Ja täna tuleb veel juttu portreefotodest stuudios Kaupo Kikkas ja ole hea, ütle mulle, milles võib seisneda ühe fotoväärtus, mis on siis kas tehtud alles nüüd või 100 aastat tagasi, ei ole leidnud kuskilt perekonnaalbumist, on tal mingi väärtus või mis need väärtused võivad seal olla? Tõepoolest, üks foto võib kanda väga erinevaid väärtusi, ta võib kanda paljusid väärtusi korraga koos, aga ta võib ka kanda väga üksikuid väärtusi. Kui me räägime sellisest 100 aastat vanast või enam vanast võime olemast näiteks perefotost, siis sellele tulevat lisaks kõikidele emotsionaalsetele väärtustele veel täiesti uued väärtused, näiteks tekib tale kunstiväärtus. Nii kummaline, kui see ka ei ole, aga kui me leiame isegi näiteks 300 aastat vanametallitüki juba, siis tal on ajalooline kunstiline väärtus, kuna, kuna ta viitab meile millegile, kui me ei suuda talle mingit konteksti leida, kui me ei tea, mis see on, kus see on, siis see väärtus kahaneb koheselt. Aga kui me suudame tallaga mingi konteksti tekitada? Me teame, kes seda asja kasutas, kus, millal, millisel moel siis tekib talle väga tugev emotsionaalne väärtus ja seos sündmustega, mis omakorda annab talle kunstiajalooväärtuse, mis on tegelikult väga kummaline, sest mõnes mõttes ju kuidas öelda, väga raske on põhjendada, miks me peaksime tahtma ost osta näiteks tuhandete eurode eest 100 aastat vana perepilt. D kui me sellest perest ka mitte midagi ei tea, aga ometigi teatud piltidel on selline kõrge rahaline väärtus. Aga palju olulisemad, mõtlesin, et mis meile iga päev nende piltide Pealt vastu vaatavad. Muidugi lihtsamatest pihta, kui me võtame sellesama õudse passifoto, siis see on ju identifitseerimisväärtus, ehk siis tema väärtus seisnebki selles, et me saame kas selle dokumendi või veel mingisuguse sündmuse või loa või olukorra panna kokku reaalselt eksisteeriva inimesega. Vaatasin, sinu rippus samamoodi kaelas töötõend, kus oli peal sinu pilt, nii et kui keegi peaks tahtma kontrollida, kui sa, töötuled, kas sul ikka on tõend, vaatab pilti, vaatab sulle näkku, enam-vähem sarnased soovib, läheb läbi. Noh, tänapäeval identifitseerimisväärtus täiesti matemaatiline, see tähendab seda, et arvutit Ta otsib teatavad punktid, mille ta kaardistab seal fotol ja nüüd näiteks lähed Ameerikasse ja tollipunktis, sind filmib veebikaamera ja veebikaamera võrdleb koheselt neid matemaatilisi punkt, et sellesama fotoga saab kohe aru, kas sa oled sina või mitte. Et on omamoodi teatud mõttes nagu sõrmejälg või isegi veel paremgi kui sõrmejälg. Kuigi kindlasti ta ei ole täna veel nii arenenud ja nii perfektselt kasutusse võetud ja samuti kindlasti inimesed ikkagi muutuvad päris palju. Aga sellegipoolest, identifitseerimisväärtus fakt on see, et selle kunstiline emotsionaalne väärtus on üldiselt nullilähedane, eks ju, et et see ei olegi eesmärk. Aga kui me räägimegi sellest samast emotsionaalsest väärtusest, siis see on ju tegelikult meie kõikide tehtavate piltide kõige olulisem kvaliteet üldse. Olgu see pilt kuitahes halvasti õnnestunud, kuitahes jube, olematu kompositsiooni ja halvaaparaadiga tehtud, mis seal peal on meile oluline inimene, mis seob selle inimese mingi meile olulise sündmuse, siis sellele tekkiski kohe hindamatu emotsionaalne väärtus. Nii et nii-öelda isik, isik ühe isiku tasandil, need emotsionaalsed väärtused on väga raske üldse iseloomustada või millegi muuga võrrelda, sest et lihtsalt nad on meie sellised mälupildid, mis aitavad ergutada meie enda aju ja tuletada meile mingeid emotsioone, meelde. Et kindlasti see on üks selline kõige olulisem fotograafia liik üldse, eks ju, inimeste jaoks, kes ise pildistavad. Aga nüüd, kui me paneme siia juurde sellise põneva asja nagu sellise kunstilise väärtuse mingi esteetilise kütuse, siis tekib tegelikult sellele samale emotsionaalsele pildile veel lisakvaliteet, et