Tere kõigile traditsioonidele, Lituaalidele ja pärimustele pühendatud sarjas tuleb täna juttu millestki sellisest, mis on tulvil äsja mainitud nähtustest, ehk siis teisisõnu meie saade on täna inimese elu ühest tippsündmusest abiellumisest kaugetest aegadest saadik on pulmadele eelnenud nädalad ja tähtis päev ise olnud siis vürtsitatud kõikvõimalike kombetalitlustega ja nii mõnedki traditsioonid on ajaproovile võimsalt vastu pidanud ning rõõmustavad ju siis asjaosalisi praegu samamoodi nagu aastaid tagasi stuudios on folklorist Marju Kõivupuu ja mina olen Haldi Normet-Saarna marjukes äkki võikski siis väita, et just nimelt pulmakombed ja riitused on need, mis teiste vanade traditsioonide ja tegemiste seas on ajaproovile enim vastu pidanud, sest noh, erakordselt atraktiivsed. Tundub küll, sest meie meediaühiskonnas, kus kõik on peaaegu et hiirekliki kaugusel on just niinimetatud suured pulmad, kuninglikud pulmad, need, mis naelutavad inimesi teleka ette või jälgima näiteks arvutist, arutletakse juba nädalaid, enne missugune on pruudi rõivastus, kust millisest kangasse tehtud on, et see on selline sotsiaalne sündmus. Ja tänapäeval on kindlasti ka väga olulised maagilised kuupäevad, kus kõik numbrid korduvad. Eile oli siis 11. november aastal 2011 ja meediakajastustes juba varem oli märg, vaata kui palju inimesi soovis just nimelt sellel päeval sõlmida oma abielu, et lisaks siis päeva erilisusele oleks kinnitatud ka erilise kuupäevaga. Lähme siis nüüd nii palju ajas tagasi, kui suudab ja võib-olla siis alustaks neist kõige vanematest teadaolevatest pulmakommetest. No kui me läheme ajas hästi kaugele tagasi, siis võiksime lahti mõtestada, rääkida niisugust kahe sugukonna liitu, kus on siis sellised ürgsed elemendid peidus on siis nii-öelda võitlus või pruudirööv, eks ole, abikaasanaine reeglina võeti teisest sugukonnast sellel lihtsal põhjusel, mida tõenäoliselt toona neil ammustel aegadel osati tähele panna, nii nagu me seda tänapäeval mõtestame või tõlgendame, et lähisugulaste liidus sageli ei sünni mitte terveid lapsi vaimselt ja füüsiliselt ja teisalt muidugi ka see, nagu me teame maailma ajaloost. Suguvõsade liit on see, mis on väga paljuski mõjutanud meie maailma ajalugu, peame silmas siis suuri pulmi ja suurte kuninglike suguvõsade liitu ja noh, näiteks sellest kaugest ajast on ilmselt pärit meile mänguna või ühe niisuguse pulmanaljana tänapäeval tuttavaks saanud ja mitmed poolga praktiseeritud pruudirööv, mida siis pulmavanemad sageli korraldavad ja mida nii mõnedki peavad mitte võib-olla kõige õnnestunum maks pulmanaljaks tänapäeval. Kui vana see komme või vajaliselt olla, noh, kui me räägime siin eesti kontekstist pruudiröövidest, siis see jääb nii-öelda varasesse keskaega, kus seda kommet on täheldatud ja kirjeldatud. Aga küllap see nii-öelda see teisest suguvõsast pruudi röövimine on olnud siis ka mõnes mõttes maagiline tegevus ja missugust tähtsust ja tähendust noh väga ürgsetel aegadel sellele on omistatud, kas see on seotud ühe sigivusmaagiaga või mingil määral ka niisuguse jõudemonstratsiooniga, just nimelt see selline võitlus pruudi pärast, eks ole, et kui sa ei ole nagu võidelnud, oled sa kergelt saanud, et siis ei ole nagu sellel pruudil või tulevasel naisel just et see nüüd omaette selline filosoofiline küsimus, aga pruuti on röövitud ka läbi aegade sellistel puhkudel, nagu me teame ka kultuuriloost ja kirjandusest, kui siis suguvõsad ei ole mingil põhjusel olnud selle abieluliiduga nõus, et kui see on siis kahe noore inimese armastus on olnud nii tugev, see on käinud vastu niisuguse suguvõsade õiglustundele või on siis