RSS Empire alatiseks igaveseks alatiseks õnne varem igavesi asju leiab siit maakeralt harva kui üldse, kauges kaunis Itaalias on küll igavene linn, Rooma, kes teab Veneetsia kummituslikult salapärase, Ebamaise, teatridekoratsioonitaolise ja uppuva Veneetsia kohta, ei saaks öelda igavene. Väga paljude hoonete alustalad, sügavas laguuni vees on täiesti pehkinud, kirjutavad asjatundjad. Kanalite vaikselt loksub, vesi, uuristab Palazzade alus. Pööre laguuni, niiskus murendab seina. Igal õhtul kella kuuest seitsmeni on siin linnas kuldne tund. Oorando Row loojangutund kui lahkuv alguskanalid fantastiliselt sügav, roosaks värvib. Vähegi peatänavast suurest kanalist kõrvale sattudes võid end tõeliselt väikeste tänavate ja kitsaste inglite labürindist leida 118 oma ettesaart, mida ühendavad kitsad kaarjad, sillad kulgevad risti-rästi üle 1000 seisva veega. Kanali ja vaikus ümberringi vaid inimeste sammude kaja ning hääled. Sest siin linnas liiklusmüra ei tunta ainult suure kanali vaporeetod ja paadimootorid. Maailma kõige kummalisem linn, kus oleks miljon asja, millest rääkida juba kirikuid üksi on üle 80, neist kuulsaim ja uhkeim on teadagi San Marco Markuse kirik. Tunduvalt harvemini kõneldakse aga näiteks fraari kirikust, fraari, kanali äärest, fraari väljakul ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja taas algas üks. Veneetsias on võimalik saabuda kas pea või tagaukse kaudu. Toomas Manni romaani Surm Veneetsias kangelane, kirjanik Gustav Ashenbach leidis, et sellesse kõige ebamaisemasse linna peab tulema ilmtingimata peauksest üle laiuva vee. Selline võimalus on täiesti olemas. Niisiis elemendid õhk kuni lennuki rattad Marco Polo lennuväljal maandumisrada puudutavad maa mõnesaja meetri jagu kõndimist ja reisi. Lennusadamasse jõuab mitukümmend inimest mahutav veebuss, avab uksed ja kiirustab mööda lagedat vee välja minema. See maantee keset laguuni paistis juba lennuki aknast tohutu pikk. Alguses Oll Sirge postidega palistatud V-d, millel veebussid edasi-tagasi kihutavad. Lähemalt vaadates selgub, et laguuni veeteed tähistavad mitme meetri kõrgused et kolme või neljakaupa kokku köidetud jämedad puupostid, mis kindlate vahedega laia veereda piiravad. Kaks v bussi mahuvad teineteisest vabalt mööda, aga samal teel liigub ka väikesi kärmeid. Taksopaate, mis bussidest mööda kihutavad jõuliaid kaari tehes veepinna lainetama, panevad kõik täpselt nagu kuivama maanteel. Väga suur ja lai tundub olevat siniroheline Veneetsia laguun, aga juba paistab Saari väikestest rohtunud kõrgendikel suuremateni, millel seisab maju ja kirikuid. Kuulus lassi meistrite saar, moraano siin on v bussipeatus, selle vastas Veneetsia kalmistu Saarzandmik keele Liidos peatume korraks, tuleb välja, et teekond põhisaare tähtsaimasse peatusse San Marcos, see on päris pikk. Napoleoni ütluse järgi on see teekond tuppa kaunemasse võõrastetuppa Püha Markuse väljakule suure kanali ääres Veneetsia südames. Niisiis sa oled peauksest sellesse eriskummalisse linnastunud? Nende Ovesselents ja kuhu kadus vaikus? No eks selline paik võiks küll Veneetsia olla ja kontrast on eriti suur, kui sa sellesse linna tagaukse kaudu