel endale maatüki. Aga peale pärisorjuse likvideerimist Venemaal oli Kaczyvasside jaoks tekkinud olukord, kus maad teoreetiliselt vähemalt oli võimalik saada ja kus paljude talupoegade jaoks oli väga oluline leida endale see päris isiklik maad, et just nimelt selle maa otsingul siis küllaltki suur osatšovossidest suvassil ajalooliselt asualalt lahkus Venemaa teistesse osadesse. Ja paljud nendest ei tulnudki kunagi tagasi. Paljud neist jäidki uude asupaika ja paljudel juhtudel nende kunagi välja rännanud, Chossida tänased järeltulijad mitte ainult et ei oska enam joashi keelt, aga neid ei ühendanud oma esivanemate rahvusega joashi rahvusega, mitte miski. Paljud nendest täna ennast käänu Joažideks ei tunnista. Seetõttu võib arvata, et kuigi Venemaal elab täna umbes 1,6 miljonit siis nende inimeste hulk, kelle esivanemate seas on olnud jossa on täna Venemaal ilmselgelt suurem kui see 1,6 miljonit. Šovossid jagunevad vähemasti kolmeks eetiliseks rühmaks. Kusjuures need etnilised rühmad jagunevad omakorda väiksemateks etnistaks rühmadeks. Ja mis võib-olla teeb selle olukorraga keerulisemaks on asjaolu, et su vasid ei räägi täna, aga mitte päris ühte keelt, vaid ka sellel keelel on erinevaid dialekte erinevad etnilised rühmad räägivad mõnevõrra erinevat keelt ja kuigi nüüd siis joashi ametlik kirjakeel on peamiselt välja töötatud Ühe siis selle alamSuwashi keele baasil siis samasse ametlik kirjakeel tegelikult mõningal määral ka nende teiste keelte elemente. Aga miks see nii on kujunenud, see on nii kujunenud ajaloo käigus. Chovoshi rahvuse kujunemise lugu on vägagi keeruline. Veelgi enam, ka tänapäeva teadlased ei ole selles päris üheselt ja ühemõtteliselt kokku leppinud, milliste erinevate rahvuste segunemise joashi rahvas kujunes. Tšuašid on türgitatari rahvas veel sadakond aastat tagasi arvati, et Jovossid on tõenäoliselt soome-ugri rahvas, kes on nii-öelda Türgistanud, kes on siis türgi-tatari rahvaste all elades võtnud üle siis nende türgi-tatari rahvaste, eeskätt tatarlaste kombel ja kultuuri ja, ja seetõttu siis soome-ugri lastest on siis kujunenud rahvas, keda täna meil on, soome-ugri lasteks pidada ei saa. Ent tänasel päeval arvatakse, et see kunagine teooria siiski õige ei ole. George'i rahva kujunemisest võtsid tõepoolest osa ka soome-ugri rahvad eeskätt marid ja siis mordva laste esivanemad, eksis ersade Muksad esivanemad. Ent tvassid on siiski vähemasti tänase päeva käsitluse järgi türgi-tatari rahvas ja nende esivanemad ikkagi suures osas olid just nimelt siis ka kunagi türgi-tatari rahvas kuid Chovossid erinevad märkimisväärselt oma lähedastest naabritest, türgi-tatari rahvastest. Tšuažide idapoolsed naabrid on tatarlased, tatarlased on samuti türgi-tatari rahvas ja tatar lastest omakorda ida pool elavad Paškiirid. Paškiirid, kellest me oleme oma saates rääkinud ja faškiirid on türgitatari, rahvas, Choosid elavad siis kahe türgi-tatari rahvale suhteliselt lähedal ent on nendest kahest rahvast märkimisväärselt, et erinevad ja on erinevad mitmes mõttes. Esiteks on erinevad selle poolest, et nende keeled on küllaltki erinevad ja üksteisest nad aru ei saa. Jah, muidugi tänases George'i vabariigis üks jagutsuvasse oskab ka tatari keelt, aga mitte sellepärast, et neil kuidagi sünnipäraselt nii oleks, vaid sellepärast, et nad on seda keelt õppinud, sest üldiselt ikkagi nendes Volga-äärsetes vabariikides tatarlased on ikkagi kogu aeg olnud sellisel küllaltki tugeval positsioonil. Kas joashi vabariigis elab üksjagu tatarlasi ja nende osatähtsus, on küll vaid mõni protsent, aga tatarlased ja ongi kuidagi selline aktiivsem rahvas ja ei ole siis imestada, et Slovakkias tõesti osa Chovasse oskab tatari keelt. Tšuashi keelel ei ole täna mitte