nii-öelda püüdnud teda mingisuguseid väga vanu suguvõsad vahelisi konflikte. No mis on kõige kaunimad kirjandusteosed, mis on maailma kultuuri seoses sellega pärandunud, olgu selleks siis Romeo ja Julia lugu või mõni teine sarnane motiiv. Ja loomulikult 14 15 aastane ei olnud enam laps, meie mõistes ja väga paljudel puhkudel selles vanuses ka juba olid noored bioloogiliselt küpsed eluiga oli arvestatavalt lühem, aga samas ka väga paljud kultuurid tunnevad ju sedagi, et vanemad sõlmivad omavahel juba lepingud, kui lapsed on kas sündimas või sündinud, et nendest saab paar ja see omakorda siis kindlustab teatud sugukondlike suhteid või mingisugust muud järjepidevust. Pruudirööv kui traditsioon on, nagu öeldakse, oma võidukäiku pidanud läbi pikkade sajandite, aga siis pruudirööv nii-öelda rituaalid on muidugi aegade jooksul teisenenud, muutunud, täienenud või millegi poolest vaesemaks jäänud. Temast on saanud ilma nali lihtsalt, mida on tehtud nalja pärast ja see tegelikult siis ka võib-olla on seotud niisuguse peigmehe testimisega, et kas ta jaksab oma tulevasel naisel ka silma peal hoida, kas ta on piisavalt tähelepanelik, kas ta pöörab pulmas oma pruudile piisavalt tähelepanu või ta vaatab või tegeleb ka millegi muuga või piilub kedagi veest? Nooriku või pruudi jaoks on meheleminek sisuliselt tähendanud juba oma senise elukorraldusega nii-öelda igavest hüvasti jätmist. Väga üldlevinud kombestikku element on nii-öelda mõrsja itkud või pulma itkud. See on siis kombetalitus, kui pruut jätab lauldes või sõnades oma vanemate koduga hüvasti, ta lõpeb teatud perioodil tema elus, see on siis neiupõlv ja ta astub vastu uuele olukorrale, kus tegelikult nagu tagasiteed enam ei ole, sest väga paljudes sellistes itkudes lauludes, mida siis seoses meheleminekuga pulmadega on lauldud, on olemas ka selliseid Piividet. Noorik läheb oma vanemate kodu külastama, aga ta ei leia sealt enam kedagi eest, et see on nagu selline sümbol või kujund, mis osutab sellele, et abiellumine, meheleminek on niivõrd tugevalt pöördeline sündmus sinu elust, kus enam nii-öelda tagasitee tänapäevases mõttes ei ole. Siia vanematekodust lahkumise juurde kuulub ka see või on kuulunud mõnel pool täna vaevalt nüüd küll. Et peigmees seob pruudil silmad kinni, et unustaks tagasitee. Jah, see on just nimelt natukene uuem, juba ka meelelahutuslik, kui me tuletame meelde meile kõigile armsaks saanud niisugust filmi nagu Tootsi pulm ja suvi tegelikult, eks ole, raamatu järgi Tootsi pulm on see film tehtud siis tõepoolest ka Joosep Tootsel katab teele silmad nii-öelda käpikkindaga, nii et noorik ei näeks teet koju tagasi, aga teisalt on see ka juba uue ajastu, et majandussidemed ja sotsiaalne taust on ka juba inimeste kooselule natukene teistsugused daamid ja teistsugused värvid andnud, et inimesed enam vastastikku majanduslikult ja mitmetel muudel põhjustel teineteisest niimoodi sõltu, et juba see võimalus on olemas vanemates kommetes selline võimalus tagasi pöörduda praktiliselt on välistatud. Sest mida kaugemale majas läheneme, teame sedagi, et sünnitus, et naistel oli küllaltki rasked ja väga paljud noored naised just nimelt sünnitustel ka surid ja kui me vaatame perekonna ajalugusid ja üldse pärimus, siis väga paljudel juhtudel see kumab läbi ka eesti kirjandusest on näiteks talusse tulnud nii-öelda kasuemaks või mehele siis teiseks naiseks kas noorem õde või vanem õde, kes on võtnud oma õe rollid selles talumajapidamises üle? No eel neid vanematest vanemaid pulmakombeid ja rituaale Ja võib-olla üks selline intrigeeriv vanem pulmakomme on olnud siis noorikul, juuste mahaajamine nii-öelda