saabunud oled. See tähendab rongiga mestre, suur raudtee sõlm ei valmista sind veel millekski ette. Ongi kahel pool vesi, sa sõidad mööda pikka raudtee silda ja rong peatub Veneetsias Santa Lucia, samas mis tundub olevat üks tavaline suurlinna raudteejaam, Kuniza jaamahoonest välja astud ja kõnevõime, kaotad. Muuthewans, ütleks, mis Maapoli rajagantaare, ütlevad itaallased. Aeglane põhjamaine eestlane on natuke aega täiesti tumm, sest tuleb vaid laiadest treppidest alla astuda ja muinasjutt on otse su ees. Laie majesteetlik, suur kanal, vastaskaldal kaunis ümara kupliga kirik, sansime on Piccolo, nagu hiljem selgub ning Pikrida palatsasid, nii et võib-olla tagauksest sisse astudes on üllatus veelgi suurem, kui tehasest tulles. Veneetsia kanaleid küll ei laineta, vahest vaid siis, kui mõni suurema laadungiga kaubaalus või kanali buss tööta mööda sõidab. Kuid veeäärne Veneetsia on teadagi vapustav kaunite kaarakendega kolme nelja korruselised hooned, uhked Palazzad, kirikud, kõik tõusevad otse veest. Kepid langevad vette. Nende ees on kohati puupostide mets. Uhkemad triibuliseks värvitud paatide Jakondlite kinnitamiseks. Kondlid, voolujoonelised läikivmustad on need kitsamate kanalite äärde parkinud. Mõnes ootavad sõitjaid, vaibad, tugitoolid, padjad, siid ja samet. Tõeline ajatu luksus. Veneetsia tundubki nii kummaliselt ajatuna siin valitsevad sajandid ja näib, et ühel hetkel on aja lõputu kulg peatunud vanalinna vaiksed kanalid, kitsad tänavad, väikesed väljakud, kümnekonna sama pikkused pitsilised, kaarjad, sillad üle, ime kitsaste kanalite. Kas mahuvad sõitma vaid väikesed paadid ja maalilised kondlid? Rõdudelt ripub õiekobaraid kõrgel akendel kuivab sööridel, pesumajade seintelt on krohv maha langenud, aknaluugid vajaksid värvimist. See siin pole mingi läikima löödud nukulinn, see on Veneetsia ja just selline ta peabki olema. Salapärane, ootamatu, murenev, Javana imelühikesed tänavad vahetavad nimesid nii, nagu neile meeldib. Linna Jaanil pole neist pooligi ikka sillad, väljakud, kuhu mahuvad vaid purskkaev ja tänavakohvik. Labürint, millest sa vist välja ei pääsegi. Ja kui sa oled nende lõputute kitsaste kanalite, tänavate ja väljakute labürindis ekseldas juba murelikuks muutumas siis kõrget kellatorni ja tohutut punakatest tellistest katedraali. Paaripaik, mida Salotsidki leida. Santa Maria klorioosadeifraari massiivne ja monumentaalne kirik mille nimi pärineb sõnadest fraatiminori Ardo fraat. Trummi noorum. Väiksemate vendade ordu, mille liikmeid tunti Francis kaanlaste ehk Minoriitide nime all oli Assisi Franciscuse rajatud katoliiklik kerjusmungaordu ka selle asutamise ajal. Praegu on teada 1210. Ordu reeglid nõudsid haigete ravimist, hingehooldust, innukat, jutlustamist ja vaesust. Kuid juba 13. sajandil muutus Francis Khanide ordu tänu suurtele õnnetustele mõjukaks rikkaks, nii rikkaks, et sai ehitada uhkeid Petraale nii Prantsusmaale kui Itaaliasse. Fraari katedraali ehitasidki Veneetsiasse Francis Khani mongad töid alustati 1250, kirik avati 1280 ning ehitati ümber 1330 kuni 1417. Esimesel hetkel tundub, on kirjutanud kunstiajalooline Luukas, et siin seisab tohutu