see on ka teistele inimestele huvitav. Ta pakub meile midagi vaadata, mis on, mis, kas tekitab meis huvi, on lihtsalt esteetiliselt ilus, räägib meile mingi loo ja lisaks, kui te panete siia juurde oma esteetilise väärtuse sellel näol, et te teate seda inimest ei tunneta seda inimesse pildi peal, siis tuleb kokku jälle mingi täiesti uus kvaliteet. Ja need on samuti nagu üldine esteetika, ilu mõiste on muutunud ajas väga tugevalt, nii et väga raske on mõnes mõttes võtta praegu näiteks mingisugune 90. aasta slaid ja mis seal tehnilises mõttes väga ebaõnnestunud, aga meil kõikidel, kes me siis olemas olime, ringi vaatasime, tekib seda vaadates kohe tohutu nostalgia, sest me näeme seal talonge, järjekordi, autosid, mida enam pole olemas kaljavaate ja meil tekib koheselt tohutu nostalgiahoog ja niimoodi võib isegi ka esteetiliselt täiesti mittemidagiütlevale pildile tekkida. Väga suur sinna ajalooline ja loolooline kultuurilooline väärtus. Nii et neid väärtusi on tõesti väga erinevaid. Ja kui me oleme leidnud kuskilt nagu oma tõesti 100 aastat vana esivanemate pildi siis on nagu lausa kannab endas mingit ajastu maagiat, see, me katsume seda pilti, me justkui tunneme mingisugust seost 100 aasta taguse ajahetkega, kui see pilt tehti seal ja see on tegelikult täiesti müstiline seos. Kui me vaatame lihtsalt maju või vanu puid ja selle peale mõtleme, eks me siis tunnetame ka seda õige pisut, mida see puu on näinud, mis selle puu, kes siin puu all võib-olla on puhanud 300 aastat tagasi, aga see foto on justkui justkui mingid väike pisikene avaus, millest piiluda 100 aasta tagusesse nii-öelda aega. Et väga tugevad emotsioonid, lisaks esteetika, lisaks ajalugu, miks mitte lisaks kunstiline rahaline väärtus võivad kokku saada, kui hea pilt on saanud väärikalt vanaks, see tähendab seda, et kui üks hea originaalfoto on näiteks 100 aastat tagasi tehtud ja me hoiame seda täna käes. Aga kuidas te suhtute photoshop itud piltidesse, kus inimesed on? Muudetud ilusamaks kenamaks, et 100 aasta pärast need, kes vaatavad, imestavad, et kuidas see kuuekümneaastane naine võis küll näha nii kena. Ma arvan, et me peame seda küsima 100 aasta pärast, ega me ei saa ennem selle kohta teada, mida tulevikus sellest arvatakse. Aga kui korraks selle asja tagamaad vaadata, siis kindlasti tuleb hästi hoolikalt järgi mõelda, mida me peame photoshoppima seal silmas, kui me teeme juba testi, muudame kedagi totaalset, teeme teda peenemaks, silume ära tema naha, mis iganes. Aga see on ju hea siis. Ilus ja vaga absoluutselt, et ise küsimus ongi selles, et kas, kas see kannab endas mingit kunstilist väärtust või kas väärtus peab, kajas vastu. Et kui eesmärk, kui oled see pildil olev inimene oleks õnnelik, siis see kõik on ju väga mõistlik, et nii tehakse, sest et me tegelikult tahame anda inimestele õnnetunne, et mis see muud on siis, aga, aga kui me tahame luua mingeid ajas kestvaid väärtusi, luua kunsti, siis ei pruugi olla väga mõistlik, kui see ideenimine teatud väga huvitavat kontseptsiooni, mis on täiesti võimalik, eks ju. Nii et tegelikult ei saa me seda ennem teada kui 100 aasta pärast ja nii naljakas, kui see ka ei ole, aga 100 aastat tagasi tehti nii-öelda photoshop täpselt samamoodi, tolle aja tehti retušeeriti, kasutati erinevaid filtreid, inimesed piltide peal paremad välja näeksid tõmmati kordse klambritega sirgeks, mida kõike veel, nii et täpselt samasugune photoshop, mis oli tol hetkel progressi käigus võimalik, oli siis kasutuses. Ma arvan, et 100 aasta pärast on täiesti reaalne, et me suhtleme teineteisega üldse selliste näiteks mingite hologrammide näol, kus igaüks valib ise endale, milline hologramm välja näeb, et seal tänasest päevast teda siis 100 aasta kauguna photoshop, et me võib-olla ei kohtagi üldse mitte reaalses elusate aja, enamus asjad ajavad ära näiteks meie