alistumise märgiks ja juuste lõikamine ja juuste mahaajamine on olnud veel siin suhteliselt hiline tavaläänemeresoome rahvaste juures, kus siis see Maal on eelkõige sümboliseerinud just nimelt seda, et nii-öelda noorik on nüüdsest arvatud oma mehe suguvõsa liikmete hulka kuuluvaks, et ta kuulub nüüd mehele ja tema elu on nüüd sealtmaalt radikaalselt muutunud selle võib-olla kaasaegne vaste võiks olla midagi niisugust, mis on seotud kombekabitavaga siis loobuda oma neiupõlvenimest, seda, kas siis näiteks paberile kirjutades ja põletades seda tuhka, siis on kas maha maetud või vette puistata või mitmel pool on siis neiupõlve nimi kas kirjutatud paberile ja suletud pudelisse, see pudel on siis kuhugi uputatud või veel midagi niisugust, ühesõnaga tse loobud nagu sümboolset teatud mõttes oma vallalisusega seotud teatavatest vabadustest ja teatud kuuluvusest nii-öelda oma sünniperekonda ja sa abiellumise läbi asetud uude situatsiooni, sest eks ole ju pulmad niisugune siirderiitus, kus inimese staatus muutub ja ta muutub väga mitmel tasandil peigmehesse täieõiguslik abielumees, täiskasvanud mees, noorik, tüdruk astub abielunaise seisusesse ja ka suguvõsad peavad omavahel suhtlema ja teineteisega lävima ja et kasvõi selline neutraliteedi saavutada siis on pulmades olnud traditsioonilised sellised võistulaulmised, kus siis mõlemad suguvõsa ka või, või nende hulgast on valitud, või on siis palgatud keegi laulik, kes on nii-öelda oma suguvõsa kiitnud ja teist suguvõsa natukene maha teinud, aga samas on ka kogu aeg on öeldud, et see niisuguse rituaalse sõimlemise käigus ei tohi siis nagu sõna või laulu pahaks panna vaid, vaid see on see koht, kus nii-öelda rituaalselt öeldakse välja ka need asjad, mis võib-olla ei meeldi. Ja, ja sellega on nii-öelda teema ammendatud, seda ei võeta ta enam kunagi üles või vähemalt teoreetiliselt peaks see niimoodi olema, praktiliselt ei ole miski kindel, eks sellest nimelt ja noh, vot niisugused metafoorid, et me peame nüüd üksteisega leppima, me peame üksteisega harjuma, me peame 11 omaks võtma, et see on nagu elu loomulik kulg, et küllap see sõnum on ka see, mis tegelikult siis vaat nende laulmist ja vastastikku niisuguse rituaalse mustamise käigus on avaldunud. Täna räägime pulmakommetest ja rituaalidest, stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Vanade kommete hulka kuulub ka kindlasti väike peigmehe nöökimine. Kui juhtus selliseid humoorikaid sõpru olema, siis ei korraldanud nad ei rohkemat ega vähemat, kui seadsid mitu pruuti talle valikuks. Loomulikult pruudid olid kaetud mingi riidega, jah või kuidas see käis. See on jah olnud selline vana mõistatusmäng, mida on praktiseerinud väga erinevad rahvad ja see siis on vähenenud, et kas pulmade käigus enne seda, kui siis pruut on nii-öelda näha toodud, on siis toodud pakutud väga erinevaid eesti rahvatraditsioonis öeldakse, võlts noorikuid ja kui peigmees, siis oma õigused, et ära ei tunne nende maskeeritud noorikute hulgast on ta sattunud halvakspanu alla. Ma tean seda, et näiteks seal aasia rahvaste juures ja mitmel pool mujal on näiteks peigmees seotud koguni tagurpidi Eesti selga ja tal on lastud niimoodi läbi küla sõita, ta on sattunud kõigi naerualuseks, aga miks pidi pruut pead olema, eks ikka sellepärast, et pulmad on olnud ka niisugune sakraalne aeg ja on kardetud, et kuri silm või paha silm võiks ühel või teisel viisil siis paarile või noorikule halba teha ja Eesti traditsioonis on siis kas uju olnud selle niisuguse rituaalse tekstiilinimetus, millega siis pruut on kaetud ja selle vaste tänapäeval võiks olla siis pruudiloor, mis pruuti