miljonitest tellistest ehitatud küünd. Aga kui sa tähelepanelikult vaatad, muutub see otse su silme all imekauniks gooti katedraal, yks lausa võrratute detailidega nagu katuseräästa alla paigutatud väike kaarestik, ümarate akende, heledad pitsilised, raamid, pikaks venitatud akende kaheks jaotunud kaared ja nii edasi ja nii edasi. Ja nurgeline kellatorn on vägev, 70 meetrit üles taevasse. Tsiteerigem veel Voldemar Vaga ja tema Üldine kunstiajalugu. Itaaliasse istutati gooti stiil võrdlemisi vara otse Prantsusmaalt, kuid hilisema arengu kestel kujundati see osalt väga omapärases vaimus ümber. Itaalia ehitistel puuduvad fassaadiga seotud kõrged ja monumentaalseid tornid. Siin ei toonitata vertikaalsust, mis on ju päris gootika peamine iseärasus. Itaalias elab ikka veel edasi antiikse arhitektuurivaim mis taotles täielikku tasakaalu vertikaalse ja horisontaalse tendentsi vahel. Pinnad on rahulikud, kuid dekoratiiv sele toredusele pannakse väga suurt rõhku. Santa Maria klorioosadeifraari tundubki Sis olevat päris tüüpiline Itaalia varasem gootika. Kolmeosaline fassaad kuulub hilisgootika aega. Keskmise kõige kõrgema osa kolmnurkset tipus seisab sammastel kolm madalat heledate hulist torni katusel räästa alla jäävad teravad ka Rezakid. Siis tuleb väike ümaraken ja selle all tohutu suur ümar roosake nimetatud kahega võrreldes keskmise suurusega ümaraknad ehivad pisut allpool fassaadikeskusest mõlemale poole ulatuvaid madalamaid tiibu, nii et kogu fassaadiga joonistus moodustab omakorda ülespoole suunatud tipuga nurga mida toonitab veelgi peaukse teravkaar täpselt fassaadi keskel, suurima ümarakna all. Mõlemal pool ust seisavad valged, kõrged, üpris ebatavalised kuuejärgulised Nendest postidest moodustavad sambad. Ühe tipus troonib madonna lapsega, teisel Püha Franciscus mõlemad 15. sajandi kujuri partalamyoboni tööd. Nende kohal uksekaare tipus võib näha ülestõusnud Kristuse kuju. Traari välispilt ja fassaa tunduvad oma puhaste joonte ja rangete kaunistustega erakordselt lihtsad ja suursugused tüüpiliste gooti kirikutega võrreldes viimaste saledatega. Tornid tõusevad taevastesse kõrgustesse. Kaunistatud tugikaared muudavad hiigelhoone õhuliseks. Kõikjal on lehis ornamentidega ilustatud ornikesi, fassaadi täidavad lugematud jõudja, lõputu Kiviibits. See kõik on teadagi imetlusväärne ja kaunis, kuid fraari hiigelkirik fraari väljakul, fraari kanali ääres Veneetsias näib oma tagasihoidlikkuse jälle omamoodi ehtne ja äärmiselt mõjuv tellisseinad ja valge marmor, ümarakende raamideks katuse äärt ehtivateks lühikesteks, ukse sammasteks väheseks kujudeks. Prantsuse kolmeosalise helis koodi fassaadiga sobivad täpselt ka kõrvalsissekäigus ja väga kaunis ümarkaartega ehitud romaani stiilis kellatorn mille püstitasid Veneetsia ehitusmeistrid, Jacob ohja, Pier Paolo dželeega ikka punakas tellis ja valge marmor. Veneetsia kirikute kellad, kuld seal päikeseloojangutunnil, kui asume aarete otsingule fraari kiriku sees. Ladina ristikujuline tohutu ruum on hämar ja pidulik. Kiriku keskosa eraldab päevidest 12 hiiglaslikku silindrikujulist sammast, mis kõrguvad toovutute võlvideni. Ruum on ligi 100 meetrit