ühtegi lähedast sugulaskeelt. Omal ajal neid suguluskeeli tõepoolest oli. Arvatakse, et näiteks omaaegsete hasaaride sele tuntud rahva hasaaride keel oli ka tänapäeva Tšuwashi keelele sugulaskeel ja, ja siis lisaks pulgaaride, selle Volga-Bulgaaria elanike pulgaaride keel oli siis ka tõenäoliselt jällegi sellele tänasele Tšuashi keelele lähedane sugulus. Ja ainus keel, mis sellest keelerühmast üldse alles on jäänud, on Joshi keel. Me võime selgelt näha, et tšuktši keeles on sõnu, mis pärinevad näiteks mari keelest. Muidugi tšuktši keeles on ka sõnu, mis pärinevad näiteks tatari keelest ja viimastel sajanditel muidugi Antsu Washi keelele olnud väga tugev mõju vene keelel on elatud ikkagi Venemaa alluvuses juba mitmeid sajandeid ja nendes sajandite jooksul küllalt suurel osal ajast on toimunud piirkonnast tegelikult väga karm venestamine ja paljudel juhtudel ei ole neid sõnu isegi mitte sinna joashi keelde mugandatud vaid on sisuliselt üle võetud toorlaenud. Joashi keelel on isegi sõnu, mis on oma algsel kujul pärit kunagisest araabia keelest. On sõnu, mis on pärit pärsia keelest. On sõnu, mis on pärit kunagisest mongoli keelest ja selles keeles on tõesti vägagi erinevatest keeltest pärit sõnu. Ja vorstide puhul tuleb arvestada ka seda, et seda erinevust teistest türgi-tatari rahvastest suurendab asjaolu, et usu mõttes kuulutakse ka erinevatesse gruppidesse. Kui üldiselt ikkagi türgi-tatari rahvad väga valdavas enamuses on islamiusulised rahvad. Sist suvasside valdav enamus on hoopis kristlased, täpsemalt õigeusklikud, jahtisid Nende seas on ka tõesti veidi islamiusulisi. Chovosside seas on jätkuvalt selliseid inimesi, kes hoopis harrastavad oma esivanemate, mitte kunagi ammu harrastatud kombeid. Keda võiks nimetada paganat, eks või kes on siis jah, sellised loodususundite järgijad, aga üldiselt siiski väga valdav enamus Chivasse on tänasel päeval õigeusklikud ja sellega väga selgelt eristatakse näiteks naabruses elavast türgi-tatari rahvast tatarlastele. Joashi vabariigis on kaks ametikeelt vene keel ja joashi keel. Kui palju siis tegelikult joashi keelt asjaajamises kasutatakse? No reaalses elus on muidugi olukord pisut teistsugune. Asjaajamises administratiivaparaadis on sisuliselt ainus domineeriv keel Vene keelt. Chovossi keelt me ametlikus asjaajamises peaaegu ei kohta. Kuigi Twasias on piirkondi, kus Tšuažide osatähtsus elanikkonnast on enam kui 90, mõnel pool isegi enam kui 95 protsenti, mis noh, mitte mingil kujul ei keel aga ametlikku asjaajamist läbi viia tšuktši keeles. Muidugi jahtiv asjas on ka piirkondi, kus on vähem kui 10 protsenti elanikkonnast. Õnneks on joashi keelt võimalik õppida minu teada täna esimeses viies klassis ja viska osa aineid õpitakse Tšuashi keeles. Aga üldiselt ja hiljem toimub ikkagi õppetöö vene keeles ja loomulikult Chovossi keeles on võimalik õppida ainult siis George'i koolides ja paraku nii, nagu sa ikka Venemaal kipub olema. Keskvalitsuse hariduspoliitika suund on selline, et ikkagi suurendada nende ainult venekeelsete koolide hulka ja püüda vähendada siis nende rahvusvähemuste koolide hulka. George'i keelt on võimalik õppida isegi mõnes kõrgkoolis, seda küll tõesti vähestes meistrite jooksul, aga jah, täna on tõesti selline olukord, millega väga paljud Venemaa rahvad ikkagi kiidelda ei saa. Tšuktši keeles ilmub pisut ajakirjandust, ajalehti, ajakirju, tšuktši keeles ilmub raamatuid, on olemas joashi, keelseid, teatreid on tehtud Swashi keelseid filme. Squashi keel on täitsa olemas ka. Internetikeelena näiteks George'i vabariigi ametlik kodulehekülg internetis on vene, inglise ja tšuktši keeles. Kuigi tõesti kõige põhjalikum on see lehekülg vene keeles siis siiski ka Tšuašige, selles enamus asju on sellel