nii ehib, kui ka varjab ja mida nii-öelda ilmaliku maks või vähem religioosse, eks need kombed on läinud, seda dekoratiivsemaks on tegelikult ka pruudiloori muutunud või on ta ainult pruudipärg, et pruut ei ole enam vaja nii-öelda varjata kurja silma eest ei ole teda vaja peita Ta vaid vastupidi, eks ole tema nii-öelda isegi võib-olla peigmehe loonud natukene uhkuse asi, et vaata kui ilus naine mul on. No pruuditanu oli vanasti väga pühalik peaehe, et võib-olla sa räägid sellest ka paar sõna ka enne veel, mis puudutab kurja silma, siis olen ma lugenud, et sinna pruuditanu taha lintide jaa, pärlite vahele oli peidetud justkui mingi peegli killukene, et kui mingi kurikuhil pruuti selja tagant ehmatada tahtis, nägi ta seal omaenese peegelpilti, jooksis minema midagi umbes taolist, kas see vastab tõele? No kui kindlasti sellised kombed on olemas ja kui me läheme Hiiumaale, siis just nimelt see pruudipärg või Seppelon siis kirjatud väga erinevate helmeste ja kulinatega jaga peigmehel on olnud selliseid rituaalsed kaabusid ja see kõik on mõeldud tõepoolest ikka selleks, et kuri silm või nõidus ei saaks siis teha kahju ei saaks. Ta näiteks noorpaari viljatuks, mis oli kõige suurem batav kahjunud, mida teha sai ja tanu pähe panemine, kui abielunaise peakatte kandmise õigus oli siis ka võimalik läbi niisuguse spetsiifilise rituaali, näiteks abielunaise peakatet võisid pähe panna pulmas ja seda toimetati eesti pulmas vähemalt nii-öelda poolsalaja, kus siis teised naised sidusid talle loitsi sõnade saatel tanu pähe, ütlesid, et unusta uni mineta meelest magamine pea oma noormees pea meeles ja täpselt samamoodi seoti ka paiguti ette põll kui abielunaise tunnus. Ja kui me vaatame meie oma talupoja pulma, siis sellest on ka kirjutatud paljugi, et just nimelt see rituaalne põlle ja tanu pähepanek talupoja pulmas oli see, mis tegi tegelikult siis noorikust abielunaise mitte niivõrd, see, kas käidi kirikus laulatamas või käidud, et need olid nagu kaks teineteisest natukene eraldiseisvat kommet, üks oli nii-öelda tarvilik selleks, et väljaspool oma sotsiaalsed suhted korda saada. Aga need niisugused talupoja pulmaga või talupoja pulmakombed ja tavad olid siis vajalikud selleks, et ka noorrahvas oma elu korraldaks siis juba külas põlvest põlve edasi seaduste ja reeglite kohaselt kumus. Sümpaatseid ja lausa armsaid baltisaksa kunstnike pilte kunagistest eesti noortest talu inimestest, noorpaaridest. Ja need on ilusad ja, ja vaieldamatult kuigi me oleme siin nüüd ka varasemates saadetes riietusega seonduvalt just nimelt rääkinud ka noorpaaride rõivastuses läbi aja natukene ja põgusalt, aga just rahvarõivaste nii-öelda pruudikomplektid on olnud ju need, mis on mingile härra saanud sümboliseerima Eesti rahvariiet laiemalt, kui me vaatame neid kõrgeid harju, Tanusid või mitmeid muid selliseid toredaid, nad on väga atraktiivsed, nad on, vägagi jäävad. Nad on tõepoolest, Eesti kontekstis on sellised luksuslikud, et tegelikult väga paljudel puhkudel, kui me räägime eesti rahvarõivastest, me annamegi tegelikult pruudi rõivaid hoolimata siis meie east ja võib-olla ka situatsioonist ja selle Kuulsa pruuditanu kohta ilmselt veel nii palju, et see oli põlvest põlve edasi antav naisliini pidi ja see vastab ka tõele, sellepärast et noh, rituaalsed tekstiile või üldse riideesemeid on pärandatud olgu see siis esmasündinud lapse rõivad või olgu see seotud siis nende riietega, mis olid sul seljas ilu kõige tähtsamatel hetkedel, mõnel pool on hiljem pandud tegelikult ka näiteks laulatusel olnud seljas kleiti või siis leeris olnud seljas kleiti ka nii-öelda kirstu kaasa, kui