pikk ja ristikujulises põikuses oma 50 meetrit lai ja tulvil vapustavat vana kunsti. Mõlemal pool seinte ääres on Pikrida väikese hektareid ega pealeid. Suure osa neist on lasknud ehitada rikkad Veneetsia aadliperekonnad. Altarite ees põlevad küünlad. Sa liigud edasi mööda vasakpoolset röövi ja leiad ootamatus suure valge marmorkolmnurga ning selle eest kauni monumentaalskulptuuride grupi. Veneetsias 18. sajandil töötanud skulptor Antonio Cannova valmistas selle õieti Tiitseni mälestuseks kuid ei jõudnud päriselt valmis. Ja nüüd meenutab see siin paaris oma allegooriliste kujudega ikka kannavad ennast. Haava, on nukrus. Tema kõrval seisab Veneetsia looritatud daam edasi maalikunsti arhitektuuri sümboolsed kujud ja kanova villased, paigutanud sellesse monumenti, porfüriidist, urni oma õpetaja südamega. Miks see oli see monument, aga algselt Tiitseni mälestuseks mõeldud sest fraari samal kombel Tiitsiani kirik. Kunstiajalugu ütleb, et 16. sajandi Veneetsia maalikunst oli peajagu ülejäänud Itaaliast kõrgemal. Siin töötas hulk andekaid kunstnikke. Väärikas ja elegantne stiil Veneetsia maali Euroopas. Aukohale oli tõstnud tšakoopo Berliini ja tema kaks poega süntyylejanud vanni. Tiltoreta Paolo veraneeze muidugi titsiana Vetšellija Tiitsenina tuntuks saanud mees, keda asjatundjad oma aja kuulsaimaks maalikunstnikuks peavad. Ta sündis Pieeveediga toores, 1485 elas 90 aasta vanuseni töötades peaaegu oma elu lõpuaastateni välja. Tiitsion alustas sellise kuulsa kunstniku kõrval, nagu oli seda Jone, kes omakorda oli õppinud Berliinis stuudios. Tiitseni stiil oli julge, haarav ja vaba. Tal polnud Leonardo teadushuvi ega Michelangelo skulptuuri ambitsioone. Ta oli vaid maalikunstnik, kes kõige muu kõrval suutis suurte altarimaalide vastu huvi äratada. Kaks sellist seisab Santa Maria klorioosadeifraari kirikus. No Giovanni Bells Aaro barakk, monumendi kõrval seisab kuulus pesaro kabel, marmorsammaste vahele asetatud piits ja nii suure altarimaaliga madonna ja pesa ro perekond maal sai valmis aastatel 1519 kuni 26 madonna lapsega istub pildi paremal poolel samba kõrgel jalamil, tema jalge ees istub sinikollases rüüs Peetrus. Veelgi allpool põlvita paavsti laevastiku kapten Jacob Aro, kes 1503. aastal Santa mauras türklaste üle võidu sai. Paremal pool esitlevad pühakute Saaro perekonda madonnale. Sellel altarimaalil on kunstiajaloos päris eriline osa, sest stiitsejanan siin seni valitsenud sümmeetrilisest kompositsioonist lahti öelnud. Keskajal olnud kombeks altari pildid ikka sümmeetriliste kolmnurka täna üles ehitada. Kõige tähtsam figuur keskel ja kõrgemal, teised kahel pool ja madalamal. Pesaaro madonna ülesehitus on hoopiski x-tähe kujuline. Selle vasakpoolse ülemise kiire moodustab särav punane lipp. Ilmselt pesara perekonnavapiga kõrgel ülal askeldavad aga points, akad inglipoisid tumeda pilveäärel. Peaaltari kohal on fraari kiriku käi mehe kõikjale paistev Tiitsiani töine altaripilt Maarja taevasseminek Francisco mungad tellisid selle aastal 1516 ja see oli kunstniku esimene religioosse sisuga maal. Ja see on tõesti suur, rohkem kui kuus ja pool meetrit kõrge ning kolm ja pool meetrit