Ja fotokoolis teeme nüüd juttu sellest, mida hakata peale piltidega. Kui te olete ikka üksjagu palju neid juba pildistanud ja tahaksin nendega midagi edasi teha, siis millised need võimalused on? Stuudios Kaupo Kikkas, tere. Ning ole kena. Ütle, mida hakata peale oma piltidega, mida on kogunenud paarsada, näiteks. Tervist kindlasti on see suur küsimus tänapäeval hoopiski, et kas keegi neid pilte vaatad, kas keegi jaksab neid pilte vaadata ja tahab neid pilte vaadata. Et see on nagu üks selline suur nii-öelda filosoofiline küsimärke, et me kõik tahame teha, aga kohati kaob, justkui see nii-öelda hakkas seal silmapiirilt ära, et kellele me neid teeme ja miks me neid teeme. Aga eeldusel, et keegi on olemas, kes neid näha tahab, siis see võikski olla alati esimene selline nii-öelda suunis. Kui sa tahad, et ainult ise vaadata ei taha mitte kellelegi teisele näidata, siis kindlasti võiks neid hoida mingil privaatsel viisil. Kui sa tahad neid mõnede lähedastega jagada, siis on üks võimalus selleks, kui sa tahad neid kogu maailmaga jagada, on selleks kolmas võimalus. Neljas võimalus, näiteks kui sa tahad neid jagada ainult niimoodi, et sa ka kommenteerid ise sinna midagi juurde räägid või näitad lisad mingeid detaile või lugusid. Nii et tegelikult oma piltide hoiustamine, piltide hoidmine sõltubki kõige enam sellest, kuidas sa tahad, et neid nähakse ja kas sa tahad, et neid nähakse. Kunagi olid populaarsed sellised asjad, et oli sul oma selline fotoalbum, kus olid siis sinu koolipildid, järgmine fotoalbum oli, kus olid siis mingid teised, et inimestel nagu ära sorteerinud perioodil. Tegelikult ei ole ju midagi selles suhtes muutunud, et endiselt pilt, et kui pilt on palju, siis peab mingi loogika olema nendes piltides. Kõige lihtsam loogika ongi see, et jagada need ära oma eluperioodide või oma lähedaste eluperioodide järgi, et sa tead alati, et ma leian sealt mingid sündmused üles digitaalsele ajastul, kus see piltide arv on muutunud niivõrd palju suuremaks ja enam ei ole päris niimoodi üks albumitäis pilte katab su viie aasta nii-öelda tegelikult tegutsemise või, või huvitavad sündmused, tihtipeale on tavaline see, et inimene tuleb reisilt tagasi 1000 pildiga, eks ju, ja arvab, et nad kõik on head, kuigi noh, jätame siinkohal nagu lahtiseks selle headuse ka seetõttu tõesti on päris mitmeid erinevaid variante, võib olla käimegi, kõik need oma piltide hoidmise, jagamise ja näitamise variandid järjest läbi. Et hakkame pihta sellest kõige lihtsamast, et ma kardan, et täna vist on enamustel kuulajatel ikkagi digikaamerad, kellel on veel filmikaamera, siis ta mõnes mõttes sellises õnnelikus situatsioonis, et kindlasti ta pildistab oluliselt vähem pilt, et oluliselt läbimõeldumalt, aga samas loomulikult sega piirab teda, sest et ikkagi filmikaadrite arv on ju loetud filmid tuleb ilmutada. Kas pildid trükkida võiks filmid sisse skännida, nii et see kindlasti ka piirab, aga jätame selle siit kõrvale. Oletame, et meil on need pildid siiski arvutis. Siis esimene asi, mille peale tuleks kindlasti mõelda, on see, et need pildid oleksid mul arvutis turvaliselt. Ja mida see tähendab, see tähendab seda, et kui me kopeerime näiteks oma fotoka mälukaardilt pildid arvutisse, siis see sugugi ei tähenda veel seda, et nad oleksid täiesti kindlalt aastateks talletatud. Kõiksugu asju, juhtub, läheb arvuteid katki, läheb kõvakettaid katki ja üks mu IT gurust, sõber ütles näiteks sellise lause, et iga kõvaketas läheb katki küsimusena nii-öelda ajas. Mõni läheb varem, mõni läheb hiljem, mis tähendab seda ja asi, mis ei ole teil dubleeritud, kaob varem või hiljem. Mis tähendab seda, et nad väga panen südamele kõikidele inimestele, kes oma pilte ja mälestusi arvutis hoiavad, kindlasti dubleerida. Kas olgu need kaks erinevat arvutit dubleerida või olgu need DVD-plaadid, kuhu ta oma paremad pildid kirjutate? Või ongi olemas näiteks internetis sellised teenused, kus on spetsiaalne kõvaketas näiteks kuskil Ameerikas, kuhu te saate oma pildid laadida. Kui midagi samuti ka juhtub, ostate uue arvuti ja saatiliselt ameerika kõvaketta pealt tagasi laadida enda arvutisse, nii et kindlasti arvutis hoides peaksid asjad olema raudselt topelt. Võime kannad mälupulga peale? Ja muidugi võib, aga mälupulgal on, on paar omadust, esimene omadus on see, et mälupulga maht on ikkagi väga väike. Räägime sellest, et meil on aastate pildid, kindlasti nad sinna ei mahu. Teine asi, mälupulka väike, mis tähendab, et mälupulk on väga aldis ära kaduma, ta on selline vidin, mis on mõnikord taskus, mõnikord kotis, mõnikord autos, mõnikord võtmete küljes, mis iganes, aga väga aldis ära kaduma. Ja samamoodi, kuigi mälupulgad oma Töökindlused on väga-väga