naine läheb teispoolsusesse igaviku teele, aga see on ka jälle nii-öelda piirkonniti erinev. Traditsioonilised pulmad on ikka olnud nii-öelda kahe otsaga või kahepoolsed, see tähendab siis seda, et kui me nüüd räägime, selline eesti traditsiooniline pulm on kestnud õige mitu päeva, teinekord ka nädalat, noh, 16. seitsmeteistkümnendal istungil tehti siin talupoja pulmade pikkuse küsimuses ka nii-öelda korrektiivid, sest sügisel, kui pulmi peeti, kippus olema nii, et eestlane karistas pulmadega kõik maha ja siis oli kevadel hädasi väljas, aga aga jah, et kõigepealt siis väga oluline on olnud ka pruudi jõukus ja pruudipoolse suguvõsavõime pulmi pidada, et see koormus on tegelikult jagunenud ikkagi nii-öelda mõlema suguvõsa vahel suhteliselt võrdselt, vaat kui me räägime ka sellest, et pruudil peab olema kaasavara ja kui peigmees sõitis, ratsutas nii-öelda rituaalselt pruudile järele, siis toodi näha see kaasavara, kirst, mis sisaldas andeid või noh, nagu näiteks on teada väga palju tänapäeval räägime setu kultuurist, et teinekord selleks, et tütart mehele panna, tuli vaatajaid lehm või mõni loom maha müüa, et osta hõbeehted ja kaasavara ja meil on ka näiteks selliseid vanasõnu olemas, mis ütlevad, et tütar kas viib välja või tütar on nii-öelda aia palutaja, et kui tütar sünnib, tema mehelepanek on seotud väga suurte kulutustega, aga poeg on just nimelt, see kestab sisse. Nii et tõenäoliselt on see arvamus kujunenud rohkem sellest perioodist, kui mees on olnud perekonnapea ja toit ja noh, kui me vaatame tagasi näiteks enne teist maailmasõda sedagi periood, siis naised olid ju valdavalt koduperenaised ja nende ülesanne oli siis tuua lapsed ilmale, nad kasvatada, kasida mees toita ja nende roll oli natukene teine. Sai siis, kui pruudi ja peiu Nemad ei olnud kohe sugugi mitte jõukate killast, siis olid pulmad kehvemad ja kas pulmi peeti või peeti äärmiselt tagasihoidlikult, noh, kui me vaatame, ütleme ka kehvikute pulmadest ja loeme varasemast ajalookirjeldusest, siis suuri pulmi, see lubada endale jõukam rahvas ja teine asi, mis on ka nüüd vist pöördumatult unustuse hõlma vajunud, on see, et tegelikult pulmade pidamine oli kohustus kogu kogukonnale. Tänapäeval me ei kujuta päris hästi ette, et me läheme pulma, võtame kaasa näiteks toidukoti, aga sealtsamast, 16.-st seitsmeteistkümnendast sajandist eesti traditsioonist on kirjeldatud, kuidas sigivus maagilisel eesmärgil võeti tee pulma kaasa poolik keedetud seapea ja siis kõik pulmalised ladusid need seapead noorpaari ette riita, nii et teinekord oli seapeade virn nii kõrge noorpaar ei paistnud sealt tagant teps mitte väljagi. Ja üks toonaseid selliseid pulmanali oli see, et siis seakõrva sisse peideti ära raudnael ja peigmees pidi siis mõõgaga ühe ainsa ropsuga seapea küljest selle kõrva ära lööma ja kui see tal välja ei tulnud, siis tema üle muidugi muiati, et noh, niisugused praeguseks ka pulma naljadeks taandunud kombed tegelikult pidid näitama siis seda, kas abiellujad paari minev rahvas on ka talutöödes osav ja võimekas, et kes pidi seal me teame, eks ole, puid lõhkuma ja mäletame võib-olla oma noorest põlvest, et pidi oskama nukku mähkida ja, ja pidi taipama, näiteks kui ta sisenes peigmehe koju või oma uude koju, näiteks kui oli luud maha visata, pidi taipama, selle üles võtta ja ja väga paljud niisugused kombed, mis on olnud nii-öelda pulmanaljad, noh näiteks kui äiapapa võttis noorikut vastu, siis ta lauad kas ree või vankri ette maha kasuka, et noori kindlasti astuks sinna peale, et seda saaks sellise pehme südamega ja allaheitlik ja need noorikud, kes olid iseteadvad, püüdsid vähemalt