lai ja mungad tõenäoliselt natuke mõtlesid, enne kui selle maali fraari peaaltari kohale asetasid. Ema oli seni taevasse tõstmisel ikka vagalt palvetavana kujutatud. Siin seisab ta paljude pisikeste paljastepanssakate tiivuliste inglite kantud pilvel ilme harras ja heitunud pilk pööratud üles, kus taevane isa teda valguse ja värvide säras ootamas on. Ja all jälgivad kogu stseeni ebamaise sündmuse müstilisusest haaratud 11 apostlit külg akendest langeb pildile päikesevalgust, pesaramadonnal kahjuks õnne poole ja päikesekiired löövad taevassemineku värvid päriselt särama. Kuulus punane, siin ta siis on Maarja ja apostlite voldilistes rüüdes sümmeetria mõttes ka inglite ümber Maarjat ootava taevase isa rööl. Säravpuhas kirjeldamatult kaunis toon kiitsiani punane. Asjatundjate kinnitusel kujutab Tiitseni Maarja taevasseminek tänu kunstnikku fantastiliselt värvide maalimise oskusele otsekui omaette selgus allikat. Pilt valmis 1518 ja tundub sajandite jooksul üha säravamaks muutuvat. 18. sajandi lõpul ja 19. algul elanud skulptor Antonio Cannova nimetanud seda kõige kaunimaks kujuks maa peal jõu ja hiilguse tõttu, millega Tiitsem selle täitnud oli. Pitsiana hon randaminetsiana sellele loole nimeks pannud. Ja ikka kabeli diaaltareid ikka kuulsad maalid, skulptuurid ja monumendid, fraari kirik on kunstile pühendunud ja kogu see kunst on selle kiriku kaunistamiseks tehtud. Milleks siis veel noil ammustel sajanditel kõik parim, mida inimkäed teha suutsid peid Idaevaseid jõude teenima. Kiriku kooriosas seisab 124 puust kooripinki fitsensast pärit Kotsi perekonna puunikerdajate uskumatult peen ja rikkalikult kaunistatud. Nette fantastiliselt kujundatud altarite ja hauamonumentide seast on esile tõstetud Jacob Marcello hauda see kuuluvate Veneetsia kõige kaunimate monumentide hulka. Lihtne ja pidulik. Ovaalse marmorraamiga ümbritsetud monument kujutab 1484. aastal kallipooli lahingus hukkunud laeva kapten Martšellat kes seisab koos kahe paažiga sarkofaagi raudrüüs. Kujur Pietro Lombardo TÖÖ pisara perekonna kabelfraaris kujutavad enesest lausa kunsti aretest tulvil väikeseidki rikut. Keset suurt eriti hinnatud on savanni Berliini trip tühon madonna, lapse ja pühakutega aastast 1488. Kesksel maalil istub madonna lapsega. Roniastmetel teevad muusikat väikesed tillukeste säravates, röödes kummaliselt tumedate tiibadega inglid. Üks mängib lotot ja teine puhub vilet. Ja siis Ristija Johannesele. Vello, imekaunis haruldane puuskulptuur ning Jakobson soovina marmorkuju. Maalid kujud, küünlajalad, kümned kõrgest võlvitud, laest alla rippuvad väikesed lühtrid, kujudega ehitud, suured marmorist püha vee anumad, kõrge risti, löödu kuju, altari kohal ja hauakambrid ikka ja jälle. Karmiin kitsi DPD ritta. Soomufaktusest natuuramiiral Relogadusestankristoreid. Fraari hauakambrid pole vaid kauneid kunstiteosed. Ta on sõnumid aegadest, mil inimesed kindlalt surematusse uskusid. Siis ehitati hauakambrid, lihtsad, tõsised ja pidulikud. Sarkofaagi ei püüdnudki varjata, surm oli loomulik ja ülestõusmine iseenesest mõistetav. Kui ikka fraari kirikus võib näha, milliseid kummalisi Marfoose hauakambrid sajandite