lehel olemas. George'i keel on täna esindatud ka Vikipeedias ja siinkohal tuleb öelda, et Vikipeedias on siiski minu hinnangul suudetud ära teha üht-teist eriti võrreldes naaberrahvastega eesti keeles vikipeedias. Täna peaks olema artikleid üle 24000 tšuktši keeles on Vikipeedias artikleid üle 13000. No see 13000 võib ju tunduda, et ei ole palju, ent siinkohal tooks mõned näited Joažide läheduses elavate rahvaste Vikipeediast. Ersa keeles on umbes 1500 artiklit moksa keeles umbes 1000 udmurdi keeles umbes 3000 Paškiiri keeles umbes 6000 artiklit. Tatarlastel on umbes 12000 artiklit. Ent vaatamata sellele, et joasse vähem ikkagi neil on artikleid Vikipeedias rohkem kui tatarlastel. Kusjuures, kui neid George'i keelseid artikleid vaadata, siis nad erinevad märkimisväärselt väga paljude teiste väikerahvaste peida artiklitest. Enamikel väikerahvastel on seal hästi, lühidalt võiks öelda suisa sisutühjad, artiklid, aga tšuktši keeles kohtab ka täiesti korraliku pikkusega artikleid, ka selliseid artikleid, mis on varustatud näiteks fotodega, illustratsioonidega ja, ja nii edasi. Choosin ise ütlevad, et täna see Vikipeedia ongi sisuliselt nende kõige tähtsam interneti väljund üldse. Kui nüüd joashikeelseid tekste vaadata, siis tundub küll, et see keel ei ole kõige internetisõbralik. Kongeel Joshile kirjakeel põhineb täna kirillitsa enamuses on siis vene kirillitsa ent lisaks vene kirillitsa-le on seal ka neli sellist täiendavat tähemärki, mida näiteks vene keeles üldse ei ole olemas. Ja, ja nii, et jah, mida selliste noh, meie jaoks kummaliste tähemärkide tõttu tšuktši keeles väga nagu internetisõbralik ei ole ja, ja seda enam tuleb au anda, et see tõepoolest ka internetis ikkagi püüavad oma keelt kasutada toda ja püüavad vikipeedias olevat artiklite hulka suurendada. Tugevad on Chuvasside rahvuslikud organisatsioonid. Chosside rahvuslikud organisatsioonid täna on ikkagi põhiliselt sellised kultuuri organisatsioonis. Siin on muidugi mitu põhjust. Väga oluline põhjus on tegelikult seotud Tšetšeenia sõjaga. Väga paljud sellised rahvuslikud liikumised Venemaa erinevatel rahvastel, teisesed Ženja, sõja tuult on oma tegevust väga kõvasti tagasi tõmmanud, on oma soove väga kõvasti maha võtnud, sest on tuntud hirmu. Keegi muidugi ei ütle, et nüüd mingisuguse soovi või nõudmise pärast alustaks Venemaa keskvõim ka Tšuwašiias või mõnes teises rahvusvabariigis koheselt sõda. Aga hirmsast Tšetšeenia ülimalt jõhkras sõjast on kandunud kahjuks üle Venemaa ja lisaks osatakse selle hirmuga õigel ajal manipuleerida. Viimase mõne aasta jooksul on Venemaal mitmes kohas ära kaotatud väikerahva rahvusautonoomia. See on iga kord toimunud siis justkui nii-öelda referendumi kaudu. Referendumi tulemused on aga sisuliselt ette teada. Sest et kui seda ei tehta päris ametlikult, siis mitteametlikult juttude tasandil kasutatakse ka just nimelt sedasama on Tšetšeenia nii-öelda õppetundi. Et kas te tahate, et siin juhtuks midagi sarnast, et kui me keskvõimu soovidele vastu ei tule, siis läheb ka meil halvasti. Ja asjas on sama lugu rahvuslike organisatsioonide seas sellist laiemalt teadaolevat poliitiliste soovidega rahvuslik organisatsiooni täna sisuliselt ei ole. Chovossija puhul muidugi tuleb arvestada ka seda. George'i vabariik ei ole nüüd Venemaa uue iseseisvuse ajal olnud kunagi ka selline väga suure autonoomia aga piirduvad. Et kui Jeltsini ajal Venemaa erinevate autonoomsetel üksustel oli küllaltki erinev autonoomia ja teistest võib-olla selgemalt eristusid Pascortostan Tatarstani ja oma sellise tõsisema autonoomiaga siis Jovoss ja sellise tõsisema autonoomiaga piirkondade hulka ei kuulunud. Et seal ei ole nagu lootustki, midagi on selles mõttes väga ära teha. Ja rahvuslikud