mingeid Alijased või, või hologrammil eksi, no seal lihtsalt fantaasialend, aga keegi ei ütle, et see nii ei lähe. Ja võib-olla siis 100 aastat tagasi hinnatakse seda fotot, mis on tänaseks tundub meil tohutult photoshop itud ülikõrgelt ja öeldakse, näete 100 aastat tagasi, Nad pildistasid veel päris inimesi, nad ei pildistanud mitte hologrammi Alijaseidvad, nad pildistasid päris inimesi. Nii et seda me ei saa ennem teada, kui. Siis see on küll päris jube, aga lõpetuseks tahaks sellist asja veel teada, et kuidas sinule tundub, et kas need fotod, mis on tehtud valguses on huvitavamad kui need, mis lehtede varjus või kus kohas näeb inimene nagu huvitavam välja, mitte ilus. Aga mis seal? Kuidas see sõna huvitav on, nüüd muidugi väga, kui ma hakkaksin sellele küsimusele otseselt vastama, siis oleks väga libedale teele minek, kuna eks me peame ennast kõik omal moel hirmus huvitavaks, aga kas see nii tegelikult on, seda me ju ei tea. Aga selle küsimuse esimene pool, eks selline tehniline külg, et kuidas, mis valguses inimest pildistada, sellele võib küll täiesti vabalt vastata. Ja võib vastata väga lihtsalt, et vaadake enda ümber ringi, vaadake hommikul, vaadake ennelõunal, vaadake lõunal, pärastlõunal õhtul, vaadake kevadel, vaadake sügisel, vaadake, talvel, suvel te näete, et valgus on kogu aeg muutumises. Naturaalne valgus ei ole mitte kunagi täpselt samasugune, noh tähendab selles mõttes, et ta on päeva erinevatel aegadel erinev. Ja siit tulebki seesama erinevas valguses pildistamise teema välja, et loomulikult keset päeva, kui päike inseniidis on kõikidel asjadel väga kontrastsed, süsimustad varjud ja kui me räägime puhtalt sellisest nii-öelda inimese valgusega poolt inimese väljajoonistamisest või inimese modelleerimisest siis on fakt see, et keskpäeval on see kõige jubedam, sest et see keskpäeval on sama, on põhimõtteliselt sama efekt nagu me seisame laelambi all. Seiske laelambi all täpselt ja vaadake selle inimese näos, Vorje. Asi ta näos jätab hirmsa varju, silmad on täiesti mustad, risti-rästi varjuta näos kõik kortsud, kõik iga viimne kui nii-öelda konarusi näos on koheselt näha, kui talle langeb ülevalt alla lambi valgus. Niiet siin üks selline lihtne reegel on, et mida, mida pehmem ja ühtlasem on valgus, seda ühtlasemalt modelleerib ta ka selle inimese välja. Kui ma nüüd võtan end, lähen ikkagi sellele libedale teele, siis ma täiesti vabalt võin vastata, et jah, varjus pehmes valguses näevad inimesed reeglina paremad välja, ühtlasemalt valgustatud kui teravas päikesevalguses. Viimane soovitus, kui nüüd läheksin photoshop, millise piltrima võiksin kaasa võtta, ega ta oleks ideaalne ja ilusti. Ma ei hakka siin ühte nalja rääkima, ühest filtrist praegu ei sobi raadiosse, aga näiteks vanasti pandi sukk fotoaparaadi ette, tõmmati valge Sukile objektiivi hästi pingule ja niimoodi saavutati teatud udufilter. Samamoodi määriti näpuga näiteks vaseliini rasvaga objektiivi otsa või filtri ots kergelt servad kokku ja tekkis selline imekaunis udupildi efekt. Tänasel hetkel jumala eest, ärge seda tehke, tähendab kui ta fotograafi juurde lähete, nalja muidugi saaks, aga ärge ikkagi tehke. Ja ma arvan seda, et et võti heade fotokodeni kõige suurem võti on, mida me rääkisime eelmistel kordadel sellest nii-öelda pildi jaoks ettevalmistamiseks õige fotograafi valimisest ja tema usaldamisest. Ja kindlasti ka eelnevalt läbirääkimisest, et mida te ootate, mis piltide soovita, et jumala eest, ärge tõesti selle filtriga küll ühegi fotograafi juurde minge, kuna see võib tema jaoks olla väga ehmatav kogemus, kui keegi tuleb, ütleb, et palun mulle sisse selle udufiltriga pilti teha, et seda te võite ennem vabalt tiim eelistele kirjutada või telefonis mainida, et ma tahaks sellist udufiltri pilti ja küll ta selle välja mõtleb, kuidas ta teha saab. Aitäh Kaupo Kikkas.