jooksul läbi on teinud. Rahu kujutamine näis lõbusatele ja elu rõõmsatele itaallastele lausa valu tegevat. Lahkunute kujud seisid paar sajandit hiljem juba hauakivide ees püsti, otsekui näitlejad laval nende ümber olid kuulsuse ja võidugeeniuste ja muusade. Tervete jumaldavad Rahvuste allegoorilise skulptuurid. Berdyydeets oli, ütleksin. Aga Tiitsejan jääb lõpuni salapäraseks. Fraaris on ka tema Mavuselevam, sest Tiitsen suri siinsamas Veneetsias 1576 katku. Tema soov olnud fraarisse maetud saada, kuid 16. sajandi lõpust jäänutama põrm hoopiski kadunuks. Kunstniku mausoleum seisab ometi kiriku parempoolses löövis Cannova mausoleumi vastas. See on tehtud karrara marmorist aastat kell 1842 kuni 52 ja kunstnik on kujutatud koos allegoorilise looduse, universumi, inimgeeniuse ning teadusega siin fraari katedraalis mida ehib kaks Tiitseni altarimaali. Võrratud maiuspalad. Hindamatu vana kunsti hindajate jaoks. Väljasse Rabuus Veneetsia ja sellega tuleb taas pisut harjuda. Santa Maria kloori osa, Veifraari esinev väljak on peaaegu tühi Püha Markuse väljakuga võrreldes selliseid turistide masse nagu San Markol Veneetsias mujal vist ei leidugi. Kuigi turiste jätkub kõikjale kafaarisse kohe väljaku ääres, see on taas üks neid tüüpilisi Veneetsia kanaleid, millest kitsas sild üle viib. Särav mustad kondlid ootavad reisijaid ja silla peal poosetapkaks Condolieeri. See on ainuõige sõna, mis nende edevavõitu tegevust iseloomustada võiks. Mõlemal lühemal ja tüseda. Mal härrasmehel on musta-valge triibuline pluus, mustad püksid ja peas pika sinise paelaga laiaäärne õlgkübar. Sellised on jõhkkondoleeridel ka piltidel ikka peas. Nooremal pike Malia saledama valge pluus, mustad püksid ja peas pika punase paelaga õlgkübar seisavad silla trepil ning nende valjuhäälselt itaaliakeelset juttu. Odavad itaaliapärased žestid. Nad teavad oma päikeseprillide taga täpselt, kui maaliliselt nad seal tohutu õitse fraari taustal mõjuvad. Teavad sedagi, et kõik turistid neid vaatavad ja pildistavad stseenid Veneetsiast. Stseenid reest kerkivast Veneetsiast. Nad sõitsid mööda kanalite labürinti, möödusid kaunitest marmor rõdudest, mida ääristasid lõvikujud, libisesid ümber müüri nurkade, sööda leina, ilmelistest paleefassaadidestmise heitsid hõõtsuvale veepinnale suurte firmasiltide peegeldusi. Blair, kes oli sõlminud lepingu pitsivabrikute ja klaasipuhumis ettevõtetega, püüdis oma reisijat igas võimalikus kohas nende toodete ostmiseks maale panna. Ja kui see kummaline sõit läbi Veneetsia hakkaski ehk reisijale pikapeale oma lummavat mõju avaldama sissegi uppunud kuninganna raha majja, särivaim oma töö, muutes mõistuse, taastus aselt kaineks. Toomas man. Surm Veneetsias. Ja laenake veel Toomas manni sõnu. See oli Veneetsia meelitav ja rikutud iludus, pooleldi muinasjutt, pooleldi püünislinn, kus kunst kunagi priiskavat vahades õitsele puhkes ja mis sisendas muusikutesse hällivaid, meelitavaid ja uimastavaid helisid. Kui õigetena tunduvad need sõnad, vaat kui sa oled kasvõi vaid mõne päeva Veneetsiat näinud ikka jõuab see ebamaine linn sulle oma lugusid jutustada, mis siis, et vaid mõne mitme miljoni hulgast. Veneetsia