organisatsioonid on, sest keskendunudki kultuurile ja keelele. Küllap aitab Joažide rahvustunnet tõsta ka see, et nende vabariigi president on rahvuselt Kas see on kahtlemata, Ta on vägagi positiivne Choosi valitsus aparaadiski kohtab täna küllalt vajutsioosse, kusjuures kohtab selliseid suvasse, kes tõepoolest ka oskavad ja kasutada George'i keelt. Umbes 85 protsenti või pisut vähem vabariigis elavatest Jovossidest väidab, et nad oskavad keelt. Mujal Venemaal on see protsent jah, muidugi pisut väiksem aga siiski sellest Venemaal elavast umbes ühe koma kuuest miljonist Jovossist. Arvatakse, et kusagil 1,3 miljonit oskab Suwashi keelt. Nii et see rahvas jah, on siiski teataval määral suutnud säilitada oma keele. Ja siinkohal üks tendents ka, mis minu arvates on väga positiivne olnud, on see, et su asja ei ole piirkond, kus viimase noh, 100 aasta jooksul oleks ju ostsin osatähtsus katastroofiliselt vähenenud. Venemaal on väga palju selliseid rahvuspiirkondi, kus viimase 100 aasta jooksul on venelaste osatähtsus pidevalt ja vägagi suures ulatuses tõusnud. Ja kohalike põlisrahvaste osatähtsus väga kiiresti kahanenud. Suvasside osatähtsus 1926. aastal oli umbes 75 protsenti ja 1970. aastal umbes 70 protsenti. Väga pika aja jooksul oli see vähenenud ainult viie protsendi ulatuses. Ja kui see täna on umbes 68, see on ikka niimoodi pidevalt edasi vähenenud, aga see vähenemise tempo on väga väike, tõesti, ossid on suutnud säilitada suhteliselt noh, suure osatähtsuse oma vabariigis. Millega seda põhjendada? Seda võiks põhjendada sellega, et Vasja piirkond, mis ei ole keskvõimu jaoks väga huvipakkuv piirkond ja hästi vastu leida ühtegi strateegilist maavara George ja see ei ole maagaasi, naftat, väärismetalle. Kui üldiselt Kesk-Venemaal mitmel pool on selliseid piirkondi, mis on väga tuntud oma heade muldade poolest siis suvasjas selliseid oletuslikke must muldasid on väga vähe ja neid leidub ainult kagu Chosias. See mõjutab teataval määral ka George ja põllumajandust. Slovakkia põllumajanduses on tähtsal kohal teraviljakasvatus ja suhkrupeedi kasvatamine. Loomakasvatusest on oluliselt seakasvatus ja lihaveiste kasvatus. Tööstusest on seal näiteks olulised elektrotehnikatööstus, metallitööstus, elektri tootmine ja keemiatööstus. George seas leidub näiteks põlevkivis, tvastes leidub fosforiiti tvassi. Oluliseks maavaraks peetakse turvast. Kõik maavarad, mida me siin Eestiski oleme harjunud pidama eesti vaatajate tähtsaimateks maa varadeks, noh lisaks siis nendele maavaradele, mida me siin Eestis leidub, on asja puhul ka oluline, et seal leidub kipsi. Ent vaatamata sellele küllaltki mitmekülgsele majandusele on Vasja siiski isegi Venemaa mõistes suhteliselt mahajäänud piirkond. Ja seda majandust ei ole nagu väga aidanud elavdada ka asjaolu, et Chossijat läbib tegelikult väga tihe transpordi võrgustik kusjuures väga mitmekülgne transpordi võrgustik seal on küllaltki hea maanteedevõrk, küllaltki hea raudteedevõrk ja mis meil on väga oluline, et asjas on ka mitmed laevatatavad jõed, kusjuures nende laevatatavate jõgede kaudu on võimalik tõesti jõuda vägagi paljudesse kohtadesse. Tähtsamad laevatatavad ööd on Volga ja suura ja nende laevatavate jõgede kaudu on näiteks võimalik välja jõuda Kaspia mereni Musta mereni aga ka näiteks Moskvani kui Peterburi. Kusjuures neid laevatatavad jõgesid kasutatakse siis nii kaubaveoks kui ka siis inimeste veoks. Volga on ka täiesti kaasatud turismindus. Mööda Volga jõge liiguvad siis lõbusõidulaevad ja laevad teevad peatusega George pealinnas Chevoksa rõõm. Džäss ja hea veeteedevõrgustiku võib-olla ainus selline tõsisem probleem on see. Talvel jäätuvad need jõed küllaltki pikaks ajaks kohati enam kui kolmeks kuuks. Samas selline transporti küll mitte, puudub tavAga piirkonnale mõju avaldav probleem on asjaolu, et need jõed seal on kohati vägagi reostunud, Chossid, nii nagu paljud teisedki riigid, rahvad on ikkagi rahvas, kes on maapiirkondades rohkem esindatud kui linnades ja võib-olla olulisem on siinkohal veel see, et linnades räägitakse joashi keelt vähem kui maapiirkondades. Ent Tšuasid on ka siin suutnud säilitada olukorra, mis erineb paljude teiste väiksemate rahvastealadest Venemaal. Asja pealinn siis on Chevox rõõm ja selles linnas on umbes 450000 elanikku. 