head, nad on lihtsalt selline tükk nii-öelda mälu, seal sees ei ole mingit tehnoloogiat, mis katki läheks. Aga kui nad ikkagi autorattale jäävad, siis arvata on, et ega väga hästi nende piltidega ei lähe, nii et mälupulk on jällegi selline päris tugev riskitegur tegelikult, et kui tõesti teil on väga suur mälupulk, te olete väga distsiplineeritud, te hoiate seda kuskil karbis. Siis loomulikult võib mälupulga peale ka panna, aga üldiselt ikkagi tuleb see suuruse piir ette, sinna lihtsalt ei mahu väga palju asju peale. Nii see oli siis kodus arvutis hoidmine. Nüüd aga tuleb mängu selline asi, et kui tahaks neid pilte ka kellelegi näidata, siis üsna tüütu, onju endale inimesed alati külla kutsuda ja öelda, lähme istume nüüd arvuti taha koos maha ja hakkame vaatama, siis avame oma 10000 pilt ja sunnime oma oma sõpra või sugulast neid vaatama. Üleüldse arvutist piltide vaatamine on tegelikult üsna kahe otsaga asi, sest et see on ikkagi üks selline kiirgav ekraan mille taga ei teki tihtipeale pilte, vaadates üldse sellist nagu õiget tunnet. Ja, ja seetõttu ausalt öelda ka mina väga nagu arvutist pilte ei vaataja ega loomulikult professionaalselt vaatan ma iga päeva lahtist pilte, kuna ma pean neid valima, töötlema, arhiveerima, klientide jaoks valmis panema, aga näiteks emotsionaalses mõttes mulle üldse ei meeldi arvutist pilte vaadata. Nii et nüüd tekib selline huvitav variant, et kuidas üldse neid oma külalistele näidata. Kui me ei kasuta selleks mingit muud jagamisviisi, siis tänapäeval on muidugi üks tore asi, mis ausalt öelda, mulle meeldib, kui selline sotsiaalne kokk kui tooja on see, et istutakse koos televiisori taha maha televiisorid on läinud natuke suuremaks, kui nad vanasti olid ja nüüd pannakse kas mälupulk või arvuti või mälukaart selle teleka külge ja telekas hakkab teile pilte näitama ja lausa on olemas sellised teenused tänapäeval juba läbi digi-TV on võimalik praktiliselt oma arvutist näidata otsene pilte netis, ei pea isegi midagi arvuti arvutist võtmega teleka külge pistma. Nii et näiteks televiisori vaatamine loomulikult sellel on omad miinused, et televiisor on järjekordne kiirgav Iraan ja televiisorid aga tihtipeale läheb, läheb nagu see tähelepanu fookus näeb nagu jutu Westmisele kõigele muule. Aga siin kohapeal on jälle suur soovituseta. Valige neid pilte ja mida te sõpradega jagate, hästi hoolikalt. Vali näidake neile ainult oma kõige huvitavamaid ja kõige emotsionaalsemad tugevamaid pilte. Ärge näidake kindlasti kahte samasugust, et vaadake, kui vanasti oli see teema, et me viisime filmi laborisse. Me lasime kõik pildid teha. Meil nagu ei olnud valikut, et kui me olime teinud igaks juhuks Eiffeli torniga viis klõpsu, et ikka üks kindlasti välja tuleks, siis meil oli laua peal ka viis pilti. Aga tänasel hetkel me võime teha neid kleepse kuitahes palju ja kustutada need nõrgemad, kehvemad pildid alati ära, näidake alati ühte huvitavat pilti ei ole tarvis näidata. Kolme peaaegu sama head pilti ei muuda inimese emotsioone tugevamaks, näidake pigem vähe ja väga häid siis digitaalselt nii-öelda kodus vaatamise veel veel üks variant on veel projektor, mida ka tänapäeval kodudesse aina rohkem tekib, kuna nad ei ole enam üldse nii kallid. Siin tuleb selline tore retrohõnguline tunne kohe ka diaprojektoriga, kui vanasti ju pandi valge lina seinale ja vaadati koos kodus slaide tehti tuba pimedaks, siis täpselt samamoodi võib tänapäeval digitaalse projektoriga sellise pildiõhtu korraldada ja ma ütlen ausalt, minule isiklikult meeldibki see kõige rohkem, sest et see annab võimaluse kõik muud tegevused päevakorrast maha tõmmata. Igasugused muud Plinkivad arvutiaknad kinni panna ja, ja teha tuba pimedaks. Ja kõige toredam on see, et see annab võimalusega piltidele nii-öelda rohkem sisse minna ja sinna rohkem natuke kõrvale rääkida. Et kus sa käisid, miks sa käisid, kes seal pildi peal on ja miks sa teistele inimestele näidata tahad. Nii et, et tegelikult see prorektori aeg on täitsa tagasi ja projektorid ei ole enam üldse nii väga kallid, kui nad siin mõni aasta tagasi olid ikkagi sellised väga vähesed Sid endale lubada, siis nüüd on sellised kodukasutaja projektorid juba täitsa mõistlikus hinnas, maksavad enamvähem, võib-olla sama palju kui televiisor. Ja ärme unusta ära, et see projektor on tegelikult täpselt sama võimekas kui televiisor. Me võime sealt vaadata ka suurelt seina peal teha endale kodukino, nii et me ei pea mitte ainult fotosid vaatama. Me võime sealt vaadata telesaateid, me võime sealt vaadata oma koduvideoid, nii et ta on täitsa võimekas seade. Aga need pildid, mida saaks käes hoida kuhugile, kas või seina peale trükkida, nendest teeme juttu järgmisel kolmapäeval.