on saladusi täis ja ta ei kipu neid jagama mõne varakevadise nädala jooksul. Palede ja losside lahtiste sammaskäikude vahel vilksatab fantastilised rõivad ning lumivalged ja kuldsed maskid. Ei usu, et maailmas leiduks linna, kuhu need paremini sobiksid. Aastal 1204 olevat tood Enrico Tandolo ühelt vallutusretkelt Konstantinoopolisse looritatud muhameedlased naise kaasa toonud. Ja sellest peale hakanud venelastele maskide kandmine meeldima. Maski kandes oled sa vaba ja võid teha, mis tahad. Seitsmeteistkümnendal sajandil kanti maske mitte ainult karnevali ajal ja kõige tavalisemaks said kostüümid, mida kutsuti pauta. Must siidist kapuuts, pits keep, suur mantel, tab Arro, kolmnurkne kübar ja valge mask, mis kattis, koguneb või on ainult silmade jaoks olid avad sellist rõivastustavatsete nii sageli kanda, et Veneetsias tuli kehtestada ametlik nõue vähemalt kirikus sellest loobuda. Karneval on muidugi teine asi, karneval on pidu, seda peeti enne tuhkapäeval algavat paastu selleks peoks tõi Veneetsia välja oma määratud rikkused akendest kanalite kohal riputati alla kauneid kullaga tikitud kangaid. Inglid ehitisiidi jäse ametiga daamid kandsid kõige uhkemaid ehteid. Selga pandi kõige fantastilisemaid kostüümid-maskid, olid lumivalged või kuldsed ja katsid alati kogu näoajaloost. On teada, et mida raskemaid aegu Veneetslased üle elasid, seda uhkemad olid nende peod. Prantslased olid 1797. aastal oma võimu kehtestanud ja iidse rikka Veneetsia vabariigi ajad möödas, jätkas linn Pillergaaretamist ning karneval toimus nagu ikka naeru ja laulu ja tantsuga. Karnevale peetakse tänaseni ja mängureegleid on ammustest aegadest ikka samad. Ära iial hakka uurima, kes maski taga peidus on. Veneetsia karnevalimaske müüakse tillukeste suveniiride na igal pool Põhja-Itaalias. Igas suuruses igasugustena võib neid kõige rohkem teadagi Veneetsias leida vaid osta ja kanna ja need pole enam lihtsad, valged või kuldsed silmaaukudega maskid. Need on uskumatu fantaasiaga, täiendatud neile erinevaid Illimeid antud värviliseks, muudetud igavate kividega kaunistatud pitsist või kergest plastikust värviliste lokkidega ehitud. Tundub, et maskide kujundamisel pole Veneetslaste fantaasial piire. Maskid lihtsalt kuuluvad Veneetsia juurde. Mõelge ise, linn on kõrgete palede kirikute ime, kitsaste tänavate ja pool kaartena kanalite ulatuvate väikeste sildade rägastik. Kunagi oli siin hoopis vähem elanikke ja mõnes linnaosas teadsid kõik kõigi kohta kõike. Aga inimestel võis ometi saladusi olla. Nad ei saanud peituda tõlgade sügavustesse varasematel aegadel. Nad ei saa varjuda toodesse nagu ükskõik millises linnas praegu. Mida pidid siis inimesed tegema, elades Veneetsias paigas, kus kõik teadsid kõigi kohta kõike? Nad varjasid end maskidega. Need on osa Veneetsia ajaloost palju kordi salapärasemad kui tõllad, rääkimata autodest. Veneetsia suursugune ja imeline reaalsus ületab ka kõige julgema unistaja fantaasia. See linn on kättesaamatu otsekui unistus ise. Teda pole iial piisavalt hinnatud. Nii on kirjutanud Charles Dickens. Ma ei oska öelda, kui väga ma Veneetsiasse tagasi tahaksid. Ja roodi, kunas? Info oma. R. Riva.