450000 elanikku oli Tallinnas mingid ajad tagasi. Nõukogude ajal, pojal oli Tallinnas isegi üle 500000 elaniku. Nii et jah, asja peale, noh siis umbes 450000 elanikku selle linna rahvastikust, aga umbes 60 protsenti on Tšuwašid ja umbes 35 protsenti venelased. Ehk me võiksime öelda nii, et põliselanikkonna osatähtsus Supaskarris on kõrge, kui täna on põliselanikke, on osatähtsust tallinlase. Ja, ja see on jah, jällegi selline no väga selgelt omamoodi saavutus, millega enamus Venemaapiirkondi mitte kuidagi võistelda ei saa. Jah, muidugi Dagestani pealinn Mahhatshkalasse seal on tõesti nii, et põliselanikud moodustavad linna elanikkonnast vägagi suure protsendi. Aga noh, seal ka täiesti nii-öelda omaette nähtus. Kui nõuda linnad kasvasid, siis nad kasvasid eeskätt kaugemalt sisse tulnud rahvastiku arv. Ehk siis erinevatest piirkondadest asustati venelased nendesse kasvavatesse linnadesse, ent Joašiia pealinna on asunud ka palju suvasse. Ent selles Linas Siboksia rõõs ehk Subas karis. On ka mõndagi meie mõttes kummalist ja eeskätt seda, et selles linnas on jätkuvalt au sees väga palju nii-öelda nõukoguliku selles linnas on neli linnarajooni Lenini linnarajoon, Kalinini linnarajoon, Moskva linnarajoon ja siis Volga-äärne linnarajoon. Selles linnas on jätkuvalt püsti Kalinini mälestussammas ja neli Lenini mälestussammast. Kaks nendest mälestussammastest asuvad tehase territooriumitel. Ent ikkagi. Lenini esivanemate seas on olnud ju? Klasse Lenini esivanemate seas on tõepoolest olnud Süvasse, aga kaugete esivanemate seas. Noh, me võiksime öelda, et Lenin on maksimaalselt 12 ja poole protsendi ulatusest suvas aga noh, Tšuossidest, esivanemaid on ka ühel teisel vägagi kuulsal revolutsioonilisel tegelasel Chebajevil. Siis mehel, kes võib olla nooremate kuulajate jaoks, on tuttav eeskätt anekdootidest. Aga kes tegelikult siis jah, omal ajal oli kodusõja kangelane Venemaa jaoks ja Chapajeviga on lood sellised, et vähemasti üks tema vanavanematest oli Chuvas Kui nüüd rääkida Chuvasside esivanematest, siis pinnal nad Volga äärde jõudsid. Arvatakse, et kaheksanda sajandi teisel poolel jõudsid Jovosside esivanemad Volga jõe äärde ja tulid nad sinna Volga jõe äärde ilmselt lõuna poolt ja tulid nad siis elama piirkonda, kus varasemalt elasid soomeugrilased näiteks maride, ersade ja moksade esivanemad. Üheksandast sajandist kuni 13. sajandi keskpaigani Olitšovosside esivanemad, Volga-Bulgaaria, riigi alamad, 13. sajandi keskel Zaitsvasside esivanematest aga kuldhordi alamad, kusjuures sellele kuld hordil alistumise käigus sai surma väga suurel hulgal suvasse. Samas, mis on huvitav? Peale seda, kui kuldhord oli piirkonna oma võimu alla saanud, ta väga sealse elanikkonna kohapealsesse valitsemisse sekkunud. Kuldhordi huvitas rohkem see, et piirkonnal oleks maksud kuldhordi keskusele makstud ja muu, mis seal kohapeal toimus, neile väga korda ei läinud. Neljateistkümnenda sajandi lõpus toimus kuldhordi ja Turkestani väepealiku Timuri vaheline sõda. Terved piirkonnad hävitati selle sõja käigus täielikult. Hukkus väga palju inimesi, sealhulgas siis väga palju Chuvasside esivanemaid. 