ühe jalaga sellest mööda astuda, et nad tunneksid, et tegelikult neil on ikka ka olemas selgroog ja nad ei ole sugugi nii pehmed ja kergesti käsutatavad ja allaheitlikud. Et väga paljud tõesti sellised, noh nagu omaaegsed niisugust elulaadi peegeldavad kombed on, on saanud siis aja jooksul muutunud sellisteks lustakataks pulma naljadeks, mille tähendust me võib-olla enam isegi ei taipa ja ei peagi hüppama, sest aeg on lihtsalt nii palju muutunud. No ja üks vallatu või kuidas seda nüüd öeldagi komme. On ju olnud pulmarongi peatajaile viinapudeliandmine, jah, see viinanuia, mine on ju ka tegelikult trellita niisugusest vanast ohvri kombest, et esimesele vastutulijale oli tavaks midagi anda, sellepärast et see tõi kaasa hea õnne, noh, see on enam-vähem sama tava, mis veel on näiteks Lõuna-Eestis säilinud, kui matuserongile tuleb esimene tulija vastu, et talle nagu antakse rituaalne osa matusesöögist. Ta saab kas pudeli viina või laps kommikarbi või tüki kooki, et ühest küljest see peaks nagu siis nii-öelda sellist võimalikku paha silma või pahakäitumist neutraliseerima. Ja teine asi on siis ka tõesti rituaalne osadus, aga noh, nagu ikka, et nagu siin on jutuks olnud, et kui see selline usundiline taust kaob, eks tas saab lihtsalt selline, kuidas natukene võib-olla rituaalne väljapressimine, sest nii pulmade kui matuste puhul võis julgelt nõukogude ajal öelda, et kangema kraami sõbrad sättisid ennast meelega teele, et juba poolest aegsasti oli teada, et siit on, sealt saab seekord tasuta kangemat kraami ja ta läks nagu teise äärmusesse, kaotas oma sellise sümboolse tähenduse, muutus paiguti isegi suisa labaseks ja täpselt samamoodi on, et eks ole palju siis, mis seal nõukogude ajal ikka nii väga neid võimalusi oli, kiriklik laulatus oli keelatud ja vot kogu see selline ütleme siis rituaali toredus ootamatult kirikliku laulatuse ka ju kaasas käibeks, kõikide väikeste tüdrukute unistus on olnud see, et nad tahavad kanda valget kleiti ja, ja kogu see kiriku niisuguse pühakoja eriline sakraalsus, et see asendus sellise argisega ja, ja võib-olla natukene tõepoolest isegi sellise lihtsustatud labasusega ja midagi peab ju tegema, eks ole, ja see on üks võimalus, oligi see võimalikult maksimaalselt katta laud, kõige hullem tähendas, eks ole sild ja, ja söömist ja ohjeldamatult joomist ja, ja see niisugune pulmade võib olla sügavam sisu, jäi natukene tahaplaanile, et võib-olla see ongi tõepoolest see otsus pikemaks perioodiks sinu elus ja et see on nagu kahe noore inimese jaoks väga oluline mitte niivõrd, eks ole, suguvõsa jaoks, et tõepoolest saab ohtralt süüa ja teha igasugust muud nalja. Kuidas meie rikkaliku rahvapärandi taustal mõtestada tänaseid pulmi? Paratamatult pulmade pidamisest on meie ajal nagu väga paljudest teistest pere tähtpäevadest, olgu need laste sünnipäevad või, või ka matused, on tegelikult saanud teenus või äri. Väga paljudel puhkudel see, mida pulmas tehakse, sõltub kõigepealt ka sellest, kui palju näiteks pulmavanem või nagu tänapäeval öeldakse, ka pulmavana ta võrdle sõnaga jõuluvana, eks ole, üks tore inimene, kes teeb nalja. Et kui palju ta tegelikult on nagu viitsinud areneda ja mis on nagu tema eesmärk ja võib-olla ka natukene sellest, missugused on nii-öelda osapoole või nii-öelda siis pruutpaari soovid ja ootused, milline nende pulm peaks välja nägema. Et tänapäeval kipub olema niimoodi, et, et siin vahepeal ka ülemineku aeg oli, panime hääl, et linnaliikluses tegelikult eriti reedeti, neljapäeviti nädala lõpul, kui pulmi peetakse ehitud autosid signaale õhupalli olnud märgata. Aga kui majandusnatukene stabiliseerus, hakati