15. sajandil ja 16. sajandi esimesel poolel elasid Jovossid umbes 120 aasta jooksul Kaasani khaaniriigivõimu all. Aga 16. sajandi keskel läks vastseid ala Moskva võimu alla. Kusjuures huvitav on see, et Ivan Julm Luvastuvassidele säilitada õiguse maale šovossid, kes olid harjunud olema aju põhiliselt vabad talupojad Nende jaoks ja selline maa säilimine, see oli aga väga oluline. Ja lisaks siis pakkus Ivan julksivassidele ka seda, et viis aastat niinimetatud ülemineku perioodil ei pea Chovossid maksma Moskvale maksa. Aga pärast seda siis jah, loomulikult pidid Joašid Moskvale makse maksma ja ostsid siis vastukaaluks selle eest, mis Ivan Julm neile lubas, lubasid omakorda anda Ivan julma sõjaväkke vähemasti 15000 sõjameest. Ja seda oma lubadust nad ka pidasid. 16 sajandi lõpus ja seitsmeteistkümne sajandi algul politsei Vosside rahulolematus vene võimuga kasvanud väga suureks ja, ja see rahulolematus oli paisunud selleni, et toimus õige mitmeid ülestõuse Venemaa võimude vastu. Kusjuures toimus näiteks ka ülestõus, mida viidi läbi koos maridega. Nendele ülestõusud oli mitmeid põhjuseid. Ühest küljest oli põhjuseks Venemaa ametnike omavoli näiteks ametnikud võtsid George'i talupoegadel ära maad. Esialgselt oli ju Venemaaga kokku lepitud teisiti ja lisaks püüdis siis Venemaaga Chuvasse kristlasteks teha ja seda ka täiesti väevõimuga Jovossid, kes olid siis seni olnud oma sellise mütoloogilise usundi järgijad pärsi Vosside kunagises usus oli enam kui 200 jumalat siis jah, neile see selline vägisi kristlasteks tegemine loomulikult ei meeldinud ja, ja seegi oli üks oluline põhjus, miks Venemaa vastu siis üles astuti. Kaheksateistkümnenda sajandi algul keelas Vene tsaarivõim Chovossidel nagu ka teistel Volga piirkonna rahvastel tegeleda sepatöödega. Vene võimud kartsid, et sealsed rahvad võivad valmistada endale võimudele vastuhakuks relvi ja keeld kehtis kuni 19. sajandini välja. Vene impeeriumi võimu all jaotati Chovosside ala kahe erineva kubermangu vahel. Loomulikult oli see Chovossidele vastukarva, aga öelda ei olnud neil siin selle kohta midagi. Ja nii siis jah, jaotati Tšuossid ala Kaasani kubermangu ja siin Pirski kubermangu vahel. Tsaarivõimu ajal anti järjest enam suuri maatükke vene ülikutele ja tsaar andis neid maatükke vene ülikutele Satsjuv asjas selle eest, et need Venemaa ülikud olid saari ustavalt teeninud. Ja nii siis tasapisi said joashi talupoegadest, kes olid seni harjunud olema vabad peremehed omal maal Venemaa mõisnike alamateks seitsmeteistkümnendal 18. sajandil. Küllaltki aktiivselt tegutsesid Tšuašid alal Vene misjonärid ja kõrvuti sellega, et suvasse püüti siis kristlasteks muuta. Tegeleti tegelikult Katšovosside hariduselu ja keele edendamisega. No näiteks esimese George'i keelse grammatika koostasid just nimelt Vene misjonärid ja enne seda grammatika koostamist oli siis ka välja töötatud kõige esmasem joashi kiri ka 19. sajandil Svossides hariduse ja keele edendamisel. Need kristlikud misjonärid mängisid küllaltki olulist rolli. 18. sajandil võtsid Tšuossid küllaltki aktiivselt osa Jewel Janbugatšovi ülestõusust. Ülestõus ja mõistagi suruti maha, aga selle ülestõusud tulemus oli see, et osa Chosse põgenes piirkonnast ja põgenes siis ida poole Uurali mäestiku lõunaaladele. Nüüd Tsaari-Venemaa ajal alates Peeter Esimese võimuperioodist toimus vastseid alal, selline küllaltki tugev venestamine. Vene keel oli igal pool ainus asjaajamise keel, vene keel oli tol ajal ka ainus hariduse keel. Omakeelset haridust. Vähesel määral hakkasid joashi tsaariajal saama alles 19. sajandi lõpupoole. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul toimus ju asjast väga suur väljarändamine. Karmimad numbrid räägivad sellest, et peaaegu pool Chovasse elanikkonnast võis välja rännata teistesse piirkondadesse Venemaal. 19. sajandi lõpus ja 20 sajandi algul on oluline ka see, et Joažide seas, kes olid Joašesse kohale jäänud, toimus selline teatav rahvuslik ärkamine ja selle rahvusliku ärkamisega käisid siis kaasas ka mõtted oma poliitiliste plaanide elluviimisest. Tasapisi tekkis sealsete haritlaste peas autonoomia idee ja ühel hetkel sellest ideest sai siis isegi täitsa selline iseolemise või iseseisvuse idee. Ja pole siis ime, et kui 1900 seitsmeteistkümnendal aastal tekkis teatav väike võimalus iseolemiseks siis suvasid ühinesidki iidel Uurali riigiga iidel Uurali riik on siis selline riike, mis väga lühiajaliselt eksisteeris seal Volga piirkonnas ja riigi nimi ide luural, see tuleneb siis tatari keelest tatari keeles, tähendab ta siis volga-Uuralid, riigikese moodustasid Sis põhiliselt tatarlased, aškiirid, Heatšovossid. Kuigi 1900 seitsmeteistkümnendal aastal oli mõtteid siis väikerahvaste riigist mõlgutatud ka paljude teiste rahvaste poolt ühel kogunemisel Kaasanis, siis muuhulgas arutasid seda ideed ka näiteks marid, ersad, moksad, udmurdid ja isegi kalmõkid. Kui see ring teoks sai, siis esialgu kolme rahva, sellise moodustisena ja hiljem ka marid ja udmurdid teataval määral siis selle riigiga ühinesid. Ja, ja isegi nende loetud kuude jooksul sellel riigil sellist väga tõsist võimu seal ei olnud. Aga selle riigijuht, kes siis oli sunnitud Venemaalt põgenema, peale seda, kui bolševikud võimu haarasid siis selle riigijuht on selles mõttes seotud ka Eestiga. Kui ta Venemaalt põgenes, põgenes ta esmalt Soome aga Soomest tuli ta näiteks Eestisse ja kohtus minu mäletamist mööda 1920. aastal ka Eesti riigitegelastega. Riigijuht oli tatarlane ja, ja hiljem pärast Türgis 1920. aastal loodi Moskva keskvõimu poolt joashi autonoomne oblast. Oli selgelt näha, et suvassid pooldasid iseolemist või vähemasti tõsist autonoomiat. Ja niisiis ei jäänudki leni neil muud üle, kui Chuvasside poolehoiu võitmiseks lubada neil siis luua joasse autonoomne oblast. Autonoomne oblast 1925. aastal muudeti ANSV-ks. Kuigi selle piirkonna autonoomia oli algusest peale küllaltki väike olise ANSV-na siiski esialgu teatavas mõttes olemas. Muuhulgas näiteks õpetati George'i lapsi koolides tšuktši keeles. Sellist väga tõsist venestamist ei toimunud. Aga kahjuks olukord kiiresti muutus, nii nagu 1930.-te alguses kõikjal NSV Liidus niigatšuwasi ANSV-s algasid väga tõsised represseerimised. Ja esialgu, 1930. ja 31. aastal puudutasid need represseerimised eeskätt suvasside Prikkama talupoegi. Paljud talupojad saadeti vangilaagritesse sunniviisiliselt, loodi kolhoose ja kõige selle tulemusena Slovakkia põllumajandustoodang vähenes vägagi suures ulatuses. 1930.-te aastate keskpaigas jõuti haritlaste nii, kusjuures siinkohal ma teeksin ühe kõrvalepõike teise ajastusse ja teise piirkonda. Me teame, et 1970.-te aastate keskel Kambodžas Pol Poti jõhkra vasakpoolse diktatuuri tingimustes tapeti ära sisuliselt kõik prillikandjad, peaaegu et kõik õpetajad peaaegu et kõik arstid. Aga Pol Poti režiimi, need jõhkrad kuriteod ei olnud siiski mitte midagi esmakordset ja sisuliselt kõiki samalaadseid asju oli Stalini rezhiim Nõukogude liidus juba hoopis varem rakendanud ja, ja seda siis ka näiteks Tšuashida kallal kui hävitati väga palju haritlasi tapeti väga suures osas suvassi keele õpetajad. Ainus põhjus mahalaskmisele võiski olla see, et inimene oli tšuktši, keele, õpetaja, George'i keele õpetajaid, Peeti natsionalistid, eks, ja Nadia kuulusi likvideerimisele, kusjuures missis saavutati, saavutati see, et joashi lastele ei olnud enam võimalik soosikeelset haridust anda, sest polnud lihtsalt inimesi, kes joashi keele õpetamisega oleks hakkama saanud. Kolmekümnendatel aastatel pandi kinnigačivasias squashikeelsed ajalehed ja ajakirjad. Likvideeriti ära mitmesugused Chossile kultuuriorganisatsioonid ja toimus ka industrialiseerimine. Siinsest realiseerimine ei olnud siiski nii ulatuslik kui NSV Liidu paljudes teistes piirkondades, aga siiski industrialiseerimine käigus toodi piirkonda ka üksjagu võõrtöölisi. 