jälle pulmi pidama ja nüüd on niimoodi reedel on üpris tüüpiline, et vaatame siin Tallinnas ka, et uhked limusiinid, valged sõidavad, annavad signaali, pööratakse tähelepanu sellele, et taaskord üks, üks paar sõuab abieluranda, kuigi klassikud on öelnud, et tegelikult vastupidi, nad ei sõida mitte randa, vaid tormisele merele, eks ole, ja noh, küllap see niimoodi on, et vaata, see sõltub sageli tõepoolest nagu me noh, poeski, eks ole, et me ei saa alati kvaliteetset kaupa ja võib-olla jah, ta on läinud natuke lihtsustatud teed, aga muidugi üks uus tava, mis on seotud ka võimalustega maailm avardumisega, on tõepoolest see pulmareis, mida nõukogude ajal ei olnud võimalik ju tegelikult, et ei olnud seal võimalik eriti kuhugi minna. Et sa tänapäeval vahetab selle suure laua hoopis reisi vastu, minu meelest väga sümpaatne. Jah, ja muidugi teine, teine on ka see, mis on tänapäeva võib-olla peresuhetele, tunnuslike ega suguvõsad on suhteliselt suured ja, ja küllap ma olen ise ka tajunud sinuga siin, eks ole, et kui me tahame näiteks ta mingit meie enda seisukohalt lihtsalt üritus, siis tuleks nagu kuidagi paigutada ära a- kolleegid ja b sugulased, sest omavahel nad ju tegelikult kokku ei suhtle ja siis on hästi paha, kui sa ise oled näiteks selle peotegelane, sa pead nagu suhtlema inimestega, kes omavahel ei olegi võib-olla teineteist näinud ja kellel võib-olla teinekord isegi ei ole omavahel mitte millestki rääkida. Sa unustasid veel kolmanda kategooria, kes on lihtsalt head sõbrad. Just täpselt, eks ole, et kipubki niimoodi olemata nagu kolm erinevat sotsiaalset gruppi, kellega sa pead läbima ja see teeb tegelikult selliste pidude korraldamise äärmiselt keeruliseks, nii et et see, kelle pärast inimesed on kokku tulnud, tunneks ennast tõeliselt hästi ja küllap ongi niimoodi, et noh, palju niisuguseid on, on selliseid suguvõsa Sid või perekondi, kes hoiavad kokku ja käivad mitut põlvele läbi. Aga ühiskonnas on ka paraku neid, kellel võib olla väga suurt sellist suguvõsa ei ole, suguvõsa on erinevatel põhjustel nagu tänapäeval me räägime, eks ole, kärgperedest ja mitmetest muudest suhetest, et on hästi raske on neid nagunii-öelda ühise nimetaja peal aga kokku viia ja siis võib-olla tõesti on, on mugavam ja võib-olla ka vähemkulukam teha näiteks väikene suupistelaud ja, ja siis veel Ta juba aega mesinädalatel pühenduda teineteisele, taas siis nii-öelda argipäeva juurde tagasi minna. Muuseas teen ka sellise vahemärkuse, et vaat meie Unesco maailmaga pärandisse arvatud nüüd Kihnu kultuuriruumi kultuuriruumist leelo ja miks kihnu pulmad vahepeal ei suudetud neid pidada, nad nõuavad tegelikult nii arvestatavaid väljaminekuid, et lihtviisiliselt ei olnud inimestel võimalik traditsioonilist pulma pidada. Ja kui sa nagu traditsioonilist pulma või sünnipäeva või mingit pereüritust pidada ei saa siis kehvasti teha ju ka tegelikult ei taha. Tänapäeval peetakse Kihnu saarel jälle traditsioonilist pulma vähemalt. Jah, on peetud küll ja neid on lausa filmitud, nendele on pööratud tähelepanu, ole käinud Kihnu pulmas ei ole käinud, aga setu pulmades olen käinud küll ja, ja need on, need on ka tõepoolest midagi niisugust, milles osalemine annab aimu tegelikult just nimelt Nende vanade rituaalide sellisest sigivus maagilisest ja õnne taotlevast ja, ja nii-öelda pikemasse tulevikku suunatud. Traagilistest toimingutest, ühesõnaga et nende, nende pulmade mõte on ikkagi see siit maalt on väga pikk ühine tees. Selline oli tänane saade veel üks maailm pulmadest ja pulmakommetest. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör oli Maristamba kuulmiseni.