1940. ja 41. aastal on huvitav asjaolu et üks jagutsuvasse, nagu ka Murdolasi ja tatarlasi sunniti ümber asuma Soome käest vallutatud aladele Need alad, siis mis NSV Liit oli Soome käest ära võtnud nendele aladele siis paigutati inimesi mitmelt poolt NSV Liidust julgesti võib seda tegelikult nimetada küüditamiseks ja muuhulgas siis selle ümberasumise üks ametlik mõte oli ka selles, et need ümberasustatud, mitte venerahvad pildid siis moodustama Soome ja venelastega asustatud alade vahele sellise teatava puhvertsooni siis Soome nii-öelda fašistide eest Nõukogude perioodist Juvasjas mingeid selliseid väga erilisi sündmusi märkida ei ole. 1990. aastal muudeti Tšuwashi ANSV nimi Tšuashi NSV, eks ju asjast sai siis nõukogude sotsialistlik vabariik. Ja 1992. aastal, kui Venemaal juba iseseisev riik muudeti, siis see Tšuwashi ENSV nimi, Chovoshi vabariigiks ja sellest ajast alates siis ongi Chovossija olnud Tšehhi Vabariik. Tšuwashi vabariigi lipp on ametlikult kasutusel 1997.-st aastast ja see on ühtlasi ka Chuvasside rahvuslipp. See on vägagi ilus lipp. Lipul on kaks värvi, lipu ülemine osa on kollane, kuldne ja kollane sümboliseerib päikesevalgust, päikese all elamist ja õitsengut. Lipu alumine osa on tumedam punane ja see sümboliseerib Chuvasse maad, kusjuures kollane, selline tumedam punane, need on su Vossides rahvuslikud värvid olnud juba pikemat aega. Sellel libul ei ole siis mitte ainult Need kahes värvis väljad, vaid sellel lipul on ka kujutisi. Sellel lipul on siis kujutatud siliseeritult elupuud. Lisaks on seal kujutatud ka kolme päikest. Need kolm päikest on siis kujutatud kaheksa nurkadena ja need päikesed asuvad siis selle elupuu peal, mis on huvitav. Et ära on siis põhjendatud ka see, miks on sellel lipul olemas just kolm päikest, mitte üks päike. Ja need kolm päikest sümboliseerivad Chosside ütlust. Pulna pur, Bulad, Barr, ja tõlkes tähendab see siis olime, oleme praegu ja oleme ka tulevikus. Nii et üks päike siis mineviku eest, teine päike oleviku eest ja kolmas päike tuleviku eest. Suvasse on täna suhteliselt palju ja Chosside osatähtsus George'i vabariigis on suhteliselt kõrge. Nüüd see, kui hästi Chovossidel läheb, sõltub olulisel määral sellest, milline on Venemaa keskvõimupoliitika. Täna näiteks Unesco veab Chossi keelt vägagi ohustatud keeleks ja selle põhjuseks on asjaolu, et su asjas väga selgelt liigselt domineerib vene keel. Tänasel päeval ei ole Venemaa keskvõim veel võtnud omaks sellist lähenemist, et Venemaal elavate rahvaste kultuuri ja keele toetamine ja edendamine rikastab Venemaad rikastab Venemaad märkimisväärselt. Aga ma usun, et selline lähenemine Venemaal ühel hetkel muutub. Selline lähenemine on olnud ju omane paljude suur rahvastejooks, aga kaasajaks väga paljud suurrahvad on lähenemise kõrvale lükanud. Ma arvan, et su asjadel on tulevikus olemas võimalus mitte ainult säilitada oma keelt ja kultuuripaika, edendada oma keelt ja kultuuri ja mitte muutuda rahvuseks, kes oma rahvust häbeneb. Venemaal on täna palju rahvaid, kelle esindajad häbenevad seda, et nad ei ole venelased. Kaczuvasside seas on selliseid inimesi aga kui see suhtumine Venemaal tervikuna muutub siis vasse kui tervikut, selline negatiivne saatus ei taba. Nii et ma julgeksin saadetšovossidest lõpetada pigem positiivsetest kui negatiivsetest toonides. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.